Musträstas Esikaane pilt

SÜDAMETU

Sel talvel räägiti linnas vaid kahest asjast: võrratutest vendadest Wreszinskytest ja mõrvarist, keda lehed kutsusid Härrasmeheks.

Wreszinskyd saabusid linna ning vallutasid ühe hooga kõikide salongide näitsikud ja nende emad. Vennad olid hea välimusega, õilsast soost ning – mis kõige tähtsam – väga rikkad. Välismaisest päritolust ja veidi ebamäärasest mainest hoolimata olid nad ihaldatud peigmehekandidaadid. Igal õhtul esitleti neile üha uusi ja uusi vallalisi neide ning nooruslikke leski. Aleksander Wreszinsky oli heledapäine, sinisilmne ning naeratas sageli. Ta oli jutukam kui tema vend Lucas, kes oli niisama heledapäine ja sinisilmne nagu Aleksandergi, kuid raskemeelsusele kalduv. Kummalgi neist olid omad poolehoidjad ning vendade soosingu pärast peeti ägedaid lahinguid.

Kuid Wreszinskytestki paeluvam jututeema oli mõrvar, kes samal ajal linna vaeste hulgas oma julmi tegusid tegi. Ta ründas öösiti ja lõikas ohvritel kõri läbi. Ainuke pealtnägija oli rääkinud, et tapja olevat olnud hästi riides pikk mees, kes ohvri armupalvetest välja tegemata oli veretöö lõpule viinud .

Õudsed öised mõrvad kohutasid kõiki ning sellepärast liikus palju kuulujutte ja teooriaid. Kõige enam räägiti inglise salapärasest mõrvarist Rappija Jackist, kes olevat pika pausi järel teisel maal oma hirmuteod jälle ette võtnud. „Rappija Jack rapib põhjamaal!“ karjusid lehtede pealkirjad ning lugejatel jooksid judinad mööda selga alla.

Rappija Jacki tagasituleku võimalust peeti nii suureks, et kohale saadeti kaks Scotland Yardi detektiivi, kes pidid uurima ohvreid ja kuriteokohti ning üle kuulama kõik kahtlusalused. Pärast paari nädalat jõudsid detektiivid järeldusele, et Härrasmees ei olnud nende Rappija. Rappija Jack oli valinud ohvriks prostituute, Härrasmehele aga kõlbas kestahes lihtrahva hulgast. Mõlemad tõmbasid ohvritel kõri läbi, kuid Rappija Jack oli neid veel lisaks lõikunud. Niisiis olid Scotland Yardi mehed paari nõuande järel lahkunud ja kuigi linna oli politseinikke lisatud, ründas mõrvar siiski peaaegu igal ööl.

Sel õhtul rõõmustasid Wreszinskyd oma kohalviibimisega üht linna kaunimat naist, värsket leskprouat, kellel oli suursugune päritolu, tohutud võlad ja vanapiigast tütar. Linnas teadsid kõik, et kõnealune daam otsib uut abikaasat ning tema lõbusad peod olid eriti soositud. Leskproua oli lõpetanud õilsate aadlineidude õppeasutuse, rääkis laitmatut prantsuse keelt ja oskas kenasti laulda. Paljud heitsid talle meelsasti silma ning oleksid veelgi meelsamini lõbustanud naist teki all, kuid abielu, võlgade maksmist ja tütre eest hoolitsemist peeti lihalike naudingute eest liiga soolaseks hinnaks.

Niisiis nüüd, kui tema ees seisid kaks välismaist rikast härrat, naeratas leskproua kutsuvamalt kui kunagi varem ja sai vastutasuks naeratuse, mis sulatas killukese tema jäisest südamest. Kaunis daam oli veetlevam kui eales varem, kuid nagu alati, seisis ta kõrval kuju, kes suutis hajutada kogu rõõmu.

„Minu tütar,“ esitles leskproua.

Tütar polnud sugugi oma kauni ema moodi. Tema silmanägemine oli nõrk, ta lonkas, ei osanud laulda ega naeratanud kutsuvalt kummalegi Wreszinskyle, sellepärast et nägi enda ees vaid kahte kahvatut laiku ning sellepärast, et see oleks olnud tema arust lihtsalt tobe.

„Milline rõõm,“ teatas Aleksander Wreszinsky niisuguse hääletooniga, et Mariette tundis kohe, kuidas ta seda häält vihkab. „Olen kuulnud teist ja teie emast väga palju,“ jätkas mees. Tema prantsuse keelel oli tugev vene aktsent. „Kuuldused teie ema ilust on kandunud kaugele.“

Ema naeratas meelitatult.

„Mida siis minu kohta räägitakse?“ küsis Mariette ning kahetses, et tal polnud ees prille, mis oleks võimaldanud näha Aleksander Wreszinsky kimbatust. Kuid mees oli jultunum, kui Mariette arvas. „Ei midagi. Saan sellest väga hästi aru. Teie olete üllatus, mida hoitakse salajas ja tuuakse välja alles lõpuks.“

„Kui tabavalt öeldud!“

„Härra Wreszinsky on väga terane,“ ütles Mariette. Ema surus küüned Mariette käsivarde. „Mu tütrel on kombeks võtta endale õigusi, mis talle ei kuulu. Tal on raske teada oma kohta.“

„Ema peab seda mulle sageli meelde tuletama,“ sõnas Mariette ja haare ta käsivarrel muutus tugevamaks.

„Nii raske on üksi last kasvatada,“ märkis Aleksander.

„Minu ema on ohvrimeelsuseta pühak,“ ütles Mariette, kuigi teadis, et hiljem tuleb tal oma sõnade eest maksta.

„Emaarmastust ei võida miski,“ teatas Aleksander ning ema puhkes selle peale naerma, sest tema arust võidab emaarmastuse küll ükskõik mis.

„Mina ja Lucas,“ alustas Aleksander, osutades sinistes rõivastes vaikse kogu poole, „oleme maailmas palju ringi liikunud, kuid teie olete kõige hurmavam olend, keda meil on õnnestunud kohata.“

Ema naeris edasi, sel korral väljakutsuvalt, ja Mariette mõistis, et emale mees meeldib. „Palun vabandust,“ teatas Mariette ning lahkus. Kõmulise kuulsusega Wreszinskyd olid jõudnud kohale viimastena ja nüüd oli Mariette kõik külalised tervitades vastu võtnud. Tema töö oli tehtud ning kätte oli jõudnud aeg oma kohta teada.

Sõna „muumia“ pärineb araabia sõnast mummiya, mis tähendab bituumenit. Väärarusaamal on hea põhjus: palsameeritud surnukehi kattis must vaigutaoline ja läikiv aine, mis arvati olevat pigi või bituumenvaik. Külastajad oletasid, et egiptlased püüdsid sel viisil surnuid säilitada. Väärarusaama võimendas veel asjaolu, et muumiad põlesid niisama hästi nagu kuiv kasetoht.

Pärast isa surma olid muutunud ka õhtused koosviibimised. Kadunud olid tema sõbrad – egüptoloogid, ajaloolased ja arheoloogid – ning asemele tulnud peenema seltskonna eredamad tähed. Teadusemehed olid istunud mõnusalt isa seltskonnas punšiklaasi ääres hilisööni välja ja keegi polnud kunagi märganud Mariettet, kes sealsamas nurgas värisedes oli kuulanud tähelepanelikult iga sõna.

Pärast seda, kui ema oli jäänud leseks, kihutati teadusemehed karahvinide äärest jõhkralt tänavale, salong täitus naistega, saal hea välimusega meestega ning söögilaua äärde kogunesid selle hetke soosikud. Erinevalt isast märkas ema oma vanapiigast tütart ja otsustas temast võimalikult kiiresti lahti saada. Aga keegi ei tahtnud Mariettet ning ema muutus iga hetkega üha kärsitumaks ja närvilisemaks.

Hommikusöögilauas uuris ema tütart ning tundis, kuidas ärritus tema hinge poeb. Ei jälgegi naiselikest voorustest. Vigane jalg. Koledad prillid. Kohutavad seisukohad, milles kasutati niisuguseid sõnu nagu naiste valimisõigus, ülikooliõpingud, naisliikumine ja töö. Sel moel ei leia tütar endale kunagi abikaasat ega leia ka ema.

„Nad tulevad täna jälle,“ teatas ta oma kriitiliste mõtete vahele.

„Kas Wreszinskyd?“

„Jah.“ Ema tuju läks silmanähtavalt paremaks. „Lõpuks ometi hakkab midagi toimuma. Mul on nendest paksudest igavatest tüüpidest kõrini. Ainult kaupmehed ja vanadusest väetid leskmehed seitsme lapsega.“

„Ma jään kogu õhtuks oma tuppa, siis saate külalistega rahulikult aega veeta.“

„Sina tuled kaasa. Seltsidaamiks.“

Ema läks end õhtuks valmis seadma, sest veetlemiskunst nõuab pikka ettevalmistust. Temataolise naise jaoks oli ilu pigem needus kui õnnistus, sest iga hetk kartis ta sellest ilma jääda ning võitles tulemusetult aja vastu. See sõda oli kaotatud.

Kui isa veel elas, veedeti hommikusöögihetki pühalikus vaikuses. Isa oli lugenud ajalehti ega sallinud vahelesegamist. Pärast isa surma asetati värsked ajalehed endiselt tema istekoha ette lauale. Mariette luges neid hommikuti, kui ema kohal polnud.

Härrasmees oli rünnanud jälle. Kogu linn värises õudusest tema noa ees. Mariette mõtles, mida ohver mõrvari ees oli tundnud. Mida ta ise tunneks, kui satuks Härrasmehe ohvriks? Mida mõrvar talle teeks?

Ta ütleks nagu kõik teisedki „Tänan, ei!“ ja jookseks ära.

Wreszinskyd saabusid alles pimedas. Mariette ootas salongis ning kuna tal olid prillid ees, võis ta viimaks ometi kuulsaid vendi näha. Nad olid tõesti vaimustavad: ilusad, kahvatu jumega, ligitõmbavad.

Aleksander Wreszinsky naeratas talle nii, et säravad hambad välkusid. „Tere õhtust, Mariette!“

Pöördumine oli häbematu, kuid see ei üllatanud. „Tere õhtust, härra Wreszinsky!“

„Öelge Aleksander. Minu vend on Lucas.“ Lucas vaatas tahtmatult Mariette poole, kuid pööras siis pilgu kõrvale.

„Mu ema tuleb kohe, härra Wreszinsky.“

„Ilmselt kavatseb ta teha muljetavaldava entrée,“ märkis Aleksander.

„Ilmselt oskate teie seda vääriliselt hinnata,“ vastas Mariette.

Aleksander puhkes naerma ja oli samal hetkel Mariette kõrval. “Teie ema,“ alustas ta, haaras Mariettel käest ning tõmbas varrukat ülespoole, et näha küünejälgi, mis eelmisest õhtust olid jäänud, „on andekas naine.“

Mariette tõmbas käe tagasi.

Aleksander vaatas teda, silmad säramas. „Aga teie ei hinda tema andeid.“

„Ta oskab jätta jälgi mitte ainult käsivarrele.“

Aleksander naeris. „Hoiatus! See on asjatu. Ma tunnen ära kiskja, kui teda näen.“

Ema saabus pidulikult nagu kuninganna. Tema peaaegu sündsusetust kleidist õhkus mandumist meenutavat küpsust. Aleksander plaksutas käsi. „Te olete võluv. Isegi Kuu kahvatab teie ilu ees ning sosistab teie nime: Birgitta.“

Ema punastas armsalt. „Te olete nii lahke, härra Wreszinsky.“

Lucase nägu peegeldas tülgastust.

Ema ulatas käe Aleksandrile, kes suudles seda aupaklikult. „Missugune au!“ hüüatas Aleksander. „Saame nautida teie seltskonda, ilma et peaksime teid kellegagi jagama.“

„Mu sõbrad kadestavad mind teie pärast,“ ütles ema naeratades ning Aleksandri pilku püüdes.

Aleksandri siniste säravate silmade pilk libises Mariettele ja tema mustale kleidile. „Kas me oleme tõesti teretulnud? Kas majas on leinaaeg ikka lõppenud?“

Ema ajas silmad pärani.

„See on privaatne lein, härra Wreszinsky,“ vastas Mariette. „Just praegu matsin ma oma nooruse kõrvale maha ka lootuse.“

Ema põsed lahvatasid raevust punaseks.

Aleksander lagistas lõbusalt naerda. „Te meeldite mulle, Mariette. Võite pakkuda seltsi Lucasele. Temagi on mossitaja.“

Kuid Lucas ei vaadanud Mariette poolegi. See polnud Mariettele uudis. Ta oli meeste jaoks kas täiesti nähtamatu või siis tsirkuseloom, keda häbematult jõllitati.

„Armas Birgitta, kas võiksite näidata mulle oma maja?“ nurrus Aleksander. Ema leidis, et ei vaja ega soovigi seltsidaami. Nad lahkusid ja jätsid Mariette Lucasega kahekesi.

„Kas soovite midagi juua, härra Wreszinsky?“ küsis Mariette.

Lucas krimpsutas nägu. „Ei.“

„Mina soovin,“ teatas Mariette ning hakkas raamatukogu poole minema. Lucas järgnes talle vaikides. Mariette valas endale konjakit, võttis lonksu ja püüdis olla tähelepanelik. „Kas olete Poolast?“ küsis ta prantsuse keelelt vene keelele üle minnes.

„Ei,“ vastas Lucas muutust märkamata samas keeles.

„Kust siis?“

„Miks te nii palju küsite?“

„Seda nimetatakse seltskondlikuks vestluseks,“ vastas Mariette. „Ärge arvake, et see mind huvitab. Püüdsin lihtsalt viisakas olla.“

Lucas vaatas teda tuimalt. Mariette oli näinud samasugust ilmet isa näol, kui isa oli uurinud muinasesemeid. See oli intellektuaalne, uuriv, täiesti kiretu.

Mariette istus. „Kas olete nõrgamõistuslik?“

„Vabandage, kuidas?“

„Mina olen vigane, nagu võib järeldada minu liikumisest. Teie käitumisest aga võib järeldada, et teie vaimsed anded pole just tähelepanuväärsed. Kas mul on õigus?“

Tuimus muutus vihaks. „Kas te räägite niiviisi kõigi külalistega?“

„Üldiselt oskavad külalised käituda. Pange silmad kinni, kui mu välimus teid häirib.“

Lucasel olid samasugused sinised silmad nagu vennalgi. Nende ilme oli kergelt hämmeldunud. „Ma pole teie välimust isegi märganud.“

„Mida teie vend soovib? Kas magada minu emaga?“

Lucas tardus. „Millest te ... Kuidas te ... Tal on ausad kavatsused.“

„Mis kavatsused need on?“

„Ta tahab teie emaga vaid tutvuda.“

„Aga teie? Kas ka teie tahate minu emaga „tutvuda“?“

„Ei. Või pean silmas, et ... Te ajate mind segadusse,“ vastas Lucas ärritunult.

„Mina esitan lihtsaid küsimusi. Teie ei oska neile vastata.“ Mariette jõi klaasi tühjaks ja valas endale juurde. Alkohol leevendas natukene valu. „Kas te Härrasmehest olete kuulnud?“ küsis ta teemat vahetades.

„Ta tapab inimesi,“ vastas Lucas.

„Keegi pole kaitstud. Vältige liikumist pimedas, härra Wreszinsky.“

„Vältige ka teie. Te ei näe just sedamoodi välja, et jõuaksite kiiresti põgeneda.“

Torge pani Mariette naeratama. „Teie hoolitsus soojendab mu südant.“

Õhtusöök serveeriti söögisaali. Wreszinskyd ei söönud. Nad püüdsid küll seda teeselda, kuid üksnes sonkisid taldrikus ja loksutasid veini klaasides. Ema põsed õhetasid ning ta oli Aleksandri seltskonnast joobunud. Aleksander oli end emale liiga lähedale nihutanud ja sosistas talle midagi kõrva. Lucas vahtis taldrikusse ega lausunud sõnagi. Mariette jälgis kõiki kolme. Viimaks sai piinlik õhtusöök otsa ning mindi raamatukogutuppa kohvi ja konjakit jooma.

„Kui kultuurne. Kas harrastate lugemist, Birgitta?“ küsis Aleksander.

„Need raamatud on minu kadunud mehe omad,“ vastas ema. „Minul on parematki tegemist.“

„Aga keegi ometi loeb siin. Ma tajun seda ruumi õhustikust. See on niivõrd täis ... täitumatut. Võibolla teie, Mariette?“ küsis Aleksander.

„Ta käis isa järel nagu koerakutsikas,“ teatas ema. „Tegi kõike, mida isagi.“

„Kas isa õpetas teid, Mariette? Kui armas,“ ütles Aleksander.

Ema puhkes naerma. „Mu mees isegi ei märganud Mariettet. Ta oli soovinud poega ega unustanud ühelgi päeval mainida, kuidas ma asjaga hakkama polnud saanud.“

„Kui kurb.“ Aleksander naeratas jälle Mariettele.

„Tõeline tragöödia,“ vastas Mariette. „Kui meie isade lootused põrkavad kokku reaalsusega, jääb järele üksnes lootusetus.“

„Ma võin seda peaaegu ette kujutada: väike vigane tüdrukutirts jookseb isa järel, kuid too ei tee temast välja.“

„Te eksite,“ vastas Mariette. „Väikesed vigased tüdrukutirtsud ei jookse kellegi järel, nad liipavad vastikult.“

Aleksandri silmades välgatas tuluke ning ta puhkes naerma.

Egiptlased tahtsid elada igavesti. Nad uskusid, et hing on tervik, mille moodustavad kolm tahku. Need kolm tahku olid Ba, Ka ja Akh, kolm vaimu, kes pääsesid vabaks, kui surija viimase hingetõmbe tegi.

Ba ilmutas end inimpäise linnuna, kuid ta võis võtta ka ükskõik millise muu kuju. Ba oli olemus, iseloom.

Ka oli jumal Khnumi looming: lahkunu teisik, kehatu kuju, mis oli suletud lahkunu südamesse. Ka oli elujõud.

Akh oli taevatäht, jõetuul, liivatera. Temal oli õigus ükskõik millal hauast lahkuda. Tema võis käia Haljendavatel aasadel Osirisega kohtumas. Akh oli surematus.

Tilk-tilk-tilk. Mariette luges tilku.

Armas rutiin. Valu jalas muutus talutavamaks, sest keha tundis ära peatselt saabuva kergenduse.

Ta õõtsutas pokaali oma käes. Vein ja laudanum segunesid. Laudanumi nimi tuleneb ladina keele verbist laudāre, mis tähendab tänamist. Mariette tänas igal õhtul.

Ta jõi klaasi tühjaks ning ohkas, kui tuttav soojus sisemuses levima hakkas. Isa juures töötanud noormees oli toonud laudanumit Londonist, sest oli tahtnud leevendada Mariette igapäevaseid valusid. Kui Mariette seda esimest korda oli võtnud, oli ta tundnud sõnulseletamatut õnne. Valu ja mured olid kadunud ning ta oli lihtsalt lamanud voodis, soovimata ning suutmata end liigutada. Tänuväärt tegu oli viinud noormehe otsejoones Mariette voodisse.

Mariette silitas lamades voodiriideid ning nautis, kuidas oopium ja kange alkohol põletasid tema magu, kerkisid pähe, muutes tundetuks kogu vasaku jala varvastest puusani. Laudanumit hankis talle keegi arst, kes viimasel ajal oli hakanud juhtima Mariette tähelepanu võetud koguste suurusele.

Tundetus jõudis seljani. Õnneks polnud emal laudanumist õrna aimugi ning tema karistustest tuli Mariette alati välja võitjana, sest teadis, et leevendus saabub kohe. Valul polnud tähtsust.

Wreszinskyd käisid nüüd külas peaaegu igal õhtul. Nad saabusid koos pimedusega, kiirgasid külma, talvist valgust ja liikusid kui kiskjad. Mariette hoidus nende seltsist, istus oma toas, luges isa märkmeid, uuris tema kogutud esemeid. Ema lõbustas külalisi ja temast õhkus pettunud kihku, mis mõjus teistele meestele, kuid mitte Aleksandrile, kes jagas komplimente nagu magusaid karamelle, kuid jälgis hoolega, et ei puudutaks sõrmegagi linna kauneimat naist.

„Aleksandri käitumine on nii suursugune,“ ütles ema, kuid rahuliku koore all oli kannatus katkemas: ta oleks tahtnud vaid jalad laiali ajada ja meest enda sisse saada, et viimaks ometi tunda kergendust piinatud kehas.

Mariette jälgis seda kõike ning nägi, kuidas ema ikka ja jälle oma vana viga kordas.

Isa oli olnud egüptoloog – vaikne pedantne mees, kes mõnikord oli tõstnud pilgu raamatust, vaadanud oma perekonda ning imestanud, kust ta selle saanud oli.

Isa oli olnud peaaegu kolmkümmend aastat emast vanem. Emale oli avaldanud muljet isa boheemlik, Egiptuse reiside romantikast läbiimbunud välimus. Isal aga oli olnud suurest lugemusest hoolimata raske öelda ära kaunile otsusekindlale naisele.

Ema oli olnud aadlineidude õppeasutuse võluvaim kasvandik. Tema vanemad ei kiitnud seda abielu heaks, kuid ema – hoolimata naiselikke voorusi rõhutavast kasvatusest – oli olnud kahjuks vägagi teadlik sellest, et sundabielud olid kaotatud ja et täisealisena võis ta abielluda, kellega tahtis.

Polnud siis imestada, et abielu oli juba algusest peale ebaõnnestunud. Ühte päevaraamatusse oli isa kirjutanud, kuidas ema „ebameeldiv armulõõm“ oli muutnud ta elu sedavõrd raskeks, et ta oli hakanud ööbima kabinetis. Eemal naisest. Eemal tütrest.

Isa päevikud kujutasid endast kaootilist segu untsu läinud abielu üle kaeblemisest ja Muinas-Egiptuse lugudest. Kuigi Mariette oli kõik päevikud mitu korda läbi lugenud, jätkas ta neis iseenda otsimist. Isa käekiri oli peenike ja korralik ning ta oli tähendanud täpselt üles nii teaduslikud tõsiasjad kui ka meelepaha tekitava naise käitumise, kuid tütre kohta polnud kirjas midagi. Isa maailmas teda polnud. Osiris, Amanišakheto ja Giza olid tähtsamad.

Tuppa tormas ema. Tavaliselt käis ta siin vaid siis, kui tütart kohal polnud, nii et Mariette mõistis, et midagi on juhtunud.

„Ta tegi mulle abieluettepaneku!“ hüüatas ema rõõmsas tantsus mööda tuba keerutades. „Ta tegi mulle abieluettepaneku!“ lõõritas ta.

„Kas võtsite selle vastu?“ küsis Mariette.

„Loomulikult, sa rumaluke. Minust saab tema naine. Meist saab selle linna kauneim paar.“

„Tunnen teie pärast rõõmu.“

Ema lõpetas tantsimise ja istus Mariette kõrvale voodile. „Võid rõõmustada ka enda pärast. Tema vend on valmis sinu eest hoolitsema. Teie kaks abiellute.“

„Ei.“ Keeldumine oli kiire, tingimatu, spontaanne.

Ema silmad tõmbusid pilukile. „Mis?“

„Ma ei tunne teda.“

„Sellepärast ta sind võtabki.“

„Ma ei tea ei temast ega ta vennast midagi.“

„Mis siis? Abielus õpite teineteist tundma. Siis ei saa ta enam otsust muuta.“

„Mina temaga ei abiellu.“

Kui ma vaid oleksin öelnud talle „ei“. Kui ma vaid oleksin olnud tol korral tugevam, kuid ma nägin üksnes tema rindu, huuli ja ihu. Tema hääl oli õrn ning ta vaatas mind imetledes. Pärast seda on kõik muutunud. Nüüd leian end sageli unistamast elust ilma temata.

Lucasel oli kingitus. See oli hõbeda ja vääriskividega kaunistatud käepidemega jalutuskepp.

Lucas oli leidnud taktitundelise viisi öelda, et on märganud Mariette lonkamist, kuid ei pea seda tähtsaks. Nii peenetundeline. Mariette vaatas Lucasest mööda Aleksandri poole. Aleksander naeratas.

„Tahan seda kohe proovida. Lähme jalutama,“ ütles Mariette Lucasele.

Pakane oli krõbe ning õhk värske. Nad kõndisid aeglaselt mööda jõekallast, et paremini näha taevas rippuvat kuud.

„Te olete tõesti nõrgamõistuslik,“ teatas Mariette.

„Mida te selle all mõtlete?“

„Kuuldavasti tahate minuga abielluda.“

„See on tõsi.“

„Miks?“ Mariette vaatas Lucase poole. Noormees oli kuupaistel uskumatult ilus.

„Teie ema tahab teid majast välja saada ja kuna mu vend temast hoolib, nõustusin teiega abielluma.“

„Te toote end vennale ohvriks. Kas te siis endast ei hooli?“

Lucas raputas pead. „Ei.“

„Aga õnnest ja armastusest?“

„Ma ei usu neisse.“ Lucas silmitses jääkattes jõge. „Kas jää kannab inimest?“

„Praegu veel mitte. Talv pole kestnud kaua.“

„Minust saab teile sõbralik ja helde abielumees. Annan teile oma sõna. Teil ei pruugi ... ma ei koorma teid abielukohustustega.“

Mariette ohkas. „Ma olengi soovinud abielumeest, kes mind ei ihalda.“

Lucas vaatas talle otsa. „Kas mina siis ei kõlba selleks nagu kes tahes muu? Ma ei kavatse teie ellu sekkuda.“

„Loomulikult mitte. Te ei sekku ju ka omaenda ellu.“

„Kui teile sobib, teatame kihlusest võimalikult kiiresti.“

„Miks?“

Lucas muigas. „Ma ei talu enam neid koosviibimisi, kus mind vahitakse ja hinnatakse kui looma.“

Lucase käitumine oli üksnes kaine arvestuse tagajärg. Ta tõi kingituse, mille oli välja valinud tema vend, ta rääkis sõnu, mida vend oli talle õpetanud. Anna see, oli Aleksander öelnud, ja ta arvab, et sa oled ta heaks kiitnud. Räägi nii ja ta arvab, et olete hingesugulased.

„Hea küll. Avalikustame kihluse, kuid teeme seda pärast minu ema ja teie venna kihlumisuudist.“

Lucase silmad olid suured ning tühjad. Mida ta ka ei mõelnud, suutis ta seda hästi varjata. „Nagu soovite.“

Värske kihlapaar naasis majja. „Juba tagasi,“ hurjutas neid ema, endal nägu punetamas. Aleksander ohkas kergendatult. „Noh? Kas uudiseid on?“

„Palusin teie tütre kätt ja ta osutas mulle au, vastates jaatavalt,“ teatas Lucas tseremoniaalselt.

„Lõpuks ometi!“ hüüatas ema. „Nüüd läheb vaja šampanjat. Poleks uskunud, et see päev kunagi saabub.“

„See on suur ime,“ ütles Mariette.

Ema raputas halvustavalt pead. „Tänu taevale saan ma sinust viimaks ometi lahti.“


Musträstas Esikaane pilt

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0465)