Tundmatute autorite tundmatute raamatute lugemisel käitun ma nagu varateismeline – vaatan kaanepilti ning alles siis, kui see kõnetab või sobivaid vihjeid annab, pööran tagakaane teksti juurde, sealt edasi sisse teksti sirvima, veebist arvamusi ja hindeid otsima ning alles pärast seda, kui leitud sisurikkujad on minu mõttemaailma poolt heaks kiidetud, võtan ette raamatu. Üsna sageli ei loe isegi seda joonlaua järgi, vaid käin vahepeal lõppu uudistamas. Siin jutuks tulev raamat oli siis see kümnes. Raamatu esikaas ei vihja mitte ühelegi seosele ulmega ning tõenäoliselt ei oleks ma iial seda lugema sattunud, kui just kogemata poleks esimesena ette jäänud tagakaas ning sealt torkas silma täiesti eraldiseisev lause: „On aasta 2066.”
Epp Annus autorina on minu jaoks üsna võõras nimi. Ma olen küll lugenud peotäit väikelastele suunatud raamatuid, kuid minu spetsiifilise maitse jaoks on needki kohati veidi liiga maised. Ja nüüd siis äkki sedasi – põmaki! - suurtele ning tagakaane hinnangul veel suisa ulmelist. Võtsin ta kätte, alustasin lugemist, olin juba loobumas, sest, noh, tõesti, autor ei üllatanud, lugu oli igati liiga argine ja isegi igav. Paarkümmend lehekülge hiljem leidsin siiski konksu, mille külge end haakida ning nii see lugu läks.
Aga raamatus ja selle sisust natuke (ja hiljem natuke rohkemgi, oldagu hoiatatud sisurikkujate eest). On aasta 2066 ning 95-aastane vanamemm aitab hommikuti hoida oma lapselapselast. Mõnekuune Aleksander veedab hommikutunnid memmega, et ema end paremini välja puhata saaks ning neil varajastel tundidel räägib minategelane beebile lugusid minevikust – sellest, kuidas kasvasid tema oma lapsed, kuidas maailm muutunud, sisse pikkides ka olevikulisi hetki tollest tulevikuajast.
Konks, mille otsa mind lugejana haarati, olid just need olevikulised hetked tulevikuajast. Lugejale antakse Eesti, mis on üsna täpselt selline nagu me teame, kuid samas hoopis teistsugune. Kodune tehisintellektisüsteem on ulmelugejale kergestihoomatav – tehnoloogia, mis aitab vanaproual üksi elades ise toime tulla. Vajadusel helistab Tupsu ka kiirabi ja tuletõrje välja, kuid igapäevaselt on vestluskaaslane, iseteavitav märkmik ning liides kaugema maailmaga suhtlemiseks. Maja metsas ja heinamaade vahel. Vaikus. Ei ühtegi lähedast naabrit. Vaikus. Ja siis on meil Tupsuga maja, milles elab üksik vanaproua! Ma suutsin näha vähemalt kümne õudusloo algjooni, kuid mitte ühtegi neist loomulikult ei sündinud. Oligi vaikus. Oli rahulik kulgemine minutist minutisse.
Ka väljaspool maja olev ühiskond oli moondunud ning seda sellisel moel, et ma jäin üsna sügavalt mõtlema, kas autor üritab skitseerida utoopilist või düstoopilist maailma. Jutustuse rahuliku tooni põhjal võiks aimata, et utoopilist, kuid minul isiklikult tekkis tõsine hirm sellise ühiskonnakorralduse ees. Midagi läbini kogukondlikku – boonuspunktide süsteem märkamise ja abistamise eest külaraha näol, mis poes soodustuseks moondub. Minu introvertne loomus tõmbus tõeliselt kiiresti pisikeseks palliks kokku mõttest, et absoluutselt igasugused topivad tolles maailmas oma nina teiste asjadesse. Külakogukonnakommunismi avanemine oligi suur konks, mis mind raamatu külge köitis. Ma tahtsin teada, mis kõik peab valesti minema selleks, et midagi nii õõvastavat saaks sündida. Ma lootsin leida lugu, mis juhatab, mind tänasest aastasse 2066, soovisin teada saada, mida ma oma isiklikus elus peaksin teisiti tegema, et takistada sellise õuduse saabumist. On ju väike tõenäosus, et ma isegi toda aastat näen, tõsi, pea kümme aastat nooremana kui raamatu minategelane.
Üksikuid markereid ma ka leidsin, kuid nende markerite hulgas oli selliseidki, mis andsid selgelt teada, et tulevikuühiskonna loomine ei olnud autori mõtetes ning tema oma minategelane tundis ja käitus kohati vastupidiselt sellele, mida markerite põhjal järeldada võiks. Üheks selliseks markeriks oli sõda – umbes kolme sõnaga anti aimu, et peategelane ning ka tema lapsed on sõda lähedalt nuusutada saanud, kuid need olid need kolm sõna, mida ei toetanud mitte ükski edasine ega varasem emotsioon, mõte ega sõna. Võiks ju eeldada, et suured vapustused vormivad meid veidi teistsuguseks, panevad pitseri mingitele käitumismustritele, kuid raamatust see minu jaoks välja ei tulnud. Aga maailmas, kus kõik on seaduse kaudu taimetoitlased (aga piima ja mune tarbivad täpselt samamoodi nagu meie täna), on ilmselt neid pöördelisi punkte olnud palju. Lihtsalt peategelane on neist mööda elanud ning lugejaile neid ka ei anta. Sama lugu ka inimeste arvuga! Midagi pidi olema juhtunud. Variante on mitmeid, lugejale ei anta neist ühtegi ning ükski neist ei peegeldu tegelase lugudes.
Loo suurim rõhk langeb peategelase laste teismeea lugudele. Kui nüüd natuke arvutada, siis minategelane on sündinud 1970 või 1971, seega tema lapsed sündisid kuskil aastatuhandevahetuse kanti ning nende teismeiga oli seega alles eile. Ehk siis suurem osa loost räägib meile täiesti tänapäevastest, olgu, eilsetest, sündmustest. Kui nii võtta, siis just nagu polekski ulme. Ja ometi on ka. Kui tahta samade laste kasvamise lugu täna olmelise loona anda, oleks jutustajaks 51-aastane naine, kes ehk jutustaks neid lugusid oma esimesele lapselapsele. Jutustatavad lood oleksid värsked, kohati ehk isegi toored, osa haavu veel paranemata, osa hirme ikka veel selgelt silme ees. Ja poleks ka jutuvestja ise tarmukalt beebile madratsiks olev memm, vaid tööeas krapsakas naine. No mis lugusid sa nii vestad, kui töö ja joogatrenni vahel on napp veerand tundi aega!? Kiire kallistus, kaks lauset nunnutamist ja juba olekski aeg minna.
Argipäeva rahmeldamise asemel võtab autor aga kasutusele ulmekirjandusele hoopis laiemalt omase võtte – vaadata olukordi või tänaseid küsitavusi distantsilt, olgu selleks distantsiks siis ruumiline, ajaline või mõni muu mõõde. Autor laseb tänase veel keskealise naise kasvada vaarema rolli, et too saaks lugusid hoopis mahedamas võtmes rääkida. Ulmefännile ei paku taoline lähenemine ilmselt ülemäära suurt naudingut, sest tänane argipäev ning aeglane jutustamisstiil kumavad igast sammust läbi, kuid sellegi poolest on tegemist selgelt ulmeraamatuga. Looga, mille argine tegevus toimub hoopis teisel ajal ja hoopis teistsuguses ühiskonnas, kuigi seda moondeprotsessi ja tulevikuühiskonna kirjeldust peab mööda raamatut tikutulega taga otsima. Isegi siis on suurem oht raamat kogemata põlema süüdata kui midagi tummisemat või rahuldustpakkuvamat leida.
Mida ma raamatu puhul aga selgelt kiita tahan, on tekstiliste võtete kasutamise kihilisus ja professionaalsus. Autor valdab suurepäraselt oskust panna lausesse emotsioon, pausid ja naeratused. Teatud kirjelduste juures oli raske naeratust tagasi hoida ning eriliselt tooksin siin välja 40. leheküljel olnud saapad, mis ukse taga kriipisid. Kas see peaks olema piisav põhjus, et raamat kätte võtta ja läbi lugeda? Ilmselt mitte, kuid täiesti selgelt on raamat väärt, et tema olemasolu ulmeajakirjas ära mainida.
Esialgu puhtast uudishimust kätte haaratud raamat viis mu mõtted teemani, et, jah, ma tean, milliseid tulevikuühiskondi meie ulmekirjanikud ette kujutavad. Ma olen tuttav nende maailmade ohtude, rõõmude, hirmude ja ebakõladega. Ometi pole ju ulmekirjanik ainus, kes homsesse vaatab. Iga inimene, hoolimata sellest, kas ta elus iial ühtegi ulmeraamatut käes on hoidnud, vaatab vahel tulevikku ning püüab seal tulevikus ringigi vaadata. Mulle jäi lugedes tunne, et ka siin on olnud autor, kes küll ise eriti ulmet ei loe, selles rütmis ei hinga, kuid on oma pilgu paariks kuuks mitmekümne aasta taha tulevikku saatnud. See näis olevat suurte ulmeautorite poolt „rikkumata” tulevikunägemus, mis minu kui ulmelugeja jaoks oli nii positiivne kui ka negatiivne korraga. Lugu algas veidi igavalt ja segaselt, klammerdus pisut liiga palju argipäeva külge, kuid seda õõvastavamana mõjus pakutud düstoopiline maailm – mul tekkis hirm, et keegi tõepoolest tahakski sellises ühiskonnas elada.
