Lühike kokkuvõte: Ghostwire Tokyost oli raske arvustust kirjutada loetud minutid pärast lõputiitreid. Nüüd, ligi kuu aega hiljem, on see veel raskem. Miks siis nii?
Ghostwire Tokyo on kõige ehedam 2022 AAA mäng - sellel on hästi palju heebleid, mille põhjalükkamisega saad oma arvutit piinata. Veidral kombel oli just see põhjuseks, miks ma seda mängima hakkasin. Et kui juba on videokaardi eest kullahinda välja käidud meie kasinal ajal, siis tehku ta juba kogu raha eest tööd ka. Natuke teadsin ka, et asi toimub “3 päeva tulevikus” Tokyos ning palju on Jaapani folkloori elemente. Tundub, nagu võiks olla minu teetass, paneme käima.
Kahjuks valmistab GT ühe pettumuse teise järel. Need pettumused ei ole kriitilised, nende pärast ei ole vaja mängu pooleli jätta. Olen tihti oma arvustustes kasutanud võrdlust päevapraega. Et tellid, saad oma 4 kartulit, viilaka liha, natuke kastet ja kulbitäie salatit. Kõhu saab täis, aga ega hiljem enam ei mäleta. GT puhul tuleb mängu üks teine faktor - kui pikalt suudad sa ühe ja sama koka poolt valmistatud üht ja sama päevapraadi süüa?
Ruttan endast ette. Mängul on ju ka tegelased ning süžee. Üks meie peategelastest on Akito, kes käib valel hetkel mootorrattaga pikali. Valel hetkel sellepärast, et Shibuya kohale on rullunud deemonlik udu, milles eksleb meie teine peategelane - K.K., kellel on hädasti vaja endale keha leida. Pidades Akitot surnuks, lupsab ta sisse ning järgneb natuke võimuvõitlust keha üle. Siiski jõutakse kokkuleppele, et maailm ja Akito noorem õde Mari, kes on parajasti haiglas, vajavad päästmist. Haiglasse jõudes leiavad nad eest hannya maskis mehe, kellel on Mariga omad kurjad plaanid. K.K. ja Akito peavad nüüd Hannya tabamiseks torii väravaid puhastama, uduloori kergitama, ja …. hmmm. Igatahes, ühel hetkel oli lõpulahing ka.
Tagasi hädaldamise juurde. Ma suutsin stoori ikka mitmeid kordi ära unustada. Leiad kaardilt märgise, trambid sinna, lööd paar tonti maha, puhastad värava, teed mõne kõrvalmissiooni. Korrata ad nauseam. Iga u 10 värava tagant anti natuke stoorit jälle, õrritati veidi, tuletati meelde, et on mingid tegelased, kellest sa peaksid hoolima.
Võitlussüsteem. Okei. Saad pilduda kiireid tuulekerasid, raiuda aeglasema aga laiema ulatusega veesirbiga ning tondikamba keskele saab visata võimsama tulepommi. Lisaks on sul ka vibu, mida sa kasutad umbes 3x mängu jooksul ning peotäis talismane, mida ma kunagi ei kasutanud. Minu jaoks on see tõeline kriitikakoht, kui mängul on terve arsenal asju, mida mäng ei suuna sind kasutama. Ma tõesti ei vaevunud ühtegi talismani viskama, sest alati, alati tundus lihtsam ringiratast joosta ja kõmmutada. Ja millegipärast on mängijale antud veel ka kilp, mida kasutasin samuti paar korda ainult katseks. Teoorias oleks see pidanud olema peegeldi, mis suunab ründaja jõu tema vastu, kuid erinevalt mitmetest mängudest, kus ma naudin sellist ajastuste mängu, oli siin midagi valesti. See ei töötanud nii nagu ma tahtsin, sellise reaktsiooniga nagu ma tahtsin ning lihtsalt kilbina ei töötanud see mumeelest üldse. Jookse ringiratast ja kõmmuta. Ja siit saab edasi minna ka HP probleemini - mumeelest oli pikk health bar täiesti mõttetu. Mulle tundus alati, et Akito talus kaht lööki, vahet ei olnud, kas kõige jõhkramalt kollilt või kõige väiksemalt tolguselt - esimesega jooksis pulk punasesse ja teisega olid sussid püsti. Taas kord, jookse lihtsalt ringiratast ja kõmmuta. Natuke vürtsi ja rahuldust annab DOOM-i poolt populaarseks tehtud kiirtapmiste süsteem. Esimene neist on hiilimine, ehk, kui suudad kollile selja taha hiilida, lööd tal neerud kurku ja rohkem pole vaja kakelda. Teine on, et kui oled kolli piisavalt peksnud, ilmub ta tuum nähtavale ning saad selle ka distantsilt hingeniite pidi välja sikutada.
Vastased: sul on tavalised vihmavarjuga kontoritöötajad, paksud vihmavarjuga kontoritöötajad, suured vihmavarjuga kontoribossid ja suured leegitsevad vihmavarjuga kontoribossid. Vahelduse mõttes ka vihmavarjuga politseinik/liiklusreguleerija. Naistegelastest on mullitajad, noaga vehkijad, suuremad noaga vehkijad ja veel suuremad ja punase mantliga noaga vehkijad. Kooliplikad-poisid ka. On ka haruldasemaid vastaseid - pommitavad tondid, poodud nukud (kõige tüütumad ja raskemad vastased, sest neil on isegi 1997. aasta mängu tasemel AI) ja mingid veidrad kätel kõndivad nõiad (kui artikkel saab üles ja Rait Piir seda loeb, küll ta ütleb, mis elukad need olid). Aga 90% mängu võitlustest on üks kahest variandist: sul on 2-3 vihmavarjurit, üks mullitaja, et su elu raskem oleks ning lõpubossiks kas paks vihmavarjur või mõni suurem vihmavarjur. Teine variant on, et sul on 4-7 kooliõpilast, kes loobivad su pihta joonlaudu, sirkleid jms sodi.
On see mäng raske? Ma jõudsin seda mängida u 8-9 tundi, kuni avastasin, et ma pole Normal raskusastmel kordagi surma saanud. Lükkasin ühe astme võrra kõrgemaks ja “ma suren kohe igavusse” tunne taltus veidi ajaks. Aga kui kokku panna, et sul on laias laastus 3 peamist vastastetüüpi ning 3 rünnakut, siis 90% mängust käib: “viska tulepomm keskele, laksa veevikatiga sinu poole liikuvale karjale ja lõpeta viimased tuulekeradega. Vahepeal kisu tuumasid välja.”. Esimene õuduste karneval tegi mind igaks juhuks ettevaatlikuks, jooksin majja peitu ja piidlesin arglikult üle rõdupiirde, et mis nüüd saama hakkab. Lugesin pärast internetist, et karnevaliga ei maksa ülbitsema minna ja kui lähed, siis pane vaim võitluseks valmis. Jäin järgmise karnevali trajektoorile liiga lähedale ja panin vaimu valmis, et nüüd tuleb “sa poleks pidanud siia ronima, aga kui selle 1% võimalusega asja ära teed, saad vahva mõõga” stiilis kõvem andmine. Ah muidugi mitte. Kolm või neli lainet vihmavarjureid ja koolilapsi, lihtsam kui enamus kõrvalmissioone. Pettumus.
Kõrvalmissioone? Jah, neid on palju. Näiteks pead vana tamme sees elavat kodamat kaitsma. Sööda kaelarätiga koerale kibi dangot ja ta viib sind onigakokku. Aja taga laperdavat köögirätikut või nurga taha peitu jooksvat soolikapead. Kõigi nende ühisnimetus oleks: “ma tegin seda teist korda, sest mul oli skilli saamiseks türnüüblit vaja”. Teist? Jah, nii vanu tammesid kui onisid kui kõiki muid kõrvalmissioone on lihtsalt üle kaardi copypasteeritud. Kõik on täpselt samad. Oni ja kodama puhul pead siis kas koera või puud kaitsma, samal ajal kui kollid teda ja sind ründavad. Millised kollid? Kõigepealt kolm vihmavarjurit, siis paar mullitajat, siis veel vihmavarjureid ja koolilapsi ja lõpuks üks boss ka. Iga kord. Iga kõrvalmissioon. Kaltsu ajad mööda katuseid taga, kuni see vastu seina lendab, siis saad kinni püüda. No ei ole põnev.
Kindlasti väärib äramainimist ka lõputu kogumistöö. Esimese asjana saad valgetesse pabernukkudesse korjata udu poolt kehatustatud hingesid. “Oi kui tore, ma sain siit sada hinge,” mõtleb naiivne mängija, kes ei tea, et kokku on mängus 240 300 hinge. Ei, sa ei viitsi neid kõiki korjata. Siiski, taskutäis katashirosid annab palju expi.
Teiseks oleks nekomatadest putkapidajad, kes annavad sulle igasuguse kola eest raha, mida pead otsima. Whoa 10 000 meikat mingi pulga eest? Äge! Ja mingi hetk jõuab kohale, et neid kõutse on vähemalt 13 tükki, igaüks neist otsib umbes kümmekonda jublakat. Ehk siis torii väravate puhastamise ja vihmavarjurite nüpeldamise vahel kostab iga natukese aja tagant “mäuuu” mis ütleb, et järjekordne ese on kuskil su lähedal. Jumal tänatud, et taskud on põhjatud, ma ei tea, palju mul neid lõpuks seal oli, sest ma ei viitsinud enam kõiki neid kasse ükshaaval läbi käia. Ahjaa, mõnel juhul pead leidma nt neli mänguautot, enne kui need ühe asjana loevad ja kass raha välja köhib.
Lisaks võid otsida kährikuid. Kui asi tundub olevat vales kohas ja sellel lehvib saba taga, siis palju õnne, oled järjekordse kähriku leidnud. Kokku on neid 25tk, iga viienda leiu tagant saad nt randmepaela, mis suurendab söödud toidu antud HP hulka. Ahjaa, toitumine. Kui su HP tulp langeb, on võimalik elusid taastada söömise-joomisega. Mis on mängu algusest lõpuni ilgelt tüütu, sest Akito kõlab nende inimomaste protsesside käigus, nagu keegi suruks talle pulgaga körti kurgust alla ja ta peaks kurekust peale kulistama. Võikad sundtoitmise hääled.
Visuaal. Jah, see on 2022. aasta kõrgeelarveline AAA mäng, mis kasutab raytracing tehnoloogiat ja DLSS-i ja kõiksugu muud kõige uuemat röögatust. Märjad tänavad läigivad kogu RTX uhkuses ja kindlasti ei ole seda võimalik pidada 10 aastat vanaks mänguks. Aga! See mäng kahjuks ei ole ei tehniliselt ega kunstiliselt ilus. Tehnilist külge varjutab selgelt tonaalsus - tegemist on servapidi õudusmänguga, mistõttu on kõik varjuline ja tume. Ja kunzti nägin ma ainult kahel korral vilksamisi - ühes kohas sattusid veelgi tumedamasse maailmanägemusse, mis nägi mõnusalt düstoopne välja. Täpselt selline, nagu võiks küberpunk Shibuya olla. Teine visuaalne nauding oli ühe kappa koobas. Sellega kõik kahjuks ka piirdus.
Miks ei oleks võinud kogu mäng selline olla?
Kokkuvõtvalt: vaevu-vaevu on valmis tehtud mäng, mida mitte pooleli jätta. Selles ei ole ühtegi karjuvalt halba asja, aga jätab pooliku projekti mulje. Pidevalt tahaks küsida, et nii, te tegite ühe Shiba inu koera, millal te teete corgid ja muud koerad? Millal uued kollid tulevad? Kas Shibuyas on ainult nelja tüüpi maju? Kas kogu Jaapan sõidab Crown Victoria, Honda Jazzi ja mingi imeliku luksautoga ja ühtegi muud ei ole? Kes need meie peategelased ongi ja miks ma hoolima peaks? Jajah, tore poolik asi, aga pange nüüd elu ja vaheldus ka sisse.
4/10
