Tol saatuslikul päeval ei osanud ma mingit ohtu aimata. Hommikune päike tõusis suure ja eredana, tuul puhus malbelt läänest itta ning tuules sahisevad heinamaad sosistasid kutsuvaid meelitussõnu. Kuskil neil valmiva heinaga nurmedel võtsid hommikueinet kitsed, jänesed ja lambad. Ilmselt ka põdrad, kuid nendega on veidi tüütum - suured sarved võivad minu eine ebamugavaks muuta.

Igal juhul ei osanud keegi meist ette näha seda, mis tulemas oli. Vanu, kes oleks ehk osanud öelda, polnud tol päeval läheduses. Õnneks polnud läheduses ka väikeseid, seega olime meie, noored sajaaastased, omaette, kuulamas nurmede keelitusi ja toidu hõikeid koriseva kõhu vastuseks. Lükkasime sõpradega tiivad laiali ja lendasime. Oi, kuidas me lendasime! Mulle ja Leifile oli lendamine alati täiuslikuna tundunud. Mina võisin lihtsalt tuule nautimise nimel päevi liuelda. See endorfiinitulv, kui kogu jõust pead tiibadega laperdama, et pöörava tuulega taevasse üles tõusta! Või adrenaliin, kui püüad kivina allapoole kukkuda! Ning kõik need tillukesed võnked, mida tuulepuhangud soomuste vastas tekitasid. Iga võnge oli kui üks heli suures harmoonias - harmoonias, mille kolmkõla moodustasime taevas ja mina ja tuul.

Ainult maha ei tohtinud kukkuda, ega liiga kauaks end lendama unustada, et energia sootuks lõppeks. Jah, ma tean, millest ma räägin! Rohkem kui korra sattusin ma sel põhjusel haavatavasse olukorda. Toona olin ma küll mõõtmatult rõõmus, et vanad pealt ei näinud, iga kord, kui suuremaks tuulepüüdmiseks läks, kuid hiljem selgus muidugi, et nad siiski teadsid. Seda teadmise teemat on teile, inimestele, natuke keeruline selgitada, aga ilmselt ma peaksin siiski mingil hetkel üritama. Tõenäoliselt mõnes teises raamatus, sest praegu viiks see mind loo peamisest mõttest liiga kaugele. Lugu veniks seitsmeköiteliseks saagaks ning selle lõpuni lugemine on jõukohane vaid vähestele. Uskuge mind, ma tean! Ma olen juba sada aastat seda kõike teadnud, kuid sellenigi jõuan ma millalgi hiljem, kuigi juba käesolevas loos.

Ühesõnaga, tol saatuslikul hommikul lendasime me taas välja. Trinity ja Marci olid teistsugused. Tühi tuul neid juba rajalt eemale ei kiigutanud, kuid tol päeval suutsime neidki veenda, et mäng nurmede kohal, lend mäenõlvadel ja kanjonites, tuule poolt kõrvale kallutumine ja iilidega kaasa liuglemine on parim viis ühe päikselise ennelõuna veetmiseks. Minu poolest oleks see olnud parim viis ka pärastlõuna ja öö veetmiseks, kuid Marci ajas rinna ette ja nõudis, et me endale viisaka eine otsiksime. Selleks ajaks olime kodustest koobastest juba kaugel ning mahe hommikutuul oli asendunud millegi palju võimsamaga. Ma võisin küll tuult igatseda, kuid minagi teadsin, et kui me sel päeval midagi püüda tahame, peab saaki tabama enne, kui rohusööjad tormihirmus metsa pagevad. Metsas on neil eelis ja võib juhtuda, et kõikidest mu lihastest ja küünistest pole kasu - liiga palju peidukohti, liiga palju sodi ja prahti, et kiirelt rammus lihapala haarata.

Jälle lasin end loo õigelt rajalt kõrvale kiskuda, läksin mõtetes tuulega kaasa, kuid seegi on miski, mida on inimestele keeruline selgitada, sest teie peate jahti just metsas. Väikestena liigute te puude vahel ilma neid ümber lükkamata. Te sülitate relvast välja tulekeele, kuid see püüab looma, mitte ei pane tervet salu leekidesse. Meiega on aga teisiti. Trinity nägi hirvekarja esimesena, selle noored isendid ajasid meil suu vett jooksma. Me hargnesime, Trinity sukeldus esimesena, seejärel Leif, kui loomad lääne poole pageda püüdsid. Tema järel Marci, kel õnnestus kinni püüda suur ja mahlane isane. Selle looma sarved olid liiga suured, et ohutult hamba alla sattuda, mina poleks sellist püüda julgenud. Mitte tol päeval, mitte tolle kasvava tuulega, kui sihtimine oli keeruline ja iga iil sind ootamatult liigutada võis. Mulle jäi noor varss, kel sarvi õieti polnudki, kuid minu jaoks sellest piisas. Alati võis järgmisel päeval taas jahtima minna.

Alati võis, aga mitte sel korral.

Vaevu olime saagi alla kugistada jõudnud, kui tuul kasvas pööraseks. Lähedal asuvas salus murti puid nagu oleks terve lohekari korraga sinna sisse lennanud ja jänest püüda üritanud. Trinity, kõige viletsam lendaja meie seast, tegi õhus salto ja maandus ebaõnnestunult vastu kaljut. Leif lendas muidugi kohe Trinity juurde, just nagu poleks ta võimeline ilma tüdrukuta elama. Ilmselt ei olegi. Tähendab, ma tean, et ei ole. Täpselt nii nagu mina ei saa kuigi hästi hakkama ilma Marcita. Meie südamed on üks ja seesama, meie ajud töötavad sünergiliselt ka siis, kui me ei räägi. See on oluline. Pagana oluline, andes meile mõlemale suurema teadmiste, mõistmise ja armastuse hulga.

Kui me Marciga aga teistele lähenesime, ilmus taevasse portaalipööris. Pööris langes alla, täpselt Leifi ja Trinity kohale, neelates need kaks endasse. Ma nägin seda! Ma teadsin, et ma peaksin minema eemale, kuid hoog oli sees ning selja tagant saabuv hiiglaslik tuuleiil paiskas mind pea möödapääsmatult portaali poole. Ma olin tugevam kui tuul! Ma olin nii palju tuuleiilidega mänginud ja võistelnud, et ma oleksin suutnud end portaalist mööda juhtida, kuid just siis nägin ma, kuidas Marci määrdundvalge soomustik portaali tiriti ja Marci kadus. Ma lasin ennastki otse portaali südamesse kanda.

Portaalide kohta on tegelikult palju infot, kuigi siia reaalsusesse pole sellest just ülemäära palju imbunud. Minu esiisad, kes olid abiks maailmade loomisel ja neile eluseemne kandmisel, lõid ka uksed. Seega on enamik portaale meie rahvale hästi teada. Need on kaardistatud igatepidi - millal ja kus avanevad ning kuhu viivad. Igaüks meie rahva seast teab neid, igaüks, kel aastaid üle viiesaja kasutab neid vähemalt korra sajandis. Peamiselt selleks, et maailmade tasakaalu hoida. Meie olime tol hetkel aga napilt sajandivanused ning portaaliränded oleks pidanud olema vaid kauge tulevik. Vanemate arvates oli meil vaja sajandeid õppida enne, kui me millekski selliseks valmis oleme. Nüüdseks ma mõistan nende mõtteid ja muresid, kuid see kõik tuli omal nahal järgi katsetada ning teekond pole tänasekski veel lõpule jõudnud. On kivine peatus lihtsalt, kuid ma loodan ikka veel, et ühel päeval ma leian õige portaali, et ma suudan oma peas oleva info piisavalt süstematiseerida, et siit poolt üles leida kodutee koht ja aeg. Ma loodan, et mul on selleks kõigeks aega, kuid päris kindel ma pole. Vähemalt on Marci taas minuga ja koos on meil palju suurem aju - kahepoolse sisendi ja omavahelise aruteluga. See on väärtuslikum kui kaks aju, väärtuslikum kui kaks kommunikeeruvat mõtlevat olendit. Teie jaoks on ehk parim ekvivalent superarvuti - protsessor, mis asub mitmes kohas, kuid suudab koos suuri asju teha. Meiega on samamoodi. Ainult juhtmete ja programmide asemel on kaks tuksuvat hinge, kaks veritsevat südant ja kaks veresoontega varustatud aju. Ikka veel ja kuni aegade lõpuni.

Kuid jälle ma kukkusin lobisema! Tookord ammu lasin tuulel end portaali lükata... Mitte miski ei valmistanud mind ette portaaliks! Kogu selle aja, mil me portaalis liikusime, meid lükati, sikutati - vasakule ja paremale -, puhuti suvalises suunas, pressiti kokku ja venitati laiali. Suutsin mõelda vaid sellest, et loodetavasti oli mu soomustik piisavalt tugev sedavõrd jõulisele tormile vastu pidamiseks. Oli põhjusi, miks noori portaalidesse ei lubatud. Peamiselt keelati muidugi seetõttu, et vähekoolitatud aju võis mõnes reaalsuses korvamatut kahju teha ning ma pean kurbusega tunnistama, et sain sellegagi hakkama.

Portaale on mitut tüüpi. Vaikeportaalid on kindlate kohtade peal, üsna suure osa ajast avatud ja viivad täpselt ühte sihtpunkti. Reaalsuseparandajad kasutavad just neid ning need õpetatakse meile varakult selgeks. Juba koorumise ajaks teab igaüks meist peamisi vaikeportaale. Pärast koorumist jääb üle vaid õppida selgeks ülal ja all, idas ja läänes, leida oma asukoht reaalsuses ning juba ongi igaüks meist võimeline minema vähemalt kümnesse erinevasse maailma. Nojah, portaalipinged rebiksid vastkoorunu ribadeks, kuid see on juba teine jutt.

Seejärel on tormiportaalid. Enamasti on needki üsna kergesti arvutatavad. Ühenduskoht on arvutatav kõue võimsuse, tuule suuna ja tugevuse põhjal. Ma suudan tänaseni meenutada tuult soomustes ja staatilist elektrit küüniste tippudes. Õhk särises ja laulis, trampis jalgu ja naeris korraga. Viimased sada aastat oleme me Marciga neid mälestusi edasi-tagasi põrgatanud, kuid tol hetkel? Tol hetkel, kui ma pöörisest väljusin, olin ma täiesti üksi. Loetud hetkede jooksul sisenes portaali neli sõpra, kuid väljudes olin ma üksi. Portaal lõõmas veel mitu tundi mu selja taga. Ma ootasin sõpru. Siis proovisin siseneda, kuid portaal vaid irvitas mu soovide üle, surises vaikselt veel paar tundi ja kustus siis olematusse.

Alles nüüd võtsin ma hetke enese ümber vaatamiseks. Ma seisin mäejalamil ja minu all laius silmapiirini ulatuv mets. Kirtsutasin ilmselt nina, kui mõtlesin sealt söögi leidmisele, kuid mahenev tuul mängles tiibades ja kutsus lendama. Taevas oli endiselt kaetud tumedate pilvedega ja õhk maitses täpselt nii nagu oleks sellele mäejalamile maandatud mitukümmend võimsat välku. Ma pole päris kindel, kui kaua ma end tuulest võluda lasin. Nädalaid? Võibolla kuid. Ehk isegi mõne aasta. Ma õppisin leidma toitu, vaatasin, kuidas mu soomuste värv ajas muutus. Toona ma arvasin, et see on osa kasvamisest, kuid täna tean ma paremini - iga maailm lisab väikese värvivarjundi, mis ei kao iial. Iga maailma õhk ja toit on veidi erinevad ning teatud ühendid neist jäävad igaveseks minuga.

Aga ka see pole hetkel oluline! Oluline on hoopis, et mõni aeg hiljem hakkasin ma toda maailma vaatama otsiva pilguga. Ma otsisin portaale. Otsisin radasid, mis viiks mind Marci juurde tagasi. Otsisin võimalusi koju minemiseks! Marci on tark, ehk isegi kõige targem meie, noorte, hulgast ja ma olin nii kindel, et tema leiab kiiresti tee koju, kus iganes see ka polnud. Minu aju näis aga täiesti katki olevat. Ma oli lühikeste aastakümnetega suutnud harjuda, et Marci võimas aju minust õhkuva emotsioonide ja tajude virr-varri ära analüüsib. Tema rahulikkus suutis leida olulise selles, mis minu sees ringi tiirutas. Aga siin olin ma üksi. Pooluste paika seadmine oli lihtne, selleks polnud mitut aju vajagi. Nüüd tuli asuda tuuli jälgima ja ma olin üsna lootusrikas, et suudan ka ise vähemalt ühe portaali asukoha välja mõõta. Nende paigutumises oli raudne loogika.

Ma ei hakka rääkima kõigest, mida need mõõtmised ja mõõtmisele kulunud aeg kaasa tõid. Mitte keegi ei viitsiks lugeda, kuidas ma laastava depressiooni vältimiseks end tuulel kaasa viia lasin. Kedagi ei huvita ka see, et ma kurnatusest vastu mäge põrkasin ja selle käigus ühe tiiva murdsin. Ega see, kuidas hiljem, paranemise ajal, peaasjalikult jänestest ja kaladest toituma pidin. Kalad! Võeh. Ausõna, kui on miski, mida ma hea meelega järgneva tuhande aasta jooksul kordagi ei sööks, siis on selleks kala. Ligased ja haisvad olevused, kuigi pehmed ja kerged neelata.

Igal juhul jõudsin ma mingil hetkel mäe juurde, mille siledas püstseinas paistis olevat hiiglaslik koobas. Nina vedas mind koopa poole, süda hakkas kiiremini tuksuma ja kõrvus koduselt kohisema. Ma lendasin sisse ja avastasin end portaalist. Nüüd ma juba teadsin, mis tunne neid läbida oli. Olin kogemuse võrra rikkam ning koju jõudes võisin selle armastuseks ümber kujundada.

Aga ma ei jõudnud koju. See koridor viis mind maailma, milles olid kõrged kivist metsad ning nende vahel ringi sibamas... Ma ei ole enda üle uhke. Ja mul ei ole erilisi vabandusi, kuid te peate mõistma, et ka minul on vaja süüa ning nälg nõuab vahel ebatavalisi lahendeid. Igatahes olin ma päris mitu siniselga ära süüa jõudnud, enne kui taipasin, et just siniseljad olid kivist metsad ehitanud. Nad mõtlesid, suhtlesid, armusid ja laulsid.

Kui erinev oli nende maailm, milles teadmine on muusika ja muusikas mõistmine! Õhk oli helidest paks. Need paisati üles, need kaikusid kivihoonetelt edasi, sahisesid metsamühas kaasa ja vastu. Ma polnud kunagi midagi sellist näinud, veel vähem kuulnud! Minu päriskodus on kõik teisiti, kuid selles maailmas tahtsin ma muutuda lauluks. Või pigem ehk mõneks muusikariistaks, millega paljusid laule edastada.

Lummatuna jälgisin ma nende lugusid. Ma sain aru nende matemaatikast, tundsin seda oma soontes ning hoidsin kõvasti tagasi, et mitte järgmiste ühiskonnaüleste võrrandite lahendusi ette sosistada. Ma hoidsin end tasa ja olin - liuglesin tuules, ammutasin helisid ja igatsesin kodu järele. See oli maailm, kus ma esimest korda kogesin, et lisaks soomustikule, mis värvi muudab, suudan ma oma kehaga enamat teha. Siniselgade kõige vanemad laulud rääkisid kadunud maailmadest ning lohedest, kel kujumuutja oskused. Siin ma nüüd siis olin - harjutasin ühte ja teist kuju. Ja kui ma oleksin soovinud, võinuksin muutuda oreliks mäenõlval. Üks osa minust sooviski, kuid teine igatses jäägitult Marci järele.

Ma kuulasin siniselgade laule. Olin nüüd juba kindel, et mõned neist laulavad ikka veel meist, maailmade loojatest, päris lohedest. Lauljad, mälestuste ümisejad, ei saanud portaalist kaugel sündida. Portaalist, mis viib koju!

Aeg on aga nagu tuul - see puhub teadmised laiali, killustab, muundab, segab teiste lugudega üheks. Aeg on nagu tuul, mis kannab hääle kaugele, kuid jätab vahel mõtte maha. Laule oli palju, portaale aga mõni üksik. Ma mõõtsin ja arvutasin, kuulasin lugusid ja arvutasin uuesti ning seitsekümmend kaheksa aastat hiljem leidsin ma ühe neist algportaalidest. Ma tormasin selle poole ja olingi taas teel.

Tagant järele mõeldes oleks võinud enne lahkumist ühe korralikuma eine võtta ning asju paremini läbi kaaluda, aga tol hetkel ei olnud mul aega. Reaalsustevaheline uks avanes ja sulgus. Ma lahkusin kodust tormipesa kaudu ja siniselgade juurest tornaado silma kaudu - täielik vaikus ja rahu, kuigi kõik sinu ümber tiritakse kaasa ja lõhutakse ära. Lendasin vaid üles, üles, üles, kuni sinine taevas asendus õrna mustendava keerisega.

Viis maailma hiljem jõudsin ma siia.

Selleks ajaks olin ma juba kogemustega dimensioonirändur. Minu soomused kiiskasid eri värvides, mu silma- ja küünisenurka oli tekkinud ettevaatlikkuse joon. Lihased arenesid iga lennuga, kuid portaalilend arendas neid teisi - hingelihaseid. Ma võisin olla neljasajaaastane, aga kogemustelt kindlasti kõvasti vanem. Ettevaatlikult nuhutasin ma õhku - selles oli söetolmu, põlemissuitsu ja teadmisi. Ma lasin tuulel end kaasa võtta. Valasin kõikjale armastust nii palju kui suutsin. See siin oli maailm koos mõtleva liigi, toimiva ühiskonna ja kogutavate teadmistega. Kui kodune! Ja samas ikka nii võõras.

Alles mitu tundi hiljem sain ma aru, et...

Olgu, ma jõuan selleni!

Esmalt pean alustama lihtsamast. Kui ma saabusin, oli õhtu. Torm laastas maad, inimesed olid peitunud majadesse ning õhk lendamiseks just nagu loodud. Öö jooksul taandus tuul, kuid minu tuju oli sedavõrd üles tõstetud, et ma ei saanud pidama. Muidugi oleksin ma pidanud aimama, kuid mitte midagi ju ei juhtu, kui uurimus üks päev hiljem hakkab!? Noh, nii arvasin ma seni, kui hommikul esimeste päikesekiirtega ootamatult karjumist kuulsin. Nad pidid ju mõistuslikud olendid olema!? Mulle tundus nii. Õhk oli teadmistejagamise maitsega, kuid ainus, mida ma nägin, oli hirm. Olgu: hirm ja relvad. Ma oleksin mõistnud, kui siniseljad mind rünnanud oleks, sest seal suutsin ma esmalt just tollest liigist toituda, kuid see siin käis üle mõistuse. Minust oli ootamatult saanud saak.

Mäed näisid põgenemiseks hea kohana, kuid ega mind sealgi rahule jäetud. Vaid mõne aastaga suutsid piisavalt paljud inimesed mind lendamas näha, et suur relvastatud salk mägedesse välja saata. Ma peitsin ja õppisin. Ma sain aru! Esimene asi oli lendamine - mida enam ma lendasin, seda enam muutus mu soomus peegeldavaks. Ja siis oli toit, mis muutis pidevalt mu värvi. See oli põnev eksperiment ning tänase päevani olen ma õnnelik, et katsetasin nii puude kui kivide neelamist ulukite söömise vahele. Neist teadmistest on hiljem palju abi olnud. Kuigi, kui te minu käest küsite, siis maksa kõrvalt pahteldamine on endiselt hirmsasti kihelema ajav. Ma lihtsalt pean seejärel veidi nihelema ning nende arvates on siis seinas jälle uued praod. Võeh!

Aga olulisim, millele ma keskendusin, oli tarkus. Kodumaailmas tähendas teadmine armastust. Mida suurem on su armastus, seda enam sa mõtlesid. Mida enam oli liigikaaslaste seas neid, kes sind vastu armastasid, seda suuremaks paisusid teadmised. Piisas vaid lendamisest ja oma emotsioonide väljapaiskamisest ning juba püüti need teiste lendajate poolt kinni, imati läbi soomustiku sisse ja talletati teadmisena. Nii oleme me loodud, nii toimib kõik meie sisemuses.

Siin oli teadmine paber. See kõlas nii veidralt, kui ma seda esimest korda mõistsin, aga nii see teie, inimestega, toimib. Kui te midagi teada saate, kirjutate selle üles, annate teistele lugemiseks ja kasvate ise samal ajal suuremaks. Paberil pole moraalset kompassi, sellel pole südametukse soojust, sellel pole... Jah, ma tean, et tegelikult on - on kirjutaja ja lugeja südamed ja mõistused, mis ühte rada astuvad, kuid mõistate ehk ise, et lohede puhul toimivad asjad pisut otsesemalt.

Kui mägedes liiga keeruliseks läks, lendasin sealt minema. Selleks ajaks olin ma peaaegu õhuvärvi - hallikas-sudujas, peaaegu läbinähtav. Väsimuses otsisin inimtühja maalappi, millel puhata ja nii ma siia jõudsingi. Mägesid siin polnud, kuid süüa jagus heldelt ja inimesi näis vähe olevat. Ma lendasin kaugele üle mitme mereriba, jäin pidama metsade vahele. Iga maandumine murdis mõne puu ning inimesed käisid järgmisel päeval neid uurimas, kehitasid õlgu ja nentisid, et küllap mõni väike tromb oli.

Kuid ka siin jäin ma peagi vahele!

Ühel päeval jalutas üks mees sügava metsalagendikuni, kus ma oma kolmapäevast tukastust pidasin. Ma tundsin ta saabumist läbi une. Kui ma silma avasin, astus ta parajasti puude vahelt välja. Olgu, kui ta üksi on, langeb õhtusöögiks, mõtisklesin endamisi. Mees astus kaks sammu edasi, nägi mind ja röögatas. Seejärel ta peatus ja oli üsna vait. Ma kuulsin metsakohinat ja mehe südametukseid. Ma kuulsin mehest kümne sammu kaugusel puhkava jänese hirmu. Ma tundsin ka enda hirmu, kuid lükkasin sellegipoolest pea püsti ja vaatasin mehele silma. Väljakutsuvalt. Vaikima keelitavalt.

Siiani olin ma inimesi peamiselt vaid eemalt vaadelda jõudnud. Peamiselt sellepärast, et nii pea kui nemad mind vaatlesid, hakkasid nad karjuma või püsse ja hange otsima. Mõnel korral püüti mulle isegi tõrvikuga läheneda. Ausalt! Mul kulus oma viis sekundit taipamaks, et nad ei taha mind soojendada, vaid üritavad süüdata. Justkui see toimiks! Ma olen ise põletav leek. Ma hingan seda iga kord, kui väävlirikkamat kivimit krõmpsutanud olen. Mitte paha pärast, vaid see lihtsalt maitseb hästi ning tulemus on sõltumata maailmast paraku samasugune. Aga nüüd oli aeg midagi teistsugust katsetada. Temal polnud põgeneda kuhugi ning mina võisin ebamugavuste korral lihtsalt edasi lennata. Inimesed näisid nii paiksed ja aeglased, et ta poleks midagi teha saanud.

"Mina ei tee sulle haiget, kui sina mulle haiget ei tee," mõtlesin nii valjult, et isegi jänes põõsas lõpetas kartmise. Mees ei muutnud aga oma suhtumist sentimeetrigi võrra. No kui tuim saab üks inimene olla!

"Ma oskan gravitatsiooniseadust selgitada," mõtlesin ma veel valjemalt. "Ma ei vaja selleks paberit."

Hirm mehes vaibus veidi, kuid ma polnud kindel, kas selle tingis gravitatsiooniseadus või paber. Mõlemad näisid võimalikud olevat. Paberit mul ei olnud ning gravitatsiooniseadusest rakendustasandil rääkimise eelduseks oli mingite ühiste ühikute ja tähiste teadmine. Seda mul ei olnud. Ma võisin küll oksa kukutada ning joonistada küünisega, kuid millistes terminites tuleks kraapida?

"Räägi minuga, et ma su aju mõistma hakkaksin," mõtlesin ma valjult.

Mees oli endiselt vait, kuid kallutas pea veidi küljele ja uuris mind. Mitu minutit hiljem sirutas ta käe ette. Ma tegin sama. Lükkasin tiivanuki ta käe poole. See oli üsna julge liigutus minu poolt, kuid nii palju kui ma aru olin saanud, olid inimesed ilma relvadeta erakordselt nõrgad ning relva ei paistnud sel mehel olevat.

Väljendusviisid! Tõmbasin tiiva tagasi ja joonistasin küünisega pinnasele loheruuni. Selle alla tõmbasin ühe kriipsu. Ruuni kõrvale joonistasin kriipsukuju ja tõmbasin ka selle alla ühe kriipsu - üks mees ja üks lohe. Mees vaatas ning hakkas rääkima. Sõnadega! Miks küll? Mõtetega rääkimisest saaksin ma aru kohe, sõnad eeldasid keele õppimist. Muidugi saan ma sellega mingi aja jooksul hakkama, kuid lühiealistele nagu inimene oli see tõenäoliselt liiga pikk aeg. Ma vaatasin ja kuulasin ta mõtteid. Mingeid virvendusi kumas läbi, kui mitte midagi piisavalt mõistuslikku.

Peagi ta lahkus. Seisin terve ööpäeva valves, valmis iga hetk lendu tõusma, kuid ohtlikku saginat ei toimunud. Otsisin ülejärgmisel ööl kerge eine ja uinusin samal väljal. Mõni päev hiljem oli mees tagasi. Sel korral oli tal kaasas raske kott. Mida rohkem asju, seda tõenäolisemalt on nende hulgas ka relv, ütles mu kogemus. Mees võttis mingi lapiku tumeda eseme ning joonistas sellele inimest tähistava kriipsukuju ja tõmbas juurde ühe kriipsu.

Ta tuli üksi. Vähemalt ma lootsin, et me saime sellest asjast ühtemoodi aru.

Nuhutasin õhku. Selles oli teadmiste lõhna. Püüdsin välja selgitada, kust see tuleb, kuid enne selgusele jõudmist võttis mees kotist raamatu. Hüppasin õhinal ja ehmatasin ta sellega kaameks. Ta pani raamatu kiirelt maha ja tagurdas. Raamat! Raamatud! Need olid selle maailma armastus. Need olid siniselgade laulud ja koorikute kuld. Raamatud. Ma ei pruukinud osata lugeda selle maa keeli ja ma ei pruukinud seda üldse kunagi tavalisel moel suuta. No kujutage hetkeks ette, kuidas ma küünisega lehte keeraksin! Selle võimaldamiseks peaksin ma kuju muutma, kuid kujumuutmine polnud nii lihtne ülesanne. Ainult lugudes käis see kiirelt ja kergelt ning ilmselt olid need siniselgade laulud juba algusest peale veidi kõverad, moondudes ajas veelgi veidramateks.

Nügisin raamatu tiivaotsaga mehe poole tagasi.

"Loe mulle!" andsin mõtte edasi. "Jaga mulle oma teadmisi."

Ma pole kindel, kas ta kuulis ja mõistis mind viimaks ometi või sai liigutuste põhjal aru, kuid mees võttis raamatu ja hakkas lugema. Peagi tabasin ma mehe peast väljumas pildilisi mõtteid. Neis oli jänes, karu, veel mingeid loomi, kes selles reaalsuses ilmselt olulised olid. Seal oli ka raamatuid ja inimesi. Ma kuulsin teda. Südame ja ajuga. Ma kuulsin teda veresoontega, aga ainult siis, kui ta ühele mõttele korraga keskendus. Võite ette kujutada mu hämmingut, kui taipasin, et paber pole mitte teadmine, vaid paber on ka mõtete kontsentreerimisvahend, surveanum teadmiste edasi andmiseks.

Hämmastav!

Ma ei hakka teile siin detailides rääkima, mis ja kuidas see kõik toimus, kuid pikapeale õppis tema ka mind kuulama. Tema luges oma raamatut, mina vaatasin ta ajupilte ning vahel parandasin mõnd valemit või andsin kerge edasiarenduse mõttele. Mind valdas rahutu teadmatus, kas inimeste teadmised ongi nii viletsad või istus minu ees erakordselt juhm isend, kes ei suutnud suuremat teadmist oma mõttesse kujutleda. Mul oli alust ka viimast kahtlustada, sest ühel päeval, kui ta luges geomeetriaraamatut ning jõudis ülesandeni, andsin talle kiiresti selle lahendi. Ülesanne polnud keeruline, kui sul on aimu arvutussüsteemist ja kasutatavatest tähistest, seega lahendasin selle kuulamise ajal.

Kaarel, ma teadsin siis juba ta nime, vaatas mind ülima üllatusega.

"Kuidas sa seda tegid?"

Võibolla küsis ta seda ka sõnadega, kuid ehmatus oli nii suur, et küsimus selgelt ja teravalt minu ajju jõudis. Saatsin talle vastuseks mõttepilte lahenduskäigust. Võimalikult algeliselt. Lihtsate sõnadega. Peamiselt joonis joonise järel. Kui Kaarel ühel hetkel aru sai, et ma talle pähe pilte saadan, muutus tema aju jälle kuulamatuks mõtete virr-varriks.

Kui ta järgmisel korral tagasi tuli, seisis ta lagendiku servale, surus käed mantlitaskus rusikasse ja pigistas silmad kinni.

"Kui mina kuulen sinu mõtteid, kas siis sina kuuled minu mõtteid ka?"

"JAH!" vastasin nii empaatiliselt kui suutsin.

See oli aeglane ja vaevaline, kuid ühel hetkel suutsime me üsna viisakalt suhtlema hakata. Tema poolt nõudis ühele mõttele keskendumine küll märkimisväärset pingutust, kuid me õppisime. Tema õppis ennast ja mind tundma, mina sain iga päevaga paremini aimu sellest maailmast. Üks sõber oli ses osas alati palju parem kui sada vaenlast. Aga saja vaenlase hirmus tegelesin ma ka teistsuguse õppimisega. Ma lendasin öösiti linna poole, uurisin inimeste maju ja tänavaid. Ma varieerisin toitu, harjutasin kujumuutmist. Hämmastav! See siin oligi üks neist maailmadest, kus iga lohe sai kuju muuta. Siin oli see kergem kui siniselgade juures. Nüüdseks olin ma juba kogenum, kuid vahe oli vilumusest suurem.

Kui ma siia reaalsusesse jõudsin, olin ma nii väsinud, et üks suur osa minust oli alla andmas. Minus pesitses kibedus ja allaandmine. Näis, et ma ei jõua iial koju tagasi ning nüüd, mil mul oli siinses maailmas kõigi vaenlaste kõrval ka sõber olemas, näis ainuõigena kohanduda selle maailma tarvis. Mul oli nii palju anda - kõik need teadmised, mille vanemad lohed minuni armastanud olid, sajanditepikkused kogemused erinevates maailmades seigeldes. Minust oleks kasu, kui ma suudaksin neid edasi anda. Minu sõber, Kaarel, oli mängimas mõttega, et igas linnas peaks olema raamatukogu. Paber oli siin maailmas teadmiste ekvivalent, teadmised minu südames aga armastuse mõõdupuu. Palju teadvat paberit ühes ruumis näis plahvatusliku ja lummava ideena - igaüks saaks siseneda ning ammutada nii palju teadmisi kui vastu võtta suudab.

Mõtisklesin selle üle aastaid, kuid ühel päeval sain ma teadlikuks, et olen juba pikemat aega iga eine juurde mõne kivi neelanud. Mu värv oli hele ja kivine, soomused pea tasapinnalised. Siin polnud palju vaja muuta! Lendasin ööhämaruses linnaservale ja vajutasin end aastateks istuma. Soolestik moodustas koridorirägastiku, õõnesluud said aluseks saalidele, osa minu ajust ja südamest dubleerus paberile kirjutatuks. Hommikul avasin ma suu ja õhtul sulgesin selle. Hommikul avasin taas suu ja õhtul sulgesin selle. Kuni ühel hommikul oli minu sees lugeja ja siis tuli juba raamatukoguhoidja, kes kataloogis mu teadmisi, mälestusi ja seiklusi. Kui ta vaid teaks, et kõik need raamatud peaksid olema ühes ja samas riiulis - "ühe noore lohe memuaarid"!

Ei läinud palju aega, kui inimesed hakkasid ka oma raamatuid mu sisemusse tooma ja ma sain teada, et saabusin heal ajal - raamatukogudevõrgustik arenes üle planeedi. Seiklused ja teadmised said aina tuntumaks ning ühel päeval saabus minusse raamat, millel oli Marci lõhn. Temagi oli siin!

Ma hõikasin läbi võrgustiku, püüdsin luua ühendust. Esmalt vastas mulle Trinity, seejärel ka Leif ja Marci. Nemad kolmekesi sattusid kohe esimesel katsel siia. Nad tajusid õhus teadmist ja andusid sellele üsna samamoodi nagu minagi soovisin esimestes peatustes anduda. Mulle meenus kõikevõitev soov muutuda oreliks mäeserval, et olla osa teadmistejagamise süsteemist, olla osake tolle maailma armastusest. Ja siin ma olin! Mu süda oli jälle vaba, taas Marciga samas rütmis hingamas ja mõtlemas, maailma teadmised minu seest läbi jooksmas. Ma pole iial varem end sedavõrd armastatuna tundnud.

Ma pole ka iial varem sedavõrd hirmul olnud, kuid see juhtus juba veidi hiljem. Nimelt toodi mulle hiljuti raamat, mis räägib raamatukogudest läbi aegade. Lugesin, nautisin ja natuke ka värisesin. Palun vabandust! Ilmselt tekkisid toona ka mõned krohvimõrad.

"Me peame millalgi koju pääsema!" anusin ma Marcit. "Me peame juba praegu kavandama hakkama!"

"Miks küll?" uuris tema. "Ma pole end iial nii hästi tundnud."

"Sa ju tead, et ma tunnen sama! Aga ma tean, mis juhtus su vanatädi Alexandraga! Sellega, kes aastatuhandete eest noorena kadunuks jäi. Ta jõudis siia ja inimesed? Nad põletasid ta aju ja südame. Ma kardan, et nad on oma teadmatuses suutelised seda taas tegema."

"Ühel päeval!" vastas Marci vaikselt. "Ühel päeval, kui nad on uued majad püsti saanud ja duplikaadid sinna viinud, tõuseme me üles ja lendame koju."

Kujutluspildid uutest hoonetest ja veelgi suurematest riiulitemerest täitsid mu südant. Minus leiduvatele raamatutele juba ehitati asenduskodu ning Marci oma planeeriti. Oli vaid aja küsimus ning Marci rahustas mind, et inimkond on õnneks veidi areneda suutnud. Ma jäin uskuma, kuid päriselt see hirmu ei kaotanud.

"Ma tean portaalide asukohti," hõikas ka Trinity sekka.

Me kõik teadsime. Järgi lugusid, õpetati meile väiksena. Ja lood viisid meid Šotimaale, Bulgaariasse, Hiina ja mujale. Jah, portaalid on siin maailmas vaid mägedes, kuid need on olemas ja mõni neist viib kindlasti ka otse koju. Kohe. Kohe, kui uus raamatukoguhoone valmis saab.

See lugu sai valmis. Loo paberkoopia panen oma südame kohal olevasse ülemisse ruumi esimest lugejat ootama.

2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.