Silvia Moreno-Garcia: Mehhiko õudusjutt (Mexican Gothic; 2020). 365 lk.
Inglise keelest tõlkinud Eve Laur, toimetanud Urmas Alas.
Rahva Raamatu kirjastus, Tallinn 2022.

gothic

Veel viie-kuue aasta eest oli tavaks, et kõige uuemad ja parajasti läänes populaarsed ning auhinnatud ulmeraamatud ilmusid meil kirjastuse Varrak vahendusel. Trendi teatepulk oli kindlalt nende käes. Kohe meenuvad Ann Leckie abistavate asjade triloogia, Dave Hutchinsoni «Euroopa sügis», Claire Northi «Harry Augusti esimesed viisteist elu», Emily St. John Mandeli «Jaam üksteist», Jeff VanderMeeri Lõunaringkonna-triloogia ja mitmeid teisi raamatuid. Aga siis käis Varraku kett maha ja viimastel aegadel on pigem tunne, et kõige novaatorlikumat ja popimat uudisulmet tuleb kas suurte meediakontsernide kirjastustest (Postimehe raamatukirjastus) või raamatupoekettide enda kirjastustest (Rahva Raamatu kirjastus). Kuigi ka Postimehe kirjastust võib muidugi võtta Apollo raamatupoeketiga seotud kirjastusena.

Tõsi, Tänapäev ja Pegasus pole pildilt päris kadunud, esimene on viimastel aastatel avaldanud N. K. Jemisini ja Andy Weiri romaane, teine Philip Pullmani uusimaid menukeid. Aga kui mõelda viimase paari aasta jooksul eesti keeles avaldatud kuuma uuema ulme peale, meenuvad esimesena ikkagi Postimehe kirjastuses ilmunud Susanna Clarke’i «Piranesi», Yoko Ogawa «Kustunud mälestuste saar», Madeline Milleri «Kirke» ja Alan Lightmani «Einsteini unenäod» ning Rahva Raamatu väljaandel sel aastal meieni jõudnud TJ Klune’i «Maja taevasinise mere ääres» ning siin täna jutuks tulev Silvia Moreno-Garcia «Mehhiko õudusjutt». Lisanduvad veel ohtrad klassika kordustrükid või uustõlked nagu Poe, Stoker, Zamjatin, Orwell, Tolkien... Mõne aasta tagune ennustus, et just raamatupoekettidega seotud kirjastused võivad omandada kõige suurema turueelise ja paratamatult muutuda kõige ärksamateks kirjastusmajadeks Eestis, on suures jaos tõeks saamas. Loomulikult ei ole kuhugi kadunud ehk kõige žanriteadlikumad ja žanri ajalugu väärtustavad spetsialiseerunud tegijad, kellest suurim on kirjastus Fantaasia oma paljude sarjadega, aga selliste väikekirjastuste inim- ja finantsressurss on paratamatult hoopis teisest liigast.

kaaned

Silvia Moreno-Garcia «Mehhiko õudusjutt» ilmus 2020. aastal, jõudis kiiresti bestselleritabelitesse ning võitis ka portsu žanriauhindu, millest tähtsamad on ehk Locuse auhind ja Briti Fantaasiaauhind, mõlemad parima õudusromaani kategoorias. Lisaks siis veel kandideerimine Nebula, World Fantasy ja Shirley Jacksoni auhindadele ja Goodreadsi lugejaauhinna võit õudusromaani kategoorias. Nüüd, tänapäeval ei ole üldsegi tüüpiline või oodatav, et eesti keeles antaks välja moodsat angloameerika õuduskirjandust – erandiks muidugi Stephen King (kuigi Varrakus on ilmunud ka kaks C. J. Tudori romaani ja üht-teist leiaks kindlasti veel), Moreno-Garcia romaani kasuks räägib, et see ei näe välja õudusromaanina, vaid romantilise naistekana, kuigi on stiilipuhas ja žanriteadlik ning kohati üsna võigas õudukas, inspireeritud peamiselt H. P. Lovecrafti, Guillermo del Toro, Daphne du Maurier’ ja õdede Brontë’de loomingust. Nagu viitab ka teose originaalpealkiri – «Mexican Gothic» – on raamatu juured sügaval gooti kirjanduses. Ja gooti romaani juurest ongi ju vaid üks samm varase naistekani. Ning uues kuues gooti romaani menukäigu mõistmiseks tasub meenutada kasvõi varalahkunud Carlos Ruiz Zafón nime.

«Mehhiko õudusjutu» tegevus toimub 1950. aasta Mehhikos, täpsemalt pealinna külje all asuva Hidalgo osariigi ühe väikelinna El Triunfo lähedal mägedes troonivas gootilikus perekonnahäärberis, mis esindab teoses klassikalist «halva verega» degenerantliku suguseltsi nn. kummitusmaja. Mexico City jõukast perest pärit ühelt kokteilipeolt ja tantsuõhtult teisele tuhisev ning kenade meesterahvastega flirtiv noor seltskonnadaam Noemí Taboada on sunnitud isa soovil sõitma lähedal asuvasse pärapõrgusse, kus elavasse inglise emigrantide – Doyle’ide perekonda on abiellunud ta onutütar Catalina. Värske abielunaine on aga seal rõskes ja külmas maahäärberis segastel asjaoludel haigestunud ning saatnud linna kummalise kirja, kus sonib maja seintes ja vundamendis elavast kurjusest, mädanikust ja õelatest inimestest, kes tahavad teda hukutada.

pulpkaas

No-nonsense olekuga Noemí võtabki eriliste kõhklusteta ette teekonna sinna kolkalossi, et välja uurida, mis ta onutütre kirjas kirjutatust on tõsi ja mis haige mõistuse sonimine. Pole vaja vist lisadagi, et kohe esimesest pilgust on aru saada, et häärberis pole asjad kaugeltki korras: ülakorruse toas hirmsaid hääli tegev haige ja muldvana suguvõsa patriarh, küsimustele vastamast keelduv perekonnaarst, vaikivad teenijad, range ja Noemísse ilmselge vastumeelsusega suhtuv häärberi perenaise rollis olev keskealine matroon ning kaks suguseltsi nooremat meessoost liiget – saatanliku kangelase rolli sobituv Catalina abikaasa Virgil Doyle, kelle animaalne võlu ja ilu Noemíle oma mõju avaldamata ei jäta, ning kahvatu ja eraklik perepoeg Francis, keda huvitavad kõiksugu seened ja haruldased taimed, mille herbaariumit ta hobi korras täiendab.

Õnneks ei teki lugejal erilist kahtlustki, et allakäinud perekonna ja mädaneva ning rõske lossi saladused saavad olema üleloomulikku laadi, mitte ei proovita kõigele mõistatuslikule ja õõvastavale anda ratsionaalset seletust. Tegu on tõesti klassikalise gooti romaaniga, kus õuduste kõrval tekib naispeategelasel keeruline valikukoht, kas eelistada vitaalset ja kuidagi julma kuid seda külgetõmbavamat onutütre meest või hoopis eraklikku ja veidi nagu jõuetut ning verevaest Francist, kes ometi ainsana tundub seal häärberis hoidvat Noemí ja Catalina poole. Romaani viimases kolmandikus, kus loo laiem minevikutaust ja häärberi saladus lugeja ette paisatakse, läheb teos üsna võikaks ja jõhkraks, nii et ka hardcore-õudusfännid ei pea pettuma. Siit leiab lisaks neetud majale ja allakäinud suguvõsale veel teisigi gooti romaani kohustlikke elemente: uneskõndimist, õõvastavaid ja seletamatuid hääli, nõiakunsti, ohtralt perverssusi, hullust ja mida kõike veel.

subterranean

Jah, võib öelda, et romaan on kogu oma läänes pälvitud kiitust igati väärt, võidetud auhinnad auga ära teeninud ning selle levimine üle maailma erinevais tõlkekeeltes vaid asjade loomulik käik. Ka Eve Lauri tõlge ja Urmas Alase toimetus on sellised, millele minul etteheiteid pole. See on väga hästi tehtud raamat. Ainsaks pisut kurvastavaks faktiks on ehk, et kirjastaja otsustas – nagu tänapäeval nii sageli – mõttelaiskusest kasutada ingliskeelse originaali kaanepilti, millega on teos ilmunud muidugi paljudes keeltes. Aga samas ei ole see originaalkirjastaja surve ega nõue, sest riikides, kus oma kaanepildi kasutamise traditsioon on pikemate juurtega, on raamatul ka erinevad kaanepildid.

Lääne versiooni kaanepildi kasutamine võib lihtsamas lugejas tekitada kõrvust tõstetu tunde, et me oleme suure ja ägeda päris maailma osa ja meil ilmuvad raamatud samade kaantega, mida saavad sõrmedega silitada ka New Yorgi, Londoni ja Los Angelese lugejad, aga tegelikkus on paraku siiski selline, et iga säärane ingliskeelse ühtse kaanekujunduse levimine üle maailma muudab kultuuri ühekülgsemaks, kaotab väikekultuuride ainulaadsust ja teeb kogu meie globaalse kultuuriilma üheülbalisemaks. Kohalikud kaanekujundused on kindlasti asi, mida peaks ka edaspidi au sees hoidma ja igal vähegi võimalikul juhul soosima.

mehhiko

Lugedes enne selle soovituse kirjapanekut läbi ka portsu lääne arvustusi, nii suurtest ajalehtedest kui ka spetsialiseerunud ulmeväljaannetest, torkas silma kentsakas trend, kus arvestatav hulk noori lugejaid tundub ette kujutavat, et kõik, mis praegu – nende elu ajal kirjutatakse ja avaldatakse, on erakordne, esmakordne, ainulaadne. Et keegi pole selliste sädelevate mõtete ja lausete peale varem tulnud ja varasem kirjandus on selle kõrval üks kopitanud ja mädanev ning hall seeneniidistik. Aga vot see neil aastail, just nüüd loodav kirjandus on oma tasemelt ja ideedelt revolutsiooniline ja uudne.

Ei ole. Moreno-Garcia on küll kirjutanud suurepärase ja vaat et veatuks lihvitud gooti õudusromaani, aga kõik selles esinevad peamised ideed ja võtted on muidugi pärit õudusklassika varasalvest – antud juhul eelkõige ja pisut üllatuslikult ehk isegi just Lovecrafti loomingust, mille allakäinud ja intsestlikuks pööranud iidse aadliperekonna motiive siin täie raha eest on rakendatud.

fännikunst

Vahest kõige harjumatuna tundubki, et see tontliku gooti maahäärberi ja selle perekonnamõisa keldrikorrustel maa all asuvate õõvastavate saladuste lugu on paigutatud Mehhikosse. Kindlasti on lugeja esimene tegevuskohakujutlus, kui öelda talle sõna ’Mehhiko’, midagi Marsi punaste kaljurünkadega kollaka kõrbemaastiku ja roheliste kaktustega igava peisaaži sarnast või siis lõunapoolse asteekide-maiade unustatud džunglilinnade ja liaanidega kaetud astmikpüramiidide laadset, aga selles loos on sinna Kesk-Mehhikosse justkui transporditud tükike viktoriaanlikku Inglismaad oma emigrantidest Inglise kõrgklassiperekonnaga.

Kummalisel kombel on kirjanik siin inspiratsiooni ammutanud päris ajaloost: 19. sajandil rändaski Mehhikosse Briti saartelt välja paras ports hõbedakaevandamisega seotud inimesi. Ja ühe sellise endise räämas hõbedakaevandusega on seotud ka see Hidalgo osariigis toimuv tragöödia.

Eraldi väärib esiletõstmist veel Silvia Moreno-Garcia keel, mis on rikkalik ja stiilsete ning vaimukate kujundite rohke, mis mõjuvad loomulikult, nagu üks kirjanduslik lause seda tegema peabki, mitte aga mingi moodne 21. sajandi äranuditud ajalehe- või tänavakeel «Kättemaksukontorist», kus kõige keerulisemaks kõnekujundiks on ’tuhat ja tuline’ ning kus kindlasti leiab tarvitust sõna ’pahatihti’.

Õudussõpradele kohustuslik.

moreeno

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0531)