Romaan “Muinaskuningas” viib lugeja müütilisse Eestisse, kus inimesed puutuvad igapäevaselt kokku erinevate folkloorist tuttavate elukatega ning vaimumaailmaga suhtlemine on sama tavapärane kui hommikuks kördi keetmine. Maniakkide Tänava uusim raamat on täis seiklusi, intriige, reetmist ja mitmekesist fantaasiamaailma. Olgugi et teos näib kleenuke, jagub huvitavaid teemasid pigem mitmeks õhtuks ning fantaasiamaiale ulmesõbrale on lugemiselamust kuhjaga.
Erinevalt autori eelmistest raamatutest tundus antud lugu veidi aeglasemalt ja raskemalt käima minevat ning sellest tulenevalt ei saanud (ega tahtnudki) seda korraga läbi töötada. Arhailised terminid vajasid omajagu seedimist, et nad maailmapildis õigesse kohta asetuksid. Aga kui maailm hakkas lõpuks silme ette kerkima, siis detailsuse aste oli imetlusväärne: maagia on nüansirohke ja väikesed loo-osised lõpuni väga täpselt läbi mõeldud. Ma julgen isegi arvata, et tegu on keerukuse ja unikaalsuse poolest autori siiani parima palaga.
Mis siis selle muinasaega paigutatud grimdark maailma nii veetlevaks teeb? Eks ühelt poolt on põhjuseks mõistagi Eestikesksus. Noh, teate küll – mis sest, et täis kannatusi ja taplusi, aga tekitab justkui koduse tunde ja huvitavam on ka, kui kaasmaalased omavahel kaklevad ja arveid klaarivad. Kui säärasesse rüselusse ja janti lisada ka kamaluga kohalikku folkloori ja tükikesi muistenditest, tekib lugejas mõnus äratundmine, et ikkagi väärt Eesti värk. Kohati isegi kartsin, et keeratakse lugu veidi üle võlli ja äratatakse soomülkast Eesti oma esi-kahepaikne Põhja Konn, kuid seekord õnneks mitte.
Teisalt võlub lugejat sünge maailm, kus maagial justkui ei olekski piire, kui vaid piisavalt mana suudaks genereerida. Ning antud juhul ehitab autor maagia loogika üles väga süstemaatiliselt ja ka mitmedimensiooniliselt, kus eksisteerib paralleelselt tavalise reaalsusega ka teispoolsus, mis mõjutab tegelasi, ning on olemas ka täiesti omaette pisikesed reaalsused (pocket universes). Lisaks on ka võimalikud energiaülekanded ühest reaalsusest teise, mis on täpselt reguleeritud. Samas aga on see kõik siiski piisavalt lihtne, et jutu tempo püsib paras ja pinge säilib. Raamatu lugemise käigus tekib küll küsimus, et kust sedavõrd palju varu korjatud on, et nii mehi kui ka manti hunnikute kaupa teise ilma saadetakse. Kuid siin portreteeritakse muinasaegset nõidustega elu eest võitlevat eestlast kui võimsat sõdalast, kes jaksab krati kombel vara kokku kanda. Ning kes seda koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise (või siis näiteks raamat “Eesti viikingid”).
Tegelastest tekkis kiiresti suur poolehoid protagonistile Hüübile, kellelt esmapilgul veidi stereotüüpne mask kiiresti maha langeb ja selle alt paljastuvad mitmed hallid ning kohati isegi mustad varjundid. Antud juhul on ka siin tegelaste kujutamisel mindud oma tavapärasest mugavustsoonist veidi välja ning kõikidel karakteritel – ka Hüübi kurjal õeraasul Kalel – on oma põhjused ning ka õigustused, miks nad mingeid samme astuvad ning ennast kehtestada püüavad. Tegelaste motiivid ja kujunemislood serveeritakse lugejale alguses väikeste nappide suupistetena, kuid raamatu keskpaigaks on enam-vähem selge, kes ja miks mingisse olukorda on sattunud. Raamatu teises pooles on veel mõningaid huvitavaid tegelastega seotud arenguid, kuid üldiselt keskendutakse rohkem ellujäämisele ja loo otsade kokkutõmbamisele.
Loodusvaimudega suhtlemine ja meie eellaste traditsioonid on antud raamatu üks kandvaid struktuure ning jutust leiabki nii esivanemate kummardamist ja austamist pühas hiies kui ka Soovanamehele ja teistele väikestele jumalustele ohverdamist, et nende soosingut võita. Kuna aga tegemist on siiski fantaasiaseiklusega, siis lisatakse kõigile neile aspektidele veelgi liha luudele: kõik need vaimumaailma olevused materialiseeruvad raamatu lehekülgedel käegakatsutavateks tegelasteks. Loo lõpplahenduse osas lasi autor end minu arvates aga müütidel liigagi palju inspireerida ning lõppakord Murueide tütrega oli nagu rahvarõivastes Tartu maratonil osalemine – temaatiliselt ehk isegi sobiv, aga kuidagi natuke liiga imal.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kodumaise suvekuumuse juurde igati paslik ulmeamps ning asine fantaasiapõnevik. Kujutan ette, et öisel rabarännakul võiks antud raamat liigituda vabalt ka õudusžanri, kuigi autori eelnevate slasher-juttudega võrreldes on tegu suhteliselt leebe kraamiga.
