Harva, kui autor lisab oma jutule selgituse. Veel harvem, kui lisaks autoripoolsele kommentaarile kaasneb jutuga veel mõni legend. Ükssarviku variandi puhul on tegemist mõlemaga.
Kohtusid kord George R.R. Martin ja Roger Zelazny. Viimane kurtis, et temalt oli tellitud ühe antoloogia jaoks ükssarvikuteemaline jutt ja teise antoloogia jaoks jutt, kus tegevus toimuks baaris. Seepeale Martin kostis, et Fred Saberhagen paneb just kokku maleteemalist antoloogiat ning soovitas naljatamisi Zelaznyl kirjutada jutt mõnes baaris maletavast ükssarvikust. Zelazny võttis nõu kuulda ning jutt ilmus kõigis kolmes kogumikus ning pealekauba pälvis ka Hugo ulmeauhinna.
Lugu ise on lihtne – mahajäetud väikelinna baaris satub suurmeister mängima malet ükssarvikuga, panuseks inimkonna ellujäämine.
Loos jõutakse läbi mängida päris mitu partiid, aga neist olulisim on maha kirjutatud reaalsest mängust, mida on tihtilugu nimetatud ka „kõige ilusamaks viigiks turniiripartiis“. 1900. aastal Müncheni turniiri eelviimases voorus mängitud partiis kohtusid tolle aja parim ameerika maletaja Harry Pillsbury ja mitte just ekstraklassi kuuluv Alexander Halprin. Pillsbury oli tol hetkel turniiri liider. Tema lähimad jälitajad aga mõtlesid välja paraja sigaduse ning aitasid Pillsbury vastasel partiiks ette valmistuda. Mustadega mänginud Pillsbury kukkuski etteseatud avangulõksu, kuid suutis partii filigraanse kaitsega siiski viigisadamasse tüürida.
Huvilised võivad partii läbi klõbistada siin:
