Ta vaatas imestunult käsi - nahk, mis muidu lotendav ja väsinud, täis tumedaid plekke ja laike, oli nüüd prink ja sile - ning libistas nendega üle näo, mis oli samuti unustanud ajahamba halastamatu puremise. Kui iseenesest libisesid käed üle pea. Ka juus, mis juba pikemat aega hõbehall, kumas nüüd kui kuld.

Ta sai sellega hakkama! Viimaks ometi! Peale igavesti tunduvat katsetamist, alla andmist ning uuesti proovimist. Ta oli viimaks siin: vahepealses ilmas. Kohas inimeste maailma ning teise ilma vahel, kus unenägu ja reaalsus oli samaväärne.

Ta teadis selle koha kohta kõike, mida teada andis. Ka seda, et veel mitte keegi polnud proovinud seda, mis tal plaanis oli.

Enamasti siit tagasi ei tuldud. Kuid temast sai erand, isegi enam - ta ei kavatsenud tagasi tulla üksi. See siin oli põhjus, miks ta üldse nõiakunstiga tegelema hakkas.

Tüdruk hoidis mõtted valvsad ja teravad.

Piiramatu võim ja piiramatu vabadus, mida unenäo maailm pakkus, muutis inimese mõistuse nüriks ja meele laisaks. Inimene oli siin kui loom puuris – söödetud, kustud ja kammitud – rahul oma vangistusega.

Temaga ei tohtinud seda juhtuda. Isegi kui talle meeldis noores kehas ringi lipata, oli see vaid ajutine. Ta ei tohtinud seda unustada. Mida kauem ta siin veetis, seda rohkem hakkas keha aga pettust uskuma

Kiirelt liikus vana naine, kes nüüd oli noor tüdruk, mööda tühjust edasi.

“Mets!”

Vaevu olid need sõnad üle ta huulte libisenud, kui teda ümbritses tihe padrik.

Rägastiku läbimine oli paras väljakutse – ta polnud piisavalt detailselt asju läbi mõelnud ning nüüd elas ta ettekujutus oma elu, takistades teed rohkem kui talle meeldinuks. Ta pidi olema edaspidi detailsem.

Tüdruk surus end edasi.

Hinge kinni hoides kujutas ta ette majakest metsa sees. Nii nagu ta seda lapsepõlvest mäletas: kaks korrust, kollased seinad, õlgkatus, korsten, sinised aknaraamid ja uks. Viimast neist kujutas ta ette paokil – see oli tähtis, kui ta tahtis sügavamale minna.

Pannes mõttele punkti, lükkas ta tiheda oksa eest ära.

Maja oli seal keset lagendikku. Korstnast tuli isegi suitsu.

Tüdruk jooksis majakese poole, lisades lähemale jõudes aina rohkem ja rohkem detaile: aknaruudud, puust nikerdused, lilled akendel, lillepeenrad, uksematt, maja värv kulunud seal kus tihti pihta mindi. Sellest sai tema lava ning kui see polnud usutav, ei saanud ka miski muu usutav olla.

Maja oli väljast vaadates peaaegu täiuslik, kuid praegu oli see vaid fassaad. Ta astus sisse. Majakese uks oli täis nikerdusi ja kaunistusi, kuid selle taga asus ruum, mis polnud vist kunagi ühtegi inimest näinud. Nõid ei pööranud esialgu sellele liialt tähelepanu.

Ka siin pidi ta kõik detailselt läbi mõtlema, kuid seda niisama tühja teha oli raske. Selle asemel võttis ta trepi alt kulunud väljanägemisega pruunikad pesulapid ja puidust ämbri, millel ohtrast kasutusest kulumistriibud peal, ning asus koristama – kõike ning nii põhjalikult kui võimalik. Koristades olid sa sunnitud detaile märkama, ning kui see oli juba märgatud, oli see ka olemas. Ta puistas mõtteid õhku ning leidis siis nende kehastused. Piip ja prillid, taignarull ja põll, mängukaru – kõik tekkisid kui tellimise peale. Unenäomaailm sidus nõia poolt pakutu ühtseks tervikuks, ning tema koristustöö aitas anda kõigele usutavust.

Märkamine väsitas, kuid ta ei lasknud end sellest segada. Ta pidi vastu pidama.

Kui koristamine tehtud, vaatas ta ruumis ringi.

Ta oli loonud keskkonna, täitsa korraliku, kuid kedagi polnud veel ilmunud. Ta perekond oli ilmselgelt veel sügavamal.

Ta oli ju alles laps kui nad kõik tema vea pärast siia sattusid ning sellest oli möödas mitukümmend aastat. Nende päästmine ei saanudki olla liiga lihtne. Tarvis oli sügavamale minema, kuid seda loodud reaalsuse sees.

Siin oli elutuba ja köök.

„Oh, kuidas kõht koriseb,“ sõnas ta valjuhäälselt ning juba hetk hiljem ootas teda laua peal mitu auravat pudrukaussi - mis sobisid ruudulisele linikule kui valatult.

Kiirelt haaras ta lusika ning asus putru suhu kühveldama.

„Ai!“ urahtas nõid peale esimest suutäit. See oli tulikuum. Ta oli ette kujutanud auravat putru, mitte piisavalt jahtunud. Kirumist tagasi hoides võttis ta kõige väiksema kausi, see pidi olema rohkem jahtunud, sõi selle tühjaks ja jäi ootama.

Vaikus. Vaid hiljuti puhastatud ning sellega tõeks saanud käokell kukkus tühjadele kambritele.

Pagan võtaks.

Ta pidi veel sügavamale minema.

Juba nii sügavalt oli raske tagasi saada, ta ei teadnud kas edasi minnes oskas ta enam välja saada – eriti veel kaaslastega. Kuid kui ta oma perekonda ei leidnud, oli see kõik asjatu. Mille nimel oli ta siis kõik need aastad pingutanud?

Hambaid krigistades ronis ta trepist üles magamistuppa ning heitis pikali.

Unenäos magamine, see oli kuratlikult riskantne. See võttis nii aega kui ka tähelepanu ning sa ei teadnud kunagi, kas sa ka tegelikult ärkasid.

Kuid muud võimalust polnud.

Ta ronis voodisse ja tõmbas teki peale. Uinumine polnud probleem, kuid seekord oli ta mures selle pärast, mis teda oodata võis. Samuti võis unes nähtud uni põhjustada nii mõndagi, kui su peas olev äkki reaalsuseks sai.

Ta sulges silmad ning järgmisel hetkel oli ta voodist väljas, jättes linadele maha vaid lirtsuva verepleki. Elajad paljastasid kihvad ning tõid kuuldavale valju urina, proovides küünistega teda oma haardesse saada.

Laps-nõid, hoides käega verisest kõhust kinni, hüppas eest ära. Teine elajas lajatas tema suunas taignarulliga. Nõid oli hetkega voodi ääre peal püsti.

Või nii. Ta oli jäänud liiga hiljaks. Nad olid juba loomastunud ning nägid nüüd teda kui sissetungijat. Kedagi päästa polnud enam võimalik.

Kuid ka põgenemine läbi ukse polnud enam tehtav – elajad olid tal tee peal ees.

Väljapääs?

Ta oli haavast, pettumusest ja ebaõnnestumisest nii väsinud, et varsti oli ta unenäomaailmale kerge saak. Ta pidi kiiresti siit välja saama.

Nõia silmad vilasid üle toa. Alati oli midagi, mida sai enda kasuks kasutada, elajad aga ei lasknud tal liialt paigal olla ja mõelda. Urr! Rapsas järgmine tema suunas.

Hops! Kargas nõid löögi eest kõrvale ja toetas selja vastu külma akent.

Klaas? Nõia näole vajus muie. See oli võimalus.

Kindlasti oli väljas ju pime, eks! Ta just magas, seega pidi ju olema öö ja öösel oli pime.

Ta keeras end näoga akna suunas ning vaatas hetkeks oma peegeldust tumedal klaasil. Siis tõstis ta käe näo ette ja astus.

*

Ennustaja Edda liikus ettevaatlikult tagatuppa, kust kostus hetk tagasi klirinat. Tema valduses oli vaid üks asi, mis võis sellist häält teha ning see oli tema põhiline tööriist. Seal, keset läikivate kildude merd seisis noor heledapäine tütarlaps näos segadus.

Unenäopeegel polnud mitte lihtsalt katki, vaid tuhandeks killuks laiali, moonutades enda ümber reaalsust ja külvates mõneks ajaks segadust.

„Ja mida sina siin teed?“ nõudis Edda.

„Ma... ma tõesti ei tahtnud. See ise...“ kogeles tüdruk kilde vaadates.

Ennustaja Eda turtsatas koguka keha vappudes ta vaikima. „Sinu käsi!“ nõudis ta. Tüdruk tõstis ebalevalt käe välja. Tema peopesal oli lai sisselõige. Vana naine võttis selle oma peopessa ning põrnitses ühe ja teise nurga alt.

Või nii. Tüdruk tõesti ei teinud ise midagi. See oli hoopis Edda kambri vägi, mis tüdrukut ründas ja seda põhjusega. Selles tüdrukus oli väge - elujoon lubas, et temast saab kunagi vägev nõid. Kindlasti Eddast vägevam. Isegi praeguses vanuses suutis ta mööda minna kõikidest kogenud nõia ohutistest – ta polnud oma väest teadlik ja oli juba nii Eddast võimsam.

Lisaks oli ta ise siia tulnud. Väega esemed kutsusid neid, kellel oli annet.

„Hm, huvitav,“ sõnas ennustaja pea automaatselt, hoides kätt peos.

„Mis?“ uuris piiga.

„Midagi tähtsat katki ei läinud, see paraneb...“ Ta vaatas tüdrukule otsa. Sellest siin võis kunagi saada tema suurim vaenlane. Parem tasus ta kohe nüüd kahjutuks teha.

„...aga?“ uuris tüdruk.

„Aga peegliga on teised lood.“

Tüdruk vaatas kilde maas. „Seitse aastat õnnetust?“ uuris ta.

Edda raputas kalliskividega ehitud pead. „See peegel polnud mitte lihtsalt vaatamiseks, vaid aken unenägude maailma.“ Edda vaatas tüdrukut. Tema riietus oli räsitud ning põsed lohkus - suure tõenäosusega juba mõni aeg tänaval elanud. Tal oli vaja universaalset ankrut. „Kas sa tead kus su perekond on?“

„Mul ei ole perekonda,“ vastas väike tüdruk.

„Tõesti?“ Edda paksult värvitud kulm tõusis üles. „Ma arvan, et sa eksid. Sul on ema, kellele meeldib küpsetada, isa, kellele meeldib piipu teha ja lugeda ning väikevend, kes alles kaisukarudega mängib.“ Vana nõid kujutas kõiki neid nii elavalt ette kui vähegi võimalik. Kuigi Eddal polnud ehk väga palju väge, tundis ta inimesi suurepäraselt – ta oskas neid petta. Ning kui selle tarvis tuli keegi välja mõelda, tegi ta seda nii, et isegi väljamõeldu ise jäi end uskuma. Selles oli Edda jõud ning nüüd pani ta selle kõik käiku.

Sa pidid looma hetked, mis omasid tähendust. Hetk kogu perega laua taga. Hetk matkal. Hetk, kui tundsid end halvasti ning said tuge ja lohutust. Hetk, kui olid hoitud… Ta lõi need kõik peas kokku ning pelgalt mõne minutiga, samal ajal kui ta käed tegelesid tüdruku käehaava puhastamise ja sidumisega.

Kui ta valmis sai, suudles Edda tüdruku otsaesist, saates nii kõik ettekujutuse teele. Vale ei tohtinud kohe ilmuda, kuid ka mitte liiga hilja.

„Oh sa vaeseke. Oled sa kindel, et sinuga on ikka kõik korras?“

Tüdruku silmad läksid äkki suureks. „Mu perekond!?“

„Oh,“ teeskles Edda üllatust. “Mis nendega on?”

„Isa, ema ja väikevend!“ jätkas tüdruk. “Ma mäletan!”

„Tubli. Tuleta nad nii hästi meelde kui sa vähegi suudad. Millised nad välja nägid? Mida nad tegid? Kus nad elasid? Sa ei tohi unustada!“ Mida tugevamalt tüdruk praegu kõik selle ise kinnistas, seda parem.

„Ma ei unusta kunagi!“

„Väga hea.”

„Kus nad on?“

„Unenäomaailmas. Peegel võttis purunemise tasuks,“ ohkas Edda. „Nende tagasi toomine pole aga lihtne. See võtab kaua aega. Aastaid ehk isegi.“

„Kui kaua see ka võtab, ma toon nad tagasi!“

Edda muigas heakskiitvalt.

„Tubli tüdruk.“

Tüdrukut surmata polnud mingit vajadust. Ta saatis lapse hoopis eluaegsele tühjale ettevõtmisele. Ettevõtmisele, mille lõpp-punkt oli siinsamas, kus peegel poolitas ta elujoone.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0535)