Ma lugesin kuu või kaks tagasi ühest Itaalia ajalehest, et Villa Cascana, kus ma kunagi peatusin, on lammutatud, ja selle asemele ehitatakse mingisugune vabrikuhoone.

Seetõttu pole enam mingit põhjust vältida üles kirjutamast seda, mida ma nägin (või kujutasin ette, et nägin) ühes kõnealuse villa teatavas toas ja teataval trepil, ega hoiduda kirjeldamast järgnenud asjaolusid, mis võivad, aga ei pruugi (sõltuvalt lugeja nägemusest) heita läbielatule valgust või olla sellega kuidagi seotud.

Villa Cascana oli igas mõttes peale ühe täiuslikult tore maja, ent siiski, kui see seisaks ka praegu püsti, ei suudaks miski siin ilmas – kasutan seda väljendit sõnasõnalises tähenduses – sundida mind jalga üle selle lävepaku tõstma, sest ma usun, et selles kummitab väga kohutaval ja praktilisel viisil.

Enamik vaime, kui kõik on juba öeldud ja tehtud, ei põhjusta erilist kahju. Nad võivad ehk hirmutada, aga isik, keda nad külastavad, saab nendest külaskäikudest harilikult üle. Teiselt poolt võivad nad olla täiesti sõbralikud ja heatahtlikud. Aga Villa Cascana ilmutised ei olnud heatahtlikud ja oleks nad teinud oma "külaskäigud" õige pisut teistsugusel moel, ma arvan, et ma poleks nendest üle saanud samamoodi, nagu ei saanud Arthur Inglis.

Maja seisis iileksiga kaetud mäeküljel, mitte kaugel Sestri di Levantest Itaalia Rivieral, kust avanes vaade lummavalt küütlevale sinisele merele ja mille taga kasvasid mäenõlval kahvaturohelised kastanid, kuni need tegid kõrgemal lõpuks ruumi mändidele, mis - olles kastanitega võrreldes kontrastselt tumedad - katsid nõlvade ülemist osa. Kogu aed õilmitses ja lõhnas keskkevadises lopsakuses ning magnooliate ja rooside aroom, mida kandsid merelt tulevad värsked soolakad tuuled, voolas jõena läbi jahedate võlvitud ruumide.

Esimesel korrusel ümbritses hoonet kolmest küljest lai sammasrõdu, mille katus oli mõne teise korruse toa rõduks. Peatrepp, lai ja hallist marmorist astmetega, viis hallist nende tubade juurde, mida oli kokku kolm, nimelt kaks suurt elutuba ja üks sviidi moodi magamistuba. Viimases ei elanud kedagi, elutoad olid kasutuses. Nende juurest viis peatrepp kolmandale korrusele, kus asusid teatavad magamistoad, millest ühes viibisin mina, samas kui teise korruse koridori tagumisest otsast viis umbes pool tosinat astet ühe teise sviidi juurde, kus paiknesid ajal, millest ma räägin, kunstnik Arthur Inglisi magamistuba ja stuudio. Nii et minu ülemise korruse toa ukse tagusest koridorist avanes vaade nii teisele korrusele kui ka trepile, mis viis Arthur Inglisi tubade juurde. Jim Stanley ja tema naine (kelle külaline ma olin) elasid maja teises tiivas, kus olid ka teenijate eluruumid.

Ma olin saabunud täpselt ühel maikuu keskpäeval lõunasöögile. Aed pulbitses värvidest ja lõhnadest ning miski poleks pidanud olema pärast mu praadiva päikese all tehtud jalutuskäiku jahisadamast mõnusam kui astumine kõrvetava kuumuse käest villa marmorjahedusse. Ainult et (lugejal on selle kinnituseks kõigest minu sõnad, ei midagi muud) hetkel, kui ma majja sisse astusin, tajusin, et midagi on valesti. Ma võin öelda, et see tunne oli üsna ebamäärane, ehkki väga tugev, ja ma mäletan, et kui ma nägin vestibüülilaual mind ootavaid kirju, tundus mulle kindel, et selgitus on seal: olin veendunud, et mulle on mingit sorti halbu uudiseid. Aga kui ma ümbrikud avasin, ei leidnud ma nendest selgitust oma eelaimdusele: kõikide kirjasaatjate sõnumid olid silmatorkavalt head. Aga taoline eksitus eelaimduses ei hajutanud mu rahutust. Selles lõhnavas jahedas majas oli midagi valesti.

Mul on seda raske öelda, sest üldise arvamuse järgi võib see selgitada, et kuigi ma olen reeglina nii hea unega, et tule kustutamine magama heitmisel langeb ilmselt ajaliselt kokku hommikuse ärkamisega, magasin ma oma esimese öö Villa Cascanas väga halvasti. See võib samuti selgitada fakti, et magades (kui ma ikka tõesti magasin, kui ma nägin seda, mida arvasin nägevat), nägin ma äärmiselt selget ja originaalset und – originaalset selles mõttes, et mu teadvuse haaras miski, millega polnud ma enda teada kunagi varem kokku puutunud. Aga kuna lisaks sellele halvale eelaimdusele võisid samal päeval varem kuuldud sõnad ja juhtunud sündmused suunata seda, mis juhtus minu arvates tol öösel, oleks parem nendest rääkida.

On tõsi, et pärast lõunat kõndisin ma majas koos proua Stanleyga ringi ja ta näitas tühjale magamistoale esimesel korrusel, kuhu pääses toast, kus me olime lõunat söönud.

"Me jätsime selle tühjaks," ütles ta, "sest meil Jimiga on oma tiivas suurepärane magamistuba ja veel teine tuba, nagu te nägite, ja kui me seda ise kasutaksime, siis peaksime muutma söögitoa elutoaks ja sööma esimesel korrusel. Aga meil on seal meie väike korter, Arthur Inglisil on oma väike korter teises koridoris ja mulle tuli meelde – kas ma pole nii eriline? –, et te ütlesite ükskord, et mida kõrgemal te majas olete, seda paremini end tunnete. Nii et ma paigutasin teid selle toa asemel ülemisele korrusele."

On tõsi, et kahtlus, sama ebamäärane kui mu eelaimdus, käis mul sel hetkel peast läbi. Ma ei saanud aru, miks pidi pr Stanley kõike seda selgitama, kui seal poleks olnud veel midagi selgitada. Ma möönan seetõttu, et mõte, et kasutamata magamistoa kohta on midagi rääkimata, torkas mulle pähe otsekohe.

Teine asi, mis võis mu unenägu mõjutada, oli järgmine.

Õhtusöögi ajal pöördus vestlus korraks tontidele. Inglis väitis raudkindla veendumusega, et igaüks, kes suudab uskuda üleloomulikke fenomene, ei vääri isegi eesli nimetust. Teema lõppes järsult. Niipalju, kui ma mäletan, ei juhtunud ega öeldud midagi muud, millel võiks olla puutumust järgnenuga.

Me kõik läksime üsna vara voodisse ja mina isiklikult loivasin haigutades trepist üles, tundes end meeletult unisena. Mu toas oli üsna palav ja ma lükkasin kõik aknad lahti ja väljast voolas sisse valget kuuvalgust ning paljude ööbikute armastuslaulu. Ma riietusin kiiresti lahti ja pugesin voodisse, aga kuigi ma olin end varem unisena tundnud, olin nüüd täiesti ergas. Ma olin selle seisundiga täitsa rahul: ma ei vähernud ega keerelnud küljelt küljele, ma tundsin end laulu kuulates ja valgust vaadates ülimalt hästi. On võimalik, et ma jäin seejärel magama ja see, mis järgnes, võis olla unenägu. Igal juhul ma arvasin, et ööbikud lõpetasid laulmise ja kuu vajus pilve taha. Ma mõtlesin veel, et kui ma peaksin mingil seletamatul põhjusel kogu öö ärkvel olema, siis võiksin samahästi ka lugeda, ja mulle meenus, et olin jätnud raamatu, mis mind huvitas, teise korruse söögituppa. Nii et ma ronisin voodist välja, süütasin küünla ja läksin trepist alla. Astusin tuppa, nägin seinaäärsel laual raamatut, mille järele olin tulnud, ja samal hetkel nägin ka seda, et uks tühja magamistuppa oli lahti. Sellest kiirgas kummalist halli valgust, mis polnud koidik ega kuukuma, ja ma vaatasin ukse vahelt sisse. Voodi seisis otse ukse vastas, suur ja nelja sambaga, mille päitsi kohal rippus seinavaip. Siis sain ma aru, et magamistoa hallikas valgus tuli voodist või pigem sellest, mis voodis oli, sest see oli kaetud suurte tõukudega, jalapikkuste või veel suurematega, mis sellel ringi roomasid. Need olid kergelt helendavad ja just nende helendus valgustas mulle tuba. Tavaliste tõukude iminappade asemel olid neil sõrgade read nagu vähkidel ja nad liikusid ringi, haarates sõrgadega sellest, millel nad lebasid, ja libistades seejärel keha edasi. Värvi poolest olid need kohutavad putukad kollakashallid ja nad olid kaetud konarlike muhkude ja paisetega. Neid pidi olema sadu, sest nad moodustasid voodil iseäraliku vingerdava, roomava püramiidi. Aeg-ajalt kukkus mõni pehme nätske mütsu saatel põrandale ja kuigi põrand oli kõvast betoonist, andis see sõrgjalgadele järele, otsekui oleks see aknakitist, ja seejärel ronis tõuk taas üles, kuni jõudis jälle voodisse, kus ta ühines oma jäledate kaaslastega. Neil ei paistnud olevat nii-öelda nägusid, aga keha ühes otsas oli suu, mis avanes hingates külgedele.

Ma vaatasin neid ja ühtäkki tundus mulle, nagu oleksid nad kõik korraga tajunud mu kohalolekut.

Vähemalt pöördusid kõik suud minu poole ja järgmisel hetkel hakkasid nad end voodilt nende nätskete mütsakute saatel põrandale kukutama ja minu poole vingerdama. Hetkeks tabas mind liikumisvõimetus, nagu unenäos, ent järgmisel hetkel kihutasin taas trepist üles oma toa poole ja mul on meeles, et tundsin paljaste jalgade all külma marmorit. Tormasin magamistuppa sisse, lõin ukse selja taga kinni ja siis – ma olin nüüd kindlasti täiesti ärkvel – leidsin end seismas oma voodi kõrval, kehal voolamas ohtralt hirmuhigi. Ukse paugatus kajas mul ikka veel kõrvus. Aga vastu ootusi – kui see oleks olnud kõigest õudusunenägu – ei andnud kabuhirm, mida ma tundsin neid võikaid elukaid voodis ringi roomamas või nätskelt põrandale kukkumas, järele. Kui ma ka enne magasin, siis olles nüüd ärkvel, ei toibunud ma sugugi unenäo õudusest: mulle ei tundunud, et ma olin näinud und. Ja kuni hommikuni ma seisin või istusin seal, julgemata pikali heita, mõeldes, et iga sahin või liikumine, mida ma kuulsin, tähendas tõukude lähenemist. Nendele ja nende sõrgadele, mis hammustasid tsementi, oli puidust uks lapsemäng: ka teras ei hoiaks neid tagasi.

Aga koos kena ja imelise hommiku saabumisega õudustunne haihtus, tuule sosinad muutusid taas sõbralikuks ja nimetu hirm, mis iganes see ka polnud, vaibus ega kohutanud mind enam. Saabus koidik, esialgu värvitu. Siis muutus see tuvihalliks, seejärel leegitsevaks vaatemänguks, mis valgus üle taeva.

Selles majas oli imetlusväärne reegel, et igaüks sõi hommikut siis ja seal, kus talle iganes meeldis, ja selle tulemusena ei kohtunud ma meie seltskonna inimestega enne lõunasööki, sest ma sõin hommikueinet oma rõdul ning kirjutasin lõunani kirju ja muid asju. Tegelikult jõudsin alla sööma üsna hilja, kui teised kolm olid juba alustanud. Minu noa ja kahvli vahel oli väike papist tabletikarp ja kui ma istusin, hakkas Inglis rääkima.

"Vaadake seda," ütles ta, "sest te olete huvitatud looduse asjadest. Ma leidsin selle eile õhtul roomamas oma vooditekil ja ma ei tea, mis see on."

Ma arvan, et enne tabletikarbi avamist ma juba ootasin midagi sellist, mis ma selle seest leidsin. Igal juhul oli karbis väike tõuk, värvi poolest hallikaskollane, keharingidel kummalised muhud ja näsad. See oli äärmiselt aktiivne ja liikus karbi sees kiiresti sinna-tänna.

Selle jalad ei sarnanenud ühegi tõugu omadele, mida ma näinud olin: need olid nagu vähi sõrad. Ma vaatasin ja panin kaane taas peale.

"Ei, ma ei tunne seda," ütlesin mina, "aga see näib üsna jäle välja. Mida te sellega teha kavatsete?"

"Oh, ma hoian selle alles," ütles Inglis. "See hakkab kookoniks muutuma. Ma tahan näha, milline liblikas sellest välja tuleb."

Ma tegin karbi taas lahti ja nägin, et need kiired liigutused olid tõepoolest kookonivõrgu kudumise algfaas. Siis avas Inglis jälle suu.

"Sellel on ka veidrad jalad," ütles ta. "Need on nagu vähi sõrad. Kuidas on vähk ladina keeles?"

"Ahjaa, cancer. Nii et juhul, kui see on ainueksemplar, ristime ta Cancer inglisensis'eks." Siis juhtus midagi mu ajus, mingisugune hetkeline kõige kogetu ja unes nähtu mõtestamine ja ühendamine. Mulle näis, et miski tema sõnades heidab kõigele sellele varju, ja mu enda akuutne hirm eelmisel ööl läbielatust seostus sellega, mida ta oli äsja öelnud. Tulemuseks oli see, et ma võtsin karbi koos selles oleva tõuguga ja viskasin aknast välja. Otse akna all oli kruusatee ja kohe selle taga purskkaev, kus vesi voolas alusbasseini. Karp kukkus selle sisse.

Inglis naeris.

"Nii et okultsete asjade uurijatele ei meeldi selged faktid!" ütles ta. "Mu vaene tõuguke!"

Jutt liikus kohe taas teistele teemadele ja ma esitasin üksikasjalikult, sellisena nagu need juhtusid, need asjaolud ainult selleks, et oleksin ise kindel, et olen kirjeldanud kõike, millel võib olla tähtsust okultsete teemade või tõukude suhtes. Aga hetkel, kui ma viskasin rohukarbi purskkaevu, kaotasin pea: mu ainus vabandus – nagu on tõenäoliselt arusaadav – on, et selle asukas oli miniatuursel kujul täpselt samasugune kui need, keda olin näinud puntras kihamas kasutamata toa voodis. Ja kuigi nende fantoomide tõlkimine lihaks ja vereks – või ükskõik milleks, millest tõugu keha koosneb – oleks pidanud ehk leevendama öist õudust, siis tegelikult ei toimunud midagi sellist. See muutis vaid tühja toa voodis vingerdanud püramiidi veelgi võikamalt reaalseks.

Pärast lõunat laisklesime tunni või kaks, jalutades aias või istudes kaarkojas, ja kell pidi olema umbes neli, kui mina ja Stanley suundusime suplema, astudes mööda rada, mis möödus purskkaevust, kuhu ma olin visanud rohukarbi. Vesi oli madal ja selge ning selle põhjas nägin ma karbi valgeid jäänuseid. Vesi oli papi lagundanud ja sellest olid järel vaid mõned ribad ja vettinud paberitükid. Purskkaevu keskel oli marmorist itaalia Cupido, mille kaenla all olevast veinilähkrist purskus vesi. Ja mööda selle jalga ronis ülespoole tõuk. Nii kummaline ja vaevu usutav, kui see ka polnud, see pidi olema oma vangikongi tükkideks purunemise järel ellu jäänud, jõudnud kaldale, ja seal ta nüüd oli, meie käeulatusest väljas, painutades end ühele ja teisele poole oma kookonit valmistades.

Sel hetkel tundus mulle seda vaadates taas, et see elukas, nagu öösel nähtud tõuk, näeb mind, ja murdnud välja seda ümbritsevast keermestikust, roomas see mööda Cupido marmorjalga alla ja hakkas nagu madu ujuma üle purskkaevu aluse minu poole. See lähenes ebaharilikult kiiresti (asjaolu, et tõuk oskab ujuda, oli mulle uudiseks) ja järgmisel hetkel ronis see basseini marmorservast üles. Just sel hetkel ühines meiega Inglis.

„Ohoo, see on ju jälle meie vana Cancer inglisensis,“ ütles ta elukat märgates. „Kui meeletult kiire tal ikka minekuga on!“

Me seisime külg külje kõrval rajal ja kui tõuk oli jõudnud meist umbes jardi kaugusele, jäi see seisma ja hakkas end õõtsutama, otsekui kaheldes millises suunas peaks minema. Siis näis see otsusele jõudvat ja see roomas Inglisi kinga juurde.

„Mina meeldin talle kõige rohkem,“ ütles ta, „aga ma pole sugugi kindel, et tema mulle meeldib. Ja kuna ta ei upu, siis võib-olla…“

Ta raputas selle kingalt kruusale ja astus seejärel sellele peale.

Terve pärastlõuna muutus õhk raskemaks sirokost,1 mis lähenes kahtlemata lõuna poolt, ja sel ööl läksin ma jälle väga unisena magama. Aga minu unisuse all oli nii-öelda teadvustatus, tugevam kui varem, et selles majas on midagi valesti, et juhtumas on midagi ohtlikku. Aga ma jäin otsekohe magama ja – ma ei tea, kui pika aja pärast – ma kas ärkasin või arvasin, et ärkasin, tundes, et pean kohe üles tõusma või muidu on liiga hilja. Seejärel (unes või ilmsi) ma lebasin ja võitlesin selle tundega, kinnitades endale, et ma olen kõigest siroko (1) või ükskõik mille poolt segi aetud omaenda närvide ohver, ja teades samal ajal oma teadvuse teise poolega, et iga viivitatud hetk suurendab õnnetuse ohtu. Lõpuks muutus see teine tunne vastupandamatuks ning ma tõmbasin kuue selga ja püksid jalga ning läksin uksest välja siseterrassile. Ja siis sain ma aru, et juba olingi liiga kaua viivitanud ja seeläbi hiljaks jäänud.

Teise korruse terrassi ei olnud korrus allpool absoluutselt näha, sest seda kattis seal vingerdavate tõukude kiht. Kokku volditav uks, mis avanes sellesse tuppa, kust pääses magamistuppa, kus ma neid eelmisel öösel näinud olin, oli kinni, aga need pressisid pilude vahelt välja ja kukutasid end üksteise järel lukuaugust läbi tungides põrandale, venitades end väljumise ajaks peenikeseks ja pikaks ning tõmbudes teisele poole jõudes taas jämedaks ja lühikeseks. Mõned neist, otsekui avastusretkel, nuuskisid ringi trepi juures, mis viis koridori, mille lõpus olid Inglisi toad. Teised roomasid minu juurde toova trepi alumistel astmetel. Aga trepimade oli nendega üleni kaetud: ma olin ära lõigatud. Ja verd tarretama panevat õudust, mis mind seda nähes haaras, ei oska ma mitte kuidagi sõnadesse panna.

Seejärel hakkas lõpuks suurem liikumine ja kiht trepil, mis viis Inglisi toa juurde, muutus tihedamaks. Järk-järgult, nagu mingi võigas lihavoog, kulgesid nad mööda koridori edasi ja ma nägin esimesi, kes olid nende kahvatuhalli kuma tõttu hästi nähtavad, tema ukseni jõudmas. Üha uuesti püüdsin ma hüüda ja teda hoiatada, tundes kogu aeg meeletut hirmu, et nad pöörduvad mu hääle peale ringi ja hakkavad üles tulema minu trepist, ent kõigist pingutustest hoolimata ei tulnud mu kurgust ainsatki heli. Nad ronisid üles mööda tema uksepragu ja pressisid end sisse samamoodi nagu varem ning mina seisin seal ja püüdsin talle tulemusteta hõigata, et ta põgeneks, kuni veel on võimalik.

Lõpuks oli koridor täiesti tühi: nad kõik olid läinud ja sel hetkel tajusin esimest korda külma marmorist trepimadet, millel ma paljajalu seisin. Idataevas oli näha esimest koiduvalgust.

Kuus kuud hiljem sattusin ühes Inglismaa maamajas kokku pr Stanleyga. Me rääkisime igasugu asjadest ja lõpuks ta ütles: „Ma arvan, et pole teiega kohtunud pärast neid kohutavaid uudiseid Arthur Inglisi kohta kuu aega tagasi.“

„Mina pole kuulnud,“ ütlesin.

„Ei ole? Tal on vähk. Nad isegi ei soovita operatsiooni, sest paranemislootust ei ole: arstid ütlevad, et ta on seda üleni täis.“

Ma arvan, et selle kuue kuu jooksul polnud ühtegi päeva, mil mu teadvuses poleks kangastunud unenäod (või kuidas iganes teile neid nimetada meeldib), mida olin näinud Villa Cascanas.

„See on kohutav, kas pole?“ jätkas ta. „Ja ma ei saa kuidagi vastu tundele, et ta võis…“

„Saada selle villas?“ küsisin.

Ta vaatas mulle siira jahmatusega otsa.

„Miks te seda ütlesite?“ küsis ta. „Kuidas te teadsite?“

Seejärel ta rääkis mulle. Aasta varem oli tühjas toas olnud üks surmaga lõppenud vähijuhtum. Ta oli loomulikult lähtunud parimast soovitusest, et järgida tuleb rangeid ettevaatusabinõusid, enne kui kedagi laseb ööbima sellesse tuppa, mis oli juba põhjalikult desinfitseeritud ja mis oli värskelt üle värvitud ning lubjatud. Aga –


1) -  Siroko – soe kagu- või edelatuul Vahemeremaades. Tlk.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0526)