Ingliskeelses krimikirjanduses on kaks osaliselt kattuvat mõistet: hard-boiled ja noir. Teine, millele maakeeles vist vastet polegi, on laiem ja ei markeeri alati vaid krimikirjandust. Esimene mõiste, mida maakeeles reeglina karmiks koolkonnaks nimetatakse on krimikirjandus, kus võim on korrumpeerunud, politsei äraostetav ning kus siis üksik detektiiv püüab kasvõi ühe mõrvaloo raames õiglust jalule seada. Karmi koolkonna detektiiv pole mingi rüütel valgel suksul, pigem vastupidi, sest tegu on mitte kõige korralikuma ja moraalsema kodanikuga, kelle ümber heljub sigarettide ja viski aroom ning pildilt ei puudu ka kenad, aga pisut rikutud naised. Kui parafraseerida tuntud ütlust, siis õiglust peab jalule seadma taoline tüüp, sest kedagi teist ju pole. Kui hard-boiled on suuresti sisuline ja olemuslik, siis noir defineerib pigem vormi. Kõik on kuidagi paheline, aga samas ka romantiline ja oma dekadentliku iluga. Võtta kasvõi see lõputult ladistav vihm, mis on otsekui noir’i kaubamärgiks.
Eks neist mõistetest võib ju lõputult kirjutada ja mulle meeldiks seda ka teha, sest krimikirjanduses on mu lemmikuteks just karm koolkond ja/või noir. Reaktor on siiski ulmeajakiri ja eelnev oli vaid hädavajalik selgitus ulmelugejale, aga selgitama peab, sest Gert Kiileri ulmelise taustaga krimiromaan tõukub just hard-boiled ja noir esteetikast.
Romaani „Eranuhke ei armasta keegi“ tegevus toimub 1961. aasta augustis. Tegevuskohaks on Viljandi, kus värskelt Ameerikast naasnud Paul Johnson avab oma eradetektiivibüroo. Juba need kaks lauset tekitavad teatavat kummastust: aasta 1961, Viljandi, Ameerikast naasnu ja eradetektiivibüroo? Umbes siin tulebki mängu ulme, sest romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises või pigem paralleelreaalses Eestis, kus nõukogude võimu pole, tegelased sõidavad lääne autodega jne.
Paul Johnson avab detektiivibüroo ja kohe esimesel päeval saabub esimene klient, kes teatab, et ta sõber on tapetud ning ta tahab teada, kes tappis ja miks? Mõrvalugu on kohe alguses enam kui segane ja uurimise edenedes üha segasemaks läheb. Mõrvajuurdluse käigus saab detektiiv Johnson hakkaja sekretäri/abilise ja lugeja silme ees rullub lahti Viljandi kogu oma ilus ja pahelisuses ehk siis hurmavad järvevaated versus mängupõrgud ja kohalikud ristiisad. Kiiduväärt, et mitteviljandlaste tarbeks on raamatus ka tegevuskoha kaart.
Kriminaalromaani keerdkäike polegi mõtet rohkem avada, lugema peab! Ja lugeda tasub. Gert Kiileril oli kirjutamisel ilmselt kaks eesmärki: kirjutada Viljandist ja kirjutada üks mõnus kriminull. Autor sai mõlema püstitatud ülesandega hakkama. Viljandi, mida pole kunagi olnud, hakkas neil lehekülgedel elama ja ma võin vaid fantaseerida, millise mõnuga loeb raamatut inimene, kelle jaoks on Viljandi märksa kombatavam. Krimiloole pole samuti midagi ette heita: hästi punutud ja põnevus säilis lõpuni. Kui vaid midagi kritiseerida, siis ühe inimese asjus oli detektiiv pisut kanapime, õigemini vähekahtlustav. Samas, võimalik, et mõrvajuurdlus võttis mehelt kogu tähelepanu ning kuna isik otsest ohtu ei kujutanud, siis...
Raamatu üks lisaväärtusi on Paul Johnsoni ja ka teiste tegelaste (tausta)lood. Sellised eestlaste saatuste lood, kus sõda paiskas inimesed laiali, lõhkus perekonnad, avas inimesi kangelaslikust ja mitte nii kangelaslikust küljest. Kuigi Vene okupatsiooni ja küüditamisi polnud ja pärast sõda läks Eesti Vabariik oma eluga edasi, jättis sõda ikkagi oma sügava vao inimsaatustesse. Tundus, et raamatu lõbujanuline Eesti on kui kompensatsioon sõja ränkusele ja aitab inimestel eluga edasi minna. Kui klassikaline noir on alati vihmane, siis erinevalt Californiast pole vihm Eestis kuigi romantiline ja maarjamaine noir on pigem sillerdav päike ja lämbe palavus.
Reaktor on ulmeajakiri, seega pean ma eraldi kirjutama romaani ja ulmekirjanduse seostest. Jah, formaalselt on tegu ulmeromaaniga, sest sellist Eestit pole kunagi olnud. Selline Eesti võinuks olla, kui Eesti Vabariik oleks kestnud, kuid seda ei saa me kunagi teada. Autor ei ava lugejale, kuidas selline Eesti saab olemas olla. Autor on suisa öelnud, et see pole oluline. Ma saan aru, et Gert Kiiler lihtsalt vajas Eestit, kuhu ta saaks paigutada ameerikaliku karmi koolkonna vaimus krimiloo, võttes ühtlasi arvesse eestilikku temperamenti ja kohalikke olusid. Ma ei saa öelda, et see oleks kohustuslik, aga on parem, kui eesti autor kirjutab Eestist ja eestlastest. Kui autoril on vähegi oskusi-annet, siis saab tulemus alati parem, kui ta kirjutab asjadest, mida ta teab ja tunneb.
Kas ulmelugejal on mõtet lugeda romaani „Eranuhke ei armasta keegi“? Puhtalt ulmena pole põhjust, sest romaani ainus ulme on tegevuse taustaks olev Eesti ja Viljandi ehk tegu on enam kui madala ulmesisaldusega teosega. Kui aga krimikirjandus sobib, siis tasub lugeda küll, sest tegu on hea ja suisa end lugema sundiva teosega. Öeldakse, et hea ulme on alati ka eskapistlik, aitab unustada vastik-tüütut argireaalsust. Eranuhkide-raamatus on eskapismiga samuti kõik korras – ka selles peaks romaan ulmelugejale sobima.
Tunnistan, et mind hakkas mingi hetk selle raamatu kiitmine ja promo meedias juba kergelt häirima, aga romaani läbilugenuna arvan, et kiitku aga! „Eranuhke ei armaste keegi“ on osaksaanud kiitust igati väärt. Mina ootan juba järgmist...
Gert Kiiler
Eranuhke ei armasta keegi
Postimees Kirjastus
2022
272 lk
