Kentucky idaosas, Manchesterist põhja suunas, kahekümne miili kaugusel Booneville’i viival teel asus 1862. aastal puidust plantaatorimaja, mis oli mõnevõrra parema kvaliteediga kui enamik eluasemeid selles piirkonnas. Järgmisel aastal hävis maja tulekahjus – tõenäoliselt tänu mõnedele kindral George W. Morgani vägedest maha jäänud meestele, kui kindral Kirby Smith tõrjus ta Cumberland Gapist Ohio jõe äärde. Selle põlengu eel oli maja neli või viis aastat tühjana seisnud. Selle ümber laiuvad põllud olid umbrohtu täis kasvanud, tarad kadunud, vähesed neegrite osmikud ja muud abihooned hooletuse ja rüüstamiste tõttu osaliselt varemetes, sest neegrid ja ümbruskonna vaesed valged leidsid hoonetes ja tarades rohkesti küttematerjali, mida nad kõhklemata avalikult ja suures päevavalges ära kasutasid. Aga ainult päevavalges – pimeduse saabudes ei läinud ükski hing kunagi selle maja lähedale, kui mööduvad võõrad välja arvata.
Seda tunti „kummitusmajana“. Et seal pesitsesid kurjad vaimud, nähtavad, kuuldavad ja aktiivsed, ei kahelnud tolles kandis keegi, nagu ei kaheldud selles, millest kõneles pühapäeviti rändjutlustaja. Maja omaniku arvamus selles küsimuses ei olnud teada. Tema ja ta perekond olid ühel ööl kadunud ja nendest ei leitud vähimatki jälge. Nad jätsid kõik maha – majapidamistarbed, riided, toidu, hobused tallis, lehmad põllul, neegrid nende eluruumides –, kõik jäi nii, nagu oli. Midagi ei läinud kaduma, välja arvatud üks mees, üks naine, kolm tüdrukut, üks poiss ja üks imik! Ei olnud eriti üllatav, et istanduses, kus seitse inimest üheaegselt haihtuvad, ei lange keegi seetõttu kahtluse alla.
Ühel 1859. aasta ööl sõitsid kaks kodanikku – Kolonel J. C. McArdle ja kohtunik Myron Veigh osariigi korrakaitsest – Booneville’ist Manchesteri. Neil oli nii tähtis käik, et nad otsustasid jätkata teekonda hoolimata pimedusest ja läheneva tormi kõminast, mis tabas neid just siis, kui nad olid jõudnud „kummitusmaja“ juurde. Välku lõi nii tihedasti, et nad leidsid kergesti tee väravast tallini, kus nad hobused lahti rakendasid ja kinni sidusid. Siis läksid nad läbi vihma maja juurde ja koputasid kõigile ustele, saamata mingisugust vastust. Pidades selle põhjuseks pidevaid äikeseraksatusi, katsusid nad ühte ust, mis osutus lukustamata olevat. Nad astusid tseremoonitsemata sisse ja sulgesid ukse. Järgmisel hetkel olid nad pimeduses ja vaikuses. Akendest ega seinapragudest ei paistnud sisse ainsatki välgusähvatust, ükski väljas möllava tormi kohutav heli ei jõudnud nendeni. Nad oleksid otsekui ühtäkki pimedaks ja kurdiks muutunud ning McArdle ütles hiljem, et ta arvas korraks, et välgulöök tappis ta hetkel, kui ta üle lävepaku astus. Tema seikluse ülejäänud osa võiks samahästi jutustada tema enda sõnadega 1876. aasta 6. augusti Franforti Advocate’ist:
„Kui ma olin mõnevõrra toibunud põrgulärmist vaikusesse ülemineku juhmistavast mõjust, oli mu esimene impulss teha uuesti lahti see uks, mille olin sulgenud ja mille lingist ma endiselt kinni hoidsin, tundes seda selgesti sõrmede haardes. Mul tekkis mõte astuda uuesti õue tormi kätte, et teha kindlaks, kas ma pole nägemisest ja kuulmisest ilma jäänud. Vajutasin lingile ja tõmbasin ukse lahti. See viis teise tuppa!
Selles ruumis kumas nõrk rohekas valgus, mille allikat ma ei suutnud kindlaks teha, ja see muutis kõik selgelt nähtavaks, kuigi miski polnud reljeefselt terav. Ma ütlesin, et kõik, aga tegelikult olid ainukesed objektid tühjas toas inimeste surnukehad. Kokku oli neid kaheksa või kümme – küllap on arusaadav, et ma ei hakanud neid täpselt kokku lugema. Need olid erinevas vanuses inimesed või pigem erineva suurusega, lastest täiskasvanuteni, ja mõlemast soost. Kõik lebasid põrandal, välja arvatud üks, ilmselt noor naine, kes oli isteasendis, selg toetumas vastu seina. Ühe vanema naise käte vahel oli imik. Üks noormees lebas kõhuli üle täishabemega mehe jalgade. Üks või kaks olid peaaegu alasti ja ühe noore tüdruku käsi hoidis kinni öösärgist, mille ta oli rinna kohalt puruks tõmmanud. Laibad olid erinevas lagunemise astmes, kõik nägudest ja kehadest kõvasti kokku tõmbunud. Mõned olid juba rohkem luukere moodi.
Seistes seal jahmununa õudusest ja võikast vaatepildist ning hoides endiselt ust lahti, pöördus mu tähelepanu mingil seletamatult veidral põhjusel šokeerivalt stseenilt mujale ja keskendus ruumi detailidele ning tühjale-tähjale. Võib-olla otsis mu mõistus enesealalhoiuinstinkti tõttu pelgu asjades, mis leevendaksid selle ohtlikku pinget. Muuhulgas panin tähele, et uks, mida ma lahti hoidsin, oli valmistatud rasketest raudplaatidest ja neetidest. Võrdsel kaugusel nii üksteisest kui ka ülemisest ja alumisest äärest eendusid ukseservast kolm tugevat polti. Ma keerasin uksenuppu ja need tõmbusid ukse sisse. Lasin nupu lahti ja need hüppasid välja. See oli vedrulukk. Seespool ei olnud linki ega muud avamismehhanismi – ainult sile raud.
Märgates seda kõike uudishimu ja tähelepanuga, mille meenutamine mind nüüd hämmastab, tundsin, kuidas mind kõrvale lükati, ja kohtunik Veigh, kelle olemasolu olin oma tunnete intensiivsuse ja vaheldumise tõttu täiesti unustanud, trügis tuppa sisse. „Jumala eest,“ karjatasin mina, „ära mine sinna! Kaome sellest kohutavast paigast!“
Ta ei pööranud mu palvele tähelepanu, vaid (kartmatuna nagu iga lõunaosariiklasest härrasmees) läks kiiresti toa keskele, põlvitas ühe surnukeha kõrvale ja uuris seda lähemalt, kergitades õrnalt selle mustaks tõmbunud ja kärbunud pead. Ukse vahelt tuli tugevat ebameeldivat haisu, mis haaras mu täiesti endasse. Mu teadvus hägustus. Tundsin, et kukun, ja haarates ukseservast toetuseks, lükkasin selle terava plõksatuse saatel kinni!
Rohkem ei mäleta ma midagi. Kuus nädalat hiljem tulin teadvusele ühes Manchesteri võõrastemajas, kuhu olid mu järgmisel päeval viinud võõrad inimesed. Kõigi nende nädalate jooksul olin vaevelnud närvipõletikus, millega kaasnes lakkamatu deliirium. Mind oli leitud lebamas teel mitme miili kaugusel majast, aga kuidas olin ma sealt pääsenud, et sinna jõuda, jäigi mulle teadmata. Paranemise järel või siis, kui arstid mul rääkida lubasid, küsisin kohtunik Veigh’ saatuse järele, keda (et mind rahustada, nagu ma nüüd tean) nad ütlesid kodus ja hea tervise juures olevat.
Keegi ei uskunud sõnagi mu jutust ja kes selle üle imestaks? Ja kes suudab ette kujutada mu kurbust, kui ma kaks kuud hiljem koju Frankforti jõudes teada sain, et kohtunik Veigh’st polnud pärast seda ööd midagi kuulda olnud? Siis kahetsesin kibedalt uhkust, mis mu paranemise esimeste päevade järel ei lubanud mul korrata mu uskumatut lugu ega rõhutada selle tõesust.
Kõige sellega, mis juhtus hiljem – maja uurimine; suutmatus leida ühtegi tuba, mis vastaks sellele, mida ma kirjeldasin; katse kuulutada mind hulluks ja minu triumf mu süüdistajate üle – on Advocate’i lugejatele tuttav. Kõigi nende aastate järel olen ma endiselt kindel, et väljakaevamised, milleks minul ei ole juriidilist õigust ega raha ette võtta, paljastaksid mu õnnetu sõbra kadumise ja võib-olla ka mahajäetud ja nüüd lammutatud maja endiste elanike ja omanike kadumise saladuse. Ma pole veel kaotanud lootust selline uurimine läbi viia ja mulle on sügava kurbuse allikaks, et see on veninud kadunud kohtunik Veigh’ perekonna ja sõprade teenimatu ning ebamõistliku vaenulikkuse tõttu.“
Kolonel McArdle suri Frankfortis kolmeteistkümnendal detsembril 1879. aastal.
Tõlkinud Silver Sära
