Kiilaspäine+Tõnis

Kana tappis rebase

Artur Räpp

Karl, Karli poeg märkab, et elab ühiskonnas, kus kõigile üleastumistele reageeritakse viisakuse ja vastutulekuga, vahel lausa vabandamisega. Sellega algab katse vallutada maailma.

Artur Räpi tekstide kontekstis oli see pigem lugejasõbralik tekst, kergem lugeda kui mõnda tema teist. Peamine, mis mulle ühekordse lugemise järel segaseks jäi, oli see, et autor tõi sisse virtuaalreaalsuse. Vähemalt mainib seda, ent kuidagi möödaminnes. Lisaks räägitakse sellest, et inimesed on enesestmõistetavalt sinise nahaga. Kas see oligi virtuaalsuse tunnus, see sinine nahk? Kas järelikult oligi jutt katsest vallutada virtuaalreaalset maailma ja lugeja ei näegi “pärismaailma”? Mingis mõttes võiks idee varjata  põnevalt mõjuda pärismaailma varjamine tekstis, mis tegeleb virtuaalreaalsega, aga siin ei teki mingit sellealast pinget, on lihtsalt viited mingile võimalikule virtuaalreaalsusele.

Loos kujutatud maailmavallutus oli veidi lapsik. Muinasjuttudes (äkki ka kroonikates) võib ju kirjutada nõnda, et määratu suured pöörded toimuvad hirmus lühikese aja vältel, suured sündmused aset leida ilma suurema lahtikirjutuseta, aga klassikaliselt jutustatud lugudesse see hästi ei passi.  Mulle vist meeldivad rohkem sellised Räpi lood, mis toimuvad väiksemates mastaapides - näiteks ühe indiviidiga.

Üks kaheksanda klassi poiss kirjutas:

Jutt oli alguses päris aeglane. See algas kuidagi väga järsku ja see võttis natukene aega lugemist, et aru saada mis toimub. Kui ma aga mõistma hakkasin olin ma juba jutus päris huvitatud. Jutus õnnestus teha huvitav lugemiselamus ja üleüldse äge lugu. Mulle meeldis ka see naljakas lõpp, mis ta sinna lõppu pani. Minuarust ei olnudki siin jutus midagi mis väga ebaõnnestus. Kõige lähem asi sellele olekski ilmselt algus, mida oli üpriski segane lugeda. Muidu oli juttu tore lugeda ja ma annaksin sellele hea hinde.

Üks kaheksanda klassi tüdruk kirjutas:
Karl Karli poeg ja Ouri ostsid roboteid, kokku oli neid 1080. Kuid üks muutus kasutamiskõlbmatuks. Nad saatsid robotid hõljukitega erinevatele planeetidele laiali. Nad tahtsid alustada sõda teiste robotite vastu. Nende plaan 6nnestus ja nad v6itsid. Kui nad Maa presidendiga rääkisid, v6ttis tema robot neid kinni, kahjuks Ouri ja Karl Karli poja robotid ei saanud appi tulla kuna nad ei saanud pärismaailmase pääseda. Kui nad ühel päeval hõljukit nägid, arvas Karl, et keegi tuleb käsklusi andma. Ouri vaatas ühele küljele ja nägi, et see oli järjekordne klassiekskursioon.

Üks kaheksandik kirjutas:
Minu arvates õnnestus see, kuidas peale lõpplahendust jätkus see jutt ning sai veel lugeda natukene nendest pärast lõpplahenduse lugemist. Vahest läks jutt natuke segaseks ja raskeks aru saada. Mulle meeldis kuidas jutt oli alustatud ja kuidas see on huvitav, et see tekitab sinus põnevust ja paneb sind edasi lugema. Vahest läks jutt natuke igavaks. Mulle meeldib kuidas see jutt pole liiga pikk. Mulle ka meeldib kuidas seal pole kindlat asja liiga kaua kirjeldatud. Mulle meeldis kuidas jutus tegelased pidid all andma. Mulle meeldis kuidas vaenlased võitsid.

Üks kaheksandik kirjutas:
Minu arust oli see lugu suht lapsik, kuidas kaks inimest üritasid maailma üle võtta ja lõpus kaotasid, sest nad olid robotid halvasti programmeerinud, sest see fakt, et ainult üks liftišahti kukkunud robot oli piisavalt, et peatada terve armee roboteid. Ma arvan, et see idee, et mingi kaks suvalist tegelast, kes tundusid nagu lapsed üritasid maailma üle võtta ja lõpuks lihtsalt kaotavad ja visatakse vangi ja inimesed saavad käia neid vaatamas kooli ekskursioonil ei töötanud hästi. Selle lugemine oli nagu kui sa loeks laste raamatut, aga autor tahtis teha väga ulmelist raamatut ja see lihtsalt ei töötanud.


Viimane eestlane

Sven Vahar

Pöörane satiir ühest tulevasest Eestist, mis on algul uskumatult utoopiline (isegi Põhjamaades kadestatakse meie Eestit) ning hakkab sammhaaval aina rohkem roiskuma üheainsa patriootliku dilemma tõttu (puutub kartulisalatisse, ent rullub sealt edasi).

Siin pole selgeid tegelasi, pole klassikalist jutustust, mingite sündmuste dramaatilisena väljakirjutatust. Pole dialoogi, pole kirjeldusi. On hoopis ülevaade toimunust. Ehkki see on kroonikalik ülevaade (millele järgneb üsna loogilise puändina lõpp, mis näitab, kes on “kroonik”), ei ole lugu igav. Siin on põnevaid ja leidlikke lauseid, naljakaid mõtteteri, mis valjusti ette lugedes võiks kuulajaid naerma ajada küll.

Toon ühe näite teksti tagumisest poolest: “Enamus eestlastest hukkus siiski oma juhmuse tõttu, paljud lämbusid külmunud kartuleid kugistada üritades ja Türisalu pangalt alla kukkudes, aga kaks neist näiteks leidsid kuskilt veel töötava elektritõukeratta, ronisid sellele selga ja sõitsid end vastu äärekivi surnuks.”). Tõukeratturile surmav äärekivi pole rangelt võttes kuigi loogiline lisandus siia, mistap ongi tegemist toreda näitega teksti grotesksest huumorist.

Ehk on see ideaalne jutt ettelugemiseks?  Pole päris viimseni kindel, selleks on ehk veidi pikk, veidi korduva huumoriga - aetakse ehk liialt üht ja sama asja ilma hirmus suurte variatsioonideta. Ei saa ka öelda, et lohiseks, aga ettelugemise särtsakuse mõttes oleks ehk eelistanud mõningat piiramist.

 

Rentsliroti õnn  

Tim Hornet  

Lugu Major Tomi ja meedik Skräppy kohtumisest - ellujäämisest lennuõnnetuses ning sellele järgnevast pääsemisest, kus üks segav faktor oli ka end liitlasena esitav, ent nanovedelikust lootusetult sõltuvuses Akaki.

Lugu kinnijäämisest suurde kosmoselaeva ning katsetest sealt pääseda. Tegelaste ette kerkivad probleemid ja nad püüavad neid lahendada. Akaki tekitab lisaprobleeme, sest ta on ahne, tahab suuremat varandust leida, mitte pääseda. Pealegi on ta impulsiivne, läbimõtlematu.

Kas oli vale hetk lugemiseks, aga tabasin end küsimast, milleks see kõik tarvilik on. Ma ei märganud, et oleksin tegelastele kuigivõrd kaasa elanud. Ja kuskilt polnud oodata, et midagi otseselt erilist juhtuda võiks. Akaki ebameeldivus ja selle tagajärg ehk olid veidi õrritavamad või huvitavamad ning meeldetuletus, et siin maailmas on nanovedelik - kasulik aine, millest jäädakse aga sõltuvusse -, mis mõjus sümpaatselt, kuivõrd teravdas pinget mõnevõrra… Aga otseselt pinget ka ei tekkinud, sest lõpuks polnud ju küsitav, et pääsetakse. Kas siis varandusega või ilma, see enam ei huvitanud.

Mind jättis tekst kuidagi liiga külmaks. Tükitöö mekk man. Kirjutamisharjumuse jätkamine, selmet olla lugemiselamuse püüdlemine.

 

Linnapea 

Markus Krist 

Taaskordne Uppuva Linna lugu, väike pilguheit järjekordsele killule, millest moodustub selle väikese maailma mosaiik. Vastvalitud linnapea saab teada midagi, millega tema ameti pidajad peavad leppima ja silmitsi seisma.

Olen senistes arvustustes jätnud mainimata kõigi juttude väiksed sissejuhatusekesed, mis võiks justkui meenutada "Videvikutsooni" sissejuhatusi. Vaadatagu ka siinset avalauset: “Ka kõige vaesem tehasetööline ja kerjus saab aru, et Uppuv Linn pole päris tavaline koht.” Seekordses sissejuhatuses on ka veidi rohkem maalitud linna ennast - Suur Tähtis Väljak on ennegi läbi käinud, Hirmus Auk vist ka, ent Nimede Amet ning laste pärisnimede usaldamine Tõsise Ametniku kätte tunduvad olevat uued.  

Loos endas ilmub ka üks tegelane, keda ennegi korra nähtud ühes Uppuva Linna tekstis, millele heitsin ette, et too oli liiga klassikaline "leping kuradiga" lugu. Seekordne lugu tutvustab kuradit taaskord (või noh, Koledat Paksu Sarvedega Meest) ja näitab tema mõjuvõimu ses linnas. Kahtlaseks jääb ainult see, kas ta on üksnes üks element Uppuvas Linnas või kogu sealse nõiakunsti algallikas.

Kirjutatud on ta ju korralikult, laused kõik kenad, aga järjekordne killuke, raasuke, millest alles ootan huvitava terviku kujunemist. Mida sa ütled killukese kohta, mis jätkuvalt pole veel päriselt see asi, vaid on ikka veel alles vundamendi rajamine, ikka veel alles sissejuhatus?

Üks kaheksandik kirjutas:
 Lugu selgitab iga viimse detaili hästi ära. Sissejuhatus on hästi ära sõnastatud. Sissejuhatus tundub huvitav kuid see kuidas lugu edeneb edasi , eriti mitte. Lugu on lühike kuid toimub palju. Lugu räägib suurepäraselt linnapea sõltuvusest. Koledat paksu sarvedega meest kirjeldatakse hästi täpselt. Tunduks sissejuhatuses nagu keegi jutustaks sulle mida ta arvab praegusest linnapeast. Lugu lõppes igavalt ja oleks saanud arendada sealt edasi.

Üks tüdruk kirjutas:
tekstis õnnestus see et oli väga kaasa haarav ja lihtne läbi lugeda.

2.Mulle ei meeldinud väga kui kiiresti teema vahepeal muutus.

3.Juttu oli põnev lugeda ja ei olnud igav.

4.Minu jaoks olid osad kohad natuke arusaamatud.

5.Jutus oli natuke liiga palju kahe kõne.

6.Jutt sujus väga hästi.

7.Jutt oli natukene liiga pikk.

8.Mulle muidu pikkust ja raskeid sõnu väljajättes väga meeldis.

Mulle meeldis kuidas jutt oli kokku pandud see oli kaasa haarav ja tore lugeda, kuigi oli natuke liiga pikk pikem kui mulle oleks meeldinud.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0549)