Urkest valgus ruumi A. Ta oli tulioranži värvi, vappus üle kogu keha ning ajas endast ultravioletseid keermeid välja. Ei D ega ka K polnud teda mitte kunagi sellisena näinud.  Mitte kunagi.

„Öelge teie kaks, kuidas te seda seal nimetate? Seda seal, mittemeieruumis.“

D ja K tõmbusid süüdlaslikult kokku.

„Seletage mulle? Kohe!“ Aina tumedamaks punaseks tõmbuv A pulseeris jõuliselt ja täiesti kaootiliselt. „Mõelge nüüd ruumi piiridest välja. On teil oskust asi loomulikuks seletada? Või ehk ausust üles tunnistada.“

K, neist kahest julgem, piiksatas hirmunult: „Sellega on kõik korras, A. Vannun, see pole ohtlik.“

„Ha-ha-ha, korras.“ Suurem osa A-st oli nüüdseks lokaalsesse ruumi jõudnud ning D ja K pidid end väga pisikeseks kokku suruma, et natukenegi vähem karta.

„Em,“ vabises D, „ma, mina ütlesin, noh, see on… mõtlesin. Et siis informeerisin,“ D muutus servast kergelt roosasäbruliseks. „ K, sa meeldid mulle. Väga. Nii ütlesin ma talle.“

„Ja siis?“

„No ja siis ütles K, et ma meeldin talle ka, kohe väga meeldin. Siis läks meie mõte veidi uitama, töölt eemale ja…“

„Ja siis sündis teile mittemeieruumi laps, mis? Kõige imelisem paljunemine üle kõigi eoonide! Ma küsisin teilt – mis seal mittemeieruumis ringi lendab?“

K jaoks oli ilmselge, et A sarkasm võib iga hetk vägivallaks üle kasvada. „Meil, e. No, gravitatsiooniga, no väike probleem oli.“

„Teil? Hakkasite lendama?“

„Ei. Meil oli vaid armastus. Gravitatsioon oli seal, väljas.“ K proovis nii selgelt kui sai, et ka vihane A mõttest aru saaks. „Reaktor kukkus kokku.“

„Re… a… tor-r-r-r.“ A muutus heleroheliseks, siis punaseks ja jälle tagasi heleroheliseks. „Ja tarkade kivi?“

„Läinud,“ vastas K. „Reaktorist sai üks suur pauk ja kõik kihutas laiali. Aga,“ K puges tihedalt D kõrvale, „igavese elu eliksiiri asemel on meil nüüd paralleeluniversum. D arvab, et seal võib isegi elu olla!“