Londoni-esikaas3 page-0001

Ben Aaronovitch

„Londoni jõed“

Tõlkinud Sash Veelma

Toimetanud Ivi Vinkler

2023

Ilmub 14. aprillil.

 

See algas siis, kui alustasin harjutamisega ega võtnud telefoni kuuetaskust välja. Ma isegi märkasin põgusat intensiivsuspahvakat, kui libatule esile manasin, aga olin selleks ajaks suutnud alles kaks päeva tulemuslikult loitsida, nii et ma ei mõistnud selle tähenduslikkust. Alles hiljem, kui üritasin Lesleyle helistada ja leidsin, et telefoniga on kööga, tegin selle lahti ja nägin korpusest pudisevat liiva, nagu olin märganud ka vampiirimajas. Võtsin telefoni alla laborisse kaasa ja koukisin mikroprotsessori välja. Kui see lahti tuli, voolas plastkestast joana välja samasugune peenike liiv. Kuldnõelad oli terved, kontaktid samamoodi, aga kiibi räniosa oli koost lagunenud. Labori kapid olid täis sandlipuu lõhna ja hämmastavas valikus antiikset varustust ‒ muuhulgas Charles Perry mikroskoop ‒, kõik ära pandud säärase täpsuse ja korralikkusega, et mulle oli selge, et seda pole teinud ükski õpilane. Mikroskoobi all vaadates avastasin, et pulber on peamiselt räni, väikeste ebapuhtustega, mida oletasin olevat germaanium või galliumarseniid. Kiip, mis tegeles raadiosagedustega oli pealtnäha tipp-topp, aga kogu selle pinda katsid mikroskoopilised augukesed. Muster meenutas mulle härra Coopertowni aju. See on maagiakasutaja telefon, mõtlesin ma. Oli selge, et ma ei tohi loitsida, kui mul on taskus telefon, või kui seisan arvuti või iPadi või ükskõik millise kasuliku elektroonilise seadme lähedal, mis oli leiutatud pärast minu sündi. Polnud ime, et Nightingale 1967. aasta Jaguariga sõitis. Küsimus oli, kui lähedal pidi maagia seadme mõjutamiseks olema. Seadsin just selle väljauurimiseks eksperimenti üles, kui Nightingale tuli mind järgmise vormeliga segama.

(---)

Mind pani muretsema, kust vägi tuleb. Ma polnud kunagi eriti elektrivärki jaganud, nii et ma ei teadnud, kui palju võimsust libatule tekitamine nõudis. Aga ühe väikese õuna õhku kergitamine vastukaaluna maa gravitatsioonile ‒ see oli põhimõtteliselt ühe njuutoni suuruse jõu standarddefinitsioon ning selleks peaks kuluma üks teoreetiline džaul sekundis. Termodünaamika seadused on sedasorti asjades üsna ranged ja nende kohaselt ei saa kunagi midagi tasuta. Mis tähendas, et see džaul pidi kusagilt tulema ‒ aga kust? Minu ajust?

„Nii et see on siis nagu meelteväline taju,“ sõnas Lesley ühe oma regulaarse visiidi ajal tõllakuuri. Ametlikult oli ta seal selleks, et vahetada minuga märkmeid juhtumi asjus, aga tegelikult laia ekraaniga teleka, kojutellitud toidu ja lahendatama seksuaalse pinge pärast. Pealegi polnud peale paari Neal Streeti rünnakuga samal ajal toimunud kinnitamata vahejuhtumi miski muu meie tähelepanu köitnud. „Nagu see tüüp seal saates, kes suutis mõtte jõul asju liigutada,“ ütles ta.

„See ei tundu justkui ma liigutaksin asju mõtte jõul,“ vaidlesin vastu. „Ma nagu rohkem vormin mõttes kujundeid, mis mõjutavad midagi, mis omakorda paneb asjad ahela teises otsas juhtuma. Kas sa tead, mis on teremin?“

„Mingi veider varrastega ulmepill,“ ütles ta. „On või?“

„Enam-vähem,“ ütlesin ma. „Mõte on selles, et see on ainuke pill, mida ei mängita füüsilise puudutusega. Sa teed kätega kujundeid ja tulemuseks on heli. Kujundid on täiesti abstraktsed, nii et puudub vajadus seostada konkreetseid liigutusi konkreetsete nootide või toonidega, enne kui saad hakata pilli mängima.“

„Mida Nightingale ütleb?“

„Ta ütleb, et kui ma ei laseks oma mõtetel kogu aeg kõrvale kalduda, oleksin ma märksa vähem aega oma elust õunasodiga kaetud.“

(---)

Trewsbury Mead, varane pärastlõuna beebisinise taeva all. Riikliku kartograafiakeskuse andmetel saab just siit, Londonist linnulennult 130 kilomeetrit läänes, alguse Thames. Allikatest põhja jääb kas rauaaegne kindlus või roomlaste laagripaik, selle täpne kindlakstegemine jääb ootama oma „Time Teami“ episoodi. Seal on mudane väli, kivist mälestusmärk, mis paiga ära märgib, ja võimalus ‒ pärast eriti märga talve ‒ näha mingisugust vett. Sinna pääseb mööda kõrvalteed, mille asfaltkate haihtub samal hetkel, kui oled möödunud eramajadest, mille teenindamiseks see on ehitatud. Jõejoont märgib tihe puudejoon, mille taga Thamesi allikad asuvadki.

Ja väljal selle taga viibiski Jõevanamehe õukond. Me kuulsime seda enne, kui nägime: diiselmootorite mürin, metallitööde kolin, muusika tümpsuv bassirütm, valjuhääldite haugatused, tüdrukute kiljumine, neooni välgatused puuderea vahelt ja kogu see elevus, kui lõbustuspark on kohe järgmise nurga taga. Mind tabas äkiline pühademälestus: mina hoidmas ühe käega kõvasti isa käest, mu teise pihku on pigistatud hinnaline peotäis münte. Mitte kunagi piisavalt ja kärmelt läinud.

Jätsime Jaguari teepervele ja kõndisime ülejäänud maa. Puuderea taga silmasin suure ratta ülemist serva ja karusselli, mis viibutas su pika nööri otsas üles õhku. Selle mõttest polnud ma kunagi aru saanud. Rada ületas moodsa betoonist truubiga asendatud voolusängi, mis kandis selle hiljuti ületanud raskete veokite jälgi, ning hetkeks olime puude varjus.

Esimene pargitud haagismajade rida algas kohe, kui jälle päikese kätte astusime. Suurem osa neist olid vanamoodsad, kaarja katuse ja väikeste ägedate uste ja akendega. Mõned üksikud ka tänapäevased, kaldus varikatuste ja peale maalitud triipudega. Läbi erksavärviliste vedelgaasiballoonide, kokkupandavat toolide, kinnitusnööride ja magavate rotveilerite tihniku silmasin ma lausa ühe mustlaskaravani hobuseraua kujulist puust katust: olin arvanud et need on säilinud veel vaid turistidele vaatamiseks. Kuigi haagised näisid olevat pargitud juhuslikult, tabas mind ootamatult arusaam, et seal oli muster, sügavuti minev struktuur, mille adumine jäi napilt kättesaamatuks. Aga päris kindlasti oli paigas perimeeter ja turjaka mehe, kes seda oma elamu ukselävelt valvas, otstarbes polnud vähimatki kahtlust.

Mehel oli tihe harjaks õlitatud habe ja pikad bakenbardid, mis olid viimati moes siis, kui mu isa 1950ndate lõpus veel regulaarselt Ted Heathiga mängis. Lisaks toetus tema kõrval vastu haagiseseina totaalselt illegaalne 12-kaliibriline jahipüss.

„Õhtust,“ ütles Nightingale käigu pealt.

„Õhtust,“ noogutas mees.

„Kena ilm täna,“ ütles Nightingale.

„Paistab kena jah,“ vastas mees kas iiri või uelsi aktsendiga, ma ei osanud täpselt öelda, aga kohe kindlasti midagi keldilikku. Tundsin kuklal kripeldust. Iga Londoni võmm eelistaks, et tal oleks rändurite laagrisse tulles kaasas vähemalt bussitäis täisrelvis rahutusteks valmis lisajõude ‒ teisiti oleks lugupidamatu.

Elanike karavanid moodustasid laadaplatsi ümber poolringi. Platsil möirgasid ja kolisesid lõbustuspargi elajamürakad ja kõlaritest röökis James Browni „I Feel Good“. Iga võmm teab, et kõiki Suurbritannia lõbustusparke juhivad Sõumehed, hulk omavahel seotud perekondi, kes on nii klannistunud, et kujutavad endast sõna otseses mõttes omaette etnilist gruppi. Nende perekonnanimed olid maalitud generaatoriveokitele ja laiutasid atraktsioonide külgedel. Lugesin kuuelt erinevalt atraktsioonilt kokku vähemalt kuus erinevat nime ning edasi liikudes veel pool tosinat lisaks. Tundus, et iga perekond oli toonud Trewsbury Meadi kevadlaadale ühe atraktsiooni.

Kleenukesed tüdrukud jooksid meist mööda, naer ja punased juuksesalgud tuules lehvimas. Nende vanemad õed promeneerisid ringi valgetes mikropükstes, bikiinitoppides ja kõrge kontsaga saabastes ning piilusid läbi oma Max Factori ripsmete ja sigaretisuitsupilvede kutte. Poisid püüdsid oma kohmetust varjata, mängides kõva meest ja kõndides liikuvatel atraktsioonidel hoolika hoolimatusega. Nende emad töötasid kioskites, millele olid maalitud eelmise kümnendi filmistaaride jämedakoelised pildid ja mis olid kaetud turvanõuete ja -hoiatuste siltidega. Tundus, et keegi ei maksa lõbusõitude ega suhkruvati eest, mis ilmselgelt selgitas, miks lapsed olid nii õnnelikud.

Laadaala tundus moodustavat teise poolringi, mille keskel seisis hööveldamata plankudest karjatara, nagu vesternides, ja selle sees asuski võimsa Thamesi jõe allikas. Mis paistis minu silmale nagu väike partidega tiik. Ja seal, tara ääres, seisis Jõevanamees ise.

Kunagi oli Meadis isa Thamesi kuju, mis on nüüdseks viidud jõe Lechlade’i lõigule, kus vett leidub märksa tõenäolisemalt. Skulptuur kujutas William Blake’i habemega lihaselist vana mees, kes nõjatus postamendile, labidas üle õla, jalge ümber kastid ja kompsud, tööstuse ja kaubanduse annid. Isegi mina suudan vihje Impeeriumile ära tunda, kui ma seda näen, nii et ma ei oodanud tegelikult, et isa Thames näeb just selline välja, aga küllap ma siiski ootasin midagi vägevamat kui see, kes seal tara ääres seisis.

Isa Thames oli lühike, ahta näoga, mille üle domineerisid kullinina ja tugevad kulmuluud. Ta näis vana, vähemalt seitsmekümnendates, aga ta liikumises oli sooniline elujõud ning silmad olid hallid ja säravad. Tal oli seljas vanamoodne kaherealine mattmust ülikond, pintsak eest lahti, nii et paistis punane sametvest, messingist tasku-uur ja kokkuvolditud taskurätt, kollane nagu kevadine nartsiss. Ta pähe oli surutud päevinäinud viltkaabu, mille alt turritasid vabakspääsenud valged juuksekahlud, ja alahuule küljes tolknes sigarett. Vanamees seisis vastu aeda toetudes, üks jalg madalaimal põikpuul, ja rääkis ühe suunurgaga oma kaaslasega, kelleks oli üks mitmest hirmutavalt ärksast taadist, kes koos temaga aia ääres seisid, tiigi poole viiplesid või oma sigarette imesid.

Meie lähenemisel tõstis ta pilgu, kortsutas Nightingale’i nähes kulmu ja pööras siis pilgu minule. Tundsin, kuidas tema isiksuse vägi mind ligi vedas: see lubas lusti ja lõbu, hobusesõnniku lõhna ja öiseid pubist kojuminekuid kuuvalgel, lõkketule soojust ja lihtsaid naisi. Puhas vedamine, et olin juba ema Thamesiga kogemuse kätte saanud ning end kõndides mentaalselt ette valmistanud, sest muidu oleksin otse tema juurde marssinud ja pakkunud talle kogu oma rahakoti sisu. Ta pilgutas mulle silma ja pööras siis kogu tähelepanu Nightingale’ile.

Hõigatud tervitus oli keeles, mis võis olla kas skelta või uelsi, või minu pärast lausa ehtne rooma-eelne gaeli keel. Nightingale vastas samas keeles ja ma mõtlesin, kas see on asi, mille ka mina pean ära õppima. Vanamehe sõbrad nihutasid end, et tara ääres ruumi teha ‒ piisavalt vaid ühe jaoks, nagu ma märkasin. Nightingale ühines isa Thamesiga ja nad surusid kätt. Pikkust ja kallist ülikonda arvestades oleks Nightingale pidanud paistma nagu külameestega rääkiv mõisahärra, aga pilgus, millega isa Thames teda mõõtis, polnud midagi aupaklikku.

Isa Thames oli see, kes rääkis enamiku ajast, saates oma sõnu väikeste sõrmeviibete ja nipsudega. Nightingale toetus vastu aeda, et sihilikult vähendada vahet nende pikkuses, ja nagu ma nägin, noogutas ja kõhistas naerda, täpselt õigetes kohtades.

Ma kaalusin, kas peaksin ehk neile lähemale nihkuma, et paremini kuulda, mida nad räägivad, kui üks noorematest meestest aia ääres mu pilgu tabas. Ta oli pikem ja tugevama kehaehitusega kui isa Thames, aga tal olid samasugused pikad soonilised käsivarred ja kitsas nägu.

„Ei ole mõtet vaeva näha,“ ütles ta. „Läheb veel kõva pool tundi, enne kui nad viisakustega ühele poole saavad.“ Ta sirutas suure kareda käe ja surus minu oma. „Oxley,“ ütles ta.

„Peter Grant,“ ütlesin mina.

„Tule, ma tutvustan sind oma naisele,“ sõnas ta.

Tema naine oli ilus, ümara näo ja jalustrabavate mustade silmadega. Ta astus meile vastu tagasihoidliku 1960ndate karavani uksel, mis oli pargitud omaette väikesele platsile laadaväljast vasakul.

„Minu naine, Isis,“ ütles Oxley mulle, ja talle: „Tema on Peter, uus õpipoiss.“

Isis surus mu kätt. Ta nahk oli soe ja sama ebareaalselt täiuslik, nagu olin märganud Beverley ja Molly puhul. „Mul on hea meel,“ ütles ta. Tema aktsent oli puhas Jane Austen.

Me istusime kokkupandavatel toolidel pragunenud linoleumiga kaetud kaardilaua ümber, mida kaunistas üksainus kitsasse flöödiklaasi pistetud nartsiss.

„Kas sa sooviksid teed?“ küsis Isis, ja kui ma kõhklesin, lisas: „Mina, Anna Maria de Burgh Coppinger Isis vannun oma abikaasa elu,“ ‒ mis kutsus esile Oxley naerukõhina ‒ „ja kõigi Oxfordi sõudemeeskonna tulevikuväljavaadete nimel, et mitte miski, millest sa meie katuse all osa saad, ei kohusta sind mitte millekski.“ Ta tegi südame kohal ristimärgi ja naeratas mulle nagu väike tüdruk.

„Suur tänu,“ ütlesin ma, „tee oleks väga tore.“

„Ma juba näen, et sa mõtled, kuidas meie kaks kohtusime,“ märkis Oxley. Ma sain aru, et ta tahab seda lugu rääkida. „Ma oletan, et ta kukkus jõkke?“ pakkusin ma.

„Sa oletad valesti, kulla mees,“ ütles Oxley. „Endistel aegadel meeldis mulle väga teatris käia, nii et lõin ennast alatihti lille ja sõudsin õhtuseks meelelahutuseks Westminsterisse. Ma olin toona ikka kohe päris keigar, ja mulle meeldib mõelda, et mulle heideti palju imetlevaid pilke.“

„Arvestades, et ta rändas toona karjalaadaga,“ sõnas Isis, kes parajasti teega tagasi jõudis. Tassid ja teekann olid moodne serviis, väga puhas selge disain, serval stiilne plaatinakarva triip, üldse mitte täksitud ‒ ma kahtlustasin, et sain VIP-teeninduse osaks, ja mõtlesin, miks.

„Esimest korda nägin ma oma Isist vanas Royalis Drury Lane’il, mis oli siis uus, aga põles üsna varsti pärast seda maha. Mina olin ülemisel rõdul ja tema istus koos oma kalli sõbratari Anne’iga loožis. Ma olin nagu välgust rabatud, aga kahjuks oli tal juba kavaler olemas.“ Oxley tegi tee kallamiseks pausi. „Ta sai küll hirmsa pettumuse osaliseks, seda ma pean sulle ütlema.“

„Kuss nüüd, kallis,“ ütles Isis. „Noormeest ei huvita need asjad.“

Ma tõstsin teetassi. Jook oli väga kahvatu ja ma tundsin ära Earl Grey aroomi. Kõhklesin viivu, tass huultel, aga kuskilt pidi usaldus alguse saama, nii et võtsin otsustavalt lonksu. See oli tõepoolest suurepärane tassike teed.

„Aga mina olen nagu jõgi,“ ütles Oxley. „Ma võin voolata, aga olen alati kohal.“

„Välja arvatud põua ajal,“ märkis Isis ja pakkus mulle lõigu Battenbergi kooki.

„Ma varitsen alati pinna all,“ ütles Oxley. „Isegi toona. Isise sõbral oli väga kena maja Strawberry Hillil, väga ilus koht, ja sel ajal ei ümbritsenud seda võlts-Tudori stiilis ridamajad. Kui oleksid seda kohta tollal näinud, siis teaksid, et see oli ehitatud nagu kindlus, ja minu Isis oli selle kõige kõrgemasse torni vangistatud printsess.“

„Tegelikult olin ma sõbra juures nädalalõppu veetmas,“ selgitas Isis.

„Minu võimalus saabus, kui lossis korraldati suur maskeraad,“ ütles Oxley. „Seljas parimad rõivad, nägu osavalt varjatud luigemaski taha, lipsasin ma kaupmeeste uksest sisse ja juba varsti kõndisin nagu omainimene kogu selle peene härrasrahva hulgas majas sees.“

Ma mõtlesin, et kui ma juba niikuinii teed jõin, ei saanud kook asja enam hullemaks teha. See oli poest ostetud ja väga magus.

„See oli uhke ball,“ jätkas Oxley. „Lordid ja leedid ja härrasrahvas kõik Josephine’i kleitides või kitsastes põlvpükstes ja sametvestidega, ja iga viimane kui üks neist mõtles nurjatuid mõtteid, ise turvaliselt oma maski taga. Ja kõige nurjatum neist oli minu Isis, sest tema peitis ennast Egiptuse kuninganna maski taha.“

„Ma olin Isis,“ ütles Isis. „Nagu sa väga hästi tead.“

„Ma astusin julgelt tema juurde ja kirjutasin oma nime ta tantsukaardile iga tantsu taha,“ jätkas Oxley.

„Mis oli jultunud ja pealetükkiv,“ ütles Isis.

„Ma päästsin su hulga lampjalgsete peigude käest,“ ütles Oxley.

Naine pani käe ta põsele. „Seda ei saa ma eitada.“

„Aga ära unusta, et iga maskeraadi lõpus tuleb koht, kui maskid võetakse eest,“ ütles Oxley. „Vähemalt viisakas seltskonnas, aga mina mõtlesin …“

„Alati murettekitav asjaolu,“ märkis Isis.

„… miks peaks see maskeraad lõppema?’ jätkas Oxley.

„Ja nagu järgneb poeg isale, lubasin ma tegudel järgneda mõttele, ning haarasin oma kalli Isise, heitsin üle oma õla ja olingi teel üle väljade Chertsey poole.“

„Oxley,“ sõnas Isis. „See vaene noormees on politseiametnik. Sa ei tohi talle rääkida, et sa mu ära röövisid. Ta oleks oma au nimel kohustatud sind vahistama.“ Isis vaatas mulle otsa. „Kõik oli täiesti vastastikune, ma võin kinnitada,“ ütles ta. „Ma olin olnud kaks korda abielus ja ma olin ema, ja ma teadsin alati, mida ma tahan.“

„See on igatahes tõsi, ta osutus kogenud naiseks,“ nõustus Oxley ja pilgutas mulle mu suureks piinlikkuseks silma.

„Sa ei oskaks arvatagi, et see mees oli kunagi vaimulik,“ ohkas Isis.

„Ma olin kohutav munk,“ ütles Oxley. „Aga see oli teine elu.“ Ta koputas lauale. „Nüüd, kui oleme söönud, joonud ja su poolsurnuks tüüdanud, räägime õige asjast ka. Mida Suur Proua tahab?“

„Kõigepealt tahan ma rõhutada, et olen siin rangelt vahendajarollis,“ ütlesin ma. Me olime Hendonis tegelikult läbinud isegi konfliktilahenduskursuse, ja nõks on selles, et tuleb rõhutada oma neutraalsust, lastes samal ajal mõlemal poolel salajas mõelda, et oled nende poolel. Meil olid rollimängud ja puha ‒ see oli üks neist vähestest asjadest, milles ma olin parem kui Lesley. „Mama Thames kahtlustab, et te kavatseta liikuda Teddingtoni lüüsist allavoolu.“

„See on üks ja sama jõgi,“ ütles Oxley. „Ja tema on Jõevanamees.“

„Mama Thamesi väitel hülgas ta 1858. aastal jõe loodelise osa,“ vastasin mina. Täpsemalt öeldes toimus see suure haisu ‒ ilma suurtähtedeta ‒ ajal, kui Thames oli Londoni reoveest nii paks ja hakkas nii hullusti haisema, et parlament kaalus Oxfordi kolimist.

„Kõik, kes said, läksid sel suvel Londonist minema,“ ütles Oxley. „Ei inimesed ega elajaloomad võinud seda kannatada.“

„Ta ütles, et isa Thames ei tulnudki tagasi,“ märkisin mina. „On see tõsi?“

„See on tõsi,“ möönis Oxley. „ja tõtt-öelda pole vanamees kunagi linna armastanud, sellest ajast saati, kui see ta pojad tappis.“

„Millistest poegadest jutt käib?“

„Ah, sa tead neid küll,“ vastas Oxley. „Need olid Ty ja Fleet ja Effra. Kõik lämbusid muda ja räpa sisse ja lõpuks see saadana riukalik litapoeg Bazalgette lõpetas nende piinad. Toosama, kes torustiku tegi. Ma kohtusin temaga ükskord, kas tead, väga uhke mees, kõikse uhkema põskhabemega siinpool William Gladstone’i. Virutasin ta perseli, paras talle, mõrtsukas, nagu ta oli.“

„Sa arvad, et tema tappis jõed?“

„Ei,“ vastas Oxley. „Aga tema oli hauakaevaja. Ma pean Suure Proua tütarde ees mütsi maha võtma, nad on kohe kindlasti vintskemad, kui mu vennad olid.“

„Kui ta ei taha linna, miks ta siis allavoolu pressib?“ küsisin ma.

„Mõned meist igatsevad säravate linnatulede järele,“ ütles Oxley ja naeratas oma naisele.

„Ma söandan lisada, et oleks tõesti tore jälle teatrisse minna,“ lausus Isis.

Oxley kallas mulle veel teed. Kragisev hääl valjuhääldist kuskil mu selja taga karjus: „Paneme peo püsti!“ James Brown tundis end nüüd hästi, nagu suhkur ja vürts.

„Ja te olete valmis selle privileegi nimel Mama Thamesi tütardega võitlema?“

„Kas nad on sinu arust meie jaoks liiga hirmsad?“ küsis Oxley.

„Ma ei usu, et te seda nii väga tahate,“ vastasin ma. „Ja ma olen kindel, et me leiame lahenduse.“

„Bussireis, võib-olla?“ küsis Oxley. „Kas passe on ka tarvis?“

Ükskõik mida sa arvad teadvat, reeglina ei taha inimesed tülitseda, eriti kui nad on üsna võrdsed. Mass võib rebida üksikisiku tükkideks ning püssi ja õilsa eesmärgiga mees võib tappa terve hulga naisi ja lapsi. Aga ausa võitluse risk ‒ see pole nii lihtne. Sellepärast noored vihased mehed teevadki seda „ära hoia mind tagasi!“-tantsu, ise meeleheitlikult lootes, et meeldivad kellelegi piisavalt, et ta seda teeb. Kõigil on alati hea meel, kui politsei kohale jõuab, sest me päästame nad, ükskõik kas nad meile meeldivad või ei.

Oxley polnud noor vihane mees, aga ma nägin, et ta otsis sama innukalt kedagi, kes teda tagasi hoiaks. Või siis ta isa?

„Sinu isa,“ küsisin ma, „mida tema tegelikult tahab?“

„Mida iga isa tahab,“ vastas Oxley. „Et lapsed teda austaksid.“

Oleksin äärepealt öelnud, et kõik isad ei vääri austust, aga suutsin oma suumulgu kinni pidada, ja üleüldse, ega kõigi isad polnud nagu minu oma.

„Oleks tore, kui kõik veidi tagasi tõmbaksid,“ ütlesin ma. „Püsiksid kenasti rahulikult, kuni me inspektoriga midagi välja mõtleme.“

Oxley silmitses mind üle tassiserva. „On kevad,“ ütles ta. „Richmondist ülesvoolu on piisavalt meelelahutust.“

„Lammaste poegimisaeg,“ noogutasin ma. „Ja mida kõike veel.“

„Sa pole, nagu ma arvasin,“ ütles Oxley.

„Mida sa arvasid?“

„Ma arvasin, et Nightingale valib kellegi rohkem enda moodi,“ vastas Oxley.

„Kõrgklassist?“

„Tugeva,“ jõudis Isis oma abikaasast ette. „Töörügaja.“

„Aga sina,“ jätkas Oxley, „oled kaval mees.“

„Märksa rohkem nende võlurite moodi, keda me vanasti tundsime,“ ütles Isis.

„On see hea?“ küsisin ma.

Oxley ja Isis naersid. „Ma ei tea,“ ütles Oxley. „Aga ootan huviga, et teada saada.“

(---)

Charing Cross Roadile oli pargitud kolm politseimasinat ja liiklusummik ulatus Parliament Square’i ja Euston Roadini välja. Me jõudsime St Martin’s Courtile suitsuhaisu ja raadiovastuvõtjate piiksumise ja vadina sisse. Lesley tuli meile piirdelindi juurde vastu ja ulatas kaitseülikonnad. Ma nägin juba, et pool J. Sheekey restorani fassaadist oli põlenud ning tänaval oli üles seatud kolm kriminalistide telki. Vähemalt kolm laipa.

„Sees kui palju?“ küsis Nightingale.

„Mitte ühtegi,“ vastas Lesley. „Kõik said tagumise avariiväljapääsu kaudu minema ‒ ainult kerged vigastused.“

„Midagigi, mille eest tänulik olla,“ ütles Nightingale. „Oled kindel, et see on meie juhtum?“

Lesley noogutas ja juhatas meid esimese telgi juurde. Sees leidsime, et doktor Walid oli juba enne meid kohale jõudnud ja kükitas mehe keha kõrval, kes kandis pühendunud Hare Krišna jüngri silmatorkavat safranikarva rüüd. Ta lamas selili seal, kuhu oli kukkunud, jalad sirgu, käed kahele poole laiali sirutatud, nagu oleks ta osalenud ühel neist usalduse kasvatamise harjutustest, kus lased endal tahapoole kukkuda ‒ ainult et keegi polnud teda kinni püüdnud. Ta nägu oli samasugune verine segadik, nagu olid olnud Coopertowni ja rattakulleri omad.

See vastas küsimusele.

„See pole veel kõige hullem,“ ütles Lesley ja viipas meid teise telgi juurde. Seal oli kaks laipa. Esimene oli tumedanahaline mees mustas saterkuues, juuksed tortidena turris ja verest jäigad. Teda oli löödud nii kõvasti, et kolju oli mõranenud ja aju paistis. Teine keha kuulus veel ühele krišnaiidile. Keegi hea samariitlane oli teda aidata püüdnud ja ta looteasendisse keeranud ‒ lõhkise näo puhul tulutu liigutus.

Ma olin teadlik vere tagumisest oma kõrvus ja katkendlikest hingetõmmetest. Veri, oletatavasti teist meest tabanud löögist, oli pritsinud täis krišnaiidi rüü ja moodustanud oranžile kangale verise batikamustri. Kriminalistikatelgis oli umbne ja ma hakkasin oma kilekostüümis higistama. Nightingale küsis midagi, aga ma ei kuulnud õieti Lesley vastust. Astusin telgist välja, öögatasin korra, neelasin selle alla ja koperdasin tõkkelindi äärde, kus mul õnnestus iseenda suureks imestuseks Battenbergi kook kõhus hoida.

Pühkisin kaitseülikonna külma kilekäisega suud ja toetusin vastu seina. Minu vastas seinal oli Noël Cowardi teatri plakat, mis reklaamis farssi pealkirjaga „Down With Kickers!“.

Kaks poolenisti hävinud nägudega ohvrit tähendas, et „seestumine“ oli tabanud korraga kaht inimest. Üks telk oli veel. Küsisin endalt, kui palju hullemaks veel minna saab.

Loll küsimus.

Kolmas surnukeha istus ristijalu maas igas mõttes nagu laps, mitte nagu joogi, kui välja arvata, et ta käed olid põlvedel, peopesad ülespidi. Ta rüü oli verest läbi imbunud ja ning õlgu ja käsivarte ülemist osa katsid mingid punased nöörjad asjad. Ta peast polnud midagi alles, selle asemel oli narmendav kaelakönt. Rebenenud lihaste vahelt välgatas midagi valget ‒ ma oletan, et see oli selgroog.

Seawoll ootas meid telgis. Ta mühatas, kui Lesley meid sisse juhatas. „Nüüd kusevad nad meile juba kõrge kaarega.“

„See eskaleerub,“ sõnasin ma.

Nightingale heitis mulle terava pilgu, kuid ei öelnud midagi.

„Mis eskaleerub?“ küsis Lesley. „Ja miks te ei suuda seda peatada?“

„Sellepärast, konstaabel,“ vastas Nightingale jahedalt, „et me ei tea, millega on tegu.“

 

Londoni-esikaas3 page-0001

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0589)