Õpetaja alustas tundi sellega, et kutsus klassi ette uue tüdruku. „Saage tuttavaks, tema on Tamara. Räägi meile palun natuke endast," andis õpetaja jutujärje üle.

„Tere. Minu nimi on Tamara. Ma tulen Narvast..." Näis, et tüdruk oli need laused ette valmistanud ja nüüd, kus need said öeldud, ootasid kuulajad talt veel midagi, aga nagu tihti sellisel puhul juhtub, ei tulnud temalgi rohkem midagi meelde, mida öelda. Kohmetult vaikides vaatas ta õpetaja poole.

„Millega sulle meeldib tegeleda, kas sul hobisid on?" püüdis õpetaja teda kimbatusest välja aidata. „Meil on siin klassis näiteks päris tublid sportlased, tantsijad... Mis sinu huvialad on?"

„No... mulle meeldib nukkudega mängida.." poetas Tamara häbelikult. Üle klassi käis naerupahvak ja siit-sealt kostis sosinat. Kümnendas klassis võib-olla ei oskaks enam arvatagi, et tüdrukule veel nukud huvi pakuvad. Või vähemalt, et keegi seda klassi ees tunnistab, mõtlesid mõned tüdrukud kergelt punastades. „Tankiga ka meeldib mängida vä?" kõlas kuskilt ja naer läks valjemaks.

„Klass!" ütles õpetaja teravalt. Itsitamine lõppes ja õpetaja jätkas selgitaval toonil: „Nukke on igasuguseid ja kindlasti ei ole need kõik laste mänguasjad. Näiteks on olemas väga väärtuslikke nukke, mida kogutakse ja millede kollektsioonid on äärmiselt hinnalised," Õpetaja vaatas jälle Tamara poole. „Jah," kinnitas Tamara: „Nukke on igasuguseid..."

„Olgu," jätkas õpetaja asjalikul toonil. „Aga läheme siis tunniga edasi. Istu palun sinna Katrini kõrvale, kindlasti jõuad juba sel nädalal meie kõigiga tuttavaks saada!"

„Tanki-Barbie.." kostis vaikselt sama irvhamba summutatud sosin, aga terav laks kaardikepiga vastu õpetaja lauda vaigistas tekkinud elevuse koheselt.

***

„Kes su vanemad õigupoolest on? Miks sa ei või kedagi külla kutsuda?" uuris Katrin Tamaralt, kui viimane tund oli lõppenud ja nad garderoobis jopesid selga panid.

„Mitte, et ma ei või... Ma ei tea lihtsalt, ma pean küsima," vastas Tamara. „Tead, nad pole mu päris vanemad," jätkas tüdruk. "Ma olen adopteeritud ja… Ma ei tunne neid eriti. Ma alles läksin sinna elama."

Katrini silmad läksid suureks. Ta küsis imestades: „Päriselt vä? Tulid kodust ära vä? Su vanemad jäid Narva??"

„Ei. Nad on surnud."

„Okei..." venitas Katrin ja üritas leida teist jututeemat, sest talle tundus ebasobiv edasi uurida, mis täpselt Tamara vanematega juhtunud oli. „Kuule, aga davai, homme näeb siis... Või tegelt – sa lähed siit samast bussi peale? Mõtlesin, et äkki viitsid jalutada minuga veits, sa saaksid mu tänavast ka sama bussi peale."

„Nr 15 läheb sealt ka läbi? Ma võin kõndida küll!"

***

„Kui kaugel sa elad," küsis Tamara, kui nad olid juba peaaegu pool tundi kõndinud. „Pole kaugel," vastas Katrin, „umbes sama palju veel." „Iga päev kõnnid peale kooli nii kaua koju?" imestas Tamara. „Kuule, sa ütlesid ju, et sama buss läheb sinu tänavasse, sa saaksid ju bussiga...?"

„Ah..." vastas Katrin põiklevalt, „vahest harva lähen bussiga, kui kiire on, aga seal on alati need jobud ka, ei lase elada rahulikult..." Katrini hambad olid kokkusurutud ja ta vaatas ainitise pilguga enda ette. Mõnda aega kõnniti vaikides. Tamara heitis aeg-ajalt uurivaid pilke oma vestluskaaslase suunas ja küsis lõpuks: „Mis jobud? Kes?"

„Ah, sa tead küll," pahvatas Katrin, „üks on seesama debiil meie klassist, kes seal täna tankinalja tegi omaarust. Ja siis on tal mingid värdjad sõbrad, vanemad, aga mitte meie koolist. Need vist ei käigi kuskil koolis, töllavad niisama ringi ja panevad näkku lihtsalt!" Katrin oli juba tulivihane, kuid surus jälle hambad risti ja Tamara nägi, et rohkem sellest rääkida ei kavatseta. Nii kõnniti vaikides Katrini koduni, öeldi: „tsauhommenäeme", Katrin läks koju ja Tamara jäi bussi ootama.

Taevasse olid kogunenud rasked tumehallid pilved ja linnale laskus sügisõhtune hämarus.

***

Järgmisel päeval, kui tunnid lõppesid, ütles Tamara Katrinile: „Kuule, ma lähen täna bussiga, tuleksid ka äkki?"

„Arvad? Ei viitsi käia nii kaugele, jah?" venitas Katrin vastuseks. „Aga okei, lähme," otsustas ta siis, „kahekesi on äkki parem tõesti!"

Bussipeatuses ootas palju õpilasi, nii suuremaid kui väiksemaid. Väiksemad jõmpsikad, endasuurused koolikotid seljas, mängisid suuremate vahel tagaajamist, neid nügides ja nutitelefone peaaegu käest ära lüües. Kui buss ette tuli, jooksid marakratid robinal ukse ette puntrasse, kiilusid ukse vahele kinni ja tekitasid ummiku. „Tatid, ärge trügige!" ütles keegi vanematest poistest, mille peale vähem kui sekundiga heledahäälne „Me ei trügi ju!" vastuseks kõlas.

Tüdrukud olid bussi lõõtsa kohale seisma jäänud, koolikotid enda ette maha pannud, ning õõtsusid nüüd, selga vastu käetuge toetades, bussi kurvide ja kaldumistega kaasa.

„Noh, polegi nii hirmus ju," ütles Tamara muiates Katrinile.

„Kohe läheb suurem osa rahvast maha," vastas Katrin. Ta vaatas bussis otsivalt ringi. „Ongi nii!" ütles ta järsku. Ta oli bussi tagaotsas märganud oma klassivenda Gregorit ja tema sõpru. Katrin keeras järsult selja nende poole, sest üks Gregori kaaslastest oli ta pilgu püüdnud ja jõllitas nüüd tüdrukuid, ise väljakutsuvalt irvitades.

Tamara vaatas küsivalt Katrini poole ja siis bussi tahaotsa, kus Gregor ja ta kolm sõpra nüüd kõik tüdrukute poole vaatasid ja omavahel üksikuid kommentaare vahetasid. Gregor rääkis midagi oma kaaslastele Tamara poole osutades, mille peale teised kõva häälega naerma hakkasid.

Nagu Katrin oligi öelnud, läks peagi suurem osa inimesi maha ning peale paari järgmist peatust polnud jäänud bussi kedagi peale Tamara, Katrini, Gregori ja tema sõprade, ning bussi eesotsas istuva vanapapi, kes bussijuhiga alatasa juttu teha üritas, viidates iga asja peale, mis tänaval pilku tõmbas, et kuidas ikka tema ajal see oli ja kuidas vanasti olid üldse asjad paremas korras.

„Jou, Barbie, bussiga ikka parem sõita kui tankiga, onju?!" kõlas bussi tagaotsast ühe Gregori sõbra hõikamine, millele järgnes valju naerupahvak. „Nukuteater on teisel pool!" hüüdis teine.

„Noh said ka sõbra lõpuks, samasuguse nõialuua nagu sa ise...!" See oli Gregor ja tema lause oli mõeldud Katrinile. „See pole luud, see on lehepuhur vist, sumps sama lai taga..!" täiendas üks ta sõpradest. „Noo, ma arvan, sellele meeldib pigem imeda, mitte puhuda!" arvas teine kõva häälega, mille peale naer lausa röökimiseks paisus.

Tamara oli kogu selle aja poisse tähelepanelikult jälginud, üksisilmi, nagu üritaks meelde jätta iga sõna ja liigutust, mida nood ütlesid või tegid. Tal oli ilme, nagu ei saaks ta hästi aru, millest jutt käib, ja loodaks suurima hoolega vaadates nähtut mõista. Katrin seevastu seisis seljaga nende poole, kange nagu pulk, hambad kokku surutud ja nägu vihast tulipunane. Peale viimast repliiki pööras ta järsult ümber ja karjus kõigest kõrist üle bussi: „Käige kanni, värdjad!!!"

Selle peale tekkis bussi tagaotsas hetkeks vaikus. „Oohoh," venitas üks poistest, seesama, kes oli lehepuhurit teistpidi töötamas kujutanud. Ta oli toolilt püsti tõusnud ja astus aeglase sammuga tüdrukute suunas. !Too siia oma kann siis, vaatame üle, kas kannatab käia ka vä...!" ütles ta nüüd enam mitte naerdes, vaid sellise pineva, puuriva tõsidusega, millest oli oodata rohkem kui lihtsalt lolli nalja. Tüdrukute juurde jõudes jäi ta Katrini ette seisma. „Noh, mis see luud siin sahistas, kes peab kuhu käima?" Ülo (nii oli poisi nimi) oli Katrinist peajagu pikem, ajas lõua ette ja vaatas, suu põlglikult kõveras, alla tüdruku poole. Katrini rusikad olid nii kõvasti kokku surutud, et sõrmenukid olid valged ja käed värisesid. Tundus, et ta kohe plahvatab. Ja siis ta plahvataski. Ta sülitas Ülole otse näkku ja kui see korraks silmad kinni pigistas ja nägu krimpsutas, virutas Katrin talle saapaga kõigest jõust jalgevahele.

Bussi tagaotsast kostis nüüd korraga „Oiiii!!", „Ossaa!", „Mida värki, Üll sai luuavarrega vä..?" Poiste naer oli nüüd kõhklev, ja Katrini poole saadeti isegi vaat et tunnustavaid pilke.

Ülo aga, kes oli Katrinist paar sammu eemale kükakile vajunud, vaatas oma kaaslaste poole ja kuigi tema suurim soov oli hetkel bussipõrandale igaveseks looteasendisse tõmbuda, sundis häbi sõprade ees viimast jõudu kokku võtma. Katrin oli juhtunust šokis, seisis ehmunud näoga paigal. Ta ei jõudnud liigutadagi, kui Ülo rusikas teda vastu ninajuurt tabas. Kostis luu purunemise raksakas, millele järgnes kohe hele kõlakas, kui Katrin kuklaga vastu käsipuu toru põrkus. Tühi pilk pärani silmades, langes ta seljataga olevale toolile, vajus kummargile istuma, käed bussi põrandale rippumas, ja ta ninast hakkas sorisema vererida, moodustades põrandale kiiresti suureneva punase lombi.

Valjuhääldist kostis bussijuhi hääl: „Noored, mis teil toimub seal, võtame vähe vaiksemalt!" Ta polnud näinud, mis tegelikult juhtus. Ta oli vaid kuulnud valjemaid hääli ja näinud tahavaatepeeglist rüselemist. Samuti oli iste, kuhu Katrin vajunud oli, seljaga juhi poole. Ülo, kes juba suutis natuke sirgemalt seista, vaatas bussijuhi poole, kehitas õlgu, laiutas käsi ja hüüdis: „Mis ma tegin? Ma pole midagi teind, libu tuli ise kallale! Kaamerad on bussis vä??" Bussijuht püüdis ärritunult oma tähelepanu jagada tahavaatepeegli ja liikluses toimuva vahel, samal ajal kui tema taga istuv papi erutatult seletas, et tema ajal käisid noored tööl ja säärasteks lollusteks polnud aegagi.

Ülo pöördus nüüd Tamara poole, kes oli istunud Katrini kõrvale ja hoidis tal ümber õlgade. „Noh, sul ka midagi oli vä??" sisistas Ülo. Tamara vaatas talle istudes vaikides alt üles. Teised poisid olid bussi tagantotsast sündmuspaigale tulnud. „Oi pljääd!!" ehmatas Gregor, nähes Katrinit ja lahmakat vereloiku pingi ees. „Sellest võib sihuke jama tulla...!" „Püksis on sul jama!" nähvas Ülo üleolevalt. „Ei noh, Üll, sul on püksis raudselt jama," ütles üks poistest ja hakkas närviliselt naerma.

„Igatahes," jätkas Ülo, „kui sellest siin midagigi piiksatama peaksid, ei jää sust niipaljugi järgi," ta osutas pingil kahe käega peast hoidva Katrini poole. „Ja pea meeles, et..." tahtis ta midagi veel lisada, kuid Tamara oli äkki püsti tõusnud ja seisis nüüd ta vastas. „Ei," ütles Tamara rahuliku häälega, „keegi ei saa kunagi teada." Ja siis tegi ta midagi õige veidrat. Ta kummardas natuke Ülo poole ning nuusutas teda. Tegi seda ühe ja erakordselt pika sõõmuga, mille kestel ta liigutas pead nagu lõhna otsides Ülo ja siis teiste poiste poole. Jäi mulje, nagu ta tahaks nende küljest kogu lõhna ära tõmmata ja endale jätta.

Poisid vaatasid võõristades ja natuke hirmunult sellist imelikku käitumist. Kui buss peatusse saabudes uksed lahti tegi, ei viivitanud nad maha minemisega.

„Väga veidrad luuad!" kostis ühe poisi arvamus. „Ehtne halloween!" ütles teine.

Katrini peatus oli nende sündmuste ajal mööda läinud ja nüüd jõuti Tamara kodu juurde. Tamara tõusis püsti ja midagi ütlemata võttis nii enda kui Katrini koolikoti ning hakkas Katrinit käest sikutama, märku andes, et aeg on maha minna. Katrin tõstis loiult pea: ta välimus oli kohutav. Mõlemad silmad olid hakanud kinni paistetama, kõveral ja moondunud ninajuurel oli lai horisontaalne haav, millest voolanud veri oli nüüd juba poolenisti kuivanud ja koos ninasõõrmetest tulnud verega näo peale laiali määrdunud ja sinna sassis juuksesalke kleepinud. Tamara tõmbas teda veel käest ja osutas peaga ukse poole. Katrin vaatas teda hetke uimase pilguga, tõusis siis tuikudes püsti ja nad liikusid koos ukse poole.

Maha minnes kuulsid nad veel targutaja papi kokkuvõtet nooruse hukkamineku põhjustest: „Ja kõiges on süüdi internet. Sest vanasti ju internetti polnud!"

***

Tamara juurde jõudmist mäletas Katrin väga uduselt, kõik toimus nagu unes. Tamara talutas teda, ikka veel sõnagi lausumata, bussipeatusest ühte kitsasse kõrvaltänavasse, kus niigi hämaras mändidealuses hoovis oli puude ja põõsapuhmade vahele peitunud üsna suur kahekordne maja. Tamara avas võtmega ukse ja nad astusid sisse.

Katrini pea tuikas valutada südamelöökide rütmis. Iga järgmise tuikega oli tunne, et pea lõhkeb otsas. Mööda hämarat koridori läbi maja minnes heitis Katrin pilgu ühte tuppa, mille uks oli avatud. Talle tundus, et nägi poolpimedas toas kahte inimest, kes seisid üks ühes, teine teises nurgas näoga seina poole. Hiiglasekasvu mees ja lühike naine seisid, käed külgedel rippumas, pead ette kallutatult vastu nurka toetumas. Nagu lapsed, kes on karistuseks nurka seisma pandud. Või nagu kodumasinad, mida hetkel ei kasutata. Katrinil polnud aega kauemaks vaatama jääda, sest Tamara tõmbas teda edasi.

Nad läksid trepist üles Tamara tuppa. Ikka veel tulesid süütamata talutas Tamara Katrini tugitoolini ja surus talle kätega õlgadele, andes märku, et too istuks. Katrin tundis nüüd tohutut väsimust ja unisust, kuid kerge iiveldus ja tuikamine nii kuklas kui otsaees ei lasknud tal magama jääda. Katrinile meenus kuskilt esmaabi loengust kuuldu, et peapõrutusega magama jääda ei tohi. Nii proovis ta end ärkvel hoida ning üritas keskenduda sellele, mis Tamara teeb.

Tamara oli koolikotid voodile visanud, jope seljast võtnud ning nüüd poolest kehast saati ühte kappi kaevunud, sealt midagi otsides. Varsti tuligi ta leituga välja – see oli üks lihtne kingakarp. Tamara pani selle kirjutuslauale ja võttis sealt välja ühe pika ja üsna peenikese musta küünla. Kingakarbi põhjast ilmus nähtavale ka üks lahtivolditav lauakate või mingisugune alus, mis oli üleni täis joonistatud Katrinile arusaamatuid sõnu ning sümboleid. Tamara laotas katte lauale ja pani sinna peale samuti karbist võetud väikese lihtsa küünlajala, kuhu asetas küünla. Küünlajalg oli konstrueeritud nii, et sinna asetatud küünal jäi seisma poolviltu umbes 45 kraadise nurga alla. Viimasena võttis Tamara karbist välja suure ja raske zippo, mille ta kogenud liigutusega lahti klõksas ja sealt tulnud kõrge leegiga küünla süütas. Tüdruk viskas tulemasina tagasi kingakarpi, lükkas selle eemale ja jäi keskendunult küünalt jälgima. Siis pani ta oma peopesad küünla alla, mis põles suure leegiga. Üllatava kiirusega hakkas küünal sulama. Must vaha voolas otse Tamara pihku. Katrin vaatas ehmunult Tamara nägu. „Valus pole, vä???" tahtis ta hüüatada, kuid juba esimene katse suud liigutada tekitas peas nii tugeva valu, et temalt ei tulnud piiksugi. Vähem kui minutiga oli küünal sulanud ja Tamara kokkupandud pihkude vahele jäi must tulikuum vedelik. Katrin vaatas toimuvat hämmeldunult oma nüüdseks peaaegu täiesti kinnipaistetanud silmalaugude vahelt. Tamara loksutas vaha pihkude vahel ja tegi kokkupandud kätega enda ees väikesi ringe. Siis kummardus ta oma käte kohale ja puhus lähedalt küünlavaha peale. Ta puhus ühe korraga ja nii pikalt, et Katrinile tundus, nagu oleks suur õhupall aegamisi tühjaks lastud. Kui Tamara oli puhumise lõpetanud, hingas ta paar korda kergendatult sisse-välja.

„Huh," ütles ta lõpuks, „sellest oli täielik sitamaitse suus juba."

Vaha tema peos oli juba jahtunud kergesti vormitavaks plönniks, mille Tamara nüüd neljaks jagas. Kiiresti ükshaaval vormides andis tüdruk igaühele neist inimese kuju – keha, pea, käed ja jalad. Kui kujukesed valmis, pani ta need lauakattele üksteise kõrvale ritta lebama.
„Nii! Teie olge nüüd siin natuke aega," ütles ta neile ning pöördus siis Katrini poole: „Teeme nüüd sinu ka korda."

Ta võttis uuesti kingakarbi ja otsis sealt välja uue küünla, seekord rohelise, ning asetas selle küünlajalga. Siis astus ta Katrini ette ja vaatas teda tähelepanelikult. Tamara uuris mõnda aega tema vigastusi ja vaatas tüdrukule pikalt silma. Katrin vaatas talle tuima pilguga vastu, ta ei teadnud enam, kas see kõik toimub ilmsi või on ta juba ammu minestanud ning näeb hallutsinatsioone. Pea tuikas nüri järjekindlusega valutada, keha oli tundetu ja suus oli jälk veremaitse. Tamara lõpetas oma vaatluse jällegi sellega, et nuusutas Katrinit. Ta tõmbas pika sõõmu õhku Katrini näo lähedalt ja pöördus siis tagasi laua poole. Kingakarbist võttis ta jälle tulemasina ja süütas küünla. Ja täpselt nagu must küünalgi, põles ka roheline väga kiiresti ning kuum vaha kogunes Tamara pihkudesse. Kui küünal oli otsa saanud, loksutas Tamara rohelist vaha peos edasi-tagasi ning seejärel puhus pikalt selle peale. Mõnda aega veel jahutanud, hakkas ta voolima vahast pea kuju. Kiirete ja täpsete liigutustega tekkisid rohelisele peale laup, nina, põsesarnad, lõug. Nägu oli Katriniga hämmastavalt sarnane. Kui pea valmis sai, pani ta selle lauale.

„Üks hetk..." ütles Tamara, tõusis ja läks teise toanurka. Seal seisis midagi suurt, mis oli linaga kaetud. Tamara tõmbas sellelt lina pealt ära ning selle alt ilmus välja hiiglaslik nukumaja. Üle kahe meetri kõrge ja mitu meetrit nii pikkusesse ja laiusesse ulatuv maja mõjus majesteetlikult. Ülipeente nikerdustega detailsel puuehitisel oli mitukümmend korrust ning sadu, võib-olla isegi tuhandeid tube, saale, koridore, kambreid, käike, võlvialuseid, eeskodasid, kööke, keldreid, pööninguid. Maja sees olid veel omakorda majad, nende vahel tänavad, ristmikud, sillad ja tunnelid. Maja osad olid lahtivõetavad – selle fassaad koos seal olevate kümnete ruumidega oli tõstetud paokile nagu suur uks ning oli võimalik pugeda maja sisemusse, kust omakorda avanes vaade lõputule labürintide rägastikule, mis tagapool pimedusse kadus. Neid ruume ja tänavaid asustasid ka elanikud. Paljudes tubades, parkides ja kohvikutes olid erinevates poosides erinevat värvi nukud. Vahakujud olid pandud tegema igasuguseid tegevusi: kord omavahel vestlemas, teises kohas jälle kõndimas, teleka ees istumas, vannis pikutamas, voodis lamamas, koeraga jalutamas, pikniku pidamas...

Tamara võttis laualt rohelise pea ja läks maja juurde. Ta astus maja sisemusse ning ettevaatlikult külitsi edasi liikudes jõudis ühe toa juurde, mis kujutas haigla operatsioonisaali. Ta asetas pea lauale ning sinna ümber paar valget nukku.

„Palun väga, siin on teile patsient. Pea on katki, tehke korda." Tamara rääkis nukkudega nunnutades nagu väike laps. „Tehke Katrin ilusaks, siis tal pole enam aia-aia." Seda öelnud, puges ta selg ees tubade rägastikust välja ning astus jälle Katrini ette, öeldes: „Noh vaatame siis, kuidas doktorid toimetavad."

***

Järgmisel päeval enne esimest tundi valitses klassiruumis tavapärane sumisev segadus. Klassi tagaotsas olid poisid ümber laua kogunenud, telefonid käes, ja samal ajal kui netis surfati, hõiguti teineteisega, pilku ekraanidelt pööramata. Gregor istus ka teiste seas, telefon käes, kuid tema tähelepanu oli hoopis mujal. Närviliselt ukse poole pilke heites ootas ta Katrini tulekut. Ta kujutas ette, kuidas tüdruk klassi uksest sisse astub, ise moondunud ja verise näoga, kaasas kaks politseinikku, ning siis käe tõstab ja näpuga tema, Gregori, poole osutab. Siis kogu klass vakatab ja politseinikud astuvad tema juurde. „Kas teie nimi on Gregor Randla? Te olete arreteeritud, tulge palun meiega kaasa!" kujutles ta ühte politseinikku ütlemas. Klass vakatab ja siis astuvad uksest sisse ka tema vanemad, kellele samuti oli teatatud, et nende ainus poeg on mõrvar ja läheb klassiõe tapmise eest pikaks ajaks vangi. iPhone Gregori käes värises ja ta laup oli kattunud külma higiga. Ta vaatas, et aken on lahti – kui mendid sisse tulevad, jõuab ta aknast välja hüpata. Kui kõrge see kolmas korrus ikka on… Siis jookseb ta koju garaaži ja peidab ennast ära, siis ei saa teda keegi kätte. Palavikulised mõtted jooksid läbi Gregori pea, üks tobedam kui teine, nagu ta isegi taipas. Ikka veel närviliselt telefoni mudides vaatas ta klassiukse poole. Sisse astus Tamara. „Perses ongi!" hüüatas Gregor mõttes ja vajus oma pingil kümme sentimeetrit madalamaks. Ta viskas pilgu akna poole, kuid ühtegi liigutust ta selles suunas teha ei suutnud – keha oli kui halvatud. Uuesti ukse poole vaadates nägi ta nagu aegluubis sisenevat Katrinit. Gregor oleks tahtnud klassi põranda alla pugeda, kuid istus täiesti kivistunult laua taga ja pigistas telefoni oma käes. Ta ei suutnud teha muud, kui enda ette vahtida ja vaevu silmanurgast hirmunult Katrinit piiluda. Kuid siis äkki jäi ta otsesilmi Katrinit jõllitama. Katrini nägu oli täiesti puhas, klaar, muretu ja rahulik. Oleks võinud isegi öelda, et ta nägi välja parem kui ei iial varem. Omavahel juttu ajades istusid tüdrukud klassipinki.

Gregorit valdas korraga tohutu kergendus ja suur segadus. Mis see nüüd siis oli, mõtles ta. Üks asi neist kahest on võimatu, mingi osa peab olema unenägu, käis tal läbi pea. Kas ei toimunud eilset bussisõitu või magab ta praegu, aga peab kohe ärkama ja ikkagi oma saatusele vastu astuma. Gregor otsustas lihtsalt oodata ja vaadata, mis edasi saab. Järgmisena astus klassi õpetaja, kes õpilased kohtadele ja telefonid lennurežiimile kamandas ning tundi alustas.

***

Koolipäev möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Kui tunnid lõppesid ja tuli aeg koju minema hakata, oli bussipeatuses tavaline sigin-sagin. Gregor astus tagauksest bussi, ütles sõpradele „jou" ja lõi nendega nukid kokku. Poistel olid sinised longero purgid käes ja järgmine „krptšššš..." tähistas Gregori purgi avanemist.

„Noh," küsis Ülo Gregorilt, „mis värk on?"

„Midagi..." kehitas too õlgu.

„Mis mõttes?" küsis Ülo „Kitse ei pandki, vä?"

„Tal pole häda midagi, nagu poleks miskit juhtundki. Tšikil lõust tip-top korras, kosmeetika teeb imesid."

Ülo ilme oli segaduses, kuid siiski veidi kergendunud. Üks sõpradest irvitas ja ütles: „Üll, ma räägin koguaeg, sul on eide rusikad, pliks ei pand tähelegi, mida sa üritasid seal, tõmbas mööda mune sulle ja kõik...!" Poisid irvitasid, ainult Ülo ütles: „Ah käige vittu," ja tõstis purgi suu peale. Peale põhjalikku lonksu vaatas ta bussis ringi.

„Kus need moorid on üldse?" küsis Ülo ja lasi lendu pika ja põhjaliku röhatuse. „Aa näe, ongi," märkas ta äkki eespool olevaid tüdrukuid.

„Ma arvan, et täna käitume nagu tõelised härrasmehed, lähme daamidega samas peatuses maha ja saadame nad ilusti koju." Ülo nägu kattis sünge vari. „Vaatame siis, kui suuri imesid kosmeetikud teha võivad..."

Gregorile see mõte ei meeldinud.

!Ära hakka nussima nüüd," protesteeris ta. „Niigi läks hästi, et eile midagi ei juhtunud, täiega napikas. Nüüd sa tahad asja ikkagi perse keerata, ma küll ei tule nendega midagi skeemitama... !"

„Suu kinni, tatikas," teatas Ülo. „Tuled küll ja mitte vähe, siis saab sinusugusest tütarlapsest ka mees lõpuks! Tom, anna üks õll!"

Kui buss Tamara peatusesse jõudis, hakkas õues juba hämarduma. Paari päeva eest oli kella keeratud ja päevad olid jäänud tükk maad lühemaks. Tüdrukud astusid esimesest uksest maha ja tagumisest poisid, kelledest jäi bussiistmete vahele tühjade purkide veeremise kõrin. „Ära mögise, nahk!" hüüti bussijuhile, kes bussi reostamise kohta häält tõsta üritas.

Bussist maha astunud, märkasid poisid, et Tamara ja Katrin olid juba mitukümmend meetrit edasi jõudnud ja peaaegu keeramas väikesesse ristuvasse põiktänavasse. Ülo kiirendas sammu jooksule, et tüdrukuid mitte silmist lasta. Teised poisid sörkisid tema järel, kõige viimasena Gregor, käed taskus ja üleõla pilke heitmas, ilmselgelt vastu tahtmist kaasa venides. Tänava nurgale jõudes ei näinud Ülo esialgu kedagi. „Kurat..." jõudis ta mõelda, kui kuulis äkki ühe põõsastesse varjunud jalgvärava kolksatust ja märkas läbi okste tumedaid kogusid maja poole minevat.

„Seal!" hüüdis ta teistele. „Davai, järgi!" Poistes oli tekkinud päris tõeline jahiinstinkt. Joostes jõuti aiaväravani. Kõige viimasena jõudis kohale Gregor, kes lõõtsutades häält tõstis: „Kuulge, aitab, siin võib täiega jamaks minna...!"

Tom vastas: „Heh, sellel vennal läheb juba jälle jamaks. Minu arust läheb just põnevaks!" Ülo ei öelnud enam midagi, avas veidi kriiksuva värava ja astus aeda. Teised poisid tulid kõheldes tema kannul. Enam ei joostud, vaid astuti ettevaatlikul sammul maja poole. Maja aknad olid pimedad, kuigi Ülo oli veendunud, et oli näinud tüdrukuid uksest sisse astuvat. Poisid kõndisid mööda jalgteed mustava maja poole, neil oli äkitselt tunne, nagu nad kõnniksid ühe koha peal ja maja liiguks ise neile vastu. Eesukse trepist astuti üles juba täiesti masinlikult, kuni jõuti ukseni. Ülo, Tom, Markus ja Gregor seisid liikumatult ukse ees. Ülo tõstis aeglaselt käe ja pani selle ukselingile.

„Üll," sosistas Markus. „Mis me teeme seal?" Keegi ei liigutanud. Ülo käsi vajutas aeglaselt lingile. Nagu aegluubis vajus link aina allapoole, kuni jõudis lõpuni. „Ma ei tea," vastas Ülo. Klõks! käis lingi lõputuna näiva teekonna viimane heli. Ootamatu metalse klõksu peale nagu unest ärganud Ülo lasi lingist lahti ja vaatas üllatunult oma kätt, nagu ei saaks hästi aru, miks too üldse linki käppima läks. Maja uks vajus hääletult lahti. Nende ees avanes… Kui õues oli juba peaaegu pime, siis maja sees oli täiesti süsimust. Nagu käsu peale astusid kõik neli poissi üksteise järel pimedasse esikusse. Viimasena sisenes Gregor, kes enam ei piilunud närviliselt enda ümber ringi, vaid vahtis nagu teisedki, üksisilmi pimeda maja sisemusse, suu lahti ja laup külma hirmuhigiga kaetud. Kellegi peas polnud enam mõtet tüdrukute kättesaamisest, neil polnud enam aimugi, mida nad sinna majja üleüldse ronivad, kuid nagu ööliblikad valgusest, olid nemad lummatud majast kiirgavast pimedusest. Poisid seisid maja koridoris, seljaga avatud välisukse poole. Vaikuses kuulsid nad ainult kohinat oma kõrvades ja iseendi südamete kloppimist. Nad kõik üritasid hääletult hingata, vältimaks igasugust heli tekitamist, kuid ometi kostis kusagilt kellegi kähisevat ja pikaldast hingamist. Aegamisi hakkasid nende silmad pimedusega harjuma ning vähese valguse abil, mida veel lahtisest välisuksest sisse paistis, joonistus nende ees koridoris välja inimese kuju. Mõne meetri kaugusel, näoga poiste poole, seisis üks suurt kasvu mees. Sealt see hingamine tuligi, mehe rind lainetas hingetõmmetega ühes taktis. Mees, pööramata poistelt pilku, keeras pea aeglaselt kõrvale, öeldes kumeda häälega kellelegi üle õla pimedusse: „Tamaral on vist jälle külalised." Neli poissi seisid nagu kivistunult. Äkitselt kostis pimedusest terav kiledahäälne kähvatus: „Kutsu sisse, mis passid!"

Siis juhtus mitu asja korraga: seni lahti seisnud välisuks lajatas kõrvulukustava pauguga kinni, samal ajal kui poiste vastas seisev mees kummardus ja Ülol pahkluudest haaras. Ühe ropsuga tõmbas ta poisi selili ning kadus ebaloomuliku kiirusega maja sisemusse, teda enda järel lohistades. Teised poisid vabanesid seepeale hetkega siiani kestnud lummusest, pöörasid ringi nagu üks mees ja hakkasid teineteise otsa komistades välisukse poole tormama. Kobamisi ukseni jõudnud, leidis Gregor esimesena lingi, rebis selle alla ning avastas oma suurimaks kergenduseks, et uks oli lahti. Nad jooksid uksest välja, kuid seisatasid siis ehmunult. Õue asemel, kuhu nad omaarust pidid sattuma, leidsid nad end ühest pikast ja hämarast koridorist, kuhu kumas veidi valgust koridori lõpus olevast ukse klaasruudust. „Persse, vale uks!" pomises Gregor. Tagasi minna nad siiski ei julgenud, vaid kiirustasid eesoleva ukse poole – ilmselt oli see mingisugune kõrvalsissepääsu koridor, sest läbi uduse klaasi paistis natuke tänavalaterna helendust. Pimedas koridoris koperdades ja jalgupidi arusaamatusse tränisse takerdudes jõudsid nad lõpuks ukseni. Lukus!

„Vittu, raisk!" röögatas Tom ja andis tugeva jalahoobi õhukese ukse lingi alla, luku piirkonda. Käis tugev mürtsatus ja klaasiklirinal paiskus uks lahti ning poisid jooksid välja. Nad sattusid õue, aga näis, et see ei olnud see majakülg, kust nad sisse olid tulnud. Õigupoolest nägi kogu ümbrus välja tundmatu ja veider. Läbi akna paistnud valgus oli tulnud kohe ukse kõrval rippuvast ilma kuplita pirnist, mis oli ukse lahtilöömisest kõikuma läinud ja nüüd veel lisaks vilkuma hakanud, nagu märku andes, et see põrutus oli tema jaoks liig mis liig ja kohe kustub viimanegi kollakas tuluke. Ei olnud aru saada, kuhupoole jääb tänav või kuhu kõrvalmajade hoovid, sest juba paari meetri kaugusel lõppes õnnetu pirni võim pilkast pimedust valgustada. Tundus, et sellel maja küljel ei olnud puid ega põõsaid, vaid läbi pimeduse võis näha paari puukuuri moodi ehitise kontuure ja nende vahele poisid suuna võtsidki, lootes lõpuks siiski tuttavamatele tänavatele välja jõuda. Gregor oli telefoni välja võtnud, et selle taskulambiga teed valgustada. Seda nähes kobasid ka Markus ja Tom taskutes oma mobiilide järele, lootuses tänaval, majast ohutusse kaugusesse jõudes, takso tellida või vähemalt Google Mapsist oma asukohta vaadata.

„Pekki, raisk, telo kadund, majja jäi vist," teatas Markus. Ta seisatas ja soris järgemööda üha uuesti ja uuesti oma taskuid läbi. „No ma arvan, sa tagasi küll ei lähe," ütles Tom samal ajal oma mobiili välja võttes. „Ütled, et pandi rotti bussis ja kõik! Varas ise tõigi siia..." Ta vaatas oma telefoni. „Null levi!" hüüatas ta seejärel. „GPS-signaal ka puudub! Kus kuradi sitaaugus me oleme???" Ka Gregor vaatas oma telefoni ning avastas samuti, et ekraaninurgas oleval levinäidikul ei helenda ühtki kriipsu. Nad seisid kolmekesi koos, näod teineteise poole, telefonide kohale kummardunult.

„Hea küll," ütles Tom. „Kaome siit." Ja pöördusid jällegi kuuride suunas, kuhupoole algselt mindi. Hetkel, kui Gregori telefonilamp teed valgustas, tardusid poisid soolasambana paigale. Iga pisemgi karv nende kehal oli tõusnud püsti, kui nad nägid mõne sammu kaugusel enda ees seisvat inimkuju. Lühikest kasvu kõhn naine, hilissügisele sobimatu õhuke kleit tuules laperdamas, seisis liikumatult nende ees ja jälgis neid ainitisel pilgul. Ta nägu oli niivõrd võigas, et sellelt oli võimatu pilku pöörata: ebaloomulikult pikk suu oli veninud peaaegu kõrvadeni ulatuvaks irveks, olematute huulte vahelt paistis hõre rida teravaid hambaid. Suured punnis ilma kulmude ja ripsmeteta silmad jõllitasid poisse läbitungiva pilguga. Hõredad juuksed olid plikalikult kahte hobusesaba patsi pandud ja rippusid tema liiga suure pea külgedel. See olend nägi välja nagu kümneaastane tüdruk, kes on ometi seitsekümmend aastat vana. Ilmselgelt nõdrameelse, kuid kurikavala näoga passis ta poisse. Nood hakkasid instinktiivselt taganema, selg ees, tuldud suunas.

„Ah maja peale hulkuma???" kähvas vanaeit juba majast tuttava, luust ja lihast läbi lõikava häälega. „Kes lubas???"

Esimesena oli tardumusest toibunud Tom, kes oli ümber keeranud ja üritas põgeneda maja poole, kus arvas nägevat veel kollast tuld vilkumas. Välkkiirelt oli hullu näoga vanaeit telefonivalgusest kadunud ja seisis samal hetkel Tomi ees, kes seisma põrkus, nagu oleks vastu seina jooksnud. Vanamutt ajas teravad hambad veel rohkem irevile ja astus aeglaselt Tomi poole. Äkki oli tema mõlemasse kondisesse kätte ilmunud kaks suurt kokanuga. Enne kui Tom kuidagigi reageerida jõudis, lõi eit talle mõlemad noad mitu korda kõhtu. Tom vajus aeglaselt põlvili, silmad üllatusest suured, kuid pilk juba tuhmumas. Viimase liigutusega ropsas vanaeit Tomi kõri läbi, tõukas ta jalaga pikali verelompi, mis tal kõrist välja mulksas, ja vaatas teiste poiste poole. Kaugemalt paistis telefonilambi sähvimist – seal jooksis Gregor, pimedas hoovis komistades ja aeg-ajalt maha kukkudes, mõistmata, et jookseb hoovis ringiratast. Markus oli jäänud sinna samasse kõrvale; ta istus maas, hoidis kätega ümber põlvede ja nuttis. Mutt jalutas temast mööda ja üksisilmi Gregori poole vaadates lõi nagu muuseas ühe noa pidemeni Markusele pealakke. Nutt lakkas.

Hetke pärast jõudis vanamutt jooksvale Gregorile järele, kargas talle selga ja põimis oma peenikesed kortsus käed tihkelt ümber Gregori kaela. Ta rebis oma teravate hammastega Gregoril ühe kõrva peast ja hakkas järades peanahka ära kiskuma, ise kähedalt kriisates. Gregor kukkus karjudes kõhuli, veel valjemini röökiv vanaeit nagu puuk seljas. Mutt peksis teda rusikatega kuklasse, laiast suust pritsimas Gregori verd ja juukseid, ise röökides: „.....

***

„Mis ta võiks karjuda sellele jobule?" küsis Katrin. „Et „kui sa veel Katriniga ülbitsed, vahetan sul munad ja mandlid ära...??""

„Ei, ära oma nime ütle. See võib liiga hästi meelde jääda," vastas Tamara.

„Noh aga muidu pole pointi ju, kui meelde ei jää."

„Neile jääb meelde küll, aga natuke segaselt, tunne jääb õige. Aga kell on palju, me peaksime nad korda tegema. Homme tahaks ju jälle mängida."

„Kuule, aga ma sinu nime enne ütlesin kogemata..."

„No vaatame, nad on nüüd suht šokis mõnda aega, ma arvan," vastas Tamara muretult ja valas Katrini šampuseklaasi juurde prosecco’t, mille nad olid mängu alguses lahti teinud. „Sul ikka fantaasiat on," nentis Tamara tunnustavalt Katrinile.

„Ma pean selle Gregoriga ka ära lõpetama..."

„Ei," keelas Tamara. „Kui sa ta ära tapad, ta ei taastu homseks ära. Tal vaja täna veel koju ja homseks kooli jõuda, et mingeid kahtlusi ei tekiks. Teistega läheb veel paar päeva, enne kui enam-vähem normaalsed on."

Nad korjasid neli musta nukku nukumaja hiigelrägastikust üles ja Tamara pani need jälle haiglapalatisse, kuhu asetas ka mõne valges kitlis arsti.

Maja alumisel korrusel hakkasid neli moonutatud verist keha tasapisi paranema.

Tüdrukud istusid diivanil ja rüüpasid viimast prosecco’t.

„Kuule, aga kas nad homme või millalgi meile midagi teha ei või, kui nad midagi aimama hakkavad?" küsis Katrin Tamaralt.

„Senikaua, kuni nende nukud mul majas on, ei tee nad midagi, mida ma ei taha. Pealegi võin ma nende mälu täiesti ära nullida, aga see pole eriti lõbus," vastas Tamara.

„Aga kas nad teevad kõike, mida sa tahad?" tekkis Katrinil huvi.

Selle peale Tamara mõtles hetke, kehitas siis õlgu ja ütles: „Üldiselt ma tahan, et nad teeksid seda, mida nad ise tahavad."

„Kuule," Katrini silmad läksid põlema. „Anna mulle need nukud või vähemalt Gregori oma, siis..."

„Ei," katkestas Tamara teda järsult. „Ja sul on aeg hakata koju minema. Mine koju."

Sõnagi lausumata tõusis Katrin püsti, võttis jope ja astus uksest välja. Kõndis trepist alla, astus üle põrandal lebavate, enam mitte nii veriste kehade, kelle haavad olid juba peaaegu paranenud, ja astus uksest välja. Õues läks ta väravast välja ja kõndis otseteed kodu poole.

Tamara jälgis aknast ta minekut ja kui Katrin oli tänaval põõsaste taha kadunud, astus ta nukumaja juurde. Ta puges majja sisse, kuni oli jõudnud kohani, kus asus tema oma maja peaaegu identne koopia ja kust ta oli äsja üles korjanud ka poiste mustad nukud. Majal tõstis ta katuse ära ja võttis sealt rohelise Katrini pea, millega puges veel sügavamale oma nukumaja sipelgapessa. Täiesti selle keskmes asus väljak, nagu vanaaegne linna keskväljak, mille keskel kõrgus kuldsest vahast nukk, mis oli täpselt tema enda, Tamara, nägu. See oli mitu korda pikem kui kõik teised nukud ja selle viimistlus oli ülimalt detailne ja üksikasjalik. Ta asetas Katrini pea enda kuju jalgade ette ja ütles mõtlikult: „Sinust võib isegi veel kasu olla..."