“Augustiinus Punane?” uuris võõras ukselävel.

“Oleneb kes küsib?” urahtas vanamees vastu.

“Keegi, kes sooviks kuulda lugusid teie vägitegudest,” vastas sügava kapuutsiga võõras.

Vanamees mühatas ja rapsis käega. “Ma pole jutuvestja.”

“See kuldmünt siin ütleb, et olete.”

“Või nii?” Vanamees võttis külalise käest mündi, millel oli kujutatud kuningriigi viimane kuningas. Esimene, kes polnud kinnitatult kõrget sugu, kuid ometi suutis võita nii vana kuninga, nõunike kui ka rahva südame.

Ta proovis seda hambaga. Tegemist oli ehtsa kullaga.

“No tule siis sisse,” tõmbas vanamees ukse lahti.

“Ma tänan Teid, Augustiinus,” astus võõras tuppa.

“August on täiesti piisav,” turtsatas vana vägilane ja lükkas ukse külalise järel kinni. Ta ei uskunud, et võõras oli paha peal väljas, kuid heitis sellegipoolest pilgu ukse taga seina najal seisvale mõõgale. See oli ta ainus mälestus hiilgeaegadest. Kui palju aastaid oli möödas sellest, kui ta seda viimati kasutas?

“Sa tead mind, kuid mina sind mitte. Nii see ei lähe,” mühatas vanamees. “Ma võin rääkida, kuid ainult siis, kui ma tean kellega.”

“Teil on tuline õigus,” vastas võõras ja lükkas kapuutsi maha.

Vanamees vaatas võõrast, seejärel münti. “Nõidusega mind petta ei saa.”

“Ma kinnitan teile, et siin pole mingit nõidust,” naeratas külaline.

“Kas ma peaksin tõesti uskuma, et kuningriigi kõige tähtsam mees tuleb ihuüksi agulisse minuga juttu ajama?”

“Ihuüksi?” Külaline tõstis kulmu. “Kas Augustiinus Punane on tõesti juba nii vana ja väsinud, et ei märka ilmselget?”

Augustiinus astus akna äärde ja piilus välja. Sissepääsu ees oli suur karavanivanker. Selliseid sõitis tihtilugu külast läbi, peatumata pikemaks ajaks kui ööks. Kuid need vankrijuhid tundusid keepide all kandilisemad ja raudsemad kui tavaliselt.

“Või nii, mis teie kuninglikku hiilgust siis minu jutule toob?” uuris vanamees. “Ma muidu pakuksin teile külakosti, kuid midagi teile sobivat mul kohe kindlasti pole.”

“Pole lugu,” võttis külaline laua ääres istet ja vaatas vanale vägilasele sügavalt silma. “Ma olen kuulnud teie kohta igasuguseid lugusid. Veriseid, julme kui ka heldeid.”

“Kuid te tulite kindla loo pärast siia,” mühatas vanamees. “Mis iganes lugu te ka soovite, selle te saate, seda ma juba lubasin.” Veel kümmekond aastat tagasi polnud Augustiinusel võimalik isegi mitte püsivat elupaika otsida. Ikka ja jälle jõudsid temani kellegi järglased või sugulased, otsides veritasu. Ta oli sellega juba nii ära harjunud, et tundis viimastel aastatel ausalt öeldes koputusest uksel juba puudust. Oli noor kuningas siin sama põhjusega?

“Teil on igati õigus,” köhatas kuningas.

“Ma olen kuulnud, et te otsisite aastaid Saatuse Kivi.”

Võimas vägilane turtsatas. Seda nimetust polnud ta ammu kuulnud.

“Otsisin jah. Tulutult, nagu minu olukorrast võib ehk märgata,” irvitas ta.

“Kuid ometi, umbes kolmkümmend aastat tagasi olite te kindel, et leidsite selle varanduse üles.”

Vanamees kohmetus silmanähtavalt. Kust võis kuningas sellist asja teada?

“Teie kuninglikul kõrgusel on õigus. Tõepoolest leidsin ma ühel hetkel kivi, mis vastas täpselt antud kirjeldusele.”

“Kuid see polnud õige Saatuse Kivi?”

“Pagan võtaks, ei. Tegemist oli neetud kiviga, mis nägi lihtsalt samasugune välja.”

“Neetud kivi? Milles see needus välja tuli?”

Augustiinus maigutas suud. Seda kõike sõnadesse panna oli keeruline. Nii kaua kui see kivi oli tema käes, läks midagi iga päev valesti. Küll toodi talle mõdu asemel vett, küll pritsis vanker täis, küll lasi hobune peale… see oli lõputute jamade rada. Ükski neist polnud eluohtlik olukord, kuid häirivalt närvesööv.

“Asjad ei läinud nii nagu nad oleksid pidanud.”

“Või nii,” vastas noor kuningas, sügades oma habemetutti. “Parandage mind kui ma eksin, kuid te olite sellel ajal kui vana täpselt? Nelikümmend?”

“Sinna kanti jah. Kuidas see asjasse puutub?” turtsatas vanamees.

Kuningas muigas. “Vaadake, ma olen lugenud väga palju Fortuuna kohta. Ta on kapriisne. Saatus on selline kummaline asi, mis muutub iga eluaastaga. Algul on meil kõik võimalused lahti, kuid siis me teeme valikuid, millest tulevad piirangud järgmiste valikute jaoks. Nii nagu puu saab kasvada vaid tüvest laiali, pole ka saatuses võimalik samme tagasi võtta.”

Vanamees istus. Tema pilk muutus häguseks. “Nii et te tahate öelda, et see võis olla õige kivi, lihtsalt mu elus polnud enam liiga palju häid võimalusi alles?”

“Võimalik,” sõnas külaline vaikselt. “Seepärast sooviksin ma teada - mis sellest kivist edasi sai?”

“Edasi?” pomises vanamees omaette. Ta otsaesine tõmbus krimpsu.

“Sellest on kolmkümmend aastat möödas,” julgustas külaline. “Mis iganes sellest edasi sai, pole arvatavasti enam tähtis, kuid ma sooviksin siiski teada.”

Augustiinus ohkas sügavalt.

“Ühel päeval, kui minuga oli juhtunud juba omajagu ootamatuid õnnetusi, seadsin ma sammud kiriku suunas, lootes et ehk suudavad preestrid needuse maha võtta. Kuid kirik oli tühi. Ma jäin selle trepile ootama.” Vanamees võttis laualt pudeli, korkis selle lahti ja võttis tugeva sõõmu.

“Mis edasi sai?” uuris kuningas.

“Ühel hetkel toodi kiriku ette üks pisike vallaslaps punutud korvis. Ma ei märganud, kes seda täpselt tegi - ju toimus see kiiresti.” Ta ohkas. “Nii ma seal siis istusin, vaadates pisikest, kes siputas ja muudkui proovis oma kätega haarata kadunud ema järele.”

“Ja edasi?”

Augustiinus turtsatas. “Ma ei saa öelda, et ma selle üle just uhke oleks,” alustas ta. “Kuid nagu te kindlasti teate, siis neetud asja pole võimalik ära anda - seda saab keegi vaid võtta ja mul oli kiire. Muidu poleks ma…” Ta jäi mõrult oma pudelit silmitsema. “Lihtsalt need pisikesed käed haarasid…”

“Või nii.”

Kuningas tõusis püsti. “Tänud loo eest. Siin on teile ka kurgukosutuseks,” asetas ta lauale veel ühe kulla. “Mulle tundub, et teil kulub see ära.”

Ta sammus ukse poole.

“See laps…” pomises vana vägilane, enne kui külaline väljapääsuni jõudis. “Ma võin olla südametu, kuid ma tõesti loodan, et temaga midagi halba ei juhtunud.”

Kuningas muigas. “Miks pidanuks? Tal oli ju Saatuse Kivi hällist saati kaasas.” Ning noor kuningas, mees oma kolmekümnendates, astus uksest välja.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0600)