See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ kolmas osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

6. Tagajärjed.

Mari rabeles istuli tahapoole, teeraja klibu veeres ja libises ta kandade ja peopesade all, see sundis teda pilku kõrvale pöörama ja vaatepildi lummusest vabanema. Ta rahunes ja isegi imestas veidi, et millest teda selline hirm haaras.

Ta vaatas nõtkel sammul lähenevaid peeneid saapaid ja libistas pilku aegamisi ülespoole. Usjalt nõtke ja sale keha, oranžikas kleit, mustad nööbid. Haprad käed klappisid nõtke graatsilise liigutusega päevavarju kokku. Pikk ja sale koon, kollakad juuksed ja kahvaturohelised silmad, millest lõõmas miski… Midagi kohutavat! Silmad lähenesid ja Mari hirm kasvas, käed ei kuulanud enam sõna ja kaotasid toetuspunkti, Mari vajus külili maha ning püüdis käpuli keerata, aga ei suutnud. Need silmad. Nende pilku tuli vältida. Mari rahunes mõned sekundid ja vaatas nüüd künka harja poole, mille taga seisis Lapton ja kus asjatasid hiidkärbid. Kus Kai on? Aga silmad olid ikka siinsamas, nüüd kuulis Mari selja tagant leebet ja murelikku skandinaaviakeelset juttu, millest ta aru ei saanud. Aga hääletoon oli väga soe ja leebe, see rahustas tüdrukut. Ikkagi ei julgenud ta tagasi vaadata. Käed kuulasid taas sõna, tüdruk hakkas järsakust üles ronima.

“Älä pelkää, iso mümla,” kuulis Mari mingis arusaadavamas keeles. “Mistä … Sinä tulet?”

Mari peatus, hingas sügavalt ning vastas: “Ülevalt. Taevast.” Ning jätkas ronimist.

“Taivasta? En usko,” vastas daam heledal häälel, “tule mugan, juome kah… Kohvia, talo on säällä vooren alla.”

“Ei, ma pean laeva juurde tagasi minema,” vastas Mari.

“Laiva? Lentävä Laiva?” imestas daam Marile järgi ronides. “En usko…”

Jõudnud mäeharjale, seadis Mari end kaljunukile istuma ning vaatas Laptonit. Temale oli see pilt nii harjumuspärane: hiidkärbid askeldasid ümber tähelaeva, vehkisid käppadega ja sõimasid üksteist, Kai ja Valli polnud ammu rohtu söönud, nüüd nad ahmisid närviliselt, kartes justkui, et üks jõuab teise eest seljandiku lagedaks süüa.

“Laiva! Ku’ kaunis!” imestas võõras daam Mari kõrvale istudes. Mari tundis hetke hirmu, tahtes eemale tõmbuda, ent sel hetkel tuli see situatsioon talle väga tuttav ette. Ta oli selle daamiga juba kord siin seljandikul istunud! Jah, ta nägi seda poolunes, kui ta koomast välja tuli! Mis temaga ometi toimumas on? Mis muutusi ta on tunnistama sattunud? Ta hakkas Kaid mõistma, ilmselt tunnetas ka Kai sellist… Imelikku ja vääramatut sündmuste käiku, peale mida ei jää vanadest asjadest enam midagi alles ja kõik pöördub pea peale, mitte midagi ei saa enam ette ennustada ja kõik on mõttetu… Ja mis samas on nii ebamäärane ja arusaamatu… Mari ei suutnud seda hõlmata, ta proovis mõelda esmalt millestki muust, ent ei saanud. Siis pühendus ta käesolevale hetkele. See aitas.

Daami tähelepanu oli köitnud tähelaev. Mari sai teda nüüd ohutult vaadata, kartmata tema põletava pilgu alla sattuda. Ta oli uskumatult ilus. Oranžikaspunane vööta kleit istus täiuslikult ta nõtke haldjakeha ümber, punane kolmnurkne päkapikumüts oli ettepoole kaldu, moodustades koos nõgusa koonuga midagi kuusirbi sarnast. Mütsitipus sätendas hõbejas kuljus, kleidikaelus ja mütsiäär olid kaunistatud kullaläikeliste geomeetriliste tikanditega. Kaeluse vahelt paistis vanaaegse lõikega paljude mustade nööbikestega lumivalge pluus, mis oli kurgu alt kikilipsuks sätitud lehviga seotud. Silmad ei olnud kaugeltki koledad ega ähvardavad, pigem lausa ilusad, veidi murelikud ja äraolevad. Tumedamad alad silmade ümber ja nende teravad tipud kulmupunktide juures andsid ta näole nukra, mureliku ilme. Kõik, mis riiete vahelt paistis, ilmselt kogu ta ihu, oli kaetud õhukese helebeeži karvaga, lõua alt oli see valge, tumedad alad silmade ümbert olid ninaotsa poole välja venitatud, moodustades vöödid nagu mägral. Käeseljad olid karvased, sõrmed paljad, sõrmede ümber sätendas paar sõrmust. Tõesti – uskumatult ilus. Kas Mari on üldse kunagi nii kaunist olendit näinud? Kes ta selline on? Kust ta Maale sai? Kas Mari ikka on Maal? Pidi olema küll. Mari nägi koduseid mände, kaski ja kuuski. Pealegi tulid need murelikud, uudishimulikud silmad, hurdakoon, kuljusega müts ja kõrge kontsaga saapad kuskilt tuttavad ette. Aga kust? Mari tundis nüüd selgelt, et ta on seda daami kusagil mujal veel näinud! Ja mitte ainult koomast väljudes!

Valli lõpetas söömise ja hakkas Mari poole sammuma. Peatus kõhklevalt, kui võõrast daami nägi. Erinevalt Marist veendus hobune daami ohutuses hetkega, ta raputas lakka, heitis korra saba ja tuli edasi.

“Valli, minu hobune,” tutvustas Mari hobuse palet silitades. “Aga teie?”

“Kilti hevonen,” sosistas võõras oma nõtkete sõrmedega läbi musta laka vedades. “Minä? Filifjonka.”

“Mari, inimene,” vastas Mari selga kompides. Jälle oli kaelakee selja taha vajunud, Mari ajas käe kleidi alla ja võttis kee kaelast ära. See oli tavaline kuldkett, mille küljes rippus litrike. Selle oli Mag kunagi igavust peletades laseriga välja lõiganud, ringis oli lihtne ornament ja keskel poolused yin ja yang. Mari andis selle võõra kätte ja kohendas juukseid.

“Ku’ kaunis, ihan vanha,” õhkas daam heledal häälel, libistades keed oma nõtketel sõrmedel, imetledes kulla sädelust suvepäikese kiirtes.

“Mul ei püsi ta kunagi seal, kus peaks, tahad, ma kingin ta sulle?” küsis Mari.

“Aah…” õhkas daam keed sülle libistades, värisevakäsi hakkas ta oma käekotikeses sobrama. Lõpuks leidis ta sealt kullast sõrmuse, näitas, kuidas see ta peenikeste sõrmede ümber loksus ning rääkis seda Marile andes: “Minule liian iso see on… Tä on sinun.”

Värisevakäsi võttis Mari pakutu vastu, pani selle Tõnu kingitud kihlasõrmuse kõrvale ja vaatas vastu valgust. Sõrmuse peal oli imepeene mustriga kandiline plaadike, millel sätendasid viis rubiini: üks suur keskel ja neli väiksemat nurkades. “Kui ilus…” õhkas tüdruk tundmatu juveliiri meistriteost imetledes. Ta polnud kunagi sellist sädelust näinud. Miks küll andis võõras talle selle lihtsa kuldketi eest? Kas ainult seepärast, et ta sai vastu ehte maaväliselt tulnukalt? Uskumatu, Mari on praegu Maal, aga nagu maaväline tulnukas. Siiski paistis, et kuldkett meeldis võõrale väga, ta kohendas keed endale kaela, tükk aega sai Mari ta nõtkeid liigutusi imetleda.

Hiidkärbid olid ühe püstmootori juba lahti võtnud, kaljupealne oli täis detaile ja tööriistu. Chen ronis mööda redelit ja hädaldas: “On alles palju jubinaid, hea, et ise remonditsehhis ei tööta!”

“Ära nüüd hädalda, hoia seda ioongeneraatorit kinni, ma ei saa muidu keerata,” kostis mootorigondli sisemusest Ra hääl. Mag kõndis Mari juurde ja imestas: “Oi, keda ma näen! Kas tohib tere öelda?”

“Hiidkärp Mag,” tutvustas Mari kohmetult, “tema, kes sa olid…”

“Filifjonka,” aitas võõras Mari hädast välja.

Mag vaatas daamile otsa. Mari nägi Magi näos umbusku, segadust ja ka hirmu. Võõras olend paistis lihtsalt uudishimulik, võib-olla isegi uje. Ei, siin oli midagi valesti, see daam ei olnud lihtne mõistuslik olend nagu inimene või hiidkärp. Ta oli midagi muud, täiesti seninägematut. Kuidas sai kellegi tühipaljas pilk sellist mõju avaldada?

Mag surus silmad maha, vaatas siis Vallile otsa, siis taevasse ja ohkas.

“Kas sa tead, mis aasta on praegu?” küsis viimaks Mag.

“1997,” vastas Mari.

“Ei, 859186 peale Kristust. Me oleme Maal, 857182 aastat hiljem. Selline ajahüpe siis,” jutustas Mag. “Äkki oleks pidanud ikka lühema hüppega katsetama.”

“Ei maksa kindel olla, äkki oleks olnud ohtlikum minna 10 aastat tulevikku ja näha iseennast…” arutles Mari Valli lakka silitades.

“Jah, tegelikult tundub siin kõik kuidagi väga turvaline ja soe, maailm on kuidagi avatud ja leebe,” leidis Mag, lastes pilgul üle metsade ja merelahe libiseda. “Aga kust tema siia maailma sai?”

Salapärane daam ei pannud kahekõnet tähele, ilmselt ei saanud ta sellest eriti aru. Ta jälgis huviga Ra ja Cheni toimetamisi. Tõusis lõpuks ja hakkas lummatult tähelaeva poole astuma. Mari ja Valli tõusid ja järgnesid talle. Ta hõljus kui unes, kokku klapitud päevavari käepidetpidi küünarnuki ümber rippumas, katsus ettevaatlikult Laptoni külgstabilisaatorit, terav koon liikus ja uudishimulik pilk libises üle teemandiitsoomuse, telikute ja maas vedeleva kola. Kai oli söömise lõpetanud ja vaatas võõrast elava huviga.

“Kuule, ahelad said korda, keera seda neljandat kruvi veel kolmveerand pööret vasakule ja fikseeri,” käskis Ra luugile ilmudes. Ta ronis trepist alla ja hakkas riistu koristama, Chen sulges parandusluugi, ronis alla ja võttis remondiredeli maha.

“Ohoh, vaata, kes siin on,” imestas Chen, kui oli võõrast märganud. Ra vaatas ja vangutas pead. “Mida kõike siin ka selle 800000 aastaga ära ei või juhtuda…”

“Kutsuks kaasa, räägiks juttu? Kuradi põnev on,” arutles Chen.

“Kontakt kohalikega polnud nagu programmis,” vastas Ra umbusklikult.

“Programmis või mitte, igatahes on see kontakt toimunud. Ma ei usu, et sellest midagi halba oleks, kui ta kaasa võtaksime. Natuke uurime, vaatame, mis geenidest ta koos püsib ja nii edasi,” pakkus Mag.

Daam seisis tähelepanu keskmes ja vaatas rahutult vaheldumisi kõigile otsa – ta oli segaduses.

“Kas te tahate kaasa sõita?” küsis Mag lõpuks häbelikult. Daam surus käed rinnale ja ohkas. Ta kartis, samas tähelaev lummas teda. Ta tahtis tähti näha. Lõpuks hakkas ta trepist üles astuma. Kleidi serva alt paistvad kingad värisesid erutusest.

“Mis me teeme? Kas maksab teda laeva lasta? Kas sa ta pilku nägid?” kahtles Chen.

“Kummituslik jah, aga minu arust ohutu. Teeme väikse sõidu, äkki pole ta kunagi lennata saanud?” sosistas Ra, kulm kortsus.

“Võiks teda Leale näidata? Süsteem käib ju nagu kellavärk, toome ta ilusti tagasi. Ta on ju nii põnev,” arvas Mag, keda oli haaranud siiras teaduslik huvi.

Kai liikus otsustavalt ja ronis daami järel trepist üles. Ra laiutas käsi, Chen küsis: “Kas topime kola jälle sellest uksest läbi?”

“Ei – oota, ma lähen kabiini ja lasen lastiruumi rambi alla,” vastas Ra trepile suundudes. Kui Mari tähelaeva kabiini jõudis, olid Ra ja Mag juba kohad sisse võtnud, Ra käivitas parasjagu peareaktorit. Salapärane külaline istus seina ääres lavatsil, sealsamas, kus Mari ennist istus. Kai sosistas võõrale midagi. Mari võttis daami kõrval istet, Valli heitis ta ette maha.

“Mis seal all toimub?” küsis Ra väliskaamerat suunates. Ekraanile ilmus Laptoni põhi, kola täis ramp ja kõige selle otsas lehvitav Chen. “Ahah, sellega on siis korras,” ütles Ra rambi lülitit tõmmates. Natukese aja pärast kostis koridori poolt uste liikumist ja samme. Chen hüppas üle Valli ja ronis Ra kõrvale teise pilooditooli.

“Sai vist kõik kinni?” hingeldas Chen.

“Jah, tihendid on surve all,” vastas Ra end mugavamalt istuma kohendades. Ta tõmbas kange, lisas võimsust, tõmbas järjest üle telikute kangide. Maastik akna taga liikus.

“Niisiis, kelle me nii ootamatult peale korjasime? Kas ta meist aru saab?” küsis Chen üle õla.

Mari vastas: “Natuke ta rääkis minuga…”

“Filifjonka,” katkestas võõras oma heleda häälega Mari jutu.

“Ah soo, või et Filifjonka…” pomises Chen, “mina olen Chen, lahingulendur, tema siin kõrval Ra, väga lugupeetud tuumafüüsik ja teadlane…”

“Mag, Ra naine,” teatas süsimust kärbike arvuti tagant võõrale silma tehes.

“Kai,” tutvustas end matsakas emahirv.

Daam vaatas rahutul ilmel ringi, hoidis päevavarju ja käekotikest rinna vastas. Ta käed tõmblesid veidi.

“Kuulge, mulle tuleb ta kuskilt tuttav ette. Ma olen sellist kuskil varem näinud,” ütles Chen end istmes keerates ja võõrast imetledes.

“Jäta jama, siin pole keegi enne meid käinud,” urises Ra juhtides. “Ta meenutab natuke kodukatti, aga ta pole kodukatt. Päris kindlasti.”

“Ta meenutab natuke Alissat,” naeris Mag.

Chen turtsatas: “Leidsid sa ka, kellega teda võrrelda!” Chenile meenusid Alissa süütud, ümarad rebasesilmad, mida viimane kippus häbelikult oma pikkade ripsmetega varjama. Kuidas sai keegi sellise võrdluse peale üldse tulla, eriti, kui ta on selle… Filifjonka pilku korra oma silmis tunda saanud! Alissast oli see olend ikka väga kaugel, mis siis, et koon ja kollased juuksed olid natuke sarnased. Chen hakkas tõsiselt kahtlema, kas ikka tasub sellist elukat Orkaanile tuua.

Lapton laskus kuuselatvade kohal alla oru poole, daam Mari kõrval paistis närveerivat, ta vahtis pingsalt aknast välja ning surus küüsi oma käekotikesse. Mari vaatas välja, märkas kaugemal ühte sinist, kolmnurkse katusega kõrget maja ja aeda selle kõrval. Hetk hiljem kadus see ta vaateväljast, otse ees paistis vaid järgmine mäeahelik. Ra võttis sujuva kaare, tõustes mäeaheliku tipus kasvavatest kuuskedest väga lähedalt üle. Kiirus lähenes juba helibarjäärile, daam võpatas tähelaeva alt möödavälgatavat rohelust nähes ja karjatas: “Liian nobe, kaukain…”

“Tõuseme siis taevasse,” teatas Ra juhist enda poole tõmmates, “nüüd saad sa teada, kuidas Maa ülevalt välja näeb. Ma arvan, et proua pole seda kunagi näinud.”

Taevas tumenes kiiresti, tähed süttisid järjest. Maapind muutus üha sinisemaks ja hägusemaks, silmapiir tõmbus kaardu. Nähes oma silmaga, kui aukartustäratavalt suur ja võimas on maailm ja kui armetult pisike on tema ja ta kodu, haaras tulnukat hirm ja ta karjus: “Tääl on liian kaukain, audaku mu kodin!”

Mari haaras tema kõhna keha oma embusse, püüdes teda rahustada. Ta tundis enda vastas pehmet, tuksuvat, habrast kogu, Marile meenus laborirott, kelle Ra oli korraks Mari kätte andnud, kui too oma ajamasina osadega tegeles. Mari unustas selle läbitungiva pilgu, olend ei olnud ühtäkki enam sugugi kauge ja kohutav, ta oli väike, habras ja leebe, nagu laborirott. Ei – ta oli lausa armas, ta lähedus mõjus, nagu… Ei, Kaigi ei andnud seda mõõtu välja, Mari koges hetke midagi väga suurt, sooja ja rahulikku, ta ei hoidnud mitte olendit enda vastas, vaid justkui rippus olenditpidi selle suure, leebe ja hoomamatu küljes. Kai vaatas Marit oma niiskete silmadega, Mari lasi võõra embusest vabaks, tundes midagi piinlikkuse sarnast. Heh, Kai ei olnud armukade, kindlasti mitte! Ja võõras oli ka hirmust üle saanud ja maha rahunenud. Ent ta ikkagi ei sobinud siia. Kas teda ikka tasub oma maailmast lahti kiskuda? Mari mõtles, kas paluda Rad ta tagasi viia või mitte. Nüüd paistis, et sellega oli hilja, sest Mag toimetas aktiivselt arvuti kallal ja Ra küsis: “Kust me välja tulime, saada mulle vektor ja koordinaadid.”

“Jah, kohe saab… Kordisti… Paneme kahetunnise ajavahe, lähme Argeeli orbiidile tagasi,” seletas Mag töötades.

“Kannatame selle hetke välja ja naaseme oma sajandisse,” ütles Chen käppi käetugedesse surudes ja koonu tõstes, Ra kuulutas: “Valmisolek! Läks!” Ja tõmbas kangi. Taas oli kuulda valjenevat kuminat, jälle tõusis see üle talutavuse piiri, kõik hakkas ka helendama nagu eelmisel korral. Murdsekundiga lõikas tähelaev sajandeid. Kabiinis kajas kile karje, mis tuli kaasavõetud tulnuka häälepaeltest.

Mari toibus ja vaatas ringi. Valli ja Kai olid ärkvel, kärbid hakkasid end tasahaaval liigutama. Akna taga paistis sinine planeet.

“Misasja? Juba Argeelil?” urises Chen silmi vidutades. “Millal me läbi hüperruumi tulime?”

“Koos ajahüppega,” vastas Ra end liigutama hakates.

“Ja nii täpselt? Sa panid praegu läbi hüperruumi otse planeedi orbiidile või?”

“Jah. Nüüd saan ma hüpersiirde ajal ka aega kontrollida ja seepärast on täpsus nii suur, et võib riskivabalt teisele planeedile lausa orbiidile väljuda,” vastas Ra.

“Miks sa seda vaka all siis hoiad, miks see veel tootmises ei ole?” küsis Chen imestunult.

“Sest meil pole olnud veel ajamasinat. Hüpergeneraator võib täpne olla, aga universum ei tarvitse täpne olla, nii võib, laraki, kuhugi planeedi sisse panna, kui nii lähedale üritada tulla. Aga kuna ma nüüd kontrollin aega ka, siis on sellega teised asjalood,” seletas Ra lähemalt, uurides pulti ja ekraane. “No näed, Orkaani majakas ka töös kenasti, siin pole ka midagi hullu juhtunud.”

Ra hakkas pidurdama ja laskuma, võttis mikrofoni ja küsis: “Lan, kuidas teil seal on, kas olete veel maas või?”

“Jah, paar tundi läheb veel, me vaatasime laeva üle, me oleme lennukorras,” kostis vastus.

“Ma tulen lastiruumi.”

“Tule jah. Millest nii väsinud hääl, ise tegid vaid tiiru ümber planeedi…”

“Ära nori, ma käisin praegu 857000 aastat tulevikus ära!”

“Kahe tunniga? Räägi sa seda,” naeris Lan.

“Jah…” venitas Ra näite lugedes, “laevakell on liikunud üle 14 tunni, ajanihe… Nii… Tagasi tulime tunni ja 57 minuti kaugusele, jah, kahe tunniga umbes siis käisime ära. Sinu jaoks. Võtsime kellegi kaasa ka, sa vaata talle ainult korra silma ja saad tunda!”

“Kus ta on?” küsis Mag üle õla vaadates.

Mari võpatas ja vaatas ringi, leidis siis tulnuka seina äärest maast. Mari togis ja loksutas ehmunult lõtva kogu, kummardus ja võttis olendi sülle. Daam ei ilmutanud ainsatki elumärki. Chen ronis istmelt maha, tuli Mari juurde, katsus tulnuka kõri ning konstateeris: “Surnud.”

Mari ahhetas ja tõusis püsti, läks ja pani tulnuka selili koridori põrandale, vaatas hetke saledat koonu ja irvakil laugude vahelt paistvaid klaasistunud silmi. Tüdruk ei suutnud leppida sellega, et see võõramaa iludus on surnud, ta vajus kabiini seina äärde lavatsile ning puhkes lohutamatult nutma. Ta ei näinud, kuidas Kai koridori läks…

Ra hoidis juhiseid, Argeeli atmosfääri ülakihid hakkasid tähelaeva raputama.

“Lan, kas kuuled meid? Meil on probleeme, kupata elustamisbrigaad meile lastiruumi vastu, tulnukas on kas surnud või kriitilises seisus, me oleme veerand tunni pärast kohal!” rääkis Ra mikrofoni. Vaatas siis üle õla ning käratas: “Mari, ära ulu, päästa, mis päästa annab, tee talle massaaži ja proovi kopse täis puhuda! Tead isegi!”

Mari tõusis ehmunult üles ja mõtles, et kuidas ta sai nii rumal olla, niimoodi nutma hakata, selle asemel, et olendit aidata. Kui ta tõesti sureb, siis tema on ju üks süüdlastest! Kuidas ta selle süükoormaga edasi elab? Tüdruk ruttas koridori, mõeldes, kuidas teha sellisele rebasenäole suust suhu hingamist ja võpatas. Tulnukas oli kadunud. Ta tormas läbi rappuva koridori, vaatas kambüüsi ja puhkeruumi ning tuli tagasi ja teatas: “Teda pole enam!”

“Ära jama, proovi elustada!” käskis Ra.

“Teda pole üldse enam!” hüüdis Mari.

“Misasja,” torises Mag rihmu avades ja istmest maha tulles. Mari vaatas ringi ja otsis pilguga Kaid, leidmata hirve, haaras ta Valli kaela endale sülle. Natukese aja pärast ilmus Mag koridori uksele ja ohkas: “Teda tõesti pole enam.”

“Kas sa Kaid nägid kuskil?” küsis Mari.

“Ei,” imestas Mag pead vangutades. “Teda ka siis pole? Alles ta ju oli siin!”

“Lõpetage see lollus,” turtsatas Ra rihmu avades, “Chen, sina juhi!”

“Aga ma…”

“Ära virise, hoia kiirus alla helibarjääri ja lenda, oskad küll!”

Mõne minutiga oli tähelaev läbi otsitud. Tulnuka võis veel kuhugi juhtmešahti peita, aga Kai… Ra ronis pahuralt pead raputades oma kohale tagasi ja teatas mikrofoni: “Lan, siin juhtub imelikke asju, Kai ja tulnukas on kadunud nagu poleks neid olnudki!”

“Viskasid kosmosesse või?”

“Ei visanud, vaatan just logi, ükski välisluuk pole peale õhkutõusu liikunud, viimane liigutus oli telikuluukide sulgumine ja püstmootorite katete liikumine. Aga nad mõlemad olid täiesti kindlalt siin laevas!”

“Kuule, sa hakkad vist lolliks keerama,” kostis krapist.

“Eks sa vaata üle, kontrolli meid kõiki, kui tahad. Me võime pärast uuesti otsida, ma tulen kohe ja maandun,” vastas Ra juhtides. Esiakna taga paistis juba kõrbes seisev Orkaan, kole ja lahinguis muserdatud.

“Noh, kas kedagi hospidalist paistab ka juba?” küsis Mag, kes ei näinud arvuti tagant hästi väljas toimuvat.

“Lähvad juba koridori,” vastas Ra juhtides. Aknast möödusid emalaeva lastiruumi luugid.

“Transportöör-voodi oli ka kaasas, kapten oskab kriitilisel hetkel ikka hästi reageerida,” kiitis Chen. “Ja Mai magab endiselt seal kastide otsas.”

“Ja Alissat pole ka veel surnuks torgitud,” muigas Ra telikuid alla lastes, nähes rebasetüdrukut endiselt Nemesise rambil istumas ja sabaga mängimas.

“Nii. Ja nüüd tuhnime laeva jälle läbi, kuhu kurat nad ikka kadusid!” urises Ra rihmu avades, kui Lapton juba kindlalt Orkaani lastiruumi põrandal seisis.

Mai ärkas siis, kui Laptoni turbiinid juba peaaegu seisma olid jäänud, parasjagu siis jõudis lastiruumi ka Lan. Nad ootasid tükk aega, aga tähelaeva luuk ei avanenud.

“Huvitav, mis nendega juhtus? Kas tasubki seda laeva avada?” arutles Lan, vaadates Laptonit. Mai vaatas nukral ilmel tähelaeva. Lan tahtis midagi öelda, aga just siis avanes luuk ja trepp laskus alla. Ra ronis maha ja ütles käppi laiutades: “No ei ole enam neid, löö või maha.”

Mari kõndis tusaselt Nemesise poole, Valli käis ta ümber ja nühkis oma pehmeid külgi tüdruku puusade vastu, püüdes teda lohutada. Lõpuks istus Mari Nemesise rambi äärele Alissa kõrvale ning toetas pea kätele. Mag põntsatas põrandale, Chen ringutas luugil ja hakkas alla astuma.

“Keda ei ole?” küsis Lan.

“Kaid ja seda tulnukat,” vastas Ra.

“Jumal tänatud,” ohkas Lan. “Mis tulnukas see selline siis oli?”

“Nagu inimene. Ainult karvane, koonuga, kuljusega mütsi kandis… Noh, mis ikka seletada,” vastas Ra. “Ma siis pean nüüd selle sõidu lõpuni vormistama, jama vaid, et nüüd selline imelik asi selle tulnuka ja Kaiga – kuidas saavad nii suured asjad kosmoselaevast jäljetult kaduda… Kurat, lähme vaatame laeva masse!” turtsatas Ra ning ruttas trepist uuesti üles. Lan järgnes talle tähelaeva kabiini. Ra istus Laptoni arvuti taha ja lõi tabelid lahti.

“Nii, näed… Orkaanilt lahkudes mass 124647 kilo. Maalt startides on juurde tulnud 34 kilo. See tulnukas oligi sellises suurusjärgus, poolteist meetrit pikk ja hästi sale. Ja maandumine Orkaanile veerand tundi tagasi – mass 124240 kilo! 441 kilo on haihtunud! Asjata otsisime, neid ei olnud pardal enam!” rääkis Ra rutakalt klõbistades.

“Kas sa kütusekulu ka arvestasid?” küsis Lan ekraani uurides.

“Loomulikult, see on veel eraldi,” vastas Ra järgmist tabelit avades.

“14 tonni rasket vesinikku! Mida te seal ometi tegite?” imestas Lan näite lugedes.

“Käisime 857182 aasta kaugusel tulevikus, pluss veel reis Maale ja tagasi. See ehk tõestab sulle midagi – Laptoni jõuseadmed ei ole suutelised tarbima ära kahe tunniga sellist kogust vesinikku,” ütles Ra uhkelt, käpad seljal.

“Jaa kuidas see siis kahe tunniga kulus... Mis võimalusi see uudsus nüüd pakkuma hakkab?” küsis Lan ekraanidest ära pöördudes.

“Ajarännu võimalust. Ja hakkame lausa orbiidilt orbiidile hüperruumihüppeid tegema. Aega kontrollides on selline täpsus võimalik. Mihukene ajakokkuhoid!”

Lan ohkas ja lahkus Laptonist. Temale hakkasid uued leiutised alles siis meeldima, kui need olid masskasutusse läinud ja ta nendega ära oli jõudnud harjuda.

Väljas käis aktiivne arutelu, Chen oli kõige keskel ja kuulutas käppi laiutades: “No ta tuli mulle tuttav ette, midagi sellist peab siin kuskil olema!”

“Ei saa olla, ei ole võimalik,” vangutas Laptoni rattal kõhutav Mag pead.

“Äkki nägid unes?” küsis Mai harjavarrele nõjatudes.

“Milline ta täpselt välja nägi?” küsis Lan seltskonna juures peatudes.

“Noh, nagu see Alissa umbes. Aga väga sale. Koon oli ka pikem, silmad olid helerohelised,” vastas Ra laisalt Magi juurde Laptoni rattale nõjatudes.

“Alissa 800000 aasta tagune evolutsiooniprodukt?” pakkus Mag.

“Ei usu, ta ei näinud üldse selline välja, näiteks silmad ei tohiks selle ajaga nii palju muutuda, Alissa omadel pole selle tulnuka omadega midagi ühist,” vastas Chen rahutult ringi tammudes. “Ei-ei, see oli lootusetult teine liik.”

“Äkki on ta sarnane…” alustas Mai.

“Stopp!” hüüatas Chen. “Kosmosekool! Mari, mine too oma raamatud!”

Mari tõusis ja loivas Nemesise rambist üles, Lan küsis: “Kas ta rääkis ka? Kas tal nimi ka oli?”

“Kusjuures rääkis. Mingit väga imelikku eesti keelt, vaevu saime aru, see polnud ta emakeel, äärmiselt ebakindlalt rääkis,” vastas Chen, “mis ta nimi nüüd oligi? Fionka? Ei, neid f-e oli rohkem… Väga imelik ja keeruline nimi oli.”

Siis ilmus Mari raamatupakiga, pani selle kärpide ette põrandale. Ehkki Orkaani keskarvutis oli ka põhjalik raamatukogu Maa kirjandusega, olid Mari raamatud peaaegu ainsad, mida üksikud kärbid lehitsenud olid. Chen kummardus kohe virna lappama, pomisedes endamisi: “Nii, “Eesti rahva ennemuistsed jutud,” “Kapten Granti lapsed,” ei lähe arvesse, “Muumitroll,” (Chen turtsatas põlglikult) “Kolm musketäri…” Ohhoo, “Zooloogia 8. klassile!”” ning hakkas õpikut lehitsema. Ra vaatas üle ta õla ja naeris: “Jäta jama, see on õpik! Ole rahulik, Maal ei leidu looma, millest 800000 aastaga võiks kedagi sellist areneda, keda me nägime.”

“Mis ma pean siis seda mereseiklust uurima või? Või lausa “Muumitrolli?”” naeris Chen.

“Lõpeta ära, Maal ei ole teisi mõistuslikke liike peale inimese,” teatas Ra.

Mag võttis arglikult “Kolm musketäri,” Mari haaras “Muumitrolli.” Ta avas selle kuskilt keskelt, võpatas, hingas sügavalt sisse ja pani avatud raamatu teiste otsa, öeldes: “Palun.” Ning istus siis maha, pani käed ümber põlvede ning lasi peal käsivarrele vajuda.

“Misasja?” ehmatas Ra, nähes tuttavat tulnukat dušiga joonistatult üle terve lehekülje ilutsemas. Chen lasi õpikul langeda ja vaatas ka, suu lahti.

Lan astus ligi ja vaatas joonistust ning ütles: “See on ju kodukatt!”

“Kodukatt! Nalja teed või, Maa lasteraamatus!” naeris Ra. Mai tuli lähemale, nägi pilti ja ütles: “See on ju Filifjonka, kes uskus katastroofe, see ei ole kodukatt.”

“Jah, ta ütles, et ta on Filifjonka, justnimelt Filifjonka!” ütles Chen, kellele keeruline nimi taas meelde tuli.

“Oli tõesti,” nõustus Mag.

“Aga mis kuradi raamat see selline on,” urises Ra lehitsedes, Mai vastas: “Üks tore lasteraamat, sellised leebed mõistuslikud olendid väljamõeldud maailmas, ma lugesin, nii tore oli.”

“Et nagu rebased ja jõehobud olid pandud kahe jala peal käima ja inimeste moodi käituma, nagu maalastel neid lugusid jutustades kombeks on…” arutles Ra lehitsedes, vaadates piltidelt muumitrolle, koduvanasid ja filifjonkasid.

“Ei, need olendid seal olid täiesti eraldi välja mõeldud, zooloogias neile analooge ei leidnud, vist vaid hiired ja oravad olid seal, ülejäänud olid kõik välja mõeldud,” jutustas Mai.

“Ju siis te nägite Maal kodukati järglast?” pakkus Lan.

“Ei usu, kodukatt on selline matsakas, laia puusaga,” vastas Chen, nina krimpsus.

“Kas sa oled elus kordagi üht kodukatti näinud?” küsis Lan üleolevalt. Chen vaikis. Ta teadis, et kodukatte oli Gel palju, inimesed pidasid neid seal orjadena ja sõid neid. Nad olid inimesesuurused, karvase naha ja terava koonuga, kandsid inimeste vanu riideid ja tegid lihtsamaid töid. Pluutole millegipärast ühtegi kodukatti jõudnud ei olnud, seega oli Chen neid vaid piltidelt näinud. Lan oli aga osalenud lahingutes Ge lähedal ja ka Gel käinud, tema oli kodukatte oma silmaga näinud. See-eest polnud Lan Filifjonkat näinud.

Mari mõtted olid täiesti sassis, ta ei osanud reisi kohta midagi arvata. Meelde oli jäänud vaid värske õhk, kohav kuusemets all orus ja soe suvetuul. Ja see salapärane Filifjonka ja tema läbitungiv, kohutav pilk… Ning see piiritu soojus, hellus ja igatsus, mida Mari tundis, kui ta Filifjonkat kallistas. Ja ta suri kosmoselaevas! Mari tundis taas, et ka temal on süüd selle võõramaa iluduse surmas, ta virildus uuesti ja hakkas nutma. Valli heitis ta juurde maha ja surus matsaka kaela tüdruku sülle.

Chen tammus edasi-tagasi, käed seljal, arutledes endamisi: “Maa. Maa loomad… Nii! Palju sellel Filifjonkal sõrmi oli?”

“Ei pand tähele,” venitas Mag musketäride raamatut tagasi virna pannes.

Mari nägi läbi silmavee kingitud sõrmust, meenutas Filifjonka käsi ja ütles lõpuks kindlalt: “Viis.”

“Siis langeb kodukatt välja, temal, nagu meilgi ja teistel Ge loomadel on neli sõrme käpa peale,” oli Ra kindel.

“Nojah, sellel Filifjonkal polnud ka neid kikkis kõrvu nagu kodukatil,” venitas Chen lehitsedes, “aga vaadake, tal oli täpselt selline müts! Ja vaadake ta silmi!”

Mari pühkis nägu, küünitas ja nägi kuljusega mütsi, kikilipsuks seotud kaelalehvi ja murelikku pilku. Ehkki need olid vaid väiksed dušijoonistused, oli neil kujutatud olend kõhedusttekitavalt tuttav.

“Muinasjututegelane! Kuidas see võimalik on!” ohkas Mag.

“Näe, on võimalik,“ urises Ra. “Oleks vaid osanud oodata, et see läbimurre nüüd võimalikkust sellisel viisil avardab.“

Lan vangutas pead ja küsis: “Te siis väidate, et käisite ligi miljon aastat tulevikus, maandusite Maal, kohtasite seal sellist olendit ja ta nimetas end Filifjonkaks? Ja vahetult enne maandumist ta haihtus tähelaevast nagu poleks olnudki?”

“Jah, niimoodi see oli, ta oli täiesti kindlalt minu laevas, kui ma Maalt lahkusin,” vastas Ra käppi laiutades.

“Mina veel soovitasin teda kaasa võtta,” sosistas Mag, Chen oigas: “Saaks veel aru, et mingis teadusraamatus, aga lastemuinasjutust!”

Lan pööritas silmi ja läks koridori poole, kus oli üks arvutiterminal koos printeriga.

“Niisiis, kes ta oli? Janson? Või hoopis Jansson? Ahhaa, jah, Tove Jansson, niisiis. “Muumipapa memuaarid,” “Kes trööstib Tillut,” “Nähtamatu laps,” “Hilja novembris…” Filifjonkasid nii, et vähe pole!” urises kapten otsides ja käivitas printeri. Paari minuti pärast tuli ta tagasi, käes patakas pabereid ning teatas: “See siis eks? Teil tasuks kindlasti ka psühholoogi juures käia.”

“Muidugi, muidugi,“ urises Ra ja raputas pead, kulmud kortsus. “Kahtlemata on see ülimalt huvitav, mis meie peades toimus ja mida me nägime. Lea rotilt ju küsida ei osanud. Gudu tänatud, et mina närviteadlane ei ole. Käime ükskord skanneri alt läbi ja siis saavad su psühholoogid kah lõbutseda. See rohtlakati uurimine ei ole teatavasti meelakkumine, muidu oleks see närviimpulssjuhtimise värk korras, kui neid imelikke anomaaliaid ei oleks. Kurat, oleks teadnud, et sellega veel selline jama tuleb...“

“Raport tuleb siis kaunis pikk, ma oletan,“ ütles Lan, käpad seljal, ja vaatas, kuidas Mari, Mag ja Chen Lani toodud piltides tuhnisid.

“Ei usu, et siin midagi hullult erilist tuleb, küllap see ikka juhuslik sarnasus on, kuigi nii jaburalt väikese tõenäosusega. Aga kuhu ja kuidas ta koos Kaiga kadus... Uhh. Ma kardan, et ajaränd on köömes selle kõige kõrval, milleni me nüüd murdnud oleme.“

Lan ei osanud midagi kosta ja vaatas laeluuke. Mai nõjatus harjale ja vaatas muigvelsui, kuidas reisiseltsilised Janssoni kunsti uurisid.

Iga pildi peal oli Filifjonka: kus ta rääkis kellegi kurjade silmade ja sassis peaga naisega, kus tegi peegli ees lokke, teisal jälle kakerdas ta katusekarniisil või istus koos teiste muumiolenditega trepi peal. Ühel pildil olid silmad rõhutatult murelikud ja välja olid joonistatud tumedad alad ümber silmade. Eriti mõjuv oli värviline pilt, kus terava koonuga lilleline hobune vedas vankrit, millel reisis tervelt neli filifjonkat. Kõigil neil olid helepunased kleidid ja kuljusega mütsid, koonud olid ka pealtpoolt tumedad ja kaelas kikilipsu moodi lehvid. Samuti olid rõhutatult välja joonistatud needsamad peened kõrge kontsaga kingad ja murelik, uudishimulik pilk. Polnud vähimatki kahtlust, et Laptoni reisiseltskonna kohatud olend kuulus Janssoni joonistatutega samasse rassi.

Nemesise rambi pealt kostsid tuttavlikud rasked ja kolksuvad sammud, sealt tuli Kai.

“Nojah, kurjajuur ise ka nüüd kohal, sa kohe pidid katse ära rikkuma! Kes veel seda muinasjutuvärki nüüd lahendab? Ja seda totrat haihtumist ja trikitamist?” urises Ra hirve nähes.

“Kes siis muu, kui teie ise,” vastas Kai rõõmsal meelel nagu hilinenud külaline.

“Kuhu sa Filifjonka panid? See kõik jääb poolikuks, paljud materjalid on ainult kaudsed,” pahandas Ra. “Ütlesin ju, et ära oma esoteerikaga katset mõjuta.“

“Vaevalt sellel nüüd eriti kaalu on selle kõige kõrval, millega te nüüd silmitsi olete,” vastas hirv. “Mina ju tulin tagasi, uurimismaterjali on teil nüüd ju küll ja veel.“

“Ikkagi, miks sa ta ära viisid? Kuhu üldse?“ nõudis Ra edasi.

“Kus ma ta ikka viisin, koju muidugi. Ma kartsin, et ta sureb muidu, seda te ju ometi poleks tahtnud? Kuigi ma vist pabistasin liialt, nii hull see vist ikka ei olnud. Palun vabandust.” vastas Kai, heitis Mari kõrvale maha ja vältis Ra pilku. Mari tuju tõusis Kaid kuulates märgatavalt.

“Jaah, aga seda muinasjutuvärki… No mul ei olnud plaanis hakata veel sellise asjaga tegelema!” lõi Ra päkaga vastu maad.

“See pole ju sinu alagi,” nõustus Kai.

“Ja see oli asi, mida pole mitte kunagi varem juhtunud,” võttis Mag kokku. “Millise sammu me ometi astusime?”

“Väga pika sammu. Ilmapiiri taha,” lausus Kai.

“Kas ta oli ikka päriselt?” sosistas Mari.

“Kas sa pole taibanud oma kätt vaadata?” sosistas hirv vastu.

Taas nägi Mari Filifjonka kingitud sõrmust. Kuidas Kai selle olemasolust teada võis? Ta ju krõmpsutas ennastunustavalt heina, kui Mari ja Filifjonka kinke vahetasid. Mari meenutas ja lasi silme eest läbi hetki, mil Filifjonka sõrmuse talle andis. Ja kuidas ta pärast kosmoselaevas Filifjonkat rahustuseks embas. Ta oli siiski olemas. Sõrmus oli täiesti kindel tõend sellest, et Mari on Filifjonkat kohanud. Sellel sõrmusel võis olla Filifjonka sõrmejälgi. Siin võis olla kõiksugu Filifjonka nahaeritiste jääke, äkki koguni nahapuru tükikesigi geneetilise koodiga. Kui see laborisse viia, saaksid kärbid kohe palju targemaks. Aga miski sundis Marit selle sõrmuse päritolu varjama. Parem oleks, kui kärbid üldse selle vastu huvi ei tunneks. Mari õnneks ehted hiidkärpe ei huvitanud.

“Aga ta suri minu kõrval, meie oleme süüdi…” sosistas Mari virildudes.

“Ei surnud,” vastas hirv leebelt ja pani oma kaela Mari sülle. Mari kallistas Kaid pikalt ja kõvasti, tundis habrast tuksuvat kaela enda keha vastas. Jälle oli hirv see, kes Marile rahu ja kindluse tagasi tõi.

“Mis siis lõpuks juhtus? Kuhu sa selle Filifjonka panid, kuhu ise läksid?” küsis Chen lähemale astudes.

“Ma ei tea, mis juhtus, ma nägin, et ta on teadvusetu ja mis kõige hullem – tema energiaväli, aura, justkui kustus, ma kartsin tõsiselt, et ta sureb ära,” vastas hirv tüdruku käte vahelt kärbile silma vaadates. “Ta ei ole tavaline mõistuslik eluvorm, seda te ju kõik ometi tajusite.“

“Sul tundub olevat õigus,“ nentis Ra. Reisil käinud kärbid vahetasid nõustuvaid pilke ja Ra jätkas: “Aga kuidas sa seda tegid?”

“Nii, nagu laevas rääkisin. Katkestasin hingamise, seekord suutsin õige pikalt pidada ja nägin kirkust, valgust, umbes nagu viimasel hetkel pärast Lani vägitegu. Ning võtsin ta… Ma ei tea isegi. See on kuidagi seal udu sees hoomatav. Nagu et mis tulevik toob ja mida ma tegema pean. Ja nii ta läks. Ja nagu näha, ei ole neil võimalustel piire. Ja ma ei eksinud ära,” vastas Kai end mugavamasse poosi kohendades. “Ma ei tea isegi, mis see on, aga see on suur ja vääramatu.”

“Hapnikuvaegus ajus ja sellised nägemused... Ja mitte ainult nägemused, lausa teleporteerumised ja surnuisttõusmised,” pomises Ra pingsalt mõeldes. “Ma pean Leaga rääkima. Ma arvan, et ma tean, mille taga tema tööd toppavad.“

 “Oleks tõesti väga rõõmustav, kui biolabor kah kännu tagant edasi saab,“ lausus Lan, viskas käpad seljale ja seadis minekule.

Ra vaatas Filifjonka pilte põrandal, haaras käppadega peast, vangutas seda ja lausus: “Küllalt nendest filifjonkadest. Rohkem kui küllalt. Mag, lähme viskame pikali!”

“Pikali viskamine on hea idee,” nõustus ka Mari püsti tõustes, pabereid kokku kuhjates ja pakki vormides. Kai ruttas pekkide värisedes koridori, Lanile järele.

“Meil jäi jutt pooleli,” lõõtsutas paks hirv, kui oli kaptenile järele jõudnud. “Tead ju nüüd isegi, et nuga siin ei aita.“

Lan vaatas korra ringi veendumaks, et nad on vahekoridoris kahekesi, rabas siis Kai lopsakast põsest valusalt kinni ja surus, peaaegu lõi ta pea vastu seina.

“Mida sa minust tahad?“ sisises kapten kihvu paljastades.

“Alustuseks seda, et sa mulle niimoodi haiget ei teeks. Ka see ei aita. Sa tead väga hästi.“

Lan lasi Kai lahti ja vaatas nüüd altkulmu paksu hirve enda ees. Abitut aeglast rasvarulli, millised olid olnud sajandeid hiidkärpidele toiduks, kelle peal oli sajandeid nauditud üleolekutunnet ja kelle peal sai oma kiskjainstinkte välja elada.

“Nagu meil jutt pooleli jäi, sa kardad ajuskannereid,“ lausus Kai.

“Mida sa minust tahad?“ kordas Lan.

“Et sa meid koos Mariga Maale elama laseks.“

“Aga sa ei kao ju ära. Oma teadmistega. Ei muutu olematuks.“

“Sa siis kardad ajuskannereid,“ ütles Kai. “Aga sa ei pea. Minul on meelevald oma mõtteid selle eest varjata.“

“Mille alusel sa seda väidad? Miks ma seda uskuma pean?“

“Usu või mitte, valik on sinu.“

Lan meenutas Lea raporteid rohtlakati uurimisest, kuidas rohtlakati ajust paljutki kätte ei saanud ja kuidas olendi mälu iseenesest taastus.

“Ja mis me nüüd siis teeme? Mida teed sina? Mida teen mina?“ sosistas Lan Kaile silma vaadates.

“Näiteks seda, et sina lased meid Mariga Maale ja mina ei räägi kuskil mitte kunagi „Rohelisest teest.“ Seda sa kah tead, et mina olen ainus väljastpoolt sinu sõprade ringi, kes sellest teab. Nõus?“

“Nõus,“ lausus Lan seina najale toetudes ja pilku maha suunates.

“Kuigi ma soovitan tungivalt sul selle tee katki jätta.“

“Seda on palju. Liigagi palju,“ vastas Lan käppa rusikasse tõmmates ja Kaile otsa vaadates.

“Ise tead. Sind on hoiatatud.“

“Aga admiralile mitte piuksugi?“

“Mitte piuksugi, kui meid rahule jätad,“ ütles Kai, heitis pea selga ja seadis minekule. Ta kõndis uhkel sammul minema, Lan hingeldas ja vaatas eemalduva hirve võdisevaid kintse ja lasi käpad jõuetus vihas rippu.

 

Filifjonka toibus aegamisi. Pea valutas, selja vastas oli kõva krobe pind. Ta avas aegamisi silmad ja nägi üksikuid oranžikaid rünkpilvi hämarduvas taevas. Ta tõusis ettevaatlikult istuli ning vaatas ringi. Koht tuli tuttav ette – see oli vaikne metsarada ta kodu lähedal. Jalge ees rajal vedeles käekott, veidi kaugemal avatud päevavari. “Mis mulle küll sisse läks? Mis minuga ometi juhtunud on? Ainult minuga juhtub selliseid asju,” mõtles Filifjonka püsti tõustes. Ta võttis käekoti ja päevavarju üles, klappis viimase kokku ning riputas käsivarrele. Kodutee paistis kummaline. Puud paistsid kummalised. Kuidas küll ometi… Juba jälle!

Filifjonka keeras otsustavalt ringi ning ruttas mäe poole tagasi. Vahetult enne nõlvakut ta peatus ootamatult, sest teed tõkestas paks oranžikaspruun hirv.

“Ikkagi elus ja terve,” sosistas Kai leebelt. “Ma tõin su tagasi, sa ei oleks suutnud ilmapiirist üle tulla. Aga äkki ikkagi näeme kunagi.”

Paks hirv ronis järsakust üles ning kadus Filifjonka vaateväljast. Filifjonka vaatas hetke jahmunult ning ruttas siis hirvele järele. Hirv oli kadunud. Seljandik oli tühi. Hetke mõtles Filifjonka, et ta nägi tonte, aga leidis sügavad, selged sõrajäljed. Kabjajäljed ka. Filifjonka jooksis seljandiku keskele ning leidis ka tähelaeva rataste jäljed. Sambla ja rohukõrte vahel vedeles paar juhtmejuppi ja polti, Filifjonka võttis ühe üles. Viskas siis maha ja lõi käe rinnale. Ta peopesa alla jäi Mari kingitud kaelaehe. Nad olid ikkagi tõeliselt siin käinud. Kes nad olid? See suur mustajuukseline mümla, paks hobune ja hirv… Ja need lendurid? Kas keskid Sniffi suguvõsast? Kui rumal, nad ei olnud ju siit pärit! Nad tulid ju teistelt tähtedelt – kuidas see hirv ütleski – ilmapiiri tagant. Aga kuhu see hirv nüüd ometi kadus?

 

 7. Admirali tagasitulek

 

Mari ei teadnud, kui kaua ta magas. Aga välja ei olnud ta puhanud, pea valutas ja tuju oli halb. Kas Filifjonka jäi ikkagi ellu? Kuidas Kai ta ära päästis? Kai magas alles rambiruumi põrandal, Liisu seletas Alissale midagi arvuti juures. Rebaseplika nõjatus vastu istet, pea kätel ja paks tagumik punnis, kõrvad ja silmad arvutiekraani poole. Kohev valge tutiga saba vonkles vahekäigus. Mari tõstis ja lappas oma raamatuvirna ning küsis: “Kus “Muumitroll” on?”

“Chen võttis lugeda,” vastas Liisu üle õla.

Mari ohkas ning kõndis mööda rampi emalaeva lastiruumi. Cheni ega Maid polnud näha, ainult Laptoni poolt kostis hääli ja kolinat – seal lammutasid Ra ja Mag taas tähelaeva püstmootoreid. Nagu alati. Niipalju, kui Mari mäletas, oli alati Laptonil midagi viga, alailma Ra parandas seda.

Teiselt poolt kostis aga teistsugust kolinat – seal mängis Valli. Hobune hiilis kujuteldava asja ligi, hüppas siis teeseldud hirmuga tagasi ning kepsutas ringi, niipalju, kui ta liigne kaal seda võimaldas. Siis proovis hobune end tagajalgadele visata, ent ei jõudnud. Hüppehetkel pead selja poole visates ja oma kaela ja selja kumerusi näidates tundus ta isegi ilus. Valli märkas Marit ja hakkas tüdruku juurde tulema. Nüüd eestpoolt vaadatuna paistis ta hoopis ümarik ja armas, randmed ja kabjad tundusid daamilikult väiksed ja õrnad. Pilk oli pigem mõne mõistusliku olendi kui hobuse oma. Ta jõudis Mari ette, heitis maha ning veeretas end selili. Mari põlvitas looma kõrvale, surus kõrva Valli rinna vastu ning laotas käed ümber hobuse kere. Kuulas rahulikke südamelööke, kõrv vastu valget vatist karva. Kui tore ikkagi, et ta Maril olemas oli – suur ja rahulik kaisuloom, kes oli alati olemas olnud, kui Mari oli tujust ära. Nagu miski suur ja võimas puu, mille lähedus alati rahustas, pühkis muremõtteid ja ärgitas uusi lootusi, jagas lahkelt elujõudu.

Koridoriuksed liikusid ja lastiruumi saabus Lan ühe suure ja paksu prillidega hiidkärbi saatel. Nad tulid otse Mari poole, Lan nõudis: “Anna kommunikaator siia!”

Mari andis aparaadi kerge imestusega kapteni kätte, see omakorda selle paksu hiidkärbi kätte, kes kommunikaatori siis kaasaskantava suurema arvutiga ühendas.

“Mis selles on?” küsis kapten üle paksu kärbi õla vaadates.

“Ei leiagi midagi kahtlast,” vastas prill aparaadi mälu skanneerides, “ahhaa, Monstrumi radari logifail!”

“Milleks on sul selline asi kommunikaatoris?” nõudis Lan Marile silma vaadates.

“Ra jaoks salvestasime, seal on Ra ajakapsli ilmumine ja kadumine kõige täppiskoordinaatidega peal, Rale oli seda väga vaja,” vastas Mari Valli najalt istuli tõustes. Hobune rullis end kõhuli. “Ma sain aru, et lahingu algul keerasite te radarid napilt enne katset ära ja Ral jäid need andmed puudu. Aga Monstrumil oli õnne need andmed üles võtta ja mina juhtusin seal kabiinis olema,” seletas Mari üllatunult.

Ra ja Mag nägid kaptenit ja suurt kärpi – see oli emalaeva side- ja arvutisüsteemide ülem Tan – ning neid hakkas huvitama, mis teoksil on, nad tulid Lani ja Mari juurde. Ka Mai ilmus Laptoni luugist nähtavale.

“Monstrumi pealt on Orkaani peaarvuti strateegilistesse andmebaasidesse sisse murtud,” teatas Lan enne, kui Ra midagi küsima jõudis hakata. Mai nägu vajus imestusest pikaks.

“Ära muretse, sinu teadmised sai hospidalis üle skanneeritud, pealegi olid sa selle sideseansi ajal oma Xiga lennus. Monstrumi peaarvuti kallal sai siis olla ainult Viki.” Lan pöördus Mari poole: “Sinu kallis-armas Viki oli reetur. Saatis Gele andmeid ning oleks peaaegu meid kõiki hukatusse saatnud. Vot nii!”

“Kuidas ta strateegilisse baasi üldse sisse sai?” imestas Ra.

“Sai kuskilt koodid! Kes andis?!”

“Strateegiadivision? Mul on jäänud mulje, et neid pole just palju, kes koode teavad,” lausus Ra.

“Miks sa nii arvad?” küsis Lan, pea viltu. Tan põrnitses Rad üleolevalt.

“Olen selline uudishimulik. Ilma uudishimuta poleks ma omadega nii kaugele jõudnud… Eks ma ikka tunne veidike huvi, et millega strateegiadivisionis tegeldakse. Ja olen aru saanud, et ega need, keda asjasse pühendatud pole, sinna ligi ei pääse,” seletas Ra. “Monstrum oli ise ka suures osas salastatud – kes selle peal töötasid? Kuidas nad töötasid? Peaks äkki selle poole pealt vaatama? Äkki oli mingit programmijuppi vaja kähku üle tõmmata, lasti Vikil tegeleda sellega, anti koodid ja… Nagu see meil ikka käib?”

Lan vangutas pahuralt pead. Nemesise rambilt astus alla unine Kai.

“Ja ta käis Maal gelastega kohtumas. Mari – samal ajal, kui sina sealt Eestist ballistilisel trajektooril tulid, põikas Viki läbi Ukraina, peatudes seal. Pärast startis sealtsamast see Ge tähelaev, mida me Maalt lahkudes nägime ja käskisime Vikil tulistada. Oleme ka tuvastanud, et sel hetkel ei olnud Monstrumi stereonägemisel midagi viga, Viki tulistas sihilikult mööda. Sellised lood siis,” jutustas Lan külmal, ähvardaval ilmel. Kai ja Mari vaatasid teineteisele otsa, Mari oli jahmunud, Kai vaatas vesiste silmadega maha. Marile meenus veel see, kuidas Mai oli Monstrumi silmade programmis koode vahetanud ja viga otsinud ning lõpuks vana koodi tagasi pannud, arvates ise, et pani uue koodi ja kuidas justkui võluväel oli Viki nägemine paika läinud.

Paks prillidega kärp toksis arvutit, Lan ta õla taga nõudis: “Ja selles ei ole siis jälgegi?”

“Mitte midagi, maalane ei ole oma kommunikaatorit eriti muuks kui tähelaeva luukide avamiseks ja helistamiseks kasutanud,” urises Tan prille kohendades.

“Hea küll, anna siia ja mine kopeeri Nemesise arvuti mälu ka ära, ma lasin kiire pilgu üle, aga ei leidnud midagi,” ütles Lan kommunikaatorit paksu kärbi käest võttes ja Marile tagasi andes.

“Niisama üle vaadates ei leia sa muidugi midagi,” targutas paks kärp Nemesise poole minnes üle õla, Lan vastas: “Ega ma nüüd nii loll ka pole, ikka fragmendiotsinguga skanneerisin.”

Lan hingas sügavalt sisse, libistas pilgu üle ümbritsevate silmapaaride, kuni kohtas Kai niiskeid silmi. Kai nägi kapteni silmis teadmatust, hirmu ja viha.

“Kuhu Chen läks, ta ajas mu Muumitrolli raamatu ära,” vahetas Mari teemat.

Lan turtsatas, Ra vastas: “Ma ei tea, minema ta kuhugi läks. Küll ta tagasi toob.”

“Aga ma tahan lugeda,” teatas Mari.

“Vaata, seal teliku raami peal on pakk,” osutas Ra Laptoni rataste poole, “ma printisin ta välja, aga vaevalt ma selle lugemiseks aega leian, võta praegu enda kätte.”

Mari tõusis ja läks, Lan küsis: “Millega te praegu tegelete?”

“Jõudumööda remondime Laptonit, paneme Shebale ajamasinat peale, olen siin tasapisi ka katselennu raportit koostama hakanud,” vastas Ra end sirutades.

“Ja sinna läheb see filifjonka-jama ka kirja?”

“Kõik, mis nägime, kõik, mis toimus.” Ra laiutas käsi.

“Et paned siis tõsiteaduslikku raportisse kirja, et võtsite peale Filifjonka, kes suri ja haihtus koos nuumhirv Kaiga enne naasmist ja nii edasi?” küsis Lan.

“Kõik, ikka kõik. Või siis ka mitte. Tegelikult tuleks selle filifjonkavärgi kohta täiesti eraldi raport koostada kõigi küsimuste ja nüanssidega. See saab olema kaunis keeruline ja piinarikas.”

“Kas sa ennast pisut imelikult ei tunne? Teadus ja Muumiorg?”

“Tunnen ikka. Aga küllap see kõik lihtlabase juhuse peale taandub ja päriselt Muumiorgu olemas ei ole, kohtasime vaid tulnukat, kes juhtumisi end Filifjonkaks nimetas. Aga nagu ma ütlesin, sellegagi on peamurdmist nii, et vähe pole,” vastas Ra käppi laiutades.

“Ja mis sa järgmiseks ette võtad?” küsis Lan.

“Plaan on juba koostamisel, läheme Shebaga samasse aega, sedapuhku vaatame siis selle tsivilisatsiooni põgusalt üle, salvestame ja uurime. Siis veel mitu mõõtmist ja katset ajamasina ümber, panen veel mõned sensorid, kaamerad ja mõõdikud laeva külge.”

“Et lähete ja vaatate Muumioru üle.” Lan lõi käega.

“Jah, lähme hangime ka sellele küsimusele vastuse,” vastas Ra. “Aga ma kardan natuke seda asja… Tead, on selline sisemine tundmus pärast elusa Filifjonka kohtamist ja nende piltide nägemist. Kardan, et see asi ongi nii, nagu me ei soovi näha ega suuda uskuda. Esmamulje sest loost on tõesti selline. Aga eks me lükkame selle võimaluse nüüd järgmise sõiduga kõrvale ja saame sellest rahu.”

Lan vangutas pead ja keeras selja. Ra vaatas õlgu kehitades Kaile otsa, Kai keeras pilgu kõrvale. Laptoni poolt naases Mari, kes viskas paberipakid Valli juurde maha, heitis ise selili hobuse õla najale ning valis patakate hulgast ühe õhema klambriga kokkulöödud vihu, mille peal kiri “Filifjonka, kes uskus katastroofe”.

Nemesise rampi mööda kõndis alla Tan, kes laiutas käsi ja teatas: “Mitte midagi!”

Lan ohkas.

“Mingi jama, see küll Muumitrolli moodi ei ole,” ütles Mari lehti keerates ja kulmu kortsutades.

“Mis see siis on?” küsis Mai, kes oma harjamistööga jälle lähemale oli jõudnud. “Loe ette, ma tean seda lugu.”

“… ja saabub aeg, mil teie hulgast tõuseb Viimane, kes läheb ja toob pimeduse käest ära püha Kristallkärbi. Kristallkärp tuleb igavikust ja läheb igavikku, Kristallkärp ongi igavik. Valguse lastele avab väravad tema, kes ta ei ole meie ilmast, tema paneb seisma pimeduse soojuse. Pimeduse hordid langevad põrmu, valguse kätte tõuseb teeharu, üks, mis viib valguse kätte ja teine, mis viib pimedusse. Viimane toob Rahu Linna taevasse…”

Lan rabas paberid Mari käest ära ja lappas neid pahuralt.

“Ge raamat,” ütles Ra imestunult.

“Jah, Ge raamat,” lausus Mai ettevaatlikult, “see ei ole Filifjonkast, kes uskus katastroofe.”

“Äkki on siiski ka temast?” küsis Kai tasa. Keegi peale Mari ei pannud hirve tähele.

“Kust see pärit on?” küsis Lan järsult.

“Siitsamast lasin välja, kust sa neid Filifjonka pilte trükkisid, see oli, hmm... terminal 67,” vastas Ra, silmad suured peas, “vaadake paberivaru ka, see võib otsakorral olla.”

“Kurat, siin on need Filifjonka pildid ikka sees, aga see tekst…” vandus Lan, “Tan, mine, võta see raamatukogu server kah ette, vaata, kes ja kuna seal on käinud… Ei, sinna on ka siis sisse murtud, muidu ju tekstide sisule kallale ei saa! Mis, kurat, siin laevas toimub? Vikile lõi mingi usuhullus pähe või?”

Tani kulmud kerkisid korraks, ta pööras ümber ja ruttas koridori.

“No ma ei tea,” venitas Mai, “viimasel ajal oli ta küll nagu teistmoodi. Aga miks sa arvad, et just Viki selle teksti kallal käis?”

“See on välja selgitatud, et ta käis kuskil Ukraina kõrvalises kohas gelastega kohtumas,” vastas Lan.

“Samas on Ge raamat ju sealsamas raamatukogus kõigile lugeda! Seda ei pea hankima kuskil salaja vaenlasega kohtudes!” imestas Ra.

“Andmebaasi viga?” pakkus Mai, “Vale tekst selle loo ja piltide juures?”

“Viga? Tekst läks vahetusse? Pealkiri mitte? Ge raamat peaks palju paksem olema, kui need mõned lehed,” lausus Mag kahtlevalt, Lan vaatas vaheldumisi kõigile otsa, kulm kortsus.

“Ma vajan veenvat vastust. Ma vajan Monstrumi pardasalvestisi ja Viki kommunikaatorit, mis suure tõenäosusega elas plahvatuse üle,” lausus Lan tasa ja ähvardavalt. “Koostan elektronluure eskaadri ja saadan katastroofipaika sõeluma.”

Mari vaatas Lanile järele, kuni ta koridori kadus ja küsis siis: “Kristallkärp? Mis see on?”

Ra meenutas, kortsutas kulmu ja rääkis: “Mingi gelaste püha vidin. Ega ma ka ole Ge Raamatut läbi lugenud. Täpselt ma ei tea, mis see on.”

“Mingit sorti võti, aga mina ei mäleta, mida ta avas,” jutustas Mag. “Ja kas ta äkki pole hoopis mingi mõistatus, mille abil seda… Ei mäletagi, mida ta avama pidi. Mai, kas sina ei tea?”

“Ei-ei, ta peab olemas olema, Agno tehase seina ääres on pressvasara löögitallad, milles on selle kärbikese jäljed – seda olla proovitud purustada, aga ta ei läinud katki…” seletas Mai.

Eemalt lähenes Chen.

“Ei mina usu seda, see peab võltsing olema,” arvas Ra, “selle pressvasara jõud on meeletu ja pole olemas sellist materjali, mis võiks masinateemandiiti jälje jätta. See on ju kõvem ja sitkem kui meteoorikilbi teemandiit.”

“Aga milleks seda võltsida, mis mõte sellel oleks?” imestas Mag.

Ra kehitas õlgu. “Näiteks selleks, et uskmatuid veenda Ge Raamatu õpetustele alluma.”

“Jah ja meie hakkame gelastele jälle kummardama, sest nende käes on Kristallkärp ja selle tõenduseks on need vasaratallad?” Chen naeris, kui oli aru saanud, millest jutt käib.

“Väidetavalt peab ta Pluutol olema,” jätkas Mai. “Inimeste käes siis. Kas kõik vallutatud baasid on ikka pärast läbi ka otsitud?”

“Muidugi mitte,” vastas Chen. “No mõned on kärpide poolt kasutusse võetud, aga enamasti rünnaku käigus kaotavad nad hermeetilisuse ja keegi pole neid kõiki taastama hakanud. Pole vajadust ju.”

“Ja kui mõnest gelastelt ülevõetud baasist oleks Kristallkärp leitud, siis teaksid seda kõik, samas on Pluutol palju mahajäetud Ge baase ja keegi ei tea, mida seal leiduda võib,” nentis Mai ja võttis harja.

 Ra ja Mag suundusid Laptoni püstmootorite juurde tagasi, Mai ruttas lastiruumi seina äärde ning hakkas seal pühkima, Chen läks talle järele ja seletas midagi pontsakale kärbile, see lasi harja õlale vajuda ja sügas lõuaotsa.

“Püha Kristallkärp…” ohkas Mari ja lappas ülejäänud pabereid. Ühes vihus paistis Filifjonka pilte, Mari võttis selle kätte ja istus Valli õla najale lugema. Valli väristas õlga.

“Mis nüüd?” küsis Mari end kohendades. Valli nõksatas jälle õlaga, seekord kõvemini.

“Ahjaa, sa ju tahad ka lugeda,” ütles Mari end niimoodi seades, et hobune ka kirjatähti näeks. Kunagi ühe pikema reisi ajal oli Mari Valli lugema õpetanud. Kirjakunst avaldas Vallile sügavat muljet, see oli lausa ime, kuidas trükimusta vahendusel rullusid lahti salapärased maailmad, mered ja puust purjelaevad, lossid, kuningad, printsessid… Aga see, kuidas inimesed seal teineteist võimu ja kulla pärast mõõkadega surnuks torkisid, tekitas Vallis nõutust. Mingisuguste kalliskivide pärast? Kuidas ometi? Elu või võim ja rikkus? Kuidas nad suudavad nii tihti nii põhimõtteliste asjade vahel nii valesti valida? Ise arvavad ennast targimateks olenditeks, on ehitanud need majad, lossid, laevad – kogu tsivilisatsiooni! Aga ei oska nii lihtsate asjade vahel valida! Hea, et Mari selline ei ole.

Kunagi algkoolieas oli Mari üritanud Muumioru lugusid lugeda. Raamat oli igav, Mari ei jõudnud mõneteistkümnest leheküljest kaugemale. Nii ta riiulisse tolmuma jäi. Mis ime läbi Mari ta kosmosesse kaasa oli võtnud, seda tüdruk ei mäletanud. Nüüd oli raamat Cheni käes, Mari pidi leppima paberipakiga.

Muumimaa oli salapärane, üldsegi mitte ohutu ja lapsik, nagu Marile paarist multifilmist mulje oli jäänud. Igal pool elasid ja liikusid salapärased olendid, kõikjal kihas kummaline elu. Kirjanik jutustas salapäraselt, ridade vahelt kangastusid uued unistused ja kujutlused, fantaasia hakkas iseenesest tööle. Muumimaa oli ilus ja karge… Ning õõvastavalt tuttav! Mari jõudis Filifjonka toimetamisteni hallis novembripäevas, seal oli Mari sunnitud sageli puhkama ja mõtlema, sest kirjapandu vapustas teda sedavõrd. Kuidas see võimalik oli?! Filifjonka oli täpselt selline, nagu see, keda Mari katselennu ajal kohtas. Ta ei tundunud juhuslikult sarnane, vaid otse vastupidi – Mari püüdis endale sisendada, et see ei saa võimalik olla, ta ei saanud kuidagi lasteraamatu ridade vahel käia ja muinasjutuolendit päriselt kohata! Ent vaatamata kõigele tõusis kuskilt teadvusest tundmus, et Mari on just seda filifjonkat kohanud. Justnimelt seda filifjonkat, kellest Jansson kirjutas! Kas ta hakkas hulluks minema? Ei – Valligi oli vapustatud, Mari ja Valli vaatasid teineteist pikalt segaduse ja umbusuga, puurisid siis pilgud uuesti paberilehtedesse. Mari pilgu alla sattus Filifjonka kingitud sõrmus.

Aeg läks, Nemesise trapi poolt kostis aeg-ajalt hirvede tasast ja leebet häält, tähelaevade pool kajas kolinat ja hõikeid, Ra juhatusel paigaldati seal tähelaev Shebale ajamasinat. Lastiruumi põrand nõksatas ja värises – Orkaan oli liikuma hakanud. Vähem kui kümne tunni pärast võis Orkaan olla juba Maa lähikosmoses. Mida Mari siis teeb? Kas ta püüab end ajarännakule kaasa lunida või eelistab ta Tõnu embust? Muidugi, see oli asi, mida ta kõige enam igatses! Aga äkki õnnestub tal veel kordki näha Filifjonkat, seda salapärast, sõbralikku daami? Temalt midagi küsida, kasvõi midagi nende novembripäevade kohta… Äkki saab teda kunagi isegi kallistada, tunda veel kordki seda piiritut valgust ja rahu, mida Mari tajus hetkel, mil ta Laptoni pardal hirmunud Filifjonkat kallistas, et ta rahuneks ja ei kardaks? Kas unistusele Tõnule mehele minna oli lisandumas uus – igatsus käia veelkord Muumiorus ja emmata Filifjonkat? Mari heitis paberid käest ja vaatas lastiruumi laeluuke. Valli nügis teda paluvalt. Ei, see igatsus ei olnud lisandumas, see oli juba lisandunud. Tundmus, et kusagil on midagi helget ja mõõtmatut, et ta on seal käinud ja kohalikuga suhelnud. Sõrmus kinnitas seda. Mari korjas paberid üles, seadis need omale pihku nii, et Valli ka näeks ning jätkas lugemist.

 

“Kas see sara meil ikka vastu peab?” muretses Ziang, nõjatudes Sheba reaktoriruumi luugiäärele.

“On jah paras sardell, uraanireaktoriga ka veel, kurat,” vastas Ra, vaadates kütusejuhtimispaneeli, käed puusas. “Miks ta ei peaks vastu pidama?”

“Noh, see ajahüpe ja nii, mis masti energiad seal möllavad?”

“Üksjagu rohkem võtab küll, kui tavaline hüpersiire, samas on see palju täpsem ja tundlikum, ei raputa nii, nagu senine tavaline hüpersiire. Üleminek on selline imelik, aga kah täiesti üleelatav,” jutustas Ra. “Millal tal viimane ülevaatus oli?”

“Mitu aastat tagasi, Agno tehastes, ei julgegi varsti enam lennata sellisega,” kurtis Ziang.

“Ära karda, sellised laevad on kaunis robustsed ja lollikindlad, tead ju isegi, mida kõike on sellistega ette tulnud ja üle elatud. See katselend nüüd küll miskit erilist ei ole,” rahustas Ra.

Reaktoriruumi luugi juurde jõudis ka Liu, Ziangi kaaslane, süles pakk pabereid.

“Mida sa nüüd tuubid?” küsis Ziang.

“Uurin sihtkoha olustikku,” vastas Liu.

“Muumioru muinasjutud,” täpsustas Ra, kui oli korraks kirjatähti lähemalt vaadanud.

Ziang turtsatas, Ra lausus: “Kurat, kui imelik juhtum see ikka oli. Filifjonka, noh, tühi temaga, mis siis, et oli nagu mingine kummitus, selline hirmutav ja imelik. Aga selline imelik tunne on, et nagu...”

“Oleksidki Muumiorus käinud?” küsis Ziang.

“Tunned ka juba? Siis saad aru kah.”

Ziang tõmbus jahmunult eemale, Ra seletas rahulikult: “Kujutad ette, isegi Lan muutus natuke imelikuks, kui järgmisest katsest rääkisin, imestas veel, et ma tõsimeeli need haihtumised ja Filifjonka raportisse kirja panen.”

“Ja siis?”

“Mis siis? Miks peaks kapten muret tundma, et mida mina raportisse kirjutan? Ta pole seda kunagi varem teinud! Imelik paanika kuidagi! Nojah, võibolla oli ta liialt ärritunud nendest raamatupiltidest ja meie väidetest ja see sõda ja katastroofid…” rääkis Ra maha vaadates. “Oh, äkki on see siiski lihtsalt mu oma isiklik luul, mis tekkinud sellest, et too olend nende raamatupiltidega nii sarnane on. Saad isegi aru, kui tõenäoline on mingil kosmosereisil sellist sarnasust kohata. Ma mõtlen teaduslikus mõttes tõenäosust. Ah mis ikka. Lähme vaatame järgi ja saame sellest lõpuks rahu.”

“Kas meil on kiire ka?” küsis Ziang.

“Peaks eluga tegema jah, ilmselt viib Lan Orkaani Sahara kõrbesse ja hakkab remontima. Siis leiab meile mingi muu tegevuse, kui me omadega valmis pole saanud,” naeris Ra. “Ja mina jäängi uskuma, et käisin Muumiorus ega saa sellest tundest lahti.”

“Hea küll, tegutseme. Liu, Muumioruga tutvu peale sõitu,” muigas Ziang maast kaablit võttes. Liu võttis tragilt kaabli teise otsa ja andis järele.

Kaugelt läbi koridori kostis hele hääl: “Kas siit süüa saab?”

“Mag, kas sina või? Kuidas sa ei leia?” hüüdis Ra üle õla.

“Mina leian küll, aga siin on üks rääkiv hobune,” kostis lähemalt teistsuguse tämbriga hele hääl. Ra turtsatas ning läks Sheba küljeluugile. Nüüd nägi temagi üleni valget paksu hobust. Mag imestas: “Ma ei teadnudki, et nad võivad ka kõneleda!”

“Miks sa siit otsid, mine küsi selle tüdruku käest seal,” osutas Ra Nemesise rambi poole, kus Mari Valli õla najal muinasjuttu luges.

“Mulle tundus, et ta ei taha, et teda segatakse,” vastas hobune Nemesise poole pöördudes.

Kärbid vaatasid teineteisele imestunult otsa, Ra küsis: “Hakkame tõesti ära keerama, esmalt Filifjonka, nüüd veel rääkiv hobune?”

“Selliseid hobuseid on varemgi olnud. Tõsi jah, palju vähem, kui rääkivaid kitsi ja hirvi, aga neid on olnud,” vastas Mag.

Valge hobune heitis Mari lähedale maha ja kurtis: “Ma ei ole pikemat aega süüa leidnud.”

Mari lasi paberitel sülle libiseda, mudis Valli lakka ning ohkas: “Mul ei ole ka praegu anda. Ma ikka pean vist tooma minema, me ei pea muidu Maani vastu.”

“Mis on Maa?” küsis valge hobune.

“Midagi väga ilusat, sina ei ole seda näinud. Mida sa üldse oled näinud oma elu jooksul?”

“Kasvuhooneid. Väikseid elamisruume. Koridore. Kärpe. Ema. Roboteid,” loetles hobune lastiruumi lakke vaadates.

“Kes sind rääkima õpetas?” küsis Mari.

“Kärp õpetas,” vastas hobune.

“Aga kuhu see kärp sai, miks sa enam tema juures ei ole?”

“Ta hammustas mind valusalt ja viis teiste hobuste juurde tagasi.”

“Ja siis?”

“Siis viis mind üks teine kärp enda juurde. Temale meeldis ka, et ma rääkida oskan.”

“Ja mida see kärp tegi?”

“Viis ka mind teiste hobuste juurde tagasi sinna… Lauta.”

“Kas see meeldis sulle?”

“Ei tea. Nad tegid küll haiget, aga andsid süüa ja silitasid ka.”

“Mida sa üldse üle kõige teha tahaksid?”

Hobune lasi nõutul pilgul üle tähelaevade ja lastiruumi seinte libiseda. Ta ei osanudki midagi tahta, ta ei olnud elus mitte midagi muud näinud, kui lauta, kasvuhooneid ja kosmoselaeva koridore.

“Süüa tahaks. Seda tahaks ka, et keegi meid ei tapaks ega teeks haiget,” lausus hobune heliseval häälel. Mari tundis, et ta saab selle hobuse tõeliselt õnnelikuks teha, kui ta tema maale Vallile seltsiks kaasa võtab. Mis Valli sellest arvab? Valli ei väljendanud midagi, temas paistis vaid tüdimus ja igatsus roheliste heinamaade järele. Äkitselt tundis Mari tuttavat iiveldust ja kangestumist tulemas, peatselt sisenes Orkaan hüperruumi. Mitte keegi ei hoiatanud selle eest.

 

“Tulimegi vist välja. Kas Orkaani kaugradari signaali said kätte?” küsis Kai, kui oli hüpersiirdest toibunud.

“Kohe,” vastas Liisu kohmakalt toksides. “On olemas jah. Me läheneme Maale.”

Ekraanile ilmusid Maa ja Kuu, näidikud andsid märku veel mõnest suuremast objektist planeedi läheduses.

“Mis need on?” küsis Kai ekraani poole küünitades.

“Suured kosmoselaevad, oma poolekilomeetrised. Üks väiksem 150-meetrine on ka. Neli tükki kokku. Mõned lahingulennukid. Üks tähelaev tuleb veel siiapoole,” loetles Liisu.

Kai ohkas, Alissa kõhutas Liisu kõrval, vaatas Kaile otsa ja vehkis sabaga.

“Mis nüüd saab?” sosistas Liisu radariekraani vaadates.

“Ei kujuta ette. Lan kardab mind. Mis sorti kärp veel see admiral on… See tähelaev võetakse ilmselt siia vastu. Varsti antakse väljas häire ja luugid avatakse,” arvas Kai kahanevaid numbreid vaadates.

“Siis lendame Maale,” õhkas Liisu, unistades Tõnu vanaisa talust ja heinamaadest ja varjulistest põõsaalustest. Kujutles juba, kuidas ta sõrad on arvutiklaviatuuri asemel võilillelehtede vahel peidus ja ta pruunil seljal mänglevad tuules kõikuvate lehtede vahelt vilkuvad päikesekiired. Kai ei vastanud, ta seisis vahekäigu juures ja vaatas Nemesise akna taga paistvat lastiruumi. Põrand oli enam-vähem korda saanud, vaid seinte ääres vedeles veel natuke prügi.

Selja tagant rambiruumi poolt kostis kärurataste kolinat ja Mari samme.

“Vaadake, mis ma teile tõin!” Tüdruk hingeldas. Kärukorv oli täis kapsaid, kartuleid, kaalikaid ja porgandeid. “Kus Valli ja too valge hobune on?”

“Puhkeruumi tulid viimati,” vastas Kai üle õla käru poole vaadates. “Kas sa arvad, et meile jätkub sellest?”

“Mõneks ajaks kindlasti. Meil on veel hulgem seda roosat nuumajogurtit alles, nii et mõneks ajaks on meil söögimuredega ühel pool… Misasja? Maa!” Mari lõi käsi kokku, kui oli radarinäidud avastanud.

Kai astus käru juurde, haaras hammastega ühe väiksema kapsapea ning tõstis selle arvuti kõrvale, harutas ühe lehe lahti ja näris pikalt ja nautides.

“Viimasel ajal olemegi vaid seda roosat möga limpsinud. Kapsas on ikka uskumatult hea,” leidis Kai. “Mis me teeme nüüd?”

“Ma ei jõua seda ära oodata, kuna lastiruumi luugid avanevad. Kohe paneks lõikama,” unistas Mari. “Huvitav, mis aastaaeg praegu Maal olla võiks?”

“Suvi? Hiliskevad?” pakkus Liisu tõustes. Temagi haaras kärust kapsapea. Alissa võttis porgandi, nuusutas ja uuris seda hetke ning viskas tagasi.

Mari unistas edasi: “Tõnu lubas jaanipäevaks aja panna.”

“Mis aja?” küsis Kai.

“Pulmamajas,” vastas Mari sõrmuseid imetledes. Tjah, Tõnu kingitu paistis Filifjonka sõrmuse kõrval üsna mannetu, Mari võttis ja pani Filifjonkalt saadu teise käe sõrme.

“Oo,” imestas Liisu rubiinide sädelust nähes, “seda pole ma sul varem märganudki, paistab midagi õige peent olema?

“Filifjonka kinkis,” sosistas Mari. “Aga ära sellest kellelegi räägi.”

Väljast kostis häiresireen.

Liisu lausus: “Aeg saabub” ning tõmbas rambilülitit.

Mari läks reaktoripaneeli juurde ja käivitas peareaktori. Emalaeva üks lastiruumi luukidest avanes. Plahvatuslik õhurõhulangus keerutas üles tolmu, millest osa paiskus kosmosesse, osa sadas järsku põrandale tagasi, kui oli kadunud õhk, mis seda lennus hoidis. Veel kolm lastiruumiluuki avanesid ja hetk hiljem laskus põrandale admirali tähelaev. Mari istus pilooditooli, käivitas püstmootorid ning võttis mikrofoni.

“AKT3717 Nemesis palub luba välja lennata,” ütles Mari mikrofoni.

“Laptoni ja Sheba järel,” kostis Lani hääl.

Kai vaatas Marile säravsilmi otsa.

“Kas ta tõsimeeli lasebki meil minna?” õhkas Mari.

“Jah,” lausus Kai pilku langetades.

“Kas tüürmootorid on korras? Ma ei pannud tähele, et neil kallal oleks käidud,” küsis Mari nuppe vajutades.

“Kas sa tõesti ei pannud tähele?” imestas Liisu.

“Ma lugesin ega vaadanud, kus täpselt kolistati ja mootoreid käivitati,” ütles Mari rõõmsalt kange tõmmates. Nemesise telikud tõusid tolmuselt põrandalt, veel mõned sekundid ja kabiinis olijad näevad Maad.

“Ja ei kuulnud Gi kriiskamist ka mitte? Igatahes paistavad mootorid kõik korras olevat,” ütles Liisu arvuti tagant.

Alissa oli hirve kõrval ja tundis suurt huvi Liisu tegevuse ja arvuti vastu. Emalaeva lastiruumi luugi tagant nähtavale ilmunud Päike lõi rebase kuldsed silmad ja juukselokid sätendama. Mari keeras kange ja jälgis ekraanidel taevakehade liikumisi ja gravitatsiooni suundi, koostas siis Maale lähenemise trajektoori. Tähelaev oli emalaeva väljageneraatorite mõjuulatusest lahkunud ja emalaeva tiiva kohale selili keeranud. Aegamisi libisesid Orkaani soomused Nemesise kabiini akende kohalt ära, nähtavale tuli Maa.

“Mis sa Lanile ütlesid?” õhkas Mari käigumootoritele võimsust lisades.

“Kunagi saad teada,” sosistas Kai.

“Ma ei jõua ära oodata,” hingeldas Mari, “kuhu minna? Kõrvemaale? Tallinna Tõnu juurde?”

“Ei tea… Kuidas me sinna läheme, kuidas hakkame käima… Kas sa oled sellele üldse mõelnud?” küsis Kai murelikult. “Tähelaevaga Tallinna ja Kõrvemaa vahet…”

“Mõtleme välja. Küll selgub!” vastas Mari erutunult. Trajektoor oli juba paigas. Pool tiiru ümber Maa ja atmosfääri sisse. Joonelt Eestisse. Kabiinis valitses mitmendat minutit ootusärev vaikus.

“AKT3717 Nemesis!” kõlas krapis kellegi käre hääl.

Mari võpatas ja vaatas Kaile otsa. Hirve silmad läksid märjaks, ta keeras pilgu ära. Mari haaras mikrofoni ja vastas ehmunult: “Mari kuuleb.”

“Admiral Tah siinpool, käsk pöörduda tagasi ja maanduda Orkaani lastiruumi!” Maa siniseviiruline ketas hakkas silmavees virvendama. Mari jätkas hetke endisel kursil.

Kai sosistas: “Pöördu tagasi!” ja Mari tõmbas juhiseid. Nemesis eemaldus Maast tähtede poole.

Enam ei paistnud Maad, ainult tähed, Kuu ja lähenev Orkaan. Nagu paisuv hallikas kolmnurk Linnutee taustal. Pimedus Nemesise kabiinis ja tasane nutt. Maa oli ju siinsamas! Ainult natukene jäi puudu!

“Ma ei tea, mis nüüd saab,” kaebas Kai. “Tõesti ei tea, mis nad meist tahavad!”

“Viki pärast,” aimas Mari, vaadates tähelaeva alt mööduvat Orkaani katust ja haaratseid, mille vahele oli kinnitunud Monstrum. Mari meenutas antiloobi hirmunud nägu ja paanika piiril olekut. Niimoodi võis tõesti igaüks midagi meeletut korda saata. Millega Viki oli hakkama saanud? Vähemalt olid Nemesise tüürmootorid taas korras, tähelaev allus täpselt juhistele ja Mari maandas selle oma kohale lastiruumi seinaäärde. Sulguv laeluuk varjas Päikese ja tähistaeva. Mari vaatas korraks sõrmust ja ohkas. Ta pühkis silmi ja raputas pead. Mingi kummaline rahu imbus ta meeltesse, ta tundis äkki, et mitte miski pole kadunud, kõik ilus on alles ees.

Signaallambid andsid märku elamiskõlbliku atmosfääri olemasolust tähelaeva soomuse taga, hiidkärbid ilmusid lastiruumi põrandale. Keset põrandat seisis teise tegumoega tähelaev, millist Mari kunagi varem näinud ei olnud. Selle rampi mööda astus alla tüsedam ja hallim hiidkärp, silmad pooleldi puhmas kulmude varjus, rihmadel tundmatud eraldusmärgid, palju uhkemad kui Lanil. Mari vaatas Kaile otsa, ohkas ja tõmbas rambi lülitit.

Väljast kostis saginat, millest Mari eristas Lani häält: “Ei nad põgene, nad on nii paksud.”

“Saledam võib täitsa väle olla, ära sa räägi, vaata kui põgeneb peadpidi kuhugi vahele – aju läinud ja sa ei loe enam midagi välja,” vastas käredam hääl.

“Keegi arvab, et me põgeneme. Mille eest?” lausus Liisu.

“Lähme ja vaatame,” vastas Mari tõustes. Mari läks rambiruumi, Kai tatsas talle kohmakalt järele. Nad said Lani ja admiraliga Nemesise rambi juures kokku.

“Heh, see ei põgene tõesti kuhugi,” turtsatas admiral Tah Kaid nähes. “Ja sina lased nad üldse Maale ära? Kapten, sa ei taha vist üldse sellele reetmisele jälile jõuda.”

“Mina eelistan tegutseda, poliitika ja intriigid jäägu tsivilisatsioonlaste rõõmuks. Tead ju isegi… Nüüd näed ka, kuhu me ilma raha lugemata, intriigitamata ja poliitikat ajamata jõudnud oleme – tsivilisatsioonlased on Päikesesüsteemist praktiliselt välja löödud. Ja mis nende reeturitega jännata – kõri maha ja kogu lugu. Unustatud,” vastas Lan kuivalt.

“Nii ei saa,” vastas admiral koolipapalikul ilmel, “Peame ikka selle loo killud kokku panema ja hoolitsema selle eest, et midagi sellist enam tulevikus ei juhtuks.”

“Lihtne,” ütles Lan, käed seljal. “Kes oli Viki? Antiloop, mitte kärp! Kui suur on oht, et kärp võiks kärpi reeta? Aga antiloop kärpi? Seega tuleb lõpetada mittekärpidest pilootide ja muude tegelinskitega katsetamine. Seepärast ma neid Maale oma koju tahakski saata.”

“Enne võiks neid ikka väheke uurida,” leidis admiral. Koridori poolt lähenes mureliku ilmega Lea, Lan kõndis eemale, kus seisis esimene värskelt remonditud robot.

“Ma ei saa neid praegu ette võtta,” kaebas laborant Lea, “mu skanneriga on midagi juhtunud, ei võta üldse signaali sisse ja annab lühist, nagu oleks keegi sensoriahelasse jõuvoolu lasknud!”

“Standardskanner ei hakka siis hirve ajule taha, nagu sa väidad? Ja terve emalaeva ainus universaalskanner oli sinu laboris ja on läbi lastud?” turtsatas admiral.

“Tuleb nii välja,” ohkas Lea.

“Kurat võtaks, nagu häda ja viletsus,” urises admiral. “Ja meie tähelaevaga lendab siis maalane.”

Admiral jäi oma puhmaskulmude alt Marile otsa vaatama.

“Miskipärast jah. Ja keegi pole veel etteheiteid teinud,” vastas Mari. Admiral ei tundunud talle esmapilgul sugugi hirmuäratav, paistis, et tegemist on vana ja kogenud kärbiga, vana mehega, kes ei keksi ega käsuta ega lobise kunagi ilma asjata. Mari tundis juba esimesest pilgust, et see kärp on kapten Lanist mäekõrguselt targem.

“Või ei ole etteheiteid tehtud? Tahad, ma teen kohe mõne?” küsis admiral kärmelt Nemesise poole keerates. Kai, Mari ja Liisu ruttasid järele, Lan jäi roboti juurde.

“Või ei ole etteheiteid tehtud…” pomises Tah mööda Nemesise rampi üles rutates. “Mille kuradi pärast teil see avariireaktor mürtsub? Avariireaktor! Kinnises ruumis, lausa emalaeva lastiruumis! Ja töötab tühikäigul!”

Admiral hüppas kabiini reaktoripaneeli taha ja seiskas avariireaktori. Tähelaeva arvuti andis häiresignaali ja seiskus, pooled valgustid kustusid, mõni jäi tuhmilt põlema, mõni plinkima, juhtpuldil pilooditoolide ees lõi hulk punaseid häiretulesid põlema. Kai puges admiralist mööda, hüppas kohmakalt rinnuli teise pilooditooli nurga peale ning lülitas järjest kõik mõõdikud, analüsaatorid, andurid ja muu aparatuuri välja, hingeldades vahele: “Mürtsus selle pärast, et peareaktorit tööle saada. Aga nüüd jääme me siia istuma, me ei saa ilma välise abita reaktoreid enam käima.”

“Mis teil siin toimub? Palju pinget on?” möirgas admiral Tah nii, et esimese piloodi toolil mõnulenud Alissa tõmbus seljatoe varju kühmu. Mari istus taha seina äärde lavatsile, Liisu heitis tema ette põrandale.

Kai sirutas kaela ja vaatas aku voolu näidikuid.

“Oh, nüüd pole kolmandikkugi! Kui viimane kord avariireaktori vardaid vahetasime, näitas peaaegu poole ära. Arvuti oli siis veel nõus töötama sellise pingega.”

“No miks te uusi pole siis pannud?” röögatas admiral Tah.

Kõik vaikisid. Mari vaatas maha, Liisu nukralt kustunud arvutiekraani, Kai reaktoripaneeli ja punase peale langenud näidikuid.

“Kas keegi meist mäletab, kui kaua ja mitu korda oleme me siia uusi akusid nuianud,” katkestas Kai tüdinud häälel vaikuse.

Mari vastas peale mõttepausi: “Selle laeva peareaktor pole minu käes mitte kunagi niimoodi otse akude pealt käima läinud, nagu ta peaks. Alati oleme esmalt käivitanud avariireaktori ja siis alles selle pealt peareaktori. Avariireaktor tahab vähe voolu, seal on ju ainult juhtmehhanism, mis kütusevardaid liigutab, aga peareaktor käib vesinikuga ja tal on süüteannihillaator… Ja Kai, millal meil esimest korda see juhtus, et avariireaktori käivitusahela jaoks jäi pingest väheks? Aasta tagasi?”

“Poolteist aastat tagasi. Jah, admiral, sellest ajast saati on meil avariireaktor vahetpidamata töötanud. Paaril korral oleme seal ka kütusevardaid vahetanud ja siis ta uuesti välistoitest käima lasknud.”

Tah lösutas löödult reaktoripaneeli kõrvale paigutatud arvutitoolil, puhus vuntsidesse ja kergitas kulme. Mari tõusis, läks puldi juurde ja lülitas valgustuse avariirežiimile ümber, plinkimine lõppes ja süttisid tuhmid avariivalgustid. Kabiin muutus hämaraks, vaid pilooditoolidele ja juhtpuldile langes läbi esiklaasi väheke välist valgust emalaeva lastiruumi lampidest.

“No kurat, sõda küll, aga kas tõsimeeli siis pole akusid ka? Kus Lan on?” ohkas admiral. Liisu tõusis, läks rambi juurde ja vaatas lastiruumi põrandale. “Teda pole enam siin,” teatas hirv.

“Tegi vehkat,” laiutas Kai kelmikalt kõrvu.

Tah vangutas nõutult pead.

Samal hetkel helises admirali kommunikaator. Vana kärp rabas selle kohmakalt vöötaskust välja, palju ei jäänud puudu, et ta oleks selle maha pillanud. Kuularis prigises Lani hääl: “Katastroofihäire, katastroof, teid palutakse kaptenisilda…”

“Ja mis siis?! Kui katastroof, siis katastroof, kas sa siis ei tea, mis teha? Saada ristlejad kohale, nemad juba teavad, mis teha! Ja Samuumi ära saada, see on sodiks, teenistusest maas! Ja et Nemesise reaktorid oleks viie minuti jooksul töös!” põrutas admiral vastu ning vajutas sideseadme kinni.

“Mis kurat tal viga on, nii kui kõrgema positsiooniga kutti kohtab, on närvis ja tõmbleb, ei tea kas põgeneda või pugeda! Juba Ge missiooni ajast. Noh, vaatame, mis nüüd juhtub,” ohkas Tah tõustes. “Ja mis siin laevas õieti toimub? Hirved, maalased ja rebasenäitsikud kabiinis. Keegi antiloop reedab meid gelastele, siis lahingus päästab paks ja kõnelev hirv nii tähelaeva kui iseenda naha. Ja laseb sealjuures Ge ründelennuki alla! Seda tegid siis sina, paks ja oranž – Kai, kui ma ei eksi?” küsis admiral aknast välja vaadates.

“Kai jah. Sattusin tõesti Argeelil lahingusse. See ei meeldi mulle kohe üldse, aga mis teha, Mari polnud siis pardal,” vastas Kai, nina alla lastes ja märgi silmi pilgutades.

Väljast lähenes undamine ja lõgin, tähelaevade vahelt ilmus nähtavale suur ja päevinäinud roomikrobot, kaks kärpi kereplatvormil seismas.

“Nonoh, või et kohe raskerobot. No loomulikult, vähemate masinate reaktorid ei tarvitse piisavalt välja anda,” lausus Tah vuntse sügades, “Lan siis teab väga hästi, mis meil selle tähelaevaga siin on.”

Kohe tormas üks kärpidest rampi pidi üles ning küsis ärevalt: “Mari, kus su jõuvoolujuhtmed on?”

“Ra laenas neid Sheba parandamiseks, lubas tagasi tuua,” vastas Mari. Rambiruumi poolt kostis turtsatus ja hüüe: “Viik, mine vaata, kas seal 124 peal on nad olemas, too siia, kui on!”

Õuest kostis sabinat ja põntsumist. Mari meenutas Ra ja Lani sõnelusi robotite, remondi ja varuosade teemal, ohkas siis ja nentis: “Oleks kõik siin admiralid, kui kiiresti ja hästi siis asjad sujuks.”

Tah turtsatas ja vangutas pead. Õuest kostev lohin, kolin ja sammud tulid taas lähemale, varsti oli kuulda, kuidas juhtmed rambil sahisesid. Keegi avas rambiruumi seinal parandusluugi. Mari tõusis, aga ei läinud rambiruumi vaatama, vaid otse reaktoripaneeli juurde. Kai küünitas kaela voltmeetri poole. “Pinge on olemas,” teatas hirv lõpuks. Mari keeras kontrollereid ja vajutas päästikut. Vaikusega harjunud kõrvad püüdsid taas kinni avariireaktori rütmilise mõmina, Mari küünitas üle Alissa paksude kintsude juhtpuldile ja käivitas raadioside, radarid ja mõõteriistad, hüüdes üle õla: “Liisu, pane arvuti tööle!”

 

Hirv heitis kuulekalt arvuti juurde, samal ajal ilmus rambiruumi uksele võõras kärp, kes võpatas, kui leidis eest admirali.

“Kas saite korda?” küsis viimane pärast pausi.

“Jah, võite juhtmed ära viia,” vastas Mari pead pööramata.

Kiirusmõõtjad näitasid seisu, kõrgusmõõtja kauguseks maapinnast pool kilomeetrit – Orkaan oli vahepeal maandunud. Endisele kohale Sahara kõrbes. Nii näitas radariekraan. Kaugemal kosmoses liikusid kaks suurt laeva, suunaga ekraanil vilkuvale plahvatuse epitsentrile, kolmas püsis Maa orbiidil.

Tah haaras mikrofoni ning hüüdis: “Admiral Tah. Nõuan ettekandeid!”

“Kapten Xeng, ristleja Taifuun, lähenen epitsentrile, distants 450000 kilomeetrit, radarid rususid ei näita, plahvatuse massidefekt vähemalt 5 kilo!” kostis võõras hääl.

“Kapten Lin, ristleja Buran, leidsime Maale läheneva objekti, mis võib olla tähelaev!”

“Saatke lahingulennukid välja!” käskis Tah käriseval häälel.

“Lennus juba,” vastas Burani kapten.

“Lapton, Sheba, vastake, siin komandör Pen, hävitaja Tsüklon…” kostis kolmas võõras hääl. Mari võpatas ja kummardus radariekraani kohale, Kai puges ta kõrvale. Lastiruum Nemesise ees lõi avaneva luugi vahelt piiluva kõrbepäikese kiirtes valgeks.

Tah võttis mikrofoni ja teatas: “Siin tähelaev AKT3717 Nemesis, admiral Tah, lendame kohe remonditsehhi, akude vahetusse.” Ning noogutas peaga tühja pilooditooli poole, kui oli aru saanud, et esimesel istmel aelev rebaseplika tähelaeva juhtida ei oska.

“Meil ei ole akusid!” kostis Lani ärev hääl.

“No siis tee, et oleks, ja kärmelt!” vastas admiral. Kai ruttas pilooditoolide vahele, keeras esimese seljatoe pikali ning ronis kohmakalt moodustunud asemesse, Mari käivitas peareaktori ja jälgis admirali. Tah jälgis pingsalt Kaid, kes kohmakalt rapsides nuppe tõmbas ja siis kangidest haaras. Nemesis tõusis Orkaani lastiruumi põrandalt üles.

“Kas kardad mind, et niimoodi kramplikult rapsid?” põristas admiral.

“Ei, ei karda,” lõõtsutas Kai, “see on mulle lihtsalt raske. Küll ma rahulikumaks muutun, kui sellest ronimisest veidike hinge tõmmata saan.”

Kai toetus tagumiku ja kõhuga pikali seatud seljatoele, aga esimene pool tema keharaskusest toetus küünarnukkidele, mis omakorda toetusid istme käetugedele. Sealt ulatusid randmed ilusti juhtkangideni, mis olid vahetult käetugede ees. Tähelaeva juhtimine polnud hirvele veel kõige rängem katsumus, tõeliselt raskeks läks siis, kui oli vaja sõrga telikute, radarite või teiste nuppude poole sirutada, ühele küünarnukile toetuda ei jõudnud ta kuigi kaua – mitte palju kauem, kui käies ühte sammu astudes. Ja Kai sammud olid tänu ta kaalule kaunis lühikesed, hirv ei suutnud kuigi kiiresti liikuda.

“Ja niimoodi pidasid sa siis lahingut ka?” küsis Tah.

“Mis mul muud üle jäi, Lan ei võtnud mind lastiruumi, ma juhtusin rünnaku ajal väljas olema. Ma püsin siin siiski üsna kindlalt, sest mulle lendas veel üks omade Xi ka selga. Raputus oli kohutav, aga minema ma siit ei lennanud. Alles siis, kui mul juba üks mootor põles, võttis Lan mind lastiruumi.”

Admiral kuulas ja imestas jälle: “Maalane. Ja veel paks hirv, keda tavaliselt süüakse! Tähelaevaga lahingus, Pluuto poolel… Sind ju ei nuumata, aga miks sa nii paks oled?”

“Meil pole süüa muud, kui seda roosat ollust, millega te siin kõiki loomi laudas nuumate. Korralikku taimset toitu saan ma harva, lihaga ei saa mu kõht hakkama. Samas ei tahaks ka teist hirve süüa,” vastas Kai hingeldades.

“Nojah, eks te olegi rohkem nuumamise ja tapmise jaoks, tähelaeva peaks ikka kärbid juhtima,” venitas admiral.

“Kui teile see ei meeldi, et meie selle tähelaevaga toimetame… Mulle kingiti talvel üks sõrmus,” ütles Mari vahele, näidates oma kätt. Kai sirutas sõrga püstmootorite trimmerite poole, sest allpool avanesid remonditsehhi maandumisšahti luugid.

“Kihlasõrmus või?” küsis admiral.

“Kust te teadsite?” imestas Mari.

“No millist sõrmust veel võiks üks üksi kärpide sekka eksinud emane maalane tähtsaks pidada?”

Mari turtsatas ja vaatas maha, Kai vaatas üle õla ja muigas.

“See mees tahtis nüüd suvel pulmi teha,” ütles Mari.

Admiral ohkas ja vaatas aknast välja.

“Me tõesti ei tahaks siin neid tähelaevu juhtida, parema meelega elaksin ma Maal normaalse maalase elu. Kuidas sellega oleks?” küsis Mari Tahi poole kummardudes.

Tah ohkas peale lühikest pausi, vaatas akna taga kerkivaid remonditsehhi maandumisšahti luuke. Puhus läbi vuntsi ja rääkis: “Sinuga on lihtne, sina oled läbi uuritud, sa oled puhas. No saime teada, et Viki oli millestki väga hirmul ja rõhutas, et Monstrum tootis relvakütust. Eks Lan uskus, et sõda venib ja seda läheb vaja… Mina muide kahtlustan ka. Aga su hirvekesed… No kurat, biolabori skanner on läbi! Ma ei usu, et kellelgi teist siin surmapattu hingel on, aga äkki olete üht-teist kuulnud-näinud, mis aitaks meil ses reetmisloos selgust saada. Seepärast ma teid minema ei lasknud. Varuosi on vaja tuua. Kasvõi näiteks sellesama skanneri osi. Ja selleks on vaja hakata Pluuto vahet lendama. Mida rohkem tähelaevu töös on, seda parem. Ja veel Maa. 37 lahingulennuki rusud on kuskil siin planeedil, 26 kärpi on teadmata kadunud. Lan lendas Argeelile uraani järele kohe, kui oli gelastele piki nina andnud ega jätnud ka kellelegi ülesandeid ega juhiseid maalastega suhtlemise osas. Ainult Pluuto tugigrupp tuli rususid ja laipu otsima. Aga maalastega ei mingeid kontakte. Sellega peab veel alles tegelema hakkama.”

Kai maandas Nemesise lahingulennukite vahele. Neid paistis tugevalt üle kümne, seisid kaootiliselt šahti põrandal.

“Ja ei ühtki tähelaeva, ainult lahingulennukid! Miks kurat neid siin nii palju peab olema?” urises admiral välja vaadates. Kai väänas pingutusest võdisedes ennast jälle ühele küünarnukile ja avas rambi. Väljas lennukite vahel ilmusid nähtavale Lan, Gi ja mõned remonditöölised. Tah libistas end istmest maha, astus rambiruumi poole, peatus hetkeks mõtlikult.

“Tegelikult, kui juba kätt paluti ja sa veel andsid ka. Maalastega peab nüüd kuskilt otsast suhtlema hakkama. Eesti? Estonia jah?” küsis Tah Marile silma vaadates.

“Eesti, minu kodumaa jah,” kokutas Mari imestunult ja vaatas Kaile otsa. Kai vangutas imestunult pead ja admiral läks välja.

“Äkki lasebki mu minema. Ajab teid skanneri alt läbi ja laseb järele?” sosistas Mari.

“Ta ju ütles, et transpordi peale on tähelaevu vaja,” lausus Kai.

“Tähelaeva, millel akud läbi? Ja… käigumootorid ja… Ma ei teagi peast. Ja tähelaevu peaksid kärbid juhtima, nagu ta ütles,” rääkis Mari lakke vaadates ja Nemesise seisukorda ja hooldustähtaegu meenutades. Liisu ohkas.

Akna taga algas pantomiim. Sõnad Nemesise kabiini ei jõudnud, ainult Gi kriiskavat häält oli veidi üle masinate müra kuulda. Liikumisest võis aru saada, et Lan sai parasjagu admiralilt kõva peapesu, meister Gi seisis kõrval, käed puusas, töölised olid eemal ühe roboti juures ja vaatasid pealt.

Mari vaatas pulti ja küsis: “Kes raadio kinni keeras?”

“Küllap admiral keeras, et mitte Lani hädaldamist kuulda,” arvas Kai. Mari lülitas raadio sisse, Kai vaatas seltskonda akna taga, mille keskmes oli sõimav admiral.

“Xi 15 0acd9 kannab ette, lähenev tähelaev on identifitseeritud, see on AKT370D Lapton,” kostis raadiojaama kuularist.

“Kas meeskonnaga kontakti olete saanud?” kostis teine hääl.

“Transponderi signaali ja raadioside signaali ei ole, arvutiside on ka puudu, oleme saanud temalt vaid radari ja raadiokaugusmõõtja signaale, laev pidurdab, paistab, et teda juhitakse,” teatas võõras lahingulendur.

“Eskortige see Orkaanile,” kõlas käsk.

“Xi 15 0acd9 kutsub Orkaani!”

“Olete lähenemiskoonuses, maandumisšaht 042, remonditsehh…” kostis valjuhääldist, Mari võpatas, keeras vaiksemaks ja vaatas Kaile küsivalt otsa.

“Komandör Pen, Tsüklon, sektoris 13ed39-a37hf1-df29b1 ei leidu rususid ega Sheba signaali,” kostis tasane prigin.

“Ra?” imestas Liisu.

“Kas ta on terve?” küsis Mari tasa. Katastroofid ja avariid olid sõjaolukorras nii tavaliseks muutunud, et Mari enam ei süvenenud nendesse. Alailma kadus lahingulennukeid ja purunes tähelaevu, pidevalt sai keegi surma. Aga Ra ja Laptoni nimesid kuuldes tuli see kauge plahvatus, millest kaptenid ja lendurid raadioeetris rääkisid, valusalt lähedale. Mis oli juhtunud?

“Ootame ja loodame, kohe näeme,” vastas Kai mõtlikult välja vaadates. Olukord põrandal oli närvilisemaks muutunud, Gi näost paistis, et ta jagas käske oma kriiskaval häälel, admiral sõimas Lani, robotid ja töölised lohistasid lahingulennukeid, tehes põrandale ruumi.

“Miks neil ometi rattaid ei ole?” küsis Liisu.

“Ilmselt ei ole neil rataste jaoks ruumi,” vastas Mari. “Mai rääkis kunagi, et nende suuskade pärast pidi Xi sedasorti riistapuu olema, millega hädamaandumine on samahästi kui võimatu.”

Kärbid akna taga tõmbusid seina ligi ja vaatasid üles, peatselt varjutas päikese maanduv Lapton. Töökoja peauksed avanesid, sealt sõitis välja grupp roboteid, kõige ees suur termotuumalõikur, kaks töölist platvormil. Tagapool paistis ratastel haiglavoodi ja kaks sanitari.

“Lähme välja?” küsis Kai.

“Vaatame jah, eks näis, kas meid aetakse minema või ei,” vastas Mari tõustes.

Laptoni kattepaneelid olid sulanud ja deformeerunud, tähelaev kiirgas kuuma, ta ei olnud veel maha jahtunud. Nagu oleks põrgust tulnud. Keevitusrobot lõikas juba luuki lahti, keegi töölistest uuris kaasaskantava kiirgusmõõturi näitusid. Kommunikaator Mari taskus ei andnud kiirgushäiret, tundus, et tuline ja suitsev tähelaev midagi ohtlikku ei kiiranud. Kõver luuk kukkus kolinal põrandale ja Ra hüppas, Magi lõtv keha süles, otse keevitusrobotile pähe ja sealt edasi kereplatvormile. Keegi hüüdis sanitare, Mari jälitas pilguga Rad, kuni see haiglakäruni jõudis ja Magi kärule asetas. Mure pisikese kärbi pärast nööris Mari kõri, aga kui ta nägi, et eemalduval haiglavoodil Mag siiski liigutas end, hingas ta sügavalt sisse. Ra peatus admirali ees, kummardus kangelt, sirutas end ja lõõtsutas.

“Ei tea lihtsalt, mis juhtus,” kuulis Mari, kui oli lähemale jõudnud.

“Lõpetad oma muumiorukatsed ära,” ütles Lan.

“See ei puutu asjasse, plahvatuse hetkel ei toimunud kummalgi laeval ühtegi sellist protsessi, mis saanuks midagi sellist esile kutsuda,” rääkis Ra ärevalt.

“Kas plahvatas Sheba?” küsis admiral Tah.

“Ei tea. Mul on arvutis Sheba trajektoor enne plahvatust kuni lõpuni, seda tuleb plahvatuse epitsentri koordinaatidega kõrvutada, siis saab teada,” seletas Ra edasi.

“Sellise aparatuuriga tuleb katsetused ära keelata, sina, Ra, oled selles õnnetuses süüdi,” teatas Lan.

“Noo, kapten, kas sina tead juba meist kõigist kõige rohkem, mis juhtus, et sa siin juba süüdistusi poetad?” põristas Tah Laptoni poole astudes.

“See ei ole ju normaalne, kui keegi käib hüperruumis ja väidab pärast, et käis Muumiorus Filifjonkal käppa surumas,” seletas Lan.

“Lan, hinga nüüd väheke rahulikult!” hüüatas Ra, “Kust sa juba seda võtad, et ma Muumiorus käisin?”

“Ise ütlesid, et Filifjonkat nägid!” karjatas Lan.

“Hingake nüüd mõlemad rahulikult!” käratas admiral, “Kas füüsikalabori nõusolek on nendeks katseteks olemas? Füüsikalabor on Ra, kes hingab rahulikult. Arvata võib, et luba on olemas. Kas biolabori nõusolek oli? Minu teada oli. Milles siis küsimus? Muumiorus? Minu pärast lennake või hullumaja riiulite vahel ja otsige nähtustele vettpidavaid seletusi! Selleks ju teadus ongi! Muuseas Filifjonka väidetav kohtamine on vägagi põnev ja intrigeeriv, ma kuulaks hea meelega kunagi vastuseid sellele mõistatusele.”

Ra vaatas korra muigvelsui Marile otsa, Tah tatsas Laptoni mootorigondlite all, vaatas lahtisest püstmootori luugist sisse ja küsis: “Mis see on?”

“Plahvatusest äkki…” alustas Lan, Tah katkestas: “Mis sorti plahvatus paneb nende kärbatanud väljaemitrite vahele paar uut? Kas filifjonkaplahvatus või?”

“See filifjonkaplahvatus olin ikka mina ise,” muheles Ra lähemale minnes.

“Neid emitreid peab ju vahetama terve konsooliga tükkis, enne peab emitrikonsooli stendis katsetama,” kärkis Tah.

“Aga mis mina teha saan? Minul ju stendi pole, emitreid peab lausa varastama, neid niisama ei anta, remondiaega ka ei anta, Lan aga muudkui käseb, et vii uraanilast sinna, too robotid tänna, vea töölised eiteakuhu… Nende püstmootoritega sai seal va Muumiorus veel omajagu nalja, lennu raport on valmis, seal on see üksikasjalikult kirjas ka. Peaaegu oleksin nende pärast alla sadanud ja kui ellu oleksin jäänud, istuksin siiamaani kuskil muumitrollide juures,” jutustas Ra käppi laiutades.

“Gi, too žurnaalid siia, ma tahaks kohe näha nende laevade hooldusaegu,” halas admiral tüdinult pead vangutades, kõhn kärp ruttas kontoriruumi poole, hüüdes üle õla: “Minul need püstmootorid meeles pole, ainult et reaktori koonuse vahetasime hiljuti ära, reaktori ülevaatus kehtib sellel veel mitu aastat!”

“Ja sina räägid korras laevadest, ühel on akud kutud, teine sajab peaaegu Muumiorus alla, kolmas plahvatab eiteamille pärast…” rääkis Tah kaeblikul-norival häälel sulanud Laptonit vaadates.

“Ra hullumeelsete katsete pärast,” oli Lan endas kindel.

Gi tuli tagasi, käes pakk kladesid, admiral otsis kiiruga Laptoni oma välja, lehitses seda ja vajus kössi. Sügas vaheldumisi kõrvu ja kulmusid ning ohkas: “Ega reaktor üksi lenda! Püstmootorid… Ja veel käigumootorid… Jumal küll, kuidas te sellisel asjandusel üldse lennata lubate?! Kus Sheba žurnaal on?”

“Sellist asja siin ei ole,” vastas Gi.

“Tõsi ka või?” küsis Tah. “Lan, mis teil siin toimub üldse? Tähelaev lendab ja polegi remonditsehhis arvel? Millal seda üldse hooldati?”

“Minu kutid pole seda laeva kunagi puutunud,” teatas Gi teraval häälel, käed seljal.

“Sõjaolukord. Esmajärjekorras olid lahingulennukid,” laiutas Lan käppi.

“Ja millega me siis varustust vedama hakkame?” ohkas admiral pabereid lapates, “ära sa märgi, mõni laev on isegi korras… Et ma NA098-t lennus ei näeks, sellel on ka käigumootorid üle aja.”

“Aga Ral tuleb sellised katsed lõpetada,” alustas Lan uuesti.

“Mis alusel?” röögatas Tah, “sellest räägime siis, kui sa leiad mulle dokumendid, mille alusel saab väita, et Sheba oli tehniliselt täiesti korras! Siis räägime sellel teemal edasi!”

Kai vaatas Marile otsa, Tah tõstis peale vaikushetke pilgu pabereist ja vaatas vaheldumisi Marit ja Kaid.

“Meil siis polegi millegagi lennata,” leidis Kai. “Esialgu pole meil millegagi varustuseveol osaleda.”

“Mis teha,” ohkas admiral.

“Tegelikult on küll üks asi valmis,” teatas Gi. “Mari, lähme!”

Tüdruk ruttas kõhna kärbi järel remonditsehhi peasaali väravast sisse. Mari polnud siin kunagi käinud, ta oli vaid kuulnud, et Ra käis siin oma tähelaeva tarvis juppe nurumas. Saal oli suur, täis erinevaid tööpinke, askeldavaid hiidkärpe ja roboteid. Kõikjal vedeles detaile, prügi ja erinevas komplektsuses lahingulennukeid, vaid napilt transpordirobotilaiused rajad olid lagedad. Masinate müra ja detailide kolin oli kõrvulukustav, Mari hakkas mõistma, miks Gi hääl selline ärakarjutud ja kriiskav on.

Ühe tiibadeta lahingulennuki vraki taga seina ääres seisis Pingviin, ilus ja terve, nagu tuliuus. Mari kõndis ümber masina, vedas käega üle katuseserva. Tüdruk ei saanudki aru, kui palju Pingviinist oli endine. Esipaneelid olid kõik uued, tuledeplokid teistmoodi, esiklaas oli ka muutunud. Mari võttis kommunikaatori ja sisestas koodi. See oli endine, Pingviini ukselukud avanesid.

“Eks sa vaata see üle, mul on asjaajamisi,” kriiskas Gi tööpinkide vahele kadudes.

Mari istus auto juhiistmele. Pult, rool, juhised-nupud olid endised. Isegi pardalaekas olid asjad alles, Mari leidis oma mänguhobuse, mille onu kunagi välismaalt tõi. Žurnaal oli ka omal kohal. Sellesse oli ilmunud värske tempel kirjadega “Kapremont R7, AKT Orkaan, Peatehas K8 Gi.” Mari käivitas reaktori, avastades, et süüteahelasse on värsked patareid pandud. Siis meenus Marile rida väiksemaid vigu, ta asus neid kontrollima, ent ei leidnud midagi. Nojah, alla kukkudes olid terved plokid hävinud, ei tea, kas siin masinas ühtki endisaegset aparaati leidus. Pingviin oli justkui uus.

Mari lülitas veomootorid sisse ja sõitis töökojast välja lastiruumi, avas ukse Kai, Tahi ja Gi juures. Tah takseeris Pingviini, ta vuntsid vajusid veel rohkem sorgu: “Püha Gudu küll, no kas see ongi see midagi, mis Gil valmis oli?! Mida me veel sellega peale hakkame? Loomi vedama tapamajast ristlejatele? Ükshaaval või? Midagi rohkemat sellesse ju ei mahu! See on väiksem kui lahingulennuk!”

“Mulle ta siia toodi, järjekorda ta pandi, nüüd on valmis,” vastas Gi käppi laiutades. Lan vaatas pahuralt maha. Kai vaatas nõutult küll Mari, küll Tahi otsa. Lõpuks astus admiral Pingviini juurde ja ütles Marile: “Laevu pole. Selle junniga pole ka miskit tarka peale hakata. Sulle kuluks puhkus ära. Lenda parem selle junniga selle juurde, kes sulle sõrmuse kinkis.”

Mari lõi särama, hüüatas “Aga Valli!” Hüppas siis masinast välja ja ruttas Nemesise rambist üles.

“Pidage nüüd, kes siis Nemesisega lendama hakkab?” hädaldas Lan.

“Kai lendab. Alusta aga sellest, et tee Nemesis korda. See põlenud ja kokku lapitud käigumootor nr3, akud, avariireaktori kütus… Küll Gi leiab siit veel asju, mida Nemesisega teha ja mis pole lendamine,” vastas Tah.

“Kai on ju nuumhirv!” kaebas Lan.

“Aga lendab hästi, nagu raportis kirjas on,” põristas Tah.

Mari jõudis Nemesise puhketuppa, kus kaks hobust magasid. Mis selle uue valgega teha? Praegu mitte midagi, las olla parem siin, Kai ja Liisu juures. Admiral toimetab ja käsutab, temast ei paistnud küll midagi sellist, et ta võiks ootamatult käskida kõik loomad tapale saata. Aga Valli ja tema kahtlane haav kaela all… Mari põlvitas Valli kõrvale ja sosistas talle kõrva: “Maa. Valli, meid ootab Maa.”

Hobune avas võpatades oma selged, ilmekad silmad ja vaatas tüdrukule otsa. Maa. See oli see, millest oli hobune salaja pidevalt unistanud. Uskumatult kiiresti tõusis Valli jalule ja ruttas välja lastiruumi, Pingviini kõrvale. Mari peatus Kai ees. Hirv seisis jälle lohakalt ja nukralt, silmad märjemad kui tavaliselt.

“Mine, Mari. Mina pean siia jääma,” sosistas hirv katkeval häälel. “Aga küll ma varsti sulle järele tulen, meil on südamed puhtad.”

Valli kobis istmete taha, Mari istus juhiistmele ja sulges uksed. Vaatas läbi klaasi eemalduvaid kärbinägusid. Tah, Ra ja Gi paistsid rahulolevad, nende pilgud olid selged ja heatahtlikud, ainult kapten Lan oli pahur ja pinges.

“Hobuse võttis ka kaasa,” urises Lan.

“Mis siis, kahju on või?” turtsatas admiral.

“Ta on juba mitu hirve omastanud…”

“Kas nad on sul loetud või? Kas neid napib sul või?” sõimles Tah.

“Ühe hirve on tüdruk ise üles kasvatanud,” pistis Ra vahele.

“Mõned hobused lõid ühe lihuniku vigaseks, meil on alust kahtlustada, et üks neist hobustest oli tüdruku oma,” teatas Lan.

“No ja mis siis kui lõi? Kas kardad, et ta kordab oma tegu? Muidugi kordab, kui talle noaga jälle kõri kallale minna,” pomises admiral.

“Sellised lojused, kes kärbi vastu on hakanud, ei tohiks hinges…”

“No ja tapad ta ära – kas sul hakkab kergem? Mari lojaalsus kärbiühiskonnale unusta siis kohe ära ja… Kapten, kas sa ei leia, et su prioriteedid on paigast ära? Lihunikku löönud hobuse pärast on mure suur, hirved, kes reetmisest midagi teada võiks, lased minema, remonditsehh on lahingulennukeid täis, aga tähelaevad hooldamata, üle saba lapitud, plahvatavad ja sajavad Muumiorus alla, samas on korras lahingulennukeid rohkem kui küllalt…”

“Ei ole küllalt, me kaotasime neid lahingutes…” hädaldas Lan Tahile vahele.

“No too siis Samuumi” pealt üle, seal nad seisavad praegu niisama, sest ristleja on lahinguvõimetu ja teenistusest maas. Võta vaid üle! Aga aru ma ei saa, mis sa nendega praegu peale hakkad? Samas näed, ühe piloodi saatsime praegu koju, sest pole tähelaeva kätte anda! Mis Ra nüüd veel tegema peab? Tema ka praegu jalakutt!” pahandas admiral edasi, vaadates taevasse, kus peaaegu nähtamatuks täpiks kahanenud Pingviin põhja poole kaldus.

“Tõesti, mis ma peale hakkan,” urises Ra vigastatud Laptonit vaadates.

“Kas Gi teab, mis teha tuleb?” küsis admiral kõhnalt kärbilt.

“Eks ma esialgu lõpeta nende Xidega,” arvas meister.

“Ei. Gi lohistab praegu need Xi-raiped siit jalust ära ja siis – kõigepealt teete Nemesise korda, siis läheb Lapton kapremonti! Vot nii,” kuulutas admiral. “Hakake pihta!” ja seadis sammud ukse poole.

Lan turtsatas ja lidus teisele poole, Kai, Ra ja Gi vaatasid teineteisele otsa.

“Egas midagi, rasvarull, kui admiral nii ütles,” laiutas Gi käsi ja suundus Kaiga kõrvuti Nemesise poole. Ra ütles: “Anna siis teada, kui Laptoni kallale lähed, ma teen Lea juures kerge kohvi ja vaatan, kuidas Mag elab.”

Ra ruttas läbi Orkaani koridoride, pea lühikesi, ebamääraseid mõttekatkeid täis. Mis seal küll juhtuda võis? Kellad olid ju sünkroniseeritud, hüppeni jäi veel mitu sekundit aega, Ra jõudis peale plahvatust isegi protsessi peatada. Kas ta üldse julgeb enam selle aparatuuriga tegeleda? Seniste teadmiste järgi pidi kõik korras olema ja täiesti juhitavalt töötama. Samas avas see süsteem tee sellisesse maailma, millest kärbid ei teadnud mitte kui midagi. Ra oli õige mitmel eluga planeedil käinud ja näinud ühesuguseid süsinikul-vesinikul baseeruvaid elutegevusi. Näinud isegi teisi mõistuslikke olendeid. Ent kõik nad olid paistnud nagu tavalised luust ja lihast olevused, kes hingavad hapnikku ja elavad roheliste taimede keskel. Aga Filifjonka ei olnud selline olend, Ra oli talle silma vaadates tundnud midagi seninägematut, see painas teda siiamaani. Kõige hullem oli aga tundmus, et tema nähtud olend on just seesama, kellest Tove Jansson on oma raamatutes kirjutanud ja joonistanud. Ra üritas asja enda jaoks naljaks keerata, et kuidas siis tulnukas ja Filifjonkaga nii sarnased saavad olla, proovis endale sisendada, et nimi on valesti meeles ja tegelikult oli see lihtsalt mingine rebase, kasvõi Alissa evolutsiooniprodukt… Keegi Fafiliine hoopis ja kui ta uuesti sinna maailma ja aega sattub, tunneb ta kergendust: ei mingit Muumiorgu ega Filifjonkat. Mõttekatked settisid ja meeled rahunesid. Kuskilt sügavusest tõusis aga ikka äng, et see oli Muumiorg ja kohatud tulnukas oli seesama Filifjonka, kellest jutustasid Tove Janssoni raamatud ja pildid.

Mis saab edasi? Kas tema ongi see teadlane, kes seletab lahti, kust tulevad unenäod, kus sünnib fantaasia? Ei. Tema on tuumafüüsik, tema oskab vaid luua teed, mida mööda muinasjuttu rännata. Sellest aga, mis sünnib teekäijate peas, ei teadnud ta kuigi palju. Aga oli üks nõtke ja nägus emakärp, kes sellest üht-teist teadis. Ra avas biolabori ukse.

Mag istus, loppis nägu peas ja kohvitass käes, haiglavoodi äärel ja rääkis midagi murelikult. Lea noogutas kaasa, poetades mõne lause vahele. Lähemale jõudes kuulis Ra, et jutt käis Filifjonkast, Kaist ja närvisüsteemist.

“Kuidas sa end tunned?” küsis Ra kaasat kallistades.

“Juba hakkab parem. Ma ei saanud siiski närvikahjustusi,” vastas Mag. Ta oli katastroofi ajal Laptonis üle kuumenenud, seepärast ta arstide hoole alla viidigi.

“Millega siin tegeldakse?” küsis Ra.

“Lani kiuste uurin tšakraid,” vastas Lea. “Ega tapa niisama rohtlakatte.”

“Oled midagi uut kah avastanud?”

“Ei midagi erilist. Seni on ikka kõige pöörasem see ajamasinaefekt, kui ma ära tõestasin, et rohtlakati välkkiire reaktsiooni põhjuseks on see, et ta tajub tulevikku ette ja see, kuidas sa nüüd kontseptsiooni katseliselt ära tõestasid. Ma ei suuda ära oodata, kui teie esimese reisi lõppraporteid lugeda saan. On vast imesid Ge loodus meile loonud. Ja kui keerulisi... Ahjaa, üks asi veel. Ma mässasin veel veidi rohtlakati ajuga, kustutasin mälu ja vaatasin, kuidas taastub. Mu see katseahel, mille ma rohtlakati närviskeemi alusel koostasin, näitas signaale. Signaalide päritolu on tundmatu, mingeid mõõdetavaid voogusid sellega kusagilt ei kaasnenud. Aga õhk põrandal hakkas helendama, nagu oleks miski õhumolekule kirgastanud. Väga nõrgalt küll, palja silmaga polnud see nähtav. Aga sensorid võtsid üles. Ainult selle helenduse, aga mitte midagi sellist, mis võinuks õhumolekule niimoodi kirgastada. Ainult tšakraahelast tulev signaal muutus valgusega kooskõlas. Kui rohtlakati mälu kustutasin ja see taastuma hakkas, muutus see signaal eriti aktiivseks,” jutustas Lea õhinal.

“Ehk et sa oled avastanud mingisuguse senitundmatu eetri, energiaoleku,” lausus Ra “Sinna siis kaob ka rohtlakati mõistus peitu, kui sa tema aju abitult tühjendad. Kuhu me jõudnud oleme.”

“Väga kaugele. Väga,” sosistas Mag käpakesi kohvitassi ümber põimides. Ra mõtles tükk aega ja küsis: “Millega siis Lan niimoodi kibeleb, et asu ei anna?”

“Ikka Fuuria närviimpulsiahelate ja rohtlakati mäluga ja meetmetega neid meile alluma sundida.”

“Milleks ometi? Nii Fuuria kui Monstrum on ju hukkunud.”

“Tundub, et asi ei piirdu vaid Monstrumi ja Fuuriaga. Lan nõuab miskipärast, et ma sellega edasi tegeleksin ja et temal on kiire!”

“Millega ometi? Misasja ta veel aretab? Viki on surnud, Monstrum ja Fuuria sodiks…”

“Strateegiadivisioni värk. Isegi minu jaoks salastatud,” lausus Lea. Kärbid vaatasid teineteisele küsivalt otsa, Mag lasi järgmised kohvitassid täis.

“Nüüd Lan ei usu, et ma ei saa rohtlakati aju ümber programmeerida ja raportit lugeda ta ei viitsi. See oli muidu väga keeruline raport tõesti, endalgi on raske kogu seda asja hoomata. Aga nõuab muudkui, et asja ära teeksin,” kaebas Lea.

 “Milleks on vaja rohtlakatti ümber programmeerida? Milleks tal veel seda vaja läheb?” arutles Ra Magi kõrval voodiäärel istet võttes.

“Ei tea. Salastatud. Igatahes ei saanud nad rohtlakattide ümberprogrammeerimisega hakkama, siis panid nad mind uurima, et milles asi on. See on ennekuulmatu juhus, et Strateegiadivision ei saa mingi asjaga hakkama ja annab selle üle tavalisele uurimislaborile. Mina ka ei saa sellega hakkama, kuni ma ei tea, mis ja kuidas väljaspool rohtlakati aju nende signaalidega toimub ja kus see toimub. Jutt mõistusest väljaspool keha ei rahulda Lani, ta nimetab seda esoteeriliseks jamaks.”

“Mis sa siis nüüd teha plaanid?” küsis Mag.

“Tahan selle asja lõpuni ära lahendada. Selleks on mul vaja pihta saada, mis signaalid need sellised on, mis omadused neil on, kust nad tulevad ja kui kiiresti levivad ja nii edasi. Selleks on vaja arvutusvõimsust,” kordas Lea. Ra mõtles pikalt ja küsis: “Mag, kas sa mäletad, kuidas me Kai saime?”

“Jah, sa tõid kuskilt embrüoimplantaadi. Liisu jäi tiineks,” meenutas väike ümarik kärp.

“Aga kas sa mäletad, kust ma selle tõin?”

“Ei.”

“Vot. See oli Agno biolabori katse Maa punahirve genoomiga. Ma nüüd ei tea, kas katse loeti õnnestunuks või mitte – ilmselt mitte, ma pole kuskil rohkem selliseid Kai moodi nirusid ja lodevaid hirvi näinud. Samas oli see suhteliselt hiljuti, võib-olla selle pärast pole ma teisi selliseid hirvi näinud, Liisu-sugused tavalised Pluuto nuumhirved on palju jõulisemad, tugevamad ja kaalukamad,” rääkis Ra Lea aparaate vaadates.

“Miks sa sellest räägid?” küsis sale emakärp.

“Selle pärast, et Kai geene ei modifitseeritud tavalisel moel. Tema genoomi liideti veel ühe väga haruldase looma koode.”

“Millise?” imestas Lea.

“Ei saa öelda. Aga ma oletan. Selle põhjal, kuidas Kai tema väitel Laptonilt haihtus ja Filifjonka ära viis ja Nemesisele teleporteerus. Ja mida ta väitis ennast kogevat, kui ta salakütilt pihta sai ja kui Lan teda hiljuti juurikalaos torkas,” rääkis Ra ja vaatas Leale mõtlikult otsa.

“Kuidas see võiks minu katsetega seostuda?”

“Kui sa saad oma tehisnärviahelates simuleerida protsessi, mis toimub tegeliku looma närvides, kui hapnikuvarustus väheneb. Verekaotuse või hingamise peatamise läbi. See on küll uitmõte, aga sa võid niimoodi palju huvitavat näha.”