Tavaliselt, kui film tehakse raamatu järgi ja ma raamatut veel lugenud ei ole, siis püüangi filmi enne ära näha, sest film on ühest küljest hoopis teine meedium, mis suudab raamatut vaid piiratud kujul edasi anda. Küllap seepärast on ka paljud filmid läinud seda teed, et raamatust lastakse häbenematult lahti ja sünnib hoopis uus lugu, millel originaaliga on üsna vähe pistmist. Samamoodi on Sass Henno "Mereröövlimängule" lähenenud ka stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis. Nende tunnustuseks tuleb öelda, et nad on, erinevalt oma Hollywoodi kolleegidest, uuele loole ka uue pealkirja pannud.

Kahjuks ei ole ma selle arvustuse kirjutamise ajaks lugenud veel "Erik Kivisüdame" romaani versiooni. Püüan selle vea esimesel võimalusel parandada, kuid film, eks ole, peaks olema nauditav ka ilma romaanita, eriti kui romaan on kirjutatud samade stsenaristide poolt nende oma stsenaariumi põhjal. Ette rutates ütlen siiski, et nii see siiski vist ei ole. Vähemalt on mul jäänud selline mulje lugedes teiste filmivaatajate ja raamatulugejate arvamusi. Ei tohi ju unustada, et stsenaariumi ja filmi vahel on veel üks looja, kes vormib käsikirja filmiks läbi oma nägemuse, oskuste ja võimaluste.

Käisin filmi vaatamas koos lastega, seitsmese tüdruku ja üheteistkümne- ning seitsmeteistkümneaastaste poistega. Peale filmi selgus, et meie kõigi arvamused ja hinnang langes laias laastus kokku ja võib taandada kahele üldmuljele. Esiteks, et silmailu ja haarde poolest oli tegu päris hea kinopildiga. Teiseks, et sisu, sisudetailid ja kogu keskne intriig kompassi ümber oli päris segane ja midagi oli selle loogikas viltu või siis nii kehvasti esitatud, et see meile päris usutavalt kohale ei jõudnud.

Idee iseenesest oli tore ja vähemalt mina, tuginedes varasemale elu-, lugemis- ja kirjutamiskogemusele, suutsin üldiselt mõista, mida autorid öelda olid tahtnud ja mispärast see või teine stseen oli sisse pandud. Välja arvatud väga efektne rääkiva vanatädi pilt, see oli ikka täiesti suvaline ja selle alt paar minutit ekraaniaega vabastada ja pigem mõnda teist liini sügavuti esitada oleks ainult kasuks tulnud.

Peale filmi sai lastega filmi sisu üle ka tublisti arutatud, et mis siis tegelikult toimus ja miks ja kuidas siis asjad nii läksid. Iseenesest on see positiivne, et mõtteid tekib, kuid need olid siiski kõik kantud pigem segadusest, et lõpuks aru saada, et miks?

Poiste puhul nurisesid nad ka dialoogide üle ja minagi nõustun nendega - tegelased rääkisid, nagu oleks kogu tekst tõlgitud eesti keelde inglise keelest ja sealjuures päris halvasti tõlgitud. See ei olnud mingi normaalne eesti keel. Kogu aeg oli mulje, et vaatad välismaa filmi, millele on kiiruga ja lohakalt eestikeelne tekst peale loetud.

Kuigi pilt oli ilus ja otseselt kehvaks filmi keegi ei tunnistanud, see oli siiski huviga jälgitav, siis midagi olulist jäi siiski puudu. Võiks öelda, et sujuvast, usutavast ja loogiliselt mõistetavast loo jutustamisest. Just seepärast plaanin ette võtta ka samanimelise raamatu, vast saab siis paika ka need detailid, mis filmist puudu jäid. Ja äkki on see veidi paremas eesti keeles, kui film.