Kolm meest, üks naine ja ääretu ookean nende ümber. Lisaks neile Martha, must Peeter ja 3 kuud hilinenud vahetus. Ookeani taga kaks vaenulikku riiki, rohkem riike kogu maailmas polegi. Kõige taustaks 40 aastat looduskatastroofi ja ülemaailmset veeuputust. Kõik see meie omal Maal. Kui mõni ütleb, et selline uputus pole siin planeedil võimalik, siis on tal ilmselt õigus ja järelikult toimub kõik see ühel planeedil Linnutee teises servas. Aga see kõik toimub, selles võite kindlad olla. Minge vaadake ise, pilt ei valeta.
Filmi juurde kuuluvad tähtsad atribuudid: Peaosades Kate Bosworth („Superman tuleb tagasi“), Thomas Kretschmann („Pianist“), Lucien Laviscount („Emily in Paris“) ja Martin McCann („´71“).
Stsenaariumi autoriks on Malachi Smyth ("The Score"), lavastajatoolil Tanel Toom ("Tõde ja õigus"). Stuudio Allfilm. Ulmepõnevik "Viimane vahipost" on valminud Eesti, Suurbritannia ja Saksamaa koostöös. Kes otsib filmi kohta infot ingliskeelsest internetist, siis filmi ingliskeelne nimi on "Last Sentinel". Pole tähtis, mida arvustaja su filmi kohta ütleb, peamine, et ta su nime õigesti kirjutab. Loodetavasti sain selle ülesandega hakkama.
Film välkuvalt-paukuvalt ulmeline ei ole. Üksildane roostetav vahitorn keset merd katastroofijärgses maailmas võimaldab usutavalt ilma tulevikutehnoloogiata läbi ajada, kuid ulme on katastroofi ja uputuse ning sügava, pea kogu maailma puudutava üksildusega jõuliselt kohal. Tegelasi on vaid neli, enamiku filmi ajast, kuid panused on kõrged ja kõik tegelased filmi lõpuni ellu ei jää. Nii et draamat jagub ja mõistatamist ka, kes on paha, kes lihtsalt ebastabiilne ja kas pääsukesed pääsevad või ei. Ja muidugi kõige fundamentaalsem küsimus, mis filmi käima lükkab – kus kurat on vahetus, mis pidi juba 3 kuud tagasi kohal olema? On seal teispool vett üldse veel keegi alles või on nemad neli ainsad kogu maailmas. Spoilimata on sellest liinist üsna keeruline rohkem rääkida, astuge kinost läbi ja vaadake järgi.
Peamise tegevusliini all räägitakse aga suurematest asjadest. Selleks, et keegi ei näitaks näpuga ühelegi praegusele riigile või riikide blokile, on maailmas alles Lõunamaa ja Põhjamaa ning „meie inimeste“ kallis kodu on just lõunas, mitte seal kurjade inimeste Põhjamaal. „Meie inimesed“ seisavad rahu eest ja on valmis selle eest surema ja neid seal põhjas tapma. See viimane on seersant Hendrichsi sõnul meie ja nende suurim erinevus: „meie tahame neid tappa ja nemad meid“. Luban, et tsitaat on piisavalt täpne, et mõte õige oleks.
Tasakaal on filmi üks alusmotiive: „meie ja nemad, sõda ja rahu….“ Selliste mõtteteradega film algab ning libakotletist veeretatud kuulikese laualt maha veeremine, sest kogu krempel on viltu, rõhutab tasakaalu motiivi veel üle. Kaks hõbedast võtit, mis kui võimusõrmused kokku korjatakse ja siis ühe tegelase kaelast teise rändavad on üsna aimatav paralleel kääbikute rännakuga. Kuid Turmamäe leekidesse neid filmi lõpus ei heideta.
Filmi teiseks korduvaks motiiviks on ümberpööratus. Roostetav vahitorn jõulise mere vastu, ebakindlad tegelased, kellest sõltub maailma saatus. Võimas relv ja lagunevad seadmed, millele otsitakse juppe mere hulpprügilatest. Isegi filmi pealkiri tuleb ekraanile alles filmi lõpus ning filmi osade alapealkirjalikud toimivad märksõnad „Tõde, Lojaalsus, Ohverdus“ on peidetud peldiku seinale, järjestatuna on need paremalt vasakule. Turmamäe“ lõpplahenduski on pööratud. Tegelased filmis on küll haprad ja vigadega, kuid nad teevad omi suuri asju just seepärast, et nad on sellised nagu nad on. Tegid nad kokkuvõttes palju ja kõige nõrgem tegi kõige rohkem.
Kellele see film võiks meeldida? Inimesele, kes vaatab ulme- ja põnevusfilme, kuid ei nõua ulmefilmist välkuvaid värvi- ja heliefekte ning põnevusfilmist tagaajamist ja jooksmist üle katuste. Nappe pääsemisi on siin filmis siiski mitmeid. Inimeste vahelised suhted ja krimiloovääriline mõistatus on filmis kesksel kohal. Ka nende asjade armastajatele võiks see meeldida.
Kuidas see arvustus sündis
Siia arvustuse lõppu pean ma lisama ülestunnistuse: ma ei ole tegelikult seda filmi kordagi näinud. Ei, ma ei võtnud arvustust laest ega lasknud tehisintellektil seda kirjutada, ma olen lihtsalt pime ja vaatan filme kõrvadega. Selleks, et see oleks rohkem kui vaid dialoogi ja helide kuulamine, valmistatakse filmidele kirjeldustõlge – pilti sõnaliselt kirjeldav lisandus, mis mahutatakse dialoogi ja filmi helide vahele. Eestis tehakse kirjeldustõlge neljale-viiele filmile aastas, neile, millele Eesti Filmi Instituut on andnud tootmistoetust. Maailmas pannakse kirjeldustõlget filmiplaatidele lisahelireaks, mitte kõigile küll ja mängu võivad tulla ka piirkondlikud autoriõigused – USA turu jaoks toodetud plaadil võib selline heliriba olla, sama filmi Euroopa jaoks toodetud plaadil aga mitte. Kirjelduse heliriba on leida mitmes voogedastuse platvormil, Netflix, Amazon, Apple TV ja teised. Otsida valikut tähisega Audio description. Rakenduda võivad need samad geograafilised piirangud. Eestis toodetud kirjeldustõlge pannakse ka eraldi äppi MovieReading, millega võib pime inimene nagu valge inimene kinno minna, lasta äpil filmiheli kirjeldusega sünkroniseerida ning siis oma kõrvaklappidest kinofilmi kirjeldust kuulata. „Viimase vahiposti“ puhul võib kuulata nii kirjeldust koos tõlkega kui ka vaid kirjeldust, et näitlejate hääl varju ei jääks. Selle kirjeldustõlke valmistas Film Tower ja ma kuulusin koos Piret Õunapuuga tiimi, mis kirjeldustõlke valmistas. Töö käigus sai seda filmi ikka päris mitu korda minutikaupa kuulatud ja eks nii märkab filmist asju, mida vaid korra kinos vaadates ehk tähele ei paneks. Kuid operaatoritöö hindamisega läheb mul siiski veidi raskeks. Ennetamaks küsimust, mis minu osa tööst oli, siis mina vaatasin, et kirjeldus oleks mõistetav ja tegin vajadusel parandusettepanekuid.
Aga ikkagi need pääsukesed. Kaks tegelast, Sully ja Baines, pudeli kõrval küsisid üksteiselt, et kui inimkond ennast õhku laseb, siis milles hobused, koerad, kassid ja pääsukesed süüdi on? Armsad tillukesed pääsukesed.
