Ulmestaar Sten Kohlmann

Kes oled ning millega tegeled?

Olen vist viimase kümnendi (kui mitte kauema aja) jooksul ennast ajakirjanikuks pidanud, aga kuna ma kirjutan ka vabal ajal, siis äkki olen lihtsalt kirjutaja? Kunagi ammu mitmeid erinevaid blogisid pidanud, erinevatele veebilehtedele kirjutanud, oma lõbuks sahtlisse lühijutte kribanud, teinud laulusalme, reklaamtekste, suvalisi mõtteid Twitterisse... Mulle lihtsalt meeldib sõnu ritta seada. Mu suurimaks hobiks on videomängude mängimine ning tänaseks on nendest kirjutamisest saanud mu palgatöö, seega kurtmiseks pole põhjust. Lisaks olen aastate jooksul aidanud MängudeÖÖ üritusi korraldada, teinud podcaste ja jumal teab, mida kõike veel.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Hetkel on mul käsil mangaseeria „Bleach“, mis räägib teismelisest poisist, kellest saab juhuse tahtel vikatimees, lihtsalt mitte nii morbiidses võtmes. Hästi palju erinevaid ja omanäolisi tegelasi, palju suurejoonelisi võitluseid, shoneni žanrile omaseid klišeesid, stiilne visuaalne külg – minu jaoks täielik nauding.

„The Mandaloriani“ kolmas hooaeg algas, aga see on üllatavalt igav. Lahedate kosmosevõitluste asemel tegeletakse igava spirituaalse sisekaemusega. Seevastu hiljuti ilmunud „Resident Evil 4“ uusversioon on fantastiline videomäng, mis on suutnud ümber lükata kahtlused, et ühe aegade parima mängu uuesti tegemine oli üldse vajalik. Väga äge õudusmärul suurepärase atmosfääriga.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Mulle meeldivad sellised näiliselt lihtsad lood, mille taga peitub midagi enamat. Paar aastat tagasi kahmasin puhkusel olles majutuskohast riiulilt täiesti suvalise odava krimka ja enam maha ei suutnud panna. Anna ainult natukene müstikat ja salapära ning ma olen müüdud. Huvitavalt peab olema kirjutatud, kõik muu on boonus. Siis võib vaadata isegi läbi sõrmede, kui autor ennast detailidesse ära unustab ja kirjeldab kolme lõigu jagu midagi täiesti ebaolulist. Get on with the show!

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

„One Piece“ tundub esialgu nagu täiesti tüüpiline shonen manga, aga autor on oma maailma loomisega niivõrd pööraseks läinud, et mida aeg edasi, seda unikaalsemaks see muutub. Kõik nõretab detailidest, iga viimne kui üks element on peensusteni läbi mõeldud, ning joonistuste puhul peab igat paneeli tükk aega uurima, et midagi nägemata ei jääks. See on fun ride, millele annavad kapoti all hoogu ka päris tõsised teemad, nagu korrumpeerunud maailmakorraldus, rassism, jm.

Videomängude maailmas on mu üheks vaieldamatuks lemmikuks „Mass Effecti“ sari (kui see kesine „Andromeda“ välja arvata). Triloogia lõpp-punkt oli ehk pisut kesine, ent kõik sellele eelnev oli seiklus suure S-iga.

Mangaka Junji Ito on viimaste aastate jooksul mu lemmikautorite hulka tõusnud. Tema õuduslood ei pruugi alati hirmsad olla, ent isegi kõige kehvemal juhul ootavad lugejat fantaasiaküllased joonistused. Ja kui planeedid joonduvad ning Ito horror ka tasemel on, siis suudab ta vaid paari leheküljega lugejas õõvatunnet tekitada.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Mul on tunne, et kui mängid videomänge, siis on võimatu ulmega mitte kokku puutuda. Eks reaalsuses saab see kokkupuude laieneda ka raamatute-filmideni (üks mu varasemaid mälestusi on see, kuidas väiksena vanavanaisa korteris sahtlitest enda mänguasju välja kiskusin, samal ajal, kui telekas mängis „Star Wars“), ent videomängud on kindlalt see nullpatsient, mille puhul ma teadvustasin ulme olemasolu.

Näiteks on mul tänaseni südamesopis pisike koht sellisele kosmoseõudukale nagu „Martian Gothic: Unification“. Kiire kokkuvõte: Marsil on suur baas, mis on pikalt vaikne olnud. Kolm kangelast asuvad asja uurima, ent neile on antud konkreetne käsk – püsige eraldi, et püsida elus. Mängija juhib kõiki kolme tegelast kordamööda, ent kui kaks karakteri juhtuvad kohtuma, saab mäng läbi.

Nii tulebki suure baasi kõledates koridorides ringi tuiata, mõistatusi lahendada ning müstiliste jõudude poolt reanimeeritud laipade eest põgeneda. Tegelikult on see võrdlemisi keskpärane mäng, mis on pisut kole, puine ja kasina häälnäitlemisega, aga sel on mingi veider võlu, mis mind siiani paelub.

On sul lemmikloomi?

Aastaid tagasi suutis mu sõbranna mulle sokutada ühe kassi, kellele ajutiselt hoiukodu pakkuda. Siiamaani pakun. Kuna ta oli Pärtli näoga, siis sai ta nimeks Pärtel.

Koomiksirõõm: Maa varjatud pool ja ulmereede

Kümnendal märtsil sai Kirjanduse majas esitletud Urmas Nimetu ja Amanda Orava koomiksit “Maa varjatud pool".  

Tegijaid pinnis Laura Loolaidi.

Seda kuidas vestlus tegelikult kulges ja mida Amanda ja Urmas vastasid, vaata ulmeõhtu videost. 

"Maa varjatud poole" esimest kümmet lehekülge saab piiluda möödunud novembri Reaktorist: 

https://www.ulmeajakiri.ee/?koomiks-isutekitaja-maa-varjatud-pool

(Pikem postitus siin: https://rujanaut.blogspot.com/2023/03/koomiksiroom-maa-varjatud-pool-ja.html)

Koos Helide isandatega Sõrmuste isanda jälgedes.

Kuuendal veebruaril toimus Tartus, Vanemuise Teatri kontserdimajas fantaasiafilmi-triloogia Sõrmuste Isand filmimuusika kontsert. Esitajaks oli ukraina sümfooniaorkester The Lords of the Sound. Muusika oli unustamatult eepiline ja tõesti nagu otse filmist. Orkestril oli kaasas ka koor ja solist, kes tegid tasa selle, mis pillimeestel puudu jäi. Kõik lauljad, eriti solist Yaroslav Radionenko andsid oma häältega meelierutava ja unustamatu elamuse. Nüüd viimaks sai otse näha ja kogeda kuidas ja kustkohast tulevad haldjalaulud ja sõjahääled filmi soundtrackki. Paljudel orkestri liikmetel olid seljas keskmise eesti larpi kvaliteedis filmitegelaste kostüümid ja siin-seal vilksatas juuste alt ka haldjate teravatipulisi kõrvu. Muusika taustaks jooksis ekraanil ka liikuv pilt, kuid see oli kahjuks pigem Windows mediaplayeri screensaveri vaibiga, sekka ka mõned kaadrid mis ajuti seostusid muusika teemaga. Kontsert äratas paljude kuulajate südames taas ellu need tunded, mis valdasid publikud 20 aastat tagasi, kui triloogia esmakordselt vaatajate ette jõudis, millest andis tunnistust ka püstijala peal pikk aplaus kontserdi lõpus. Elamus oli tõepoolest võimas ja võlus kuskilt südame sügavast ja unustatud sopist välja salasoovi filmi uuesti üle vaadata. Päris viimaste paladena kõlasid ka paar ukraina rahvalaulu, mis kukkusid kontserdi eepilise muusika taustal veidi veidralt ansamblist välja. Mõistlikum oleks olnud sinna valida ehk meeleolult veidi sobivamad lood. The Lords of the Sound Orchestra on ammune eepiliste muusikaliste teemade kummardaja ja rõõmustab pidevalt Euroopa publikut eredate ja meeldejäävate kontsertidega, sealhulgas kuulsate filmiheliloojate nagu Hans Zimmer, Ramin Javadi, Klaus Badelti, James Howardi jt muusikaga.

https://rujanaut.blogspot.com/2023/03/koos-helide-isandatega-sormuste-isanda.html

Noortekirjanduse ühing vestleb

Eesti Noortekirjanduse Ühing alustas oma kevadist neti-intervjuude sarja. Esimesena võetakse ekraani vaheldusel usutleda Joel Jansi, kes räägib nii oma lugemisvarast, lemmikutest ja mõjutajatest, kui romaanivõistlusel äramärkimisest ja paljust muust huvitavast.

Eesti Noortekirjanduse Ühingu kevadintervjuude sarja teine külaline oli Marek Liinev. Tema kõneleb ülikangelastest ja koomiksihuvist, käsil kirjatöödest, kirjutamise taustatööst ja loometöö tingimuste loomisest, unejuttude ja omaenda kirjapandu kuulamisest.

Eesti Noortekirjanduse Ühingu kevadintervjuude sarja kolmas külaline oli Kersti Kivirüüt. Kersti kõneleb raamatutest "Mina, Raimo" ja , "Okultismiklubi", oma õpetajakogemusest ja kirjutamisest, sõna väest ja vägisõnadest, kassidest ja paljust muust. 

Kõiki kolme küsitles Lille Roomets. 

Eelmise aasta kevadintervjuud on kogutud siia loendisse, selle aasta omad kogutakse siia. 

Mairi kutsub noori Karlovasse kirjutama - teisipäeviti kell neli!

Teisipäeviti kell neli toimuvad Karlova raamatukogus loovkirjutamise töötoad noortele. Mairi juhendab, tutvustab töövõtteid ja vahendeid, aitab mõtteid leida ja suunata. Edaspidi toimuvad noorte kirjutamistoad kord nädalas, teisipäeviti kell neli.

Lisainfot loe Tartu linnaraamatukogu kodulehelt või tartu.ee lehelt.

(Pildil kirjutamise töötuba 2022. aasta Estconilt; kaadrisse on jäänud nii noori kui ka mitte enam nii väga noori kirjutajaid. Loovtöö tulemused ilmusid Estconi-reaktoris.)

Tumedad Tunnid veebruaris

Veebruaris said kuuldejutu-sõbrad nautida ohtralt värskemat tumedat kraami - Marek Liinevi juttu "Viikingid" jagus lausa kaheks osaks:

http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-601-m-liinev-viikingid-1/

http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-602-m-liinev-viikingid-ii/

Toetajaid kostitati uue osaga lugudesarjast Claverhouse Emails.

(Toetajaks saab hakata Patreoni vahendusel siin: https://www.patreon.com/Tumedadtunnid)

Eelmiste kuude kokkuvõtted: jaanuar 2023, detsember 2022.

Ulmikud mauruses

Tehnopreester räägib roninile Simaki libainimestest

Pildistas Riho Välk