„Mis iganes sa ka ei tee, mis iganes asjaolul või olukorras, ära vajuta keset pulti olevat suurt punast nuppu. Mitte mingil juhul, sest siis kukud sa unenäost välja ja jääd kogu teenitud rahast ilma. Kas on selge?“

„Jah, on selge“, „Mul on küsimusi“ seisid mu silme ees juba harjumuspärased valikud. Keskendasin mõtted valikule „Jah“.

„Väga hea, Mart. Veel üks küsimus. Kas sa sooviksid kaaluda püsiimplantaadi panemist? Sa teeniksid nii kordades rohkem ja su tööde valik oleks suurem.“

Valisin uutest valikutest kiiresti „Ei“.

„Kahju, Mart,“ ilmus nüüd avatud otseliini kaudu minu pähe teade. Kehitasin väljapoole unenägu jäävaid õlgu sättides end mugavamalt lamama. Töökaaslased rääkisid fantastilistest puhkusereisidest, mida nad püsiimplantaadi kaudu nautisid, kuid mina eelistasin juhe-seinast-vaba elu ka siis, kui see vabadus viis mind mõnel pühapäeval lähima pargini.

„Sinu tänased tööd,“ laekus mu pähe teade. „Pakkuda on kaks inimmasside juhtimise tööd. Andmeanalüüsiga on täna aga nagu näed.“

Nägin.  Suurest punasest nupust paremal oli kaks sinist nuppu, vasakul tühjus, null valikut. Viimane aeg oli tööd vähemaks jäänud ja see oli veidraks läinud. Väga palju oli olnud logistilisi ülesandeid, toimeta suured kogused kaupa väga kitsas ajaaknas ühte kohta kokku. Lisaks palju positiivsete üldtekstide kirjutamist „Ilus kevad, kas pole“-stiilis. Linnatranspordivooge polnud ma aga juba mitu kuud juhtinud. Oli sõidukeid siis nii väheks äkki jäänud või kuidas nad oma asjad tehtud said, ma ei tea.

Aga mis seal ikka pikalt heietada. Valisin pikemalt kaalumata ülemise sinise nupu. Pähe ilmus ülesande kirjeldus:

Palju rahvast, plä-plä detailid selle kohta, hiiglaslik ala, mille ühes servas üsna kõrged hooned. Andmekorjeks jälgimiskaamerad, ukseandurid, aknaandurid, gaasiandurid, liftiandurid ja -juhtimissüsteemid, õhuandurid, ohuandurid, veel andureid ja veel veidi andureid ja palju juhtimissüsteeme. Lisaks rahva tiheduse jaotus horisontaal- ja vertikaallõikes.

Unenägija eesmärk: hoida inimesed liikumises. Mitte lasta neid ohualale (ohuala detaile pole skeemil), ohuala piiri tähistab punane joon.

Tegin päringu: „Kuhu nad peavad liikuma? Ajaaken?“

„Mart, hoia nad liikumises. Lihtsalt, las nad liiguvad. Olgu nad rõõmsad, kui saad. Hoia nad punasest joonest paremal. Ajaaken – kuni suudad või me ütleme“

Kui liikumises, siis liikumises. Miks mitte, kui mõnel on nii palju raha, et oma uurimistöö jaoks sellist süsteemi simuleerida. Simulatsiooni moodi see asi haises.

Alustasin unenäo töö uurimist ja avasin esimese portsu kaamerate vaateid. Uste andurite näidu suunasin kaelanaha närvidele, õhu- ja ohuandurid traditsiooniliselt ninna, ülejäänu ka, kus vaba närvilõpmepinda oli.

Esimene vaade oli võimas. Tänava mõõtu koridor oli rahvast tihkelt täis. Inimesed vehkisid kätega, trügisid, nende suud liikusid. Ma oleks tahtnud osata suult lugemist, kuid mida ei oska, seda ei oska ja heliriba poldud minu jaoks avatud. Nägin, kuidas keegi sinises kleidis naine ronis teiste õlgadele ning jooksis osavalt allolijate peadele ja õlgadele astudes üle tiheda rahvamassi. Äkki tõusis kuskilt käsi, haaras naise jalast ja naine komistas. Hetk hiljem oli ta mu vaateväljast kadunud. Šõu läbi. Piilusin teisi kaameraid. Ühes roosade ja siniste seintega saalis oli veel rohkem inimesi. Paarkümmend tuhat vähemalt. Nad tagusid saali otsaseina üleni katvaid liftiuksi, kaugemad vehkisid kätega ja näisid röökivat – suud pärani lahti. Siin oli mul rohkem teha. Tõmbasin eelmisest koridorist pilgu täielikult välja – mis teha, polnud rohkem seda sinises kleidis ilusat naist näinud – ja sukeldusin seitsmesse hiiglaslikku liftišahti. Üleval viisid need kõik kitsastele vaateplatvormidele. Nii väikeste asjadega polnud mul midagi peale hakata. All jõudsin üüratute siniste väravateni, millel ilutses kiri „Stardisaal“. Lõhna järgi – see on siis ninna suunatud ventilatsioonisüsteemi andurite järgi – oli õhk saalis värske, järelikult oli saal tühi. Käivitasin värava avamismootorid, kui mu pähe torgati teade: „Stardisaal on vaid viimaseks väljapääsuks, sealt puudub edasipääs. Vali teine lahendus.“

Veider. Stardisaali mõistatuse üle juurdlemise vahele suunasin ühe väiksema halliseinalise saali rahva kahte erinevasse koridori ning jälgisin 3% nägemiskeskuse jõul, kuidas rõõmsaks muutunud nägudega inimesed mööda vanadusplekiliste seintega koridore edasi tormasid, lapsi ja vanureid kättpidi järgi lohistades. Midagi tegin ma siis vist õigesti. Nemad liikusid ja olid õnnelikud ka.

Kuna Liftisaali-rahvas tundus olema kõige erutunum, haarasin kogu tähelepanuga saali kaamerate vaate ning korra mõelnud, näitasin kummagi serva rahvale neile lähima kõrvalkoridori poole nooli kirjaga: „ajutine edasipääs teeninduskäigu kaudu“ ning keskmistele kirja „teenindus on liftide kontrolli lõpetamas“. Ise sukeldusin sügavamale mulle eraldatud töö topoloogiasse.

Minu hallata oli tohutu maa-ala, mille ühes nurgas oli ühenduskoridoride ja -galeriidega läbi põimunud hoonetekompleks. See meenutas mulle midagi, mida olin kunagi näinud, kuid enne kui mälestus selgemalt vormuda jõudis, pühiti sellest üle erkkollase unenäo „keskendu nüüd“-luuaga ja läinud see mälestus oligi. Mis teha, palgatud unenäod käivad tellija reeglite järgi. Eks peale tööd meenuta. Plaanilt selgus, et Stardisaal oli suuremas osas maa all ning ulatus ühe servaga hoonetekompleksini ning teise servaga kogu maa-ala keskpaiga lähedale. See oli suur, kõik need inimesed oleks sinna vabalt ära mahtunud ja neid oleks seal veel hõredalt olnud. Vaatasin kogu seda kompleksi ja rahvamassi ning kaalusin, mitu unenägijat võiks selle kallal korraga tööd teha. Kolmsada püsiimplantaatlast kindlasti. Pigem rohkem. Minusuguseid kontaktkiivrimehi vähem. Meie reaktsioon ja mõtlemine oli tavainimeste moodi. Suurt rahvahulka me simuleerida ei suudaks, me oleme rohkem üksikinimese simuleerijad. Tea, kas tema on ka siin ametis? Heitsin korraks pilgu, et kas kuskil on veel keegi üksik,  kes paistab rahvahulgast silma, ja sukeldusin siis korralikult töiste asjade juurde. Suunasin veel ühe rahvamassi liikuma, seekord majast välja hoonetekompleksi tagumise nurga juures olevasse kujude ja purskkaevudega roosiaeda. Oletasin, et seal võttis tavaliselt juhtkond tähtsaid külalisi vastu, kuid süsteem vastu ei hakanud ja miks mitte siis minu unenäoinimestele veidi päikesepaistet ja silmailu lubada.

Miski mu nägemiskeskuses äratas tähelepanu. Selles esimeses, sinise kleidiga naise koridoris, oli läinud kakluseks. Mass vonkles edasi ja tagasi, seintele olid ilmunud punased plekid, inimesed komistasid ja kadusid vaateväljast, kuid ruumi sellest juurde ei tekkinud, pigem läks veel tihedamaks. Neetud. Vaagisin enda võimalusi. Koridor oli umbne, see algas suurest rahvast samavõrd triiki täis saalist ning lõppes võimsa rauduksega, mis avanes rahvamassi poole. Ukse taga oli raudtrepp jõujaama, nii et ma poleks tahtnudki seda avada. Miks nad selles koridoris püsisid, miks nad sealt juba ammu ära polnud läinud, jäi mulle täielikuks mõistatuseks. Kuid selles polnud küsimus, minu asi oli nad liikuma saada.

„Veekahur! Just.“ Avasin koridori alguse laes tulekustutussüsteemid. Kui sealne rahvas end uputuse eest koridorist välja tagurdab, saan kaklejad lahutada. Kuid ei. Nad sööstsid sirgelt kähmlejate otsa. Vabanenud ruumi tormas veejugade alla saalist uus rahvamass. Kähnlus küll lõppes, kuid mitte nii, nagu mina olin lootnud. Nüüd seisid inimesed seal koridori tagumises otsas, nagu nad olid, kellel käed üleval, kellel käed kuklas. Seal polnud enam millimeetritki ruumi, ei liikumiseks ega ka hingamiseks. Kui seal hapnikkugi veel piisavalt oli. Neetud, veekahur siin poleks kohe üldse töötanud, vesi oleks viimasegi õhu välja pühkinud. Nad oleks kuival maal ära uppunud. Kaks korda neetud! Kolm korda neetud! Neli korda…!

Avasin helikanali ja teatasin mehisel bassil: „Pääs avatud saalist kolm. Väljuge õue ja järgige peakohal näidatavaid juhiseid.“

Kogu rahvas nõksatas.

Kogu koridor nõksatas, saal koridori ees ka.

Kõik liikus, tormas, tungis edasi.

Proovisin silmi sulgeda, kuid ei saanud. See oli ju unenägu. Mu käsi tõusis punase nupu kohale ja peatus seal värisedes. Seda, mida ühe välisukse poole sööstev inimmass teeb, ei tohiks mitte keegi mitte kunagi näha. Isegi õudusunenäos mitte. Sulgesin kõik kaamerad ja langetasin ettevaatlikult käe sülle.

„Unustust, palun.“

Suur kollane unustuse pintsel libises mitu korda üle mu vaatevälja. Hingasin sügavalt, oli kergem.

Mis see oligi nüüd, mille unustasin? Ah, küll pärast meenub. Avasin uued kaamerad. Vaid hetkeks võbeles kuskil imestus, et unustamise eest seekord tasu ei küsitudki.

Roosiaeda juhatatud inimesed sagisid närviliselt ringi. Üks vanapaar istus pingil üksteise ümbert kinni hoides. Veidi eemal roosipõõsaste vahel oli keskealine paar üsna ilmselgelt tegelemas intiimsustega. Mitte keegi ei teinud neist välja. Nii ka mina, peaaegu. Ah, tehku mis tahavad. Ilmselgelt liigutavad ja loodetavasti on ka rõõmsad. Kolm noormeest istusid paarikesest vaid kahe roosipuhma jagu eemal ning olid mornil ilmel süvenenud oma nugade teravuse uurimisse.

Tehku, pagan, midagi muud, mõtlesin. Projitseerisin noormeeste ette õhku suurte oranžide tähtedena kirja: „läheb vähemalt 20 minutit veel. Palume kannatust.“ Mille peale kõik roosiaias olijad hetkega püsti olid ja kätega vehkisid. Isegi paarikese meespool pööras end naiselt maha. Olin ma nüüd õige valiku teinud või ei?

Samal ajal heitsin veerand nägemiskeskuse pilgust neile, kelle olin suurte liftide juurest eemale suunanud. Ühed neist kõmpisid visa järjekindlusega spiraalselt alla laskuvas koridoris maa alla. „Rühkimine“ võis küll saba viimase otsa kohta öelda, selle, mille valdava osa moodustasid vanurid ja näost hallid noored. Neist eespoolne mass sörkis või lausa jooksis, olles juba stardisaalist allapoole jõudnud. Hoonete skeemi järgi otsustades lähenesid esimesed neist ohtlikke aineid sisaldavatele suurtele mahutitele. Ka inimeste kohale koridori lakke olid ilmunud keemiasensorid.

Tundsin, kuidas mu käed kuskil seal väljaspool unenägu higistasid, kui saatsin koridori igale teisele infotabloole kirja: „Te olete rühm 1. Oodake siin, teid kutsutakse“. Järjest tablooni jõudes jäid nad seisma, kuid nägu läks neil rõõmsamaks. Mulle tundus, et olin teinud hea otsuse. Rahvamatka tagumise osa jaoks täiendasin teksti infoga „vanad ja nõrgad kutsutakse esimesena“. Paistis, et muidu nad ei uskunud.

Samal ajal sai mu nägemiskeskus teate, et mulle on avatud kaheksateistkümne uue väliskaamera pilt. Nägin nende kaudu hoonekompleksi mingist täiesti uuest suunast. Oletasin, et stardisaali kohalt. Nägin kümneid meetreid kõrget betoonseina, kus sisuliselt puudusid aknad, ning sellel seinal ronisid inimesed. Laskusid. Neetud. Näis, et laskuti nööride või traatide toel või midagi sellist. Avasin järjest teisi kaameraid. Mida paganat nad siin simuleerivad? Või on see mingi eksam? Punane joon, millest ma inimesi üle lasta ei tohtinud, oli ronijatele üsna lähedal. Kui nad alla jõuaks. Unenäokäsk on tõsine asi. Käivitasin hoone keldris mobiilsed remondirobotid, et nad läheks ja traadid läbi lõikaks. Kiiresti.

Ja avasin veelgi kaameraid. Pilt sai viimaks selgem. Liftisaali rahva kiirem ots oli katusele jõudnud ja sealset piiret rüüstanud, et endale ronimistuge saada. Mõned inimesed olid ka esifassaadi ohutusredelitest üles katusele roninud ning seal antennide ja muude seadmete rägastikus hoone vastasseinani trüginud.

Kõik see nägi välja, nagu hoone teisel küljel oleks mingi vastupandamatu meepott, mis kõik arust ära ajab. Mul tekkis tunne, et keegi töötab välja massihüsteeria ohjeldamise meetmeid. Mis siis ikka, pole kohe üldse minu töölõik, kuid annan oma parima. Andsin käsud seitsmele hiigelliftile. Üks neist avas katuseterassil oma laiad lõuad ja üle kõige kaose panin helisema meloodilise naishääle: „Lifti mahtuvus 600 inimest. Olete kutsutud laskuma.“ Asi toimis. Kohe, kui esimene lift hakkas ilmutama täitumise märke, panin uksed kinni ja avasin sellest kõige kaugema lifti uksed. See hoidis nad liikumas, see hoidis neid lifte himustamas. See töötas. See töötas liiga hästi. Neid oli katusel liiga palju. Loksutasin rahvast täis lifte üles-alla ja mõtlesin. Välja mõtlesin! Ma olen unenäomeister, Ma olen geniaalne!

Saatsin roosa-sinises liftisaalis ootavad inimesed katusele tõusvasse koridori, ruttu-ruttu, kustutasin ootesaalis sisuliselt kõik tuled ning lasin rahva liftist välja.

Yes! Pimedas on kõik kassid hallid ja saalid äratundmatud. Nad arvasid, et see on uus koht.

Saatsin liftid uuesti katusele, et viimased meeletud sealt lifti turvalisse rüppe meelitada. Samal ajal heitsin nägemiskeskuse väiksema nurga jõu toel pilgu ülejäänud kaameratesse. Roosiaia rahvas oli liikvele läinud, ise pilke ülespoole visates. Ilmselt olid nad katusel sagimist märganud ja tahtsid sellest osa saada. Mõnes väiksemas koridoris sagisid inimesed siia-sinna. Viskasin neile ette portsu ankeete. Las täidavad neid ja kujutavad ette, et see on vajalik. Ühes nurgataguses koridoris joonistasid 4 noorukit seinale pilti. Andekad, pidin ütlema. Rohelise ja sinisega oli keset seina joonistatud meie planeet Maa ja selle ümber oranžid leegid. Maast paremal hõbedane poolkuu ja veel rohkem paremal kaheksa prisket rotti, tuleleegid taguotsast väljas. Seina vasakusse serva oli aga üksteise kohale joonistatud kuus punast nokkadega nägu, nokknägude ümber aga kombitsate puntrad, kombitsad omavahel sassis ja sõlmes. Kaks noorukit joonistasid just kombitsate vahele oranže leegipahvakaid. Teised kaks joonistasid seina paremasse serva Linnutee tähepudi. Küll koristamisrobot või maalermasin selle asja korda teeb. Pöördusin tagasi liftide juurde. Need tõid just katuselt viimaseid meeletuid ootesaali ja siis see juhtus.

Sisse lülitati välisheli.

Tuul, see oli kõigis mikrofonides üsna sama. Siis sireen, kime ja edasi-tagasi võnkuv, tihkelt täis hoiatust ja nukrust.

Ja siis möire, mikrofone kurdistav lärm. See venis ja venis, valjenedes valjusteni, mida ei tohiks olemas olla. Ning ma mäletasin seda heli. Ma tundsin seda.

„Aitäh, Mart,“ teatas hääl minu pea sees. Pilt ja heli katkesid samal hetkel lõigatult. „Sa tegid suurepärast tööd. Päästsid palju inimesi. Töötasu ja preemia hea töö eest on sinu kontole kantud. Jää jumalaga, Mart. Sinu töö meie juures on lõppenud.“

Pilt puldist ja punasest nupust kadus. Olin tagasi virtuaalunenäotoolis, kontaktkiiver peas.

Mis see kõik nüüd oli? Mis mõttes „jumalaga“? Tõmbasin lurinal kiivri peast ning, kontaktõli üle näo ja kaela valgumas, kakerdasin ärkamistsüklit lõpuni ootamata uneboksist välja. Hall kitsas koridor unebokside vahel oli tühi. Tolmune trepp kaheteistkümnendalt korruselt alla välja oli tühi. Fuajee oli tühi. Liftid seisid, uksed pärani, ja olid sama tühjad. Keerasin end ringi, vaatasin WC-sse, valvuri ruumi ja uuesti fuajeesse, isegi fuajee nahkdiivanite taha vaatasin. Tühi.

Kus nad kõik on? Majatäis unenägijaid. Hea küll, püsiimplantaatlased olid juhtmega seina küljes kinni ja ei pääsenud liikuma, neid ei saanud väljaspool oma boksi näha, kuid teised? Ma ei olnud ju ainus kontaktunenägija. Ja administratsioon, valve, koristajad, muidu asjatajad?

Kakerdasin tänavale. Ka see oli tühi, nii vasakul kui paremal. Rehmasin varrukaga üle oma kontaktõlise näo ja pöörasin paremale, et oma pühapäevaparki minna. Kuskil pidi ometi keegi olema. Ja keegi oligi, palju lähemal. Unenägijate maja nurga taga kössitas pikas punases ürbis kogu. Sama kiilas nagu mina, näost sama õline nagu mina. Kõikusin lähemale.

„Hei! Kus kõik on?“

Kogu osutus vanameheks ja pool tema punasest ürbist vanamoodsaks ratastooliks. Ilmselt veel vaesem kui mina, kui ta endale midagi paremat lubada ei saanud.

Astusin mehe ette. „Kus nad on? Kõik need inimesed unenägijate majast ja tänavalt ja kõik teised.“

„Mis asja?.“ Mees ratastoolis kallutas oma kontaktõlist läikivat kiilaspead. „Ära lendasid, kus mujal. Mõni suri enne ära ka. Mõni on siin ka veel.“ Mees muigas. „Mõni aeg.“

„Millest sa räägid? Nad ju alles olid kõik.“ Proovisin meenutada, millal ma viimati unenägijate majast väljas käisin. „Kuhu nad läksid? Miks?“

„Püha kurat, mees! Kus sina maganud oled? Supertulnukad tulevad. Kes mahtus, läks suurtele tähelaevadele. Just startis viimane. Ma ei tea, kuidas piloodid sellega hakkama said.“ Mees kehitas end. „Ega keegi seal ju viisakalt järgmist laeva ootama jää. Kasvõi hammastega mootorist kinni.“

 

Istusin, otse tänavale. Sinises kleidis naine, roosid ja kallistav vanapaar, sireenid ja seinal ronivad inimsipelgad. Unenägu lagunes tükkideks tõstes mu silmade ette üksikuid pilte. Nokknäod ja tulesabased rotid. Kas see polnudki siis simulatsioon? Vett purskav tuletõrjesüsteem, õnnelikud ankeete täitvad inimesed. Väike kräsupealine laps isa kukil vanaduslaigulises koridoris. See võis kõik olla päris. Tähelaeva stardimöire.

Ma tõstsin käe, et suurt punast nuppu vajutada. Kuid seda ei olnud. Olin vaid mina, tühi tänav ja ratastoolis vanamees, kes kehitas õlgu ja vaatas mulle vilksamisi otsa: „Ega ma tea ka, ehk löödi kõik mahajääjad maha. Seepärast ma sinna ei trüginudki.“

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0542)