Zahiri Vürstiriik – maa täis mürgist muda, seeni, taimi ning õhku, mis murdis inimesi ja moondas loomi. Isepäine ja kapriisne maa, mis polnud nõrkade vastu lahke.

Ometi leidus ka siin sinisilmi, kes proovisid seda vallutada ja oma tahtele allutada, mõistmata selle tegelikku ilu ja olemust.

„Oled sa kombes, kullake?” uuris elukogenud naine mu kohale kummardades.

Hingasin sügavamalt, hoides kätt haaval. Mürgine õhk ei paistnud naist mõjutavat. Ehk oli tal pika eluea jooksul selle vastu osaline vastupanuvõime arenenud?

„Ära muretse, ma aitan,” naeratas naine. „Saad sa end istuli ajada?”

Põrnitsesin teda altkulmu.

„Sa pole ainus, kelle Vürstiriik välja on heitnud. Las ma aitan sind.”

Ajasin end vaevaliselt püsti.

Vana naine rebis hammaste abiga oma happevihmast kulunud keebist pika riba ja asus sügavat rinnahaava kinni siduma. Nartsust polnud palju abi, kuid vähemalt pidurdas see natukene verejooksu. Paremat polnud võtta.

„Jõuad sa püsti tõusta? Meie küla pole liialt kaugel. Seal saame haava puhastada, et haigus sisse ei tuleks.” Ta naeratas, enne kui jätkas: „Ja turvaliselt kosuda.”

Noogutasin ja vana naine pakkus oma õlga toeks. Hambad ristis ja valuoigeid vaos hoides hakkasin vaikselt kaaslase najal astuma. Me liikusime happegeisreid vältides mööda mürgist metsaalust ja üle seeneväljade.

„Tasa,” peatus naine äkki, kui hakkasime oraspuu-metsatukast välja jõudma. Eemalt paistis liikumine.

Varjusime puu taha ja jälgisime. Lontkõrvukite kari möödus närvesöövalt aeglaselt.

Kuid ka siis, kui tee vabanes, ei hakanud me kohe liikuma. Elukogenud naine vaatas karjale veel pikalt järele, kuni need vaateväljalt kadusid.

„Nüüd on korras. Edasi. Pole enam palju minna.”

Ei läinud poolt tundigi, kui jõudsime suure kaljuni ja seal peituva sissepääsuni, mis oli kõrgemalt vaadates hästi varjatud.

Vana naine võttis kaljuaugu kõrvalt kivi ja koputas sellega kolm korda vastu seina. Pimedusest vastati peagi samaga. See oli kood, et oldi omad. Elu väljaspool eliiti oli ohtlik.

„Pea veel natuke vastu,” ägises reisist nõrkenud lahke päästja ja lisas taaskord toetava naeratuse. Noogutasin.

Laskusime pimedusse, mille varjust oli tunda valvurite teravaid pilke.

*

„Ikka õnnega koos, et me su õigel ajal leidsime,” teatas kitlis mees lambi valguses haava silmitsedes. Nartsud olid juba eemaldatud ning veri tilkus põrandale. „Too vett!” andis ta alluvale käsu.

„Teil on vett?” uurisin kähisedes.

„Mitte palju, kuid vähemalt midagi. Kogume vihma ja laseme söe- ja liivafiltritest läbi.” Ta turtsatas. „Tegelikult jagub seda meie kõigi jaoks hädavaevu, kuid nagu sa kindlasti juba märkasid, on naistega kitsas käes. Seega on kõik nõus mõned päevad suuremat janu kannatama, et sinu elu päästa.”

Taamal oli kosta vee tilkumist ning masinate kerget surinat. Kui nad elasid koopas, oli kindlasti ka mingi filtreeritud ventilatsioon.

„Aitä…”

„Ah, mis sa tühjast tänad. Hoia parem oma jaksu, et sa kosuks. Lisaks, et sa teaks, meil tuimestust ei ole.”

Noogutasin.

Peagi oli vesi kohal ning arst asus haava puhastama, pistes enne seda mulle paksema nahariba hammaste vahele.

Rohkem kui korra pani puudutus haaval mu keha tahtmatult pingesse tõmbuma.

„Peaaegu tehtud,” sõnas mees ja tõmbas ühel pudelil punni eest, täites kitsukese ruumi vänge lõhnaga. Ta niisutas vedelikuga kaltsu. „See võib olla… valusam,” sõnas ta enne, kui lapi vastu haava surus.

Ta ei valetanud. Käed tahtsid automaatselt relva haarata, kuid vöö oli tühi.

„Side!” andis arst uuesti käsu ning peagi mässis ta keha uuesti kinni. Tema hingamine oli muutunud sügavamaks. Olgugi, et oma ala professionaal, polnud ilmselgelt temagi ammu naisterahva katmata ihu näinud, rääkimata selle puudutamisest.

„Nii, nüüd on korras,” mühatas mees ja vaatas hetkeks oma kergelt veriseid sõrmi. Tal oli vett, millega neid pesta, kuid näha oli, et ta eelistas pigem järgmisel päeval rohkem juua. „Mina olen dr Stern, kuid omadele enamasti lihtsalt Doc. Mis sinu nimi on?”

Vaatasin talle tühjade silmadega otsa ja raputasin pead.

„Kui ei ole nime või ei mäleta, siis saame sulle selle anda,” naeratas Doc. „Tahad äkki midagi süüa? Palju pole, kuid abiks seegi.”

Raputasin pead.

„Olgu,” ohkas Doc. „Lindaria, juhata ta minu kambrisse. See on kõige vaiksem. Saab puhata ilma, et keegi tülitaks.”

Vana naine, kelle nimi oli nähtavasti Lindaria, võttis mul käe alt kinni. „Tule nüüd, kullake. Kõige hullem on möödas.”

*

Kõige hullem on möödas… Jah, tal oli õigus, mõtlesin, kohendades sidemeid ja vaadates lagedat mürgist maad enda ümber. Seened sirutasid roosakaid kübaraid kaljupragudest tõusvale päikesele tervituseks, valmis ahnelt valgust ahmima.

Zahiri Vürstiriik – minu maa, minu hing, minu veri. Maa täis mürki. Maa, mis tunnistas vaid tugevaid.

Nemad seda polnud.

Emal oli õigus. Milleks raisata kuule ja rakette, kui piisas vestlusest ja verest. Ükski metslane ei suutnud vastu panna abi vajavale ilusale tütarlapsele ning sellest nõrkusest sai nende surm.

Vana naine oli samaks õhtuks surnud. Doc kestis paar tundi kauem. Teised said mürgistuse hommikuks. Mul ei tarvitsenud teha muud, kui hingata korra ventilatsioonisüsteemi ning tilgutada paar tilka verd veepaaki.

Nad ei kuulunud siia maale. Nad polnud sellega üks.

Ronisin, kuni kommunikaator andis märku levi olemasolust. Lülitasin ühenduse nupu alla.

TH-32 raport. Missioon edukalt lõpule viidud.”

„Shht… “ tegi kommunikaator vaid hetk hiljem, andes teada sissetulevast signaalist. „Raport vastu võetud,” kõlas administraatori hääl läbi masina. „Ellujääjaid?”

„Ei. Siin polnud ühtki noort emast.” Ka vürstiriik muretses järelkasvu pärast, seega oli iga leitud laps, eriti veel selline, kes mürki talus, kulda väärt. Kuid kui polnud naisi, polnud ka lapsi.

„Sain. Püsige paigal, TH-32. Saadame transporteri teele. Side lõpp.”

Tehtud! Istusin masina kõrvale külmale kivile ootama.

„TH-32, olete seal?” kõlas äkki hääl masinast.

„TH-32 kohal!"

„Vürstinnal on Teile sõnum.”

„Ema?” Hetkega tulid pisarad silmanurka.

„Sa olid tubli.” sõnas heledam hääl. „Sa olid esimene, kes kolm täis sai.”

Kunagi oli meid sadakond, nüüd võistlesid viimased kuus omavahel ning mina olin neist kõige edukam

„Siin on sinu autasu,” jätkas ema. „Sa ei ole enam Trooja Hobune 32. Nüüdsest saab sinu nimeks Donum. See tähendab kingitust, sest sina oled kingitus meie maale.”

„Transport on teele saadetud,” jätkas administraator järsult üle võttes. „Side lõpp.”

Istusin mõnda aega vaikides masina kõrval. Ema ei andnud kunagi võimalust vastu rääkimiseks, kuid ta andis muud.

„Donum,” kordasin omaette, vaadates päikese lillakat kuma läbi mürgipilvede. Zahiri ema tütar Donum. Ma olin kingitus kogu maale. Minus voolas selle veri.

See hetk võinuks igavesti kesta, kuid juba oli kuulda lähenevate tiivikute häält.

Pühkisin kiirelt silmanurgad kuivaks ja tõstsin märguandeks käe.

Ma olin see maa.

Ma olin tugev.

 

___

Jutt on inspireeritud ühest „Hilise Lõikuse“ „Fuusia“ mängu karakterist ning kirjutatud mängija loal.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0572)