Sebastian Evans (1830 – 1909) oli inglise ajakirjanik ja poliitikategelane, aga ka poeet, tõlkija ja tunnustatud hobimaalikunstnik. Tema eriline kirg oli keskaegne kirjandus, eriti Püha Graali müüdid. Kõnealune jutt ilmus 1891. aastal ajakirjas Short Stories: A Magazine of Fact and Fiction, viitega et jutt on varem avaldatud ajakirjas Longmans Magazine.

Olgu selgituseks lisatud, et kuningas Saalomon elas tegelikult umbes poolteist tuhat aastat varem kui malemäng üldse Indias leiutati ja jutus mängitav male on tõenäoliselt araabia malevariant šatrandž.


Kuningas Saalomon Tark, Taaveti poeg, rahu olgu temaga, oli osav malemängija Issanda palge ees. Ja ta saatis sõnumi Egiptuse kuningale Vaphresile, Paabeli kuninga Nabonassarile ja Assuri kuningale Salmanassarile ning teiste lähedal asuvate riikide kuningatele, olgu nad siis sõbrad või vaenlased, kelleks olid Edomi kuningas Hadad; Tüürose kuningas Hiram; ja Damaskuse kuningas Reson, kes Süüria vürstidest üksi keeldus põlve painutamast Iisraeli kuninga ees, öeldes: „Tervitus minu isandalt Iisraeli kuningalt Saalomonilt, kes soovib sinuga malet mängida. Ja kes iganes teie seast tahab malet mängida, andku teada, kas mina tulen tema juurde või kui muidu, kui ta tahab, tulgu ta minu juurde Jeruusalemma Millo kotta; ja kui ta minu vastu mängu võidab, saab ta kümme Iisraeli linna neist, kes asuvad tema enda piiride lähedal; aga kui ta kaotab, kaotab ta mulle oma maalt kümme linna, mis asuvad Iisraeli maa lähedal." Ja kuningas Vaphres, kes oli vaarao, ja teised kuningad mängisid kuningas Saalomoni vastu ja Issand tegi kuningas Saalomoni neist kõigist ülemaks, nii et ta sai viiskümmend müüriga ümbritsetud linna Iisraeli piiridest kaugemal ja tegi Iisraeli piirid laiemaks Eufrati jõest kuni Egiptuse maani, nii et ta valitses kõiki kuningriike, nagu kirjutatud on, alates Thapsacusest kuni Uzzahini.

Aga tuli aeg, mil polnud enam ühtegi nii julget meest, kes oleks söandanud hakata kuningas Saalomoniga malet mängima, välja arvatud juhul, kui ta peaks talle ette antama, nagu kolm jalameest (etturit – tõlk märkus) või elevant (vanker – tõlk märkus, autor tegelikult eksib, sest elevant tähendas araabia males tegelikult oda) või kaamel (oda – tõlk märkus) paremalt käelt ja ratsu pahemalt käelt ja vasakpoolne ratsu või midagi sellist. Ja kõik tema vesiirid ning kõik templi luuletajad ja muusikud teadsid seda ja kartsid oma elu pärast. Sest ta ütles: „Oo, üks paljudest, mängi minuga malet, siis ma annan sulle kolm või neli minu sõdalast; ja kui sa mind mängus võidad, siis annan sulle Hindi õmmeldud rõivaeseme, mis väärt tuhat kuldraha või Hiina terasest mõõga, millel on üksik smaragd, nagu ühelgi kuningal pole varakambris." Niisiis mängisid nad kuningaga malet ja kui too oli võitnud mängu neist igaühe vastu, siis ta naeris ja ütles: „Vaata, ma jätan sulle su rüü, sest kuningas ei pea auks oma teenrite paljaks röövimist.” Ja ta käskis neil valada talle veini, et ta saaks unustada kibestumist oma südames.

Mõne aja pärast sündis nii, et kuningas oli tüdinud mängimast oma vesiiride, templi luuletajate ja muusikute ning kohtunike ja valveülematega ning ihkas avastada uusi vastaseid, kes mängiksid temaga malet ja kelle mänguviisi ta ei tunneks. Kuid kartus kuninga ees oli nende südameis, kui ta kutsus tema vastu mängima, ja ta ütles: „Vaata, neid kõiki kängitseb hirm minu tarkuse ees ja mul pole kasu oma osavusest; sest kuigi gasell on kergejalgsem kui leopard, hüppab leopard alati gaselli kaela. Olgu, siis ma varjan ennast ja need, kes minu vastu mängivad, ei saa teada, et nad mängivad kuninga Saalomoni vastu. "

Nõnda kutsus ta enda juurde oma ülemvesiiri, Zabud ben Na, kuninga sõbra, ja lõpuks määrisid nad oma nägu ja panid selga riided, nagu oleks nad olnud Oofirist pärit kaupmehed, ja läksid välja linna tänavatele. Ja kuninga avenüü nurgal, mis asub Millo palee ees, kohtasid nad võõrast meest Baalbeki uhkeis rõivas, kes kõndis aeglaselt nagu kimbatuses ega tõstnud pilku maast. Ja Saalomon ütles: "Rahu olgu sinuga, oo vend!"

Ja võõras vastas: "Rahu olgu sinugagi, oo vend, rahu Issandalt, üheltainsamalt ja halastajalt!"

Ja Saalomon ütles: "Kes sa oled ja kuhu sa lähed, kes sa oled linnas võõras?"

Ja võõras vastas: „Mehed kutsuvad mind Jareb ben Othnieliks ja Egiptuse kuningas Vaphres on mind pikka aega oma palees võõrustanud kui üht oma head kaaslast, sest ma olen tema südame järgi luuletaja ja muusik; ja olen nüüdki tulnud Jeruusalemma kui sõnumitooja kuningas Saalomoni kirjutaja Joosafat ben Abiudile, kellega ma pean kohtuma enne keskööd."

Siis ütles Saalomon: "Südaööni on veel mitu tundi; tulge vahepeal meie majja ja veedame aega veini ja muusikaga. "

"Heameelega," ütles Jareb. Kui nad olid jõudnud majja, mille kuningas Saalomon oli lasknud ette valmistada, laskis Zabud veini tuua ja nad tundsid elust rõõmu.

Siis ütles kuningas Saalomon: "Tooge lauad, et sina ja mina saaksime malet mängida ja siis laula meile üks lugu nendest, mis vaarao südant rõõmustab."

Siis ütles Jareb: „Magus on laul, mis sulgeb silmad unne ja annab kergendust haigele mehele, kes valju häälega valu pärast karjub. Kui ta mu häält kuuleb, ei mäleta ori oma ahelat ega unusta vaesust; tööline jätab oma töö kõrvale ja vihane mees taltsutab viha. Mis puutub aga male mängimisse, siis palun, et vabandada teie sulast, sest üks ja ainus armuline, keda ülistatakse, on teie sulasele pannud selle koorma, et ta ei saa males kaotada, isegi kui ta tahaks, kui ta võidab mängu sinuga, sa vihastaks ja ta näiks tänamatu selle armu eest, mida sa talle osaks oled lasknud saada. "

Siis naeris Saalomon ja rääkis endamisi: „See laulik on uhkem Eblise lastest ja Issand on andnud ta minu kätte, et ma saaksin tema kiitlemist häbistada. Kindlasti võidan ma mängu temaga ja tõmban talle mütsi silmile ning siis saab ta lauto, millega lohutada kurbust ta vaimus."

Kuid kuninga huuled rääkisid teisiti kui mõte, mis oli tema südames, ja ta ütles: „Õnnistatud oled, Jareb ben Othniel! Ma heameelega kaotaksin teile ühe mängu ja luban, et annetan teile oma mantli teie võidu eest. "

Ja ta pani selga oma ilvesenahkse mantli, mis oli Tyrosest, väärt sada kuldraha.

Siis laskis Zabud tuua mängulaua ja kuningas Saalomon mängis malet Jareb ben Othnieliga; ja kuningas Saalomoni mehed olid valged ja Jarebi omad mustad. Ja Jareb mängis mõtlematult nagu algaja, nii et kuningas Saalomon oli varsti vangistanud nii tema elevandid kui ka ratsu ja kaameli, lisaks ka neli jalasõdurit, samas kui Jareb oli võtnud vaid ühe kuningas Saalomoni jalaväelase.

Ja Saalomon ütles endamisi: „Sellise rumala lautomängijaga mängimisest pole rõõmu. Kas leviatan paneb oma väe kärbse vastu välja? Ma mõtlen välja kombinatsiooni ja teen talle lõpu." Nii tegi ta kombinatsiooni ja võttis oma kapteni.

Siis tõusis Jareb üles ja tegi nagu läheks. Aga Saalomon ütles talle: "Kuhu lähed? Sest mäng pole veel mängitud. "

Siis ütles Jareb: „Oo, mu isand kuningas Saalomon, kui sa kõnnid võõrsil põllulillede keskel, Liibanoni seedritest kuni seintel roniva iisopini, kuuled neid rääkimas oma headest omadustest, aga kas sa ei kuule nende malemeeste häält. Vaadake nüüd ja ennäe, kui teie sulane peaks viima oma jalaväelase järgmisele ruudule, kus mu isand kuningas siis oleks?"

Ja Saalomon vaatas lauale ja nägi, et kui tema vastane peaks oma jalaväelase mängima järgmisele ruudule, siis oleks kuningas vääramatult mativõrgus.

Ja kui ta mõistis, et tema nimi oli Jarebile teada ja et ta sai lüüa, haaras kuningas Saalomoni tohutu viha ja maailm läks silme ees mustaks. Ja tormi pimedus kogunes tema laubale ja tema hääl kõlas nagu äike mägede kohal. Ja ta tõmbas mõõga ja lõi seisval Jarebil pea maha.

Siis ütles ta Zabudile: "Visake selle koera raibe linna taha kraavi, et rüvedad linnud saaksid selle kallal pidutseda."

Aga ennäe, seal polnudki enam ei surnukeha ega verd; ja Zabud ütles: "Taevase Jumala päralt, kõrgeauline, hoiaks ta mu isandat kuningat. Sest see mees oli nõid."

"Ei," ütles kuningas Saalomon, "ta ei olnud nõid, sest kalliskivi mu vööl hoiatab mind alati, kui mees, kes kasutab nõidust, tuleb minu juurde; ent praegu seda ei olnud. Aga kas ta pole öelnud, et ta on seotud meie kirjutaja Joosafati koduga? Kiirusta sind sinna ja saada sõnum, kui sa temast kuuled. "

Siis läks Zabud Joosafati kotta ja küsis väravas, kas selline mees on seal olnud. Ja väravavalvur vastas ja ütles: „Mu isand, tõesti on see mees siin olnud, ja oli nüüdki, ja ta läks mu isanda juurde ja kui ta kummardas mu isandat tervitama, siis isand karjatas kolm korda ja andis vaimu issandale."

Nii pöördus Zabud tagasi kuningas Saalomoni juurde ja rääkis talle kogu sõnumi. Ja kuningas Saalomon annetas Joosafati surma jaoks oma rõivad ja ütles: „Näete, see koer ütles mulle, et ma tean vähem kui mitte midagi, aga ma teadsin, et ta teab ise vähem kui midagi, muidu poleks ta kunagi mõelnud viia sõnumit surnule. Ärgu jumal halastagu tema hingele. "

Läks mööda umbes seitse aastat ja kuningas Saalomon varjas taas oma näo ning läks koos oma ülemvesiiriga otsima kuningaga malet mängida tahtjat. Ja kui nad läksid mööda tuhande purskkaevu suunas piki Liibanoni paleeni viivat teed, kohtasid nad Kollaseks tänavaks nimetatud käigu nurgal neidu, kes paistis justkui kuu, ja tema näoilme oli nagu ilusaim aare. Tema juuksed olid kuldsed kui leegid tuleringis; tema kulmud olid nagu vikerkaar ja silmad nagu õhtutähed; tema nina ja põsed olid nagu maa lilled, valged ja punased kui roosid Sharoni roosiaedades ja lohukesed nende vahel kui Eedeni aia muld; ta huuled olid nagu Seitsme mere korallid ja hambad nagu El Kerkeri vee pärlid; tema rõivad olid nagu Linnutee juveelide sära jaoks ning ta lõhnas nagu fööniksi pesa, magusalt muskuse, mürri ja viiruki järgi; ja tema keha graatsia kõndimisel oli nagu pajuvõra kohin Jordani kallastel, kui päikeseloojangu tuul paljastab nende lehtede sisemise heleduse.

Ja kuningas Saalomoni silmad muutusid rõõmsaks, et teda vaadata, ja ta ütles: "Rahu olgu sinuga, mu onu tütar!" Ja too vastas: "Rahu olgu sinuga, mu isand, ja armulise arm."

Ja Saalomon ütles: "Oo, neiu, kes sa oled ja kuhu lähed?" Ja too ütles: „Su sulane on orjatüdruk Ahimaazi suguvõsas, kellele su isand ja minu kuningas Saalomon, rahu olgu temaga, andis oma tütre Basmati naiseks. Ja nüüd olen ma seotud Ben Abinadabi kojaga, kellele meie isand kuningas Saalomon andis oma tütre Tafati naiseks, sest öö poole on seal pidu ja teie ori on saadetud sinna laulma. Ja mehed kutsuvad mind Admathaks, Adaia tütreks."

Ja kuningas ütles: "Mis laule sa laulda oskad?" Ja too ütles: „Mu isand, su orjatüdrukul on vähe oskusi ja tema hääl kõlab paljudele karmilt ja kõlbmatult; ometi on kallim, kui ta oma kires väsinud, valmis mind kuulama ja minu laul on õnnistatud targa poolt, kellele on ilmutatud kõige maise tühisus. "

Ja Saalomon ütles: „Oo, Admatha, see pole veel pidupäeva tund; tulge koos meiega mõnda aega meie majja, mille oleme ette valmistanud, ja laseme veini ja muusikaga aega veeta, kuni teil on aeg lahkuda. " Ja too vastas: "Rahu olgu teiega! Ma tulen meeleldi. " Ja nad läksid öömajale ning Zabud lasi veini tuua ja nad tundsid elust rõõmu.

Siis ütles kuningas Saalomon: "Tooge mängulaud, et sina ja mina saaksime malet mängida ja siis laula meile laulu, millega kallimat piinad."

Kuid Admatha ütles: "Mu isand, palun, et su ori oleks vabastatud seda tegemast."

"Miks nii?" hüüdis kuningas Saalomon; "Sest mu süda on valmis sinuga malet mängima."

Siis ütles Admatha: „Oo, mu isand, üks ja ainus armuline, keda ülistatakse, on teie sulasele pannud selle koorma, et ta ei saa males kaotada, isegi kui ta tahaks, kui ta võidab mängu sinuga, sa vihastaks ja ta näiks tänamatu selle armu eest, mida sa talle osaks oled lasknud saada."

Ja Saalomon ütles endamisi: "Olen selle tütarlapsega juba varem vestelnud, sest kindlasti mäletan neid sõnu, mis ta ütles, et kellelgi pole males ülemat kätt." Ja ta vaatas teda pika pilguga, kuid ta ei suutnud tolle näo ega käitumise koha pealt midagi meelde tuletada. Ja ta ütles endamisi: "Ennäe, mis on, see, mis on olnud ja mis tuleb, tuleb ikkagi. Vist oli ta üks neist, keda ma vanal ajal võitsin ja kes nii uhkustas. "

Aga ta rääkis oma suuga ja ütles: "Oo, Admatha, isegi kui kaotada mäng sinu käe läbi, oleks see armsam kui Damaskuse kuningast võitu saada, ja vaata, ma annan sulle selle mantli sinu võidu eest."

Siis laskis Zabud mängulaua tuua ja kuningas Saalomon mängis malet orjatüdruku Admathaga; ja Saalomoni mehed olid valged ja Admatha omad mustad. Ja Admatha mängis mõtlematult kui algaja, nii et kuningas Saalomon oli kiiresti vangistanud nii tema elevandid kui ka parempoolse ratsu ja vasakpoolse kaameli, lisaks neli jalasõdurit, samal ajal kui Admatha oli võtnud kuningas Saalomonilt vaid ühe jalamehe. Ja Saalomon ütles endamisi: „Mis au on mul võita males seda laulutüdrukut? Kas tõstan Hiina terasest skimitari, et palsamiõis ära lõigata? Ma mõtlen välja kombinatsiooni ja teen talle lõpu." Nii tegi ta kombinatsiooni ja võttis ta kapteni.

Siis tõusis Admatha üles ja tegi nagu läheks. Kuid Saalomon ütles: "Kuhu sa lähed, oo Admatha, sest mäng pole veel mängitud? "

Siis pöördus Admatha ümber ja ütles: „Mu isand kuningas Saalomon, kui sind kutsutakse vaibale istuma, muutuvad tuuled sinu vankriks ja kõik põlluloomad sõidavad sinu all vaenlaste alistamiseks; ja õhulinnud lendavad pea kohal, et kaitsta sind päikese eest; ometi keelduvad need malemehed, kes on ainult eebenipuust ja jõehobukihvadest, sulle kuuletumast. Vaadake nüüd ja ennäe; kui su ori peaks teise jalaväelase järgmisele ruudule viima, kus mu isand kuningas siis oleks? Mis puutub malemängu, siis teie orjatüdruk ei tea midagi, kuid teab sellest rohkem kui mu isand kuningas Saalomon. "

Ja kui Saalomon lauale vaatas, siis ennäe, kui tema vastane peaks jalaväelase viima järgmisele ruudule, siis oleks kuningas päästmatult mativõrgus.

Ja kui ta sai aru, et Admatha tunneb teda ja et ta sai lüüa, haaras kuningas Saalomoni tohutu viha ja silme ees läks mustaks; tema kulmude vahele kogunes raev ja tema silmadest välgatas tuli, mis kui leek põlevalt mäelt, ja tema pähe kogunenud pimedus oli nagu selle suits ja tema sõnad veeresid välja nagu sulakivi Eblise katelde suudmest Sikkeli küngastel. Ja ta tõmbas mõõga ja lõi Admatha pea maha, kui too tema ees seisis.

Ja ta hüüdis Zabudile valjusti: "Visake selle sigudiku korjus ilma linna taha kraavi, et rüvedad linnud saaksid selle kallal pidutseda."

Ent ennäe, surnukeha ei olnud enam ega verd ka; ja Zabud ütles: „Jumal hoidku mu isandat Kuningat! See tütarlaps oli nõid. "

"Ei," ütles kuningas Saalomon, "sest minu sõrmus ei öelnud ühtegi hoiatavat sõna. Aga kas ta ei öelnud, et ta oli seotud Ben Abinadabi koja pidusöögiga? Mine nüüd kohe sinna ja too mulle sõnum. "

Ja kui Zabud maja poole läks, kohtas ta suurt seltskonda mehi ja naisi, kes nutsid ja hädaldasid ning rebisid riideid; ja kui nad Zabudi nägid, hüüdsid nad: „Mu isand, kas sa võid jätta ellu mu isand Ben Abinadabi! Sest ennäe, kui me kõik pidutsesime ja lõbutsesime, tuli seltskonda üks orjatüdruk, keda mu isand käskis oma lautol laulda. Ja kui ta oli oma pilli häälde pannud, hakkas ta laulma ja enne kui ta kaks sõna oli laulnud, pööras mu isand oma näo vastu seina ja suri. Nüüd saatke siis kiiruga sõnum kuningas Saalomonile, sest meie proua Tafat, Ben Abinadabi lesk, on minu isanda kuninga tütar. "

Siis Saalomon oli väga mures ja rebis oma rõivad lõhki ning viskas tuhka pähe ning päevad olid sünged. Ja ta ütles: „Kes on see orjatüdruk? Sest kindlasti mäletan ma kõiki neid asju varem." Kuid ta ei mäletanud Jareb ben Othnielit ja ütles: „Ma olen nagu see, kes puhkab tema aerul, kui tema aeru kuju on selle kohal oleva vee tõttu viltu painutatud, nii et ta ei näe seda, mida ta näib nägevat. Oo veed, veed! Nad on katnud kogu maailma, nii et keegi ei näe tõeliselt asju, mis on olnud nende kohal olevate vete jaoks. "

Umbes kahekümne ja ühe aasta pärast maskeerisid kuningas Saalomon ja tema ülemvesiir end veel kord ja läksid linna, kus nad leiaks ehk kuningaga malet mängija. Ja kui nad templi veevärava juurde jõudsid, vaata, seal seisis treppide all vana mees nagu üks kõrbepoegade šeik, ja tema juuksed olid valged nagu küngastelt alla voolav vesi talvel ja ta habe voogas põlvedeni, otsekui kivipurikad Hermoni koobastes, ja kulmud olid nagu lumi seedrite okstel ja silmad kui nende tõrvikud kes otsivad Tammuzi Liibanonis.

Ja Saalomon ütles talle: "Rahu sulle, mu onu!" Ja vana mees vastas: "Rahu olgu teiega ja arm Armulise poolt." Ja Saalomon küsis: "Mis nime mu isa vend kannab ja kuhu seltskonda ta samme seab?"

Ja vana mees ütles: "Ma olen Habakukk ben Methusael, Suure kõrbe laste Benou Methusaeli pealik, ja ma olen tulnud siia Jeruusalemma, et saaksin oma isanda kuninga Saalomoniga malemängu mängida."

Ja Saalomon küsis: "Oo, Habakukk, kas on kedagi kõrbepoegade seas, kes on minu isanda kuninga Saalomoniga võrdne?"

Ja Habakukk ütles: „Ei, mu poeg, pole ühegi maa kuningate seas kedagi, keda saaks rikkuses, suursugususes või tarkuses võrrelda minu isanda kuningas Saalomoniga; ometi on malemängul õnneks olnud Issand, olgu ta kiidetud, kes pole tahtnud kogu oma varandust ühte aardekambrisse paigutada; sest su sulane on oma kahesaja ja enama aasta jooksul mänginud nii arusaajate inimeste kui ka teistega, kuid pole ta kunagi ühtegi inimese pojale mängu kaotanud. "

Ja Saalomon ütles endamisi: „Nüüd võidan mängu kõrbepatriarhi vastu ja pärast toome ta palee juurde ning kui ta näeb, et ei keegi teine ​​kui kuningas Saalomon ise on tema alistanud, oleks ta häbi vähem. "

Niisiis rääkis ta vana mehega ja ütles: "Vaata, nagu sel ajal on mu isand kuningas Saalomon käinud koos Vaarao tütrega Liibanoni kojas õhtustamas ja ta ei naase enne keskööd, kuid kohtasid nüüdki oma kandamitega naasvaid teenijaid. Seepärast tulge meie majja ja kui see teid ei huvita, võida üks mäng malet oma teenija vastu. "

Ja Habakukk ütles: "Ma tulen heameelega."

Ja nad läksid majja ning Zabud lasi veini tuua ja nad tundsid elust rõõmu; Habakukk aga vabandas et veini ei joo, sest ta oli hõimlane Hammathiga Rehabi hõimust.

Ja Zabud laskis malelaua tuua ja kuningas Saalomon mängis malet kõrbepoeg Habakukiga. Saalomoni mehed olid valged ja Habakuki omad mustad. Ja Habakukk mängis mõtlematult kui algaja, nii et kuningas Saalomon oli peatselt vangi võtnud nii tema elevandid kui ka parema käe ratsu ja vasakpoolse kaameli, lisaks neli jalasõdurit, samal ajal kui Habakukk oli võtnud kuningas Saalomonilt vaid ühe jalamehe. Ja Saalomon ütles endamisi: „Mis hiilgust on võita males sellist kõrbekoera? Kas välk uhkustab soos krooksuva konna tapmisega? Ma mõtlen välja kombinatsiooni ja teen talle lõpu." Nii tegi ta kombinatsiooni ja võttis ta kapteni.

Siis haaras Habakukk kinni ühest oma eebenipuust jalamehest ja ütles: „Oo, mu isand kuningas Saalomon, üks ja armuline on andnud sulle võimu kõigi guulide, ifriitide, džinnide ja džinnide mariidide üle, nende üle, kes elavad tules ja nende üle, kes käivad maa peal või hiilivad selle sisemuses, nende üle, kes elavad sügavas vees, ja nende üle, kes lendavad õhutiibadel; jah, kõik need, kes teie käskudele ei kuuletu, olete Viimse Kohtupäevani vangi pannud vasknõudesse, sulgenud nood oma pitseriga ja heitnud nad El Kerkeri merre. Ometi pole üks ja armuline, au kiitus talle igavesti, andnud teile olla ülemaks neile eebenipuu ja elevandiluu tükkidele, et nad täidaksid teie tahet; sest ennäe, kui ma selle jalaväelase maha panen järgmisele ruudule, kus mu isand kuningas siis on?"

Ja Saalomon vaatas lauale ja ennäe, kui tema vastane peaks jalaväelase maha panema, oleks kuningas päästmatult mativõrgus. Ja kui ta sai aru, et kõrbepoeg tunneb teda ja ta on temalt lüüa saanud, haaras kuningas Saalomoni vägev viha ja maailm läks silme ees mustaks; ja tema otsmik muutus pimedaks nagu kättemaksuöö, ja tema silmad vilasid selle all nagu kahe linna põlemine lauskmaal, ja tema hääl kõlas nagu tule möirgamine, millega nood maha varisesid. Ja ta hüppas püsti ja oleks oma mõõgaga Habakuki pea maha löönud. Kuid Habakukk seisis endiselt ja tõstis paremas käes oleva eebenipuust sõduri üles ning kuningas oli nagu äkilise halvatusega löödud; ja tema peale tuli suur vaikus ja värin ning keel liibus suulakke ja mõõk langes paremalt käelt.

Ja Habakukk ütles temale: „Mu isand kuningas Saalomon, kus on tarkus, millega üks ja armuline on sind õnnistanud ülemaks kõigist teistest inimlastest? Vaadake, nüüd olete kolm korda tapnud elava Jumala sulase. Kuidas on nii, et sa ei tunne mind?"

Ja kui Saalomon vaatas otsa Habakukile, sulas tolle juuste lumi ja habe ning tema rõivaste moodi muudeti ja isegi kui Saalomon seda muudatust veel imestas, ennäe, see oli orjatüdruk Admatha, kes hoidis käes eebenipuust jalameest kuninga vastu.

Ja unustuse veed voogasid kuninga mällu tagasi ja ta ütles: „Tõesti, ma oleksin pidanud mäletama ja meelt parandama, sest vaata, see mäng on just see mäng, käik käigult seesama, mis ma mängisin sinuga, oo Admatha, kui sind saadeti mu poja Ben Abinadabi kotta laulma. "

 

Ja Admatha ütles: „Mu isand kuningas Saalomon, tõsi see on ka nii, aga kus on tarkus, millega üks ja armuline on sind õnnistanud ülemaks kõigist teistest inimlastest? Kuidas sa mind ei tunne? "

Ja kui Saalomon vaatas otse Admathale, muutus tema nägu ja rõivaste moodus ning isegi kui kuningas seda muudatust veel imestas, nägi ta, et tema ees oli Jareb ben Othniel, hoidmas eebenipuust jalameest kuninga vastu.

Ja asjad, mis olid hoitud unustuse jões, tõsteti üles ja Saalomon nägi neid nii, nagu nad olid. Ja ta ütles: "Tõepoolest, ma oleksin pidanud meeles pidama ja kahetsema, sest need kaks mängu on väga ühesugused, käik käigult ja kombinatsioon kombinatsioonilt mänguga, mida ma varem sinuga mängisin, oo Jareb ben Othniel, kui sa viisid sõnumi minu kirjutaja Joosafatile. "

Ja Jareb ütles: „Oh, mu isand kuningas Saalomon, see on tõsi, et see on ka nii, aga kus on tarkus, mida üks ja armuline halastaja on sulle kinkinud enam kõigist su kaaslastest? Kuidas on nii, et sa ei tunne mind?"

Ja kui Saalomon vaatas rangelt Jarebi poole, muutus tema nägu ja rõivaste moodus ning isegi kui kuningas veel imestas muutuse üle, valgustas tema nägu väljaütlemata nime hiilgus ja tema juuksed olid nagu päikesekiired keskpäeval ja tema riietus oli nagu tuleleek ja tema õlgadest tulid välja tiivad, millest iga sulg säras nagu vikerkaar pärast tormi.

Ja Ingel ütles: „Oo, kuningas Saalomon, kus on tarkus, millega üks halastaja sind sinu vennast ülemaks on õnnistanud? Sa pole mind veel ära tundnud." Ja Ingel hoidis endiselt käes eebenipuu jalasõdurit.

Ja Saalomon ütles: „Tõesti juba ammu oleksin pidanud sind tundma ja meelt parandama, oo Azrael, surmaingel, sest mitte keegi muu, kui Jumala, au ja hiilgus talle igavesti, trooni kandva Nelja vend, oleks võinud mängida malet nii nagu sina need kolm korda oled minu vastu mänginud. "

Ja Azrael ütles: "Oh kuningas Saalomon, halastagu üks ja armuline sinu peale, sest seda sa vajad palju!"

Ja pani käest maha eebenipuust jalamehe.

Ja kuningas Saalomon oli surnud.

 Tõlkinud Rauno Pärnits

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0594)