Joe Hill „Südamekujuline karp“

Varrak, 2008, 312 lk

Seda raamatut lugema asudes olid mul ootused madalad, kuna eesti kriitikud raamatut omal ajal väga ei armastanud, pigem on karused. Ameerikamaal on Joe Hilli debüütromaan saanud palju kiidusõnu, samuti on autorit kiidetud varem lühijuttude eest. Eraldi tähelepanu tuli siis, kui selgus, kes on nime taga - Joe Hill on päriselus Joseph Hillström King ehk siis Stephen Kingi poeg. Kõnealune raamat on ilmunud 15 aastat tagasi, praegusel hetkel on Hill kuumem nimi, kuna kinodes jooksev "Must telefon" on kirjanikuhärra lühijutu põhjal loodud. Film on muide väga hea, soovitan soojalt. Tellisin Hilli lühijutukogu ka ära, kes teab, ehk muljetan ka sellest millalgi pikemalt kui kätte saan.

Ega käbi kännust kaugele kuku, "Südamekujuline karp" on õudusromaan. Peategelane Judas Coyne on edukas rockstaar, kelle eraelu on täidetud kiirsuhete ja uimastitega. Tõsi, uimastid on jäänud pigem minevikku, kuid ega nende vari kadunud ole. Jude kogub igasugust surmaga seotud nodi, näiteks on tal snuff film. Selle kohta eesti keeles vist polegi head terminit, et kuidas nimetada filmi, kus päriselt inimene tapetakse. "Surmafilm" on termin, mis on tõlkes kasutuses, mis on kah aga... No igaljuhul on mehel veel aastasadade-tagune nõia ülestunnistus, Crowley malelaud ja poomisnöör. Kui siis tekib võimalus oksjonil osta surnud mehe ülikond, millega tuleb hing kaasa, siis lükkab Jude assistent Danny abiga kiirelt tonni letti ja ostab järjekordse morbiidse memorabiilia ära. Edasine on juba üsna aimatav, kuna mustas südamekujulises karbis saabuva riidetükiga kaasatulev vanatoilummutis on tõepoolest üks paras purakas.

Kusjuures ma kirjeldasin praegu ainult raamatu avaakorde. Sest edasi tuleb juttu pereprobleemidest, minevikuvarjudest, sellest, kuidas olevik minevikku mõjutab ja vastupidi. Raamatut on kolmsada lehekülge ning siia on päääris palju mahutatud. Kohati kisub stiil väga meeldivalt rajuks; kui ma nüüd jällegi mõtisklen käbi ja kännu teemal, siis eks on mõlemal kirjanikul omad head ja vead, Hilli tekst on mõnusalt tihe, õhku väga palju pole.

Hilli raamat on üsna turvaline žanriõudus, kus on mõningaid huvitavaid nükkeid. Ei ole siin ühtegi sümpaatset tegelast, vähemalt minu jaoks, kõik on kiiksuga või lausa ebameeldivad. See on päris huvitav, kuidas Jude oma tüdruksõpru nimetab osariikide järgi, millest naised pärit on. On see nüüd seotud sellega, et ta on rockstaarina rännanud palju mööda riiki ja mööda maailma, igal pool on juhusuhteid olnud? Või millestki muust, raske ütelda.

Tõlkes on kohati detaile kaotsi läinud. Näiteks on raamatu alamosade pealkirjad tegelikult laulupealkirjad, seega kui eesti keeles on "Valu" või "Elus"... noh, selge. Taustal on aga viited Nine Inch Nails "Hurt" ning Pearl Jam "Alive" lugudele. Raamatu enda pealkiri ise on Nirvanalt pärit, veel on vihjeid Led Zeppelini ("Black Dog") ja AC/DC ("Ride On") suunas. Samuti on teksti sees laulupealkirju ära tõlgitud, mis mõjuvad ilma originaale teadmata võõrikult.

Kui olin veerandi ära lugenud, siis jäin mõtlema, et huvitav küll, miks (osad) eesti ulmikud seda raamatut põhjavad? Eks see on ju ühtepidi arusaadav, kuna isa kõrvad paistavad Hilli tagant välja, samuti on raamat ise selline üsna stiilipuhas žanrikirjandus. Samas tegu on siiski autori esikromaaniga, eksole. Pealegi ma ei taha hakata kriitikuid kritiseerima, igaühel on oma arvamus. Minu jaoks oli "Südamekujuline karp" äärmiselt meeldiv lugu, mida saabki käsitleda vanema kännu küljest kasvava mahlase kuusevõrsena.

Kokkuvõtvalt: Mulle see raamat meeldis väga. Mõnus žanrikirjandus ning sarnaselt isale on Hill põiminud kokku õudust, napakaid tegelasi ja häirivaid inimsuhteid. Hill on küll pigem kaasaegse joonega, st siin pole isegi sellist ängi nagu on nordic noir'is, aga sarnane suund on tuntav. "Südamekujuline karp" on mu jaoks nagu korralikult läbikasvanud sealiha, mis mekkis hästi. Plaanin Stephen Kingi kõik raamatud läbi lugeda (ca pooled on loetud), nüüd on tunne, et vist peab vahel ka Hilli silmanurgast piiluma.

4/5