viivuranna

Seda raamatut oli väga raske lugeda.

Mitte tehnilises mõttes. Vaid mingisuguses emotsionaalses. Iga kord, kui ma tahtsin seda kätte võtta ja lõpuks ära lugeda (nii õhuke, läheb ju nii ruttu), lugesin ma paar lehekülge ja siis avastasin end midagi muud tegemas, raamat jälle kuuks ajaks unustatud. Kuni Estconini, kus ma pühalikult peale ja alla vandusin, et järgmises Reaktori numbris on arvustus olemas. Küll mitte nii ajalooliselt põhjalik kui Mann Loperi oma oli, mida soovitan ka kindlasti piiluda.

Avame: määramata aeg tulevikus. Eesti kool on saanud endale uhked Hiina VR toolid ja keskuse, millega pannakse õpilased programmeerima. Peategelane Martin on koos oma sõbraga salaja ajaloolise simulatsiooni sisse mängu programmeerinud, kuid kui tuleb tähtis Euroopa Liidu delegatsioon simulatsiooni uurima, tuleb temal ja ta õel Heleril kähku kõik kommunistid ja muud kahtlased asjad likvideerida, enne kui õpetajad või delegatsioon märkavad, et midagi on valesti. Sealjuures tekib väike probleem – nad ei saa enam välja logida… Ja kuna keegi kasutusjuhendit ei loe ja rõõmsalt kõigile installatsioonivõluritele OK paneb, avastavad Martin ja Heleri, et mängu kinni jäämine võib nende ajud täiesti ära küpsetada ja kuhugi nad ilmselt pärast kaevata ei saa.

Nii palju, kui see algus ka venis, kui ükskord action peale hakkas, läks see nii hästi, et ma olin sügavalt üllatunud, kui raamat läbi sai. Andke veel liba-kommusid! Heleri tegelane, kes väga kartis VR-is käsitsivõitlust teha ja ei suutnud alguses piisavalt kiiresti kommuniste kahjutuks teha, mõjus raamatu alguses tõrjuvalt, kuid olles paar kommut maha löönud, saab tüdruk vere maitse suhu ja Hulk-smashib rõõmsalt edasi.

Filtreeritud vandesõnad (“dängit!”) ja joonealused (eeldatavasti toimetaja) tõlked mõjuvad naljakalt, kuid nendele tasakaaluks pakub äratundmisrõõmu hulk päris-ajalooliste isikute nimesid. Sealhulgas tsirkuseartist ja maadleja Maria Loorberg, kelle nahas Heleri ringi jookseb. Samuti on aeg-ajalt teisi fandom-viiteid, ning minu lemmikuks muidugi see viis, millega salauks lahti saadi.

LitRPG kui selline on mulle siiamaani võõras, kuid raamat loob hea pildi ette. Kogud expi ja saad oskuseid nagu mängus ja vahepeal kirjutatakse silma ette tegelaseleht uute punktide ja oskustega ka. Loo toon ja seikluslus tuletab ühelt poolt meelde Viva La Dirt League’i youtube-sarja Epic NPC Man, kus vaadatakse MMORPG-kultuuri teadvusele tulnud NPC-de vaatepunktist, ning ka siin tekib tahtmine, et mõni Viivuranna NPC ärkaks ellu (või mõni Kreutzwaldi oma – peab tõesti Joel Jansi ka välja otsima).

Ainult üks mõte jääb lõpus kripeldama – kas liba-kommud kutsusid kapitaliste vereimejateks, sest nad on libahunt-kommud, või olid kapitalistid salaja vastasleerina vampiirid? Mant, explain???

viivuranna

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1295)