„Ma ootasingi, millal sa mind kutsud,“ sõnas tulevaim. Ta astus lõkkest välja, leegid jalgade ümber keerlemas ja sädemepilv selja taga. „Mis mureks Maniwald? Kas tahad lepingust tagasi astuda nagu su vennad eelmisel suvel?“ Ta irvitas, leegid limpsimas teravaid hambaid, mis valmis purema.

Tulevaim istus Maniwalla vastu kivile ja muigas. Leegid tulid temaga lõkkest kaasa ja tantsisid nüüd kivi ümber.

„Ei,“ pomises pingil küürutav habetunud vanamees piipu toppides. „Mitte seda.“ Ta toppis rahulikult piibu täis ja hakkas siis end läbi patsutama. Ei tulnud otsitut ei paremast ei vasemast kuuetaskust.

„Ma annan,“ sõnas vaim kärsitult ning sutsas oma leekides sõrme piibukahasse. Maniwald tõmbas korraliku mahvi, sai piibu käima ja köhatas kurgu puhtaks. „Ole tänatud.“

„Vanaks oled jäänud,“ nähvas vaim. “Aeglaseks ja kohmakaks.”.

„Ega aeg halasta jah,“ pomises vanamees. „Pole enam isegi mahti, et aiaga mässata. Uus poiss abiks.“ Ta tõmbas korraliku kõssu. “Tegi ka siia tare taha viljapuu aeda uue lõkkekoha, nagu neid juba vähe oleks. Aga kui see juba oli, mõtlesin, et kasutan.”

Laurits vaatas ümberringi. „Mis nali see on, et puud valged. Seisavad kui jääpurikad,” turtsatas ta. “Kui teile külm nii väga meeldib, siis ma võin ju oma vennaga rääkida.“

„Ei-ei, vastupidi, kujutad ette. Koore valgeks võõpamine pidi kaitsma külma vastu. Uued ajad, uued võtted,“ Vanamees vangutas pead. „Mida kõike neile seal linnas ka ei õpetata.“

Tulevaim vaatas mõnda aega puid: mitmeil olid juba pungad väljas ja üksikutel isegi viljad, hoolimata lume tooni võõbatud varrest. Hommikune kevadõhk lõhnas värskelt ja kosutavalt. Linnud tervitasid valjuhäälselt suve algust.

„Sa ei kutsunud mind ju selleks siia, et oma aeda näidata,“ sisises Laurits viimaks läbi hammaste. „Ma loodan, et mu tasuga on kõik kombes.“

„Jah. Liisk on ammuilma heidetud. Kõik on juba otsustatud ja sätitud.“ sõnas Maniwald.

Nii oli see juba aegade algusest säätud. Tuli pakkus sooja ja kaitset armetutele inimestele, kes muidu talvekülmas ellu poleks jäänud. Tuli pakkus sooja sööki, pakkus kaitset metsloomade eest. Kuid sellel oli oma hind. Igal aastal pidid nad andma ühe elu vaimule - selline oli kokkulepe.

Kuna suuremaid kantse, mis ühendasid ümberkaudseid külasid, oli siinmail seitse, tehti seda jaona - iga kants pidi seitsme aasta tagant ohverdama ühe endi seast.

“Või nii. Kes minu roaks siis tuleb?” uuris vaim aimates pettust.

“Liisa, minu noorim,” ohkas habemik. “Omaenese verega olen ma nõus meie lepingut hoidma.” Ühtäkki tundus ta veel vanem ja väsinum.

Mõni aeg istuti vaikuses - taamal vaid ritsikate ning lindude kevadine laul.

„Miks sa mind siis kutsusid?” uuris tulevaim lõpuks. Ta oli leebunud. Maniwald oli aus mees. “Tahtsid teada, mis sigadusega Saare rahvas hakkama sai?“

See oli eelmisel suvel, kui üks kants otsustas lepingu üles öelda ja ohvrit mitte anda. Sel pööripäeval nähti tulejuga üle taeva lendamas ning peale seda paistis mere poolt vaid leeke - nii suur oli vaimu raev. Seitsmendat kantsi ei olnud enam. See oli meeldetuletuseks kõigile teistele: tulega ei mängita.

“Eks ma aiman,” kogeles vanamees.

“Või tahtsid ehk armuaega paluda? Nüüd kui kantse on vaid kuus peab ju iga kuue aasta tagant kümnist maksma,” uuris Laurits.

Vanamees raputas pead. “Mõtlesin, aga mis meil surelikel ikka üle jääb. Ei saa me tuleta hakkama. Küll mõtleme midagi välja.” Ta kogus ennast hetke. „Tegelikult, mul on sulle üks palve, kui seda nii saab nimetada.“

„Tõesti?“ Tulevaimu huvi oli hetkega üleval, näol lai irve. „Räägi! Mitte, et ma lubaks su palve täita.“

“Tean, kuid egas küsimine liiga tee,” mühatas vanamees. „Meil külas oleks tarvis katsumist poistele, kes meheikka on jõudmas ning ma mõtlesin, et ehk saad mind sellega aidata.“

Tulevaim jäi mõtlikuks. „Ja kuidas sa seda mõtled?“

Vanamees tõstis näpu püsti. „Tuli, see on ohtlik, isegi hirmus. Jah. Eriti pööripäeva ajal.“ Ta võttis oma kustunud piibu ja kopsis selle vastu pingi äärt tühjaks. „Mis oleks kui laseks neil julguse prooviks sellest üle hüpata. Oleks katsumus, jah.“

„Eks tehku proovi kui julgust on,“ naeris tulevaim. “Mis tulle kukub on minu tasuks!”

„Oota ikka natuke. Ma ei taha, et nad mul ka liiga ruttu otsa saaksid. Sellepärast ma mõtlesingi, et…“ Maniwald napsas kõrval kasvava puu otsast selle kevade vast esimese õunapunni. „Ubinat?“ pakkus ta tulevaimule. Too raputas pead. Vanamees ise lõi hambad isuga õuna. „Viimane saak. Neh. Ussid tegid liiga, nii et poiss pidi mitmed oksad maha võtma.”

„Mis mõte sul siis selle hüppamisega oli?“ kordas Laurits.

„Jah. Muidugi. Mõtlesin, et annaks neile ridva hüppamisele abiks, aga et siin mingit eksimust poleks laseks sul endal valida, mis puust ma selle teen.“

Tulevaim noogutas. See oli õige mehe tegu. Puu kandis väge ning mitte kõik neist ei sobinud vaimule. Kuusk ja mänd olid vaigused ning võisid panna oma praksumisega vaimu kõhu keerama. Haab hakkas tules vahtu välja ajama. Kask tahmas, kuigi muidu põles hästi. Lepp ei andnud korralikult sooja, kuid see-eest ei tahmanud üldse. Igal puul olid omad head ja vead. Kõige vastikum oli muidugi pihlakas. See punaste marjade ja ristimärkidega nende otsas puu suutis allutada iga vaimu inimese tahtele.

„Kuidas oleks seesama õunapuu, millest sa just sõid?“ pakkus Laurits. See tundus ohutu.

Maniwald vaatas puud. “Hea sirge tüvi on küll, kui vast natukene kleenuke. Maha tuleb ta võtta nii ehk naa. Olgu, teeme siis nii.“

„Oli see kõik mida sa tahtsid?“ uuris tulemees.

Vanamees mõtles hetke. “Äkki saaks ka nii teha, et esimene hüpe liialt ei kohuta. Muidu pelgavad kõik teised kohe ära ja jätavad asja pooleli.”

“Sa tahad, et tuli oleks madal kui muru?” mühatas vaim pettunult.

“Ei, seda mitte. Olgu ta ikka suur ja hirmutav, kuid lasku esimesel ilma viga saamata minna.”

“Seda võib,” turtsatas tulevaim. Kui ta esimese hüppaja kohe endale napsas, ei tulnud sealt ju järgmisi. Andes algul natukene armu sai kõhutäis kindlasti suurem.

„Siis on kokku lepitud. Aitüma.”

“Aga palun,” irvitas Laurits ja limpsis ootusärevalt keelt. “Ma siis teen puule oma märgi, et hüppamine oleks ainult sellega ja ei miski muuga.” Õunapuu ei põlenud küll hetkega, kuid siiski üsna hästi. Ta oli kindel, et sellest hüppamisest sai ta veel mitu ohvrit.

Enne kui Laurits haihtus limpsis ere leek üle puutüve.

Maniwald ootas mõni aeg mõtlikult. Siis lükkas ta selja sirgu, sülitas välja, mis solki ta just sõi ning astus puu juurde.

Leek oli tahmanud valge võõba mustaks, kuid mitmes kohas ka täiesti ära sulatanud nii, et puukoor nähtavale tuli – oli õnn, et tulevaim seda ei märganud.

Küll oli ta selle taimega vaeva näinud, proovinud aastast aastasse soovitud tulemust ja viljakandmist, et see just nii läheks. Õnneks oli tal seitse aastat aega ja valgeks võõpamine peitis poogitud kohad ilusasti ära.

Poogitud pihlakal tema ees oli tulevaimu enda kinnitus. Lisaks oli tal Lauritsa lubadus esimene hüppaja rahulikult üle lasta. Sellest piisas - peale pihlapuuga ülehüpet ei saanud tulevaim enam terve aasta inimsoole liiga teha. Üle hüppamine allutas vaimu, pihlakas kinnitas selle.

Ta pidi veel vaid pihlaka maha võtma ja sellele kaitseruunid sisse tegema, kuid sellega oli aega.

Maniwalla näole vajus rahulolev muie.

Neil oli tule vägi ning selleks polnud tarvis enam ühtki ohverdust - nad pidid vaid igal suve hakul pihlakaga üle tule kargama. Pööripäevast sai nüüdsest pidupäev.