Indrek Hargla koostatud ulmeantoloogias „Eesti nõid“ on viisteist nõiajuttu tuntud kodumaistelt autoritelt: Karen Orlau, Siim Veskimees, Indrek Hargla, Joel Jans, Mika Keränen, Meelis Friedenthal, Kadri Pettai, Tuuli Tolmov, Heinrich Weinberg, Laura Loolaid, Berit Sootak, Mann Loper, Meelis Kraft ja Jaagup Mahkra. Sarnaselt Indrek Hargla eelmistele ulmeantoloogiatele on tegemist mahuka raamatuga, milles sisaldub väga erineva stiili ja pikkusega jutte igale ulmehuvilisele.

Raamatu avalugu „Vaba ja õnnelik maailm“, autor Karen Orlau, näib alguses kirjeldusena ebaõnnestunud maailmalooja hingepiinadest. Tema ainuke kordaläinud saavutus on maailma esimene inimene. Jumala rollis on ebatraditsiooniliselt naine. Mida rohkem sündmustik edasi areneb, seda enam mõistab lugeja, et tegelikult polegi novell päris see, millena esialgu tundus. Mis lõpuks juhtub, jäägu lugejale avastada. Üllatuse ootajad ei pea pettuma. Mis puutub nõiateemasse, siis oli see loos põgusalt mainitud, aga minu jaoks polnud siiski tegemist stiilipuhta nõiajutuga.

Minu arvates oli jutt väga hästi õnnestunud ja kaasahaarav. Kuigi lugemise ajal näitas kell juba hilist aega ja jutt oli üsna pikk, ei suutnud ma raamatut enne käest panna, kui loetud sain. Pärast mõtisklesin veel pikalt loetud teema üle ja igaks juhuks rohkem kella ei vaadanud.

Kogumiku koostaja Indrek Hargla mahukas kaastöö pealkirjaga „Laul jääb samaks“ mul enam nii kiiresti ei edenenud. Kuna tegemist oli alternatiivajaloolise jutustusega ja mõnes mõttes paroodiaga, ei saanud mina kui ajalugu väga vähe tundev inimene paljudest asjadest aru. Kirjutan nii palju, kui enda arvates taipasin ja vabandan loo autori ees, kui midagi väga valesti mõistsin.

Novellis kirjeldatud Eestis valitses Rootsi aeg, mida ma hakkasin kohe Nõukogude Liiduga võrdlema. Vihjeid äratuntavate isikute, organisatsioonide, sündmuste ja kohanimedega jätkus ohtralt. Sündmused leiavad üheaegselt aset 1984-ndal aastal ja 1960-ndatel aastatel. Nimelt meenutatakse minevikus tehtud ülekuulamisi tähtsatele riigiametnikele, keda kahtlustati nõidumises. Millised need ülekuulamised olid ja kui palju nad päriselt nõidusid, jäägu juba lugejatele avastada.

Nagu juba eelpool mainisin, jäid paljud jutustuses kasutatud naljad Nõukogude Liidu riigikorra arvel mulle arusaamatuks, sest ma alles sündisin sellel aastal, kui kirjeldatud jututegelased minevikku meenutasid. Samas on isegi minusugusel ajaloovõhikul selge, et käisid otsesed vihjed minevikus aset leidnud „nõiajahi“ ehk kehtiva riigikorra vastaste üles otsimise ja karistamise teemal. Selline lähenemine minevikus aset leidnud sündmustele on huvitav ja usun, et lugu on nauditav just nende inimeste jaoks, kes teavad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise eelsetest sündmustest rohkem.

Heinrich Weinbergi lühijutt „Lahke mehe tasu“ on humoorika tooniga kirjutatud lugu ühest imelikust mehest, kes rändab hulgusena ringi, kuigi tal oli alles hiljuti olemas kõik, mida üks inimene endale soovida võis. Miks ta siis ikkagi vaesena lõpetas? Vihjeks võin öelda, et soovidega peab olema ettevaatlik.

Mulle meeldis see, et jutt oli ühtaegu ulmeline ja eluline. Inimlikkuse olemus oli väga hästi välja toodud ja käsitletud. Õrnad piirid headuse ja kurjuse vahel võivad kergesti kaduda. Kas keegi, kes su soove täidab, teeb seda ikka headusest või pöörab sinu enda rumaluse ja ahnuse su vastu? Naljaloo taustal on sügav filosoofiline mõtisklus sellest, mida inimene elult tegelikult tahab.

Mann Loperi „Musta kivi nõidus“ on südamlik lugu naiseks olemisest ja armastusest. Nii mehe ja naise vahelisest armastusest kui emaarmastusest. Tugeva tahtejõuga naine palus kunagi nõialt abi, et tema suhe mehega, kes polnud päris tavaline inimene, jääks püsima kõigist takistustest hoolimata. Reeglitest üle astumine toob endaga kaasa tagajärjed, mis avaldavad oma mõju ka siis, mees juba mulla all puhkab.

Lugu oli kirjutatud nii, nagu oleks autor ise kõik läbi elanud. Valu ja tunded olid ehedalt edasi antud ja panid mind kogu hingest kaasa elama. Samas polnud see jutt sugugi tüüpiline naistekas, sest meessoost nõia karakter mõjus tõsise, mõistliku ja tasakaalukana. Inimlikku nõrkust leidus karmis nõiaski. „Ma, narr, lasin iseennast ära nõiduda,“ ütles teadjamees. Nõia ära nõidumine, see juba on midagi.

Meelis Friedenthali „Abracadabra“ on kummaline lugu imerohust, mis oleks justkui mürk ja pole ka. Mõtlikust ja sürrealistliku õhustikuga loost jäi mulle hästi meelde see, et maagia pole nõidus, sest maagia toimimiseks on vaja tugevaid tundeid. Antud loo kontekstis võib see tõsi olla, aga olles eelnevalt lugenud Mann Loperi juttu, kus ühte ohtlikku müstilisse olendisse armunud naine isegi nõia ära nõidus, tekkis küsimus, et mismoodi see nõidumine siis ilma tunneteta mõjub? Ju siis Meelis Friedenthali jutus pidi nii olema ja võlusõnade lausumine oli puhas maagia, mitte nõidus.

Lugu oli küll pisut veider, aga meeldiski mulle just selle pärast. Kui arutleti, kas surnuna näivad tegelased ikka olid päriselt surnud või mitte, seostus see mulle Schrödingeri kassiga, kes võis olla nii elus kui surnud. Kumb vastus lõpuks õigeks osutus, see selgub jutu lõpus.

Kadri Pettai „Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud“ liigitub taas naljakate juttude hulka. Mõnusalt kodumaises jutustuses juhtuvad kummalised lood – inimesed käituvad imelikult, ja muutuvad metsloomade sarnaseks. Milline nõiakunst seda põhjustab, jäägu juba lugejale avastada.

Kui nüüd aus olla, siis jäi mulle loo lõpplahendus kergelt segaseks, aga iseenesest oli see lugu igati muhe vahepala pärast tundelist maagiat ja sürrealistlikku filosoofiat.

Tuuli Tolmovi „Katariina juhtum“ käsitleb sarnaselt tema sulest ilmunud raamatule „Aristarkhovi meetod” unehalvatuse ehk luupainaja fenomeni. Seekord läheneb ta asjale täiesti uue nurga alt. Nimelt aitab nõid inimestel luupainajatest vabaneda, aga Katariina puhul osutub see palju keerulisemaks, kui esialgu tundus.

Hakkasin just tegelastele korralikult kaasa elama, kui lugu otsa sai. Oleksin oodanud veel natuke põnevaid sündmuste keerdkäike ja tegelaste taustalugusid. Tekkis selline tunne, et kirjuta või ise mõni lehekülg lisaks. Kiitus Tuulile hea loo eest ja ootan järge samade peategelastega.

Joel Jansi lugu „Vennaarm“ on võrreldes tema varasema loominguga natuke tõsisem, jutustades vendade mitte just kõige parematest omavahelistest suhetest, aga tema tuttav käekiri paistab kohe silma, kui mängu tulevad joodikutest surnuvalvurid. Igas Jansi jutus on vähemalt üks parmustunud alkohoolik, kes tuleb lagedale naljakate repliikidega. Musta huumorit jagub parajalt algusest lõpuni ning saame teada, milline vägi oli Seitsmendal Moosese raamatul.

Mulle see lugu meeldis, oli põnev ja kaasakiskuv. Joel Jansi looming on nagu hea vein, mis aja jooksul üha paremaks läheb. Ootan huviga tema uusi kirjatöid.

Laura Loolaidi jutus „Pahavara“ on osavalt kokku segatud häkkerlus ja vana hea eestlaste nõiakunst. Kasutatakse huvitavaid sõnu, nagu läbimurdeloits, tõrjemaagia, energialiited, puukteadvus, variteadvus, taktikaline folkloor ja veel palju sarnaseid tuletisi. Hoogsas loos võideldakse ebatavalise arvutiviirusega, mis erinevalt tavalistest tungib materiaalsesse maailma, mõjutades lisaks tehnikale ka inimesi.

Nimetaksin Loolaidi jutu kübernõiapungiks. Kuna uusi sõnu oli palju, siis võttis mul arusaamine natuke rohkem aega ja keskendumist. Samas jätkus hoogsat seiklust algusest lõpuni ning nalja sai ka, kuigi jutu teema oli üsna tõsine. Tegevus toimus Tartus ning mul kui Tartus sündinul jätkus palju äratundmisrõõmu. Üldjoontes mulle see lugu meeldis, aga oleks meeldinud rohkem, kui ma ei oleks pidanud iga natukese aja tagant takerduma sõnade taha, millest arusaamiseks läks vaja natuke põhjalikumaid teadmisi infotehnoloogiast.

Siim Veskimehe lugu „Valvur“ algab nagu tüüpiline detektiivilugu, mille peategelaseks on kibestunud ja sarkastilise suhtumisega politseiuurija, kes arvab, et teab kõigest ja kõigist piisavalt palju, et oma kasutütre kadumise juhtum kiiresti lahendada. Pole ju sugugi ebatavaline, et niinimetatud maagiat harrastava sektiga liitunud teismeline äkki jäljetult kaduma läheb. Mida rohkem asja uuritakse, seda imelikumaks lugu läheb ning uurija peab oma maailmavaateid põhjalikult muutma.

Tavaliselt ma kriminaallugusid ei loe. Need vähesed, mida ma olen lugenud, on kirjutatud ulmekirjanike poolt. Siim Veskimehe novell kuulub nende väheste hulka ja mina jäin loetuga väga rahule. Algusest lõpuni põnev ja irooniline jutustus mõjub nii, nagu võikski võimatud asjad mingil moel ikkagi võimalikud olla. Kõike saab kajastada kahte moodi: nii nagu ametlikult juhtus või nii nagu tegelikult juhtus.

Mika Keräneni „Agnes“ on lühike ja hoogne jutuke noormehest, kes saab Tartus Annelinna pättide käest peksa, kuni sekkub salapärane tütarlaps, kes pättidele kiiresti koha kätte näitab. Tegemist on naljalooga ja kui tütarlapse ebatavaline jõud ja ropendamisoskus välja arvata, pole ta kuigi eriline nõid ning veel vähem see, kellena teda jutus tutvustatakse. Pigem on tegemist armsa jutuga kahe noore eluteede ristumisest.

Mind häiris loo puhul see, et laulusõnade tsiteerimised ja looduskaitse aktivistide etteasted venisid liiga pikaks, tõmmates hoo maha just siis, kui läks põnevaks ja ootasin järgmise naljaka sündmuse juhtumist. Ega rohkem midagi väga erilist juhtunudki, lõbusam osa jäi loo algusesse. Aga lugeda soovitan ikka, tore lugu oli.

Berit Sootaki lugu „Tammetalu perenaine“ on muistse rahvajutu hõnguline lugu talust, kuhu tuleb uus perenaine, hoolitsema lesestunud peremehe ja tema peaaegu täiskasvanud tütre eest. Klassikaline kurja võõrasema teema, millega sobis hästi kokku see, et perenaine oli lausa nõiamoor ise.

Jällegi nauditav lugemine, meenutades lapsepõlves loetud Eesti rahvajuttude ning „Tõe ja õiguse“ segu. Läbi terve loo jäi kajama vanasõna: veri on paksem kui vesi.

Jaagup Mahkra „Aafrika nõiad“ on pikk ja julm lugu Aafrika džunglisse arstiabi andma läinud naisest, kellest saab pealiku naine, tema lapse ema, ori ja kohalik ravitseja. Naisi koheldakse jõhkralt, hullemini kui loomi. Sõduriteks on väikesed poisid. Tapmine ja vägistamine on igapäevased nähtused ning sõda käib lakkamatult. Värvikalt kirjeldatud loo lugemine tekitas tunde, nagu vaataks põnevusfilmi. Sellist, mida näidatakse hilisõhtul, kui lapsed juba magavad. Kuna autor on mees, tekkis mul tahtmatult mõte, mismoodi ta oskas nii hästi edasi anda naise valu ja kannatusi.

Väga hea lugu, soovitan kindlasti lugeda.

Meelis Krafti „Elurikkuse kaitseala“ jutustab sarnaselt Siim Veskimehele novellile loo sellest, kuidas Eesti politseinikud otsivad kadunud tüdrukut. Seekord on üksinda hulkuma läinud viieaastane laps. Koht, kus teda viimati nähti, oli elurikkuse kaitseala, maagiline mets, kus aja jooksul on väga palju hirmsat juhtunud.

Mulle meenutas loetud jutt kodumaiseid kriminaalsarju, kus eestlastest politseinikud arutlevad omavahel igapäevaste probleemide üle ja muuseas tegelevad ka töö tegemisega. Samas pole see lugu siiski päris lootusetu, sest lõpus tuleb jällegi ootamatu pööre.

Karen Orlau „Mõõkade emand“ on lugu mehest,kellele pakutakse võimalust kogeda midagi täiesti enneolematut. Nimelt saab ta kinkekaardi kaardimoori vastuvõtule minekuks. Kuigi mees on kahe jalaga maa peal ja selliste asjade suhtes ülimalt skeptiline, muudab see sündmus tema elu päris põhjalikult.

Mulle meeldis see, kuidas ennustamise ja kaardipaneku põhimõtted olid loogiliselt lahti seletatud. Olen juba ammu samamoodi mõelnud ja teemaga vägagi tuttav, nii et see lugu kõnetas palju. Üllatavaks osutus loos kasutatud laulusõnade googeldamine ja avastus, kes oli sõnade autor. Sellist nalja poleks osanud oodatagi.

Valdav enamus kogumiku lugusid olid väga head. Olles Indrek Harglale tänulik selliste kodumaiste ulmeautorite jutukogude välja andmise eest ning jään huviga järgmist ootama. Nobedat sulge kõigile ulmekirjanikele!