Hämaras keraamika töökojas oli hallipäine Toivo lõpetamas tööpäeva. Riiulite ja kastidega täidetud ruumis oli tunda kuivava savi lõhna ja hõõgava ahju soojust.

        Akna all laualambi paistel võttis kurnatud keraamik eest määrdunud põlle ja viskas selle selga pöörates loidunult tooli seljatoele. Pehmet sabinat kuuldes vaatas mees üle õla. Raskelt ohates läks ta tooli juurde ja tõstis põlle vaevaliselt põrandalt, kinnitades selle kindluse mõttes aasaga nagile. Astudes sammu tagasi, tõukas ta kogemata jalaga tooli, mis omakorda sõitis otsa lauale. Mees ohatas taas, kuid sundis end väsimusest hoolimata kõike piinliku täpsusega tagasi oma kohale panema. Viimase asjana tõstis ta laualt väikese pildiraami ja pööras selle viivitusega teistpidi. Oma naise fotot vaadates tundis keraamik südames valusat torget.

        Eeva on ta peale juba nädalaid solvunud olnud, võttes teda iga päev kodus jahedalt vastu. Mees lootis, et naine saab kõigest aru ning kodune rahu taastub, kui viimaks tekib võimalus näidata, millega ta oma töökojas nii palju vaeva näeb. Ta oli enam kui kindel, et Eeva süda ei suuda seda nähes külmaks jääda.

        Ta asetas pildiraami hoolikalt lauale ja pani selga päevinäinud tumehalli mantli. Kustutanud laual oleva lambi, kõndis räsitud mees avariivalgusti hädise kuma paistel ettevaatlikul sammul läbi pappkastide rägastiku välisukseni. Uksel vaatas ta veel viimast korda, et kõik on nii nagu peab ning lukustas rahulolevalt ukse. Võtnud maast musta prügikoti, jalutas ta läbi lume sumbates maja taha.

        Kristallselges taevas särasid tähed. Läbi pimeduse lõikas jäine tuul, mis pani õblukest meest oma mantli kraed kergitama ja peaga sinna võimalikult sügavale peitu pugema. Kahetsusest, et oli hommikul kiirustades mütsi ja kindad koju esikutoolile unustanud, krimpsutas ta kibedalt nägu. Haigeks jäämine ei tulnud kõne allagi. Vähemalt mitte enne, kui projektiga on ühele poole saadud ning naisega kõik pinged maandatud.

        Kortermaja trepikoja ust avades oli külmast puretud mees tänulik sealt tuleva sooja tervituse eest. Enne üles minemist piilus ta postkasti, kuid seal tundus olevat vaid tühjus. Veendumaks, et seal tõesti ei ole midagi, avas ja sulges ta postkasti luuki mitu korda.

        Suhte alguses oli neil Eevaga kombeks üksteisele postkasti kirju ja teateid jätta, väljendamaks sedasi oma tundeid. See komme oli kahjuks aastatega unustusse vajunud. Nüüd võis sealt leida vaid reklaamlehti ning linnaosavalitsuse väljaandeid. Kartes lifti kasutamisega naabreid häirida, kõndis mees haigutades raskel sammul kaheksandale korrusele.

        Proovides võimalikult vaikselt korterisse siseneda, võttis ta juba eeskojas kingad jalast. Avades tasaselt ukse, asetas ta jalanõud hoolikalt esiku põrandale. Üleriided varna riputanud, sundis ta end läbi kurnatuse hambaid pesema ja niiske käsnaga kehalt kuivanud savi küürima. Viimaks hiilis ta magamistuppa ning heitis võimalikult tasaselt voodile.

        Homsetele toimetustele mõeldes vajus ta aegamisi unne ning peagi kõlas naabritele läbi paneelide vali ja sügav norskamine.

 

***

 

        Varahommikul lahkus mees taas naisega sõnagi vahetamata. Öösel oli paksult lund sadanud. Üle mitme aasta oli korralik talv, mitte see vastik vihmane ja porine ebamäärasus, mis tavaliselt talvekuudel valitses. Keraamikule sobis karge talveilm. See tekitas südames tunde, et kõik läheb nii nagu peab. Kõik läheb hästi.

        Võtnud tööruumid valvest, astus Toivo uue tööpäeva ootusärevuses töökotta ja hingas sügavalt sisse. Talle meeldis tööle tulles tunda kuivava savi lõhna, mis tõi esile soojad mälestused lapsepõlvest.

        Ta asetas mustad kilekotid riiuli kõrvale maha ning riputas üleriided varna. Töölauani liikudes kontrollis ta, et kõik töövahendid oleksid täpselt omal kohal ning vaatas heldimusega raamitud fotot. Ta hingas veel kord sügavalt sisse, ringutas lae poole ning pani siis endale erksalt põlle ette, et tööle asuda.

        Täna oli vaja projekti järgmise etapi elluviimiseks uued vormid valada. Selleks võttis ta laua alt kaks suuremat kasti ja asetas mustadest kilekottidest asjad nende sisse. Ta valmistas ette paraja koguse kipsisegu ning tühjendas selle võrdselt kastidesse. Seni kuni segu vormides kuivas, otsustas ta ülejäänud päeva tegeleda tellimustöödega.

        Saanud kõigi vajalike toimingutega valmis, korrastas Toivo taas piinliku täpsusega töökoha ja tahtmata korrata oma eilset viga, riputas ta põlle kohe seinale. Enne minekut kontrollis ta veel uute vormide kuivamist ning veendunud, et kõik asus omal kohal, võttis ette kodutee.

Keraamik jõudis koju alles südaöösel. Jälle ootas teda katmata laud ning jäine õhkkond. Toivo teadis, et naine väljendab sedasi oma pahameelt. Ta piilus magamistoa ukse vahelt sisse, kuid ei saanud aru, kas keegi on voodis või mitte.

        Mees sundis end kurnatuna hambaid pesema. Pastavahus oli märgata pisut verd, mida Toivo tükiks ajaks vaatama jäi, enne kui kõik veega alla uhas. Ta nuusutas oma kaenlaaluseid ning mõistis, et täna ei piisa käsnaga kergest nühkimisest, vaid peab üle pika aja ka duši all käima. Ta võttis riided seljast ning täheldas peeglisse vaadates, et on viimase kuuga tohutult kõhnemaks jäänud.

        Ta astus kätega vanniäärele toetudes duši alla ja tegi kraani lahti. Ta ehmatas külma puudutuse peale ning keeras kraani järsu liigutusega soojema poole. Oodates, kuni vesi parajaks läheb, sulges ta pead vastu seina toetades silmad.

        Teda äratas kõrvetav tunne jalgades. Vesi oli jõudnud tõusta juba pahkluudeni. Kiire liigutusega kraani sulgenud, hakkas Toivo ummistuse põhjust otsima. Äravoolu kattis paks karvade rägastik.

        Karvad olid end tugevalt kinni põiminud, kuid jõuliselt tõmmates sai Toivo neist suurema osa äravoolust välja. Nähes oma näppude vahel pikki punaseid karvu, kirus ta endamisi Eevat ja tema igal pool paiknevaid juukseid. Ta pidi tihti neid kurgust välja tõmbama, kuna miskitmoodi sattusid need just alati tema toidu sisse. Neid kleepuvaid karvu vaadates tundis ta iiveldust. Nälg tegi kõhule piinavat valu, mis koos avanenud vaatepildiga pani mehe kuivalt öökima. Toivo viskas karvad vanni kõrval olevasse kraanikaussi ja toetas vasaku käega vastu seina. Ta avas kraani ja nautis sooja dušši.

        Vaikselt magamistuppa astunud, heitis Toivo ihualasti voodile selili. Ettevaatlikult kätt voodi teisele poole asetades avastas ta, et seal ei olegi kedagi. Ta peletas tekkinud ärevust mõttega, et Eeva on tõenäoliselt ööseks oma ema juurde läinud, nagu tal vahel kombeks oli.

        Igatsusest vahetas ta oma padja Eeva omaga, tundes sedasi naise meeldivat parfüümi. Uni leidis ta sel ööl hetkega.

 

***

 

        Jõudis kätte kauaoodatud päev. Toivo asetas kõik perfektselt elutoa diivanile ja veendus oma üllatuse ideaalses esitlemises.

        Ta vaatas kella. Naine jõuab alles paari tunni pärast töölt koju. Selle ajaga jõuab kindlasti poes käia ja söögi valmis teha. Mees pani hetkegi ootamata mantli selga ja läks kiirel sammul poodi. Ta ostis sealt kõik vajaliku, tegi söögi valmis ja kattis elutoa laua. Seejärel pani ta end viisakalt riidesse ning istus laua taha naist ootama. Ootavalt mõtles ta veel kord üle kõik üllatuse vajalikud lähtekohad. Talle meenus, et unustas magustoidu osta. Vandudes tõusis ta kärmelt toolilt püsti ja hakkas köögikappe läbi otsima, lootuses leida midagi head, mis naisele maitseb. Paraku ei leidnud Toivo midagi seesugust.

        Ta vaatas närviliselt kella. Naise tavapärase koju jõudmiseni oli veel umbes veerand tundi. Toivo pani taaskord kiiruga mantli selga ning läks kärmelt poodi. Jõudnud tagasi koju, märkas ta elutoas pehmet valgust virvendamas.

        "Eeva?" küsis ta ettevaatlikult. Saamata vastust, astus ta paar ettevaatlikku sammu elutoa suunas.

        "Ma olen siin, Toivo," kuulis ta oma naise häält.

        Toivo seisatas kohkudes, suutmata uskuda, et naine räägib temaga. Ta kogus end hetke ja läks kööki, et šokolaaditort külmkappi panna. Tasasel sammul elutuppa minnes nägi ta, et Eeva oli kõik eelnevalt paigale asetatud küünlad põlema pannud, mis tekitasid korteris õdusa õhkkonna.

        "Ma olen siin," kõlas magamistoast kutsuv hääl.

        "Ah-ah..." vastas Toivo magamistoa ukseni minnes kohmetult. Akna juures öise kuuvalguse külmas kumas nägi ta naise liikumatut siluetti.

        "Millise imelise üllatuse oled sa valmistanud."

        "Jah, noh... tead..." ei osanud Toivo kuidagi temaga pärast pikalt kestnud vaikimisperioodi suhelda.

        Toivo astus magamistuppa, otsides seinalt lülitit.

        "Palun jäta tuli kustu. Ma tahan tähti imetleda."

        "Olgu," lõpetas Toivo seina patsutamise.

        "Sa võid elutoast paar küünalt tuua ja öökapile põlema panna, kui soovid pisut rohkem valgust."

        Toivo seisis veel tükk aega naise kütkestavat figuuri imetledes.

        "Mulle meeldib see küünlajalg, mille me koos Veneetsiast ostsime," ütles naine soojalt, pöörates näo aeglase liigutusega profiili.

        "Jah, muidugi," ärkas Toivo tema lummusest. Toivo tundis kangestust: nad polnud väga pikalt üksteisega sõnagi vahetanud, rääkimata samal ajal kodus olemisest.

        Viimaks läks ta kärsitult elutuppa kapi juurde, kus nad hoidsid suveniire ning otsis nende hulgast nimetatud küünlajala üles. Sahtlist leidis ta sellele sobivad küünlad, kinnitas need ja süütas põlema. Peagi ilmus ta õrna valgusvärelust käes hoides vaiksel sammul tagasi magamistuppa ning asetas küünlajala voodi kõrval olevale kapile.

        "Täna on ilus öö," kõlas akna juurest.

        Toivo vaatas ihaledes aseme kõrval seistes naise figuuri, mis paistis külma pehme kuuvalguse embuses väga veetlev. Oli aimata, et naisel on seljas mõni tema mitmetest ilusatest kleitidest. Ta oli lummatud sellest hetkest ja naise kütkestavusest. Ta tundis, et täna saab kõik korda.

        Naine pööras end jäikade liigutustega ringi, jäädes akna juures küünlavalgusest puutumata. "See oli nii imeline ja ilus reis meil, kas sa ei arva?"

        "Jah, oli tõesti," kratsis Toivo kohmetusest kukalt, "mäletan sellest igat hetke."

        "Või nii?" oli naine üllatunud.

        "Jah, ma ei ole ka unustanud seda, kui väga ma sind armastan." Toivo astus naisele lähemale, jäädes ettevaatlikkusest olukorda ära rikkuda voodi jalutsis seisma. "Palun anna mulle mu käitumine andeks, mu kallis. Mul on viimastel kuudel nii raske olnud. Palun mõista, et ma ei ole sulle kunagi halba tahtnud. Ma armastan sind kirjeldamatul viisil," prahvatas Toivo endast kõik välja.

        Naine vaikis.

        "Kas..." Toivo ei suutnud lauset lõpetada.

        "Jah?"

        "Kas ka sina armastad mind endiselt?"

        "Loomulikult, mu kallis Toivo, kuidas ma saaksingi teisiti." Eeva  hääl oli soe ja hell.

        "Kas see tähendab… et annad mulle andeks?" küsis Toivo lootusrikkalt.

        "Oleneb," vaatas Eeva üle õla aknast välja, "milliseks see õhtu meil kujuneb."

        Toivo seisis liikumatult ning ootas naise edasist käitumist.

        "Ka mina mäletan midagi," alustas Eeva näoga Toivo poole pöörates rääkimist.

        "Kas sa jagaksid seda mälestust minuga?" astus Toivo talle kõhkleva sammu lähemale.

        "Mäletan..." astus naine talle puise sammu vastu, "...viimast korda, kui mulle armastust avaldasid. Mäletan, kuidas sa tulid pärast pikka tööpäeva koju, viskasid kärsitult mantli põrandale ning võtsid saapad jalast. Tõstsid mu maast üles ning kandsid kätel voodisse. Külvasid mu üle hellade suudluste ja silitustega, muutudes kire lõõmas üha kärsitumaks. Sel õhtul lõhkusid sa ühe mu lemmikpluusidest, muideks."

        "Vabandust..."

        "Ei, sellest pole midagi. See näitas mulle, kui väga sa mind tahad. Kui väga sa mind ihkad. Kui väga sa mind armastad! Sa vabastasid mu rinnad ning võtsid hellalt jalast mu pitsilised stringid, mis sulle nii väga meeldivad. Olin juba päevi su lemmikaluspesu kandnud lootuses, et midagi sellist meie vahel juhtub. Õnneks ei pidanud ma pettuma."

        Toivo, tundes meelitust, naeratas.

        "Siis sa sisenesid minusse justkui päris esimest korda. Sisenesid aeglaselt, ise üle keha värisedes ning mind kirglikult suudeldes. Kui olid viimaks täielikult minu sees, vabastasin suurest naudingust sulle kõrva kuuma ohke. Sa sosistasid mulle, kui väga sa mind armastad ja ma vastasin sulle samaga. Mu küüned tungisid su lihaselisse selga ning liikusid alla su kannikatele. Surusin sind sügavamale enda sisse ning sa said sellest hoogu juurde. Su tõuked muutusid üha jõulisemaks ning kirglikumaks."

        Naine oli seda kõike rääkides talle üha lähemale tulnud, olles voodist vaid paari sammu kaugusel.

        "Ja kui me viimaks samal ajal tulime, tundsin, et siin maailmas ei saa olla midagi suuremat kui armastus meie vahel."

        Seda öeldes seisis naine Toivo ligiduses, jäädes endiselt küünalde kumast puutumata.

"Oi, ka mina mäletan seda, mu kallis." Toivot valdasid kuumavärinad. "Kui sa vaid teaksid, kui väga ma olen seda kõike tahtnud korrata. Kui väga ma sind igatsenud olen. Su häält, su lähedust, su puudutust. Sind. Ma tahan, et meie vahel kõik endine oleks." Toivo astus Eevale lähemale, jäädes naisega silmitsi.

        "Oota," ütles naine paluvalt ja astus paar sammu tagasi.

        "Jah?" Toivo jäi kõhklevalt seisma.

        "Kas sa tõesti usud, et kõik saab korda?"

        "Ma annan endast kõik, et armastada sind sedasi, nagu sa väärt oled."

        "Tõesti?"

        "Tõesti."

        "Kui sa seda tõepoolest mulle lubad, siis tahan ka mina midagi lubada."

        "Jah?"

        Naine astus lähemale, jäädes Toivoga vastamisi. "Ma luban, et kumbki meist ei unusta tänast õhtut kunagi," ütles ta kätt tõstes.

        Toivo haaras kahe käega tema käe, silmist voolamas pisarad. "Ma armastan sind, mu kallis Eeva."

        "Mina sind ka, Toivo."

        Nad embasid. Toivo, tundes enda vastas siledat, jahedat, läbinisti kõva keha, astus naisest mitu sammu eemale ning jäi segadusse sattunult lävepakul seisma.

        "Kas midagi on valesti?" küsis Eeva.

        Toivo haaras öökapilt küünlajala ning tõstis ähmaselt põlevad küünlad naise näo juurde. Ta pillas jahmunult küünlajala põrandale.

        "Ei ole võimalik..." Ta hakkas väikestel sammudel taganema, takerdudes sokkidega uksepiida külge.

        "Mis viga on, kallis? Kas sa ei armastagi mind?" tuli naine talle järele.

        "Kuidas küll..." astus Toivo Eeva lähenedes iga sammuga tagasi. Ta vaatas paaniliselt tühja diivanit.

        Elutoa küünalde valguses ilmus nähtavale naise portselani valatud perfektne kehastus, seljas liibuv karmiinpunane kleit.

        "Kas ma ei ole su jaoks enam piisavalt kütkestav?" küsis portselanist kuju talle lähemale astudes.

        Toivo koperdas seljaga vastu lauda, pillates nõud ja põlevad küünlad põrandale.

        "Ma... Ei! See ei saa võimalik olla!" ei suutnud Toivo aina lähenevat kuju uskuda.

        "Mis ei saa võimalik olla?!" küsis kurjakuulutav, külm ja kalk hääl ta ees. "Kas pead silmas seda, et kui sa ühel õhtul töölt koju tulid ning mu esikust pakitud asjadega leidsid, ei suutnud sa uskuda, et meie vahel on kõik läbi? Et pärast kõiki neid tülisid tõesti viimaks lahkun su juurest?!" kriiskas Eeva. "Alles nüüd mõistan, kui rumal ma olin, et otsustasin sinuga tol õhtul silmast silma hüvasti jätta. Sa haarasid mu pluusist kinni, rebides selle katki." Figuuri külmad käed krabasid Toivo triiksärgist ja käristasid selle jõuliselt katki.

        "Sa lõid välisukselt lingi eest," ütles viirastuslik kehastus toolilt seljatuge ära lüües. "Sa anusid, et annaksin sulle veel ühe võimaluse." Ta mängis nutmist. "Sa üritasid mind paaniliselt suudelda." Naine silitas oma roiskunult lehkavat pead vastu Toivo nägu ja lõi viimaks ta ninaluu raginaga katki.

        "Kuid ma ei lasknud seda teha, mispeale hakkasid sa mind hammustama." Figuur näpistas Toivot üle keha. "Sa lõid mind korduvalt, muutes mind jõuetuks." Lummutuslik kogu lõi armu andmata rusikasse surutud kätega Toivot. "Sa..." Figuur astus mehest eemale.

        Toivo nuuksus ning värises üle keha, hoides käsi näo juures. Ta nägu, keha ja käed kattusid verega.

        "Sa vägistasid mu!" karjatas figuur maruvihaselt. "Sealsamas! Esiku põrandal!" osutas ta näpuga esiku suunas.

        Eeva viirastuslik figuur seisis tardunult paigal, põrnitsedes maas lebavat Toivot. Peagi istus ta seljatoeta toolile ning ütles maha vaadates vaikselt: "Selleks ajaks, kui sa lõpetasid ja oma käed mu kõrilt ära võtsid, olin ma ammugi juba surnud."

        Toivo vaatas paaniliselt välisukse poole. Tundes end abitult, jälgis ta hoolega portselanist kuju. Eeva vaatas vaikides põrandale.

        Mees surus end läbi valu kätega põrandalt üles. Nähes võimalust põgeneda, hakkas ta järsult esiku poole jooksma, ent libises omaenda verel. Kiire liigutusega tõusis figuur toolilt ja haaras selja tagant Toivo kõrist kinni ning tõstis ta üles.

        "Ei lähe sa kuhugi!" viskas ta mehe tagasi põrandale. "Sa tegid lahkumise mu jaoks võimatuks. Tol õhtul vangistasid sa mu hinge siia korterisse. Poleks süütunne sundinud sind seda portselanist keha looma, polekski ma võib-olla saanud võimalust sinuga arved klaarida."

        Figuur astus väga rahulikult verega määrdunud ja räbaldunud riietes liikumatu hädise keha suunas.

        "Mu kallis Toivo, täna juhtub sinuga kõik see, mida sa tol õhtul minuga tegid, ja palju enamatki."

        Külm iil kustutas korteris kõik küünlad ning Toivo haledad nuuksed hajusid pimedusse.

pilt portselani puudutus

Autor tänab Sandra Kingiseppa, kelle kommentaarid aitasid mõtted loetavasse vormi seada.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0553)