Kiilaspäine+Tõnis

Tühja täitmine

Tim Hornet

Vana nõid tormab noore piigana läbi unemaailma, luues või taasluues oma mälestustest käegakatsutavat unenäoreaalsust. Kujutledes oma lapsepõlvekodu, loodab ta leida oma pere eest. Ta tüürib aina sügavamale ja sügavamale, et neid leida, kuni lõpuks…

Üks viimase aja sümpaatsemaid Tim Horneti väljalaskeid, aga sel oma hädad.

Idee unenäomaailmasse ilmuvast demiurgilisest nõidtüdrukust annab toreda algtõuke kõikvõimalikele momentidele. Näiteks hetk, mil ta kujutles lauale taldrikutäie suppi - ent seda maitstes üllatub, et see nii kuum on. Nojah, ta oli ju kogemata kujutlenud kõrvetavalt kuuma suppi, mitte mõnusalt söödavat. Mõnikord meie kujutlusvõime viljad saavad mingi oma elu, tegutsevad meie tahte kiuste. Kirjanik arvab, et ta “kirjutab” supi, aga see kõrvetab teda ennastki ja äkki peab hakkama külmakotti otsima vms. Aedniku tüüpi kirjaniku nagu GRRMi elu. See oli üks ideenatuke, mille aimus meeldis, aga see lisandus siinsesse novelli peaaegu et kogemata.

Sellised kogemata-lisandumised on vajalikud, sest kirjutamine peakski suures osas olema enese allutamine neile pooleldi alateadlikele impulssidele - tekst pole vaid idee, süžee, tegelased, vaid terve hulk täiesti mõttetuid pisiasju, mis on siiski ehedad. Mõni modernistlikum tekst ainult neist koosnebki - väiksem rõhk tegelaseloomel ja kirjeldusel ja süžeel, aga on terve hulk täiesti tõelisi momente või visandeid - ja on jumala huvitav. Horneti tekstis oli see nõida üllatanud supp, muud eriti midagi, aga heietamiseks piisas sellestki.

Loo stiilist: ootamatult hõre, visandlik, pinnapealne. Mõnikord on napisõnalisus hea, aitab hoida tempot ja eks ta ole, et nõiapiiga kihutas, aga ulmamaailm peaks olema veidi erilisem, visuaalselt lummavam, olekult tajutavam. Hetkel see lihtsalt oli, niisama.

Süžee poolest oli kah küsitavusi. Tekst lõppes klaasi klirinaga ja nõiatüdruku ilmumisega ennustajaproua koju, see otsustab valetada talle perekonna, kelle otsimisele kulutada kogu oma elu. Otsekui huvitav puänt, aga see ei mõju kuigi loogiliselt. Tekib ajahüppeprobleem, surnud ring. Tüdruk otsib terve elu oma perekonda ja saab vanaks, läheb ulmailma ja nooreneb, satub seeläbi nõia koju, kust saab ülesande otsida oma perekonda. Kas nüüd mööduvad aastakümned ja ta läheb jälle ulmailma, jälle läbi nõiamoori peegli, jälle suureks…? See kõik saab võimalikuks seepärast, et ta ilmub nõia koju nõnda, et mälu on pühitud, aga miks see juhtub? Ühesõnaga, mängureeglid pole selged, mõjuvad kokku improviseerituna.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuhja-taitmine


Olla teadmiste südameks

Mairi Laurik

Minategelane jutustab õndsaist lohetiivulistest lendamistest oma noorte, vaevu saja-aastaste kaaslastega. Ja sellest, kuidas tema ja ta kolm sõpra satuvad maailmadevahelisse portaali. Räägib tema viibimistest võõrmaailmades ning katseist tagasi pääseda oma kaaslaste juurde.

Lugu on põhjalik pilguheit hoopis teistsugusesse olemisviisi - peategelane on (loo lõpuks) mitmesaja-aastane lohe, tema olemus [kui õigesti hoomasin] sisuliselt mitmekordistub, kui ta viibib oma lähima seltsilisega, ta on intelligentne olend, kelle teadmiste kese ei peitu kirjasõnas, vaid kuskil mujal, pealegi on teadmised armastus, emotsioon muundub intellektuaalseks materjaliks. Ta soomused muudavad värvi iga maailmaga, kuhu ta satub. Lõpuks muundub ta millekski elava raamatukogu taoliseks.

Mul vedeles terve lapsepõlve riiulil üks veider raamat, “The Mammoth Book of Extreme Fantasy”, mille lugesin läbi alles 17-18-aastaselt. Mike Ashley kogumik, sisaldas paremaid ja halvemaid jutte, aga enamasti oli alati mingi rosin sees. Kunagi olen tahtnud ka Reaktorisse sellest kirjutada, sest mingi iva selles on - kui kirjutada, siis ikka nii, et mingi rosin, mõni eriline vimka oleks sees. Eelmise lõigu kirjeldus tekitab tunde, nagu võiks ka sobida sellesse kogumikku, kui keegi peaks Eestis taolise asja koostama.

Kahjuks ei leidnud ma tekstiga eriti kontakti. Ehk on asi selles, et minategelane on olemuslikult võõras ja teda pole ülemäära “tõlgitud” inimesetaoliseks, vaid pigem on rõhutatud erinevusi. Sestap oligi esimese lugemise järel kõige huvitavam episood kohtumine tavainimesega, katsed kontakti saavutada kahe olemisviisi vahel. Ent see jäi küllaltki lühidaks ja lõppes kuidagi järsku. Ehk oli see tahtlik (jutustajategelane ei mõtle selliste tervikliku narratiivi terminites, millega oleks harjunud), aga segas sisseelamist, minul ka nautimist.

Lugu ei mõju jutustatuna, vaid ümberjutustatuna. Ei ole kuigivõrd välja mängitud sündmustes peituvat lugu, vaid on antud ülevaade sajandite pikkusest otsingust ja rändudest maailmade vahel. Samas ei ütleks, et tegemist oleks kondikavaga - selleks on ikkagi liiga pikk ja põhjalik. Hindasin ideed ja seda, mida saavutada taheti, rohkem kui lugu ennast.

Samas oli tekstis terve hulk ideid ja mõtteid, mida oli huvitav lugeda, ja minu meelest huvitavalt kirjutatud lõike. Kaks lõiku, mis kirjeldavad loheteadvuse ja raamatutarkuse põhilisimat erinevust, mille kopeerin siia, sest raamatuaastale pühendatud teksti olulisimad lõigud on minu meelest jagamist väärt neile inimestele, keda heidutab teksti enda võõrapärane stiil.

“Aga olulisim, millele ma keskendusin, oli tarkus. Kodumaailmas tähendas teadmine armastust. Mida suurem on su armastus, seda enam sa mõtlesid. Mida enam oli liigikaaslaste seas neid, kes sind vastu armastasid, seda suuremaks paisusid teadmised. Piisas vaid lendamisest ja oma emotsioonide väljapaiskamisest ning juba püüti need teiste lendajate poolt kinni, imati läbi soomustiku sisse ja talletati teadmisena. Nii oleme me loodud, nii toimib kõik meie sisemuses.

Siin oli teadmine paber. See kõlas nii veidralt, kui ma seda esimest korda mõistsin, aga nii see teie, inimestega, toimib. Kui te midagi teada saate, kirjutate selle üles, annate teistele lugemiseks ja kasvate ise samal ajal suuremaks. Paberil pole moraalset kompassi, sellel pole südametukse soojust, sellel pole... Jah, ma tean, et tegelikult on - on kirjutaja ja lugeja südamed ja mõistused, mis ühte rada astuvad, kuid mõistate ehk ise, et lohede puhul toimivad asjad pisut otsesemalt.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-olla-teadmiste-sudameks

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0578)