Ulmefännide seas aeg-ajalt ikka kerkib küsimus: mis jutt see oli, mida kunagi raadios ette loeti? Küsimusele järgneb arutelu ja siis saab küsija vastuse, või ei saa. Eks ma sageli aitasin isegi vastust leida, kuid mingil hetkel hakkas taoline mälumäng tüütama, sest küsimused muudkui kordusid. Ja tuligi pähe mõte, et koondaks kuhugi kokku nimekirja raadios etteloetud juttudest-romaanidest ning vajadusel siis lajataks lingiga...

raadio2

Estcon 2022 – Jüri Kallase ettekanne „Raadioulme Eestis”. Foto: Kersti Taurus

Eks ma oleks seda nimekirja (link artikli lõpus) veel pusinud ja lihvinud, aga Estcon koputas uksele, ma olin lubanud seal ettekande teha ning mingil hetkel sain ma aru, et ma tahan rääkida raadioulmest Eestis.

Alustuseks

Eks iga mõte ole lihtsam ja ilusam kui on seda reaalsus. Nii nagu trükiulme bibliograafiaga, nii pole ka raadioulmega keegi eriti tegelenud. Lühidalt: on teada-tuntud nimetused, aga kõik ülejäänu tuleb endal kokku otsida. Olgu, mul on mu märkmed ja mälestused. Nüüdseks on kahel saidil ka hulk digiteeritud ajalehti raadiokavadega. Ja on veel ERR-i Digihoidla, kus uuemad ja vanemad taastatud raadioulmekad. Justkui midagi oleks, aga kohe tuli ilmsiks hulk puudusi.

Näiteks ei taibanud ma omal ajal märkmeid tehes kirjutada juurde kuupäevi või isegi aastaid. Kõiki lehti pole digiteeritud ja mingil põhjusel on tõelised ikaldusaastad 1973 ja 1983.

Raadiokavades pole info sageli täielik. Mõnikord on kirjas autor, pealkiri, tõlkija, ettelugeja ja isegi muusikaline kujundaja... teinekord aga lihtsalt autor ja pealkiri, mõnikord vaid viimane, või hullemal juhul lihtsalt „Jututuba” või järjejutt.

Pea samasugune segadus on ka ERR-i Digihoidlas, kus (iseäranis) kuupäevi tasub võtta erilise umbusuga ning väidetav eetriaeg on hoopis arhiveerimise või taastamise kuupäev.

Napp ajalugu

Olles pisut lapanud esimese vabariigi aegseid raadiokavu, sai selgeks, et suure tõenäosusega ulmet sel ajal raadios ette ei loetud, pigem olid eetris kontserdiülekanded ja uudised. Nõukogude võimu algusaastail polnud ka ulmele vist eriti aega...

100% kindel ma pole, aga tundub, et esimene raadioulmekas oli kuuldemäng „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis oli eetris 1. aprillil 1953. Ilmselt ei pea ma seletama, kuidas kuuldemängus oli rõhk pigem külakurnaja kriitikal ja lihtsameelse töömehe kannatustel, aga kogu algromaani ulmet siiski välja rookida ei suudetud.

Vanapagan kahjuks ulmekevadet ei toonud ja järgnevatel aastatel loeti raadios ette vaid paar nõukogude lasteulmejuttu.

Olukord muutus pärast Juri Gagarini kosmoselendu ning 1961. a aprilli lõpus läks eetrisse Aleksei Tolstoi romaani põhjal tehtud kuuldemäng „Aeliita”.

Juba 1962. aastal hakkas ulmekraami raadios märksa rohkem olema. 1. jaanuaril oli eetris lastekuuldemäng „Elektron-vennakesed”, mille autorit pole ma seni tuvastada suutnud. Tegelaste nimede põhjal tundub tegu olevat kas bulgaaria või kunagise Jugoslaavia autoriga. Sama aasta kosmonautikapäeval esimese eesti autori ulmekuuldemänguna Rein Sepa „Gaia peab startima” ja augustis järgnev jutt – tšehhi autori Vladimír Babula lühiromaan „Lõpmatuse pulss” (6 osa).

Tempo ei läinud maha ka järgnevatel aastatel, mil pea iga aasta läks eetrisse paar-kolm ulmekuuldemängu, pluss veel ka üksikud etteloetud jutud. Mitte-kuuldemängud ehk etteloetavad jutud olid pigem lastelood.

Järjejutt

„Järjejutt sündis koos Vikerraadioga aprillis 1967. RAMETO (raadio meelelahutussaadete toimetuse) initsiatiivil. Esimene järjejutt kõlas Vikerraadios 17.– 21. aprillil 1967, selleks oli saksa kirjaniku Günter Prodöhli „Lend saabumiseta“. Juttu luges Gunnar Kilgas, kuid kahjuks pole see salvestis säilinud. Meie heliarhiivis on alles kolmas järjejutt, mis eetrisse jõudis – tšehhi kirjaniku Karel Michali humoorikas, aga ka õpetuseiva sisaldav „Ballaad pööninguvaimust“. Seda luges näitleja Heino Mandri, kes kuulus palju aastaid hinnatuimate ja ka populaarsemate raadioesinejate hulka.”

Nõnda on öeldud Raadioteatri kodulehel. Ja kuigi eeltsiteeritu on huvitav killuke ajalugu, tekitab vanade raadiokavade lehitsemine teatavaid küsimusi. Karel Michali ulmeline pööninguvaimu lugu ei olnud kolmas järjejutt, pigem siiski viies. Või siis polnud kõik järjejutu ajal (iga tööpäeva õhtul Vikerraadios) eetris olnud järgnevad jutud n-ö õiged järjejutud.

Enamjaolt olid järjejutud kärbitud romaanid-lühiromaanid või pikemad jutud, aga oli ka selliseid järjejutunädalaid, mil ühe pika teksti asemel oli ports ühe autori jutte, või siis mõnest antoloogiast tõlgitud valik erinevate autorite jutte. Esimese näitena siis 1967. aasta detsembris neli Ray Bradbury juttu ja teisena 1969. aasta märtsis eetris olnud viis juttu-katkendit ühest venekeelsest tõlkeantoloogiast.

Väärib veel märkimist, et enamjaolt oli järjeutt ühe näitleja poolt etteloetud tekst, aga mõned järjejutud olid hoopis instseneeringud ehk siis igat tegelast esitas erinev näitleja, teksti saatsid muusika ja heliefektid ning tegu oli otsekui järjekuuldemänguga.

„Muinasjututuba” ja „Jututuba”

Keskööprogrammi „Muinasjututuba” sai tõenäoliselt alguse 1971. aastal, aga päris kindel ma pole...

Ringhäälingu 90. juubeli korrati üht vana Keskööprogrammi „Muinasjututuba” – Taani esiulmekirjaniku Niels E. Nielseni jutu „Röövitud planeet” instseneeringut ning selle saatetekstis mainiti, et säilinud on vaid neli muinasjututoa saadet. Kurb teada, aga mõningast lootust annab tõsiasi, et ma olen leidnud juba kuus säilinud-taastatud ja „Muinasjutoas” eetris olnud ulmejuttu. Kui lisada veel neli ERR-i Digihoidlas olevat taastatud mitteulmelist muinasjututoa ja jututoa juttu, siis võib oletada-loota, et need numbrid polegi ehk lõplikud?

Keskööprogrammi „Muinasjututuba” sai Keskööprogrammi „Jututoaks” 1976. aastal. Muutusi polnud palju ja suuresti oli tegu sama saatega. Vahe vast selles, et Keskööprogrammi „Muinasjututuba” oli eetris suvalistel öödel, aga Keskööprogrammi „Jututuba” oli eetris reeglina reedel. Ma päris kindel pole, aga tundub, et nimemuutusega läks ka juttude žanriline valik kirevamaks. Mulle on jäänud mulje, et varem krimilugusid praktiliselt polnud.

Raadioulmest üldisemalt

Kui nüüd rääkida üldisemalt ulmest, mis omal ajal raadios kuuldemänguks sai, või mida ette loeti, siis võib täheldada teatavaid seaduspärasusi.

Alustuseks vast, et paljud tekstid jäidki vaid raadios etteloetuks ja ei ilmunud kunagi raamatuna. Ka tehti enamus tõlkeid vene keelest, põhjuseks vast venekeelse materjali kättesaadavus ning ilmselt ka tsensuursed põhjused, sest juba vene keeles ilmunule esitusloa saamine oli tõenäoliselt lihtsam. Kui olla kursis vene keeles ilmunuga, siis võib täheldada üsna selget seost, kus vene keeles ilmunud jutt paari kuu pärast raadios juba tõlgituna ette loeti. Kuid tõlgiti ka inglise ja saksa keelest ning üllatuslikult tõlgiti ka õuduslugusid, mis Nõukogude Liidus oli suhteline tabu.

Raadios etteloetu oli reeglina lühendatud, aga pigem mahulistel kui tsensuursetel põhjustel.

Lisaks tõlkelugudele loeti ette ka eesti autorite originaalloomingut. Kõige markantsem näide oleks vast aastail 1977–79 Keskööprogrammi „Jututoas” ette loetud Herta Laipaiga õuduslood/kunstmuistendid, mis hiljem moodustasid lõviosa kogumikust „Maarjakask” (1983). „Jutuoas” loeti ette ka teiste kohalike autorite originaalloomingut – eelkõige Riho Mesilane, aga oli veel paar-kolm autorit ning ükski neist juttudest pole varem-hiljem paberil ilmunud.

Uue ärkamisaja ja uue vabariigi tulekuga jäi ulme raadios paraja vaeslapse rolli. „Jututuba” kadus üldse, aga õnneks jäid jäjejutt ja kuuldemängud.

Kõige suurem muutus on vast selles, et nüüd on pea kõik raadios etteloetavad jutud varasemalt paberil ilmunud. Jah, on erandeid, aga need on üsna haruldased erandid, võrreldes nõukogude ajaga, mil raadios etteloetavat polnud maakeeles paberil lugeda võimalik.

Estconil kerkinud küsimused

Raul Sulbiga vesteldes tuli jutuks, et mu raadioulme nimekirjast on täielikult puudu Raadio 2-s „Õuduste toas” ette loetud jutud. Jah, on puudu! Osaliselt seetõttu, et ma ise sel ajal raadiot eriti ei kuulanud. Ja kuigi seal loeti ette isegi paar minu tõlget, on tagantjärele pea võimatu tuvastada, mida konkreetselt ja millal ette loeti, sest raadiokavades on vaid kirjas saate pealkiri ja paremal juhul Mario Kivistiku nimi.

raadio1

Helmut Jänes küsis ettekande järel, kas nõukogude ajal loeti raadios rohkem ulmet ette kui nüüd? Kuigi ma polnud reaalset statistikat teinud, vastasin ma tunde pealt, et ilmselt enam-vähem samapalju. Juba koju sõites sain ma aru, et olin valesti vastanud, sest juba ärakadunud „Jututoa” arvelt peaks nõukogude aeg ette rebima. Kodus pisut statistikat tehes sain aru, et nii ongi – nõukogude ajal oli palju rohkem raadioulmet.

Kärt Summatavet küsis, kas ma olen kokku arvutanud, kui palju nõukogude ajal üldse raadios ulmet raadios ette loeti? Vastasin, et ma pole kokku lugenud, osaliselt juba seetõttu, et nimekiri pole veel lõplik. Oletasin, et mingi sadakond juttu kindlasti. Kodus lugesin juba kirjasolevad kokku ja sain teada, et olin oma vastuses üpris tagasihoidlik. Nõukogude ajal loeti raadios ette üle kolmesaja ulmejutu ja -romaani: ma olen praeguseks suutnud tuvastada 10 eesti juttu, 102 vene autori teksti, 131 angloautori teksti ja 61 muukeelsete autorite ulmeteksti. Lisaks veel kuuldemängud: 7 eesti kuuldemängu, 9 vene ja 20 nn väljamaist kuuldemängu. Kordan: need numbrid pole kindlasti lõplikud.

Lõpetuseks

Nii nagu trükiulme bibliograafiaga, nii on ka raadioulme asjus mu käest küsitud, et mis mõtet mu tehtul on, et millist praktilist kasu ma sellest saan. Lühike vastus oleks, et mulle on see tegevus lihtsalt huvitav.

Kui aga pikemalt, siis bibliograafia koostamine kui selline on fikseeriv tegevus ja praktilist kasu silmas ei peeta. Praktilise kasu saavad teised, kes kasutavad bibliograafiasse kirjapandut oma otsingutel või kirjatükkides. Ja minul kui koostajal on samuti kasud sees, mitte materiaalsed, aga ajuti üsna orgastilised, kui ma tuvastan seniteadmata ilmumise, obskuurse teksti originaalandmed jne.

Kui aga konkreetselt raadioulmest rääkida, siis idealistina ma loodan, et ehk ärgitab antud nimekiri asjaosalisi vanadesse arhiivilintidesse kaevuma ja ehk tehakse veel midagi laiemale üldsusele kättesaadavaks.

Kui seda ka ei juhtu, siis isegi praegusel kujul on nimekirjast kasu, kasvõi seeläbi, et koos nimekirjaga on lingikogu. Piisavalt praktiline ja kõigile vabalt kasutatav.

*

Eesti ulme bibliograafia: Raadioulme

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.2341)