Tumedate tundide toetajad saavad seda juttu kuuldemänguna kuulata siin -

https://www.patreon.com/posts/37508269

 

Maailm hakkas koost lagunema siis, kui tähistasime baaris Connori kahekümne teist sünnipäeva. Kõik algas absurdselt väikesest asjast. Tellisin meile kaks Blue mooni, nagu alati, aga ta korjas klaasi külge paigutatud apelsiniviilu kulmukortsutuse saatel ära. Vaatasin seda, mis minu klaasi küljes oli ja küsisin: „Kas midagi on valesti?“

Kulmukortsutusest sai täielikku vastikust väljendav ilme. „Ma vihkan apelsine.“

See oli veider, sest tema eelmisest sünnipäevast saadik oli sellest saanud omamoodi rituaal – tellisime seda jooki alati kui baari sattusime, sest „Puuviljad on ju tervisele head, järelikult on see õlu sulle kasulik!“  Aga kuna oli ikkagi tema sünnipäev, otsustasin sellest mitte numbrit teha. Rebecca seevastu oli juba päris mitu klaasi kummutanud ja hõikas muudele vestlusteemadele sisse sõites: „Kas mitte apelsin pole selle joogi kõige tervislikum osa?“

Connor raputas pead: „Mitte mingil juhul. Apelsinid on rõvedad.“

Dan väitis üle laua: „Apelsinid on super, need on nagu looduse kommid.“

Rebecca vanem õde Shannon, kes meiega tol õhtul kaasas oli, vaidles vastu: „Ei, peedid on looduse kommid!“  Kui me talle arusaamatuses otsa vaatasime, ta jätkas: „"Doug“? Mäletate Nickelodeoni sarja „Doug?“ See koer Porkchopiga? Ja parima sõbra Skeeteriga? Kõik selles maailmas armastasid peete?“ Kui me vaid vaevu suutsime meenutada sellise sarja olemasolu, lõi ta löödult käega.

Meie läheduses vaatas üks vanem baari tavakunde televiisorit ja lausus mõnitavalt: „Mees, ma ütlen, mis selles riigis valesti on. Need on nemad!“ ja osutas sõrmega ekraanile. „Ma vihkan neid!“ Ülejäänud mehed tema ümber hõiskasid nõusoleku märgiks ja ta naeratas uhkelt. Käsi üles tõstes kuulutas ta: „Kõigile joogiring, minu kulul!“

Ja see on ka tegelikult kõik, mida mäletan õhtust, mil see kõik algas. Hilisemad mälupildid on väga udused.  Ma ärkasin otse silma paistva kurja päikesekiire, tugeva iivelduse ja tapva peavaluga. Kogu tahtejõudu kokku võttes oli minu esimeseks kangelaslikuks teoks sel hommikul ruloo ettetõmbamine ja meid selle koletisliku päikese eest kaitsmine. Dan magas minu toa põrandal, arvutilaua all ja Rebecca koridoris, mähituna viimsesse kui tekki, mida majast leida võis.

Kergendusega märkasin, et Connor oli oma voodis külili ja tema äravajumise vältimiseks oli talle selja taha sätitud hunnik patju. Prügikast tema voodi kõrval oli poolenisti oksega täidetud ja Shannon istus toanurgas ninapidi telefonis. Märgates, et ma olen ärkvel, teatas ta: „Noh, kas pea valutab? Tore! Saad ta eest nüüd ise hoolitseda. Ma lähen koju magama!“

Niisiis, mind jäeti sünnipäevalapse eest hoolitsema, mis, tuleb tunnistada, oli oluliselt kergem nüüd, kui ta oli poolärkvel. Üks asi, mida ma temalt tema uimasuses küsisin, oli: „Kas sa tõesti vihkad apelsine?“

„Olen alati vihanud, mees,“ oigas ta vastuseks.

Tundsin, nagu oleks meie kogu viimase aasta väldanud korterikaaslaste väike rituaal olnud mingisugune veider vale, millest ta oli nüüd väsinud. See tunne saatis mind terve päeva. Kas ta ei pidanudki mind oma sõbraks? Kas ta oli kogu see aeg minu kui naabri rõõmuks teeselnud, et talle meeldivad apelsinid? Ma tundsin äkki, nagu kogu minu kuulumine meie väikesesse sõpruskonda oli äkki ohus. Kes ma tema arvates olin? See oli näriv, üksildane ja vastik tunne, mis mind terve pühapäeva öö ärkvel hoidis.

Esmaspäeva hommikul kallasin endale töö juures sisse tassi kohvi ja istusin tusaselt arvuti taha. See oli peale kooli lõpetamist minu esimene töökoht ja see ei köitnud mind. Kas see oli üldse päris töö? Kui mu kolleegid veetsid valdava osa päevast koosolekuruumi telekast uudiseid vahtides, suutsin mina mõelda vaid apelsinidele. Päeva lõpuks otsustasin asja sügavamalt uurida.

Olin sel õhtul esimene, kes baari jõudis. Dan liitus minuga paarkümmend minutit hiljem. Ta vaatas mu ees olevat stouti. „Täna ei võtagi Blue mooni?“

„Ma ee... vihkan apelsine,“ valetasin ma grimassi tehes.

Minu üllatuseks vastas ta: „Mina ka.“

See oli imelik. „Kas sa mitte ei nimetanud neid looduse kommideks?“

„Kindlasti mitte!“ Ta näis olevat solvunud. „Apelsinid kannavad puuviljadest ja köögiviljadest kõige rohkem haigusi.“

Olin vapustatud. „Päriselt?“

Ta pani käed risti. „Jep, õudsalt rõve puuvili.“

See oli nii julge väide, et panin oma õlle käest ja võtsin telefoni. Pärast mõnda otsingut muutusin murelikuks. Tsitrus-rohetõbi, tsitrusemädanik, tsitrus-plekktõbi, magusa apelsini kärntõbi. Kuidas ma varem neist haigustest kuulnud polnud? Pildid olid jubedad. „Aga oota, need on ju taimehaigused ja mitte inimestele ohtlikud.“

Dan vaid kehitas õlgu. „Teadus ütleb, et paljud asjad on ohutud ja siis äkki nad avastavad, et tegelikult pole. Ma ei söö midagi, mis selline välja näeb.“

Ma ei nõustunud temaga, kuid nähtud pildid olid mind siiski millegipärast rahutuks teinud. Äkki oli siiski põhjus, miks peaks apelsine vältima? Ülejäänud kamp jõudis varsti kohale, aga telefonis nähtud häirivad kujutised ei jätnudki mind päriselt rahule.

Õhtul hiljem, kui me minu maja ees Uberist välja valgusime, naerdes ja naljatledes nagu tavaliselt, tundsin end veidi paremini. Ma olin lihtsalt üle mõelnud. Polnud midagi, mille pärast muretseda. Need inimesed ei vihanud mind salamisi ja ma kuulusin nende hulka.

Tänava teisel pool hakkas äkki üks tüüp teise peale vihaselt karjuma. Uber sõitis ära ja nüüd ei takistanud miski enam meie vaatevälja. Nad tõuklesid, karjusid üksteise peale ja lõpuks hakkasid hoope jagama. Meil oli kena ja sõbralik naabruskond, ülikooliealiste elanikega. Midagi sellist polnud kunagi juhtunud. Mida nad õige mõtlesid? Vahtisime neid, kuni nad meid märkasid. Järsult tõmbusid nad üksteisest eemale ja läksid tagasi oma majadesse – nad olid naabrid.

„Naeruväärne,“ naeris Connor, enne kui tema järel oma majja sisenesime. „Neid me kindlasti oma järgmisele peole ei kutsu.“

Ta ei tundunud olevat halvas või muidu imelikus tujus, nii et kui olime kõik koos köögilaua taga vett joomas, otsustasin kasutada võimalust ja uuesti mind häiriv teema käsile võtta.

„Jah, ma tõesti vihkan apelsine,“ ütles ta,  „sa ei näe mind kunagi ühtegi söömas. Need on puu- ja köögiviljade hulgas suurimad haiguskandjad.“

„Mitte kunagi?“ naljatasin. „Aga eelmisel aastal, kui sinuga koos Blue Moon’e jõime?“

Ta kallutas kergelt oma pead. „Ma ei joo kunagi seda õlut. Seda serveeritakse apelsiniviiluga ja ma vihkan apelsine.“

Sel hetkel jõudis mulle lõplikult pärale, et midagi oli tõsiselt valesti – kas siis minu mälu või maailmaga. Ma ei naeratanud enam: „Me oleme joonud seda õlut iga kord sinu eelmisest sünnipäevast alates. Sellest saadik, kui sa seda tervislikuks nimetasid ja see kuum tšikk pidas seda hullult heaks naljaks.“

Tema ilme süngestus. „Seda ei juhtunud. Ma ei joo Blue Moon’i.“

„Mina seda küll nii ei mäleta,“ märkisin kuivalt.

„Siis on su mälul midagi viga,“ nähvas ta vastu, silmnähtavalt vihaseks saades. Ta tõmbas käe rusikasse ja hoidis seda meie vahel. „Ma ei joo kunagi seda sitta. Ma pole seda kunagi joonud. Apelsinid on rõvedad.“

Rebecca ja Dan vaatasid meid ebamugavas vaikuses. Mulle tundus, et mulle on lubatud veel üks väide, enne kui asi viisakuse piiridest väljub ja otsustasin selle ära kasutada. „Dan, sina ju mäletad, et meie õlled olid alati apelsinilõikudega?“

Dan jäigastus oma toolis. „Ärge mind sellesse segage. Mina vihkan ka apelsine, alati olen vihanud. Ma ei käiks väljas inimestega, kes teisiti arvavad.“

Ma jõllitasin talle otsa. „Mida? Mida põrgut see tähendab? Millal sellest nii suur asi sai?“ Pöördusin Rebecca poole. „Sina ju mäletad? Eks? Kogu seda teemat laupäeva õhtul, mida su õde ajas? Apelsinid versus peedid?“

Ta jälgis kramplikult oma veeklaasi ja vaikis.

Connor tõusis ja lähenes mulle ähvardavalt. „Kuule mees, sa oled alati olnud hea sõber, aga kui sa tahad meiega edasi hängida, siis lõpeta see jama ära!“

Kas tal oli tõsi taga? Kuidas tal sai tõsi taga olla? Vaatasin Rebecca ja Dani poole, aga kumbki ei vastanud mu segaduses pilgule. „Ma tegin ainult nalja,“ ütlesin lõpuks Connorile. „Tegin natuke pulli noh, saate aru.“

Tema nägu lõi otsekohe särama „Oh kurat, ma jäin peaaegu uskuma!“

„Jaajah,“ naersin koos temaga, kuid sisimas olin hirmust kange.

 Rebecca ja Dan tõstsid kergendatult pilgu ja tuju muutus taas lõbusaks ja muretuks. Veetsime mõnusalt aega ja ma teesklesin, et kõik on normaalne, kuni kõik viimaks magama läksid - Rebecca oma tuppa allkorrusel, Dan ja Connor koridori minu toa kõrval. Nüüd sain lõpuks mahti rahulikult asja üle järele mõelda. Esimest korda kuude jooksul sulgesin ja lukustasin oma toa ukse. Suurepärane õhkkond, mis selles sõpru täis majas oli alati valitsenud, oli minu jaoks asendunud hirmu ja kahtlusega. Istusin pimedas arvuti taha ja asusin vastuste otsingul internetti läbi kammima.

Ma olin piisavalt ulmekaid näinud, et erinevaid oletusi teha. Kas ma olin kuidagi valesse reaalsusesse sattunud? Kas minu ajaliin oli mingil põhjusel muutunud? Ajaloost ma niipalju ei teadnud, et oleksin tähele pannud olulisi muudatusi Wikipedias. Ei. See oli minu tuba. Minu krediitkaart töötas ja mu kindlustuspoliisi number oli õige. Kui reaalsus või aeg oleks mingilgi viisil muutunud, oleksid pidanud muutuma ka need juhuslikult genereeritud numbrid. Asi oli minu maailmas – see lihtsalt mingil põhjusel muutus.

Tänu sellele väikesele ja täiesti ebaolulisele muutumisele olid äkki ohus mu suhted sõpradega. Kas ma hakkasin hulluks minema. Ainus järeldus, mida sai teha, oli, et probleem oli minus. Midagi oli valesti minu mälu või tõekspidamistega ja see oli mind viinud vaenujalale inimestega, kellest hoolisin.

Just siis, kui ma seal pimedas istusin, kuulsin kuidas minu uksenupp pöördus – kuid ei avanenud, sest olin selle ju lukku keeranud.

Keegi oli just püüdnud mu tuppa tulla.

Miski ütles mulle, et see keegi polnud tahtnud mulle kaissu pugeda. See oli olnud vaikne ja salajane üritus. Õudse eelaimduse ajel avasin kiiresti ja vaikselt akna ning libistasin end välja öösse. Nägin eemal üht katust leekides – kellegi maja põles! Mis kurat toimus! – aga ma ei suutnud praegu teiste inimeste muredele keskenduda. Piilusin kõrvalaknast sisse. Nägin pimeduses liikuvat varju ja metalset läiget. Keegi oli just püüdnud mu tuppa tulla – noaga. Siluett kadus tumedamatesse varjudesse, jättes mind teadmatusse selle isikust, välja arvatud fakt, et see pidi olema keegi minu korterikaaslastest. Kuidas põrgu päralt oli apelsinide meeldimine või mittemeeldimine selleni välja jõudnud? See polnud normaalne. See polnud loomulik.

Kükitades väljas, jahedas öös, valgustatuna vaid viie krundi kaugusel lõõskavast tulekahjust, olin sunnitud jõudma ainsa allesjäänud järelduseni - toimumas oli midagi üleloomulikku. Niipea kui olin selle mõtte omaks võtnud, tundsin end selles elava tule valgustatud pimeduses palju vähem üksi. Kas mind jälgiti? Kas miski jälgis mind ka siin? Minu meelest oli raske uskuda, et vihkamine apelsinide vastu oli praegu toimuva peamine eesmärk – pigem mingi aeglaselt hiiliva hulluse või seestumise kõrvalmõju.

Tol hetkel polnud midagi, mida ma oleksin saanud selles asjas ette võtta. Ma ei tundnud end väljas turvaliselt, aga ma ei tundnud end ka turvaliselt omaenda toas. Ehitasin ukse ja akna ette barrikaadid ja leidsin vähest lohutust poolune taolisest seisundist, milleni suutsin sel ööl end viia. Kogu selle veidra une ja ärkveloleku segadiku jooksul piinasid mu teadvust pildid haigetest puuviljadest.

Ma ei leidnud võimalust Rebeccaga kahekesi jääda enne kui kolmapäeval. Ta oli esimene, kes tol õhtul baari jõudis. Erinevalt Danist esmaspäeval, näis ta kartlikuna ja tundis end ilmselgelt ebamugavalt. Kui ta oli kolmandat korda üle õla baari sissepääsu poole piielnud, küsisin vaikselt: „Kas sina ka kardad?“

Tema pilk rääkis iseenda eest. Ta näris huuli, vaatas uuesti ukse poole ja ütles: „Ära jama selle apelsinivärgiga enam, eks!“

„Mis värk nende apelsinidega siis on?“ nõudsin sosinal. „Mis toimub?“

Minu küsimustest peaaegu paanikasse laskudes nõudis ta: „Lihtsalt ütle neile, et sa vihkad apelsine, eks? Persse, lihtsalt ütle neile, et sa vihkad apelsine. Lõpeta selle kohta küsimuste esitamine. Lõpeta selle teema torkimine. Mulle meeldib mu elu. Teie meeldite mulle. Mulle meeldib mu maja. Ära riku kõike ära!“

Haarasin ta laual lebava käe pihku. „Ma tahan ainult aru saada. Kust see viha apelsinide vastu üldse tuleb? Mis paneb meie korterikaaslasi niimoodi käituma?“

Lõpuks vaatas ta mulle otsa. Tema silmad olid kurnatusest punased.

„Oota,“ sosistasin, „kas sina magad ka halvasti? Halvad unenäod?“

Tema silmad läksid veidi suuremaks. Ta hakkas midagi ütlema, kuid nägi siis kedagi baari tagauksest sisenemas ja tõmbas kiiresti oma käe minu haardest ära. Connor langes mulle selja tagant üsna jõuliselt selga ja haaras käega mu õlgade ja kaela ümbert kinni. „Nooh, mida te kaks tuvikest siin teete?“

Ta teadis küll, et minu ja Rebecca vahel pole enam midagi. Mis tal viga oli? Järgides varjatud vihjet Rebecca hirmunud näol ütlesin: „Lihtsalt räägime sellest, kuidas me apelsine vihkame, mees.“

Connor pööras oma pilgu tema poole. „Kas tõesti, Rebecca?“

Ta ei vastanud. Manas näole naeratuse ja noogutas nõrgalt.

„Lahe, lahe,“ ütles Connor ehtsa kergendusega. Ta laskis minust lahti ja istus meie vahele. „Ma teadsin, et te lõpuks asjast aru saate.“

Dan saabus veidi hiljem, kaevates apelsinimüüja üle, keda oli teel märganud. „Jõledaim haigusehunnik, mida olen eales näinud.“ Ta võdistas õlgu.

Vaatasin Rebecca poole, kes andis vaikselt märku lihtsalt asjaga kaasa minna.

Seda ma ka tegin. Järgmise tunni jooksul jälgisin ettevaatlikult Dani ja Connorit, püüdes välja nuputada, mis nendega toimub. Alles siis, kui läksin leti äärde, et endale ja Rebeccale jooke juurde tuua, nägin midagi, mis mu sisemuse jääkülmaks tõmbas. Üks tüdruk oli pildistamas kolme oma sõpra minust vasakul. Pildistamisnurk oli selline, et meie laud jäi taustale. Oodates oma jooke, juhtusin pilgu tema telefonile heitma.

Minu laud oli tõesti taustal. Seal olid Rebecca, Dan, Connor – ja keegi veel. Nägin telefoni ainult hetkeks, enne kui tüdruk kõrvale pööras, aga ma olin selles kindel. Nii et ma keerasin salaja ümber ja teesklesin sõnumi saatmist, samal ajal telefoni kaamerat oma sõpradele suunates. Seal, keset rahvarohket baari ja nähtav ainult väikesel pikslilisel ekraanil, oli Connori kõrva juurde kummarduv vari.

Jõllitasin hirmust tardunult telefoni, kui äkki kerkis varju pea ja tundus mind murelikult vaatavat. Reageerisin kiiresti ja et end mitte reeta, hõikasin sõpradele: „Pildiaeg!“

Siluett pöördus ja haihtus, nagu oleks tuuleiil selle järsku ära puhunud. Mu sõbrad naeratasid ja tegid nägusid, välk häiris mõnd ettejäänud baarikülastajat, aga ma olin pääsenud.

Nii et siis meie hulgas oli tõesti miski. Püha Jeesus, ehtne vari sosistamas Connori kõrva. Kahtlemata pomisemas salakavalaid vihaõhutamissõnu.

Aga miks apelsinid?

Sel kolmapäeva õhtul kell 20.42 sõitis baari esiossa sisse ärandatud auto, purustades kõik aknad ja tappes ühe naise. Ma tean täpset aega, sest politsei käskis meil kõigil enne lahkumist tunnistused anda. Me olime täiesti baari teises otsas ja nägime vaid kokkupõrke tagajärgi. Ma ei suutnud politseile midagi asjalikku öelda. Suutsin mõelda vaid meie hulgas hiilivast varjust.

Kui Uber sel õhtul meie tänavasse keeras, uurisin hajameelselt meist viis krunti eemal põlenud maja musta kesta. See hõõgus ikka veel ja tundus nagu keegi polekski püüdnud seda kustutada. Tegelikult tundus, nagu keegi polekski seal elanud. Vaadates vasakule ja paremale märkasin, et poolte majade ees meie tänaval pole autosid. Meie majad polnud nii uhked, et neil oleksid garaažid olnud.

Kas hiiliv vari ajas inimesi minema? Miks keegi polnud midagi öelnud? Kas nad olid üldse teadlikud meie hulgas toimunud muutustest? Oli olnud parim aeg minu elus, kuni naabrid langesid päise päeva ajal rusikavõitlustesse, korterikaaslastel tekkis kummaline vihkamine ja majad põlesid maha, ilma et keegi oleks tuletõrje kutsunud.

Istusime köögilaua taga vaikides vähemalt kümme minutit. Vapustatuna autoõnnetusest, mis oli meie lähedal, baari teises otsas kellegi tapnud, avas Rebecca viimaks suu. Ta pomises: „Mina vihkan ka apelsine.“

Dan ja Connor läksid tema juurde ja kallistasid teda kõvasti. „Kõik on korras. Sa oled üks meie seast. Me oleme sinu jaoks alati olemas.“ Kui nad teda seal niimoodi hoidsid, heitsid nad minu poole mõned pilgud ja ma ühinesin kallistusega, et vältida järgmist tüli.

Mõtlesin kas vari on ka praegu meiega. Kallistades meid, nagu meie kallistame Rebeccat. Ma tundsin, kuidas kõik see tuhmistab mu mõistust. Kas ka mina vihkasin apelsine? Kõik teised ju tegid seda. Ja need pildid nakatunud apelsinidest olid ju tõesti jälgid. Kas mulle olid tõesti aasta otsa meeldinud apelsiniviilud minu õlles? Kui tõesti, siis olin ilmselt hirmsa vea teinud. Mind oli eksiteele juhitud. Õllereklaamidega. Reklaamides ei öeldud kunagi, mis hirmsaid haigusi apelsinid võivad kanda. Kummaline, kas pole? Nagu nad ei tahaks, et ma teaks. See mõjuks halvasti nende müügile.

Need mõtted kummitasid mind sel ööl ja terve järgmise päeva. Neljapäeval, tööl olles, kui mu kolleegid nutsid oma latrites või vestlesid sosinal, katkestades oma jutu niipea kui ülemus lähenes, istusin mina oma arvuti taga ja uurisin seestumiste ja kummitamiste kohta.

Üks asi, mille ma selgeks sain, oli see, et deemonilaadsed olevused – ehk siis olevused religiooni mõttemaailmast – vihkasid märke, mis olid seotud Jumala või headusega ja püüdsid neid, keda nad seestasid, panna hävitama riste, või valama maha püha vett, või tegema muud seesugust.

See oli loogiline.

Aga kui olevus, kes kummitas mu sõpru, mu maja ja tänavat, ei olnud religioonisfäärist, vaid ehk kusagilt mujalt? Mis siis, kui apelsin esindas neid asju, mille vastu ta haavatav oli? Kui see oli mingisugune loodusevastane vaim, siis ehk külvas ta viha apelsinide vastu sellepärast, et apelsinid suudaksid ta minema peletada?

Aga see oli ju hullumeelne. Puhkesin sellele mõeldes oma kuubikus valjusti naerma ja üks mu nutvatest kaastöölistest heitis mu poole pilgu nagu oleksin ma koletis. „Oih, vabandust,“ ütlesin prouale ja tegin ilmselt imelikku nägu. „Ma mõtlesin praegu millelegi muule“. Ta vaatas mulle hukkamõistvalt otsa ja rullis oma tooliga eemale.

Neljapäevaõhtuti me tavaliselt baaris ei istunud, nii et ma olin kodus, kui Rebecca vanem õde Shannon läbi astus. Ta oli tulnud mingil täiesti tühisel põhjusel, aga kui ta oli lahkumas, peatasin ta välistrepil. Ma vajasin kindlust. „Hei, Shannon, kas mäletad meie vestlust eelmisel laupäeval? Apelsinid peetide vastu?“

Ta pööritas silmi. „Muidugi. Mis siis?“

Neelatasin. „Nii et see siis tõesti toimus...“

„Jah.“

„Ja meie Connoriga oleme aasta otsa nende apelsiniviilude üle õlleklaasides nalja visanud?“

„Jah, miks sa küsid?“

„Ma ei tea,“ ütlesin ausalt. „Ma hakkan reaalsuses kahtlema. Pidin lihtsalt kindel olema.“

Ta keris oma telefonis Facebooki ja näitas mulle siis pilti. „Vaata, siin te olete tema kahekümne esimesel sünnipäeval, eelmisel aastal, kui mina olin kaine rool nagu tavaliselt.“

Pildil hoidsime me mõlemad õlleklaase enda ees, apelsiniviilud suures plaanis paistmas. Kuum tšikk, kes oli kogu traditsioonile aluse pannud, istus Connori kõrval täpselt nagu ma mäletasin. „See on tõeline.“ Tõstsin pilgu Shannonile „Mida sina apelsinidest arvad?“

Ta tegi grimassi, aga mitte vastikust väljendava. „Mida? Miks? Need maitsevad normaalselt, ma arvan.“

„Tõsiselt. Milline on sinu suhtumine apelsinidesse? Jättes kõrvale selle, kas sulle isiklikult nende maitse meeldib või mitte.“

„Neutraalne?“ vastas ta. „Mind tegelikult ei huvita. Miks peaks kellelgi üldse olema mingi arvamus või suhe apelsinidesse, kui nad just pole botaanikud või farmerid või midagi seesugust?“

Tal oli tegelikult täiesti õigus. „Ma soovin, et teaksin.“

Kui ta pöördus, et lahkuda, kuulsime äkki ülikoolilinnakupoolsest tänavaotsast kära. Olime linnakust vaid mõned kvartalid eemal ja piisavalt lähedal, et mõned tänavakaubitsejad seda teed mööda liikusid. Kui nägin vanameest apelsinikäruga, keda piiras hulk minu roppusi karjuvaid tuttavaid, sain kohe aru, mis on lahti.

Dan ja Connor olid samuti nende hulgas.

Karjumise peale tuli uksele ka Rebecca ning me seisime ja vaatasime, kuni rahvas hakkas õnnetut apelsinikaupmeest tõukama. Hakkasime tüli poole jooksma pärast seda, kui Dan lajatas metsiku löögi ja vanamees kukkus. Meie kohale jõudes rahvamass karjus ja trampis verejanuliselt.

Käruomanik oli terve kuid šokis

Rahvas trampis apelsinidel.

See oli nagu mingi kummaline variant massimõrvast. Apelsinikooretükke lendas siia ja sinna ning puuviljamahl pritsis riietele kõigis suundades. Kui see läga oleks olnud inimihu, oleksin ma oksendanud, kuid praegugi olin ma juhtunust surmani ehmunud. Need inimesed, minu sõbrad ja naabrid, olid irratsionaalsest vihkamisest muutunud marutõbisteks loomadeks.

Shannon vaatas küsivalt minu poole

Raputasin pead. Ma ei saanud aru, mis toimus.

Aga Rebecca, hirmunud nagu ta oli, otsustas sulanduda massi. Edasi joostes hakkas temagi roppusi karjuma ja viimaste allesjäänud apelsinide peal trampima, sellal kui teised hõiskasid. Varsti märkavad nad, et meie ei ühinenud nendega.

„Shannon, parem mine nüüd!“

Ta järgis silmapilkselt mu nõuannet ja hakkas oma auto poole astuma.

Kaetud oma ohvrite mahlverega, heitis Connor minu poole altkulmu saatanliku pilgu. „Miks sa ei aita?“

„Jäin hiljaks,“ valetasin läbinähtavalt.

Ka Dan, silmad vihast punased, pöördus minu poole: „Üks on veel järel.“ Ta tõstis käed. „Rahvas, ärge seda puutuge!“ Ta osutas maha. „Hakka peale.“

Mul oli vaja Shannonile põgenemiseks aega võita, aga ma teadsin ka, et ma pean nende inimestega koos edasi elama ja nende lähedal magama. Meenutus noaga siluetist minu toa ukse taga ei lubanud helget tulevikku kellelegi, kes grupist erinesid. See muidugi võis olla olnud ka varjuolend ise, kes noa haaras, aga võis ka mitte.

Käruomanik vaatas mind kõnniteel lebades hirmunult, kui lähenesin tema viimasele apelsinile. „Palun, ei, miks te seda teete? Miks te teete seda? Ma ainult müün apelsine. Palun ärge tehke!“

Sulgesin silmad ja trampisin. Apelsin plärtsatas mu talla all ja igast suunast haarasid mind käed. Mu naabrid hõiskasid ja juubeldasid rõõmust. Avasin silmad ja värisesin häbist kui kaupmees end püsti ajas ja ära jooksis. Dan tõmbas tikku ja süütas puust käru põlema. Kõik hakkasid tantsima. Mul polnud muud võimalust, kui nendega kaasa tantsida. Nad ei lasknud mul minna. Nad raputasid mind, sundisid mind endaga koos skandeerima ja kontrollisid mind pidevalt, kas ma ehk ei teeskle. Et sellega toime tulla, veensin end ajutiselt, et neil on õigus ja apelsinid on tõesti jäledad. Et kõik see üle elada, pidin endast tüki ära andma ja pärast oma tuppa naastes istusin pikalt nuttes arvutilaua all.

Aga siis läksin ma vihaseks.

Siis läksin ma raevu.

Ma ei kavatsenud lasta sel hullusel oma naabrus- ja sõpruskonda alla neelata. Meie kõrvadesse sosistav olevus veel maksab! Ma olin mees, kurat võtaks, mitte enam poisike ja ma ei pidanud lihtsalt mossitama ja ära kannatama. Need inimesed polnud minu vanemad.

Istusin autosse ja sõitsin selles suunas, kuhu apelsinimüüja oli läinud. Leidsin ta viis kvartalit eemalt, haledalt bussipeatuses istumas. Ta ehmatas mind nähes väga, aga tõstsin rahustavalt käed ja esitasin talle küsimuse, mis tema tuju otsekohe heaks muutis.

Ma ei teeninud nii palju, et mul oleks oluliselt sääste olnud, aga mul oli krediitkaart. Ma ostsin ära kogu tema ülejäänud apelsinivaru ja võtsin selle koju kaasa. Kui kastid enam ei mahtunud, siis lihtsalt loopisin apelsinid pagasiruumi ja tagaistmele. Mu auto lõhnab ilmselt kuid puuviljade järele, kindel see, kuid seda oli vaja teha.

Kui Dan õhtul koju jõudis, tabasin ta eesuksel ja panin talle noa kõrile. „Istu maha,“ käsutasin ja sidusin ta köögis tooli külge.

Ta karjus, kui Connor koju tuli, aga oli juba hilja, sidusin ka tema tooli külge. Siis toppisin neile suhu mõned puhtad sokid, et nad ei saaks Rebeccat hoiatada.

Ma ei haaranud temast. Ei sidunud kinni. Lihtsalt hoidsin nuga ja ütlesin: „Istu.“

Ta istus närviliselt kolmandale toolile.

Olin kõik apelsinid autost kööki visanud. Neid vedeles laual, põrandal ja kraanikausis. Võtsin suvaliselt ühe üles, koorisin ära ja hoidsin Connori näo ees. „Söö seda!“

„Eks sunni mind.“ Ta sülitas

„Ei sunni, aga ma ei lase sul ka siit toolist kuhugi minna enne, kui sa sellest kuradi apelsinist üht ampsu ei võta.“

„Need on jälgid.“

„Me sõime neid kogu aeg.“

„Sellist asja pole juhtunud.“

„On.“ Näitasin talle oma telefonist eelmise sünnipäeva fotot.

Ta kortsutas kulmu. „Kas seda on fotošopitud?“

„See on päris!“ karjusin talle näkku. „Söö apelsini.“

Ta tõmbas pea eemale. „Need on kõige suuremad haiguskandjad puuv...“

„Jaa, jaa, ma olen seda juba kuulnud,“ karjusin. „See on vale. Need haigused pole inimestele ohtlikud ja see apelsin pole haige! Söö seda!!!“

„Aga me vihkame apelsine,“ nõudis Connor nördinult. Onju, kutid?“

Dan mõmises suus olevat sokki hammustades „Mm-hmm.“

Connor vaatas Rebecca poole. Nutma puhkedes, peitis too oma näo ega vastanud.

 Connor näis sellisest käitumisest jahmunud olevat. Neelates alla kõhkluse, võttis ta apelsinist ettevaatliku ampsu ja pilgutas silmi. „Oh, see on... hea.“

Dan tundus olevat üllatunud ja Rebecca nuttis veel kõvemini.

Tõmbasin soki Dani suust ja pakkusin talle apelsinist teist poolt. „Proovi. Kui sulle ei maitse, on kõik korras. Ma lasen sul nii või naa minna. Lihtsalt proovi!“

Nähes Connorit murdumas, võttis ka Dan kahtlevalt väikese tüki apelsini ja tõmbus siis toolil tagasi. „See ei maitse üldse nii nagu ma mäletan. Võiksin vanduda, et sel oli vanasti jube desinfitseerimisvahendi maik.“

„Ei,“ ütlesin. „Keegi püüab meile pähe tungida. Me just ründasime tänavakaupmeest ja trampisime ta apelsinid sodiks, sest meis on tekkinud meeletu vihkamine. Kas sellel on siis mingi loogiline põhjus?“

Pilgutades silmi, nagu unest ärgates, valgus Dani näole õud. „Mu jumal, me tegimegi seda, tegime jah. Mida me küll mõtlesime?“

Connor vaatas mind sama süüdlaslikult. „Oh kurat, mees, ma...“ Ta lause katkes poolelt sõnalt ja silmad liikusid millelegi mu selja taga.

See hoiatus andis mulle täpselt nii palju aega, et jõudsin veidi kõrvale tõmbuda. Nuga läks läbi mu vasaku õla. Libisesin apelsinidel ja omaenda verel, maandudes raskelt põrandal. Enda kohal nägin verest tilkuvat nuga ja varjumeest selle taga. Tema õõnsad silmad hõõgusid punaselt.

Dan ja Connor hakkasid karjuma ja püüdsid end varju lähenedes köidikuist vabastada, aga ma olin sidumisega liiga head tööd teinud. Varju punased silmad liikusid minult nende vingerdavatele kogudele, nagu juureldes keda meist esimesena tappa.

„Mida sa tahad?“ karjusin. „Mida vittu sa tahad?“

Punased silmad pöördusid minule tagasi ja näisid mu hinge põhjani tungivat. Külm õud tuhmistas mu meeli kui ta sosistas: „Ostke sidruneid.“

Jõllitasin. „Ostke sidruneid?“ Kõhklesin. „Mis sul sellest?“

„Ei midagi,“ kähistas ta, tuues noa mulle lähemale. „Seda soovib lihtsalt minu isand.“

See ei saanud ju olla nii absurdne, või sai? Kas mõni sidrunikasvatusfirma oli palganud mingi deemonikummardaja, et manada välja olend teisest ilmast ainult kasu saamise eesmärgil? Nad olid toonud selle kehastunud vihkamise meie hulka raha pärast?

Aga see oligi nii lihtne. See oli kogu aeg olnud nii lihtne. Miks üldse keegi midagi teeb?

Vari liikus, et mind pussitada, aga Rebecca hüppas selle poole ja tükk varjust rebenes küljest, kui ta sellest läbi läks. See karjus valust, pillas verise noa ja haaras august, mille tüdruk oli tekitanud. Pimedus nõrgus välja selle haavadest, nagu must liiv pikalipaiskunud liivakellast. Olend välgutas oma põlevaid silmi, sisises mürgiselt ja haihtus.

See oli läinud.

Deemon, kes oli terve nädala meiega olnud ja meile kõrva sosistanud, oli lahkunud.

Istusime liikumatuna veel umbes pool minutit, kuni Dan lõpuks šokist ärkas ja nõudis: „Kas keegi palun seoks mind ükskord lahti?“

Tegime seda ja siis sidusime mu käe kinni.

Me ei osanud midagi muud peale hakata, kui minna istuma baari, oma tavalisse lauda. Oli neljapäev ja oli veel vara, nii et külalisi palju polnud. Me ei tellinud Blue Moone. Mitte sellepärast, et me oleksime apelsine vihanud – oh ei, meie majas oli neid sadu ja nende lõhn ei kao sealt vist enam iial.

„Ma ei suuda uskuda, et see suutis meid armastusest apelsinide vastu vihkamiseni viia vähem kui nädalaga,“ pomises Connor kurvalt oma joogi kohal kühmus olles.

Raputasin pead. „Minagi kahtlesin vahepeal. Ja tegin asju, mille üle ma uhke pole.“

Dan vaatas meie poole. „Mis seda üldse vigastas? Kuidas suutis Rebecca lihtsalt temast läbi minemisega vigastada vihkamisest koosnevat olendit?“

Rebecca vaatas minu poole. Vastasin ta pilgule. Siis vaatasime mõlemad jälle oma õlle poole. Ta polnud sellest lihtsalt läbi läinud. Ta oli minu pärast sellele peale hüpanud. Me mõlemad teadsime vastust, aga see polnud teiste asi.

Meie läheduses vaatas üks vanem baari tavakunde televiisorit ja lausus mõnitavalt: „Mees, ma ütlen mis selles riigis valesti on. Ma vihkan...“

Kõik me neljakesi hüüatasime kooris. Mees võpatas oma toolis ja pöördus meie poole.

„Ära tee,“ ütlesin talle rahulikult ja nukralt. „Palun, lihtsalt ära tee.“

Ta vaatas meid hetke. Siis äkki, nagu piinlikkust tundes, noogutas aeglaselt ja pöördus oma joogi juurde tagasi.