Selle aasta Estconi-Reaktor hiilgab - kui tsiteerida vanu manuskripte - visuaalse lopsakusega. Kaastöid saabus mitmesugustes alamžanrides ja väga erinevas vanuses loojatelt. Aitäh teile kõigile!

Juhtkirja asemel poetati mustandilauale rahvaloominguna arendatud konni-laul. Joriseda omal viisil, saadet esitada Hotel California eeskujul.

Mõned tundmatuks jäävad autorid on toimetusele siiski teada

Seinalehe keskosa moodustavad kolme päeva jooksul vabatahtlikult toodud tööd, üles pandud enam-vähem laekumise järjekorras.

Joonistasid: Kert V, Kitty Kneecap, Maia Öövel, Ivar Suuk, Eliisabet Roosvald, Osvald Soobel.

[Kui mõni autor jäi tuvastamata-nimetamata, anna endast teada, lisame - toim.]

Kes arvab ära, missugune filmitegelane end koos poniga pildil peidab, on tubli!

Estconi jutukirjutamise töötuba: jutud ja jutuharjutused

Jutulõnga aitasid keerutada Hollow Woods pildikaardid ja täringuvisked. Alustuseks tuli mõne lausega paigutada tegelane juhuslikku olukorda. Edasi tõmbas iga kirjutaja juhusliku pildikaardi, mille põhjal pidi kirjeldama tegelast tabanud takistust (takistuse raskusastme määras täring). Kui veel mõned laused kirja said, tuli tõmmata teine kaart ja selle põhjal taas olukorda muuta ning lõpuks sündmused paari lausega kokku sõlmida.

Töötuba viis läbi Mairi Laurik, auhinna Anomaalia võitis ülekaalukalt Veskimees.

Maia Öövel

Amara vaatas enda ette. Tema sinised lokkis juuksed lehvisid tuules. Ta jälgis puid, mis vaikselt kauguses kõikusid. Tüdruku ees seisis vana puumaja, millest iga ajakiri oli viimasel ajal kirjutanud. Vanad puulauad kriiksusid tuules. Järsk hirm tabas neiut, kui vana tamm, mis oli kaetud okkalike väätidega, tema nina ette pikali kukkus. Tema esimene mõte oli ‘mida perset?’ Kas oli see universum, mis üritas tema plaane takistada? Või oli tegemist täiesti tavalise loodusnähtusega?

Neiu oli ise üpris lühikest kasvu, mistõttu oli puust üle ronimine lisaks valule ka pea et võimatu. Ka ümber minek oli võimatu, kuna ümbruses olid vaid kõrged roosipõõsad. Lootuses leida põõsaste vahelt avaust, tegi ta mitu ringi ümber maja. Avausi polnud.

Pettunult istus Amara külmale kruusateele. Ta pole ise ka kindel, kui kaua ta seal päriselt istus. Peagi nägi preili lähenevat memme. Naisel oli kepp, millele ta toetus.

Amara jooksis vanamemme juurde ja küsis, kas too teab, kuidas pääseda mööda takistusest. Selle peale keerutas memm oma keppi. Paari sekundiga oli puu kadunud. Memm seletas neiule, et kuigi on tal vanad kondid ja küürakas selg, oleks isegi tema tammest ilma vaevata üle roninud.

Selle peale mõistis Amara kahte asja. Esiteks, too memm on vana maja omanik. Teiseks, ta on ikka peast puhta linnakas. Jõudnud viimasele järeldusele, keeras neiu kiirelt ringi ning jooksis koju, et arvutis Minecrafti mängida.

Mann Loper

Karmen vaatas nõutult täringut, milleveeretamise järel ei vallandunud ühtegi loitsu.

“Kas see peabki nii olema?”

“Oot, ei, ei. Kas sa ikka … ma ei tea, proovisid nõiduda?” uuris Maile.

Silmapööritus Karmeni poolt ütles kõik. Aga sellest hoolimata hakkas toores portaal õhus värelema ja servadest hajuma.

“Vabandust,” poetas Karmen, seekord silmad pahupidi ja juhendaja Maile teadis, et nüüd räägib Teilu, Karmeni alter ego.

“Kas sa mõjutasid täringut?” uuris Maile.

“Pisut. Teile, ega mulle, ei meeldiks, kuhu portaal viiks.”

“Kuhu siis?”

“Paha koht.”

“Kas Karmenit saaks?” küsis Maile.

Teilu keeras silmad pahupidi, andis keha Karmenile, kuid tüdruk ei olnud rahul.

“Ma ei saa nii! Ta segab kogu aeg! Igavene nälkjas selline. Ma ei saa keskenduda ja põhjuseks on, et talle ei meeldiks need lilled, mis teispool portaali kasvavad.”

Teilu võttis kiiresti üle. “Need lilled sööks teid ära, ajukääbik.”

“Aga miks on siis sinust ainult tüli?” nähvas Karmen vihaselt.

Maile vaatas neile tõsiselt otsa. “Teilu on OSA SINUST. On alati olnud, sa lihtsalt pead õppima temaga koostööd tegema.”

Karmen - või Teilu ainult puhkis vastuseks. Nende portaal oli peaaegu olematusse hääbumas.

“Nüüd või ei kunagi!”

“Karmen ohkas, andis keha dimensioonikaaslasele üle, jäädes kerge hämmeldusega vaatama, kuidas nahk muutus soomusjaks, küüned küünisteks ja hingeõhk tapvalt kuumaks.

“Teilu?” Maile oli hirmunud, lausa paanikas, aga põgeneda ei jõudnud. Teilu avas suu ja lasi voolata tulejoal. Seal, kus oli seisnud õpetaja, heljus hetk hiljem vaid peotäis tuhka.

Portaal aga hõõgus eredamalt, kui kunagi varem.

“Nojah. Õps pole meile kunagi mokka mööda olnud,” ütlesid Karmen ja Teilu.

Tea Roosvald

Drofox lülis end tunnist välja ja vaatas ehmunult ringi. Mõistnud, et ta aias oli, süvenes ehm veelgi. See oli keelatud piirkond ja sealjuures veel kindlalt suletud. Ometi oli ta kuidagiviisi siia omal jalal siseneda suutnud - seda tõendas muljutud taimedes siniselt ja oranžilt aurav rada tema taga. Mis siis, et see algas pihta kusagilt keset puutumatut platsi. Õnneks oli ohutu väljapääs vähemalt käeulatuses. Või peaaegu. Uks küll oli, aga selle avamiseks oli vaja pääsukoodi, millist koolipoistele küll ei jagatud.

Drofox nõjatus nõutult lähimale tehisobjektile, aga võpatas sellestki kohe eemale - need olid varbad! Valvuri varbad! Lüüsirooste ja kümme kärssavat varjendit - uue valvurimudeli hiiglaslikud varbad! Halb uudis oli see, et uus mudel mingit keerutamist ei kuulanud ja märgistas kõik valest kohast leitud kodanikud automaatselt rohevarasteks ja temasugusel varasemast probleemse mainega poisil tekkis sellest juba ilmselt mingi tõsisem arest, olgu faktid, millised tahes.

Hea uudis oli aga see, et uus mudel oli super aeglane ja sellest jamast või Drofox end hea õnne korral veel väljagi keerutada. Tal tuli mõte. Ta ju polnud - ses mõttes, et TEGELIKULT - mitte mingil päris füüsiliselt taotluslikul viisil sellesse aeda sisse tulnud. Mis siis, kui samasugusel, mitte päris-päris viisil pääseb siit ka välja tagasi?

Ettevaatlikult libistas ta peakomplekti kinni ja hakkas sisestama taganemiskäsklusi. Aga peakomplekt paistis olevat rikkes või midagi. Kuva asemel paistis ainult struktuurivõre. “Tühista!” sosistas Drofox häälkäskluse ja lisas hädanuppudel “Välju! Katkesta! Välju!”

Ootamatu jõnksatusega hakkas kõik üles libisema - või libises tema alla?

Silme ees tuiskasid üles palja võre tasandid ja Aia paljud korrused, mida drapeerisid juurestiku ja toitetorude puntrad. Ta vajus läbi põrandate ja tasemete, vaevu eristades struktuurivõrel varem läbitud korruste testitulemusi.

Oota, mida ummistust - ega see jama ei tühista äkki tema testitulemusi ainetes, millest ta praegu tagurpidi mööda libises?

Kui liug lõpuks pidama jäi, leidis Drofox end pilkases pimeduses, tulemused mõlemas reaalsuses ühtlaselt mustad. Isegi struktuurivõre oli kadunud. Ta kraapis oma ülikonda, leidmata turvanuppu. Süvenevas paanikas kompis ta pimedust.

Siis süttis kõle ja hõre baasfondis tulikiri: “Väljapääs teostatud. Sa asud väljaspool ühtlussüsteemi. Kodanikutasemele liikumiseks sisesta pääsukood.”

Kert V

Let’s Go Steal Us A Dragon

Nenne järgnes köögist kumavale valgusele. Veel madalalt põlevate halgudega kamina ees magas lohe. Seesama väike, närb õnnetu, keda Nenne oli samal hommikul krahvinna õlal näinud. Kuidas too oli uhkustanud oma tõuloomaga! Ise ei oska ega tea lohedest midagi!

Varjude veigeldes põlvitas Nenne lohe juurde ja silitas tolle magavat pead. Väike lohe avas nohisedes silmad - võpatas, püüdis taganeda.

“Shhh,” tegi Nenne. “Ma aitan sind. Kas sa tahad selle nõmeda proua juurest ära?”

Lohe noogutas. Ta oli noor, aga sai nähtavasti juba hästi inimkõnest aru. Nenne sirutas käed ning seekord lohe ei põgenenud, vaid ronis usaldusliult talle sülle. Püüdes võimalikult vaikselt tõusta, Nenne pea ehmatas iseenda varju liikumisele seinal. Eh! Pigem lootis ta, et keegi pimedas õues ei näinud tema liikumist valguskuma taustal.

Lohe toetas oma pea Nenne õlale. Nõia süda tegi valusa jõnksu. Kuidas said inimesed neid ilusaid, tarku, intelligentseid loomi nii halvasti kohelda? Vaikse ohkega surus Nenne lohe natuke tugevamini rinna vastu ning eemaldus köögist, akendest võimalikult kaugele hoides.

Ka pimedusse jõudes tundis Nenne, kuidas varjud talle järgnevad. Nii vanades majades oli palju vaime - eriti sellistes, kus nii inimesi kui loomi halvasti koheldi. Kuid need varjud ei tahtnud halba, vähemalt mitte talle. Praegu tundis ta kaitsvat hingust, magavate varjude toetust. Jõudu voolas Nenne hinge, nõnda palju, et vaid sõrmeviibutuse ja sosinaga suutis ta loitsu lausuda. Küll väikse, ent piisava, et valvurid muutuksid unisemaks ning isegi lohe süles oli Nennel lihtsam mõisast väljuda, kui tal oli olnud siseneda. Viimase loitsuväe sabaga rebis Nenne veel lohele pandud kaelarihmalt ning koos põgenesid nad pimedusse.

Ed Vaselo

Saage tuttavaks - härra Kloor. Härra Kloor on goblin, täpsemalt HOBgoblin. Ta elab seitsme ülitähtsa kaubatee ristumiskohas, täpsemalt seitsme galaktikavahelise kaubatee ristumiskohas. Härra Klooril on oma kaubalaev, täpsemalt piraadilaev.

Jah, härra Kloor on piraadikaptenist hobgoblin. Midagi eriliselt täpsustamata võib öelda, et tänane sihtmärk on selle olendi jaoks eriti hinnaline. Nimelt on tegemist tehnoloogiaga, mille abil suudab piraadilaeva kapten oma laeva ja ka ennast nähtamatuks muuta.

Härra Kloor on elevil. Keegi ei aima, et tema käes on üsna pea tehnoloogia, mille abil suudab härra Kloor kohaliku supersektori kaubandust endale meelepäraselt suunata. On vaid üks oluline detail, mis ei meeldi härra Kloorile üldse mitte. Nimelt juhib tähtsat kaubalaeva tema rivaal härra Magneesium. Hinnaline tehnoloogia, täpsemalt plekk-karp ülikõrgesagedusliku moonutusmähisega on härra Klooril vaateväljas.

[Siin lugu katkeb, sest aeg sai otsa, aga märge paberinurgal lubab: järg tuleb 2023]

Mairi Laurik

Rohelised juuksed silme ette tikkumas, püüdis Hargen visa järjekindlusega viimaseid kaste purustajasse lükata. Kakskümmend kasti salastatud dokumente oli lihtne, kahekümne neljanda jõudis ta napilt üle purustaja serva, kuid viimased seitse näisid lootusetud. Ta puhkas, lonksas pool kruusi kohvi ja jätkas.

Hargen haaras kasti, vinnas üles, kuid jõudu polnud, käed olid ligased ning enne, kui ta aru sai, libises kast põrandale puruks. Käsi, üksik käsi lebas õrritavalt põrandal, vihjates ülejäänud keha kastilaudade taha varjumisele.

“Persse!!!” vandus Hargen. “Siin on laip.” Enne turvateenistusele teatamist soovis ta laiba tuvastada. Lipp-lipi haaval lammutast ta kasti laiali ja seal ta oli - baasi tsiviilsekretär - inimene, kes vastutas ei vähema ega rohkema kui kogu baasi eest. Väriseva käega valis Hargen turvateenistuse numbri, kuid keegi ei vastanud.

Hargen vandus, viskasjärgmised kastid purustajasse, kuni vaid tsiviilsekretäri ümbritsev kast põrandal vedeles. Laip jõllitas teda etteheitvalt. Hetke ajel sikutas Hargen laiba süstikusse ja lahkus. Eraku staatusest oli ta lapsena palju unistanud.

“Nüüd või ei iial!” lisas ta mõttes ja lendas kuu aja kuivikuvaruga tähtede poole. Baasi Baas realism kaugenes, asendudes idealismi depressiivsuse ja paratamatusega.

[Weinberg kirjutas ka, aga kuna harjutusest hakkas idanema päris jutu mõte, siis tema tekst rändas seinalehe asemel hoopis töölauale.]

Veskimees

Türnüff paterdas pesa servale. Kollane päike oli just tõusnud, sinakasvalge tõusmiseni pidi natuke aega olema. Seekord pidi see õnnestuma. Valida palju ei olnud – kui tiivad tulevad lahti, lendab ta minema. Kui ei tule... saab keegi kaugel allpool hea kõhutäie.

Ta hüppas. Esimene hetk ei juhtunud midagi. Ega ta oodanudki. Sekund, teine, kolmas... Kiirus suurenes, kaljurisu allpool hakkas ebameeldivalt kiiresti lähenema. Nüüd.

Tiivad avanesid. Hetk liiga hilja – saba jäi kivide taha kinni ja tal ei olnud muud teha, kui see lahti lasta.

Elus ja õhus ta oli, aga tüürida ta end enam ei saanud.

Kes lendamisest üldse midagi teab – juhtida saab end mitmel moel. Palju hullem oli, et tema taga läks juba rabelemiseks ja kisklemiseks; isegi kui ta oleks kuidagi tiiru teinud, oleks ta saba ammu söödud, enne kui ta tagasi jõuab. Ta oli veerandi endast kaotanud. Nüüd tuli kiiresti midagi süüa. Mida?

Otse ta teel oli mingi olend. Ta ei teadnud, mis olend – tal ei olnud ükssarvikule nime, isegi mitte näiteks „jäätisetorbikuga kits”. Ta pikeeris.

Sinakasvalge päike tõusis. See oli iga päevaga suurenenud ja nüüd tuli see tulejoana üle taeva. Türnüffi küüned tungisid ükssarviku selga hetkel, kui sinakasvalge päike alla kukkus.

Tema esimene lend, saba kaotamine ja esimene jahisaak kahvatusid Juura ajastu lõppemise kõrval.

Taivo Rist

Barbar Canon ja metsatulekahju

Barbar Canon istus puu otsas ja sõi banaani. Ta vaatas, kuidas Tarzan ja Jane istusid puu all ja Jane Tarzanile kirikulaule õpetas. Canon mõtles, et ei tohi banaanikoori maha visata, et teda ei märgataks, ja sõi ka banaanikoored ära.

Siis hakkas barbar Canon tundma tule praginat ja suitsu, mis polnud tavalise lõkke suits ja pragin. Tarzani ja Jane'i süüdatud lõke oli hooletusse jäänud ja läheduses olnud rohu süüdanud. Tarzan katkestas laulmise, sest tema meeled olid sama teravad kui Canonil ja temagi oli lõkke põgenenist märganud.

Jane karjus: “Tulekahju!” Aga Tarzan ütles: “Metsas elades tuleb teada metsa tarkusi ja elada metsa reeglite järgi.”

Ta hakkas ülekäinud lõket surnuks kusema.

Barbar Canon mõtles, kas temaga ühineda ja enda olemasolu paljastada või metsa seadust rikkuda ja peitu jääda.

Barbar Canon otsustas, et probleemi lahendus peitub probleemis eneses. Kui kogu mets on maha põlenud, sumbub tulekahju iseenesest. Ja ta jäi endiselt lehtede varju ja hakkas sööma järgmist banaani. Koos koortega.

Laura Loolaid

Maia ehmus ärkvele ja pillas juturaamatu vette. Ta haaras paadiservast ja kuulatas: jõekanjonis kajas tundmatu hääl. Isegi unesegasena hiilis Maia hinge imelik ärevus. Palavast ilmast hoolimata tõusid karvad ta käeseljal turri ja vesikuppude vahele kadunud raamat ei tulnud enam meeldegi. Mets kanjoniserval, muidu nii soe ja kodune, sumises pahaendeliselt.

Aegamisi seadis Maia aerud tullidesse ja solberdas kõrguva kalda poole. Lõunaune viimased kübemed hajusid, kui ta paadi varjulisse allikaorva tüüris. Kuskil siin pidi rippuma puujuurtest põimitud salaredel.

Kuid enne, kui Maia jõudis juurtest haarata, avanes otse kaljuseinas laiade astmetega võlvkäik. Selle sügavuses kumises aga ikka veel võõras hääl, mis ta unest äratas. “Põgene,” sosistas see. “Põgene uppunud metsast!”

Fantaasiajoonistamise töötuba lastele-noortele 

Fantaseerimisel oli abiks mäng Darwin’s Choice, joonistajaid juhendas Hewa.

Kunstnikud: Helena Marii Haljas, Toomas Jaaniste, Tuuni Jaaniste, Henry Kivi, Eike Loper, Eliisabet Roosvald, Mattias Öövel, Maia Öövel.

[Kui mõni autor jäi tuvastamata-nimetamata, anna endast teada, lisame - toim.]

Tähelepanu, joonistajad! Nüüd on kõik joonistused pildistatud ja üles pandud, mis tähendab et saate soovi korral oma fantaasialoomad tagasi. Kirjutage toimetusele ja Laura leiab võimaluse tööd tegijatele tagasi saata.