Marge

Tolm keerles ainult temale tajutavas tuulehookeses, joonistas auringi kardinate vahelt sisse trügivas päikesekiires ning pudenes siis teadmatusse. Kardinad seda tuult veel ei tajunud ning Marge oleks olnud rõõmsam, kui tolm niiviisi edevalt tantsinud poleks. Seda, et lasteosakonna riiulitelt tolm pühkimata oli, teadis Marge isegi ning pärast neid riiuleid ootas ees krimikirjandus, siis kokandus, ajalugu ja pärast tehnikakirjandusega lõpetamist tuli kohe uuele ringile asuda. Raamatukogu oli lõputu tolmupühkimise ringkäik ning kui miskit muud oli vaja teha, pidi tolmu mõnda aega lihtsalt ignoreerima, vastasel korral olekski kõik muu tegemata jäänud. 

Hetkel tahtis Marge lihtsalt raamatut lugeda. Üks mõnus seiklus laisal suvepäeval ei olnud ju ometi maailma kõiksuse käest liiga palju palutud. Pealegi oli noortekirjanduse riiulite vahel üks poiss raamatut valimas või nutitelefonis mängimas, õigustas Marge enda  viitsimatust ja pööras silmad taas raamatusse. Tolm võis selle ühe päeva ka ise hakkama saada. 

Loo nooruke kangelanna oli just teada saanud oma kihlusest, kui raamatukogu uks avanes. 

"Tere!" tervitas Marge saabujat. Pilk kerkis raamatu lehekülgedelt vaid nii kauaks, et teada saada, kas tulija tuleb otse teenindusleti juurde või läheb ise endale uut lugemist otsima. Suurepärane, nentis Marge, kui saabunud vanem daam riiulite vahele suundus, ning pööras pilgu taas raamatusse. Raamatus muutus peategelane iga leheküljega vihasemaks, kuni viimaks pakkis vahetusriided kompsu ja läks kodust minema. 

"Kas teil seda uut Kiviräha raamatut ka on?" 

Marge sulges raamatu ja lükkas selle vaikiva kahetsustundega eemale. 

"On, aga see on meil väljas,” vastas ta prouale üsna lakooniliselt. “Ma võin teid järjekorda panna, kui huvi on." 

"Ah, ei, sellega ei ole kiiret. Eks ma ikka käin siin. Küsin siis järgmine kord jälle." 

Marge noogutas nõustuvalt, kuid jättis lisamata, et tõenäoliselt ei näe proua sel juhul konkreetset raamatut veel terve aasta. Vaikselt piiksutas Marge laenutatavad raamatud, noogutas sisenenud noormehele tervituseks ja lükkas raamatuvirna taas naise poole. 

"Ei tea, kuhu tollel nii kiire oli, et teregi ei öelnud," kommenteeris proua samal ajal, kui Marge laenutustähtaega ütles. "Noored on ikka veidrad! Kõigega on selline rutt, et lõpuks jääb elu sootuks elamata - aina jooksevad järgmise asja juurde." 

"Noh," püüdis Marge viisakat joont hoida. Ta ei saanud päriselt vastu vaielda - noormees oli tõepoolest pisut kiirustanud. Õigupoolest oli Marge üsna kindel, et mõnel teisel päeval oleks ta sellise jooksmise ja ukse lõhkumise peale püsti karanud ja jooksjal kõrvad punaseks tänitanud, kuid praegu tahtis ta vaid edasi lugeda. "Me tegelikult ju ei tea, mis lugu keegi kaasas kannab." 

Proua oli juba vastuseks suud avamas, kuid Marge jõudis ette:

"Tähtaeg on siis täpselt kolme nädala pärast." 

Proua noogutas, haaras oma raamatuvirna ja lahkus. 

Ka ennist kiirustanud noormees sai peagi oma raamatu kätte, tõenäoliselt kohustusliku kirjanduse nimekirjast. Uks polnud õieti veel sulgudagi jõudnud, kui Margel juba raamat taas lahti oli. Kuni järgmise lugejani. 

Järgmist lugejat ei tulnud kuigi kaua oodata. Raamatukogu uks räntsatas taas tagantselja lahti ja sisse tormas keegi sinises pluusis. rohkem ei jõudnud Marge märgata, enne kui saabuja juba nurga taha lasteosakonna poole pööranud oli. Hetkeks kostis riiulite vahelt veel tolle varem saabunud teismelise ärritunud hüüatus, kuid siis jäi kõik taas vaikseks. Marge kuulatas veidi aega, kuid nentis seejärel, et ilmselt oli sissetormaja poisile otsa jooksnud ning sellest ka see “Hei!”. Ta tõstis raamatu taas laualt ja asus lugema.

 

Kristjan

Väidetavalt oli maailmas kuskil lisaks ebaõiglusele ka õiglust, kuid Kristjan oli üsna veendunud, et see on, kui mitte just väljasurnud, siis väljasurev kogemus igal juhul. Seda, millest kõik alguse sai, Kristjan isegi ei teadnud. Noh, eelmises koolis oli klassis too mölakas Andres, kes juba teisest klassist saati kõiki terroriseerinud oli. Enne seda oli Andres jumala normaalne olnud. Lasteaias olid nad Kristjaniga suisa sõbrad, kuid aja möödudes muutus kõik ning läks iga päevaga hullemaks. Kuni selle hetkeni, mil Kristjan oli sunnitud kuuendas klassis emale rääkima, miks tema õpikud ja vihikud on puruks rebitud ja jões ujumas käinud. See oli novembris ning koolikoti päästeoperatsioon lõppes kopsupõletiku ja kolmenädalase haige olemisega.

Sealt edasi läks kõik aga allamäge ning siin ta nüüd oli - täiesti võõras linnas, kus Kristjan mitte kedagi ei tundnud, sügisest ka täiesti võõras koolis, millest Kristjan samuti kedagi ei tundnud. Ja mis kõige hullem, täiesti tühjas raamatukogus! Veel hommikul oli Kristjan mõelnud, et raamatukogu võiks olla koht, kus mõni uus tutvus leida. Ta mõtles umbes, et istub noortekate juurde maha ja kui siis keegi tuleb ja riiulist “Enderi mängu” või “Terassüdame” või midagi muud taolist võtab, siis on hea vestlust alustada, et, ohhoo, sulle meeldivad ka normaalsed raamatud. Siiani oli ta kohanud ühte ema imikuga, näinud eemalt kahte pensionäri ja telefoni aku hakkas ka tühjaks saama. Nii palju siis positiivsest algusest kaheksandale klassile! Kristjan surus juba piiksuva telefoni taskusse, kuid keeldus alla andmast. Selle asemel asus ta riiulis raamatute selgasid uurima. Loetud, loetud, igav, loetud, kohustuslik, järelikult igav… Ja siis, täiesti ootamatult, leidsid sõrm ja silmad “Taevasselennu”, mida Kristjan siiani veel kohanud polnud. Ometi istus see riiulis täpselt “Terassüdame” kõrval. Kristjan haaras raamatu, luges kõigepealt tagakaanele kirjutatut, toetas seejärel selja vastu riiulit ja asus raamatut algusest lugema.

Kahekümnendaks leheküljeks oli selge, et selle raamatu peab ta koju kaasa laenutama, kuid sellega polnud veel kiiret. Kristjanil polnud uues linnas veel raamatukogu lugejapiletitki ning selle tüütu protseduuri lükkas ta hea meelega paar tundi hilisemasse aega. Tuli vaid loota, et nad lapsevanema allkirja ei nõua, sest sel juhul oleks asi mitmeks päevaks pekkis. Või, noh, mõistis Kristjan, et ta ise saaks ikkagi kuni raamatukogu sulgemiseni lugeda ja siis järgmisel päeval edasi lugeda. Siin oli küll oht, et alati võis juhtuda, et mõni troll just selle raamatu vahepeal välja laenutab, kuid hommikuse liiklustiheduse või selle puudumise juures näis see üsna ebatõenäoline.

Peategelane oli just piloodiklassi vastu võetud, kui keegi Kristjanilt raamatut käest sikutama hakkas.

“Hei!” röögatas Kristjan ning haaras vaistlikult raamatust tugevamini kinni. 

“Anna see siia!” sisistas higise näoga mees, kes pidi ikka juba vähemalt kakskümmend olema või midagi.

Kristjan raputas vaid pead, surus sõrmed tugevamalt raamatusse ja sikutas seda taas enda poole. See ei saanud tõsi olla! See lihtsalt ei saanud nii minna, et esimene asi, mis Kristjaniga uues linnas juhtuma hakkas, oli mingi nihestunud koopia juba toimunust. Mitte keegi ei saanud temalt enam iial ühtegi raamatut käest sikutada, liiati siis veel juturaamatut. Bioloogia õpik oli vähe teine teema, toda võis käest anda küll, eriti kui selles kedagi teist hiljem süüdistada sai. Kui aga see raamat siin peaks praegu katki minema, on ka mees selles süüdi, mõtles Kristjan ja sikutas veel suurema jõuga.

“43!” hüüatas mees. 

Täiesti ootamatult lasi mees ühe käe raamatu küljest lahti ja asetas selle leheküljel mingile kindlale sõnale. Esimese hooga tundus Kristjanile, et ta saabki raamatu tagasi, kuid olles pool sammu taandunud, põrkas ta kuklaga vastu riiulit ning nüüd polnud enam suuremat edulootust näha. Seejärel hakkas aga ümbrus muutuma.

 

Marge

Sel hetkel, kui Marge tualettruumist tagasi jõudis ja laualt poolelioleva raamatu haaras, avanes uks taas. Professionaalse huvitatuse taha oma pahameelt peites oli Marge saabujat juba tervitama hakkamas, kui sõnad ootamatult kurku kinni jääda tahtsid.

“Tere!” Vormiriides politseinik astus ametimärki näidates lähemale. “Vaneminspektor Kullaste.” 

Ametivõimude autoritaarsusest veidi ehmunud Marge ainult noogutas vastuseks, suutmata sõnu suust saada.

“Otsime kahtlusalust,” jätkas inspektor. “On siia viimase kümnekonna minuti jooksul tulnud noor mees, umbes 185cm pikk, tumedad lühikesed juuksed, seljas sinine triiksärk ja tumedapoolsed teksad?”

“Keegi sinises jooksis minust enne mööda küll, kuid mul polnud tol hetkel mahti vaadata, mis tal täpselt seljas oli. Jooksis sinna noortekate riiuli poole.”

Inspektor kutsus oma raadiosaatja kaudu paarilise ülemisele korrusele.

“Tuli, aga ei lahkunud?” täpsustas vaneminspektor Kullaste. 

“Ma pole selles päris kindel,” jäi Marge nüüd kimpu. 

“Mis mõttes? On siinsest saalist mõni teine avatud väljapääs?”

“Ei-ei, seda mitte, aga, vaadake, ta jooksis sisse ja kadus riiulite vahele, ilmselt raamatuid otsima. Minul oli aga vaja vahepeal arvutist tulnud tellimused välja otsida ja seejärel tualetis käia. Raamatukogu on koht, kuhu igaüks võib soovi korral siseneda ning ega me neid siin kinni hoia. Kui on ikka tahtmine lahkuda, siis võib ka seda vabalt ja luba küsimata teha.”

“Aga tundemärkidega mees sisenes?” küsis politseinik uuesti. Samal ajal avanes uks taas ning sisenes teinegi mundris inimene, esimesest mõni sentimeeter pikem ning mõni aasta noorem. Marge andis vastuseks midagi õlakehituse ja noogutuse vahepealset, kuid peainspektor Kullaste oli juba oma paarilise poole pöördunud ning arutas strateegiat, kuidas raamatukoguruumi kõige paremini läbi kammida. Marge poole ei vaadanud neist enam kumbki ning mõni sekund hiljem läks Marge tagasi teenindusleti juurde. 

Istuda ja raamatut lugeda polnud hetkel ilmselt mõistlik, nentis Marge nina krimpsutades. Ta lükkas ühe punase juuksesalgu näo eest ära, haaras laua pealt tagastatud raamatute virna ning asus neid riiulisse tagasi panema. Kolmanda raamatu juures Marge peatus. Politseinikud olid suurema osa saalist läbi käinud, ülejäänud saalist oli temal endal ülevaade, kuid siiani polnud keegi neist veel ühtegi külastajat kohanud. Ilmselt oli ka too nooruk koju lõunat sööma või sõpradega kokku saama läinud täpselt sel ajal, kui Marge tualetis käis, kehitas Marge õlgu. No mis teha. 

Ometi oli miski, mis Margele rahu ei andnud. Päev oli endiselt palav ja tolm liugles riiulite vahel täpselt nii nagu enne, kuid ta sisetunne ütles, et midagi on teistmoodi. Võimalik, et see oli vaid närvidest, püüdis ta end lohutada, ikkagi politseinikud ja puha. Midagi kogu see lugu ikkagi tähendas, mõtiskles Marge, kuid tähendus ise jäi püüdmatuks. Kedagi aeti politsei poolt taga, kuid selle jaoks ei kasutatud mingeid suuri jõude. Kummagi politseiniku käsi polnud isegi hetkeks relva poole liikunud, seega mingi üliohtliku kriminaaliga ilmselgelt tegemist polnud. Alles hiljuti loetud lugu relvastatud kurjategijast, kes kuskil Ameerikas endal raamatukogus koti raamatuid täis toppis, jäi tõenäoliselt Ameerikasse edasi. See siin oli pigem keegi, kes oli pooleldi nalja viluks politseile varba peale astunud.

 

Kristjan

Kui ümberringi pilt veidi selginema hakkas, ei suutnud Kristjan mõista, kuhu ta sattunud oli. Veel hetk tagasi kakles ta raamatu nimel raamatukogus. Ilm oli olnud selge ja päikseline, mugavaks olemiseks küll veidi palav, kuid kliimaseadme läheduses raamatu lugemiseks üsna ideaalne. Siin oli aga hämar nagu oleks päike juba loojunud või taevas kaetud paksude vihma lubavate pilvedega. Pilk ei tuvastanud taevas aga midagi niiskemat raskest tolmupilvest. Tolmu jagus ümbruses tõesti igale poole, ajades Kristjani peagi köhima ja särgiservaga suud katma.

“Eest ära!” karjus veidrat vormiriietust kandev mees Kristjanist mööda tormates ja poisile korralikku obadust andes. Kristjan hüppas paar sammu eemale, tundus, et kiireima liiklusega tee pealt kõrvale ja jäi õlga masseerides möödujaid vahtima. Enamik neist kandis riideid, mis viitasid vormiriietele, enamik neist olid treenitud, saledad ja sihvakad. Kristjanist paremale jäi mingi suur müüriga ümbritsetud ehitistekompleks, vasakule aga üsna väike maja, mis näis kummist olevat. Hetk tagasi oli uskumatu hulk inimesi korraga sellest väljunud, nüüd aga pressis jaburalt palju inimesi end sinna sisse nagu oleks see…

Kristjani mõte peatus. Ei, see ei ole võimalik. Ei! Või siiski, küsis ta endalt. Ilmselt oli ta raamatu pärast kakeldes pea riiulinurga vastu ära löönud ja oli nüüd kuskil teadvusetuse, kooma ja unenäomaailmade piiril. Kõik, mis siin paistis, sobitus raamatusse. Just sellesse samasse raamatusse, mille lugemist ta äsja alustanud oli; sellesse, mille pärast ta kaklusesse sattunud oli.

Kristjan astus kaks sammu tahapoole, pööras end ümber, silmitsedes nüüd veidraid puuviljaaedu. Kõik oli justkui õige - puud rivides üsna samasugused nagu ta neid aiandites kohanud oli. Võibolla olid puud veidi väiksemad, kuid need olid hooldatud võradega ja jätsid muu taustal üsna lopsaka mulje. See muu, ehk maapind, oli aga hoopis teine kui kodustes aiandites. Siin ei olnud pehmet muru ega madalhaljastuslikku rohelust mitte kuskil näha. Nii kaugele kui silm ulatus, oli vaid kivi ja tolm.

“Poiss, kas sa oled lifti tulemas või mitte?”

Kristjan pööras näoga lifti poole, suutmata uskuda, et keegi temaga räägib. Ta näitas sõnatult ja küsivalt sõrmega oma rinna peale.

“Jah, muidugi ma räägin sinuga!” turtsus liftiukse juures seisev tunkedes mees. “Kui palju teisi tobusid sa niisama tee peal seismas näed?”

“Ei-ei, ma ei tule. Ma ootan siin kedagi.”

“No leidis ka koha ootamiseks! Mine ja varju kuhugi! Iga pooletoobine teab kui ohtlik lageda taeva all olla on, kuid tema seisab ja ootab. Sealt ülevalt võib igasugust prahti suvalisel hetkel kaela sadama hakata. Sinusugused nolgid ei peaks pinnal üldse olema. Otsi oma vanemad üles ja mine koopasse tagasi.”

Nende sõnade saatel vajutas vanamees lifti juures mingeid nuppe, uksed sulgusid ja ilmselt asus lift teele, et inimesed Tulekoopasse ja sügavamatesse koobastesse viia. Ta jäi üksi, kui mitte arvestada üht hõljuksõidukit, millele lifti juures kaste peale tõsteti. Eemal Alta baasi väravas naersid kaks sõdurit nalja üle, mida Kristjan ei kuulnud, kuid tee ja liftiesine oli nüüdseks inimestest tühi. 

Siiski haaras Kristjani silm viimaks midagi tuttavat. Kui ta end uuesti parempoolsete puuviljaaedade poole pööras, märkas ta sinist triiksärki ja tuttavat selga.

“Hei! Oota! Pea kinni!” karjus Kristjan mehele ja jooksis tollele järgi. 

Mees ei vaadanud tema poolegi, vaid kõndis edasi. 

See kõik oli uni. Pidi olema. Kuidas muudmoodi asja selgitama peaks? Aga isegi kui tegemist oli unenäoga, oli hea kohata kedagi tuttavamat ning alalhoiuinstinkt töötas ka siin - tee kõik endast olenev, et ellu jääda.

“Oota mind!” karjus ta uuesti ja uuesti, ise samal ajal mehele järgi tormates.

“Mida kuradit?”

Kristjan oli viimaks mehele järgi jõudnud ja tollel käest haaranud. “Kuidas sa siia sattusid?”

“Kust mina tean?” vastas Kristjan jõuliselt. “Võibolla ma kukkusin, kui sa mult raamatut käest kiskuda üritasid, ja lõin pea ära.”

“Ja see on nüüd küll loogiline! Eriti pärast seda, kui sa olid oma lugemisega just algarvulisele leheküljele jõudnud. Sealjuures veel kõige mugavama leheküljeni terves selles raamatus.”

Mees pöördus taas edasi liikuma, kuid Kristjan tundis endas julgust kasvamas. Ta astus täpselt mehe ette ja jäi seisma. Too püüdis teda eest lükata, kuid Kristjan surus hambad huulde ja kannad tolmu sisse. Teda oli piisavalt palju eest ära lükatud, ta teadis täpselt, milliseid lihaseid pingutama peab. Muidugi oli mees temast poolteist pead pikem ja oleks sellega vabalt hakkama saanud, kuid Kristjan ei kavatsenudki seda talle lihtsaks teha.

“Ma pean olema koomas,” pomises Kristjan, “see on ainus seletus. Noh, et muidu ju päise päeva ajal niisama lambist magama ei jää. Okei, uneapnoe on ka variant. See on ju see haigus, kus inimene võib poole sammu pealt magama jääda, onju!?” 

Kristjan ei vaadanud mehe poole, kuid mees kuulis ning mingist hetkest alates hakkas ka kuulama. Mees võpatas Kristjani segaduses sõnade peale, pööras end viimaks näoga Kristjani poole ja silmitses poissi pikalt ja põhjalikult.

“Sa ei ole Rändaja?” küsis ta viimaks üsna rabatult.

“Rändaja? Kes see on? Ei, ma olen Kristjan Uusorg, lähen sügisel kaheksandasse klassi. Mingisugustest rändajatest pole ma kunagi midagi kuulnud.”

“Ja sa ei ole tõesti mitte kunagi rännanud?”

“Rännanud nagu kes? Nagu mägironijad või siis…”

“Ei-ei!” peatas mees enne, kui Kristjan jõudis erinevatest nomaadihõimudest rääkima hakata. “Ma pean silmas… Pagan, ma ei tohiks seda kõrvalistele isikutele rääkida! Aga sa oled siin, seega on sul kindlasti võime, isegi kui teadmisi veel pole. Sa tõepoolest ei ole ühegi raamatu sisse varem rännanud?”

Kristjan pilgutas silmi, korra, kaks, neli, ja hakkas siis hüsteeriliselt naerma. Ta isegi ei teadnud, miks, kuid ootamatult tundus naermine absoluutselt kõige mõistlikum kaitsetegevus. Läheduses lärtsatas mingi kivike või midagi vastu maad.

“Oh perse! Aga enne tuleb meil varjualune leida. See sitt siin võib iga hetkega eluohtlikuks muutuda. Muutubki, ma tean. Kurat, ma olen graafikust maas ja mul pole õrna aimu, kui palju. Tule!”

Järgmisel hetkel sikutas mees Kristjanit kaasa. Nad pöörasid algselt valitud rajalt kõrvale ja kihutasid edasi. Mees kõndis pikkade kiirete sammudega ja Kristjan üritas tal sabas püsida.

 

Marge

Ruumid olid nüüd viimse ruutsentimeetrini läbi kammitud. Politseinikud olid üle vaadanud isegi lahtiste akende tagused, kuigi vaid hull või idioot üritaks end sinna rippu lasta, oli Marge kindel. Kolmanda korruse aknad, mille all paistis vaid asfalt, ei olnud selliste tegevuste jaoks loodud. Samas üles katusele nende kaudu ka ei pääsenud - liiga sile sein, liiga palju jama.

Marge kõndis igaks juhuks veel noorteriiuli juurde, kontrollimaks, et too poiss, kes enne seal istus, on ikka tõepoolest lahkunud. Jah, seda ta oli. Kõik oli oma koha peal. Peaaegu, lisas Marge, jalutas ohates kotttooli poole, millel vedeles raamat. 

“Ta oleks võinud selle vähemalt teenindusleti juurde tuua, kui ise tagasi panna ei osanud,” porises Marge häälekalt. Ta võttis raamatu, et seda riiulisse viia, kuid kukutas selle kohe maha tagasi. “Ahh!”

Kiljatuse peale ilmus kohe muidugi üks politseinikest nähtavale:

“Kõik korras?”

Ei, ei olnud! Tegelikult polnud mitte miski korras, kuid iga element sellest korratusest oli...

“Jah! See lihtsalt libises mul peost ja üritas varba peale kukkuda,” kinnitas Marge politseinikele. “Ehmatas mind sedasi.”

Politseinik kadus taas nurga taha, Marge võttis aga raamatu, jalutas paar riiulivahet edasi ning istus toolile, mis oli mõeldud hoopis väiksemate lugejate jaoks. Ettevaatlikult, otsekui kartes, asetas ta raamatu enda ette lauale. Nüüd, kus ta teadis, sai ta valmis olla.

“Roosipuu, siin pole kedagi!” hõikas vaneminspektor oma kaaslasele. “Kui te näete kirjeldusele vastavat meest, siis palun andke kiiresti teada,” lisas ta Margele ning ulatas raamatukoguhoidjale oma visiitkaardi.

Veel paar pilku ja üks tiir riiulite vahel hiljem astusid politseinikud uksest välja.

Aga üks neist noortest meestest, keda Marge arvas raamatukogust väljunud olevat, oli ikka veel siin, täpsemalt raamatus. Väike kuldne joon, mida raamatuseljal muidu ei oleks, oli löönud särama, andes teada, et keegi on siin, selles raamatus. Üks Rändajaist oli läinud seiklust otsima. Rändajad olid aga raamatukogu omad ja Marge siinsete noorte Rändajate juhendaja. Seega politsei pidi veidi ootama, enne kui võimaliku kaabaka enda valdusesse saab.

Poiss või mees? Emb-kumb neist oli Rändaja. Marge siunas oma pooleliolevat juturaamatut, süüdistades seda tähelepanu hajutamises. Just praegu oli tegelikult parim aeg uute rändajate püüdmise alustamiseks, kuid Marge lootis, et võib teemaga veel ühe nädala venitada. Või vähemalt kolme raamatu lugemise jagu, sest nii paljuks pidi seda konkreetset sarja jaguma. Potentsiaalsete rändajate märkamine oli ju tema töö.

Marge asetas kuldse triibuga raamatu lauale. Jah, ta teadis seda lugu, oli isegi paaril korral tollesse maailma rännanud - teatud lehekülgedel suhteliselt ohutu maailm. Ta tõi oma poolelioleva juturaamatu lastenurka ning luges seal edasi. Oskajad rändurid võisid vabalt seigelda, kui tahtsid, kuid pärast politsei külastust ning iseenda märkamatust oli Marge liiga uudishimulik, et sellest raamatust eemalduda. Nüüd tahtis ta küll näha, kes sealt välja tuleb.

 

Kristjan

“Sinnapoole!” karjus mees ja sikutas Kristjanit endaga kivirahnude poole. “Kui seal ka koobast pole, on seal kaljunukid, mis väiksema soga eest ikka kaitsta suudavad.”

Vaevu olid nad kaljudeni jõudnud, kui nende ümbruses väiksemaid kive ja metallitükke sadama hakkas. Iga tükike sellest prahist prantsatas maapinnale, endast väikest kraatrit järele jättes.

Kristjan vahtis alla prantsatavaid tükikesi ning iga järgneva matakaga kasvas hirm, mis vaikselt juba paanika mõõtmeid võtma hakkas. Üks asi oli selliseid raamatuid lugeda. Lugedes oli alati äge, kui miski õhku lendas ja tegelased napilt eluga pääsesid, aga hoopis teine teema ise sellise jura alla jääda. Miski vihises vastu maad üsna Kristjani lähedal, põrkas siis üles ning veeres poisi jala juurde.

“See on mutter?” küsis poiss eset üles tõstes.

“Mutter, pool polti ja ilmselt killuke sellest metallist, mida need kaks kinni pidid hoidma,” kehitas mees õlgu nagu oleks see igapäevane, et taevast mutreid ja polte sajab. “Aga meil on siin hetk aega, enne kui see järgi jääb. Sa ütlesid küll, et sina oled Kristjan, aga… Tere! Saame tuttavaks! Mina olen Sander, juba kaheksa aastat rändaja.”

“Mida iganes,” pomises Kristjan, silmad ikka veel alla sadanud mutrile kinnitunud.

Sander heitis poisile ühe mõtliku pilgu, kuid otsustas siis vait jääda. Ei saanud just väita, et ta ise laitmatult elanud oleks. Persse! Natukenegi korralikum oleks teda sellest situatsioonist sootuks päästnud, kuid nüüd polnud midagi teha. 

Mingi aeg hiljem hakkas Kristjanil igav. Kive, õigemini mutreid ja plekitükke, langes nüüd vähem. Ainult mõni üksik mütakas kajas õhus, vahel suisa mitu minutit vaikust vahele jättes. Telefon oli kasutu. Isegi kui sellel oleks akut olnud, poleks see ilmselt levi leidnud, kuid Kristjan teadis vaatamatagi, et see on, kui mitte päris tühi, siis igal juhul sellele lähedal. Ja kõiges oli süüdi mees tema kõrval. Ok, võibolla mitte just vana mees ning võibolla ise napilt täiskasvanu, kuid süüdi sellegipoolest.

“Kui me siin veel kaua passime, olen ma eriliselt tige, et sa mult raamatu ära kiskusid,” turtsatas Kristjan valjult. “Lugemisega annaks vähemalt aega parajaks teha.”

“Sul on ju raamat!” üllatus mees vastu. “Rändaja saab maailma sisenedes kaasa teejuhi ehk sellesama raamatu poolvirtuaalse koopia. Näe!” lisas ta juurde ja koukis seljakotist välja täpselt õige raamatu, millel polnud küll raamatukogu tähiseid ega triipkoode, kuid ikkagi kõvakaaneline ja sama väljanägemisega.

“Ja kus see mul olema peaks?” uuris Kristjan end püsti ajades vastu. “Kui siuke kobakas teksade taskus oleks, peaks seda näha või tunda olema.”

“Pillasid lifti juures maha?” kehitas Sander õlgu. “Igal sisenemisel antakse raamat. Täiesti kindlalt. See on nagu rändamise juurde kuuluv pilet ja teejuht - kaks ühes.”

“Ja me saime ilmselt mingi kuradi perepileti.”

“Ma olen kaheksa aastat Rändaja olnud, kuid sellisest asjast kuulen esmakordselt.”

Kristjan mühatas korraks, kuid vaikis. Silmanurgast jõllitas ta mehe käes olevat raamatut. Muidugi, kui nad pidid koos tulemise juures ühe raamatu saama, siis Kristjani õnne juures ei olnud see loomulikult tema. Ja üldse! mis pagana värk selle kõigega oli? Pea äralöömine ja koomasse kukkumine kõlasid endiselt kõige tõenäolisemalt.

“Oh, meil on võimalik edasi liikuda,” teatas Sander, enne kui Kristjan mõtte sõnastada jõudis. “Kui mu mälu õige on, peaks nüüd mitu tundi vaikust olema. Piisavalt kaua, et me koopa juurde jõuaksime. Tule!”

Juba oli Sander kaljunukist paar sammu eemale astunud, kuid Kristjan passis. Tal polnud mingit kindlustunnet, et kaasa minemine kuidagi hea mõte võiks olla.

“Tule juba!” nõudis Sander paar sammu eemal peatudes. “Kui ma olen juba lapsehoidja rolli pandud, siis lase mul seda teha.”

“Räägi mulle parem, mis siin toimub,” nõudis Kristjan lapsehoidmise kommentaari ignoreerides, kuid hakkas sellegipoolest liikuma.

“Oeh, olgu! Millest ma alustama peaksin?”

“Ee… Algusest? Tähendab, ütle, kes, kurat, on rändajad!”

“Rändajatega on lihtne!” alustas Sander. “Aga tõsta natuke tempot! Ühesõnaga! Rändajad on inimesed, kes saavad teatud kohtadest raamatusse sisse minna, raamatumaailmas ringi liikuda ja seigelda ning siis raamatust taas välja astuda. See on hästi lühidalt õige, kuid natuke pikemalt lähenedes selgub, et see kõik ei ole ikka päris nii lihtne.”

“Hmhh! Aga sa ütlesid, et mina olen ka rändaja? Ma pole seda kordagi teinud.”

“Oled, ei ole! Vaata enda ümber! Mis maailmas sa enda meelest oled? Pole ju nagu tavaline haigutamaajav raamatukogu. Kui sinus poleks Rändaja potentsiaali, poleks sa minuga koos siia sattunud. Nii lihtne see ongi.”

“Olgu. Mis siis juhtunud oleks? Sinuga ma mõtlen? Ja minuga?”

“Sina oleksid ilmselt tõepoolest pea vastu riiulit ära löönud,” kehitas Sander õlgu. “Mina oleksin ikka siia jõudnud ja sina poleks pärast suures peavalus suutnud sellele mõelda, et mis pagan seal täpselt juhtus.”

“Ja raamat?”

“Raamat oleks sul endiselt käes, kuigi tollele raamatule oleks tekkinud vaevumärgatav muudatus, mis teavitab, et Rändaja on loos sees.”

Kristjan seedis mõnda aega kuuldut. Ta vaatas ümbrust, inimtühja kivikõrbe, mille ainsaks taimestikuks paistsid olevat siit ja sealt välja turritavad hallikad kidurad taimed. Päike, kui seda siin nii tunti, oli kaugel paksude pilvede taga. Pilvede, mis sisaldasid ka mutreid, meenutas ta endale õudusega ning tõmbas pea pisut rohkem õlgade vahele, nagu suudaks see teda päästa.

Mõni aeg hiljem sikutas Sander neid mõlemaid maapinnas oleva lõhe poole.

“Ma lähen ees, sest mina tean teed, aga sina mitte.”

Kristjan noogutas, ronis mehele järgi ja lootis, et tegemist polnud mõne järjekordse jabura lõksuga.

 

Marge

Õnneks polnud raamatukogu selles osas ühtegi inimest, kui raamat ootamatult lahti hüppas ja end kaheksakümne kolmanda leheküljeni rullis. 

“Ah, et see olid siis sina,” kommenteeris Marge. Sinises triiksärgis ja kulunud teksades noormees paistis raamatukoguhoidja sõnadest päris ehmunud olevat.

“Jah, politsei käis sind otsimas,” noogutas Marge teadvalt. “Ja nüüd tahan mina teada, millesse üks noor Rändaja end mässinud on. Minu teada peaksid Rändajad need kõige väärikamad olema.”

Sander vaatas korraks ukse poole, kiikas siis raamatukoguhoidjat, suutmata otsustada, kas põgenemine hetkel ka õnnestuks. See võis olla lõks, mille sarnast ta elus varem ainult korra näinud oli.

“Kui sa ukse poole vaatad, siis seal on tõepoolest hetkel sõna ees ning ma ei usu, et sa tollesse maailma sattuda tahaksid. Tule ja istu parem siia ning räägi, mis jama sa korraldanud oled. Ja alustame lihtsamast! Mis su nimi on?”

Marge muigas, kui noormees ikka veel kõhkles enne liigväiksele rohelisele toolile istumist. Noored olid alati nii uskumatult lootusrikkad, kuid samavõrra naiivsed. Polnud lootustki, et Marge nii loll oleks olnud ja nolgile mingi pääsetee jätnud. 

“Kas ma vett saaksin?” küsis Sander allaheitnult.

Jah, seda pisikest asja ikka sai. Õigupoolest oleks võinud Marge ise selle peale tulla - kui tullakse peaaegu hukkunud planeedilt, on enamasti vaja tolm organismist välja loputada. 

“Nonii! Millega sa hakkama said?”

“Suurt eimillegagi,” kehitas Sander õlgu. 

“Kui see oleks “eimiski”, poleks politsei sind taga ajanud ja raamatukogu tagurpidi tuulanud. Ma olen sinusuguseid aastaid koolitanud ja kantseldanud, aga mitte kunagi pole raamatud valinud Rändajat, kes politseiga suurematesse pahandustesse satuks. Räägi välja!” 

Sander istus ja alustas lugu sellest, kuidas nad sõbraga kihlveo sõlmisid, et Sanderil õnnestub keskväljakul lipud ära vahetada ilma sealjuures vahele jäämata.

Täpseid detaile ja sündmuste pööranguid Marge enam ei kuulnud, sest tema tähelepanu köitis laual lebav raamat - sellel oli ikka veel kuldne triip. Keegi oli endiselt loos sees.

“Oota!” peatas ta Sanderi jutu. “Poiss! Poiss, kes mul täna hommikupoole siin tõsiselt igavles, on endiselt raamatus. Kas te läksite koos või eraldi?”

“Seda, et…” alustas Sander venitades.

“Te läksite koos!” peatas Marge noormehe, enne kui too üldse alustada jõudis. “Sa võtsid teise Rändaja, panid ta enda heaks siia ootama, et ise sigadusega kindla peale karistuseta pääseks! Häbi sul olgu! Poiss on vaevu algaja Rändaja, kindlasti veel põhikoolilaps. Laps! Ja sa seod ta sellise jamaga.”

“Mida? Ei! Ma ei tunnegi seda tüüpi!”

Marge vakatas. Peas ketrasid igasugused mõtted, kuid mitte ükski neist ei kõlanud loogiliselt.

“Aga sa tead, kellest ma räägin?” venitas Marge viimaks ettevaatlikult.

Sander kehitas õlgu. “Võib vist öelda, et nüüd ma tunnen teda, nii ööpäeva jagu umbes. Aga enne, kui ma järjekordse peapesu saan, siis ma jätsin meie virtuaalkoopia talle ja andsin juhised, kust õigeid sõnu püüda.”

“Mida!?”

“Ta on uus, noh, aga ma ei oska mitut inimest edasi-tagasi vedada. Annet tal on ja silma ka ja nüüd ta ka teab, mida otsida. Paari sõna kohta sain talle ka täpsemad juhised anda. Selliste kohta, mida ma ise selles raamatus katsetanud olen.”

 

Kristjan

Ja see oligi kõik või? Kristjan pilgutas silmi ja püüdis mõista, mis just juhtunud oli. Sellest hetkest, mil nad siia maailma jõudsid, oli möödunud terve ööpäev. Seda muidugi juhul, kui ööpäev siin sama pikk oli kui kodus. Nad olid teinud matka üle veidra kivikõrbe, varjunud tillukese plekisaju eest ning viimaks koopasse maandunud. Isegi siin polnud nad päris rahulikult, vaid Sander sikutas Kristjani koopa tagumisse nurka peitu, et too peategelasele jalgu ei jääks. Ja siis nad ootasid. Sander oli terve päeva kulutanud sellele, et Kristjanile Rändamise põhitõdesid selgitada, kuid see kõik kõlas nii absurdselt ja idiootselt, et Kristjan ei suutnud seda kuidagi tõsiselt võtta.

Et raamatu algarvulistel lehekülgedel on uksed, kordas Kristjan nüüd, kus ta üksi oli jäänud, pooleldi ümisedes. Raamatut õigesti hoides ja uksele vajutades tekkis loosse sisenemise punkt. Nojah, nii olid nad ilmselt siia saanud, püüdis ta kuuldut ratsionaliseerida. Aga samamoodi olid uksed loost väljumiseks. Jällegi, raamatulehekülgedes olid need algarvulised lehed, kuid uksed ei olnud paberil ega sellel virtuaalsel koopial, mida Kristjan käes hoidis, vaid need ilmusid ruumi - tegelaste või seinte peale. Vahel olid need mugavas kohas, kuid teinekord kättesaamatud. 

Siiani oli see kõik üks veider ja jabur teooria, kuid viimane pooltund muutis Kristjani jaoks kõike.

“Ma ei oska sind endaga kaasa võtta,” oli Sander öelnud vahetult pärast seda, kui peategelase jalg teisele poole koopasuud kadunud oli. “Loe raamat läbi! Sissepääsud on paksus kirjas, väljapääsud kursiivis, aga sa pead oma ust valides arvestama maailma eripäradega. Lennukooli sa sisse ei pääse, seal on liiga hea valve. Ja sa ei saa kaasa lendama minna, sest esiteks on siinsed hävitajad ühekohalised, kuhu sa ei mahu, ning lisaks sellele stardivad need alati lennukooli hoovilt.”

“Oota!” oli Kristjan hõiganud. “Sa ei saa mind siia jätta! Mis mõttes?”

“Iga Rändaja peab oma väljapääsu leidma,” teatas Sander ning kõndis üle koopa, teisele poole lennukivrakki. “Aga, sorry, siit maalt pead ise hakkama saama.”

Seina peale tekkis valgust kiirgav sõna, Sander haaras sellest ja kadus. Seejärel jäi vaid vaikus.

Veel hetk tagasi oli Sander siin ning koopaseinal vilkus üksik sõna. Seejärel kadusid nii sõna kui mees, kes käega sõnast kinni haaras.

“Persse!” röögatas Kristjan õhku. Nüüd oli ta siin üksi ja pidi ise enda väljapääsu leidma. Aga kuidas? Mismoodi? Ta polnud iial varem sellises olukorras olnud ja nii palju kui ta Sanderi jutust aru sai, tehti esimesed rännakud tavaliselt saatjaga. Temal polnud siin kedagi ja Sander ei rääkinud ka ilmselt kellelegi, mis juhtus. Too oli mingi sigatsemise pärast politsei eest põgenemas, seega sealt polnud abi loota. Nojah, muidugi oli raamatusse põgenemine alatult hea trikk, aga see tähendas, et loost väljudes hiilis too teiselt poolt raamaturiiulit nii kiiresti välisukse poole kui vahele jäämata suutis. Ja üldse! Kristjan oli nüüd küll kogenud, et neisse maailmadesse saab koos minna, kuid tal polnud aimugi, kas teised saaksid järgi tulla. Tal polnud õrna aimugi, kas mingi päästeoperatsiooni moodi asi oleks võimalik või mitte? 

Ja millest ta üldse alustama peaks!

Söömisest, teatas kõht laisa korinaga. Kristjan vaatas Sanderi poolt jäetud küpsisepakki ning paanika temas aina kasvas. Veepudelgi oli juba pooltühi. Ta vajas plaani! Aga enne seda vajas ta vett, kuid vee saamiseks pidi ta seda raamatut lugema, et üldse mingitest võimalustest aimu saada, kuid lugemine võttis aega ja tal oli janu…

Persse!

Kristjan vaatas oma värisevaid käsi, peitis need siis kaenla alla ja sundis end rahunema. Kõigepealt vajas ta plaani ja seejärel imet.

 

Marge

Sander oli lahkunud, kuid raamatukogu oli ikka veel külastajatele avatud. Marge ei lasknud kuldse triibuga raamatut hetkekski silmist. Seni kuni kuldne triip siras, oli Rändaja elus ning see oli peamine.

“Ettevaatamatu nolk!” pahises ta kurjalt. “Jätta kogemusteta noor niiviisi lõksu! Ja veel sellisesse maailma!”

“Mida sa ütlesid?” küsis Triin. Noor tumedapäine Triin oli nimetuse poolest küll siinse raamatukogu lastetöötaja, kuid tegelikkuses tegeles Triin vaid tavapäraste ülesannetega - luges auhinnatud noortekaid ja püüdis emakeeleõpetajatega sammu pidada. Sisulist noortetööd tegi Marge sootuks enam, sest see hõlmas uute Rändajate õpetamist, maailmade üle arutlemist ning strateegiate väljatöötamist. Raamatud valisid välja noored, kes neile meeldisid ning Marge püüdis noored riiulite vahelt kinni. Nii oli see toiminud juba kolmkümmend aastat.

“Ei midagi! Puhisesin siin niisama.”

“Sooh, mille üle siis?” Triin astus kööginurgast välja, paberrätik endiselt pihkude vahel.

“No vaata seda!” teatas Marge ja tõstis ühe hiljuti tagastatud raamatu üles. “See on täitsa uus raamat, olnud ainult kolme lugeja käes, aga juba on servad porised ja mitmel leheküljel tumedad sõrmejäljed.”

Tol hetkel polnud Margel neist sõrmejälgedest tegelt sooja ega külma. Samal ajal, kui suu rääkis, püüdis aju välja töötada raamatusse eksinud poisi lugemiskiirust. Kristjan ja Sander olid koos raamatusse läinud keskpäeva paiku, raamatukogu suletakse kell kuus ning Margel polnud võimalik minna poissi otsima enne kui viimane lugeja lahkunud oli ning raamatukogu uksed suletud. Siitpoolt vaadatuna liigub Rändaja raamatus edasi oma tavapärase lugemiskiirusega. Poiss oli noor, ilmselt luges kuskil kahekümne ja neljakümne lehekülje vahel tunnis. 

“See oli jälle Jaak, jah?” sekkus Triin ta mõtetesse.

Raamat oli paks, seega polnud õnneks hirmu, et lugu enne läbi saaks, kui Marge siseneda sai, kuid oli ometi oluline vahe, kas otsinguid tuli alustada 150. või 300. leheküljelt. Jah, liikuda sai mõlemale poole ning loos sees töötas otsingukompass, kuid liiga kaugelt tormamine oli alati kohutavalt tüütu. 

“Kes siis veel!?”

“Ma olen aru saanud, et tal on garaaž, milles ta toimetab, ilmselt need tavotijäljed on.”

Valitud raamatukoguhoidjatel, ketras mõte Marge peas omasoodu edasi, olid oskused ja raamatute luba liikuda mitmes suunas - analüüsida, mitte seigelda. Ja ikka oli see tüütult keeruline.

“Triin, kuule,” alustas Marge otsustavalt, “kas sõna “Rändaja” ütleb sulle midagi?”

“Ütleb, miks sa seda küsid?”

“Sest sinust õhkub üliõrnalt tunnetust nagu sa oskaksid, kuid ma pole kunagi küsinud, mis tasandi Rändaja sa oled. Pole siiani vaja läinud.”

“Mis siis sellest? Kas sa oled ka? Tähendab, ma arvasin, et meid oligi mingi väike klikk ning pärast puberteeti pole ma kunagi midagi sellist teinud.”

“Selge,” ohkas Marge. “Ei, ma niisama küsisin.”

“Ja sa ise?”

“Loomulikult olen ma Rändaja,” turtsatas Marge. “Kui sa järgmisele koolitusele lähed, siis vaata saalis hoolega ringi - umbes pooled neist on ilmselt rändajad, sest selle töö peale tulevad ainult hullud, kes raamatutest ja lugudest tõepoolest südamega hoolivad. Väike Rändamine tuleb selles osas kasuks.”

Veidi hiljem kadus Triin alumisele korrusele ja Marge jäi taas üksi koos raamatuga, milles seikles keegi. Oleks Triin olnud juhendaja, vähemalt algõppeski juhendaja, oleks nad saanud kahekesi minna ja poisi palju kergema vaevaga üles leida. Selle asemel tabas Marge endas tohutu pettumuse. Triin võis ju lapsena olla Rändaja, kuid nüüdseks liigse unistamise unustanud, maha jätnud. Kui see pikale venis, jätsid ka raamatud Rändaja maha ning inimeselt kadus see värelus, mida Marge nii selgelt tundis; kadus oskus astuda maailmadesse ja seigelda koos tegelastega. Kui see juhtus, jäid alles vaid sõnad ja pesemata nõud.

 

Kristjan

Kui tal õnne on, mõistis Kristjan, pole vaja toidu pärast muretsema hakatagi. Ta oli raamatut sõna haaval läbi töötama hakanud. Esimese hooga ei leidnud ta ühtegi kursiivis kirjutatud sõna üheltki leheküljelt ning oli juba üsna veendunud, et vähemasti selles osas oli talle möga aetud. Siis aga, täiesti juhuslikult, tuvastas ta sõnad. Neid ei tohtinud otse vaadata - lugemise ajal tehti tekst lugeja jaoks mugavamaks, kuid kui ta pilgu eemale suunas ja vaid silmanurgast raamatu poole kiikas, muutusid paksendid ja kalded nähtavaks.

Ta luges raamatu alguse taas läbi, et tekiks veidi parem aimdus maailmast, milles ta seikles. Seejärel markeeris ta lehenurkade abil ära hunniku algarvulisi lehekülgi ning luges neid silmas pidades edasi. 

Juba leheküljel kaheksakümmend üheksa paistis võimalik väljapääs - sobiv sõna oli väljaspool baasi, kuskil erasõidukite garaažide juures. Kristjan ronis koopast välja, püüdis tabada suunda ja hakkas liikuma. Sander võis ju öelda, et hoia lääne poole, kuid kuidas, pagana pihta, pidi ta selles maailmas mingit suunda tajuma!? Taevas oli tinahall, iga hetk ähvardas midagi alla pudeneda ning nende asjadega, mis sealt pudenemas olid, ei tahtnud ta mingil juhul pihta saada. Väikeseks lohutuseks oli vaid teadmine, et kui oleks suurem prahisadu, oleks sellest raamatus kirjutatud. Vähemalt nii ta lootis.

Selleks ajaks, kui aiad silmapiirile kerkisid, oli Kristjani veepudelisse jäänud vaid lonksu jagu vett ning Sanderi poolt maha jäetud seljakotis polnud enam poolt kommigi, kuid praegu püsis veel lootus, et seda kõike polnudki ehk vaja. Kristjan lappas raamatulehekülgi ja püüdis mõista, mis suunas ta liikuma pidi. Lift peaks jääma baasist vasakule. Kristjanile tundus, et Spin, tüdruk, keda ta varahommikul vilksamisi näinud oli, pidi just sealt kaudu baasist väljuma - ees illusioon liftini minemisest, kuid seejärel…

Ei! Niipidi ei suutnud Kristjan õiget teed välja mõelda. Ta seadis sammud sinna, kus arvas lifti olevat. Värava juurest saanuks ta kenasti raamatus kirjeldatud rada mööda liikuda. Jupp aega hiljem taipas ta, et oli tühermaal suuna käest lasknud ning lähenes baasile hoopis teisest suunast. Eemalt vaadates nägi kõik sarnane välja - väga suur kivimonstrum, mis moodustas baasi ning selle ümber harjumuspärasest veidi hallikamates toonides viljapuuaiad. Aiad polnud suured ning puud neis üsna madalad, madalamad kui Kristjan kodusest aiast tundis.  

Peavärava ees oli tohutu sagimine, kuid sealt poolt oli teerada lihtsam välja mõelda. Ta hoidis müürile võimalikult lähedale ja liikus ettevaatlikult õiges suunas. Ühtegi avatud ust ta garaažide juures ei märganud. Variante oli kaks - ta oli kas jõudnud liiga vara või liiga hilja. 

Liiga varaga oli lihtne - tuli vaid maha istuda ja oodata. Kohe, kui neil tunnid läbi saavad, tuleb Tõpranägu oma auto juurde ning üsna varsti pärast seda peaks Spin siit mööda kõndima. Spini tunneks ta nüüd ära, oli Kristjan rõõmus ning parkis end ootama.

Paigal istudes andis tühi kõht end palju valjemalt tunda, kuid hetkel polnud teha midagi. Kui vedama peaks, on ta õhtuks kodus, lohutas Kristjan end taas ja taas. 

Kuid aeg läks ning mingit liikumist ei olnud.

Silmad hakkasid vaikselt kinni vajuma ning minna polnud enam kuhugi. Oli võimalus, et raamatus kirjutatud õhtu ei olnud teise, vaid kolmanda või neljanda koolipäeva õhtu. Selliseid asju tehti ju sageli - igavamad hetked jäeti kirja panemata, sest mitte keegi ei viitsiks lugeda, kuidas tegelane sõi, sittus ja magas, ja nii kolm nädalat jutti.

Kristjan võdistas end õudusest. Kolm nädalat oleks katastroof! Katastroofiks võis osutuda ka üksainus öö, kui siin palju külmemaks peaks minema või kui Kristjan endale juua ja süüa ei leia. Aga praegu oli tal ennekõike uni. Ta koperdas tahapoole, jalg millegi külge takerdumas, ning keeras end siis maapinnale rulli.

Kui Kristjan silmad taas lahti tegi, oli ilm veidi valgem. Ilmselt oli saabunud hommik. Eemalt lendas lähemale üks hõljukauto - garaažiuks avanes, auto lendas sisse ja mootor vaikis. Kristjan peitus väikeste põõsaste taha ja ootas. Mees väljus ja lahkus, kuid midagi kõlksatas kivisele pinnale. Kiirustav mees ei pannud midagi tähele, kuid niipea, kui sammud kaugusesse kadusid, tõusis Kristjan püsti ja tormas garaaži ette.

Selle uks oli endiselt paokil.

Kristjan rullis end ukse alt sisse ja otsis. Kodus oli isal alati mingi krõpsupakk ja veepudel garaažis, et ei peaks iga kord tuppa jooksma. Kui Kristjanil vähegi õnne oleks, võiks ta siit ka midagi leida.

 

Marge

Kaks tundi sulgemiseni, nentis Marge. Ärevus ja ärritus aina kasvasid. Nüüd, mil ta vajaliku raamatu taas üle sirvinud oli, oleks ta tahtnud Sandri kõrvad uuesti pihku võtta ja neist korralikult sakutada. See maailm ei olnud kindlasti nende hulgas, kuhu Rändaja esimesel üksiretkel minema peaks. Võeh! 

Nüüdseks oli poiss juba mitu nädalat loos elanud ning seda ei saanud Marge muuta. Kuldne triip näitas, et poiss on ikka veel elus, kuid midagi täpsemat ei saanud Marge kuidagi teada. Ta lappas veel korra raamatut, püüdis leida umbeski õiget kohta. Üks piirkond tundus soojem kui teised, kuid see võis olla ka tema enda fantaasia vili. 

“Oih!” kiljatas Marge, kui raamat tal käest lendas ning avanes. Pilt sellest, kuidas keegi raamatust välja ronib, ei viinud teda endast välja, vähemalt mitte viimase paarikümne aasta jooksul, kuid siin ja praegu oli Marge liiga sügavalt päästemissiooni planeerimises sees, et seda tõepoolest oodata. Talvel, kui noored Rändurid suletud raamatukogu turvalisuses oma esimesi iseseisvaid rännakuid korraldasid, võis vahel iga kümne minuti tagant keegi raamatusse kaduda või sealt taas välja ilmuda. 

Põrandale vajunud nooruk oli tahmane ja kriimustatud. Marge oleks võinud vanduda, et poiss oli ka paar kilo kergem kui hommikul raamatukokku tulles. Nüüd oli siin vaid köhiv haletsusväärne pundar.

“Ma toon sulle kohe vett,” teatas Marge püsti karates. “Sina oota kenasti siin.”

Peagi oli Marge veekannu ja -klaasiga tagasi. Poiss jõi ahnelt, valas endale teisegi klaasitäie ja peatus alles siis, kui seegi tilgatumaks kulistatud sai.

“Kaua sa juba Rändaja oled?” küsis Marge, kui poiss natuke rohkem kohal tundus olevat.

“Mis Rändaja?” Poiss paistis tõsiselt segaduses olevat. “Aa, see oli see, mida too tüüp ka mainis. Ma mõtlen seda tüüpi, kes alguses minuga oli. Et ma pidin otsima algarvulistelt lehekülgedelt sõnu, mis mind loost välja viiksid.”

“Just! Oled sa seda varem teinud?”

“Ei!” raputas poiss pead. “Kas teil midagi süüa on?”

Marge noogutas ja kutsus poisi endaga kööginurka kaasa.

“Tahad sa mingit teed või kohvi?”

“Kohvi, kui teil piima ja suhkrut on,” õhkas Kristjan. “Ma pole kolm nädalat kohvi saanud.”

“Suurepärane! Ma teen kohvi ja otsin mingeid küpsiseid, muud mul kahjuks pakkuda pole. Sina aga räägi mulle kõigest, mis juhtus.”

Kristjan noogutas.

“Oota!” peatas Marge poisi enne, kui too juttu alustadagi jõudis. Teenindussaali oli sisenenud lugeja ning järgnevad kaks tundi pidi Marge žongleerima kuulamise ja teenindamise vahel, kuid see oli kordades toredam väljavaade kui nendesamade tundide närveerides veetmine ning pidevalt hirmuga piiludes, kas poiss ikka suudab piisavalt kaua elus püsida.

“Ma räägin sulle kõigepealt natuke Rändamisest,” ütles Marge tagasi tulles ja auravat kohvitassi poisi ette lükates. Kiiresti kadus kuuma joogi sisse neli lusikatäit suhkrut ning edasist juttu saatis metalli klõbin vastu savikruusi. “On teatud hulk inimesi, kelle raamatud ise välja valivad ning neile kingitakse võime raamatusse sisse minna - hoiad raamatut õigesti, valid sealt õige sõna, toimetad selle kohal rituaalse liigutuse ning ongi korras. Tehnilistest detailidest räägime hiljem, kuid ühe asja ütlen veel kohe ära. Ma tean, et sulle tundub nagu olid ära terve igaviku, kuid siitpoolt vaadatuna hüppasid sa raamatusse umbes kolm tundi tagasi.”

Aga [TRH1] kuidas? Mismoodi see töötab?” 

“Sinu lugemiskiirus.”

“See on nii suhteline ju!” Kristjan ei mõistnud, kuid sedatüüpi mõistmatust oli Marge korduvalt kohanud. See kuulus väljaõppe juurde ning saatis iga Rändajat.

“Absoluutselt! Kuid usalda raamatut, see teab, kui kiiresti sa teda loeksid, ning täpselt nii kaua aega kulubki. Te sisenesite leheküljel 43, eksole?”

Kristjan kehitas õlgu. Marge lükkas raamatu poisile lähemale ja palus tollel üle vaadata. Kristjan aga ainult jõllitas raamatut, nagu saaks see teda koheselt hammustada. Ta poleks iial uskunud, et raamatu puudutamine võiks ohtlik tunduda, kuid praegu, pärast mitmenädalast seiklemist mingil veidral, saastatusse peaaegu surnud, planeedil, ei tundunud raamatu puudutamises midagi ohutut. 

“See ei ole nii lihtne,” rahustas Marge. “Selleks, et raamatu sisse kukkuda, tuleb üksjagu õigeid asju õiges järjekorras teha. Pealegi olen ma siin ja saan sind katkestada, kui sa peaksid kogu juhuslikkuse juures just nii tegema.

“Me alustasime sealt, kus Spin esimest korda kadetina baasi läks,” pomises Kristjan. “Jah, see on neljakümne kolmas lehekülg. Ja Sander sai järgmisel hommikul välja. See on 83. leheküljel. Ma püüdsin pihta saada kaheksakümne üheksandale ja saja esimesele, kuid üheksakümne seitsmes nende vahel oli keset lendamist ning see jäi püüdmatuks…”

Nüüd, mil algus oli tehtud, ei suutnud Kristjan enam vaikida. Ta teadis selle raamatu iga sõna asukohta peast, võis lehekülgede viisi tsiteerida kirjaniku poolt kirja pandud lugu. Kuid ta rääkis ka sellest, kuidas viljapuuaia niisutussüsteemi koperdades kogemata kombel vee leidis ning seejärel igal ööl baasi lähedal juhtmetest pudeleid täitmas käis.

“Ja raamatus oli sööki vähe,” jätkas Kristjan, “aga raamat on kirjutatud vaese ja uhke inimese silmade läbi. Ma jälgisin rikkamaid ning leidsin süüa üsna lihtsalt.” Ta oli kohvikutes pooleli jäetud toiduportse lõpetanud ning tänanud õnne, et neil koostisainete nimekirja külge kleebitud polnud. Ta oli puistanud läbi mingeid kotte ning ühe korra oli tal õnnestunud leida maha kukkunud kadetimärk. Ta oli seda näidates baasi sööklast seljakotitäie toitu välja vedanud. Osa sellest oli paar päeva hiljem küll haisema hakanud ning korra oli Kristjan ka oksendanud, kuid kuivikud püsisid hästi ja toitsid pikalt. Märgi oli ta aga kohe samal päeval garaažide ette kividele tagasi viinud, et mitte vahele jääda, mitte loo kulgemist muuta ja mitte raamatusse lõksu jääda.

“Sa said suurepäraselt hakkama,” kiitis Marge, kui Kristjan lõpetanud oli. “Kas sa tahaksid Rändamist paremini õppida?”

“Ei!” Vastus oli kiire, selgelt hiljutisest traumast laetud. 

“Olgu! Alates septembrist, igal pühapäeval kell kümme. See on aeg, mil teised tulevased Rändajad siia kogunevad ja esimesi katsetusi tegema hakkavad.”

“Ei, ma ei tule,” raius Kristjan, tõusis diivanilt ja liikus ukse poole. “Kindlasti mitte!”

“Pühapäeval kell kümme ja tule külguksest! Selle hoian ma raamatusõprade jaoks noil hommikutel lahti.”

“Ei, kindlasti mitte,” mõmises Kristjan trepist alla tormates. Mida kiiremini ta raamatukogust eemalduda suutis, seda parem. Kuid poolel teel jäi ta seisma. Talle meenus nädalatetagusest ajast, mis väidetavalt juhtus viis tundi tagasi, et oli raamatukokku tulnud, et mõne teise raamatunohikuga võimalusel tuttavaks saada.

“Jah, ta tuleb,” naeratas Marge turvakaamera pildile. Üks jalg õhus, keha veidi jaburasse asendisse hangunud, seisis trepil poiss, kes oli just praegu otsustanud, et laseb raamatutel end kaasa vedada, sisse tõmmata, edasi juhatada. Kui veab, kasvab sellest poisist tulevane juhendaja - annet, julgust ja teravat mõistust jagus poisil piisavalt -, jäi vaid loota, et jagub ka armastust lugude ja seikluste järele; et jagub lummust, mis sõnad elavaks muudab.

 



2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0468)