illukas kivirüüdi jutule1

Galina Petrovna oli praktilise meelega naine. Tühja-tähja peale ta energiat ei raisanud. Juba kakskümmend aastat, igal nädalavahetusel aprillist oktoobrini kella seitsmest hommikul kuni pärastlõunal kella neljani välja, müüs Galja Tartu avaturul Poolast kokkuostetud odavat kaupa.    

„Pašakene, ära külmeta!“

Pašakeseks nimetatu tõstis hallist kaubikust suuri ruudulisi plastikkotte turuleti taha, kust Galja vilunud osavusega jalanõusid, riidehilpe, aga ka  kotte, püksirihmu ja muid aksessuaare letile sättis.

„Ei külmeta, ei külmeta, tuvike,“ kostus Pašakese halliseguse vuntsi varjust vastuseks.

Pašakene, ehk Pavel Bakarovitš Erdniev  sattus Eestisse elama perestroika alguspäevil. Pärast Elista ülikooli lõpetamist suunati ta Ulila turbatööstusesse inseneriks. Siin kohtus ta noore palgaarvestaja Galina Jõgistega ning nüüdseks juba aastakümneid kestnud kooselu sai alguse armastusest esimesest silmapilgust. Kui toona oli Pašakene sire tõmmu poiss, kes võinuks kas või „Burda“ kaanepoisina poseerida, siis nüüdseks meenutas Galja kallis kaasa oma lühikese kasvu ja ümara keha tõttu pigem murumuna kui meest.

„Pašakene, pane ometi jope selga. Õhk on ju jahe. Jääd veel haigeks, kullake.“

Galinal  oli õigus. Oli 1. mai. Kuigi päevasoe võimaldas juba kevade tärkamist nautida pluusiväel, näitas varahommikune kraadiklaas kõigest seitset soojakraadi. Jahe, või siis suisa näpistavalt külm oli ka jõepinnalt turule ulatuv niiske, vee-elu järgi lõhnav õhk. Aga nii nagu ei hoolinud varahommikusest jahedusest jõekalda pajude okstes valjuhäälselt sädistavad linnud, ei hoolinud oma abikaasa nõuannetest ka Paša.

„Sa muretsed liiga palju, mesimummuke,“ vastas ta ja lisas lõpetuseks, „tulen siis nelja paiku sulle järele.“

Turu avamiseni oli jäänud veel viisteist minutit. Galina valas endale termosest topsitäie teed ja lubas endale mõned minutid kevadhommiku nautimiseks.   Pisut eemal, aedviljade lettide juures käis vilgas askeldamine. Hilbukauplejate letid olid aga tühjad – nüüdseks oli Galina viimane vapper, kes viitsis veel kaubanduskeskuste riidepoodide odava masstootega konkureerida. Galina jaoks oligi  riiete avaturul müük nüüdseks juba elustiil, sest Pašakese pensioni ja masinaremondi juhutöödega oleks saanud ka kenasti ära elatud. Pealegi olid lapsed juba täiskasvanud ja edukalt iseseisvasse ellu sukeldunud.

Galina elu oli seega idüll. Kuni eelmise nädala reedeni, mil naaberleti hõivas Siret. Galina oli kunagi kuulnud inimestest, keda kutsuti energiavampiirideks. Ta ei olnud seda enne Siretiga kohtumist kunagi tõsiselt võtnud, arvates, et mõned püüavad lihtsalt selle koleda sõna taha peita enda suutmatust suhelda normaalselt teiste inimestega. Nüüd aga oli Galina täiesti kindel – Siret on pesueht energiavampiir. Iga lause, mis Sireti suust lagedale tuli, valgus Galina hinge laiali kui mädakolle ning röövis kogu elujõu. Galina oli esialgu uue naabri üle rõõmus, sest juttu puhudes läheb ju pikk turupäev kiiremini. Eriti siis, kui kliente vähevõitu ja iga minut venib kui tainas. Aga see rõõm purunes juba kohtumise esimeste minutite jooksul, kui Sireti suust kõlas: „Erinevalt sinust ma ei vaja turul müümist enese elatamiseks – mul on raha piisavalt. Mu terapeut ütles, et mu karma ülesanne on laskuda madalama klassi inimeste tasandile ja neid aidata. Kõige lihtsam võimalus ongi kohata lumpenit turul.“

illukas kivirüüdi jutule1

Illustratsioonid: Kärt Mikli


Aga siis kõlasid hiljem ka:

„Sa oled liiga matsakas, et täistallaga kingi kanda. Kõrge konts muudaks su jämedad reied pisut sihvakamaks.“

 „Mind on alati huvitanud primitiivsete inimeste sisemaailm. Räägi mulle, millest sa tavaliselt mõtled.“

„Kas sa ikka tead, et su kaup on kõik naftast tehtud? Oled sa mõelnud, kui palju sa loodust saastad ebakvaliteetset riidekaupa müües?“

Kõige tüütum aga oli, kui klientide puudusel hakkas Siret Galinale oma tavaari müüma.

„Ma soovitan sulle roosakvartsi taskus kanda, see aitab sul end tunda naiselikuna. Võin sulle sõbrahinnaga müüa.“

„Sinusugune küpses eas naine võiks määrida lümfidele iga päev eeterlikku õli. Ma soovitaksin „Tiibeti roosi“, aga kui eelistad vürtsikamaid aroome, siis sobib ka „Indiaani serenaad“.“  

Just seda Siret müüski: poolvääriskive ning eeterlikke õlisid lihtsameelsetele ullikestele, kes uskusid neil ravitoimet olevat. Galinat selline jama ei huvitanud – tema müüs ausat kaupa.

Muuhulgas – jutukatkete põhjal oli Galina aru saanud, et nad olid Siretiga eakaaslased. Suisa samal ajal ülikooliski õppinud – Galina ökonoomikat ning Siret geograafiat. Tõsi oli aga see, et pilkupüüdev välimus oli Sireti jaoks olulisem teema kui Galina jaoks. Oli silmnähtav, et kuuekümne kahe aastane Siret oli oma noorusliku välimuse säilitamiseks kasutanud ka doktori osavat kätt.

Galina juba pidas plaani otsida turul mõni teine koht riidemüügiks. Siretist võimalikult kaugele. Aga ta otsustas veel natuke oodata, et näha Sireti ja Ravili kohtumist.

Ravil oli ekstsentriline turukaupleja, kes ilmus leti taha vaid kord aastas – 1. mail ja sedagi ainul tunniks ajaks keskpäeval. Galina ei olnud kunagi märganud, mis suunast Ravil kohale ilmus. Lihtsalt ühel hetkel oli ta leti taga ning laotas luitunud linase liniku sisse mässitud rämpsu letile. Teisiti kui „rämps“ ei osanud Galina Ravili kaupa nimetada. Seal olid tallaaukudega löntsis ja kulunud saapad; narmendav laualinik, mille luitunud roosimuster vaid vaevu-vaevu välja paistis; vana ja väsinud lambanahkne müts, roostes sõrmus, mille kivipesast vaatas vastu tühjus, viledaks kulunud sametriidest kukkur, mille kuldniitidest tikandist olid järel vaid aimatavad riismed ning katkise tilaga teekann. Selle rämpsu eest aga küsis Ravil ennekuulmatut hingehinda. Põhjendusega, et tegemist on võluasjadega. Just seepärast kutsus Ravil ennast kolduniks – võluriks ning sama tegid ka kõik teised turulised, kel vähegi Raviliga kokkupuudet oli olnud.       

Nii umbes poole kümne paiku sõitis turuleti juurde takso.  Samal ajal kui taksojuht pagasnikust suurt ratastega kohvrit asfaldile vinnas, venitas juhi kõrvalistmelt end välja Siret. Ta tõmbas roosal,  karvase kraega jopel luku kinni ning liikus kohvrit lohistava taksojuhi järel modellikõnnakul leti juurde. Modelliefekti rõhutasid liibuvad džiinsid ja traumaohtlikult kõrged kontsad.

„Mu armas Galjuša! Kas pole täna kaunis kevadpäev!“ hõikas ta „tere“ asemel.  Ja selle asemel, et kohvrist kaup letile laduda, suges ta sõrmedega pikki blonde juukseid ning pööras suletud silmil näo vastu päikest.

Mis kuradi „Galjuša“. See, et Galina oli venelanna, ei andnud suvalistele tüüpidele õigust mingeid „-uša“  nimelisi hüüdnimesid panna.  Eriti selliseid, mis kõlasid nagu „kaloss“.

„Täna tuleb müüma sinu kolleeg …. kullakallis Sirtsukene,“ Vastas Galina. Kah elementaarseid viisakusreegleid, ehk siis „terega“ suhtluse alustamist teadlikult ignoreerides.

Siret nautis ikka veel päikest, aga kui tema otsaesine ei oleks botoksist täiesti tuimaks tehtud, oleks võinud seal märgata praegu murekortsu.

„Palun ära kutsu mind sirtsukeseks,“ lausus ta Galinale, „hellitusnimede kasutamine on mikroagressioon, millega tahetakse rõhutada oma üleolekut vestluspartneri suhtes.“

Galina ei öelnud midagi. Isegi ei pööritanud silmi, kuigi oleks tahtnud, sest just nüüd soovis üks klient proovida tänavakingi.

Galina kunde kiidusõnad jalanõude mugavuse kohta häirisid Sireti päikesevanni protseduure. Närviliselt rapsides kiskus ta lahti kohvriluku ja ladus kristallid ning õlipudeleid letile.

„Kahju, et inimestel ei ole enam ei maitset ega stiilitunnet nagu vanasti,“ heietas ta justkui omaette, ilmselgelt aga eesmärgiga Galinale närvidele käia,  „madala tallaga tuhvlid on naiselikkuse ja hea maitse surm. Õnn, et minu garderoobis ühtegi sellist õudust ei ole.“

Hoolimata Sireti porisemisest, ostis kunde siiski kingad ära. Selleks ajaks oli Siretile kohale jõudnud, mida Galina tegelikult talle enne ütles.

„Oot, mis kolleeg?“ küsis ta Galinalt siiras arusaamatuses. Viimati töötas Siret möödunud sajandi üheksakümnendatel EKE Tartu projekteerimisbüroos. Pärast teise lapse sündi jäi ta koduperenaiseks, mida võimaldas abikaasa järjest edukamaks kujunev elektroonikaäri.

„Pesueht võlur – koldun, müüb võluesemeid. Nagu sinagi.“

„Mina, ja võluesemeid? Kristallide ja eeterlike õlide tõhusus on teaduslikult tõestatud. Aga mis võluesemeid siis tema müüb?“

„Ta saabub siia täpselt kell kaksteist, siis saad ta enda käest küsida.“

„Kust sa tead, et täpselt kell kaksteist.“

„Sest nii on see olnud igal aastal. Nii kaua kui mina olen siin müümas käinud, on  koldun lagedale ilmunud punkt kell kaksteist. Ilmselt varasematel aegadel käis isa – ei ole võimalik, et üks inimene ajas üldse ei muutu. No kui just kirurg ei aita.“

See viimane oli öeldud toonil, mis ei jätnud kahtlusevarjugi, et see oli mõeldud Sireti narrimiseks. Siret ei pööranud Galina torkele tähelepanu. Teda hakkas järjest rohkem huvitama salapärane koldun.

„Et siis kohe võlurite dünastia?“ uuris ta huviga

„Kas just dünastia,“ kehitas Galina õlgu, „koldun näeb välja umbes kahekümne viiene. Paarikümne aasta jooksul peab inimene ju muutuma. Küllap vahetas mingi aeg poeg isa välja, ilma, et ma oleksin seda tähele pannud. Ega mul ei ole aega siin inimesi vahtida. Aga ma pean ütlema, et ärile see koldun hästi ei mõju. Ta peletab juba oma välimusega inimesed eemale.“

„Mis tal siis viga on?“

„Küll sa kohe tutvud temaga. Ta näeb välja nagu vanavene talupoeg: viisud jalanartsude otsa seotud, jalas kottivajunud takused püksid ja seljas linane tikandiga kosovorotka. Juuksed on tal lõigatud vanamoelisse ülilühikesse pottsoengusse. Ja muidugi see kola, mida ta müüb, on … oeh … küll sa näed, küll sa näed.“

Sireti uudishimu kasvas. Õnneks hõivasid nüüd ka tema tähelepanu kristalle uudistavad kunded. Toimetades lendab aeg kiiremini kui niisama päikest vahtides.

Nagu tavaks, ilmus ka nüüd koldun Ravil välja ootamatult. Ta sättis end sisse Galina teisele käele. Siret jõllitas uut kauplejat pealaest jalatallani – koldun nägi välja täpselt nii, nagu Galina oli kirjeldanud. Kui koldun oma kauba letile laotas, siis sai selgeks vähemalt üks asi, millega Siret oleks Galinaga ühel nõul: kolduni kaup oli täielik prügimäe materjal.

Koldun asetas ülima hellusega kaubad müügiks valmis ning pöördus Galina poole.

„Olge tervitatud õeke Galina Petrovna,“ sõnas ta sügavalt kummardades „rahu teie kodule, leiba teie lauale.“

 „Tere-tere Ravil Ravilovitš. Kas te soovite jälle minult tavapärast infot?“

„Jah, olge nii lahked, Galina Petrovna.“ Koldun õngitses püksivärvli vahelt tindipoti, hanesule ning kokkumurtud paberilehe. Ta koukis lahti tindipoti korgi, kastis sule tindi sisse ning jäi küsivalt Galinale otsa vaatama.

„Niisiis,“ sõnas Galina „rahaühik on meil ikka euro ja leib maksab ühe euro.“

Koldun skribas kiiresti midagi ühele paberilehele ja pani selle siis lauale.

„Olge te tuhandest tänatud, Galina Petrovna.“ sõnas koldun taaskord kummarduse saatel. Ta toppis kirjutusvahendid püksivärvli vahele tagasi ning  asus linikut lahti sõlmima.

„Enda tervisest lugupidavad inimesed poeleiba ei söö,“ lausus Siret, „mina tellin oma leiva tuttava käest, kes kasutab ainult mahetoodetud toorainet ning arvestab küpsetamisel hea energeetika põhimõtteid. Ma maksan selle leiva eest viis eurot ja see on odavalt saadud.“

„Mõni leib maksab viiskümmend senti, mõni kaheksakümmend, mõni natuke üle euro ja mõni üksik rikas saab lubada endale viieeurost pätsi – keskmiselt teeb see euro päts,“ võttis Galina kiiresti asjad kokku, enne kui koldun jõudis segadusse sattuda.

„Mulle sobib see keskmine hind,“ vastas Ravil, „pagarid on alati leiba erineva hinnaga müünud. Pealegi on pätsid erineva suurusega – on arusaadav, et väiksemal leivapätsil on reeglina väiksem hind. Aga mitte alati.“

„Milleks talle leivapätsi hind?“ küsis Siret Galinalt poolsosinal

Aga samal ajal sosistas koldun, ja üsna kuuldavalt, Galina teise kõrva: „Kes on see kaunis bojaaritar?“

„Kaunis bojaaritar“ noore, või siis noore väljanägemisega mehe suust pehmendas tublisti Sireti umbusku Ravili suhtes.

„Oi! Mina, ja bojaaritar! Niimoodi ei ole mind veel keegi varem kutsunud,“ kekutas Siret

„Rahu teie majale, kaunis bojaaritar,“ kummardas Ravil nüüd Siretile tervituseks. Paraku letil pooleldi kõhutades ei tulnud kummardus nii sügav välja, kui ennist Galinale „teil on kohe näost näha, et olete tsaaride tõugu.“

Siret sulas kui või. „Kui huvitav, et te seda ütlete,“ kudrutas ta „ma osalesin hiljuti eelmiste elude terapeutilisel retriidil ja sain teada, et eelmises elus olin ma kõrgest soost naine kas Saksamaal või Tonga kuningriigis. Te olete tõepoolest võlur – loete inimeste hingesügavust kui avatud raamatut. Muideks minu nimi on Siret, tõesti meeldiv teiega tutvuda.“

„Ja kuidas on teie isanimi, kaunis bojaaritar Siret?“

„Nigul, aga ärge palun mind Siret Nikolajevnaks kutsuge. Eestlastel ei ole nii kombeks.“  Sireti hääletoon oli muutunud nii flirtivalt mesiseks, et Galinal hakkas juba halb.

„Olgu pealegi siis lihtsalt Siret,“ leppis koldun olukorraga. „Leivapätsi hinda küsisin seepärast, et ma pean kaupa müüma selle hinnaga, millega saab osta tuhat kõige tavalisemat leivapätsi. Ja millega te kauplete, kaunis Siret?“  

„No ma pigem olen siin inimesi aitamas kui kauplemas,“ kekutas Siret. „Näiteks mul on siin viie guru energeetilisel tantsuriitusel laetud kristallid, mis avavad südametšakrad. Ja siis on mul Tiibeti ja indiaani salaretseptide järgi valmistatud eeterlikud õlid…MIKS PEAB inimene selliseid väiklasi kommentaare tegema!!!“

Viimane distsiplineeriv käratus oli suunatud Galinale, kes parasjagu ühele kundele seletas, et ta on täna hulluburger: üks hull ühel pool, teine teisel pool ja Galina nagu pihv nende vahel. Galina oli ka ainus, kelle juures turulkäijad aeg-ajalt mõne ostu tegid. Ravili kauba peale kas vangutati pead või muiati üleolevalt, Sireti kaup pandi pärast uudishimulikku näppimist letile tagasi.  

„Tiibeti indiaani…“ kuulas koldun huviga Sireti kirjeldust müüdavast tavaarist „kõlab kui meretagune maagia. Mul siin on jällegi müügiks vana hea kodune nõidus – nähtamatuks tegev müts, seitsmepenikoorma saapad, igavese nooruse teekann, linake kata end, mündikukkur, kust raha kunagi otsa ei saa ning võlusõrmus, mis täidab omaniku ükskõik millised kolm soovi.“

„Igavese nooruse teekann!?“ Sireti kõrv oli püüdnud kinni selle, mida hing kõige rohkem ihaldas.

„Jah. Kui iga päev juua sellest teekannust teed ja lugeda võlusõnad, siis ei näe sa välja päevagi vanem kui seitseteist!“ seletas koldun

„Ja kuidas inimene saab kindel olla, et need võluasjad toimivad?“ uuris Siret koldunilt edasi

Siin tekkis Galinal kiusatus vahele öelda, et kuidas inimene saab kindel olla, et Sireti kristallid ja õlid toimivad, aga ta ei allunud kiusatusele. Tegelikult oli tal hea meel, et Siret kolduniga tegeles, selle asemel, et Galinale passiiv-agressiivseid nõuandeid jagada, mis kõlasid keelel kui magus metsmarjamoos, aga roojasid hinge pilgeni täis.      

„Ega ei saagi,“ vastas koldun Siretile „ma ei saa enne inimesele võluriitusi avaldada kui võluasi ei ole lõplikult omanikku vahetanud. Aga muretseda pole midagi. Mul siin kõik aus kaup.“

illukas kivirüüdi jutule2

Võimalus igavest noorust leida lummas Siretit. Mis siis, et see võimalus oli ebausutavalt muinasjutuline. Siret lahkus enda müügileti juurest, et kolduni kaupa lähemalt uurida. Küllap iganädalased kolmanda silma avanemise hingamisrituaalid olid Siretile andnud tundliku alateadvuse, mõistmaks, et keegi ei soovi tema kaupa isegi varastada ning leti omapead jätmine pole probleem.

Võlukann oli kõige tavalisem pruun põletatud savist ümmargune kann, kuhu mahtus pool liitrit tee-ekstrakti. Tila otsast oli tükk ära kukkunud ning kann oli seest öökimapanevalt räpane. Siret pani kannu letile ja uudistas nüüd sõrmust. Põhimõtteliselt võib ju ka üks võlusõrmuse soov olla igavene ilu ja noorus – tulemus ju sama. Pealegi paistis sõrmus olevat väärismetallist.

„Kas see on kuldsõrmus?“ uuris Siret koldunilt

„Ikka kullast, kui siis teisiti,“ vastas too. „Hõbe maagia peletab, kuld tõmbab ligi.“

Vähemalt üks ese kolduni rämpsuhunnikust oli tõelise väärtusega.

„Ma olen nõus selle sõrmuse ostma 500 eurot eest!“ teatas Siret, olles veendunud oma ettepaneku armulisuses.

„Ai, kaunis bojaaritar Siret, kahjuks ei saa,“ vangutas koldun kahetsevalt pead „1000 eurot on iga võluasja hind. Võtke või jätke.“

Sireti hasart suurenes. Rahast oli tal praegu kõige vähem kahju. Paraku koldun kaardimakseid vastu ei võtnud.

„Olgu. Ma ostan selle ikka. Aga pean tooma sularaha,“ teatas ta

„Aga tehke kiiresti, kella ühest pean kahjuks turult juba lahkuma.“

„Galina, kui keegi soovib midagi osta, ütle, et ma tulen kohe,“ kamandas Siret naabrinaist ning jooksis turu naabruses asuva kaubanduskeskuse poole, kus olid ka sularahaautomaadid.

„Ütlen, ütlen…“ hõikas Galina Siretile järele ja pomises vaikselt endale nina alla „no on loll.“

Siret oli tagasi juba kümne minuti pärast. Otsekohe sai kolduniga kaup tehtud. Selgus ka, et sõrmus ei vajanudki ekstra võlusõnu, vaid tuli oma soov kõva häälega välja öelda samal ajal sõrmust nimetissõrmes kolm korda päripäeva pöörates.

Ka Galinal tekkis huvi võlusõrmuse mõju osas. „Sa võiksid sissejuhatavalt soovida rahu ja rõõmu maailmale,“ arvas Galina

„Sa võid enda võlusõrmusega soovida mida tahad,“ nähvas Siret Galinale nipsakalt vastuseks. „Mina soovin seda,  mida ise tähtsaks pean.  Näiteks praegu oleks mul rahuks ja rõõmuks kõige rohkem vaja pokaal mohiito kokteili laimi ja piparmündiga ning seda nautides vaadata samal ajal tiibeti šamaanide maagilisi tantse….“

Ühtäkki käis leti juures tänaval vali pumpsatus ja väävlihaisusest kollasest suitsupilvest hüppasid kukerpallitades välja kolm lühikest kasvu meesterahvast. Siret oli oma unistusi jutlustades kogemata sõrmust sõrmes keeranud. Meestel olid samasugused lühikesse potisoengusse lõigatud juuksed, nagu Ravilil. Erinevalt Ravilist ehtisid meeste nägusid puhmas, otstest rulli keeratud vuntsid ning rinnuni ulatuv kohev habe. Kosovorotka ei olnud neil mitte linane, vaid läikivast punasest siidist ning tikandid särgil olid tehtud sätendavate kuld- ja hõbeniitidega. Püksid olid meestel kallihinnalisest kalevist ja viiskude asemel kaitsesid jalgu ehtsast hirvenahast saapad.

Mehed kummardasid sügavalt Sireti ees. Seejärel ilmus ootamatult ühe mehe kätte pokaal piparmündilehtedega maitsestatud mohiitot, mille serva oli lükatud laimiviil. Järjekordse sügava kummarduse saatel ulatati pokaal Siretile. Siret oli toimunust sügavas šokis ja tema organismis toimisid hetkel vaid ürgsed ellujäämisinstinktid: südamelöögid, hingamine ning konkreetselt Sireti puhul ka mohiitopokaali enda kätte rabamine ja sellest lonksu trimpamine.  

Niipea kui jahe mohiitolonks Sireti huuli puutus, hüppasid punasärklased tsirkuseklouni osavusega üksteisele kukile. Tekkinud inimtorn hakkas üliinimliku kiirusega pöörlema, nii et silmaga ei olnud võimalik mehi enam eristada. Paarikümne sekundi pärast pöörlemine aeglustus ning kolmest mehest moodustatud inimtorni asemel seisis müügilettide ees pesueht bönpo – tiibeti preester-šamaan. Bönpol oli seljas värvikirev hõlst, millele oli kinnitatud erinevaid kellukaid ja krõlle, mis keret liigutades palju kilinat-kolinat tekitasid. Bönpo peaehe oli kui kiivri ja krooni ristsugutis – tekstiilist turbanitaolisele mütsile olid kinnitatud puidust kullatud plaadid ja sametised karvatupsud, mis hüpnotiseerivalt üles-alla tantsurütmides hüplesid. Lisaks rippusid peakattelt alla erinevates värvides maani ulatuvad siidilindid. Bönpol oli käes suur trumm, mida ta tantsides ja valjude üürgamiste saatel täiest jõust taguma hakkas.

Šõu kestis umbes paar-kolm minutit – täpselt nii kaua, kuni ikka veel krampis, näost kaame ja jahmatusest punnissilmne  Siret mohiitot rüüpas.

Kui viimane lonks pokaalist Sireti makku jõudis, käis taas väävlisuitsune põmakas ning kadunud olid nii bönpo, mehed kui ka mohiitoklaas. Inertsist tõstis jätkuvalt jahmunud Siret käe suu juurde, justkui oleks seal veel midagi joodavat.

Galina oli kogu sündmust käed puusas uudishimulikult jälginud.

„Lihtsalt uskumatu!“ hüüatas ta, kui väävlipilv hajuma hakkas. „Oli see nüüd unes või ilmsi? Vabandage, kas ma võiksin teid korra paluda….“

Leti juurde oli bönpo tantsu ajal kogunenud väike rahvahulk, kes šõud huviga jälgis. Kui bönpo tants pauguga lõppes, premeerisid nad nähtut innuka aplausiga isekeskis arutledes, kui osavad need tänapäeva mustkunstnikud ikka on. Enamik neist ka filmis sündmust ning ühte neist Galina paluski lähemale, et salvestust vaadata. Salvestus tõestas, et äsja nähtud etendus oli olnud ilmsi.

„Aga siis sa oledki päris koldun!“ tõdes Galina tunnustavalt Ravilile „Ja kõik need teised imeasjad toimivad ka?“

„No ikka ju,“ kinnitas Ravil „kas soovite ka mõnda endale osta?“

„Ei-ei-ei!“ naeris Galina „Mulle meeldib minu rahulik ja vaikne elu. Imeasjadest ei sünni niikuinii muud, kui pahandust.“

„MINA TAHAN! Ma ostan need kõik ära!!!“ Vahepeal oli Siret toibunud ning isegi taktikalist plaani pidanud. Põhimõtteliselt võinuks ju ka sõrmusega igavest noorust soovida, aga milleks sõrmuse võluväge raisata, kui on olemas teekann.

„Tuhat tänu teile kaunis bojaaritar Siret!“ sõnas Ravil sügava kummarduse saatel „iga asjakese eest tuhat eurot ja kõik on teie. Aga kiirustage, sest minu aeg saab nüüd tõesti kohe- kohe läbi.“

„No nii kaua jõuate ikka oodata, kui ma sularaha toon. Mul ei ole nii palju raha kaasas. Galina, kas sina saad mulle laenata? Toon kohe tagasi.“

Galina raputas pead ja tõstis käe märku andmiseks, et vaidlema ta sel teemal ei hakka. Aga Ravil jõudis püksivärvli vahelt järgmise varanduse üles leida – kokkuvolditud paksul paberil maakaardi.

„Kaunis Siret, vaadake siia,“ kutsus ta Siretit lähemale „olen õnneks juba ammu selleks hetkeks valmistunud. Varem või hiljem tuleb huviline ostja, kellele minu lühikesest turuajast ei piisa. Õnneks saab kuni saatana tunnini võluasju osta minu külast. Siin on kaart, kuidas sinna jõuda. Näete, see tornidega maja siin on Petseri klooster ja need talumajad märgivad minu küla. Kui liigute täpselt kaardil näidatud suunas kloostrist külani, siis jõuate kümne versta pärast kohale. Võtke see kaart.“

Ilmselgelt oli võidunud kaart püksivärvli vahel immutanud endasse kõike, mida Ravili nahapoorid väljastasid. Igal teisel juhul ei oleks Siret kaarti näpuotsaga puudutanudki, aga meeleheide ei ole häbeneda. Ettevaatlikult võttis ta kaardi oma pikkade punaste küünte vahele. Seni, kuni ta kaarti jälestustundega uudistas, oli Ravil sama ootamatult kadunud, kui ta välja ilmus.“

„Nüüd ma siis tean, kuidas ta seda teeb,“ tõdes Galina Siretile. „Nähtamatuks tegev müts ja seitsmepenikoorma saapad. Müts pähe ja saabastega vehkat – nii ta kõik need aastad siis ilmunud ja kadunud ongi.“

Siret ei vastanud Galinale midagi. Tal hakkas ühtäkki väga kiire. Kolduni küla oli vaja enne ööd üles leida. Kiirustades lükkas ta kristallid ja õlid kohvrisse ning kutsus endale järgi takso. Higist ja rasvast läbiimbunud kaardi mähkis ta kilekoti sisse, et saaks kaarti enne takso tulekut põhjalikumalt uurida.

Kusagil Sireti ajusügavustes hakkasid tööle juba ammu roostes hammasrattad, mis viimati liigutasid end ülikoolipäevil. Kolduni antud kaardi stiil ja legend oli sarnane Ivan Julma aegse kuulsa maakaardiga, mida kutsuti omal ajal „Suure joonistus“. Nii klooster kui ka kolduni küla olid iseloomulike hoonete abil kaardil ära märgitud. Kloostri ja küla vahele ja ümber oli peene sulega joonistatud leht- ja okaspuid. Enam-vähem kahe tähtsa asupaiga vahelisele lõunapoolsele kolmandikule mahtus sinka-vonkaline Piusa jõgi. Kaardi paremasse serva oli ära mahtunud ka tükike Pihkva järve, kuhu oli joonistatud purjelaev ning seda allaneelav merekoletise mõõtu peipsi tint. Kes siis muu?

Roostest lahti ragisevad ajuhammasrattad tõid Siretile meelde ka fakti, et verst võrdub tuhat kuuskümmend kuus meetrit ehk ligikaudu kilomeeter. Petseri kloostrist kümmekond kilomeetrit põhjas aga laiusid moodsate kaartide andmetel laiad männimetsad ning võsased liivanõmmed. Lähim küla kolduni osutatud paigast kandis nime Nedsaja. Vaevalt, et nii kaardil kui ka igapäevaelu inimteadvuses eksisteeriv küla võis olla  see, kus koldun võluasju müüs.  Üsna tõenäoliselt polnudki küla üleüldse maantee ääres, vaid peidus kusagil sügaval Setumaa männimetsas. Ent Siretil oli juba plaan valmis: kõigepealt pangakontorisse sularaha nõudma, siis koju riideid vahetama ja seejärel poja juurest läbi, et droon kaasa võtta. Kui kolduni küla peaks sel päeval inimsilmale näha olema, siis küllap on ta seda elektroonilisele silmale ka.

Kui Siret Nedsaja küla lähedal liivasele metsateele jõudis, oli kell juba pool kuus õhtul. Saatana tunnini oli veel hea hulk aega, aga päikeseloojanguni kõigest paar tundi. Kui salapärane võluasjade küla oli kusagil lähedal, siis oli seal ilmtingimata vaja ära käia enne päikese loojumist. Et mitte pimedas mööda tundmatuid metsi ekselda.

Droon oli osutunud taktikaliselt ideaalseks külaleidmise tööriistaks. Peaaegu. Küla ilmus pilti juba siis kui elektrooniline hiigelpõrnikas männilatvadeni tõusis. Umbes paarisaja meetri kaugusel metsavahe teest laius puudest lage väli, millele olid ehitatud näoga vastamisi kaks palktarede rivi. Kahe majaderivi vahele jäi liivane tänav, kus jalutasid lambad ja vedelesid kesikud. Ühes tänavaotsas oli kõrgete maakivist raketega kaev ja teises otsas nõmmeheinamaa, kus logelesid punakarva lehmad ja paar hobust. Majade hoovides olid juurviljaaiad ning mõned kõrvalhooned. Kõikidel majadel olid laastudest viilkatused ning tänava poole ehitatud akende ümber lubjavärviga heledaks võõbatud puidust pitskaunistused. Küll aga kui Siret drooniga külale lähemale püüdis lennata, rikkusid järjest sagenevad virvendused arvutiekraani pildi, kuni see üldse kadus. Signaal oli katkenud ning Siret pidi arvestama võimalusega, et kolduni küla nõiavägi kukutas drooni lihtsalt alla.

Igatahes polnud kahtlustki, et drooni objektiivi ette ilmunud metsaküla oligi see õige kolduni küla, sest kõige värskemad kaardirakendused märkisid külaaseme asustamata männikuks.

Kunagi kauges nooruses oli Siret olnud eesrindlik matkaja – kõrgema kategooria mägi- ja kõrbematkad olid olnud koos teiste geograafiatudengitega iga-aastane rutiin. Viimased viisteist aastat aga tähendas loodusega kontakt Sireti jaoks meditatiivseid hingamisharjutusi mõisahotelli pargi päikesevannis või naiste väetantsu mereranniku tuuleiilis. Ent loodusmatk on kui jalgrattasõit – kui kunagi on metsamatka osavus ajju salvestatud, siis naljalt sellest lahti ei saa. Siret sulges auto uksed ning silkas üle männimetsa puhmaste ja mätaste nagu noor hirv kolduni küla suunas.

Küla ei olnud teest kaugel, aga metsas võib suund kergesti kaotsi minna. Siret hoidis pingsalt sihti silme ees, et mitte ümbritsevatest helidest või huvitavatest märkamistest lasta eksitada. Seepärast ta ei märganudki, et vahetult enne, kui puude vahelt hakkasid paistma nii kaev kui ka majad, kattis vaikiv äng kogu metsa. Vakka olid jäänud rähni valjult kajavad koputused, tihaste siristamine ning külast kostuv muusikatümm. Vakka olid jäänud isegi tuuleiilid männilatvades ning talla alla sattunud oks murdus ilma iseloomuliku praksatuseta.

Esialgu näis Siretile, et küla on inimtühi. Kuid siis ilmusid akendele ning poolteistmeetri kõrguste lippaedade taha näod. Esiteks ilmus lähima maja aia taha noor naine, umbes kaheaastase heledapäise kriimu poisikesega süles. Naise lumivalge, lõuna alt nõelaga kinnitatud räti alt langes rinnale pikk ja paks ruuge punupats.  Siis ilmus naise kõrvale habemes, Ravili moodi pottsoenguga mees. Järjepanu ilmus nähtavale rohkemgi uudishimulikke nägusid, mehi, naisi ja lapsi. Kõige viimasena avanes palvemaja uks ning sealt väljus pika halli habemega, maani ulatuva musta talaariga vanamees. Ravili ei paistnud kusagilt.

Talle omase pealehakkamisega lähenes Siret palvemaja vanamehe juurde ning küsis nõudlikult: „Vabandage, kus teil siin elab koldun Ravil?“

Vanamees jõllitas Siretit mõne umbuskliku hetke, aga siis jõudis talle kohale tuttav sõna. „Koldun?“ küsis ta igaks juhuks üle.

„Koldun, koldun…“ kordas Siret läbematult.

„Koldun!“ hõiskas vanamees ühtäkki ootamatu õnnesööstu ajel. Ta tormas palvemaja trepist, haaras Sireti käe ning kiskus ta keset külatänavat, ise joviaalselt hüüdes: „Koldun! Koldun!“

Külarahvas nakatus sellest rõõmusööstust hämmastavalt kiiresti. Avanesid väravad ning Siretit ümbritses varsti rõõmust ja õnnest pakatav inimhulk, kes kõik üürgasid palvemaja vanamehe eeskujul „Koldun! Koldun!“. Enne kui Siret sellele reageerida jõudis, hakkasid inimesed Siretit juhatama küla teise otsa, ise kehakeele ja hääletooni abil märku andes, et teekond viib nüüd lõpuks ometi Ravili juurde. 

Ravil ootas juba oma tare väraval. Laia naeratuse saatel hüüdis ta juba kaugelt: „Kaunis Siret, ma teadsin, et te ei vea meid alt!“

„Jah, andke mulle kiiresti võluasjad. Varsti läheb pimedaks, tahan enne metsast välja jõuda. Raha on mul siin…,“ Siret võttis dressipluusi taskust rahapaki ja näitas seda koldunile.

Külarahvas jäi vakka. Inimesed silmitsesid ainiti Siretit ja kolduni ning ootusärevad näoilmed peegeldasid, et toimumas on midagi erakordset.

„Kaunis Siret, miks te kiirustate,“ vastas Ravil oma tavapärase mesise naeratuse saatel, „kui saate seitsmepenikoorma saapad enda omandusse, olete te hetkega mitte ainult metsast väljas, vaid ka otse koduukse ees. Astuge aga edasi, jooge koos minuga teed. Võluasju ei saa osta nagu leiba. Te peate teadma, kuidas nendega õigesti ümber käia.“

Viimane tõdemus veenis Siretit. Mis kasu on võluasjadest, kui sa ei tea täpselt, kuidas neid kasutada.

Ravili tare koosnes ühest madala palklaega ruumist, millest kolmandiku hõivas valgeks lubjatud ahi setupärase lesoga. Tare ainsad kolm, kõrvuti asetsevat akent olid avatud tänavale. Hetkel küll varjutasid tänavavaate uudishimulikud külaelanikud, kes olid surunud oma näolapid vastu muhke ja kriime täis aknaklaasi ruutudele, et näha paremini Sireti ja Ravili toimetamisi.  Akna all oli nelinurkne laud ja selle juures kaks kolmjalgset taburetti. Laual suuremat sorti ümara kõhuga tinakann ja kaks madalapõhjalist savikaussi. Ravil valas raskest tinakannust kaussidesse mesiselt lõhnavat vedelikku.

„Jooge terviseks, kaunis Siret,“ julgustas Ravil oma äripartnerit, kes parasjagu umbuslikult kaussi valatud jooki nuusutas. „Teejooki on segatud rahustavad ravimtaimed, metsmesilaste mesi ning idamaised rohud. Maitske ja te küsite juurde.“

Ravilil oli õigus. Soe jook oli magus, aga mitte liiast. Suus levis hoopis tee mõrkjas mekk koos salapärase eeterliku kõrvalmaitsega, mis võis olla piparmünt või hoopis midagi eksootilisemat. Juba esimese lonksu järel tundis Siret, kuidas väsinud lihased lõõgastusid, samas kui mõttefookus teravnes.

„Mmm…. Mis imejook see on? Kas saaks retsepti?“ uuris Siret

„Tore, et teile mu kosutav teejook maitseb,“ vastas Ravil. „Kahjuks küll läheb selle joogi tegemise saladus koos minuga hauda. Aga nautige. Mina aga seletan seni, kuidas võluasjad töötavad.“

Selgitustöö ajal saabuski õhtuhämarus, mispeale tegi Ravil lahtisesse ahjukoldesse tule ning palus kirikupapil tuua palvemajast suur rasvaküünal kõrgel puidust nikerdatud jalal. Küünal ja ahi andsid tares piisavat valgust, et äri eduka lõpuni viia. Niipea, kui Ravili sõrmed Siretlit saadud rahapakki puudutasid, kostus tänavalt ülevoolav juubeldus, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda.

„Mis neil hakkas?“ küsis Siret koldunilt

„Olete selgituse ära teeninud, lahke bojaaritar,“ vastas Ravil sügava kummarduse saatel, „aga miks mitte kuulata selgitust õhtusöögi saateks. Teie omanduses on ju nüüd linake-kata-end.“

„Hea mõte. Ma polegi päev otsa midagi söönud. Praegu kuluksid üks idusalat ja juurviljamahl ära küll,“ nõustus Siret

„Mille järgi iganes teil himu on…“ noogutas Ravil takka.

Linake-kata-end tööpõhimõte oli lihtne. Rätik tuli lauale laotada ning öelda võlusõnad, mis ühtisid täielikult võluasja nimega: „linake kata end“. Seejärel ilmusidki linale just need söögid-joogid, mille järele nõidujal kõige suurem himu oli.

Ravil tõstis teekannu laualt põrandale ning Siret laotas liniku laiali. Pärast kiiret, varjamatult põlglikul ilmel läbiviidud hügieeniinspektuuri hindas Siret liniku kasutuskõlblikkuse rahuldavaks ning lausus nõutud võlusõnad. Otsemaid ilmusid lauale suur kauss auravate friikartulitega ning priske hamburger rasvast tilkuva pihviga. Kõige selle hea ja parema alla kugistamise abiks võlus laudlina lagedale kaheliitrise koolapudeli.

Esialgu tahtis üllatunud Siret protestida, et linik on midagi sassi ajanud. Aga kellele sa siin võlukülas ebakvaliteetse teenuse eest ikka kaebuse esitad. Pealegi oli praetud söögi lõhn juba Sireti meeled vallutanud. Ta haukas burgerist isuka suutäie ning neelas selle peaaegu kugistades alla.

„Kas soovite friikartuleid?“ Siret polnud mingi mühakas, kes üksi õgis ja teistele ei pakkunud. Lahkelt lükkas ta kartulikausi Ravili suunas.

„Ei-ei, aitäh, kaunis Siret,“ raputas Ravil naerdes pead, „selles ongi asi, et kuigi me kord aastas näeme välja kui lihast ja luust inimesed, pole meil tegelikult vajadust maiste himude järele. Võime muidugi moe pärast süüa ja juua, aga tõesti ainult moe pärast…. Siret, kas soovite, et teen teile söögi kõrvale igavese nooruse teed võlukannust?“

Siretile meenus teekannu öökimapanev räpasus ja ta raputas pead: „Ma hiljem kodus joon. Aga rääkige siis Ravil, mis veider küla teil see siin on.“

„Meie küla on väga vana,“ alustas Ravil, „elasime siin vanade tavade ja kommete järgi juba enne seda, kui  põrgusigitis Nikon meiesuguseid raskolnikuteks hakkas kutsuma. Tegelikult ei teadnud me suurest kirikutülist mitte midagi, enne kui ühel sombusel talvepäeval ilmus meie külla väikese saatkonnaga kõrgest soost naisterahvas. See oli vanadele usukommetele truuks jäänud bojaaritar Feodosija Prokopjevna…puhaku ta märtrihing rahus taevases tsaaririigis…“ Ravil lõi endale risti ette. Kahe sõrmega, nagu õigel kristlasel kombeks.

„Ah, et te olete siis vanausulised?“ teeskles Siret õgimise vahele aktiivset kuulajat, nii nagu kunagi ühel koolitusel oli õpetatud.

„Jah, oleme…“ tõdes Ravil, „ausalt öelda on mulle isegi nende nii-öelda …. õigeusklike … küünalde haiski ninale vastik. Aga räägin edasi, mis tookord juhtus… Õnnis märter Feodosija Prokopjevna oli pagendatud õigeusklike saatanate poolt Petseri kloostrisse, kus tal õnnestus tänu paarile vanale usule salaja truuks jäänud mungale põgeneda. Ta palus meie külalt varjupaika, sest me olime oma asukoha tõttu mitte Vene tsaari, vaid Rootsi kuninga alamad. Aga meie, nurjatud, hakkasime kartma ja saatsime armulise bojaaritari oma ukselävelt minema. Enne lahkumist sajatas Feodosija Prokopjevna meie külale needuse kaela. Ja needus tuligi. Kõigepealt hakkasid surema koduloomad, siis ikaldus saak ning lõpuks jõudis nälgivasse külla katk. Aga see polnud veel kõik. Pisut rohkem kui aasta pärast bojaaritar-märtri needust ununes palvemajja põlema küünal. Kogu küla põles maha kõige täiega, sest näljast ja haigusest nõrkenud inimesed ning pudulojused ei suutnud tule eest põgeneda.“

„Milline tragöödia! Rääkige, mis edasi juhtus,“ lausus Siret hääletoonil, millega tavaliselt räägitakse igapäevastel olmeteemadel. Sireti mõtteisse oli hoopis imbunud võimalik äriplaan – vanavene teemaline teraapiatalu Setumaa kauni looduse keskel.

„Edasi juhtus see, et Feodosija Prokopjevna needus sulges kogu meie külale pääsu taevasesse rahuriiki. Õnneks ei saadetud meid ka põrgusse. Jäimegi maailmade vahele lõksu. Anusime issandat ja issanda ingleid, et meil lubataks taevariigi õndsusesse, aga meie reetmise patt oli liiga suur, et niisama lihtsalt rahu saada. Õnneks oli saatanaga lihtsam asju ajada, sest talle meeldib kaubelda ja mängida inimhingedega niisama lõbu pärast. Deemon Mammon tõi meile otse põrgust needsamad kuus võluasja, mis nüüd teie omanduses on. Saatan lubas, et kui saame asjad meie poolt vabalt valitud turul maha müüdud, kustutab ta  külarahva põrgu nimekirjast, mistõttu ei ole taevariigil muud valikut, kui meid igavesse õndsusesse lubada. Külarahvas usaldas mulle kui kohalikule ravitsejale müügitöö ülesande ja saatan kinkis mulle võime saada aru kohalike keelest. Saatanlikuks viguriks oli aga see, et võisin turul asju müümas käia vaid tunni aja jooksul kevadpühadel ning küsima asjade eest hingehinda. Olime juba saatanaga käed löönud, kui välja ilmus peaingel Miikael, kel oli ikkagi hakanud meie külast kahju. Lepingut saatanaga ei saanud ta enam ümber lükata, aga oma lõputus halastuses kinkis ingel meie külale lisaks ööpäeva maapeal – saatana tunnist saatana tunnini. Juhul kui tunnist ajast ei peaks turul piisama. Ja nagu näha – see armuline kingitus kulus meile väga ära.“

„Aga miks Tartu turg? Aga mitte Pihkva või Sankt Peterburi turg?“

„Jah, nüüd ma tean, et põhjas on uus ja uhke linn nimega Sankt Peterburg,“ vastas Ravil, „toona aga ei olnud sellest linnast ühte ainsat taregi. Aga peamiselt valisin Tartu seepärast, et ei soovinud minna linnadesse, kus Nikon oma ketserliku usuliikumisega oli palju häid inimesi kas pagendusse ajanud või suisa surma saatnud,“ selgitas koldun

Vahepeal oli Sireti kõht täis saanud ning toidunõud võluväel linikult haihtunud. Kõik, peale pooliku koolapudeli, mille Siret oli vahepeal põrandale tõstnud.

Ravil võttis laualt liniku, tõstis sinna peale teekannu, kukru ja mütsi ning keeras lina kompsuks kokku. Võlusõrmus oli Siretil juba sõrmes ning saapad asetas Ravil Sireti jalge juurde ninaotsaga väljapoole.

„Siin on teie võlusaapad, kaunis Siret. Turvalist teekonda koju!“

Sireti sisemine hügieeniinspektor keelas jalgu saapasse pistmast.

„Pole hullu,“ vastas Siret koldunile, „auto ei ole kaugel. Kui saaksin kusagil päikesetõusuni magada, siis läheksin hommikul läbi metsa jalgsi maanteeni.“

Ravil võttis viivukese hetke mõtlemisaega, enne kui vastas: “Kuidas aga soovite, kaunis Siret. Võite minu ahjupealsel end välja puhata. Ma jätan enda tare teie päralt. Head ööd, armuline bojaaritar ja issanda inglid õnnistagu teid meie päästmise eest!“

Ravil kummardas sügavalt kaks korda Sireti ees ning lahkus tarest.

Siret võttis küünlajala, et uurida lähemalt Ravili lesopealset aset. Põhukott näis olevat torklik, aga õnneks ilma kahtlaste plekkideta. Asemel olevad pargitud lambanahad olid suisa turismitalu eurokvaliteedi väärilised. Või siis peaaegu olid. Siret võttis tossud jalast, aga otsustas rustikaalse romantika vahetute mõjude kaitseks jätta dressid selga. Igaks juhuks kustutas ka küünla, sest meenus Ravili jutust mingi tulekahju teema või mis iganes. Uni saabus kiiresti,  oli olnud väsitav päev.

Samal ajal istus koldun palvemaja trepile. 

„Lõpuks ometi on needus murtud,“ tõdes ukselävele ilmunud papp, „loodetavasti bojaaritar jõuab enne saatana tundi ilusti koju.“

„Ei jõua ta midagi,“ vastas koldun, „jäi teine mu ahjupealsele põõnama. Näib üks pirtsutaja vanamutt olevat, aga vähemalt päästis meid Morozova needusest.“

„Tohoh, või jäi ahjupealsele põõnama…“ papp istus kolduni kõrvale, „kas sa ei öelnud siis talle, et saatana tunnil kaob küla maa pealt, nagu igal aastal.“

„No ma rääkisin talle meie küla kurva loo, kus oli ka iga-aastasest ilmumisest ja kadumisest juttu, aga näis, et ta ei pööranud sellele suurt tähelepanu,“ selgitas koldun, „aga pole hullu midagi. Ärkab öösel metsas, võib-olla väikese ehmatusega, ning otsib oma auto üles. Auto – see on nende tänapäeva inimeste ilma hobusteta vanker. Sama tõhus nagu seitsmepenikoorma saapad.“

„Ütle nüüd imelugu – või ilma hobusteta…“ vangutas papp pead, „aga Ravil, seda sa ikka ütlesid bojaaritarile, et kui kõik võluasjad saavad ostetud ja needus murtud, siis sellelsinasel saatana tunnil, mil küla viimast korda kaob, lõpeb ka asjade võluvägi?“

„Ei öelnud ma talle midagi ja ta ei küsinud ka. Nii et minu poolt on kõik aus kaup.“

Siret ärkaski öösel metsas ägedate külmavapete peale. Sooja leso asemel oli kere all jahe ja niiske maapind. Pehmete lambanahkade asemel aga torkivad mustikapuhmad. Võpatades kargas ta istukile ja jäi meeltesegaduses pimedat ümbrust jõllitama. Tuul oli tõusnud ja sahistas valjult kõrgel männiokstes. Puude all oli veel pime, aga horisondilt tõusma hakkav päike oli toonud taevasse mustava  põhjatuse asemel sõbralikuma tumesinise tooni. Kusagil kaugel huikas üksildane öökull, aga üha julgemalt häälitsesid ka pulmameeleoludes päevalinnud.

Üsna kiiresti, ilma täiendava valguseta leidis Siret üles oma heledad tossud ja tõmbas need jalga. Seejärel kobas ta dressipluusi taskuid – alles olid nii autovõtmed kui ka telefon, mis maandas mõneti paisuma hakanud ärevustunnet. Telefoni lambitule valgel leidis Siret üles võluasjade kompsu ja seitsmepenikoorma saapad. Isegi pooliku koolapudeli leidis ta, mis võluõhtusöögist ikka veel järel oli. Saapaid ei soovinud Siret jätkuvalt jalga panna. Ta hoopis leidis, et nüüd – võluasjade täiskomplekti omanikuna – võib ta lubada endale sõrmusel lihtsamat sorti soovi. Kuid sõrmusemehikesed näisid seekord kurdid olevat, ükskõik kui närviliselt Siret sõrmust sõrmes ei keerutanud koos sooviga metsast lahkuda. Meeleheide kasvas piisavalt suureks, et jalast võtta tossud ning proovida seitsmepenikoorma saabaste võluväge. Ka see ei toiminud. Ei toiminud ka võlulinikule antud korraldus valmistada kanget espressot. Mitte miski ei toiminud ka pärast korduvat ja korduvat järeleproovimist. Siret tõmbas kopsud õhku täis ja lasi kuuldavale valju ja pika karje, kuid ta oli oma südameahastuses üksi. Tuul sasistas mändide oksi nagu ennegi ning linnud häälitsesid, nagu poleks midagi juhtunud. Vaid üksildane sokk, kes sadakond meetrit eemal  kraavikaldal rohtu sõi, tõstis hämmeldunud pilgu korraks metsa poole, justkui tahtnuks öelda: „Mida pekki!“

Karje aitas niipalju, et jõuetu ängi asemel suutis Siret end tegutsemiseks mobiliseerida. Ta korjas võluasjad liniku sisse kompsuks kokku – kui neist muud kasu ei ole, siis saab ehk antiigikaupmeestele maha äritud. Et osagi kaotatud rahast tagasi saada. Kompsu sisse läks ka poolik koolapudel. Telefonilambi ja kaardirakenduse kompassi abil hakkas Siret auto poole sammuma.  Peenest daamist olid järel vaid riismed – soeng oli sassis, pesemata keha lõhn meelitas ligi kevadisi kärbseid, riided ja juuksed olid täis okste- ja samblasodi ning dresspüksi sääre külge olid kinnitunud kaks vallatut jänesepabulat. Mõnekümne meetri järel tegi aga Siret pisutki tujutõstva avastuse – ennist eetrist kadunud droon lebas kahjustamata puhmastel. Drooni kõrval ilmus lambivihku maakividest kaevurakete lagunenud ja puhmakasvanud müürid. Siret heitis ettevaatlikult valgust kaevu sügavusse, kuid sealt vaatas vastu vaid tühjus.

Lõpuks jõudis Siret autosse. Mitte ükski kallihinnaline tervendav meditatsiooniseanss ei olnud talle pakkunud nii suur hingelist rahulolu kui auto lihtsad mugavused pärast pooletunnist keha ja vaimu kurnamist metsas:  mugav iste, raadiost tulev muusika, autosalongi kliimaseade ning pehme valgus. Kui Siret oleks olnud mõni primitiivse mõtlemisega inimene, siis oleks see olnud ehk tema elumuutev hetk mõistmaks, et õnn ja heaolutunne on alati suhteline ning sõltuv inimese enda võimest hinnata headust ja ilu ka igapäevastes asjades. Siret teadis, et kõrgklassi esindaja reputatsiooni päästmiseks peab ta edaspidi tegema nägu, nagu poleks ta mitte kunagi kohanud koldun Ravili, mitte kunagi kuulnud võluasjadest ning iseenesest mõistetavalt – mitte kunagi saanud kuue tuhande euroga võluasjade ostmisel tünga. Ainus inimene, kes võluasjade teema võis jutuks võtta, oli see paks ja loll turumutt Galina. Järelikult tuli ülejäänud elu elada nii, et Galinaga teed mitte kuidagi ei ristuks. Siret vaatas enda räsitud olemist autopeeglist, venitades sõrmedega lõtvunud nahka sealt, kus aeg oli taaskord ilukirurgia tippsaavutustest võitu saanud. Egas midagi – maailmas pole mitte miskit nii koledat, mida ei saaks parandada paaritunnine meditatsioon energiapüramiidis koos sandlipuu ja frangipani lõhnalise viirukisuitsu ning vibroakustilise massaažiga.

Sireti ja kolduni saatuslikust kohtumisest oli möödunud poolteist kuud. Lähenemas oli jaanipäev. Galina kõige populaarsemad kaubaartiklid olid päikeseprillid ning laiaservalised kübarad. Parasjagu valiski korpulentne vanaproua endale sobivaid päikeseprille. Vanaproua oli Galina püsiklient. Sõna otseses mõttes pealaest jalataldadeni oli ta end varustanud Galina kaubaga. Galina käest olid ostetud sandaalid, nailonsokid, eest nööbitav lilleline kittelkleit, aluspesu ning halli juuksepahmakat kooshoidvad klambrid. Vaid ratastel järel lohistatav turukott oli ostetud mitukümmend aastat tagasi vana kaubamaja keldrikorruse pudupoest, sest Galina kahjuks seda tüüpi kotte  ei müünud.

„Kuhu see vuhva kadunud on, kes siin igasugu jama müüs?“ küsis vanaproua Galinalt. Jutt käis iseenesest mõistetavalt Siretist.

„Ma pole ka teda näinud pärast seda, kui ta koos kolduniga jalga lasi,“ vastas Galina. „Tead küll, see veider poiss, kes kord aastas käib hirmkalli hinnaga vanakraami müümas. Küllap leidis Siret tema juurest igavese nooruse allika.“

„Vahi aga vahi vanamoori!“ tõlgendas püsikliendist proua Galina ütlusi pisut vildakalt, „see poiss võinuks talle vanuse poolest olla lapselaps.“

„Aga näe, Valve, vaata millised seksikad prillid siin on. Kui pähe paned, leiad ka oma igavese nooruse allika,“ püüdis Galina omakorda vanaproua vildakaid tõlgendusi müügi huvides ära kasutada.

„Ah, ei ole mul lollusteks aega, tööd kodus niigi palju,“ ühmas vanaproua tõrjuvalt, aga leopardimustriliste paksude raamide ja sangadega suureklaasilised prillid meeldisid talle sellegipoolest. Seitse eurot kolisesid müntidena letile ning prillid vahetasid omanikku. Seksikad prillid peas ning ostudest rasket turukotti järel veeretades tatsas vanaproua bussijaama suunas.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0512)