Tumedate tundide toetajad saavad seda juttu kuuldemänguna kuulata siin -

https://www.patreon.com/posts/43360620

Arstina olen ma seotud konfidentsiaalsusnõudega, mis keelab mul patsiendi kohta avaldada seda, millest ma kohe rääkima hakkan. Aga inimesena... Ma tunnen, et pean seda jagama. See on ilma kahtluseta kõige jubedam lugu, milles mul on tulnud osaline olla.

Oli 2009. aasta ja selle päeva graafik polnud eriti tihe. Lõpetasin just lõunat, kui sain kõne sõbralt ja kolleegilt, kelle praksis asus minu omaga samas majas. Mõnikord suunasime üksteisele tööd edasi kui arvasime, et teisel võiks sellest kasu olla. Nähes teda mulle helistamas, tundsin rõõmu, sest olin just hiljuti oma arveraamatuid uurinud ja seisud polnud just kõige paremad.

„On sul praegu kiire? Saadaksin kellegi su juurde üles,“ küsis ta.

„Ei, mu pärastlõuna on tühi, milles asi?“

„Tal polnud aega pandud, välimuse järgi tundub nagu söömishäire. Ta ema on mures.“

Söömishäire. Need võisid ebameeldivad olla. Ükskord üks buliimik oksendas mulle kabinetti, sel ajal kui ma olin korraks välja läinud, et kalendrit kontrollida. Aga tööd oli vaja.

„Hea küll, saada üles.“

Koristasin oodates veidi oma töölauda, et kabinetile veidi esinduslikumat ja professionaalsemat välimust anda. Kümme minutit tiksus mööda, aga patsienti ei ilmunud. Astusin siis kabinetist välja, et vaadata, kuhu ta jääb.

Koridori jõudes märkasin, et lifti juurde oli kogunenud väike rahvasumm ja vestles omavahel.

„Mis toimub?“ küsisin.

„Lift on katki,“ vastas keegi.

Kurat, raudselt on ta seal sees, mõtlesin.

„Mis korrusel see kinni on?“

„Kümnenda ja üheteistkümnenda vahel.“

Jah, tundus, et mul oligi õigus. Mu kolleegi kabinett asus kümnendal, kolm korrust allpool. Teadsin isiklikust kogemusest, et lifti uuesti töölesaamiseni võib kuluda isegi kuni tund. Lootsin, et tal klaustrofoobiat pole. Läksin kabinetti tagasi ja helistasin alla.

„Noh, kuidas on?“ küsis mu kolleeg kõnet vastu võttes.

„Ta on liftis kinni.“

Ta naeris. „Tõesti või? Vaeseke.“

„Mis ta nimi on?“

„Amelia.“ Ta vaikis hetkeks. „Amelia D-midagi“

„Hea küll, aitäh. Kui sul temaga sellest põgusast kohtumisest mingeid mõtteid tekkis, siis äkki võime neid hiljem mõne joogi kõrval arutada?“

„Muidugi, ma...“

„Ära praegu midagi ütle, tahan enne oma arvamuse kujundada.“

„Hea küll.“

Läkski nii, nagu olin arvanud. Tund ja kümme minutit hiljem kostis koridorist valju hõiskamist, andes märku sellest, et lift oli taas liikuma hakanud.

Ma peaksin minema ja vaatama, kas temaga on kõik korras, mõtlesin endamisi, läksin välja ja ühinesin koridori kogunenud rahvahulgaga.

Selleks ajaks oli sinna kogunenud juba kenake hulk inimesi ja lifti uksi ma oma asupaigast läbi massi ei näinud. Küll aga kuulsin ma piiksatust mis andis märku lifti peatumisest meie korrusel ja uste avanemise mehaanilist häält.

Rahvahulgast käis läbi ehmatusohe ja jutuvadin paisus valjemaks.

„Püha perse!“ ütles keegi küllaltki valjusti.

Inimesed hakkasid liftist eemale kiirustama, trügides minust mööda. Murdsin sellest tõusulainest läbi ja jõudsin sinna, kus seisid veel nii mõnedki pealtvaatajad, jõllitades liftikabiini sisemusse. Lähenedes hakkasin tundma haisu... Ma oleksin nagu jõudnud mingi eraku korterisse kes pole aastaid kodust väljas käinud või end pesnud. Lehk rullus lainena liftikabiinist välja ja vajus üle kõigi, kes koridoris seisid. Noor ülikonnas mees, kes ilmselt oli töövestlusele tulnud, kattis oma nina ja suu taskurätiga.

Põikasin temast mööda, et lifti sisemusse pilku heita.

Naine liftis polnud üldse selline nagu olin teda ette kujutanud. Massivselt rasvunud. Ta nägi välja nagu kaaluks umbes 250kg. Nägu oli nii paistes, et silmad olid vaevu nähtavad. Vaid paar musta täppi põskede kohal. Tal olid pruunid lokkis juuksed, milles endiselt olid lokirullid. Teda nähes tundus, et haisu tõttu pähe karanud mõte erakust oli küllaltki tõenäoline.

Naise suu oli kaetud millegagi, mis tundus olevat rasvane grillkaste. Mõned söögijäänused olid endiselt näha tema suunurkades. Veelgi rohkem oli neid tema kätel ja pühitud särgiesisesse. Tundus, nagu oleks ta tulnud otse „söö nii palju ribisid kui jaksad“ buffeest. Ühes käes pigistas naine suurt musta lõdvalt rippuvat prügikotti, milles tundus midagi loksuvat. Lõhn, mis sellest kotist kerkis, oli iiveldama ajav.

Ta astus liftist välja, silmad ja nina kaetud pisarate ja tatiga. Kui teised jälestust tundes taganesid, siis mina astusin talle vastu.

„Amelia?“ küsisin ma

Ta vaatas mulle otsa oma väikeste seasilmadega, põsed kaetud selle rõveda punase sodi ja pisaraojadega ning avas suu. Umbes kolme sekundi jooksul valdas mind tõsine hirm, et nüüd kohe oksendab ta oma grillsöömaaja minu peale.

„M...Ma... olin näljane,“ kokutas ta tugeva lõunapoolse aktsendiga.

Ülikonnaga noormees öögatas tahtmatult naise hingeõhust tõusva lõhna peale ja kiirustas eemale, püüdes end kokku võtta.

„Pole midagi,“ ütlesin ma, kätt tema abistamiseks välja sirutades. „Kas te sooviksite sellest minu kabinetis rääkida?“

Nähes, kuidas ma end tema poole sirutasin, pigistas naine musta koti veel kõvemini kätte ja surus selle oma rinna vastu. Selle sisu tekitas ilget lirtsuvat häält. Ma tundsin, kuidas mu lõunasöök tahtis mulle kurku tõusta.

„Kas see on teie oma?“ küsisin. „Ma ei võta seda ära.“

Ta hakkas nuuksuma. See oli kohutav loomalik vingumine. Ausalt, ma ei tahtnud teda puudutada. Tahtsin minna tagasi oma kabinetti, ukse lukku keerata ja teeselda, et olen vaba pärastlõuna üle õnnelik. Temast ja tema jäänustekotist tõusvat lehka õhkub kindlasti veel päevi igast minu kabineti nurgast. Ma lihtsalt teadsin seda. Aga ikkagi oli ta inimolend, kes pöördus abi saamiseks minu poole ja ma ei kavatsenud teda tagasi lükata.

„Mu kabinett on siinsamas, natuke mööda koridori edasi. Tulge minuga kaasa.“ Hakkasin kõndima ja oma peas mõtlesin kui ta ei tule siis käigu perse. Mingu tagasi oma elamisse, mis on kindlasti täidetud prussakate ja väljaheidete ja muude jäledustega. Küll ma kuidagi endale mõne muu patsiendi leian.

Aga ta järgnes mulle, liikides raskeil jalgel, mis panid tema retuuside venimisvõime tõsiselt proovile. Hoidsin ust lahti kuni ta sisse kõikus, sõtkudes pidevalt oma jämedate vorstitaoliste sõrmedega prügikotti, nii et selle sisu mulksus ja lirtsus. Ta peatus ja lihtsalt seisis keset mu kabinetti.

„L...lift jäi kk..kinni,“ pomises ta

„Jah, vabandust selle pärast. Ma loodan, et ei olnud väga hull. Jumal tänatud, et te süüa kaasa võtsite, eks?“

Ta hakkas jälle nutma, pigistades oma kotti, nii et ma kartsin, et see varsti puruneb ja lödistab jumal teab mida mu kabineti põrandale. Ta noogutas, tema nägu tõmbus punaseks ja pisarad näisid välja valguvat igast tema näo poorist.

Tõin talle karbi salvrättidega ja tõmbasin tema jaoks mõned välja. Ta üritas neid vastu võtta, ikka veel mõlema käega kotti hoides.

„Kui soovite, siis ma võin seda hoida?“ pakkusin ma ja palvetasin, et ta eitavalt vastaks.

Ta raputas pead.

„Mis teil seal on?“ otsustasin ma lõpuks küsida.

„Ü..ülejäägid“ kokutas ta. Hingamine kiirenes, ta heitis oma pea kuklasse ja hakkas taas nutta röökima. Tema nägu oli nagu purskkaev. Ta oli nii kohutavalt haletsusväärne, et hakkasin talle tõesti kaasa tundma.

„Vaadake,“ ütlesin, „lifti kinni jäämine oli ilmselt väga traumaatiline kogemus...“

Tema ulgumine valjenes veelgi.

„Nii et äkki me lükkame selle vestluse edasi järgmiseks korraks, kui te olete veidi maha rahunenud.“

Ta püüdis end läbi nuuksete kokku võtta, „T...te tahate mmm...minuga veel kohtuda?“

„Noh, jah... aga mitte täna. Minge õige koju ja püüdke puhata. Ma arvan, et te pole praegu rääkimiseks õiges seisundis. Aga ma soovin teid aidata. Ehk lepime uue kohtumise kokku selle nädala lõpupoole? Kuidas sobib?“

Jalutasin tagasi laua juurde ja ulatasin talle oma kaardi. Tema suu värises ja tundus, et ta on kohe valmis ulguvaks süldihunnikuks kokku varisema. Aga ta rahunes veidi ja võttis mu kaardi vastu samade kleepuvate sõrmedega, mis hoidsid ka tilkuvaid salvrätte.

„Ait..täh teile.“ Lausus ta vaikselt. Ma ei suutnud tema näost midagi välja lugeda. See oli nii punane, paistes ja märg, et tundus peaaegu tühja ja emotsioonituna.

„Kas soovite, et saadaksin teid alla fuajeeni?“ küsisin, „Igaks juhuks, kui midagi jälle liftiga juhtuma peaks? See peaks küll nüüd korras olema, aga ma ei taha, et teile veel lisastressi tekiks.“

Ta raputas pead. „Sss...see ei tt...tundu hea mõte.“

„Hea küll.“

Ja nii ta läks. Pöördus ja kõikus aeglaselt mu kabinetist välja, aeg-ajalt nuuksatades. Koos temaga läks mulksuv must prügikott ja koos nende mõlemaga läks see räpasuse ja viletsuse roiskunud lehk. Sõna otseses mõttes hingasin kergendatult, kui kuulsin ust kinni klõpsatamas.

Ta ei helistanud mulle kunagi

Möödus terve nädal, enne kui leidsime aja, et koos allkorruse kolleegiga mõned joogid teha. Lasime end lõdvaks ja tegime paar õlut, kui mulle äkitselt see naine meenus.

„Aa, kuule, aitäh sulle“ ütlesin.

„Mille eest?“

„Amelia eest.“

„Kelle?“

„Amelia. Söömishäirega? Eelmisel nädalal saatsid minu juurde üles. Mäletad?“

„Ahjaa, õigus küll.“ Ta lonksas õlut. „See kes lifti kinni jäi. Kuidas läks?“

„Ta oli omadega ikka täiesti läbi,“ ütlesin. Nuttis ja oli peaaegu hüsteerias. Leppisime kokku, et kohtume mõnel teisel ajal, aga ta pole minuga veel aja määramiseks ühendust võtnud.“

„Kas sa tema emaga rääkisid?“

„Ei, ma ei saanud temalt mingit infot. Andsin talle oma visiitkaardi.“

„Mis sa siis asjast arvad?“ küsis ta.

„Klassikaline toidusõltuvus.“ Ütlesin. „Kindlasti liigsööja. Ta nägu oli üleni...“

„Ei, mitte ema. Pean silmas Ameliat.“

„Mida?“

„Mida sa Ameliast arvad?“ küsis ta uuesti.

„Ma just räägingi ju temast.“

„Amelia, see kondine kaheteistaastane tüdruk on sinu meelest liigsööja?“

„Mida? Ei, ma ei mõeln...“

Ja siis jõudis mulle kohale.

„Kas tema ema oli temaga kaasas?“

„Jah, ma saatsin nad mõlemad üles sinu juurde.“

„Kas nad olid liftis koos?“

Ta vaatas mulle otsa ja sama arusaamine koitis ka tema näos.

Pole vist vaja öelda, et ta ei leppinud kunagi uut aega kokku, see Amelia D-midagi. Ega mitte ka tema ema, nimetu rasvunud naine, keda ma tol päeval lifti juures kohtasin, surma järele lõhnavana, kuivanud verega kaetud ja kandmas endaga lirtsuvate jääkidega prügikotti.