Enne kui videomakk laiatarbekaubaks sai ja kõik ilusa ära rikkus, oli Ameerikamaa kinodes selline kaunis ajajärk nagu Golden Age of Porn. Praeguse Marveli põlvkonna jaoks ilmselt üksjagu uskumatu lugu, aga näiteks 1973. aastal oli kõige tulusamate kinofilmide TOP 10-s kaks pornokat ning kaks aastat tagasi eelmise Erektori tarbeks vaadatud 1976. aasta üksjagu lustaka jandi Alice in Wonderland  90 millionit kassatulu jäi alla ainult Rockyle.

Sel samal 1976. aastal linastus ka Through the Looking Glass, mis loogiliselt võttes võiks ju olla järjelugu, aga osutus millekski hoopiski süngemaks. Võibolla oleks pidanud tõsisemalt võtma žanrimääratlust „õudus”. Või siis pöörama rohkem tähelepanu faktile, et Inglismaal linastus filmist versioon, millest oli porno osa nii palju välja kärbitud, et näidatigi õudusfilmi pähe. Aga no aastatepikkuse HÕFFi karastusega mõtlesin, et passib Erektorisse nagu mingi täpselt millegi muu sisse sobituv asi.



Meie kangelanna veedab ebaproportsionaalselt palju oma ärkvel oldud ajast pööningul peegli ees oma privaatseid kehaosi stimuleerides ja peeglis elutsevale deemonile ei jää see sugugi märkamata. Käib sutsti peegli seest väljas ja meelitab naisterahva endale järgnema. Esimese hooga ei paistagi midagi väga hullu, aga kui naine poolihääli vihjab, et võibolla ikkagi selline peeglitaguses maailmas elamine ei ole tema jaoks, siis läheb asi kurjaks.

Olgu siis kohe ära öeldud, et pornofilmina täielik läbikukkumine. Vähegi empaatiavõimeline vaataja saab ju aru, et peategelane ei ole vaimselt päris terve ja sellelt platvormilt on tema osalusel filmitud seksuaalakte raske kuidagi erutavaks pidada. Mitte et see üldse vist lavastajal eesmärgiks oleks olnud, teha pornofilmi, mis vaatajat erutaks. Majaproua järgi õhkaval veidi lihtsa moega aednikul aitab pingeid maandada ta oma õde, kohe järgmine keerulisevõitu teema, mis pigem paneb ebamugavusest nihelema ja seda mitte sel põhjusel, et kitsavõitu püksid jalga said. Ja isegi kui peeglitagusel maal nimetud ja taustatud inimesed improviseeritud orgiaga esinevad, siis ei ole seal mingeid tundeid või kirge, vaid igavlev dekadents. Topin-poolenisti-kooritud-banaani kellelegi-mingisse-kehaõõnsusse-ja-hammustan-sealt-otsast-natuke-sest-mul-on-igav-ja-mitte-ühtegi-paremat-mõtet-parasjagu-pähe-ei-tule-stiilis dekadents. Ja erutavamaks ei lähe. See võib muidugi puhtalt minu viga olla, aga natuke tõmbas meeleolu alla ka see, et mingite kohtade peal, kui silmad kinni panna ja kuulata, siis oleks võinud pakkuda, et Jaws käib.



Õudusfilmina aga. Päris ebamugav vaatamine. Selline, mida väga kellelegi soovitadagi ei oska. Päris rasked ja julmad teemad tulevad sisse. Kindlasti mitte selline tore ja helge rümbarebu, mida vaadates saab mõnusalt loba lasta ja mõne vahva joomismängu välja mõelda, vaid selline rusuv ja räpase tunde jättev, mille vaatamise järel tahaks kuuma dušši all käia.

Nii et vaadata omal vastutusel. Oluline on ta eeskätt aga oma aja märgina, kurioosumina. Et kellelgi on tõepoolest tulnud pähe mõte segada õudus ja porno ning on olnud lootus sellega kinodest raha teenida. Ambitsioonikuse ja kastist välja mõtlemise eest võib muidugi tunnustada. Mul on aga hea meel, et selline žanrite sümbioos moodi ei läinud.



 

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9927)