Luitsmetsa Liine laskus kulunud trepi naginal kõrtsikorrusele, kui kummaline kihelus aluspõlle-pitside vahel ta paigale naelutas. Liine surus huulilt lipsanud ehmatushüüde maha, toetas kannikad tammisele astmele ja kuulatas.
Jahedavõitu kojas levisid koos kasetohusuitsuga lõbumaja hommikuhääled. Õue pool, kitsukeses köögis kummutas keegi kaebliku laulujoru saatel allikalt toodud vett suurde pesupalisse. Sealsamas kõrval kostis jääkrähmulise akna tagant mitmehäälset laterdamist – õige mitu naist olid halla trotsides end väljakäigu juurde järjekorda seadnud ja peksid nüüd keelt tunaõdagu juhtumiste üle.
Vaiki ei olnud ka ülakorrus. Nagisesid mööblid, kolisesid ööpotid, kalidori kaugemast sopist kuuldus aga püüdlikku mitmehäälset õhkamist, sest sääl harjutasid paar piigat võidu, kuidasmoodi peab hüüdma, kui tahetakse märki anda, et kunde on nendele väga hää – just nõnda, nagu Berliini preilikesed õpetanud olid. Nood preilikesed tegid teenistust Bellevüü võõrastemaja peentes numbritubades, kuid käisid väikese tasu eest pahakspanuta kõikides Jurjevi salongides õigetmoodi õhkamise tundisid andmas.
Ehk on need väljamaa kunstid temagi hädas süüdi, arvas Liine oma tagapoolt astmeserva vastu nühkides. Kihelemine pitsi all ei andnud küll päriselt järele, muutus aga kuumavaks surinaks, mis mõne kandi päält koguni meeldivgi tundus. Väljamaa kunstid või siis toores siid, otsustas Liine. Ta küll ei teadnud päris täpselt, missugune just peaks toores siid olema, aga pesukaupleja sirmi tagant oli ta kuulnud linnaprouasid sellest kõnelevat. Ning siidi moodi olid helkinud ka selle võõrastsugu rändaja alusriided, kellele ta nädalapäevad tagasi terve õhtupooliku oli kinkinud.

Liine sõtkus end ettevaatlikult läbi kleidisiilu ja arutles eneses, mida ette võtta. Üks oli selge –
emand Barbaarale ei tohtinud enne kurtma minna, kui suurem selgus käes. Terve Barbaara äri arstliku ülevaatuse tõendused ja teeninduse lubatähed olid alles hiljaaegu korda aetud, kõigil kenasti riigi-kull pääl. Kui nõnda ruttu uue ihuhädaga lagedale tulla, on ilmselgelt süüks iseenese hooletus, ja need hõberublad käseks Barbaara tüdrukul omast karmanist välja maksta. Kooliraha, nagu tal sel puhul kombeks oli ütelda.
Aga päev alles ärkas ja kundede tulekuni võis kulutada aega.
Veel jõuaks turule asja teha ja seekäigus ennustajamoor Sabiine jutul käia. Liine kaalus seda mõtet, ei kiirustanud aga tõusma. Sabiine oli jutukas ja heasüdamline, aga arvatavalt tahaks temale jällegi mõnd haisvat tõmmist kaela määrida – justnagu Liine ise ei oskaks sinepit ja tökatit hanerasva sisse segada. Ja takkapihta nõuaks Sabiine veel õigust kaartisid panna.
„Tuleva nädala sees sul tuleb tegemist mõnetosina meesterahvaga; mõni nendest on kehvemal, mõni jõukamal järjel, osa nendest on tumedatverd, teised heledatverd.”
Justnagu Liine ei oskaks nõndapaljukest oma päägagi oletada – maksa selle nalja pääle siis veel neli kopikat.
Ennustajamoori vastu kõneles ka asjaolu, et tollel alati isu oli mõnda uut nõiduskivi maha müüa. Viimati oli moor Liinele kaasa andnud kuupaiste-kivi, mis läikis kenasti ja kumas vastu valgust. Selle pidi ööseks enesele nihvli vahele pistma, siis maksvat kunded terve järgneva nädala heldesti pääle. Aga kui Liine siis oli selle juhatuse järele talitanud ja pärast päeva-ajaks kalli kivi klaasi sisse pesusse jättis, ei olnud kivist õhtaks enam ivagi järel. Ja imelikkude kommetega vanapoiss Aia uulitsalt, kes lõuna paiku teenindusel käis, teatas, et Liine maitseb niikui piimakompvek. Pääle maksis vanapoiss tõepoolest heldesti, aga naeris ise seejuures nii hullupööra, et Liine enesele sealsamas vandus mitte iial enam kivisid nihvli vahele pista.

Liine ootas, kuni piinlise meenutuse õhetus palgetelt hajus, ja uuris trepipulkade vahelt salakesi allkorrust – esteks oleks hää, kui saaks nõu oma maja rahvalt.
Kõige paremate tarkustega oli siinmail muidugi student-naturalist, kellele pisikese tasu eest pööningutuba üüriti. Too aga oli juba enne päevatõusu üle väljade tõtanud.
Liine kõrtsutuba mõõtev pilk jäi pidama sihvakal Vikal, kes aknavalguses puhvetikappi korrastas, endal põsed varajasest tunnist hoolimata maitsekalt roosaks mukitud. Vika oli Peterburi kooliga ja iga kundet tema juurde ei lubatudki. Ainult need, kes teadsid õigel moel kübarat kergitada ja pärida: „On’s noor Timofei ka jahiretkelt tagasi?”, juhatati kölnivee-hõngulise lehvikuripsutuse saatel erikülaliste jaoks ette nähtud tagakambrisse.
Jõudnud kindlale otsusele Vika käest nõuabi küsida, sügas Liine end veel kindluse mõttes, tõstis kleidisaba trepilt ja asutas üle kõrtsitoa minema.
Tema tee katkestas külmundlõhnaline kevadetuule pööris, mille saatel marssis eesuksest sisse hingeldav emand Barbaara, nööriga kokkuseotud kompsud kaenlas. Tema järel paiskus tuppa tihaste tsiititamine ja lehmade ammumine, mis andis tunnistust, et nende seestpoolt nii linnaline asutis paiknes kesk luhaheinamaad, sääl, kus Meloni uulitsa päält laiali vonklevad vankriroopad hargnesid linnaääre-rahva põllulapikeste vahele.
Kõrtsihoone ehk „saloone”, nagu seesuguse moega ehitust pidi nimetama, oli ehitanud Barbaara ema, ühesilma-Adella, kes noorest-peast läks Koloraado-maale õnne otsima ja tuli aastate pärast tagasi, üks silm pääs, käima pääl tütar käevangus ja karman kullapuru täis. Koos ehitati võõramaa-kavandite järgi „saloone” ja pandi püsti äri, mis ei olnud ehk nii auvääriline kui Bellevüü numbritubade preilnatel, aga ikkagi igat kanti uhkem kui ülejõe agulite litsitoakeste tegemised.
Liine ise ei olnud ühesilma-Adellat kunagi näinud, aga mäletas oma õndsa ema jutte marulistest piduõhtutest ja võistu pääle viinajoomisest, milles Adella alati võitjaks jäi.
Seesugust ehitust, nagu nende saloone, ei olnud kolme kubermangu pääle rohkem teada. Saksad arvasid seda labaseks ja pentsikuks, moodsam linnarahvas aga märkis õigusega, et väljamaa ehitusviisid siinsete talvede vastu hõredaks võivad jääda. Hõreduse häda püütud küll aastakümnete vältel kõrkjatuustide ja takuga leevendada, nõnda et luhaheinamaa tihasedki igal talvehakul saloone seinapragudest enesele kodupoolist said. Ainult pritsumeeste päälik, kes pühapäeva pärastlõunati Barbaara-emanda seltsis kohvi maitsmas käis, vangutas pääd ja manitses aina, et sadat aastat saloone ei näe, kui seda aina taku ja tohuga toppida.
Niipalju jagus vastsetel äriettevõtjalastel nuppu, et võõramaa moega ehitus kõrgemate postide otsa säeda, nõnda et suurveed sisemusele suuremat häda ei saanud teha. Irvhammastele andis see küll alust saloonet kõrge seelikuga kõrtsuks nimetada. Emand Barbaara aga naeris selliste juttude pääle suure häälega ja luges sisse tulnud lisakopikad kõlinal kokku.
„Liine!” hõikas Barbaara nüüd, kui oli hinge tagasi tõmmanud. Hüüd sundis vakatama nii tihased kui lehmad ja hetkeks pidas ka kogu kõrtsimaja korralduste ootel hinge kinni.
„Liine,” kordas Barbaara juba vaiksemalt, kui teda trepi vahel märkas. „Parunipärijad Ülejõelt tarvitavad koduteenindust. Säed end korda. Teeninduse aeg algab keskpäevaga peale.”
Liine, kes oli siinsamas rõdusammaste taga sündinud ja kasunud, teadis, et vasturääkimist ei ole.

***

Jahtuv õhtukuma tantsiskles läikiva samovari punnkõhul. Koos päevasoojaga oli Jurjevi küngastele kogunud rahutuid vihmapilvi, mis aina jõudsamini tungisid jõeoru pääle ja peletasid vete kohal luuranud lumekaetust. Nüüd nähtus, et ülemvõim jääb lõplikult tinastele kõuepaunadele ja peagi on küpsemas esimesed piisad.
Härrastemaja Ülejõe kõrgemal pervel pakkus liigagi hääd posti ilmavaatlusiks ja vaid viisakusest majarahva vastu hoidus Liine ümber pöördumast ja avalikult aknasse vahtimast. Seda hoolsamalt uuris ta aga taevaste jõudude heitlust samovaripeeglis.
Mõnel muul päeval oleks ta hää meelega sakste seltsis juttu veeretanud ja põnevusega kuulanud, kuis need mets-inimeste elust kõnelevaid reisikirjasid ette loevad. Erinevalt muust saksarahvast ei põlanud eraklikud kaksikud – luider vanapreili ja pooleldi lapsemeelne härra – ei saloone ehitusviisi ega isemoodi kombeid ning sagedasti tarvitasid mõlemad Barbaara tüdrukute koduteenindust. Majateenijad saadeti siis muis asjus linna pääle ja pärast teenindamist pakuti tüdrukuile ikka head ja paremat. Ka meeldis veidrikest pärijatele pikemalt juttu veeretada ning nad maksid Barbaarale selle eest veelgi pääle, kui töötajad-tüdrukud tagasitulemisega väga öö pääle jäid.
Liinegi oli täna hakatuseks hullanud preiliga, siis lasnud tollel end vannitada ja juuksepalmikuid säeda, seejärel aga lustinud tundide viisi härraga. Nüüd kuulas ta viisakalt, pää viltu, kaksikute arutluskäikusid mets-inimeste pulmakommetest.
Liine mõtted olid aga mujal. Kihelus, mis vannitamise järel sugugi ei kadunud, ei lasnud temal ühel viisil paiga pääl istuda, ilma et end iga veidi aja eest kehitama poleks pidanud. Hää meelega oleks ta tahtnud aegsasti ära koju pääseda ja omas kambrikeses end salakesi tohterdada. Lisaks tuletas samovari-ilmavaatlus temale iga hetkega meelde, kuidas ta ennelõuna-jahedas võerile tulles oli usaldanud jalga panna kuiva-aja kingad, mida pori võis väga rikkuda, kuid kalossid edevuses sinnapaika jätnud.
Nõnda istus Liine kui söepannil, kuni kaksikud ometi oma kultuuraliste juttudega lõpule said.

Kinganinad kahmatuva pori pääle jälgesid tegemas, kiirustas Liine sinnapoole, kus tumenevatel veekeeristel peegeldas puusilla lauge look. Saaks tema sillast üle, oleks linna serv juba õige ligidal; siis võtaks tema täie iiliga joosta majade vahelt läbi heinamaa poole! Mingu või kingad raisku, pääasi kui enne suuremat sadu koju saab.
Aga sääl rebestaski kõueprahvatus pilvelaamade õõtsuva ihu ja teele rabisesid soojad rasked piisad.
Liine tõstis käevarre silmile varjuks ja tõttas pooljooksul edasi, püüdes tulutult vältida roobastes paisuvaid porilaukakesi. Vihmamüra summutas muud helid ja nii ei pannud Liine selja tagant kuulduvat mürinat enne tähele, kuni voorihobuse niiske kere tal tee tõkestas.
„Ptruu!”
Liine taganes mudapritsmete eest ja püüdis läbi vihmakardina aimu saada, kes troska pukis istub.
„Barbaara käskis sinu Ülejõelt pääle korjata!” hüüti suure vahariidest mantli varjust. „Kobi pääle!”
Voorimehe häält kuuldes tundis Liine, kuidas tigedus ta kõri nöörib.
See oli Jerofei, voorimeeste seas kõige alatum. Ikka ja jälle kippus too saloone-rahvale „abisse” ja ilmus kui maa alt välja, kui tüdrukuid oli vaja sõidutada. Kuid sõidu pääle kippus tema alati reisilisi omaks tarbeks pruukima ning seda palju häbenematumalt kui teised voorimehed.
Kas oli Barbaara ehk ta hooletusest aimu saanud ja noomituse pärast selle roisu temale pitsituseks saatnud, mõtles Liine ärevusega ja püüdis hobuse ninast mööda, silla poole põigata.
„Mes sa jandid sääl!” müristas voorimees naerda ja sundis kõrvi edasi. „Saad veel kopsuhaiguse külge, pärast teeb Barbaara mind süüdi… Kuuled või? Kobi aga heaga pääle!”

Vihmarabin troska ülessetõmmatud lõõtsikkattel valjenes aina. Liine puges sügavale istmenurka ja kiskus seelikuid pritsumise kaitseks koomale. Riietega askeldades pani ta aga tähele, et sugugi ei kostnud rattapõrinat, mis oleks märkinud puusillast ülesõitu. Ta vaatas üles – no muidugi oli see masuurikas suuna allavett võtnud ja viis teda ringiga hoopistükkis kivisilla pääle.
Säält üle saanud, jäi munakivimürin vagasemaks ja troska sirmi tagant võis kurakätt aimata kaluripaate täistikitud kallast, hüvakul aga kumasid gaasilaternate uduses helgis kaubahoovi sambad ja pritsumaja torn. Veel vilksas mööda puid, maju ja telegrahviposte, aga troska ei aeglustanud. Pika venitamise pääle sai ometigi otsa pikk soovimata silmus ümber parklai-aia ning troska lõgistas valgustamata külgtänavasse kusagil Toome nõlva varjus, kuhu lõpuks pidama jäädi.
Liine sundis oma jahedaga kangeks tõmbunud kontisid elule. Kui ta õige kärmeste välja tänavale jõuab, võib veel õnneks minna ja tal pole vaja Jerofei himudega tegemist teha.
Aga juba lämmatas teda odava tubakaga tembitud silgu ja viina lehk ning troska rappus voorimehe raskest astumisest. Jerofei tõstis ta iseenesestmõistetava nohinaga istmele tagasi ja lükkas seelikud hooga üles, nõnda et vihmaniiske õhk sabaalust jahutama pääses.
Liine teadis juba, et äraütlemise peale olid voorimeeste karvased kõrvad kurdid. Jõuga vastu hakata polnud ammugi mõtet. Oli ta ju mitmeid kordi näinud, kuis Barbaara mõnel õrnemal piigal muhkusid ja lõhkist mokka tohterdab, ise emalikult õrn, kuid vankumatu – sündigu mida tahes, sajatust väärt pahategu on see, kui teo eest maksmata jäetakse.
Võlajutuga võis selle eest julgesti emandale kaebama minna. Barbaara mõistis kuues keeles sajatada nii, et jõgi seisma jäi, ja kopikate keelt mõistsid ka voorimehed. Kui Barbaara teinekord kalaturul, kus nood sibulasilku ja muud meelismaiust nõutamas käisid, suure häälega „intresse” sisse hakkas nõudma, pagesid kassid katuseräästast, särjed sukeldusid põhjamudasse ning sadamamooride naeruse praalimise saatel rändasid alandlikuks tehtud voorimeeste paunadest tsaarikalkunid Barbaara põlletasku.
Osavamad preilid mõistsid sellist korraldust ära kasutada ja pressisid sedamoodi vahel mõnegi tasuta sõiduotsagi välja. Sellele mõeldes sirgus Liinel lootus sant olukord hoopis enese kasuks pöörata. Küllap saab veel hoolt kanda, et kaup nüüd nõnda selgesti tema kahjuks langeb, et Jerofei võlga jääks ja temale Barbaara kallale saaks ässitada.
Kui ta pää kõrvale keeras, ei häirinud ka voorimehe silgusegune viinalehk nõndavõrd. Et tal ka meelest oli läinud ninatropid tasku valmis keerata, kui linna pääle tuli. Õppisid ju kõik Barbaara hoolealused plikast-peast ära, et igasugust kundet saab vähem vastameelseks teha, kui enesele nelgiõliga niisutatud närtsukesed ninasse pista. Ja kunded, keda nõndaviisi meeldivamaks tehti, maksid tihtilugu veidi pääle – justnagu iseendale ja mitte tüdrukule hääduse eest. Ka Bellevüü moodi õhkamise tundisid hakkas saloone-rahvas sellise kasu lootuses võtma.
Ongi käes, mõtles Liine. Niimoodi saabki tema sellest pitsitusest suuremate kasudega välja tulla! Püüdlikult huuli rõngasse seades lasi ta kuuldavale mõned preilnatelt õpitud ilusamad õhked.
Kuid voorimees Jerofei ei hoolinud peenematest kommetest.
„Missa kisendad!” käratas too hoopis ja rapsas higise ihu naisest eemale. „Tood mulle veel sandarmid kaela!”
Vahariidest mantli haisvaid hõlmasid kokku tõmmates tõukas ta Liine kiirustades troskast välja, nii et see pidi käpakile kukkuma.
„Aga tasu?” kurjustas Liine seelikusabasid märjalt sillutiselt kokku korjates.
„Tasu? Sinule? Mille eest?” Jerofei ronis parastaval ilmel pukki tagasi. „Kõik on ju tasa – said Ülejõelt pika sõidu.”
„Sa tõid minu kodust kaugemale kui ma enne olin!”
„Ma tõin su kuiva jalaga Ülejõelt ära – täpselt niisugune kaup mul Barbaaraga oli. Pool versta tegin veel omal kulul otsa. Oleksid sa õigel ajal selgesti märki andnud, et tarvis kinni on pidada...” Jerofei irvitas ja pistis paberossi ette. „Sa täna mind parem, et ma niisuguste vigurite pääle sind üleüldse veel sõidutada võtan. Noh, nõõ!”
Liinele tungisid suurest pahameelest pisarad silma. Va tõhk oli ta üle kavaldanud! Kõige enam vihastas teda asjaolu, et kuigi ebaõiglus oli siinkohal selgesti näha, pidi kaubavahetuse ometigi ausaks tunnistama ja isegi Barbaaral ei oleks kuskilt kinni hakata. Ja ka koju pidi ta kõige selle nalja pääle ise kõndima!
Aga vähemasti ei sadanud enam ja äkiliselt möödaläinud äikesevihm oli jätnud maha isemoodi pakitseva soojuse. Ka oli tal kiirustamise ja kurjustamise vahel kihelemine natukeseks hoopiski märkamata jäänud.

Liine rapsis end puhtaks ja ajas kübara pääs otseks. Kui kabjakobin oli täielikult Toometaguse udu sisse hääbunud, kaevas Liine alusseelikute vahel ja koukis salataskust pudelikese aniisiviinaga. Südametäies kummutas ta pool pudelit ühekorraga põske ja vuristas punnsuutäit hoolega hammaste vahel, kuni piirituseaur ja vürtsid ta pääkoopaid täitsid ning silguhaisu taganema sundisid. Siis neelas ta vägijoogi kulmugi kergitamata alla.
Sedamaid täitis soe sumin ta sisemust ja meel läks hulga lahkemaks. Kevadeõhtu udu tõotas salapära ja tuuleiilid kandsid Toome päevapoolsetelt nõlvadelt ärganud mulla hõngu, mille seest esimeste nurmenukkude pääkesed jahedale vastu pannes välja pungitasid.
Liine hingas sügavasti sisse ja välja, raputas ennast – justnagu lombis suplevad varblased pori maha heidavad, ning asus pudelikest peidukohta tagasi panema.
Salatasku kinni nööpinud, ei raatsinud Liine ometigi kätt seeliku seest soojast välja kiskuda. Enesele lohutuseks ja justkui üleilmlise korra kinnitamiseks silis endal õrnasti seesmisi reiekülgesid ja paitas ka pehmemat nahka.
Sääl pani ta tähele, kuidas hommikune kihelemine tema sisse tagasi tuli. Kuid sedakorda muutus kihelus pea kohe mõnusaks surinaks, mida saatsid hoopis teistmoodulised tundmused. Justkui kevade-elule ärkas tema ihu – väga teistmooduliselt kui kundesid teenindades ning veel hoopis teistmooduliselt,kui voorimeeste rohmakat pääletükkimist välja kannatades. Surisev äratus tundus nõnda meeldiv, et Liine pää kassi kombel kuklasse surus ja raskesti hingeldama pidi.
Rõemsas hämmelduses hakkas ta uue jõuga kodu poole astuma. Kuid isemoodi tundmused alles kogusid hoogu. Jõudnud vaevalt lähema laterna alla, pidi Liine õhku ahmides seisatama.
Õhetav palang kerkis ta kaela mööda, seelikualune tuksus tundmata jõudude meelevallas ja kõrvus omaenda südame kloppimist kuulatades tundis Liine, kuidas temagi nurmenukk künkast kevadesse pressib.
Asjata püüdis Liine teed jätkata. Aina tugevamad vapped täitsid ta keha, kuum allikas pulbitses temas ja selgroogu paitasid seestpoolt tulised jutid, mille eest kuskile pääsu ei olnud. Aina tugevamaks kasvas kevade-tuli tema sees, kuni Liine tundis, et otse lõhkeb hääde tundmuste kütkes. Vankudes haaras ta gaasilaterna varrest ja ta rinnast pääses talitsuseta metsalise kisendus, mis hakiparved puudelt põgendusse sundis.
Õnnepisarad silmist sorisemas, karjatas Liine veel ja veel, kuni seesmine jõud tasasemaks jäi ja ta jälle rahulikumalt võis hingata.
Öötuul ja õnnis vabanemise tunne saatjaks, astus Liine kindlate sammudega alla jõe poole, tegemata muret sellest, kas sattus kingakene veelompi või seelikupits poris lohises.

Kui Liine kingade lirtsudes viimaks heinamaade veerele jõudis, paistus saloone esisel poriplatsil mitu kahehobuse-vankrit ja valgust kumavast kõrtsutoast kajas pillerkaar kaugele.
Kuid Liine tähelepanu köitis hoopiski hubisev tuluke pööningukambri aknas. See tähendas, et nende õpetatud üüriline oli päevastelt retkedelt tagasi ja ometi sai Liine oma mures kellegi hea nõu pääle loota.
Allkorusel käis hilisõhtune meelelahutamine täie hooga ja kellelgi polnud asja märgata, kuidas Liine köögipoolsest uksest majasse tuli ja kära tegemata üleskorrusele lipsas.
Ta viskas üleriided oma kambrikesse ja kasis end kahe äädikaveega. Siis ronis ta kikivarbil järsust trepist ülesse pööningupealsele, kus tuvipesade ja koli vahel peitus kaldus laega toapugerik ja selle logiseva ukse taga saloone ainukene lihtüüriline – taimeteaduste student Juulius.
Ujedat noormeest jätsid saloone-rahva võlud täiesti külmaks, küll aga ei peljanud ta teinekord väiksemaid hädasid tohterdada, laboratooriumist apteegi-rohtusid näpata ja vahel ka muidu ilma-asjades arvamist avaldada.
Praegu leidis Liine Juuliuse aga hoopis imelikus meeleolus. Selle tavapärane ujedus oli kui käega pühitud, tema elav askeldamine täitis kogu toakese kitsuse ja ta silmad hõõgusid petrooli-lambiga võidu.
Liine ohkas sisimas. Oli näha, et päevased ettevõtmised noormeest nõnda erutanud olid, et temale midagi muud pähe ei võinud mahtuda. Liine otsustas oodata, kuni nooruk end tühjaks räägib ja lõpuks tähelepanu temalegi jagub. Seda, kui hädasti kuulamise kunst tema ametis ära kulus, oli ta varemgi tähele pannud.
„Kas mõistad! Tali sai mööda ja meie pääsesime ometi viimaks väljavaatlustele!” hüüdis Juulius. „Ja mitte niisama vaatlustele – professor Kuznetsov viis meid omaenda troskaga linnast välja nurmede pääle!”
Selle troska-jutu pääle vedas Liine küll korraks nina kipra, ei ütelnud aga midagi. Koogutas vaid pääga, kuni noormees vadistas kõiksugustest lillerohtudest, mida tema kõiki väljade pääl ülesse joonistanud oli, ja siin-seal lausus jutu vahele tähenduserikkalt: „ahsoo”.

Kui student siis lõpuks rahunenult maha istus, sai Liinegi ometi muret rääkida.
„Vaata, ega muidu poleks ju midagi, aga meie alles saime tohtrilt teeninduse lubatähed kätte, riigi kull puha pääl,” lõpetas Liine. #Ma niisama ei tahaks kohe uuesti tohtri kulu teha.”
„Ju on mõni kunde mandavoskad majasse toonud,” arvas Juulius. „Nendega on lihtne, ma toon sulle meilt laborist mõned pulbrid.”
„Vaata, seda minagi esiti arvasin. Aga küll ma juba mandavoskat tunnen. Nood ajavad pahasti kihelema, et võta kas saapahari appi. Need… need uued teevad ju hoopis immelikkusid tempe. Näh, eks sa kae ise.”
Liine tõstis silmapesu-kausi põrandale ja säedis end ise selle asemele pesupuki otsa, tõmmates asjalikult seelikuid tagasi, sellal kui student väljavaatluse-kohvrist suurenduseklaasi otsis.

Juulius kissitas luubi taga kõigepealt üht, siis teist silma. „Mingi liikumine oleks siin nagu tõepoolest, aga suurendus jääb puudulikuks…” Ta kompas Liine kingukest ettevaatlikult kolme sõrmega.
Liine tundis, kuidas tal jällegi tuline jutt selja sees jooksis, nõnda et silmad pahempidi pöördusid, ja taas pääses ta kõrist metsinimese-moodi huilatus, ehk küll hillitsetum kui ennemalt tänaval.
„Oi!” Student astus ehmunult sammu tagasi. „Kas sul on halb?”
„Ei-ei, peris hää on.” Liine paotas kutsuvalt seelikuid. „Tahad? Täitsa ilma maksuta. Mul on kundedest vaba aeg.”
„Oh ei!” Noormees punastas. „Sa ju tead - ma… Mind ei paelu niisugused asjad. Minu ainukene muusa on Flora!”
„Hüva pääle.” Liine korjas seelikud säärte ümber tagasi ja jäi jalgu kõlgutades pesupukile istuma. „Kus man’d jäingi. Jah. Nägid nüüd ise, mis nad teevad. See on nii teistmoodi…”
„Ja nüüd ei kihele siis sugugi?” uuris Juulius. „Kõnele punktipealt, kuidas see tundmus tekkis ja muutus!” Tema silmis süttis teadusliku õpihimu kirgline leegike, millist ükski sellemaja-naistest esile kutsuda ei võinud, ja ta kätte ilmus ei-tea-kust väike vihuke, kuhu ta pliiatsisöe krabinal rutulisi ülestähendusi tegi.
„Nojah. Hommikupoole mina panin kihelemist tähele. Nõnda kestis see päeva aja ka. Kuni siis seal tänaval, niikui rääkisin – kõik oli korraga väga paha ja siis läks minul ihu imelikuks ja äkitsi sai kõik ülearugi hää.” Liine suu kiskus meenutades vallatule muigele. „Ja sealt ma tulin otse sinu jutule,” lõpetas ta.
„Ja sedamoodi tundmust ei ole sul varem esinenud?” päris Juulius oma kirjavihu tagant.
„Vähekene ikka. Aga nõnda vägevasti… Kui siis ehk veidikene, tookord kui meil käis see inglis-preilna kaupa näitamas. Mäletad ehk – sina olid just sisse kolinud, oli selline ruudulise kohvriga.“
„Jajah, Oksfordist naisterahvas, mäletan.”
„Tema lasi meil katsetada uudis-raviaparaati. Sellele pidi jõudu sisse väntama ja see siis võbises muudkui… Selle käes pidime küll kõik karjuma.” Liine turtsus naerda. „Need Bellevüü-preilnad peaksid niisuguse kära pääle vist küll ära minestama! Ei ole koolituse haisugi küljes!”
Juulius kirjutas veel paar rida ja jäi siis mõttessevajunult märkmeid vahtima.
Liine hüppa pesupukilt maha. „Ma nüüd lähen. Muidu veel Barbaara mõtleb, et ma öö pääle jäin.”
Juulius noogutas pilku tõstmata. „Jajah. Kui midagi muutub, tule ütle, ma panen vaatluste juurde kirja.

***

Mõned ööd hiljem ärkas Liine omaenda häälekõla ja sängi kolina pääle. Ta palged õhkasid kuuma ja süda tahtis rinnast välja hüpata. Hinge tagasi tõmmates püüdis ta selgust saada, kus tema õigupoolest paikneb.
Temale olid kangastunud alasti mets-inimesed, kes kogusid ringi tema ümber ja ta kätel lilledest altarile kandsid, sääl teda iga kandi päält hellitasid ja kõige pehmematele paikadele õrnasti suud andsid. Ärkveloluski raputasid teda veel magusad vapped ja rammestav palang valgus lainetena üle ta uneõhetuses rinna.
Veel püsisid meeltes nähtud pildid ta silma ees – kõrge kivist mets ja lillepadrik selle ümber, valgustuseks taevas aga tervelt kolm täiskuud. Mida rohkem Liine aga meenutada püüdis, seda enam taandusid võeramaised kujutused ta kahjatsuseks kambri hämarate kujude ees.

Ühes virgumisega tuli talle aga ka jätku-vaatluse soovitus meelde. Paljajalu ja juuksed lahti, maldamata küünalt süüdata, kobistas ta tasa pööningutrepile.
„Juulu! Kuuled? Kas sa magad?” hüüdis ta tasa ja lõgistas ukselinki. Peagi kostis teiselt poolt tuletiku kraapamist ja student avas haigutades ukse.
„Sa ütlesid, et ma teada annaks, kui midagi muutub,” seletas Liine ja sättis end juhatust ootamata pesupuki otsa õieli. „Nüüd on nad hakanud mind unes kimbutama. Mina arvan et nemad kõnelevad minuga! Ainult ma ei saa midagi aru.”
Juulius uuris üksikasjaliselt Liine kintsuvahet ja pomises võeras keeles enesele nina alla. Siis pani ta taskuvihu käest ja päris tavalises inimese-moodi kõnes: „Kuidas sa niiviisi magada saad?”
„Ega väga ei saagi,” tunnistas Liine. „Nõnda kui silmad kinni panen, hakkab muudkui üks trall pääle. Esiti suriseb, siis kuumab, siis tuksub ja siis jällegi hakkab nõnda hää, et peab õkva kisendama. Kui ma siis vähe viirastangi, näidatakse imelisi piltisid võerat moodi maast, mida küll vististi olemas ei ole. Ja kui püüan lähemalt vaadata, siis muutuvad need pildid uduseks ja näidatakse kõiksugu muid mõnusaid tempusid. Sellepääle ärkan ma siis päriselt ülesse.”
Liine võttis vastu studendi pakutud veeklaasi ja jõi suurte sõõmudega. Nüüd oli ainuüksi enda seisukorra kirjeldamine ta kihku täis ajanud ja ta rind kerkis sügavates hingetõmmetes.
Liine piserdas enesele vett jahutuseks kaela-auku. „Kui ma oskaksin nendele elajatele kuidagimoodi märki anda, et nad kogu aeg ei sehkendaks, vaid ainult siis, kui minulegi sobilik on.”
„Jajaa.” Juulius sügas pliiatsiga kõrvatagust. „Selleks, et me saaksime nendele märki anda, peame meie enne teadma, mismoodi nemad sinule endast märki annavad. Tähendab siis, mismoodi nemad sinule tundmusi tekitavad. Näituseks, et kas meil on tegu kihvititusega ehk siis mõne muu loodusejõuga.”
„Uurime pääle!” Liine noogutas innukalt. „Minu pärast kasvõi kohe. Sest und ei ole mul ju niiviisi koguni võimalik leida!”
„Mina aitaksin häämeelega.” Juulius naeratas kohmetult. „Aga nagu isegi näed, minul siin suurem asi laboratoorium ei ole, ainult suurendamisklaas taimekeste uurimiseks. Ja kui asjasse on tõepoolest segatud elektrid, siis on meil kindlasti rohkemat tarvis.” Ta nohises veidi aega enese ette, justnagu millegi üle järele mõeldes.
„Võib-olla saab siinkohal aidata minu sõber Nikolai...” alustas ta kõhklevalt. „Temal jaguks nii tarkust kui instrumentisid. Ainult et... Stuudiumist heideti tema välja, sest et tema anatomia-teatris ühte surnut proovis elektri-jõul kõndima panna. Tollest sündis hirmus pahandus ja sestpärast ei taha tema päeva-ajal sugugi oma nägu uulitsa peal näidata. Kui sina julged temaga tegemist teha, siis võiksime selles asjas tema abi tarvitada.”
Liine ei mõtelnud pikalt. „Mis minul karta! Too aga oma sõber siia.” „
„Ei, seda ei või kuidagi,” laitis student nõu maha. „Nagu ütlesin, ei taha tema ennast sugugi avalikult näidata. Ja pääle selle paiknevad kõik uurimiseriistad ja leiutused tema töökojas. Neid kõiki siia tassida oleks üsna võimata.”
„Siis pead sina mind sinna töökotta viima,” otsustas Liine.
„Ja Barbaara annab sinule niisama lihtsalt õhtad vabaks, et sina saaksid kahtlasis töökodades ringi kolistada?”
Liine muigas esiti selle ettekujutuse pääle, kuid jäi siis mõttesse. „Ei, selle pääle ei maksa tõesti rehkendada, et mina kallil tööajal võiksin omaks lõbuks ringi litutada. Kui aga mind oleks tellitud koduteenindusele, siis saaksin küll välja käima. Ainult et koduteeninduse eest võtab Barbaara pool maksu ette.”
Maksu-jutt pani studendi jällegi kohmetuma. „Nikolai on küll hää sõber, aga seda mina vististi küll ei julge paluda, et tema sinu uurimise eest veel pääle maksaks.”
Kuid Liine nõu oli nüüd nõnda kindlaks kasunud, et äraütlemine tema silmis hoopis võimata näis. „Ettemaksu panen mina ise välja!” teatas ta ja jätkas rutusti, et ei jõuaks eneses kahtlema lüüa: „Mina olen ju aastapäevad ikka veidikene kõrval pannud, sest et minul kindel nõu oli enesele pruugitud jalgratast osta.”
Nii peenikene plaan ajas Juuliuse vägisi naeru pugistama. „Nii et sina maksad ise enesele pääle!”
Liine põrutas rusikaga vasta pesupukki. „Ja vaat maksangi! Kui selles asjas aga arutust ja kergendust saab.”
„Aga teinepäev sa ei raatsinud tohtrile mineku kulugi teha?”
„Tohtri juurde ei taha mina nüüdki minna,” kinnitas Liine. „Sääl tehtaks kõik selle hääks, et needsinased maha tappa ja mind neist tundmustest priiks teha. Aga kas tead, mina hakkan nendega peris ära harjuma – kui nad ainult rahus magada laseksid. Mina tahan et need mutukad minu külge alles jääksid ja meil ühesseltsis hää oleks!”

***

Ülejärgmisel lõunal avaldas Liine teistega ühes imestumist, kui saloones levisid sosinal kuuldused et „poiss on erisaadetuse toonud”, ise aga pidas rõdupulkade vahelt salakesi vahti.
Kummarduse saatel andis Juulius Barbaarale üle pitseeritud ümbriku, millele olid peene akadeemilise sulega maalitud kirjad ja mille küljest levis teaduseasutistele iseloomulist väävlihõngu.
Esialgu keerutas Barbaara ümbrikku umbuskliselt ja ladus selle sisu kulmu kortsutades kõrtsiletile. Kui siis aga ümbrikust lisaks kirjale ja rahatähtedele pudenesid välja mõned apteekri-paberist keeratud ruudukesed, ajas emand mokad häästmeelest prunti ja luges sõnumi endamisi noogutades veelkord läbi.
„Liine!” kaikus peagi läbi korruste käsklus, mis aknaruudud värisema pani. „Sinu pääle on tellimus! Üks erakline prohvus tarvitab kolmel õhtal koduteenindust!”
„Et aga sakstel järsku meie Liinekese järele nii suur himu on tekkinud,” tähendasid kambrilävel kõõludes paar vanemat piigat, kellel veel mõned aastad tagasi õpetatud rahva seas kõige suurem menu oli olnud. „Tea mis, uusi kunstisid sina neile näitasid?”
Liine käänas pää armsaste viltu ja plaksutas silmalaugusid. „Ei mina tea kedagi kunstisid. Mina olen vaid vagane ja kuulan kõik, mis saksad kõnelda soovivad.”

Päevaloojakul asuti teele. Juuliuse käevangus sammus Liine Toome-ümbruse uulitsatel, vastutulijatele magusasti naeratades, sellal kui student sügavasti punastades kuuekrae sügavusse puges. Nõnda talitati seni, kuni pääkiriku varemete tagusesse orgu jõuti. Sääl siis tehtud komejandile lõpp ja vandeseltsilised rühkisid ühel sammul linnast välja, vaksalitaguste karjamaade poole.
Tee viimane ots, sääl, kus telegrahvi-postid linnast aina eemale juhatasid, kujunes Liinele vaevaliseks. Seelikualused külalised andsid enesest jälle tugevamini märki, nõnda et ta pidi ikka ja jälle õhku ahmides peatuma. Alles siis, kui väikene jalgrada tegi käänaku väljal kõrguva vildaka küünivare poole, võis ta end jälle vabamalt tunda. Segaduses vaatas ta ümber ja nägi, et nad olid sammunud täpselt telegrahvi-liinide all ning Liine niude-ihu pakatas traatide undamisega ühes taktis. Jällegi pidi ta meenutama Oksfordi-preilna ruudulist reisukohvrit ja vaskseid imetegusid selle sees.
„Kohe jõuame pärale,” julgustas Juulius ja juhatas Liinet kättpidi edasi sellesama üksiku sara juurde.
Kaugelt vaadates näis vare väljasurnud, kuid rada oli siingi heaste sisse tallatud ja lähemale jõudes paistus plankude vahelt imelikku valguskuma. Kui nad olid küüni ümber ringi sammudes parajalt kära teinud ja student lõpuks maast kivi korjas ning sellega rütmis vastu seina kopsis, lükati otse seina seest raske uks lahti.

Elektrilampidega valgustatud töökojas võttis neid vastu kroonu moodi rõivas kiitsakas isand, kelle punakate vurrude üks pool oli lühikeseks kõrbenud, teine aga kuhugi ilmaruumi avarusi poole turritas. Isanda ümber kiiskasid kõikjal saladuslikud kastid ja laekad, klaastorud, vasest vigurid ja tundmata otstarbega seadeldised; seinu ehtisid suured tahvlid keerukate kriipsjoonistega ja kõige selle imeteo keskel troonis kulunud, kuid kogukas kirjapult.
Töökoja tugevad püsttalad ja vinklis seinad ei sobinud sugugi ehituse eemalt nähtud lääbakusega ning Liine mõistis nüüd, et kõdunev sara ainult väljaspidiseks petteks ülesse säetud oli.
„Liine, tutvustan sinule Nikolaid.” Juulius koogutas pääga mõlemi poole. „Tema mõistab leiutada mitmesuguseid massinaid ja elektri-värkisid.”
„Palun-palun, siiapoole!” Leiutaja-isand juhatas nad suure kasti otsa istuma.
Külaliste äraootavate pilkude all koukis ta kuuetaskust tärgeldatud ninaräti ja laotas selle kirjapuldile. Ninarätile asetas ta tillukese apteekripaberist ruudu – just niisuguse, nagu neid Barbaara „erisaadetuse” sees mitu tükki leidus. Ettevaatusega voltis ta ruudukese lahti ja tõmbas selle seest pulbri ninasse. Siis ajas leiutaja silmad pungi, surus ninaräti näole ja lasi selle varjus ridamisi terve aaria jagu aevastusi kuuldavale.
Kui Nikolai aevastamisehoogudega ühele poole sai, pistis ta ninale tillukesed näppeprillid ja avas kirjapuldi otsas seisva suure kirjavihu.
„Nõnda, aulik preili. Julianus siin kõneleb, et teie veneerilistele organitele on tundmata asukad enesele asunduse rajanud?”
Pöördumine „aulik preili” ajas Liine vägisi naeru kihistama, ehk ta küll sisimas seeüle ka kohmetut häädmeelt tundis. Ta otsustas, et kui leiutaja Nikolai peaks temalt teenindust tahtma, siis saab tema seda täiesti maksuta.
Liine seletas oma seisukorra veelkord üksikasjaliselt ära. Mõningate punktide juures lappas Juulius endagi kirjavihku ja osundas sealt üht või teist tähelepanemist.
Leiutaja pani sule krabinal kõik ütlused kirja. „Nõndaks. Ja kust teie need imelikud külalised enesele külge saada võisite?” uuris ta lõpuks.
„Ma arvan, see pidi olema ülemineva teisipäev,” alustas Liine kõheldes. „Hommikune aeg oli ja kundesid harvalt… ja sääl tuli meile üks võõra moega kõhn meesterahvas, keda mina kogemata kombel juhtusin vastu võtma. Nahajume oli tal säherdune kuldne, sama nii kui juuksed ja silmad jällegi läikisid hõbeda moodi. Ütles, et on laevnik. Mäletan, mina veel ajasin vastu, et mis on laevnikel siia asja, jõevoorid alles koguvad pääle jääminekut. Selle pääle tema naeratas nagu imelikult ja ütles, et ei, tema on hoopiski kaugemalt laevnik.” Äkitselt võpatas Liine istmel sirgu. „Püha taevas, mis mul veel meelde tuleb! See võeras rändaja ütles, et tema säält kaugest maast kingituse on toonud! Tema maksis teeninduse eest heaste peale ja nii ma ei mõtelnud sellele rohkem. Aga vahest hoopis need nähtamatud mandavoskad on tema kingitus!”
„Ja sa ütled, et ta oli justnagu võera moega?” Nikolai tõstis pilgu märkmetelt ja pistis kirjasule kärmeste tindipotti.
Liine noogutas. „Jajaa,” seletas ta elavnedes. „Väljanägemine oli tal justnagu võeralt maalt, aga saksakeelt kõneles niisamuti kui siinmail kõik. Seda ma mäletan veel eriti heaste, et temal päälmiste rõivaste all oli väga kallis pesu – üle kere, niisugune peen ja siidise moega. Ja lahti käis see pesu temal mitte nööbi või nööriga, vaid niikui tillukesed kellarattad hakkasid kokku!” Liine ootas, kuni leiutaja oli jõudnud veelkord sulge kasta ja kõik ülesse tähendada, ning lisas siis häbenedes: „Mina veel pärast mõtlesin, et see pesuriie tal pidi olema toores siid. Et sellest saigi kihelemisele hakatus...”
Aga leiutaja-isand ei naernudki teda välja nagu Liine peljanud oli.
„Asjatõenduste valguses võime selle hüpoteesi nüüd kõrvale jätta” lausus ta tõsiselt noogutades ja jätkas ülessetähendamisi.

„Nõnda siis.” Nikolai pani kirjasule käest ja asus mööda töökoda ringi saalima, kogudes hoo päält suurele töölauale kokku mitmeid tundmata moega riistasid. „Minu mõttes on ilmselge, et meie siin maailmade vahelise kokkupuutumise lävepakul seisame! Nõnda suur avastus nõuab aga ka kohaselt suuri asjatõendusi. Meil on tarvis neid külalisi vaadelda ja nendega kuidagiviisi kõnelda!”
„Liine, sina arvasid, et nad sinuga une päält kõnelevad,” pistis Juulius vahele. „Kas sina ise mõistad, mida nemad ütelda tahavad?”
„Ei.” Liine raputas pääd. „Ainult seda panen ma tähele, et nemad minul muudkui tahavad olemist hääks teha. Ning kui minul juba on hää olemine, siis nemad lähevad ka kohe väga elavaks kätte.” Ta lasi end juhatada laugele istmele, mis arvatavalt hambatohtri toast või turnkojast oli tee töökotta leidnud. „Tõsi, une ajal manavad nemad mulle vististi piltisid silma ette. Küll on need hirmus segased ja kohe hajuvad, kui tahakski lähemalt uurida.”
„Ja kas ei maininud preili mitte asjaolu, et need tundmused sarnased on elektri-instrumendiga töötlusele?” uuris Nikolai omakorda.
„Nõnda jah,” kinnitas Liine. „Ning mis ma panin täna siinsamas tähele – kui meie telegrahvi-traadi all kõndisime, siis tundsin, kuis ihu aina imelikuks läheb!”
Selle uudise pääle noogutas Nikolai nõnda innukalt pääd, et näppeprillid kaarega üle töökoja lendasid ja neid jupp aega pidi taga otsima.
„Hää, hää,” kordas ta endamisi, kui prillid leitud ja tagasi ninale pitsitatud. „Tähendab, meil on lootust nendega elektriliste signaalide teel kõnelda!”

Nikolai säedis ülesse väikese laua, millest kasvasid välja mitutsugu kolvid, torud ja nupud, küljel aga kõlkus suur kõver vänt. Kui vänta keerutati, hakkasid kolbide sees tantsima tillukesed piksenooled.
„Julianus, sina hoiad saatjat preili organite suunas.” Nikolai ulatas studendile bambusest vihmasirmi. Selle päält oli riie maha kisutud ja varraste ümber korrapäraselt keerutatud läikivat traati. Keerdude küljest tolkneva pika traatsaba vedas Nikolai aga oma aparaadi juurde, kus ta selle hoolikalt näppide vahele kinnitas.
„Siit hakkan mina induktsiooni-kiiri saatma,” seletas Nikolai. „Aga mina pean ka vastuvõetud signaali kinni püüdma ja seda mõõtma.” Ta veeretas Liine istme kõrvale teise aparaadi, mille pääl palju kriipsusid, numbreid ja osuteid ilutses. Sellegi küljest tolknes pikem traatsaba, mille otsas ilutses teaduslikult vaskne ja läikiv varras. „Vastuvõtja-ots tuleb teile külge. Ega preili ei karda?”
Liine puhkes naerma. „Mis see väike aparaat ikka teha suudab? Ma olen palju hullemaid näinud!”
Vastuvõtja metall puudutas Liine sisemust külmalt nagu tohtririistad. Ta säedis end mugavamalt lebaskile ning andis noogutusega märki, et on valmis.
Kui siis aga kolbide sees välgunoolekesed helkima hakkasid ja Nikolai endapoolset traatsaba varaste vastu särtsutama asus, tuksatas kogu Liine sisemus tuttava, ent ometi võera tundmuse meelevallas. Tunne oli tugevam kui iial enne ja ootamatud tuksatused täitsid teda iga kandi päält. Liine kehamahlad pääsesid vallale, ta selg tõmbus kaardu ja suures mõnusvalus karjatas ta säänse hingejõuga, mida Barbaaragi oleks kadestada võinud.
Siis jäid tuksatused harvemaks ja Liine langes hingeldades tagasi istmele.
„Hää, hää,” pomises Nikolai, korjas enda kätte paberlindi, mida vastuvõtu-aparaat oli välja sülitanud ja märkis midagi vihku. „Meil on siin kahtlematult üks tundmatu lisasignaal. Nüüd siis järgneb küsimus sellest, kuidas meie saaksime teineteisest aru. Kui me saaksime korrata vaimusilmas teadete edastamist ümberpöördult... ”
„Ta tahab ütelda, et sa katsu omas pääs mõne küsimuse pääle mõelda,” õpetas Juulius oma traadikeerdudega sirmi tagant.
Ning juba jälle keerati vänta, helkisid välgunooled ja Liinet tabas mõnulise kiirguse voog, mille eest põgeneda näis hoopis võimata. Juba jooksid kui punased sipelgad ta niudeist otse päälakke, tema alumised huuled haarasid ahnelt vastuvõtja pinda ning äraütlemata hää valu täitis Liine meeled ääretasa.
"Kujuta küsimusi vaimusilmas,” kostis kuskilt kaugelt Juuliuse hääl.
Liine haaras istmeserva toeks pihku ja püüdis tundmustest jõuga üle mõelda, mis aga arvatust raskem oli. Nüüd tuksusid välgunoolte rütmis tema hambad ja silmamunadki. Kui ta enesele kujutluspilti püüdis pähe manada, nägi ta ikka ainult üht – tema ise kesk lopsakat aasa, kihutamas kuldsel jalgrattal, vuhisev öötuul piitsutamas põski ja kaarduv kastehein paljaid jalasääri embamas. Veel jõudsid ehases taevas vilksatada kolm täiskuud, sääl aga hakkasid Liinel tähed silme ees tantsima, pehme kastehein mähkis tema endasse ja kõikjal ta keres kaikus talitsuseta helin, niikui oleksid kõik kaldaheinamaa tihased ühekorraga tema sisemuses lendu tõusnud.
„Ei... tule... välja,” hingeldas Liine ja kogus ennast. „Ma ei jõua mõtlema hakatagi, kui tulised jutid lähevad nii kangeks, et ma aina röökima pean…”
„Suurepärane!” hüüdis Nikolai. „Samune et, suurepärane avastus,” selgitas ta teiste nõutuid pilke kohates. „Mina näen, et kiirte sagedusel suuremat tähtsust ei ole. Teie külalised on hoopiski õppinud teie tundmusi kõvendama. Ka saime siinkohal kinnitust, et elektrijõud seda sidet veelgi tugevamaks ajab. Kas jätkame?”
Liine ainult noogutas.

Nõndaviisi püütud nähtamatuile võõraile veel hulka küsimusi esitada, millest aga suuremat välja ei tulnud.
Pärast tormilist saate-vastuvõtu seanssi lebas Liine hingetuna asemel, riided higist rasked ja palged tulikuumad. Vaevaliselt suutis ta end jalule ajada, astus värisevil põlvil paar sammu ja varises siis jõuetult põrandale.
Kui Liine pisut toibus, oli talle puukast istumise toeks selja taha säetud.
„Võta, joo!” Nikolai ulatas talle veeklaasi, kuhu ta pisut aevastamise-pulbrit pääle siputas.
Pärast pulbriga vee joomist tundis Liine, kuidas kere mõnusasti jahedaks ja pilk teravaks tõmbus. Aga omal jalal kõndimise jaksu ei olnud tal siiski kuigipalju.
„Võtame ehk troska?” pakkus Juulius. „Ma jooksen vaksali juurde, see ei ole ju niiväga kaugel.”
„Ei!” põrutas Liine kähedaks karjutud kurgu kiuste. „Nendele masuurikatele ei loovuta mina mitte poolt kopkat ka!”
„Aga kuidas me su koju saame?”
„Pidage!” Nikolai ajas jällegi targalt näpu püsti. „Vaadake enda ümber. Kas teie arvate, et mul siin sõidumasinaid ei leidu?” Ta patsutas nurgas seisvat hunnikut, mis muu koli seas väliselt silma ei paistnud, ja tõmbas seda katnud purjeriide ropsuga päält.
Riide all peitus isesugune sõiduriist – justnagu troska oleks saanud armuavaldusi jalgrattalt ja sellest ühendusest segavereline järeltulija siginenud.
Masinal oli ninas kaks ratast ja nende otsas paras kast. Kasti taga paiknes kutsaripuki moodi iste, selle ümber läikisid mõned kangid ja tõmmitsad, pika pulga otsas aga ilutses laeva rooliratas. Tagumist poolt, kuhu üles seatud pingikesed reisijatele ja korvid asjade tarbeks, toetas üksainuke ratas.
„Sa vahi, kus on vigur!” imestas Juulius.
„See on berta-mobiil,” märkis Liine, kellele hakkas pulbri mõjul eluvaim sisse tagasi tulema. „Ma sakste pool žurnaalis nägin. Nendele käib petroleum sisse.”
„Selles on osalt õigust,” kinnitas Nikolai. „Mina ehitasin tema berta-mobiili eeskujul aurujõu-rehepeksumassinate tükkidest!”
„Ah see sõidab siis auruga?”
„Oh ei, vennas! Vaata!” Nikolai tõstis kaane kasti päält. „Ma ehitasin talle jõulaeka sisse tesla-turbiini.” Ning leiutaja asus laeka külge sobitatud vänta suure hooga ümber ajama.

Kui Nikolai oli turbiinile jõu sisse keerutanud, lükati mobiil kuuri alt nurmele ja võis sõit alata. Liine ja Juulius pandi istuma tagumise pingi pääle, leiutaja ise aga uhkeldas pukis jõulaeka taga ja tüüris roolirattaga suunda. Ta juhtis mobiili mõisa poolt kaarega ümber linna ääre, uue kiriku kõrvalt mööda, ja pidas siis jõeoru kõrge astangu serval kinni.
„Kodukorsten ju lausa kiviga visata, aga meil ikka veel pikk sõit ees,” kahjatses Liine.
Nikolai aga asus kohmitsema mobiili raami kallal ja säedis selle päälmise puu külge ridamisi pulkasid. „Tee võib olla lühem kui teie arvate!” Ta hõerus käsi vastamisi ja pidas peenikest naeru.
„Oi vennas, mis põrgulikku koerustükki sina seekord sepitsed?” päris Juulius, hääles kartus ja põnevus segamini.
Aga Nikolai, viimsed pulgad paigale kinnitanud, lükkas mobiili kohal lahti laia plaanpurje. „Hoidke nüüd heaste kinni!” hüüdis ta ja ajas sõiduki allamäge veerema.
Esialgu kihutas mobiil peru muula kombel mööda murumättaid. Sääl aga võttis puri tuule alla ja mobiil kerkis kõige reisijatega mahedasti õhku, kus see nii kui pääsukene alla jõe poole liugles.
Häästmeelest huilates tuiskas kolmik üle puude ja majade, üle suurest õunapuuaiast ja madalamale laskudes päält karjamaa, kuni hoog saadi kinni vaga pastorilese ületalve-heinakuhjas.
„Järgmise uurimise-seansi teeme tunahomme!” hõikas Nikolai kuhja tagant järele, kui naeru lõkerdav Liine studendi kaasabil saloone poole kakerdas.

***

Et Barbaara oli saanud viisaka ettemaksu ja lisakingi apteegi-paberis pulbrite näol, ei esitanud ta ülearu küsimusi, kui Liine end jällegi „selle eraku prohvuse juurde” minekule sättis.
Töökojas püüti esiti Liine mõttejõu abil külalistega veel sõnumisid vahetada. Kui sellest aga tulu ei tõusnud, visati induktsiooni-aparaat kõrvale ja Liine ümber koguti kõiksuguseid optika-riistu, mille abil võis olla lootust külalistele paremat pilku heita.

Pärast tundide viisi asjata mässamist ei õnnestunud pisilasi siiski korralikult nähtavaks teha.
„See mikroskoop on tühi pask!” hüüatas Nikolai ja virutas oma kroonu moodi mütsi vihaga vasta maad. „Miks ometi ei saa selle ette pista elavat, tuksuvat ihu? Kus on see ette kirjutaud, et ainult surnud nähtusi ja ainult klaasi vahelt peab heaste vaadeldama?”
Juuliusest, kes oli väite ümberlükkamiseks suu avanud, trampis leiutaja mööda ning loopis erinevaid instrumentisid kolinal lauale.
„Ka anatomia-teatris valitseb aina seesama lori – kõige parembini saab uurida surnud kehasid, sellest et need eest ära ei jookse! Aga elu? Universum?” Ta heitis karbitäie klaasist plaadikesi hoolimatu kaarega riiuli taha.
Kui Nikolai märatsuse-hoog tasanes, võttis Liine lõpuks nõuks välja ütelda arvamist, mis tema pää sisse sugenenud oli.
„Aga kas sina ei saaks ehitada niisugust mikroskoopi, millel seesinane ots ülesse on käänatud? Nii kui on tohtririistad naisterahva katsumiseks? Mina võin kasvõi redeli pääle urvi seista, sul siis säält maast paras kiikriga vahtida.”
Nikolai kõndis veelgi närveldades ratasringi, katkudes juukseid ja näost aina punasemaks muutudes.
Kui Liine arvas, et ega leiutaja enam ometi punasemaks minna saa, jäi Nikolai korraga paiga pääle pidama ja sihtis näpuga tähtsalt taevasse.
„Pauk ja põrm!” hüüdis ta ja põrutas jalaga vasta maad. „Refraktor!”
„Kuis-kuis?” päris Juulius ettevaatlikult.
Liine pidas targemaks hoopis vaiki olla. Ta pelgas, et leiutaja suures erutuses kohe-kohe lae alla lendab.
„Fraunhoferi refraktor!” pasundas Nikolai ja andis ennist ärapõlatud mikroskoobile pidulikult suud. „Preilil on tuline õigus! Tarvis on vaadelda alt ülesse, niikui kiikriga! Aga milleks meile redel, kui meile on ometigi antud Toome künkal observatoorium taevaste sfääride vaatlemiseks!” Ta asus uue hooga töökojas ringi kepslema, silmad pungis pääs ja punased juuksetuustid harali.
Varsti kriipseldas Nikolai lähimale tahvlile joonise, kus palju segaseid numbreid pääl, ent ära võis tunda torni, taevakiikri torni otsas ja kolm kriips-inimest. Liine märkas huvitusega, et kaks kriips-inimest seisavad torni otsas, kolmas aga ripub õhus taevakiikri ees.
Juulius vedas suu naerule. „Nii et sina, vennas, tahad ka Liine neidsamaseid sfäärisid observatooriumis vaadelda?”
„Tahan! Ja sina, Julianus, pead kõik nähtused kenasti ülesse joonistama, niikui sa joonistaksid oma armsaid pääsusilma võrseid!”
Kuni härrased õpetlased teineteist tulevase avastuse puhul kaelustasid, astus Liine tahvli manu ja koputas sõrmega joonise pihta. „Aga ütelge mulle – kuidas saan mina sinna ülesse, taevakiikri silma ette?”
„See väikene mure jäägu minu hooleks.” Nikolai hõerus kavalasti käsi. „Hoopis suurem mure on aga see – kuidas avame meie selle stuudiumi tsidadelli, selle täheteaduse minareti, väravad? Sest ega niisugusesse majasse ei ole mitte igaühel üsna kerge sisse saada – kuna nende riistadega, mis meile suurest maailmast elust seletust tahavad anda, on tarvis väga ettevaatlikult ümber käia!”
„Nii on,” kinnitas Juulius. „Mõne toa uks on ainult täheuurijale enesele avatud ja võerad ei saa sinna pea kunagi sisse.” Nüüd saabus tema kord käsi kavalasti vastamisi hõeruda. „Et aga mina tean, kuis öövahiga kõnelda, ei ole võtme hankimine suurem asi takistus.”
„Hää, hää.” Nikolai urgitses karmanist pakikese aevastuse-pulbrit ja osutas ukse poole. „Minge te aga õhtale, ma pean nüüd üksinda mõtlema.”

***

Täiskuu-ööl, kui taevas oli tähevaatlusiks liig hele, kolistas vaksalitaguselt Toome kõrguste poole kummaline killavoor. Kõige all veeres kolmerattaline berta-mobiil, millest küll põlemise suitsu ei tõusnud, vaid elekteri-jõu undamist kostus. Sõiduki turjal istus kolm inimkogu, nende vahel kuhjas kaste ja kompsusid. Mobiili sabas aga heljus imelik lendpõis, mis aina kõrgustesse kippus ja küll vist taevasse ära oleks lennanud, kui teda tugev köis kinni ei oleks hoidnud.
All orus sõiduk seisatas. Üks kogu ronis maha ja ajas eesmiste rataste juures suurt vänta ringi, nõnda et sinised sädemed öhe lendasid. Siis vilksatas sõidumasin korra eemal uulitsal ning kadus seejärel künkale noorte pärnade vahele.
Terve sõidu aja pani Liine hoolega tähele, mis ta rüpes sünnib. „Ei veel,” kinnitas ta omis mõtteis iga kord, kui kirgline palang kippus meeleärksust varjutama. „Praegu oleme vagased.”
Ning tundus, et väikesed põrgulised olid ära õppinud teda kuulda võtma. Sest kuigi Liine niuded tuksusid rõemsalt tesla-turbiini nurrumise taktis ja kõik kevade lõhnad eriti hellasti tema rinda paitasid, sai tema sellegipoolest rahumeeles istuda ja võis juttugi vesta.

Berta-mobiil peeti kinni just sääl, kuhu täiskuu paistusel langes tähetorni vari.
Üheskoos tassiti kompsud torni eesukse juurde, kus siis Juulius uhkelt kõliseva võtmepundi karmanist tõmbas.
„Ma ütlesin öövahile, et professor Kuznetsov andnud minule ülesande välja-tööde tarbeks atmosfääri-vaatlusi korda saata,” seletas ta õhinaga. „Öövaht porises küll, aga see oli moepärast, ikka selleks, et mu käest pakki paberossisid ka saada… Noh, paberossid ma oleks talle ju niiehknaa andnud, aga eks ta peab natuke vastu ajama, siis on kõik nii kui peab. Nüüd võime siin kasvõi hommikuni toimetada. Ainult ärme ülearu palju valgust näita.”

Kui kompsud said trepikeerdudest ülesse tassitud, asusid kolm „atmosfäärivaatlejat” õues lennumasinat tööle säedma.
Esteks kinnitati heljuv-põie ümber päälisraam ja selle külge tugivurrid ja pöördlabad – neid tuli ohjest sikutades õigeks keerata, et nad aparaati õhus paiga peal hoiaksid.
Siis sidus Nikolai raamile hobuseriistadest riputusrakmed. Õhuratsu tarbeks oli kõik küll justnagu pahempidi pööratud: sadula aset täitsid rangid, ohjasid oli neli paari ning jalused kõlkusid hoopis sadula kohal õhus.
Liine istus rangidest pesasse ja tõmbas mitu paari seljarihmasid pannaldega kõvasti ümber, nõnda et ta kätega kinni hoidmata kohal püsis. Kui ta siis jalad konksu tõmbas, jäi ta rangidest istmele õige mugavasti kiikuma.
Nüüd lasi Nikolai köit järele ja lendpõis kerkis mitu sülda.
„Lendabki!” Liine lõkerdas ja plaksutas häästmeelest käsi. „Niikui jõuluingel!”
„Või siis jaanimardikas,” kiitis Juulius takka.
„Ühendame õhuvurrid jõuallikaga.” Nikolai kinnitas aparaadi küljest kõlkuva traadi berta-mobiili jõulaekasse. „Nüüd preili sikutab tasakesi kõiki ohjasid,” õpetas ta. „Ikka ühelt ja teiselt poolt, nõnda et kõik vurrid jäävad ühtemoodi maaga tasa.”
Liine sikutaski püüdlikult ikka ühelt ja siis tasakesi teiselt poolt, kuni heljuv-põis enam kuhugi pöörduma ei kippunud, vaid kuulekalt õhus otse seisis, kerkis vaid, niipalju kui köis lubas.
„Hää, hää,” pomises Nikolai ja sehkendas oma tavalisel moel midagi taskuvihku. „Juhtimisele allub heaste. Proovime nüüd jalatugesid.”
Liine kergitas jalad ülesse ja sobitas nad närtsudega pehmendatud jalustesse, nõnda et tema ihu vaatlustoru ees heaste pidi laiale paotuma. Lendpalli vurrid puhusid nii mahedasti õhku Liine paljate jalasäärte pääle, nii et ta ikka ja jälle pidi mõtteis kordama: „Ei veel, ei veel!”
Viimaks kinnitas ta omale vöörihma pääle elektrilise tohtrilambi, mis varre otsas seisis niikui vähja silm.
„Ma kergitan preili õige kõrguse pääle!” hüüdis Nikolai tasa. „Sa, Julianus, mine keeruta torn paika!”
Nikolai hakkas köit jällegi vähekesehaaval järele andma ning Liine kerkis tasa ja kindlalt taeva poole, kuni kümbles üleni täiskuu hõbedasis kiirtes. Sääl pani ta tähele, kuidas torniots kolinaga pöördus, ja üks katusesiil eest sõitis. Kui siis kuupaistus pääses kuplialust valgustama, viipas säält Juulius, kes pika taevakiikri kõrval üsna pisukene näis.
Veidi aega korrastasid mehed kordamööda taevakiikri ja hõljuv-põie asendeid, siis jäi Liine berta-mobiili külge ankrusse ja Nikolai ruttas samuti torni – täpipealt niikui kriipsjoonis ette nägi.
„Liine! Kääna palli vaksajagu enda kurakäele,” juhatas Juulius katuseagust. „Pane lamp tööle. Nii – ja nüüd pea end heaste paigal!”
Liine tegi kõik juhatuse järele, hoides äkilistest liigutustest. Kõik see aeg saatis teda naba alt ootusärev sumin, kuid ta tegemisi ei eksitatud - justnagu teaksid külalisedki, kui tähtis vaatlus on teoksil. „Ei veel, ei veel,” kordas Liine siiski kindluse pärast ja hoidis ka ise hinge kinni.

Otsata vaikus langes üle Toome küngaste. Nii sügav oli see, et õhus võis kuulda noorte lehtede kasvamist ning ööliblikate lendu.
Siis äkitselt purustasid vaikuse juubeldavad huiked Tähetorni katuseaugust.
„Näen! Mina näen neid!” möirgas Nikolai. „Sensatsioon! Joonista, Julianus! Joonista aga kõik hoolega ülesse!”
„Veikesed kummalised olendid,” kiitis student takka. „Üldse pole mandavoska moodi! Hoopis niikui veikesed siidised sõnajalakesed roomavad ringi. Ja nendel on pikad hõbedakarva tundlad küljes…”
„Pauk ja põrm!” Nikolai laksas enesele suures rõemus põlve pihta. „Kas preili kuuleb? Nemad on teile kingu pääle oma tillukese telegrahvi ehitanud ja saadavad säält naha sisse signaalisid! Meie peame nendele veelkord märki andma, et meie neid tõepoolest kuuleme!” Ta korjas kiirustades kompsudest induktsiooni-kiirte saatmise masina juppe ja säedis need sealsamas põlvepääl kokku.
„Sa katsu siis valjusti mõtelda, et kustpaigast nemad tulnud on,” õpetas Juulius.
„Hüva, ma proovin!” hüüdis Liine vasta. „Aga, poisid… mina näen siit ka liikumist!”
„Kuis saad sina liikumist näha?” imestas Juulius. „Säälpool ei ole ju suurendust.”
„Ei-ei, mina näen väljas liikumist! Inglis-silla juurest tulevad siiapoole paar tulukest.”
„Ja nood tulevad ikka kindlaste meie peale?”
„Meie pääle jah! Kaks kroonu mantlis meesterahvast. Ja neil on karvane koeranäss ligi.”
„Karvane koeranäss? See on öövahi Pauka!” hüüdis Juulius „Oi nüüd on kuri karjas!”
„Aga kas ei ütelnud sa, et meie tohime kasvõi hommikuni toimetada, kui me aga liialt valgust…” Liine vakatas poolelt sõnalt. Ta pani tähele, kui heledasti peegeldab kuupaiste tema nahalt, tema rõivilt ja lennuaparaadilt.
Sama oli märganud ka Nikolai. „Preilit on säält õige kaugele näha,” tähendas ta. „Selle jätsin mina vaatluse kavandamisel hoopiski arvestamata.”
„Juba jõuavad väravale,” hoiatas Liine.
„Siis ei ole aega kaotada!” Nikolai hüppas piksemassina ligi ja kukkus seda väntama, nõnda et kolvid kiunusid. „Julianus – viivitamatult kääna saatja preili pääle”

Tuttav surin tabas Liine kuuvalgustatud keha. See segunes öösooja paitusega ja paisus aina, kuni Liine enam ohjasid paigal pidada ei saanud, vaid rütmiliselt õhus siputas, niikui kuldkalakene.
„Nüüd, nüüd võib!” mõtles Liine. Hetkeks kangastus talle, justnagu kihutaks tema kuldsel jalgrattal õhus üle linnakatuste. Täna aga ei lasnud ta ennast sel kujutlusel kaasa kanda. „Mitte mina. Teie, teie,” korrutas ta mõttes. „Näidake minule – näidake, kust teie tulete!”
Saatja sumin täitis juba ta keha ühes meeltega. Liine pitsitas silmad kõvasti kinni ja sedakorda püsisid nägematud pildid viimaks tal selgesti pää sees.
Ta tundis, kuis ta kerkib üha ja üha. All kaugustes aga nägi ta Jurjevi künkaid ja tänavaid. Need kaugenesid, kuni maapind nägi välja niikui maateaduse kooliraamatus, kus mäed ja veed üles joonistatud ning suured raudteed kriipsuna pääle veetud. Kuid needki kriipsud jäid pisemaks, kuni kõik maa oli niikui üks ümmargune pall, õkva kui maalitud maakeral sakste lugemistoas. Seegi pisenes ja muutus täpiks ning Liine ümber lõid tantsu tähekujud ja helkivad taeva-udud.

Kaugelt-kaugelt kostsid Liine kõrvu maised hääled.
„...või atmosfäärilisi vaatlusi…”
„...tundmata maailma faunat...”
„Sina sindrinahk… kasige eest… Teie professor alles kuuleb…”
Sekka kõlas sammukobinat, koerahaugatusi ja sandarmi vilet.

Aga Liinele ei läinud maapäälsed asjad enam korda.
Omis meeltes tuhises tema läbi musta ilmaruumi. Ning sääl ilmus taas ta nägemusisse kõrge kivist mets ja lopsakas lillepadrik ning kolm täiskuud, mis ka päeva ajal taevas üsna heledad paistsid.
Seekord püsis pilt puutumatult, kuni Liine mõttekuju leidis tee lagedale väljale. Ta hingas sügavasti ja võeraste lillede lehk puudutas teda nii, nagu oli puudutanud Toome ümber kevadetuul. Ning sääl astus padrikust lagedale inimesi – tuttavlikult kullakarvalised, alasti kehad kuude paistusel helkimas. Nemad tulid Liine ümber kokku ja õrnades embustes juhatasid ta lilledest asemele, kus teda üksteise võidu hellasti silitasid ja pehmemaile paikadele suud andsid.
Neisse tundmustesse mattus mets ja padrik, kadusid inimesed ja kõik neelas endasse magusalt tuksuv pimedus ning Liine heljus kesk tundmata tähekogu.
Veel ja veel kogus temasse tundmusi – ning sääl tähekogu plahvatas tuhandes sädelevas värvis ja Liine niudeihu plahvatas ühes sellega. Kõik ilmaruum varises tema pääle kokku nii kui mürrav oreliakord ja Liine võidukad metsalise-karjed täitsid Jurjevi taevaaluse kuni koidukaareni.

***

„Jurjewi teadusejüngrid Tähetornis weenusekingu-faunat imetlemas,” seisis järgmise päeva seitungis suur pääliskiri ja selle all ohtrate liialdustega kunstmaaling teleskoobi küljes kobarana tunglevatest kiimlastest ja täiskuu taustal alasti õhuakrobaadist, kellel Liine enesega küll suuremat sarnasust ei leidnud. Saloone-majagi leidis kirjas äranimetamist, sest seitungis seisis, et „wandaalitsenud naesterahwas töötab imeliku kuulsusega awalikus asutises, mis linnapiirist weidi wäljas kaldaheinamaa peal asetseb.”
Veel nädalaid ilmus lehesabades ridamisi naljajoonistusi aina imetabasematest õhuagregaatidest ja leiutati aina pöörasemaid pajatusi huligaanitsevate lendlitside salkadest, millesuguseid kevadöiti pidi Toome nõlvade pääl rohkesti kohtama.

Barbaara maksis Liine trahvi sõnalausumata ära ega lubanud Liinel terve kodutee vältel sõnakestki enese kaitseks öelda. Liine vaikis ka siis, kui Barbaara kõrtsutoas rehnuti-raamatu ette võttis ja tulpa märkis, kuis nüüd Liine viis kuud jutti peab kõik kopkad saloone kassasse tooma, siis ehk saab kuidagi kahjud tasa. Kui Barbaara siis aga ka Juuliust kavatses pööningutoast minema kihutada, hakkas Liine studendi eest kangesti paluma ja pidi viimases hädas kogu pöörase loo ülesse tunnistama.
Kui Barbaara nüüd kuulda sai, et „erakline prohvus”, kes heldesti ette maksis ja temale aevastamise pulbreid kinkis, oli osalt olnud Liine ise, kadus emanda näost korraga kõik tõsidus. Ta viskas pää selga ja rõkkas nõnda naerda, et jõe veerel tammeladvas tukkunud vares ehmatusest alla pudenes.
Kui siis Liine emandale veel jutustas, mis katsetusi ja tempusid Nikolai töökojas tehtud sai, käänas Barbaara pää tähelepanuga viltu ja hakkas rehnuti-raamatusse hoopis teistmoodi numbrisid üles tähendama. Ta andis Liinele koguni mõned kopikad trahviraha tagasi – need pistis Liine kohe ära kogumise-karpi, ikka jalgratta tarbeks.

Peagi selgus, et sellevõrra, kuidas tähetorni-intsident viisakate kodanlaste seas keelepeksu sünnitas, kasvatas see ka üleüldist tähelepanu saloone tegemiste suhtes ja kõikjalt üle linna sigines uudisehimulisi, kellel korraga kaldaheinamaale asja oli.
Mõned kunded jooksid koguni Bellevüü preilnate juurest paremkaldale üle; ühel päeval aga kalpsasid üle luhaheinamaa kaks preilnat ise, ühes kohvrite ja kübarakarpidega, ning avaldasid kindlat soovi saloones kahepääle tuba üürida ning sobiva protsendi eest teenindust hoopistükkis Barbaara katuse all pakkuda.

Kogu saloonel alanud nõnda õige magus põli. Sissetulnud rahade eest lasi Barbaara Nikolail ehitada veel mitu kolme rattaga berta-mobiili, millel nina sees vändast ringiaetavad tesla-turbiinid undasid. Nõnda võisid töötajad-tüdrukud üsna mureta pikemaid käikusid linna pääl teha ja voorimehed jäeti pika ninaga.
Kesk suve palus Barbaara Vikal peenikese võeras keeles kirja kirjutada ja viis selle oma käega kroonu kontorisse. Sügislehtedega koos saabus saloonesse reisukohvri suurune pakk, millel saatmiskohaks märgitud Oksford ja mille sees siidipaberist pesades mitmesugused vasksed tükid läikisid.
Nikolai, kes kutsuti instrumenti kokku panema, sehkendas kõik see aeg endale midagi vihku ja varsti tõi ta öö varjus saloonesse enda järeletehtud aparaadi, mis Oksfordi-massinale milleski alla ei jäänud.
Selle järeletehtud massina ostis Barbaara otsekohe ära ja lasi nurgapääle sauna väikese kambri ülesse seada, mille sees mõne kopka eest iseteeninduse massinat kümneks minutiks tohtis käima panna. Esiotsa tarvitasid „iseteenindajat” ainult pesunaised, aga nende käest läks jutt peagi linna mööda laiali, nõnda et virtinad, passijad ja peenemadki prouad ei pidanud paljuks müntisid saunakambrisse jätta ja Barbaara noid iseteeninduse massinaid veel mitu tükki laskis ehitada.

Liine võis aga siitpääle kundesid oma soovi järele valida – mis sellest, et tema sugugi mitte Peterburi kooliga ei olnud.
Kõige rohkem tuli tema juurde teadusesõpru. Vunts rõngas ja näppeprillid kiiskamas, esitasid need leti ääres palve: „Meie sooviksime faunat uurida!”
Ning kui Liine oli soovijad kardina varjust üle vaadanud ja kauba sobivaks kinnitas, juhatati härrad ja vahel ka prouad vasksete teaduse-instrumentidega ning Juuliuse maalitud piltidega ehitud „vaatlusekambrisse”.
Kuigi mitmed sellised külastajad vist salakesi lootsid ka enesele võõra maailma hulguseid ligi saada, ei hakanud need millegipärast kellelegi teisele külge ja püsisid kenasti Liine kingu pääl, kus nad muudkui oma mikroskoopilist telegrahvi edendasid. Liine ise ütles, et „fauna” kõnelevat temaga päämiselt öösiti une päält. Seda, mis juttusid niiviisi aeti, võisid kõrvaltubade elanikud Liine valju õhkamise järele ainult oletada.
Aga kõhna võõramaa laevnikku, kellel oli kullakarvaline nahk, hõbedased silmad, ja kelle siidised alusrõivad niikui pisukeste kellaratastega kokku hakkasid, ei nähtud Emajõe kaldail enam kunagi.