Esmaspäev

 

Vihma oli kallanud kogu pika päeva. Aina tumenevas taevas olid vaid hallid pilved, mis ei näidanud mingeidki rahunemise märke. Rohi oli märg ja libe ning puude lehtedelt ja okstelt tilkus jämedaid piiske, kui Madelaine rühkis, hoolimata märgadest juustest ta silme ees, mööda kitsast looklevat metsarada tarmukalt edasi. Õlal oli tal vaid väike matkakotike, seljas pruun jakk ja kirju seelik, kõik need läbi vettinud.

*

Madelaine oli kahekümne üheksa aastane lüheldane naisterahvas, pikkade pruunide juustega. Ta elu oli olnud nagu üks pikk kannatuste rada. Lapsepõlves kaotas ta oma mõlemad vanemad: ema suri autoõnnetuse tagajärjel, isa läks hulluks ja sooritas enesetapu Walleni psühhiaatriakliinikus. Seitsmeaastasest peale käis ta lastekodust-lastekodusse. Mõni suleti ja ta pidi järgmisesse minema, mõnes sattus ta ka pahandustesse. Teismeea lõpus oli ta siiski suutnud halvale teele minemisest pääseda ning temast oli saanud loodustandev ehtekunstnik. Ta oli ka mitmeid kordi abielus, kuid lastega polnud teda õnnistatud. Tema teine abikaasa vägivallatses temaga seni, kuni Madelaine võttis oma matkakoti ja sammus kodust nelja tuule poole.

*

Hakkas pimenema. Naise kulunud ja libedad plätud plärtsusid rohus ning väsimus hakkas ta jalgadesse ronima. Varsti enam ei jaksa. Päästjaks kujunes kollane valgustuluke kauguses. Madelaine oli jõudnud metsa äärde ning üle heinamaa paistis massiivne hoone, milles ühes aknakeses kumaski too valgus. Naine kiirendas sammu. Nähtu andis talle jõudu edasi marssida. Et ainult see tuluke ei kustuks! Ja et selle oleks süüdanud mõni sõbralik hing! Samm-sammult jõudis väsinud rändur hoonele lähemale ja tema pimeduses harjunud silmad aimasid, et tegemist on miskit sorti lossi- või mõisahoonega.

*

Vihm oli õnneks lakanud, aga tuul oli tõusnud ning taevas paistis poolik kuu. See valgustas veidi hoonet ning Madelaine jõudis kobamisi mõisa peaukseni. Ta katsus, kas see oli lahti, ning veendunud, et mitte, kopsis sellele kõvasti rusikaga. Läks veidi aega. Naine tegi niikaua ka häält ja karjus, et keegi talle ukse avaks. Lõpuks kostusidki tuhmid sammud, mis aegamisi lähemale tulid ning siis ukse juures peatusid. Suur uks avanes kriginaga.

*

Läbi ukse paistis väheke valgust, kui hallipäine kammerteener ukse avas.

„Tere õhtust! Kuidas saan teid aidata, proua?"

„Tere! Kas teekäija saaks sisse? Ma olen pimeda kätte jäänud," ütles Madelaine alandlikult.

„Tulge sisse, proua!" vastas mees lahkelt. „Härra ise ei ela siin, aga ta lubab võõrastele öömaja pakkuda!"

Samasuguse kriginaga nagu ennem tõmbas teener ukse kinni ja pimedus jäi nukralt ukse taha tuulega peitust mängima.

Kammerteener oli pikk, kongus nina ja hallide silmadega mees, kes hoolimata oma tõsidusest paistis lahke ja soe olevat. Ta aitas rahuliku ükskõiksusega Madelaine’il jaki seljast ja riputas selle nagisse.

*

Hämarast garderoobist pääses avarasse halli, kus uhke trepp läks teisele korrusele ning koridorid kahte tiiba. Kammerteener kummardas ja näitas käega paremale ning juhatas naisterahva piki koridori, keeras siis vasakule ning avas vaskse võtmega ukse.

„Palun, proua! Siin on Teie magamistuba." Madelaine astus uudishimulikult külalistetuppa. Teener tuli tema järel sisse ja lülitas tule põlema.

„Hommikusöök on kell 8, proua! Vasakus tiivas kolmas uks paremale," tutvustas mees. „Teile veel informatsiooniks, siin mõisas võib kummitada."

Madelaine vaatas teenrit hirmunult ja küsis: „Miks te seda kohe ei öelnud?"

„Kas eelistate lageda taeva all ööbida?" küsis see. „Pealegi see kummitus ei hammusta. Ta ei tee kurja ning ausalt öeldes ei olegi ma teda ammu näinud."

*

Magamistuba on avar, aga askeetlik, laia baldahhiinvoodi ja riidekapiga, tooli ja laia peegliga. Madelaine uuris kogu tuba tähelepanelikult. Ta proovis voodi pehmust ja piilus kardinate vahelt õue. Siis avas ta riidekapi. Naine ahmis õhku. Seal oli garderoob, millest tema polnud isegi unistada julgenud. Madelaine kiikas seljataha, kas uks on kinni, ja hakkas end siis aeglaselt lahti riietama. Ükshaaval heitis ta enda vihmast veidi niisked hilbud voodile. Kapist üha uusi riideid proovides ei märganudki ta toanurgas olevat varju, kes kiiva pilguga jälgis igat tema liigutust, kõiki naise kauneid kehakumerusi, kui too peegli ees keerutades end ikka ja jälle alasti kooris, et teisi rõivaid proovida.

 

 

Teisipäev

 

Madelaine magas suurepäraselt ning tõusis hommikul ülesse värskelt ja puhanult. Nagu oleks keegi tema und valvanud. Päikesekiired sirasid kardinate vahelt tuppa. Ta riietas end rahulikult ja jalutas vasakusse tiiba, kus kammerteener oli lubanud hommikust serveerida. Suur loss oli tühi ja kõle ja naise sammud kajasid koridoriseintelt vastu. Ta tegi peatusi ja uuris maale koridori seintel, suursuguste lossihärrade ja -prouadega, kauneid skulptuure, suurt raudrüüs rüütlikuju, kuni kuulis vaikset nõude kolinat lähedalasuvast ruumist - mis oligi söögituba.

*

Hommikusöök oli juba laual. Kammerteener toimetas veel ümber laua, et külalisel oleks hubasem, ja näitas viisakalt laua ääres oleva tooli peale. Madelaine noogutas ja istus näljaselt laua taha. Toit oli lihtne. Peekoniviilud, muna ja mõned kurgiviilud ning suur sepikukannikas. Laual olid ka karahvin veega ja klaasid ning teener valas talle klaasi värsket kaevuvett. Naisel oli kõht väga tühi, ta lasi laual olevatel toitudel hea maitsta, rääkimata sõnagi.

„Tänan!" ütles ta, kui taldrik tühjaks sai. Mees käis ikka veel söögitoas tolmulapiga ringi ning tuli siis lauda koristama.

„Rääkige mulle nüüd mõisast ja selle peremehest, palun!" oli külaline uudishimulik.

*

Kammerteener ei teinud esialgu naisest väljagi, toimetas nõudega, viies need kööki, seejärel tuli ja istus Madelaine’i vastu ning hakkas jutustama: „See on Hillfieldi mõis, ehitatud aastal 1760, ja kuulub praegu Parun von Knorringule."

„Aga kus ta ise on?"

„Reisib kaugetel maadel," ohkas teener ja jätkas: „Nagu te näete, proua, on loss ideaalses korras ja üldiselt on siin elu kulgenud rahulikult, kuni selle ajani, mil lossis hakkas kummitama." Kammerteener valas endale vahepeal klaasitäie vett ja jõi seda isukalt.

„Siis lahkus kogu teenijarahvas peale minu. Marcus, parun, oli nagu mu enda poeg, ja austusest tema vastu jäin ma siia abiks."

„Oli?" Madelaine vaatas uurivalt teenrit.

„No kui ta veel siin elas," vastas mees ebalevalt.

„Kas tal peret ei ole?"

„Ei! Parun on veel noor, alles 20-aastane veel."

Madelaine tajus mingit nukrust vana mehe hääles ja ta mõtles, et vahetab teemat.

„Aga kummitus?"

„Vot see kummitus on üks ütlemata rahumeelne hing! Ei teagi teist sellist, nii rahuliku loomuga kummitajat. Ta ei hirmuta, ei ole vägivaldne, näitab end peamiselt sümpaatsetele inimestele, just naisterahvastele."

„Jah? Einoh, seda on rõõm kuulda. Eks ma lähen ja otsin siis temaga kontakti," ironiseeris naine.

*

Madelaine jalutas mõisahoovis ja mõtles kammerteenri jutule. Hoov oli suur, paljude põlispuudega, tiigiga ja käänulise teerajaga. Naisele meeldis siin. Ta võttis õunapuult ühe küpse õuna ning istus varjulisse lehtlasse pingile, süües mahlast puuvilja.

Kammerteener Raymond, kelle nime oli ta välja pinninud, lubas tal lossis elada nii kaua, kuni tal soov, saada prii toitu ja toa. Naine mõtiskleski nüüd, kas ta seda tahab. Niikuinii pole tal kuskile mujale minna, keegi teda kuskil ei oota, raha ei ole, miks mitte siin mugavalt närve puhata.
     Üks kord nädalas pidi käima tuttav külamees toidukraami toomas - ta võib ju aidata siin süüa teha ja koristada. Ausalt öeldes ei häiri ka kummitusteema teda üldse. Ta on tulest ja veest läbi käinud, maailma kurjust näinud, miks peaks teda häirima üks leebe kummitushärra?

*

Õhtu jõudis jälle kätte. Naine tundis end välja puhanuna. Ta pani öösärgi selga ja heitis väsinult voodisse. Pehmel padjal ja sooja teki all lebades tuli talle rammestus peale, kuid ta jõudis veel hämaruses näha mehekuju istumas vastasseina öökapil, enne kui ta unekuningriiki suikus.

 


Kolmapäev

 

 Madelaine ärkas võpatades ja vaatas esimese asjana öökapi poole. Mees istus ikka veel seal. Õigemini kummitus, mitte lihast ja luust inimene. Istus ja vaatas jahmunud naist sõbraliku naeratusega.

„Tere hommikust! Kuidas magasite?"

Kummitusmees oli pikk, tõmmu, väga kena mees. Oleks ta elav inimene olnud, oleks Madelaine temasse hoobilt ära armunud, praegu aga tõmbas ta teki endale tihedalt rinna ette ja jäi ehmunult ning sõnagi lausumata vaimu põrnitsema.

„Mina olen Marcus. Teie nime ma tean ka, proua, see on Madelaine," rääkis kummitus. „Te ei pea mind kartma. Ma saan aru küll, et inimesed kardavad kummitusi ja puha, aga ma olen väga sõbralik tüüp."

Kuna voodis värisev naine polnud ikka veel sõnagi öelnud, jätkas Marcus: „Õigupoolest on mul siin lossis kohutavalt igav ja ma ootan igatsusega, kui mõni külaline siin peatub ja ma saan temaga juttu ajada. Need on mu elu, kui seda saab eluks nimetada, parimad hetked," naeris kummitus, kes end öökapilt püsti ajas ja põranda kohal liueldes ukse poole liikus.

„Pange end rahulikult riidesse ja minge julgelt sööma!"

Vaim jõudis ukseni ja libises sellest elegantselt läbi. Kuigi naise süda tuksus kõvasti ja kiiresti, tundis ta end üllatavalt turvaliselt. Ta tõusis ja riietus ning ruttas šarmantsele kummitusmehele järele.

*

Madelaine kõndis läbi koridori vasaku tiiva poole ja vaatas otsides ühele ja teisele poole. Jõudes raudrüütlini ta võpatas, sest kuulis selle tagant kihistamist.

„See oli väiksena mu lemmikpeidupaik," naeris kummitus vallatult. „Ja see kipsist tiigripea siin on minu tehtud."

„Kas te elasite siin lossis?"

„Võib nii öelda," vastas kummitus. „Siin elasin ma suviti, kooliajal olin linnas ja ööbisin internaadis."

Naise päästis söögituppa jõudmine, kus kammerteener juba söögiga tegeles. Külaline ohkas kergendatult ja asus isukalt sööma.

*

Terve päev käis kummitus naise kannul nagu väike koerakutsikas. Ilmutas end koridoris, mõisahallis, aias õunapuu tagant või isegi vannitoas. Madelaine proovis küll leppida oma kummitava kummalise kaaslasega, aga too tekitas temas ikkagi kõhedust, ning tihti juhtus, et ta kiljatas, kui vaim järjekordselt kuskilt heki tagant teda tervitas või seljatagant midagi ütles. Naine isegi palus mõned korrad end rahule jätta, aga vaim oli järjekindel. Ta tegi komplimente, viskas nalja, pilgutas flirtivalt silma ja püüdis igatmoodi meeldiv olla. Külalise ähvarduse peale siit lossist minema minna laskus kummitus aga põlvili ja anus naist seda mitte tegema, lubades asja veidi rahulikumalt võtta. Õhtusöögi ajal Madelaine ei näinudki teda. Ta küsis vanamehelt, ega see kummitust pole näinud, kuid kammerteener oli millegipärast napisõnaline ja raputas eitavalt pead.

„Kas teie teate, mis temaga juhtus?" proovis ta vana majahoidjat rääkima meelitada. „Kaua ta on siin niimoodi piinelnud?"

„Ta tavaliselt räägib seda ise oma külalistega, kui aeg on küps," vastas vanamees ja lahkus nõudega ruumist.

*

Madelaine avastas, et teadmatus on veel hullem kui kummitusmehe tüütav käitumine. Tal tekkis juba igatsus veel meest näha ja temaga rääkida, ta käis mõisa esimese korruse parema tiiva läbi, piilus tubadesse, mille uksed lukus polnud, aga ei näinud kuskil kedagi. Veidi nukralt läks ta oma magamistuppa ning vaatas sellegi hoolikalt läbi, kiikas isegi kappidesse ja voodi alla. Halva tujuga riietas ta ennast lahti ja läks magama.

 


Neljapäev

 

Kui Madelaine ärkas ja öökapil taas Marcust istumas nägi, oli ta isegi rõõmus. Terve öö oli ta rahutult voodis vähernud ja halbu unenägusid näinud, kuidas ta ise kummitusena kiljudes mööda lossi ringi lendab ja elavaid - nii mehi, naisi kui ka lapsi – hirmutab.

„Tere hommikust, armas Madelaine!" alustas vaim öökapil jalgu kõigutades. „Ma tahaksin ikka veel eilse pärast vabandada! Ma tõesti ei mõtle midagi halba, mul pole selle kurva aja jooksul veel nii huvitavat vestluskaaslast olnud!"

„Ah, pole midagi," oli naine tagasihoidlik. „Ma hakkan juba harjuma. See on tegelikult isegi veidi põnev," ja ta tegi kummitusele kelmikalt silma.

*

Hommikusöök, nagu eelnevatel päevadelgi, oli juba laual. Kammerteenrit polnud aga seekord näha. Naine istus lauda ja lasi toidul hea maitsta. Marcus istus ta vastas ja vaatas naist.

„Mis teiega juhtus, et te teispoolsuses olete?" küsis Madelaine taktitundeliselt ja vaatas uudishimulikult kaaslast.

„Hea küsimus! Ma teinekord kindlasti räägin teile sellest. Juhtus kohutav õnnestus ja eksitus." Marcus vaatas mõtlikult lakke ja rääkis edasi. „Aga ma olen sellega leppinud ja asjaosalistele andeks andnud."

Vaikides söödi lõpuni ja Madelaine tõusis lauast.

*

„Pole täna teenrit näinud!? Kas ma võiksin lossiga tutvuda?" küsis naine vaimult.

„Ikka! Ma olen su giidiks."

Madelaine jalutas trepist üles teisele korrusele ja kummitus libises nagu vari naisega kaasa. Teisel korrusel mindi kõigepealt raamatukokku. Marcus näitas perekonna mälestusesemeid, vanu raamatuid, must-valgeid fotosid. Külalisele hakkas alles nüüd kohale jõudma, et see nägus ja sõbralik, aga läbipaistev võõrustaja ongi „reisil olev" lossihärra Parun Marcus von Knorring. Madelaine’ile tuli pisar silmanurka. Mis temaga küll juhtunud on, et ta siia, oma koju, on määratud igaveseks ringi käima? Naise arvates oli ta väga sümpaatne, täielik vastand tema enda mehele, kelle juurest ta põgenes ja ei kelle juurde kavatsegi kunagi tagasi minna. Talle meeldis, kuidas mees temaga vestles, teda õrna pilguga vaatas. Tal oli suur tahtmine teda puudutada, mida ta salaja üritaski, aga käsi läbistas vaimu keha. Vaid külmavärinad ja kananahk ilmus käele.

*

Teisel korrusel koos kummitusega ringi liikudes, nägi Madelaine üht ust, mis teda koheselt huvitama hakkas.

„Mis põnev ruum see on?" küsis ta kummituselt, kui ta käsi ukselinki vajutas.

„Siia ei tohiks minna," muutus Marcus väga ärevaks ja haihtus äkki. Naine vaatas otsivalt ringi, aga suur uudishimu sai temast võitu ja ta sisenes ruumi. See oli töökabinet. Ruumi keskel oli massiivne puidust kirjutuslaud ja selle taga mugav nikerdatud tool. Riiulid olid täis raamatuid ja dokumente. Maas oli pehme vaip. Sein riiuli kõrval oli täis kleebitud ajalehtedest välja lõigatud artikleid. Madelaine süvenes neisse huvitatult. Surnud naine. Politsei koostatud raportid. Põnev!

Koridorist kostsid sammud ja kammerteener asutus ruumi.

„Ma palun teid väga lahkuda, proua!" ütles mees väärikalt. „Siia ruumi ei lubata tulla!"

Madelaine vabandas ja astus ruumist välja. „Kus Marcus on?"

„Marcus? Pole aimugi. Miks te küsite, proua?"

Kui ta oma magamistuppa jõudis, ootas kummitusmees juba öökapil: „Ma väga vabandan, aga ma häbenen seda hirmsat saladust ja pole veel valmis sellest rääkima - aga ma teen seda õige pea, ma luban!"

 


Reede

 

Naise uni oli väga rahutu. Ta viskles ühest voodiotsast teise ja tagasi, ajas teki pealt ära ja tõmbas tagasi peale, ärkas tihti ja uinus sama kiiresti unerüppe tagasi. Öö otsa nägi ta märgi ja kirglikke unenägusid Marcusest, kes teda igalt-poolt silitas ja suudles, ning Madelaine oigas ta käte vahel.

Ta ärkas võpatusega. Tekk oli põrandal ja naisel oli päris jahe. Ehmatades avastas ta, et kummitus lamab ta kõrval ja vaatab himuralt, oma suurte ilusate silmadega, ta alasti keha. Naise süda põksus tohutu kiirusega, ta nihutas end vaimule lähemale.

„Hommik, mu kallis! Aeg läheb nii ruttu, kui ma Su und valvan!"

„Jah? Kas sina kunagi ei magagi?"

„Vist mitte. Ma vahepeal küll unustan enda ja ei tea, kus ma olen ja mis vahepeal on toimunud, aga siin olles võin sind lõputult vaadata ja imetleda," oli Marcuse kummituspilk unistav.

Naine proovis käe ümber vaimu keha sirutada, aga see maandus paraku tühjalt voodile.

„Kahju, et ma sind puudutada ei saa," oli ta nukker.

„Ehk võiks see kunagi olla võimalik," vastas kummitus mõtlikult ja jälgis, kuidas naine end käega rahuldas.

Ta hõljus väänleva naisekeha kohal, kuni naine rappudes lõpetas.

Kui nad olid teineteist pikalt ja armunult vaadanud, tõusis Madelaine järsult voodist ja ütles lühidalt: „Hommikust sööma!"

*

Hommikusöögilaud oli peaaegu kaetud ja kammerteener käis söögitoas ringi, murelik pilk näol.

„Kuhu ma küll teekannu panin, kas jätsin kööki?" oli ta hämmeldunud. „Sellist asja pole minuga veel juhtunud." Ta sammus õnnetult köögi poole. Samal ajal astus sektsioonkapist välja Marcus, nägu muigel. Pani näpu suule, sosistas Madelaine´ile: „Vaene Raymond! Hakkab vist vanaks jääma," ja näitas näpuga nurka suure lillevaasi kõrvale, kus oligi kaotsiläinud kann.

Madelaine itsitas ka: „Sina või?"

„Ikka! Kui sul päevast-päeva igav on, õpid nautima hetki, kus saad kedagi haneks tõmmata ja pärast koos naerda selle üle."

„Kas sa suhtled temaga ka tihti?" küsis naine.

„Jah! Ta oskab mind hästi lohutada. Ta on olnud mulle nagu isa eest. Eriti pärast seda, kui mu vanemad surid!"

„Oi, kui kurb! Tunnen kaasa! Kuidas see juhtus?" Madelaine tundis kaasa kummitusele, kelle elusaatuski oli tema omale nii sarnane.

Marcus hakkas sellest rääkima, kuid haitus siis äkki, kuna tuppa astus vaene kammerteener, kes oli toonud teise, vana ja kulunud, teekannu.

„Ei leidnudki üles," tõi ta teekannu laua juurde ja valas Madelaine’i tassi täis.

„Tänan! Kas see on teie teekann?" näitas naine vaasi kõrvale, kuid jäi siis ise hämmingus näidatud kohta vaatama - teekannu seal enam ei olnud.

„Marcus lollitab jälle," ohkas vana teener väsinult.

*

„Kuidas sa seda teed?" küsis Madelaine kummituselt, kui oli selle mõisaaiast üles leidnud. See istus purskkaevu all murul ja vilistas kurba viisijuppi.

„Mida nimelt?" küsis ta hajameelselt.

„Kuidas sa teekannu liigutada said? Kas sa saad ka teisi asju liigutada või saab sind ka puudutada, nii et puudutaja tunneb su nahka ja sina tunned puudutust?"

„Kui väga tahta, saab kõike teha. Nõuab tohutult energiat," kummitus vaatas unistavalt naist ja jätkas: „Armastuse energia abil saab ka päriselt puudutada ja tunda. See vajab aga seda energiat nii elavalt kui mitte-elavalt. Mõlemad peavad teineteisesse armunud olema ja siis võib see olla võimalik!"

Madelaine punastas ja lõi pilgu maha: „Kas mina meeldin sulle?"

„Oo jaa, sa oled kauneim ja armsaim õieke, keda ma kunagi näinud olen, armusin sinusse esimesest silmapilgust, kui sa läbimärjana mu lossi jõudsid!"

„Mina olen sinusse ka armunud. Ma olen ääretult kurb, et ei saa sind pikalt ja kirglikult suudelda ning su nahka hellalt silitada. Ma armastan sind!" ütles naine ja toetas käe rohule, just sinna, kus olid mehe käed. Ta võpatas, sest tundis käe all sooja inimnahka, mitte külmi rohukõrsi, nagu ta oli eeldanud. Kummitusmees kummardas aeglaselt naise kohale, kes samuti oma näo tema poole keeras. Nende huuled kohtusid ja nad SUUDLESID! Madelaine mõtles, et ta on mõistuse kaotanud. Mees võttis ta oma embusse ja nii hea ja erutav oli olla.
Viimane, mida Madelaine mäletas, oli see, et pea hakkas ringi käima, silmad kinni vajuma ning ta tundis tohutut kergust, suisa tunnet, et ta kohe lendu tõuseb ja igavikku kaob.


 

Laupäev

 

Madelaine ei saanud üldse aru, mis toimub. Ta lamas justkui voodis, aga justkui oli püsti ka ja tuikus. Ringi vaadates, poolärkvel-pooluimasena ei näinud ta Marcust öökapil istumas, pead pöörates ei näinud teda ka voodis, enda kõrval, lamamas. Kas ta solvus millegi peale või hoopis valetas selle armastamise kohta?

Naine tõusis ja avastas, et riided on juba seljas. Millal ja kuidas ta üldse voodisse oli jõudnud?

„Marcus, mu armas, kas sa oled siin?" hüüdis ta igaks-juhuks ning vaatas võimalikud magamistoa peidukad üle.

Ta vaarus ukse juurde ja tahtis seda avada, aga linki mitte kätte saades komistas kuidagi toast välja. Kiirustades läks ta söögituppa. Toit ei olnudki veel laual. Kammerteener toimetas aga ringi.

„Raymond!" pöördus ta nimepidi vana teenri poole. „Kas te teate, kus Marcus on?"

Vanamees ei teinud tast väljagi, puhastas lapiga tolmu ja ümises omaette.

„Ah, et enam ma polegi siin teretulnud? Võin siit ära minna, kaugele-kaugele." Madelaine hingeldas ja hakkas paanikahoogu sattuma. „Lähen tagasi oma mehe juurde. Mingit vahet pole, kõik mehed on ühesugused!" karjus ta hüsteeriliselt.

Kammerteener ei reageerinud ikka veel. Mitte ükski lihas ta näos ei liikunud. Naine võttis sektsioonkapilt väikese portselaningli ja viskas selle vastu maad kildudeks. Raymond võpatas ja vaatas selja taha. Vaatas kahtlustavalt ringi, võttis nurgast harja ja kühvli ja hüüdis: „Marcus, mis sa lollitad!"

Madelaine, kellest vana teener oli nagu tühjast kohast üle vaadanud, hüppas teenri juurde ja võttis tolle käisest kinni, aga käsi tuli tühjalt tagasi.

„Issand, ma olen segi läinud!"

*

Ta jooksis mööda lossi ringi ja aina karjus: „Marcus! Marcus, kus sa oled?" Ta ei pannud tähelegi, kuidas ta vahetevahel ka läbi uste ning isegi läbi seinte liikus, nagu polekski neid vahel olnud. Ta läks ka teisele korrusele, jooksis raamatukogust läbi ning peatus siis mõtlikult kontoriruumi ees, kuhu võõrustajad teda ei lubanud.
„Äkki selgub siin see koletu saladus,” mõtles ta ja libises ärevusest värisedes keelatud ruumi. Ta läks seina äärde ja hakkas informatsiooni ammutama erinevatest seinale kleebitud ajalehtede väljalõigetest.

Mingi surnud tibi - Tina Baxter. Heroiini üledoos. Ahah - siinsamas mõisas. Politsei käis uurimas ja Marcus on ka mitmel pildil, isegi esikaanel. Madelaine mõtles, et loeks nagu põnevat kriminaalromaani. Ta kummardus allapoole ja luges edasi. Tina ema on kuulus selgeltnägija ja nõid. Naisele tundus, et oli seda vana naist tõenäoliselt telekast näinud. Marcus kadunud. Leidjale miljon eurot vaevatasu. Wow!

Trepist tuli keegi üles, siis kostsid koridorist sammud, mis lõppesid otse ukse taga. Sisse astuski Marcus.

„Seal sa oledki! Ma leidsin sind üles! Kas ma saan nüüd miljoni vaevatasu?" läks Madelaine ülemeelikuks.

Marcus ohkas: „Ma pean sulle nüüd oma saladuse rääkima!"

„Ma juba lugesin seinalt!"

„See pole veel kõik! Me vahetasime kohad! Nüüd olen MINA inimene ja SINA oled kummitus! Ma väga vabandan!"

Madelaine vaatas hämmeldunult mehele otsa ning proovis siis haarata talt käest, aga kui see ei õnnestunud, läks naine hüsteeriasse ning hakkas jälle mööda lossi ringi jooksma.

 


Pühapäev

 

Vaene kummitusnaine Madelaine istus magamistoas voodis ja nuttis, nuuksus, kohati karjuski. Marcus, nüüd inimesena, istus öökapil ja vaatas teda.

„Ma olen väga kurb, et nii läks, aga mul ei jäänud muud üle. Ma lubasin rääkida sulle oma saladuse. Tahad kuulata?"

„Jah, palun!" vastas naine läbi nuuksumiste ja pisarate. „Kas ma surin siis ära?"

„Ei!" Marcus tegi pika pausi, ootas, kuni naiskaaslane rahunes veidi, ning alustas: „See on needus! Kõik on minu süü! Mõni aasta tagasi, pärast mu vanemate surma, kasvatas mind kammerteener Raymond. Elasin laia elu. Raiskasin raha siia-sinna, olin kõva pidutseja, ning kuna mul raha oli jalaga segada, oli mul ka palju naistuttavaid. Ühe sellisega tekkiski probleem. See neiu, Tina hakkas mulle külge lööma, ja ma ei saanud tast enam lahti. Kuid ta oli suur narkosõltlane. Ühel päeval tuli ta oma seltskonnaga lossi, kaasas ka keegi diiler, kes tutvustas seltskonnale eriti vinget ainet. Paraku jäi see tüdruku viimaseks peoks, ta sai üledoosi. Mitte keegi polnud teda aitamas, sest keegi polnud selleks piisavalt adekvaatne. Igaüks magas oma nurgas, purjus või narkouimas. Ka mina sain süüdistuse, hea, et vangi ei sattunud!"

„Aga miks Sa siis kummitus olid?" ei saanud Madelaine ikka veel asjast aru.

„Novot! Kahjuks oli selle tüdruku ema kohalik võimas naine, kellel olid ka väidetavalt nõiavõimed! Ta käis siin mitu korda halamas, sõimamas ja siunamas ning pani siis mõisale needuse peale."

„Millise?"

„Ta tütar oli hakanud siin kummitama ja ema käis siin tõenäoliselt hoopis temaga kontakti otsimas. Mul olid suured süümekad ja me olime päevad läbi Tinaga ninapidi koos - inimene ja kummitus - kuni ma nuttes avaldasin talle kui kummitusele igavest armastust ning avastasin - just nagu sinagi – et olen hoopis ise kummituseks muutunud. Siis ta enne äraminekut rääkiski, et see loss jääb kummitama kuni aegade lõpuni, aga kui kummitus leiab kellegi, kes temasse armub, pääseb ta needusest ning armuja ise satub needuse küüsi kuni järgmise inimeseni, kes omakorda temasse armub."

„Nii et mul on lootust, et ma saan jälle inimeseks?"

„Just! Ma teen kõik selleks, et sind aidata ja siia saata mõni selline mees!"

„Sa oled nii hea!" Madelaine oli maha rahunenud ja justkui oma saatusega leppinud.

„Ma hakkan nüüd asju pakkima! Liiga palju kurbi mälestusi siin." Ta tegi ukse ja läks enda vanadesse ruumidesse. Naine järgnes talle kõige otsemaid teid pidi läbi seinte.

„Kas sa saaksid need ajalehed oma kabineti seinalt lasta ära koristada?" palus Madelaine.

„Ikka! Räägin Raymondiga ja annan talle juhiseid edaspidise osas!"

*

Keegi koputas mõisa uksele. Kammerteener läks alla eesruumi, avas ukse ja ütles: „Tere õhtust! Kuidas saan teid aidata, härra?"

„Ma otsin oma naist," vastas mees ülbelt. „Ta lahkus kodust nädal aega tagasi. Kuulsin jutte, et ta võib siin pesitseda. Vastab see tõele?"

„Ta elas küll siin ning lubas isegi tagasi tulla! Aga tulge sisse, härra!" vastas kammerteener lahkelt. „Mõisahärra ise ei ela siin, aga ta lubab võõrastele öömaja pakkuda! Võite oodata oma naist siin."

Kardinate taha olid end peitnud inimene ja kummitus, kes kuulasid vaikselt, kuidas mees sisse juhatati.

„See on sulle hea võimalus!" sosistas Marcus Madelainele. „Võib-olla kohtume veel inimestenagi!"

Marcus saatis armsale kummitusele õhusuudluse, tõmbas seljakoti selga ja ronis vaikides aknast välja.

Naine läks aga jälgima oma abikaasat ning haudus kavalat salaplaani.

 

<<<>>> 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0603)