"Loo eesmärgiks on tutvustada lugejaid, eelkõige noori, pornograafia salakavalate võtetega.”
Huilgava alarmsignaali saatel kimusid sõdurid närviliselt suitsu. Juba vähemalt veerand tundi. Põgenike tulv üheksandast sektorist paistis ilmutavat vähenemise märke ja Hagen vandus endale habemesse. Tema lähedal tungles kari lapsi. Üks neist sihtis kadaga ja üritas teisi tabada. Teised silkasid eest ära ja kilkasid rõõmust. "Lapsed, neid ei muuda miski," pomises üks põgenikest ja Hagen tõstis uuesti pilgu. Ta tundis teda. Nägupidi. Oli ta ju elanud nende vahetus läheduses, mis tähendas, et Vesta.... "Ta peaks juba siin olema," pomises Hagen ning oli parasjagu ette võtmas uut teekonda varaõhtuses hämaruses kumava valgustuspostini ja tagasi, kui kesklinnapoolsest tänavaotsast hakkas kostma monotoonset suminat ning lähenev tolmupilv andis märku kiirkorras lähenevast hõljuklestast."No siis pole midagi teha. 9. sektor lõigatakse täielikult ära kuni olukorra kontrolli alla saamiseni."
Seda oli Hagen juba kuulnud... Kuni olukorra kontrolli alla saamiseni. Ta ei mäletanud viimastest aastatest kordagi, mil olukord oleks uuesti kontrolli alla saadud. Sektor sektori haaval lõigati äärelinnad sisevööst ära ning Hagenil ja teistel linnaelanikel, kes veel armeeridadesse polnud värvatud, oli tulnud sellega lihtsalt leppida. "Mutandid on siin selleks, et jääda, meie aga mitte," sosistati juba poolavalikult ning ehkki defetism oli juba karistatavaks kuulutatud, kostis seda sõnumit Hageni kõrvu aina enam ja enam. Kuid praegu...."Kuradile!" vandus Hagen ning enne, kui keegi teda takistada jõudis, oli ta paari kiire sammu ja söösthüppega tõkisplaatide vahelisest avausest läbi ning juba põikles ta poolkummargil joostes lähima majanurga poole. Ta oli kindel, et teda ei tulistata. Nii kaugele polnud asjad veel arenenud, ent iial ei võinud teada. Samas teadis ta kindla peale, et tagasi pääsemine, juhul kui tal see üldse õnnestub, saab olema ... võimalik, et võimatu.
Suletud sektoritesse jäänuid hoiti kuulu järgi peale saabumist nädalaid või isegi kuid haiglaseinte vahel karantiinis, et kindlustada nende puhtus. Kui neid üldse enam sisse lasti - ka selle kohta levisid kuuldused. Igatahes ei tundnud Hagen kedagi, kes oleks tundnud kedagi, kes oleks peale mõne sektori lõplikku sulustamist eluga pääsenud.
Ta liikus sõdurite pilgu alla sattumist vältides edasi nende vana elupaiga poole, sest kui Vesta kuskilt vastu tulla võis, siis just sealt. Samal ajal silmitses ta teravalt viimaseid põgenejaid, kes temast möödusid. Tasapisi põgenikerodu lakkas ning kusagilt kaugemalt üheselt mõistetavaid hirmukarjed kuuldes sai Hagenile tasapisi selgeks, miks ja millesse ta end just äsja tõuganud on.
Ta ei kahetsenud, ei, aga aina rohkem hakkas teda kummitama mõte, et oleks võinud ju vähemalt mõnda aega, kasvõi kuni tõkismüüri esimese astme valmimiseni oodata, et siis... Kuid nüüd oli juba hilja kahetseda.
Laskevalmis DMG külge klammerdudes hiilis ta majaseinte äärde hoides edasi, kuid Vestast polnud märkigi.
Ta võttis nõuks mitte enne tagasi pöörduda, kui on nende kolm päeva tagasi hüljatud elupaigani jõudnud. Nad olid sealt välja kolinud kiirustades, kuna Vesta ametikõrgendus oli lajatanud selgest taevast ning sellega kaasnev korter juba pea siselinna piiril olid neid selleks sundinud.
Veelkord vandus Hagen, et ta just täna selle peale oli tulnud, et vanas korteris veel viimast korda ringi vaadata ning veel rohkem vandus ta mõeldes, et tsviilkaitseõppused polnud lasknud tal koos Vestaga minna. Neil polnud ju sealt midagi konkreetset vaja. Lihtsalt, lihtsalt vaadata, et ehk jäi midagi väärtuslikku kolides kahe silma vahele.
Kusagilt lähedalt kostuv lask rebis Hageni mõtetest välja. See oli tuttav lask.Pärit püstolist. Ja Vesta kasutas püstolit.
Lasule järgnes teine, siis kolmas, kuid juba tormas Hagen laskude suunas. Need olid kostnud lähedalt ning Hagen kuulis juba mutantide möirgeid. Ümber järjekordse nurga pöördudes silmaski ta seda, mida oli kartnud.
Viis või kuus mutanti rüselesid kellegi kohal.Kellegi, kes röökis, vandus ja tegi seda verd tarretama panevalt tuttava häälega. Hagen ei kõhelnud. Ta teadis, et suure tõenäosusega ta ei taba, aga sellegipoolest tulistas esimese valangu mutandiselgade suunas. Üks neist võpatas, kukkus ja jäi maha visklema. Paar tükki kargasid ehmatusega eemale, ent kolm õievil riistadega isast pöördusid ümber ja jäid Hagenit silmitsema. Hagen peatus, tulistas uue lühivalangu koletiste suunas ning need ründasid teda. Veel üks valang ja kaks mutanti jäid maha, ka maas lebav inimkogu oli end kogunud ning nüüd tabasid kolm kiiret püstolilasku veel ühte ründajaist. Kaks allesjäänud mutanti pöörasid seda nähes kumbki isesuunas ning põgenesid, ent kas Hagenil või maas lamanud Vestal õnnestus veel üks neist paari lasuga maha võtta, enne kui see ümber majanurga jõudis pageda.
Hagen tulistas veel ühe valangu viimasele põgenenule järele, kuid lõi siis mõttes käega ning kiirustas Vesta suunas. Naine kargas püsti ja sööstis talle vastu. Tema riietest olid alles vaid räbalad ning hoolimata teda vallanud rõõmust märkas Hagen naise paljaks rebitud rinnal ja vasakul käel veritsevaid kriimustusi. Kuid ta keelas endal sellele mõtlemise. Ta silitas tema käte vahel väriseva naise käsivarsi ja puterdas õigeid sõnu leidmata:
"Mõtlesin, et ....Sa ei tulnud, tulin sind otsima. Kuhu sa jäid?"
"Ma tuhlasin terve elamise läbi, väsisin ja tukastasin natukeseks," vastas Vesta ilmselgest šokist hingeldades, kuid ühtäkki muutus pilk tema silmis, mis näole langenudpunaste juuksekahlude tagant välgatasid. Hagen tundis seda pilku. Ta mõtestas seda kui "ei mingeid kommentaare ega etteheiteid" ning imekombel rebis see ta ümbritsevasse tagasi.
"Tule, otsime mingi varjualuse ja vaatame su haavad üle," lausus ta ning lasi naise ümbert lahti. Vesta noogutas vaikides ning Hagen taipas, et naine on enda kehvast olukorrast aru saanud. Mutantide jäetud haavad oli ohumärk. Viiruse kindlaimaks edasikandumise viisiks peeti küll sugulist kontakti, ent ka kriimustused võisid nakkust edasi kanda.
"Oota korraks," ütles Vesta ja istus, et endalt armeepükste haledad jäänused jalast rebida ning toimis samamoodi ka särgiga. Nii, tanksaabastes, mustas napis aluspesus ja uuesti selga tõmmatud teksavesti väel paistis tema alastus rohkem rõhutatud, ent moraalitsemiseks polnud aega. Kiirelt nööpis ta vesti eest kinni ning sidus särgijäänused ümber käe sidemeks. Hagen, kes oli senini mõelnud edasist tegevusplaani, üllatus, kui Vesta talle teatas:
"Lähme koju, kurat, see tähendab, meie vanasse elukohta tagasi... Midagi seal ikka on, millest haavade puhul abi võiks olla ja lisaks oleme mutantide rünnaku vastu kaitstud. Vähemalt mõnda aega."
Hageni enda mõtted olid käinud küll rohkem seda teed, et katta Vesta haavad ning üritada praeguseks juba püstitatud kontrollpostist kuidagi läbi saada, ent ta pidi tunnistama, et Vesta idee oli parem.
Ühestki kontrollpostist nad mööda ei saaks ilma, et neid täielikult läbi ei vaadataks. Samas, Vesta haavad paranevad vähemalt nädala... Kui nad ka suudavad end seni varjata, siis kuidas seletada hiljem nende pikka viibimist mutantide poolt ülevõetud sektoris ning teha seda usutavalt. Ja seda üldse juhul, kui neil õnnestub end varjata."Lähme, kuuled, liigume.... See, kas ma olen viirusekandja või mitte, selgub lähipäevil ja kui ei, siis ma olen valmis sisse saamise nimel mõnda aega karantiinis viibima... " ütles Vesta Hageni mõtteid ära aimates ning justkui märguandena kostus kusagilt lähedalt mutandi kurguhäälne röögatus.
"See on see, kes pääses....Ta kutsub omasid!" röögatas Vesta Hagenile, hoolimata sellest, et mees oli juba liikuma hakanud. Kahekesi jooksid nad tänava suunas, kus asus nende endine kodu. Neile tuli vastu paar hilist pagejat, kellel nad soovitasid teine tee valida, vihjates võimalusele, et mutandid on neil kannul.
Üks vastutulijaist palus võimalust nendega liitumiseks, ent märgates Vesta käel ja vestikaeluses kummuval rinnal jooksvaid kriime mõtles ta ümber, soovis neile edu ja jätkas kiirelt teekonda.
Kohale jõudes sulgesid nad mutandikindla raudukse ja võtsid hetke, et korraks hingata ning mõelda, et mis kuradi jama sisse nad täpselt sattunud on.
"Mu haavad pole õnneks kuigi sügavavad, nii et seda muret pole...." ütles Vesta ning Hagen taipas, mille naine ütlemata jättis. Ka tema vaikis. Mida siin öeldagi, mõtles ta, kuid Vesta, kes oli end kogunud jätkas:
"Igal juhul, sa tead, mida ma sult ootan, kui mul mingidki viiruse märgid peaksid ilmnema, eks ole?"
"Jah, tean," vastas Hagen.
"Ma katsun endal silma peal hoida ja ära tabada, aga juhuks, kui ma ei taba ära või kui ma ei suuda, siis... lubad sa mulle, et...?"
Hagen vaikis. See oli hetk, mil ta oleks tahtnud lubada ükskõik mida muud. Taevast, tähti, ilusamat elu, paremaks hakkamist või ükskõik kurat mida. Peaasi, et mitte seda....
"Luba mulle, et sa .... ei lase mul selliseks elajaks muutuda," ei andnud Vesta järgi. See polnud enam palve, see oli käsk, tajus Hagen ning noogutas. Põgusalt. Vaevumärgatavalt. Ent Vestale sellest piisas.
Silmnähtava kergendusega hakkas ta niigi peapeale keeratud elamises ringi tuhlama. Esmajoones leidis ta endale ajast ja arust tunked, mida oli kandnud mõne kilo jagu kergemana ning kuidagi õnnestus need tal endale ka jalga sikutada.
"Kuidas on?" päris ta Hagenilt laia naeratuse saatel ning demonstreeris oma suurepäraseid puusi, mille nimel Hagen oleks olnud nõus pikemalt mõtlemata võitlusse tormama. Niimoodi Vesta ees seistes ja teda silmitsedes ei saanud Hagen midagi parata, et ta olukorrale ebasobilikesse mõtteisse eksis. Ta astus sammu Vestale lähemale. Vesta kergitas enda palge ootavalt mehe suunas ning Hagen suudles teda. Mehe käed libisesid üle Vesta äsja demonstreeritud puusade ja jõudsid vestinööpideni.
"Olgu, lõpeta....me ei saa keppida. Mitte praegu. Mitte veel." ütles Vesta, kui Hageni sõrmed pea pooltega vestinööpidest hakkama olid saanud.
"Senini, kuni ma ei tea, kas ma olen nakatunud või mitte, on kepipaus," jätkas ta.
"Vesta, ausõna..." alustas Hagen, kuid naine ei lasknud tal lõpetada.
"Ära ütle seda, ära ütle. Sest vaata mina hoolin," lausus naine ning seekord oli tema häälest kuulda paluvaid noote.
"Olgu," vastas Hagen, kui oli ennast enam-vähem kontrolli all saanud.
"Aga keegi ei keela meil," lisas Vesta silma pilgutades ning ühe käega Hageni püksilukku avades kükitas ta tema ette maha. Hetkega oli tagasi selline, ülemeeliku pilguga, Vesta...
Selline Vesta, nagu ta oli olnud siis, kui Hagen temasse armus. Kelmikas ja alati mänguline, ehk isik kellest alles aastad pidevat mutandiohtu ja aina rohkem tunda andev kitsikus olid tõsiduse ja nukruse esile sõelunud.
Üheksa aastat tagasi olid nad tähistanud oma esimese kooseluaasta täitumist. Siis oli see sündinud. Kuskil uusorgaanika loomelaboris läks midagi valesti. Seda üritati kinni mätsida. Isegi siis, kui mutandid kanalisatsiooni üle võtsid, võis veel kuulda ametlikku infot, kuidas kõik on kontrolli all. Sellele järgnes aeg, mil olukord oli „koheselt kontrolli all“ ning peale seda... sulgumine. Tervete linnasektorite maha jätmine... ära lõikamine. Kuni praeguse olukorrani.
Hagen teadis, et seni, kuni sünteetilise toidu ja uusorgaanika tehased nende käes on, on neil veel lootust püsida, ent... Lootus, et kunagi olukord tõesti kontrolli alla saadakse, hakkas temas tasapisi hääbuma. Nii keskenduski ta korraga vaid ühele päevale ja naisele, kes tema ette ühele põlvele oli laskunud ning kelle huuled ühtlaste sujuvate tõmmetega tema riista imesid.
"Jäta, Vesta... ma ei suuda vist," pomises Hagen, kui Vesta huuled paotusid ja keel Hageni peenisepead masseerima hakkas.
Vesta katkestas hetkeks, kuid ainult selleks, et vastata:
"Nutad ja suudad," ja seda saatev naeratus oli Hagenile kinnituseks, et Vesta mõtleb seda tõsiselt. Ta tundis niigi, et Vestal on seekord asjaga tõsi taga. Võib-olla oli talle seda vaja nagu Hagenilegi. Et pingestatust maha tõmmata. Selles, kuidas Vesta oma huultega ta türa ümber oli klammerdunud, oli lihtsalt midagi metsikut. Midagi, mis Hageni mõttes uuesti õigele rajale suunas ning kui ta lõpuks enda laadungi Vesta huultele vahele oli lasknud, siis tundis ta, et orgasm, mille oli just saanud, oli võimsaim viimaste aastate jooksul.
"On parem?" küsis Vesta püsti tõustes.
"Jah, isegi väga," pomises Hagen talle vastu, taibates, et oli tõesti. Parem. Ta polnud ise arugi saanud, kui lääpas ta omadega oli olnud.
"Sa paistsid jah omadega suht katkemas olevat," jätkas Vesta ning Hagen noogutas talle vastuseks.
"Olgu, aga ma tegelen nüüd oma haavadega, mida on isegi nadi haavadeks kutsuda," jätkas Vesta ning kontrollis, kas nurgas asuv vesikäsn on veel elus. Paar pigistust ning käsna paigaldatud torust nirises vett ja Vesta tungis juba saapast tõmmatud noaga kapinurgast leitud riidetüki kallale.
Kui ta enda haavade puhastamise ja sidumisega ühele poole oli saanud, võtsid nad istet.
Õhtu oli kätte jõudnud ning varasügisene hämarus tungis läbi trellitatud akende tuppa.
"Mis nüüd?" küsis Hagen, kuid jätkas ilma vastust ootamata:
"Vesikäsn on suremas... Toitu meil õnnestuks isegi hankida, kui välja minna, aga see on risk. Pealegi, üks mis mulle muret teeb, on padrunid. Minul on ainult kolm salve."
"Minulgi on vaid kaks kaheksast ja ma lisaks veel ühe võimalusena, et me ei tohiks mingil juhul vastulöögi kommando otsa sattuda."
Ka see oli oht. Vastulöögi kommandosid veel saadeti välja. Osalt moraalitõstmiseks, millena need enam ammu ei mõjunud, aga peamiselt selleks, et pioneerid saaksid tõkestada kanalisatsiooniühenduse ja õhkida võimaliku sillana toimivad rajatised sulustamisele kuuluva sektori ja siselinna piiri ääres ja vahel.
Kokku põrgata leegiheitjate ja kuulipildujatega relvastatud näpp-päästikul-värisemas-tüüpidega tähendanuks veel kindlamat surma kui mutantide kätte sattumine.
"No neid on vähemalt lihtsam vältida," vastas Hagen, kui oli hetkejagu mõtlemisaega võtnud ja õigus tal oli. Mutandid ründasid pea alati hääletult ning möirgama hakkasid nad alles tapa- või kiimahoogu sattudes. Nende oskus varitseda ja hääletult rünnata muutis nad ohtlikuks. Ohtlikumaks, kui nad muidu oleks olnud.
Hagenil oli tänane olnud teine kokkupuude nendega ja ta lootis et see jääb viimaseks.
"Seda küll, aga ikkagi. Ma tean, et ma pääsesin tänu sulle, kallis, just äsja mutandirünnakust, aga kommando meeste kätte langemine... Meid kui potentsiaalseid viirusekandjaid põletaks nad elusalt ja seda enne, kui me sõnagi suudaksime lausuda. See mõte on mind alati hirmutanud."
"Mõistan sind, mõistan," vastas Hagen.
"Olgu, üks meist peaks valvesse jääma ning ma pakun välja, et see võiks olla mina, sest tunnistan ausalt, et mul on nüüd vaja veidi mõelda. Olukorraga harjuda. Saad ju aru, eks ole?"
"Olgu," vastas Hagen, viskas end ülestegemata voodile külili ning uinus...
***
… Vaevalt oli Hagen uinunud, kui Vesta raputamine ta uuesti ärkvele lõi.
"Sorry, aga nad on meid leidnud," sosistas Vesta, enne kui Hagen sõnagi lausuda jõudis.
"Kes?" käis korraks läbi Hageni unesegase pea küsimus, aga kui ta läbi avatuks unustatud akna tasaseid samme kuulis, jõudis olukord talle täisteadvusse. Veel enne, kui Hagen voodist püsti sai, kõlas aga vaat et viisakas koputus uksele.
"Ilmselt keegi meiesarnane, " mõtles Hagen, kuid hoidis uksele suunatud DMG-d siiski laskevalmis. Vesta aga tõmbas rauduksel riivid ja astus kiirelt ukse kõrvale, ise Hageni eeskujul relva laskevalmis hoides.
"Astu edasi, aga aeglaselt." hüüdis Hagen ning uks hakkas aeglaselt avanema. Hagen tundis, kuidas tal käed relva ümber higiseks tõmbusid.
"Rahunege, pole mul tahtmist teiega teravikke vahetada," kostis avaneva ukse tagant kare naishääl ning hääle omanik ilmus täies ilus nähtavale.
"Kutsuda võite mind Kütiks ja see, kus te nüüd pesitsete, on eilsest saadik minu territoorium," lausus sisse astunu, kes osutus valgustusseene eritatud hämaras valguses naiseks, kelle muljetavaldavat rinnapartiid musta värvi varrukateta armeesärk pigem rõhutas kui varjas. Hagen pidi tunnistama, et nii võimsat mudelit polnud ta veel ise oma silmaga näinud. Mitte et Vestat poleks suurte rindadega õnnistatud, aga end Kütiks nimetanu kohta sai kasutada vaid sõna kolossaalne. Ta libistas pilgu rindadelt üles, naise näoni ja leidis, et see ronkmustade patsis juustega,sitke ja äärmiselt karmiilmeline naine tundus kuidagi tuttavlikuna.
"Aga kus olen ma teda näinud? Kurat seda teab!" mõtles Hagen.
"Sinu territoorium?" päris Vesta.
"Jah, minu," vastas Kütt, tegi rõhutatud pausi ja jätkas:
"Aga see on pikem lugu ja nõuab seletust. Võin ma sisse astuda?"
"Olgu, aga enne vasta – kuidas sa meid leidsid?" päris Hagen, kes enda meeled uuesti kontrolli alla oli saanud.
"Lõhna järgi, aga ka see on pikemat sorti lugu. Ja uskuge mind, te tahate seda kuulda."
"Olgu, astu sisse, " lausus Vesta.
Kütt sisenes ja Vesta lükkaks tema järel ukse kinni. Ta valmistus juba riive ette lükkama, ent Kütt peatas teda, öeldes pilkaval häälel:
"Rahu, seni kuni mina siin olen, pole teil midagi karta."
"Olgu, aga selgita nüüd, kes sa selline oled või mis sind üldse siia tõi?"
"Ma olen Kütt, nii kutsuti mind siis, kui olin mutandikütt. Reida Elben oli mu nimi. Arvatavasti olete mu nime kuulnud, jah?"
Nad noogutasid pea üheaegselt. Reida Elben oli olnud elav legend, tema nägu ja büst täitsid pidevalt tänavatel paiknevaid hiidekraane kuni ühelt missioonilt ta enam tagasi ei tulnud. Tema kadumise kohta öeldi ametlikus teadaandes, et langes võitluses.
"Ma olen kuulnud, et nad ütlesid mu saatuse kohta, et mutandid kiskusid mu ribadeks. Jama! Pole veel sellist mutanti, kes mind võita suudaks. Aga ma sain paar kriimu ja loomulikult pöörati kohe püssitorud minu poole. Mu endistele kamraadidele jäi see paraku viimaseks relvapööramiseks."
"Ühesõnaga, viirust sa ei saanud ja sa oled kõik need aastad väljas elanud?"
"Sain, sain viiruse. Ja see muutis mind," vastas Kütt. Ta vaatas nii Vestale, kui ka Hagenile otsa ja jätkas siis: "Teile on valetatud, kõik need aastad. Inimesed ei muutu mutantideks. Mutandid on üks eksperiment, mis läks viltu vedama ja nad sünnitavad teisi mutante. Nende elutsükkel on kiirem ja seetõttu võib üks emasmutant sünnitada aastas kolm-neli pesakonda. Igaühes paarkümmend või rohkem kutsikat, aga... Viirus, mida nad edasi annavad, muudab inimesi, aga mitte täielikult. Ma olen tugevam, ma olen kiirem, mul on vist isegi mingi mõjuvõim mutantide üle, vähemalt kuulavad nad mind ja - mul on iha. Meeletu iha."
"See tähendab, et sa oled... see tähendab, et ma olen..." alustas Vesta, ent jäi vakka õiget sõna leidmata.
"Ma ise nimetan end endiselt inimeseks ja kui sa nakatunud oled, mida sa - olgem ausad - oled, siis muutud sa peagi minu sarnaseks, aga ära muretse. Meiesuguseid on palju. Me oleme juba aastaid siselinna infiltreerunud, et seal õigel hetkel ohjad enda kätte võtta."
"Linna sisse? Kuidas?" päris nüüd Hagen.
"Kanalisatsiooni all jookseb vana kanalisatsioon, mis on täidetud igasuguse ebameeldiva ollusega... muteerunud laborirotid ja igasugu muud läbikukkunud eksperimendid või nende omavahelise paaritumise tulemused. Mida ma tahan öelda, on see, et kui te nõustute linnas "meie inimesteks" hakkama ja märguande peale tegutsema, siis sulustatud alale viimine ei valmista suuremaid raskusi, kui vajadus end läbi erinevate monstrumite raiuda."
"Ma arvan, et me peame selle üle veidi mõtlema... Ühesõnaga - on mul asjad selged - sa viid meid sisse, kui me oleme nõus vastutasuks õigel hetkel ülestõusu alustama?"
"See on pigem lisaboonus. Peale muutumist saad sa ise aru, et nii on parem, aga... Vastutasuks ja teie enda turvalisuse huvides, tahan ma keppi. Korralikku ja korralikult keppi. "
"Kas ma saan õigesti aru... et sa otsid inimesi, et neid aidata ja nendega keppida?" küsis Vesta. Tema häälest kostis siirast hämmingut ja ka seda vana ilmeksimatult äratuntavat kelmikust. Hagen sai selle järgi aru, et Vesta on sellest nüansist äärmiselt huvitatud ning see paistab teda isegi lõbustavat. Olid nad ju varemgi seksi alal eksperimenteerinud ning nii mõnigi kord rohkem kui kahekesi.
"Jah, tahan inimesega keppida. Mutandid on rohmakad. Nende riistad on küll suured ja innukust on neil kamaluga, ent nad ise... tulevad kole kiirelt ja lisaks on veel rasestumisoht. Ma ei tea, mis tulemuse annab inimese ja mutandi ristamine, aga ma ei taha seda ka enda peal katsetada."
Hagen kuulas ja mõtiskles samas. Ta oli kindel, et Vesta nõustub pakutuga ja ka tal endal poleks karmiilmelise Kütiga vahekorras olemise vastu midagi. Ent miski selles häiris teda.
"Kas ka sina kannad nakkust edasi?" päris ta.
"Jah, kannan. Aga kui tahad, siis võid selle kõigepealt oma naise käest saada. Ma võin oodata, aga mitte kaua. Igal juhul, kuidas siis jääb?"
"Mis sa arvad, mu kallis mees, oled sa nõus end ohvriks tooma?" päris Vesta kelmikal pilgul Hageni poole vaadates. Oli selge, et Küti kehavormid pole ka talle märkamata jäänud ning oma mõtteis on ta juba ammu otsusele jõudnud.
"Kas me siia sinuga koos jääda ei saa?" päris Hagen hoopis. See küsimus, õigemini mõte, mis selleni viis, tuli talle endalegi ootamatult. Et see teda üldse huvitas. Oli selge, et ta ei taha siia välja mutantide keskele jääda. Samas, hirm viiruse ees, isegi kui see teda vähemalt olemuse osas ei muuda, hoidis teda pea ees vette hüppamast. Veel hoidis, sest ta sai aru, et Vesta nimel on ta valmis sellega tegelikult leppima või et on isegi juba leppinud.
"Ei, ei saa... Risk, et lend-droonikud meid avastavad, on liiga suur. Selletõttu olengi siin üksi. Mina saan siin hakkama, ainult, et jah... Mis sa siis arvad - ma tahan ainult su riista, mitte su südant."
"Olgu, aga viiruse eelistan ma saada enda naiselt. See on kuidagi..." ta katkestas korraks, et õiget sõna leida.
"Mind tõesti ei huvita. Peaasi, et ma keppi saaks. Muidu ma muutun pahuraks ja võin teid kuskile kanalisatsioonisügavusse jätta," lõikas Kütt vahele ja jätkas: "Ma jätan teid nüüd hommikuni kahekesi. Hommikul olen siin ja eeldan, et te olete oma asjadega ühele poole saanud ja valmis minekuks. Mutantide pärast pole mõtet muretseda. Ma jään valvama ja mind nad kuulavad. Pealegi, omasid, ehk nakatunuid nad ei puutu. Selge?"
"Selge," vastas Vesta nende mõlema eest ja Hagen taipas, et asi pole mitte ainult otsustatud, vaid ta on sellega ka igati päri.
Kui Kütt oli kadunud, sulges Vesta tema järel ukse. Hagen istus tagasi voodile ning peagi maandus Vesta tema kõrval.
"Mida sa siis arvad sellest... kõigest ja mis peamine - usud sa teda?" päris Vesta. Tema pilk puuris end Hageni silmadesse ning mingit tõsidust Hagen sealt küll välja ei lugenud.
"Mis mul enam mõelda. Ja kui nii võtta, siis mis meil muud uskuda? Linna meid ei lasta nii või teisti. Ma ei usu, et me ilma tema toetuseta mutantide vastu saame ning toetuse eest tahab ta kuulsid küll mida.."
"Jah, keppi... Ei midagi enamat. Saad sa sellega hakkama? Kole ta ju ei ole, pigem vastupidi, või mis?" vastas Vesta ning seda öeldes välkusid jällegi tema silmis lustlikud sädemed..
"Kuulsid ju, et olen..." vastas Hagen ja tundis kuidas Vesta käsi talle sülle nihkus, sealt edasi kubemeni liikus ja ükshaaval püksinööpe avama hakkas. Hagen lasi sel juhtuda. Isegi kui Kütt oli valetanud, siis...
"Mis seal siis ikka," ohkas ta mõttes ja taipas, et mõtleb seda tõsiselt. Ta oli vähemalt hetkel täiesti veendunud, et elu ilma Vestata ta elada ei taha. Ja kui ka Kütt oli viiruse kohta valetanud, siis parem juba koos Vestaga ringi möriseda, kui üksi linna tagasi pöörduda...
Vesta käsi oli juba püksinööbid avanud ning Hageni riista tugevalt enda sõrmede vahel hoides tiris ta selle püksiaugust välja.
Hagen lasi end mõnuledes selili ja tundis kuidas Vesta enda huuled ümber ta kõveneva türa surus. Hagen lasi oma käel Vesta rinnapartiini liikuda ning libistas oma käe Vestale vesti alla. Vaeva nägemata leidis ta Vesta rinnanibu ja seda õrnalt oma näppude vahel surudes lasi ta Vesta suul rahulikult oma riista kallal toimetada. Ta vaatas, kuidas Vesta juuksepahmakas rütmiliselt üles-alla liigub ning kujutas ette vaatepilti sellest, kuidas Vesta huuled ümber tema peenise kokku on surutud.
Järsku aga Vesta katkestas, tõusis voodilt ning vabastas enda kiirelt vestist. Tema võimas ja mitte just kuigi palju Küti omale alla jääv rinnapartii hüppas teksavesti hõlmade vahelt nähtavale justkui ammuigatsetud vabadusse naastes ja Hagen tundis, kuidas ta niigi kõvastunud riist selle vaatepildi peale otsekui kivistus. Kiirustamata, oma oivalisi puusi Hageni ees kergelt hööritades sikutas ta ka tunked jalast ning istus kaksiratsi Hageni niuetele.
"Kindel, et sa seda tahad?" küsis ta.
"Jah, kurat, kepi mind. Saame sellega ükskord ühele poole," sisistas Hagen läbi hammaste. Tema erutustase oli laes ning mitte ükski viirus ega mutant poleks suutnud teda hetkel ühest korralikust nussist eemale hoida.
"Hea," lausus Vesta. Tema käsi haaras uuesti Hageni riista ümbert, õrritas sellega veidi aega enda kliitorit ning surus selle siis enda märgunud sisemusse. Ta oiatas kergelt ja Hagenil oli tükk tegemist, et end vaos hoida.
Aeglases rütmis liikus Vesta keha üles ja alla, tema kivikõvadest nibudest ehitud rinnad tõusid ja langesid. Tema sõrmed haarasid Hageni rannetest, pigistades need kõvasti enda vahele. Tema tupelihased pinguldusid ja lõdvenesid Hageni riista ümber ning Hagen tundis kuidas esimesed tupepisarad mööda tema riista alla munadeni libisesid. Vesta kiirendas käiku. Hagen hammustas huulde. Tema hingamine kiirenes ning Vesta suust paiskus välja kiunatus, mis veelgi kiirenenud tempos ja veelgi märgunumas sisemuses Hagenile lisaauru lisas. Mitte, et tal seda väga vaja oleks olnud. Ta oli niigi lõhkemas.
Ta tundis kuidas ta riist Vesta vitus tuksleb. Kuidas aina kiirenev tempo tema pea justkui kõigest ümbritsevast lagedaks lööb. Ta tundis, kuidas Vesta kummardus. Tema rinnad vajusid Hageni näole. Tema nibu leidis tee Hageni huulte vahele ja samal hetkel läbistasid Vesta alakeha kergete ühemõtteliste krampide voog ja Hagen tuli...
Tema kuum sperma tungis peatumatu laviinina Vesta sisemusse. Vesta kiunatas veel korra. Higitilk tema laubalt maandus otse Hageni ninale ja kogu oma raskusega vajus ta Hagenile peale.
Mõnda aega nad lebasid.Mõnda aega nad vaikisid.
Hagen silitas kätega Vesta higist kaetud keha ja lihtsalt oli.
Oli ühes hetkes.
"See oli hea, kuradi hea," katkestas Vesta katkendlik sosin lõpuks vaikuse.
Hagen ei vastanud. Polnud vajadust.
Vesta keeras end Hagen pealt maha ja jäi tema kõrvale lamama.
"Huvitav, kas see poollõpnud vesikäsn ühe pesu kannatab välja," küsis Vesta, kui vaikus oli taas vaid tasa raugevast hingeldamisest täidetud olnud.
"Võimalik," vastas Hagen, tõusis voodilt ja tõmbas enda endiselt rebadel püksid üles. Tema käsi otsis reietaskust sigaretipaki ja õngitses sealt kaks sigaretti. Vesta ajas end põlvili ja võttis huultega sigareti Hageni väljasirutatud käest. Ta suitsetas ainult peale keppi ja Hagen mõistis teda. Oli ta ju ka ise kunagi nii alustanud.
Nad suitsetasid vaikides, taustaks vaid otsi andva valgusseene tasane susin.
"Nii, et ma nüüd olen ka," lausus Hagen lõpuks. Lihtsalt selleks, et midagi öelda. Teda ei vallanud mitte ebamugavustunne, vaid lihtsalt vajadus uut pööret enda elus... kuidagigi kommenteerida, arutada, ei, lihtsalt see välja öelda.
"Jep, tere tulemast klubisse, aga ehk oleks aeg selleks, et proovida vähe magada. Mul pole aimugi, mis kell Kütt meid äratada kavatseb, aga hommik ei tohiks enam väga kaugel olla," vastas Vesta, ajas end voodilt püsti ja otsis riidekapi ees vedelevast riidehunnikust kokku närtsutatud voodilina ja teki.
Hagen võttis ulatatud riideesemed ja tegi voodi ära, seni kuni Vesta vesikäsnast viimast välja pigistas ja end veidikenegi pesta üritas.
Hagen suitsetas veel ühe sigareti, loendas pakki jäänud üle ning avastas kibestumusega, et kui Küti mainitud tee linna tagasi just imelühike pole, siis talle neist ei jätku.
"Aga see selleks... kui linna tagasi saan, siis..." mõtles ta ja tabas end esimest korda mõtlemas, et mida linna naasmine endast üldse kujutada võib. Neil ei olnud Vestaga igapäeva-tuttavaid ja naabreid nad veel ei tundnud, aga ikkagi võis keegi nende äraolekut tähele panna. Sellest kuskile teada anda ja üldse... Mida kujutas end Kütile antud lubadus edaspidi valmis olla. Mida see naine plaanis või kui palju võis olla neid, keda ta on linna tagasi viinud. Neid ei saanud palju olla. Kütt jäi kadunuks vaid mõne aasta eest. Palju selle ajaga ei jõua, aga ...
"Teinekord pole paljut vajagi, et muutusi esile kutsuda," lausus Hagen mõttes.
"Nii et poeme pessa?" pöördus ta Vesta poole, kes vist pesemisega ühele poole oli saanud ning tema kõrvale oli ilmunud....
Vesta ei vastanud. Esialgu.
Hagen tahtis juba mõttes käega lüüa ja ise initsiatiivi üles näidata, kui Vesta järsku lausus:
"Ma tunnen seda... muutumist.... ma olen, ma olen.... ma tunnen end nii ... ma ei oska öelda."
Ta vakatas, kuid jätkas siiski:
"Nagu mingi uus elu oleks mu sees. Nagu midagi uut voolaks soontes. Ma tunnen end tõesti tugevamana... Ja ma tahan keppi! Oi, kuidas tahan," lausus ta niuksatades ning surus oma kiirelt jalgevahele liikunud näpud kliitorile...
***
Järsk koputus uksele rebis Vesta välja tema äärmiselt meeldivatest unenägudest ja kulus sekund, enne kui hetkeolukord uuesti tema teadvusesse jõudis. Unesegasena marssis ta ukse juurde ning avas selle. Kütt astus ka sel korral kutsumata sisse ja lausus teretuse asemel:
"Enne kui me läheme, tahan ma midagi."
"Mida?" päris Vesta. Ta oli endiselt unine ning ei saanud esimese hooga tõesti aru, mille järgi Kütt tulnud on, ent kui see talle hetkepärast meenus, valdas teda ehmatus. Nad olid Hageniga veel eile öösel kolm korda keppinud ning ta kartis, et tema enda täitmatus võib olla mehe ära kurnanud.
Vaikuse katkestas ärganud Hagen oma uneseguse küsimusega "Mis kell on?" kuid hetkejagu hiljem paistis ta oma küsimuse mõttetust ise ka taipavat ja lisas:
"Ah, õigus....vahet pole."
Justkui tema sõnade jätkuks kostis ukse tagant midagi röhatuse sarnast ning Vesta heitis Kütile kiire pilgu.
"Ah tema, võtke teda kui mu assistenti," lausus Kütt muiates ning hüüdis pimeda koridori suunas:
"Kuuled, Mõhk, tule siia. Tu-le sii-a!"
Koridorist kostus uus mühatus ning nii Vesta kui Hageni imestuseks astus tuppa mutant. Täiesti pesueht mutant, kui välja arvata, et tal oli seljakott seljas ning riietuseks niudevöö, mille alt tilpnes mutandi aimatava suurusega riista ots.
"Võimas," mõtles Vesta ning ehkki mutandid olidki reeglina keskmisest inimesest suurema varustusega, andsid sisenenu riista mõõtmed märku, millele Kütt valides tõenäoliselt panustanud oli.
"Või oli see mutant ise tema juurde läinud," mõtles Vesta ning taipas, et ta ei tea mutantidest eriti midagi. Senini olid nad olnud lihtsalt vaenlased. Lihtsalt keegi, kes sind vägistada või juppideks kiskuda tahtis, kui sa neid ise enne tükkideks ei tulistanud. Igal juhul piisas selle mutandi puhul ainult seljakotist ja niudevööst, et talle kodustatud pärdiku muljet anda ning temast igasugune ohtlikkus eemaldada.
"Nad kuulavad täitsa sõna, kui neid dresseerida. Ja on üldse suht arusaav rahvas, kui nendega ühine keel leida. Minul see õnnestus. Võib-olla selle tõttu, et ühel hetkel polnud mul enam muud valikut, kui ekstreemsusi proovida, aga see selleks," seletas Kütt, kuid jätkas hoopis nõudlikumal toonil: "Ma tulin siia, sest ma lubasin ja te lubasite ning ma tahan nüüd lubatut." Ning justkui oma sõnade kinnituseks võttis ta õlalt suurekaliibrilise automaadi ja asetas selle uksepiida najale.
Vesta heitis Hagenile küsiva pilgu ning hammustas huulde. Ta oli eile sellega leppinud, ent eile oli eile. Täna tundis ta siiski, et see häirib teda. Pisut, ent siiski. Justkui oleks öö tema meelehärmiks olukorra teistsuguseks väänanud.
"Olgu, mis teha. Seda tuleb teha ja vähemalt ei tule seda teha minul," üritas ta asjale positiivselt läheneda, sest lesbiromanss polnud teda kunagi tõmmanud. Ei, tal oli kerge riistasõltuvus. Ta tunnistas seda endale ja oli ka Hagenile mitu korda öelnud: "Ma võiks riistadest kasvõi toituda, kui neil paremat otstarvet poleks."
Aga see mõttekild ei teinud olemist paremaks.
Kütt oli vahepeal padruni- ja noavöödega ühele poole saanud ning rebis endal ühe ropsuga armeesärgi seljast. Tema hiiglaslikud rinnad ja hästi treenitud kõhulihased ilmusid lagedale ning Vesta märkas mõru tundega, kuidas Hageni türa tasahaaval tõusma hakkas.
Hetkeolukorras aga oleks ta tahtnud hoopis näha midagi muud. Et Kütt oleks pidanud vähe rohkem vaeva nägema. Aga ei, piisas ainult oma rindadega vehkimisest ja – hoplaa! - püsti see riist oligi ning Vesta tundis, kuidas mõru tunne temas süveneb ja hinge tekkinud okas valusalt torkab.
Püksid jalga jätnud, astus Kütt nende voodi juurde ja Hagen tõusis istukile. Vestale piisas ainsast pilgust tema äsjakõvastunud ihuliikmeleja kord pingulduvatele, siis jälle lõdvenevatele lihastele, et taibata, kui äksi täis mees vähemalt füüsiliselt on. Ja see erutas teda. Juba uksel seisva Mõhu tilpnev riistaots oli temas mingi sädeme tasakesi loitma löönud ning ta tundis, kuidas Hageni riista vaatamine sellele veel justkui sütitavalt peale puhus.
"Pole paha," lausus Kütt, ilmselt Hageni varustatusega rahule jäädes ning asus voodiäärele istudes saapapaelu lahti nöörima. Sellega hakkama saanud, tõmbas ta need kiirustamata jalast ning peagi oli ta ka oma päevinäinud laigulised voodi kõrval vedelevaks känkraks jätnud. Korra vaatas ta veel Vesta poole justkui luba küsides, aga Vestalt mingitki vastust saamata, laskus ta põlvili voodile ning libistas sõrmedega üle Hageni türa.
Vestal oli muudki teha kui Küti pilkudele vastata. Ta sisemuses oli asunud leegitsema meeletu iha, mõru tunne temast oli kadunud, okas hinges murdunud ja ta jälgis aina kasvava huviga mängu. Tasakesi libistas ta sõrmeotstega üle enda kaela, laskudes tasahaaval enda rindadeni. Küti tagumik varjas tema pilgu eest küll voodil toimuva, ent tal oli kujutlusvõime. Küti pea Hageni niuete kohal liikus tasases tempos üles ja alla ning Vesta kujutas ette vaatepilti, kuidas Hageni riist Küti huulte vahele libiseb...
Vesta hingamine kiirenes, nibu tema näpuotste vahel aina kõvenes ja ta pigistas veel tugevamini. Kuni piirini, mil mõnust saab valu ja lõdvendas pigistust alles vahetult enne surnud punktini jõudmist. Hageni riist oli vahepeal jõudnud Küti rindade vahele ning Vesta kujutas ette, kuidas Kütt seda enda rindade vahele surub. Hageni joovastunud oigamisse sigines korraks kerge lurtsatus ning Küti ülakeha liikus uuesti tõusvas tempos Hageni kohal.
Vesta heitis pilgu Mõhu poole. See seisis endiselt ukseavas, ainukese vahega, et tema udukerge karvkattega kaetud riist oli niudevöö alt üles tõusnud ning turritas nüüd enam-vähem Vesta käeulatuses....
"Vähemalt pole siin kedagi, keda vaatepilt puutumata jätaks," mõtles Vesta ja tabas end esimest korda elus mõttelt, et mis oleks kui....
Endiselt enda nibu näpistades liigutas ta oma vaba käe Mõhu suunas. Mutant ei reageerinud mitte mingil nähtaval viisil, kui ainult... Kas oli tema riist justkui korraks tuksatanud? Või ainult tundus see Vestale nii. Tema käsi oli endiselt õhus. Mutandist ei lähtunud mingeid vaenulikke emotsioone. Ühe käega üle oma kõhu libistades puudutas ta vaba käe näpuotstega Mõhu riistaotsa ning seekord tuksatas see nähtavalt. Vesta käsi laskus kõhult kliitorile. Silmanurgast märkas ta kuidas Kütt oli Hageni endale peale tõmmanud ning korraks vaatas ta, kuidas mehe silmad Küti häbemekingu kohal Vesta tegevust jälgivad. Aga ehkki Vesta tundis, kuidas mõnulaine temast mehe pilku kohates läbi voogab, ei huvitanud voodil toimuv teda enam nii väga.
Vesta käsi laskus kliitorilt otse jalgevahele ning ta tundis, kui märjaks ja soojaks ta on muutnud... Kogu olukord erutas teda. Kliitor taas tema näppude all. Tema mees Kütiga voodil ning see kutsuvalt õieli hiigelriist tema käeulatuses. Julgust kokku võttes haaras ta Mõhu türast ning surus samal hetkel näpud endale sisse. Mõnukramp. Oiatus tema huulte vahelt välja tungimas. Mõte - veel kord! - tema peas vasardamas....
Ta tundis, et nüüd jälgib teda lisaks Hagenile ka Mõhu perenaine ja ta muigas.
"Sina minu, mina sinu," mõtles ta, tugevdas haaret Mõhu riista ümber ning surus näpud veel tugevamalt oma hõõguvasse sisemusse. Ta silmad olid avatud, aga ta ei näinud, ta kõrvad kuulsid, aga ei kuulanud...
Ei, Vesta maailm moodustus ainult tema kiirete ringjate liigutustega kliitorit masseerivatest näppudest ja riistast tema sõrmede vahel. Mõnuhoog mõnuhoo järel läbistas teda, ta keha lausa kuumas ning Mõhu siidpehmed türakarvad kõditasid hellalt tema peopesa. Veel üks kramp, esimene märguandja läbistas teda. Seejärel teine. Justkui endast viimast võttes surus ta sõrmed nii sügavale enda sisse kui sai ja tuli. Tuli selle kõige meeletumas tähenduses. Ta polnud pikemat aega nii head soolo-orgasmi saanud ning mõnuhoos kükitas ta kiirelt põrandale, et mitte lasta nõrkunud jalgadel end põrandale kukutada. Ta hingeldas justkui oleks teda intensiivselt kepitud ja istus rammestushoo saabudes põrandale. Mõhu soe sperma pritsis justkui lõppakordina tema jalgadele ning ta vabastas riista oma sõrmede vahelt.
Tasaselt silitas ta oma reisi ning vandus mõttes, et suitsupakini jõudmiseks püsti peab tõusma. Ta heitis udulooris pilgu voodile. Silm ei seletanud veel korralikult, aga häälte järgi otsustades võttis Hagen enda võlakoormust tõsise innu ja põhjalikkusega.
"Hea, vähemalt ta naudib seda," tabas Vesta end mõttelt ning enam isegi aru saamata, mis teda enne näris, tõusis ta vaevaliselt püsti ning marssis voodile pilkugi heitmata öökapini. Kohmetuil sõrmil õngitses ta pakist ühe sigareti ning selle läitnud, kõndis ta öökapile pandud püstolit harjumuspäraselt kaasa võttes koridori, et seal trepikoja rõdule suitsetama minna.
Sigaretti imedes heitis ta pilgu räämas ja mahajäetud linnale.
Igasuguste kiirkorras hüljatud koli ja nukralt tuksuvate hõljuklestadega täidetud tänav. Need peagi surnuks kuivavad valgusseened kurvalt tänaval valitsevas hommikuhämaruses susisemas ning taamal siselinna kõrge, pea pilvi puudutav ning nii kättesaamatuna tunduv siluett.
Kui Hagen tema kõrvale ilmus, oli sigarett Vesta näppude vahel ammu kustunud. Vesta ei pööranud end Hageni poole, ta tundis, et mahajäetud linnasektori ning mitte just kuigi lootusrikka siselinna tuleviku peale mõtlemine oli ta silmad tahes tahtmata märjaks teinud. Ta ei tahtnud, et Hagen teda sellisena näeb või sellest kes teab mida välja loeb. Ei, praegu pidi ta tugev olema. Nii enda kui nende mõlema pärast.
"On sinuga kõik korras?" päris Hagen, kelle jaoks vaikimine oli ilmselt liiga pikaks veninud.
"Jah, lihtsalt... " lausus Vesta ja tundis, et midagi tahab temast välja tungida. Mingi mõtetevoog, mida ta täiel määral maha suruda oli üritanud. Mida ta mitte mõelda oli üritanud. Rääkimata nende mõtete väljaütlemisest, kuid nüüd enam ta ei suutnud... Ja sõnadevool paiskus temast joana välja: "Usud sa, et asjad kuidagigi normaliseeruvad? Usud sa, et meil on üldse veel mingit lootust? Usud sa tulevikku? Või kui usud, siis millisesse? Kas me mattume tasapisi mutantide alla või kui Küti hägune plaan kuidagigi teoks saab, siis kas me jäämegi mutantidega koos endisaegse maailma varemete vahele kooserdama? Sa ju tead, et uusorgaanika tehaseid lülitatakse tooraine ja uue tehnika puudumisel järk-järgult välja ning et meil pole ressursse ega aega, et uusi asemele kasvatada. Sa ju tead, et toidutööstusega on lugu veel hullem... "
Hagen ei vastanud esiotsa sõnagi, ta lihtsalt kallistas Vestat teda tugevalt enda vastu surudes ning vastas alles siis, kui nad juba pikalt seal niimoodi seisnud olid.
"Vesta, kallis, ma usun, et see pole veel lõpp."
Vesta võpatas, tõstis sellepeale oma näo ja vastas tõsiselt Hagenile silma vaadates: "Jah, sul on õigus. See pole lõpp. Lõpp oli juba ära. Me oleme lihtsalt epiloog."
***
"Mind nad teavad ja teid nad ei ründa, kuna olete nakatunud. Nad tunnevad seda lõhnast, ka mina tunnen, varsti teete ka teie vahet ning see aitab teil siselinna jõudes omasuguseid leida," selgitas Kütt neile, kui nad järjekordsest igasugu prügist kokku ehitatud hüttidega mutandiasulast möödusid.
Aga sellest hoolimata oli edasiminek vastik. Limajat vett tilkus neile igal sammul kaela ning Küti sõnul pidi olukord vanas kanalisatsioonis mõnest otsast tunduvalt hullem olema. Peagi leidsid nad end kahlamas pahkluuni vees. Peagi oli vesi pea poolde säärde ning edasi liikumine paistis aina vaevalisemaks muutuvat.
Lõpuks, kui Vestale juba tundus, et nad jäävadki sinna sitavette, peatus Kütt järsult ning näitas toki otsa kinnitatud valgustusseenega käigu seina suunas.
"Nii, oleme vana ja uut kanalkat ühendava käiguni jõudnud," teatas Kütt hetk enne, kui Vesta oleks sõnastanud ja esitanud klassikalise küsimuse: "Kas me oleme varsti kohal?"
Küsimise asemel vaatas ta hoopis osutatud suunas ning nägi et kesk kahkjalt kumava valgusseene eritatud valguslaiku mustavat käigusuud. See oli umbes nabakõrgusel ja ilmselt kunagise kinnimüüritise brutaalselt avatud suue.
"Ma lähen esimesena ja te järgnete mulle ko-he-selt. Selge?"
"Jah," vastas Hagen ning Vesta noogutas, kui Kütt talle pilgu heitis.
"Seal all ei ole midagi, mis meisse neutraalselt suhtuks. Seal all oleme puhtalt liha ja ei midagi vähemat, mõistate, eks ole?" jätkas Kütt ning vastust ootamata ronis ta käigust sisse. Hagen, kes enne oma DMG laskerežiimile lülitas, järgnes talle ja Vesta jäi hetkeks Mõhuga kahekesi. Mutant paistis selgelt närvilisena. Ta tammus jalalt jalale ning oli selge, et Kütile järgnemine ei kuuluks üldse tema kavatsuste hulka, kui tal valikuvõimalus oleks olnud.
Ka Vesta pidi tunnistama, et tontlik avaus ning hetkega pähe kerkivad kujutluspildid vanas kanalisatsioonis peituvatest ohtudest mõjusid juba ette rohkem kui lihtsalt häirivalt ning ei kutsunud kohe kuidagi sisenema.
"Samas, kui hull saab seal olla, kui juba siin on vastik," pomises Vesta omaette ning kuuldes Hageni hüüet "Tuled juba?", ronis ta mustavasse pimedusse. Käigus olles polnud enam suurt valikut, tal tuli liikuda kas edasi või tagasi. Tagasiteel ei oodanud teda aga paraku miski ja edasiteel ootasid teda vähemalt kaaslased, kellega koos saagiks olemist vältida.
Roomamine mööda lokkavat pimedust paistis kestvat terve igaviku ning Vestale tundus, et enne kuskile väljajõudmist saab ta klaustrofoobia ning kärvab selle kätte, kuid järsku märkas ta kusagil kaugel enda ees valgustäppi ning sellest imeväikesest täpikesest tekkinud lootuselaines rühkis ta kuni lõpuni.
Kui ta lõpuks käpuli vanas kanalisatsioonis maandus, tundis ta järsku kaaslaste nägemisest ja Küti käes hubisevast seenevalgusest nii suurt rõõmu ja kergendust, et oleks tahtnud neile kõigile kordamööda kaela langeda. Ent ta talitses ennast ning kohe tuli talle ka meelde, et tegelikult – vähemalt Küti sõnade järgi - olid nad saabunud vihma käest räästa alla. Aga, vähemalt oli siin kuiv. Ei mingit ligajat vett, mis kraevahele tilguks ega ka mitte mingit püdelat massi, milles põlvini ringi kahlata. See oli siiski pluss, pidi Vesta endale tunnistama, sest jalgade külge kleepuvatest tunkedest oli tal nii kõrini, et ta istus maha ja vedas need endal jalast. Kui ta tõusis, siis märkas ta, et Kütt oli lihtsalt püksisääred ülespoole põlvi rullinud ja silmitses teda pilkavalt. Hagen paistis see-eest jäägitult tema jalgu jõllitavat, ent see oli juba normaalsus. Miski, millega Vesta oli harjunud. Ta sidus püksisääred endal kõhu ümber kokku ning võttis kabuurist püstoli.
"Olgu, nüüd kus...," alustas Kütt ning hetk hiljem neid rünnati.
Vesta ei näinud pimeduses, millega täpselt tegu, ent ta taipas, et midagi ripub laest alla ning üritab teda tabada. Sammuke tagasi ja tema püstol kerkis. Kütt ja Hagen tulistasid kuskile pea kohale. Valgusseen oli põrandale kukkunud ning Vesta jõudis veel hetkeks kiruda, miks nad seda tema kätte polnud andnud. Oli tal ju tänu püstolile üks käsi vaba, ent ka põrandal lebavast seenest ja relvade tulest oli piisavalt tolku, et valgustada kümneid kombitsaid mis end kusagilt peade kohalt nende poole küünitasid ning neid justkui enda haardesse üritasid saada.
Terve kanalisatsioon kajas laskude müriaadist, mida Küti automaat pimedusse mässitud lae suunas sülgas. Hagen tulistas üksiklaskudega. Mingit ligast ollust sadas neile kaela ja tundus nagu oleks kombitsad või nende omanik sellest veel tigedamaks läinud.
Vesta viskus läheneva kombitsalöögi eest selili, kuid see muutis koheselt kurssi ning sööstis tema suunas. Juba puudutas midagi limast Vesta püstolit hoidvaid ettesirutatud käsi. Midagi ligedat klammerdus ta käte ümber neid kokku köites. Valukramp. Püstol pudenes tal käest, ent niipea, kui kombits teda maast lahti rebima asus, nägi Vesta sähvatuste valguses, kuidas Mõhu mustendav hiigelkogu kombitsast kinni haaras, sellesse hambad lõi ning seda kogu mutandijõuga Vesta käe ümbert lahti rebida üritas.
Illustratsioon: Meelis Krošetskin
Kõlas veel üks automaadivalang. Vappumine lakkas ning ligane kombits Vesta käe ümber tõmbus krampi. Hagen pöördus Vesta poole ning otsekui võpatas Vesta täbarat olekut nähes.
"Kallis, ma..." hüüatas ta ning oli koheselt Vesta juures. Ta kummardus, võttis Vesta saapasäärest noa ning asus sellega kombitsat lahti nüsima. Peagi sai ta sellega valmis ning Kütt, kes maas vedelevat tompu kontrolliks jalaga oli löönud, pöördus taas nende poole.
"See oli minu teada kõige hullem, mis meid siin oodata võis," teatas ta.
"Minge vaadake seda peletist lähemalt ning mõelge korraks, millest te pääsesite. See peletis oleks teid ribadeks keppinud ja seda sõna otseses mõttes," lausus ta jätkuks ning lisas veel:
"Muuseas, hea uudis on see, et mõnda aega ei tohiks meid miski ähvardada. See, et see rõvedus siin varitses, peaks märku andma, et vähemalt natuke maad on plats puhas."
"Hea teada, veel üks selline kohtumine ja ma pööran otsa ringi," lausus Hagen ning Vesta mõistis, et mees oli üritanud nalja teha.
"Anna see seen mulle," lausus Vesta Kütile. Ta võttis Küti käest valgusseene ning astus paar sammu maas lamava kuhjatise poole. Valgustusseen maalis maas lamava kogu hirmuäratavatesse varjudesse, kuid Vesta märkas kümneid klaasistunud silmi ja kahte rivi nõelteravana tunduvad hambaid, millede vahelt vonkles välja jäme riistakujuline keel.
Ta kujutas end korraks ette selle koletise võimussesse sattununa ning leidis, et ta on Mõhule enda elupäästmise eest ääretult tänulik. Ta astus Mõhu juurde ja paitas õrnalt tema sinaka ja sulgpehme karvkattega kaetud keha. Mõhk vaatas talle otsa ning kas Vesta nägi seal... Soojust? Mõistmist? Märki millestki inimlikust?
Ta silitas veel korra, kuid seekord märkas ta, et Mõhu niudevöö liigahtas pisut.
"Et siis seda sa tahaks. Vaatame, " irvitas Vesta endamisi ning astus üsna ühemõtteliste mõtete vältimiseks teiste poole. "Kas liigume edasi?"
"Jah, aga anna seen Mõhule. Ta juba teab teed ja läheb ees," vastas Kütt ning Vesta toimis tema sõnade kohaselt. Mõhu järel kolmnurka moodustades kõndisid nad edasi ning kuna seekord ei pidanud nad poolde põlve virtsavees kahlama, siis liikusid nad kiiremas tempos läbi vana kanalisatsiooni käikuderägastiku. Mitte et Vestal oleks ajakulust vähimatki aimu olnud, ent ta eeldas, et lõunatund peaks juba ammu seljataga olema. Mitte et tal kuskile kiire oleks olnud. Ei, aga ta lihtsalt tundis, kuidas muidu nii tavalise ajamääratlemise puudumine aina häirivamaks osutub. Lisaks tundis ta endas aina kasvavat iha ja selle mahasurumine nõudis temalt aina rohkem ja rohkem vaeva. Nii ta siis järgnes end vaevu-vaevu vaos hoides edasi, kuni Kütt Mõhule peatumiseks märku andis.
Hagen ja Vesta seisatasid ning Kütt pöördus nende poole.
"On aeg väikeseks puhkuseks. Enamus maast on tegelikult seljataga, aga..."
Lauset pooleli jättes astus Kütt Mõhu juurde ning harutas lahti Mõhu seljakoti külge seotud magamiskoti.
"Ah, siis selleks oli tal puhkust vaja," mõtles Vesta ning tundis järsku kuidas mõnda aega peas idanenud mõte loitvele lõi ning ta pöördus Mõhu poole.
Ta ei näinud, kuidas Kütt magamiskoti laiali laotas ning Hagenile enda juurde tulemiseks märku andis, kuid ta aimas, et midagi sellist on toimumas. Vähemalt eeldas ta seda, aga tal oli sellest siiralt ükskõik, sest tema mõtteisse oli kerkinud hoopis midagi muud ning see hoidis ta meeli justkui kammitsais.
Aeglaselt astus ta Mõhu juurde ning libistas kätega üle tema lihaseliste käsivarte. Pehme karvkate kõditas tema peopesi ja ta tundis kuidas mutandi soe hingeõhk tema juukseid silitab. Aeglaselt tõstis ta oma näo Mõhu poole ning Vesta seljatagant kostvate järk-järgult intensiivistuvate mõnuoiete taustal vaatasid nad Mõhuga teineteisele silma. Mutandi pilk oli arukas ja Vesta arvas sealt välja lugevat mingit ürginimlikku õrnust. Tema käsi libises tasahaaval mutandi laialt rinnalt trimmis kõhulihastele. Erutusvärin valdas teda, kui ta näpuotstega tasakesi allapoole liikus.
Mutandi käsi tõusis ja haaras Vesta nibu oma hiiglaslike sõrmede vahele, tema raske kämmal langes Vesta rinnale ja hakkas seda ootamatult õrnalt mudima. Vesta hingamine muutus sügavamaks, ta sõlmis lahti Mõhu niuevööd hoidva paela ning lasi niigi napil riidesemel põrandale kukkuda. Seejärel vabastas ta end tunkedest, mis tal endiselt sääripidi ümber piha seotud olid ning Mõhule toetudes laskis ta ka oma aluspesul põrandale pudeneda. Ta tundis, et on valmis. Ta nägi, et ka Mõhk on valmis, ent tal polnud plaanis kiirustada, ei. Ta kaugenes Mõhust ja toetas end seljaga vastu kanalisatsooni krobekattes seina. Kiire pilk magamiskoti poole näitas, et Hageni keel on juba sügaval Küti sisemuses. Vesta tahtis sama. Korraks tabas ta veel Küti pilgu, mis näis teda pilkavalt silmitsevat, kuid Vestal oli sest ükskõik. Ta viipas näpuga Mõhule, andes talle märku lähenemiseks ja kui Mõhk uuesti tema vastas seisis, asetas ta käe Mõhu pealaele ning surus seda allapoole. See ei õnnestunud. Mõhk jäi vankumatuks. Tema pilgus valitses mõistmatus, aga ka... kas see oli protestisäde, mida Vesta selle pilgu sügavuses märkas.
"Ära üritagi. Ta ei tee seda," lausus Kütt mõnuoiete vahele.
Ent Vesta oli kangekaelne. Ta ajas endal aeglaselt keele suust välja, puudutas näpuotsaga oma keeleotsa ning osutas siis enda jalgevahele. Ta kordas seda liigutust, ainult et seekord lükkas ta näpu enda aina enam kuumenevasse sisemusse. Seda teinud, surus ta uuesti Mõhu pealaele ning seekord Mõhk kuuletus. Ehkki silmnähtava tõrksusega.
Tema lai turi langes aeglaselt kuni jäi peatuma ning ühtäkki tundis Vesta, kuidas midagi sooja ja libedat tema reite vahele surutakse. Ta ajas jalad veidi rohkem laiali ning painutas enda alakeha Mõhu poole. Vastustasuks libises krobeline keel üle tema häbememokkade. Terav keeleots peatus just täpselt seal, kus ta peatuma pidigi ning asus aeglasi ringe tegema. Vali oie pääses Vesta suust, kui Mõhk aina kiiremalt tema kliitorit töötles, seda vahepeal enda mokkade vahele surudes ning seejärel taas masseerides.
"Oskad küll, kui õige suund kätte anda," mõtles Vesta ning tema sõrmed haarasid mutandi juuksed enda haardesse. Mida edasi see kestis, seda tugevamini surus ta mutandi pead enda jalgevahele. Seda valjemaks muutusid ta oiged. Seda rahutumaks tema hingamine. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ning tiris Mõhu juukseidpidi uuesti püsti. Tema huuled kohtusid Mõhu omadega ning ta tundis iseenda hapukat maitset mutandi keelel. Nad suudlesid pikalt ja kirglikult. Vesta surus oma sõrmed ümber mutandi sudukarvas riista ja hõõrus seda kiirenevas tempos. Lõpuks, kui ta tundis, et on aeg, vabastas ta mutandi huuled ja türa ning laskus käpuli põrandale.
"Keera mulle taha," sosistas ta korraks mutandile pilku heites ja jäi ootele. Mõhk paistis igal juhul taipavat, mida talt nõutakse ning peagi tundis Vesta kuidas Mõhu käed ta puusadest haaravad ning kuidas midagi kõva tema häbememokkasid puudutab. Korraks läbis teda mutandi hiiglaslikule riistale mõeldes hirmuvärin, ent ta surus selle alla ja ....
Ilma mingi eelhoiatuseta surus mutant oma hiigelriista tema sisemusse. See polnud ebameeldiv, see polnud valus, ei, see oli jumalik ning Vesta tundis, kuidas vali ohe tema suust valla pääses. Mutant alustas kiires tempos ja Vestale see sobis. Aina tugevamate tõugetega keppis Mõhk Vestat, nii et viimasel ei jäänud üle muud, kui vaid oiata ning end kepitaktis kaasa liigutada. Tema alakeha läbistas üks mõnuvärin teise järel. Tema küüned üritasid end käigu põrandasse suruda. Tema suust pääses kuuldavale oietejada, kuni nende jada enam ei paistnudki katkevat. Orgasmilained tabasid teda vaid viivu enne, kui Mõhk oma seemne temasse pritsis. Vesta vajus kõhuli põrandale. Süda kloppis, alakehavärises. Ta mõistus paistis triivivat kahe maailma vahel ning ta tundis soolakat veremaitset enda suus.
"Olen endale huulde hammustanud," taipas ta, kuid see ei huvitanud teda. Üldse.
Ta hingeldas. Ta nuuksus. Ta väristas end.
Mõhu riist libises aeglaselt temast välja ning Vesta tundis nagu oleks sellega koos lahkunud ka tükike tema sisemusest. Ta keeras end selili ja sulges silmad. Ta proovis sajani loendada, et end selgeks saada, ent juba teisel kümnel muutusid arvud tema peas üheks tohuvabohuks.
"Sa oled julge! Riskialdis," kuulis Vesta Kütti lausumas.
"Mh?" suutis ta vaid mõmiseda.
"Esiteks, keegi oleks võinud valvesse jääda ja teiseks ütlen, et mina pole siiani lasknud neil endale sisse tulla, sest kui arvad, et su pisike implantaat sind mutandist rasestumise eest kaitseb, siis eksid. Ja kui arvestada, et terve see vana kanalka on liikidevaheliste paaritumiste käigus siginenud mutante täis ja Mõhk pole neist või meist väga palju erinev, siis... Igal juhul soovin edu, kui mõne nädala pärast midagi üllatavat avastad."
Kas Kütt irvitas või ainult tundus tema toon Vestale pilkav olevat? Ta ei teadnud. Teda ei huvitanud. Ta tundis vaid kuidas Mõhu sperma temast välja voolab ja ta taipas, et Kütt käib talle praegu eriliselt närvidele. Midagi mustavat tõusis esile tema hingest ning ta surus käed tugevalt rusikasse, et mitte enda üle kontrolli kaotada.
"Igal juhul oleme jõudnud oma teekonna viimasele sirgele. Siit edasi me ei tule. Jätan teile ilusa ja kasutamata valgustajaseene ja umbes tund aega otsejoones edasi matkates jõuate te redelini, mis omakorda viib luugini. Luugist pääsete 13. sektori varemetesse ja sealt kõmbite südalinna. Igal juhul soovitan ma teil valvel olla, väljumisega ööni oodata ja oleks kena, kui te luugikaane pärast uuesti igasugu rägaga kinni kataksite. Ja järgmine neljapäev, see on ülehomme, olge lõunal kella kaheteistkümnest üheni keskväljakul. Teid leitakse. Rohkem pole minu poolt midagi," lausus Kütt ning kamandas käeviipega Hageni magamiskoti pealt püsti.
"Oot-oot, kuidas me teame, et üldse mingi luuk olemas on?" kuulis Vesta Hagenit vastamas.
"Sest mina ütlen, et on ja nii ongi," vastas Kütt ning tema häälest kostus ärritumisnoote.
Vesta ajas end istukile ja katsus olukorda kiirelt analüüsida. Nad olid vaenulikus keskkonnas, see oli selge ja pidid usaldama teda, kelle mitteusaldamiseks siiani alust polnud.
Ent... ehk?
Umbusklikul pilgul piidles ta Kütti, kes süttelehõõrumata seenvalgusti Hagenile viskas ja mõtles:
"Kui kindel võib olla mainitud luugi olemasolus ja kui see ka olemas on, siis mis annab garantii, et see meid mingisse mahajäetud sektorisse ei vii... Ja kui luuki pole, oleme me siin käikudelabürindis üksi ja..."
Taevast kaela sadanud paanikahoos libistas ta käe tasahaaval püstoli poole, mis tema kõrval vedeles.
Kütt märkas seda ja enne kui Vesta jõudis kätte haaratud püstoli Kütile suunata, oli Küti automaaditoru juba Vesta poole pööratud.
"Viska püstol minema!" käsutas Kütt, Vesta lasi püstolil kukkuda. Kütt astus sammu ligemale ja lõi püstoli jalaga kuskile käigupimedusse. Ta kaugenes uuesti ja käskis relvaviipega Hagenil Vesta juurde astuda. Hagen toimis nagu kästud ning nii seisid nad kirbul, jälgides kuidas Kütt annab käeviipega Mõhule märku valgust eritav valgustusseen üles võtta.
"Tegelikult võiks ma teid siinsamas maha lasta ning keegi ei köhiks, on ju nii?" lausus ta peale seda kui valgustusseen taas Mõhu käes oli.
"Aga..." jätkas ta, "Ma olen sõnapidaja, nii et siia ma teid jätan ja see, mida te edasi teete, on teie oma asi. Kui ma aga teid enda territooriumil veel nägema satun, siis on teiega kõik. Saite aru?"
Vesta noogutas ja Hagen kohmas midagi jaatavat.
"Olgu, Mõhk, jätame need turteltuvid siia ja lähme," lausus Kütt selg ees taganedes, ent Mõhk ei liigutanudki.
"Mõhk, kuuled või? Tu-le, läh-me!" käratas Kütt, aga Mõhk pööras oma pilgu Vestale ja lasi valgustusseenel uuesti maha kukkuda.
Hagen ründas. Tema keha varjas Vesta eest toimuva. Automaadiragin läbistas kanalisatsiooni ja Vesta nägi, kuidas Hageni keha vappus, seejärel vaaruma lõi ning siis külili põrandale kukkus. Enne kui Vesta reageerida jõudis, oli automaaditoru taas temale suunatud.
"Ah, et sellist mängu mängime me täna, jah?" sisistas Kütt, automaaditoru tõusis, ent relvast kostus ainult nukker lõksatus.
"Kuradile!" vandus Kütt, Vesta kargas püsti, ent juba oli Kütt suutnud automaadi maha visata ning puusalt püstoli haarata. Vesta leidis end jälle relvaga silmitsi seismas ning ehkki relv oli vahetunud, ei saanud seda kerget muutust kogu situatsioonis kuidagi eduliseks pidada. Vaikides kiristas ta hambaid ning otsustas, et saagu mis saab, ta ründab, ent enne kui ta seda teha jõudis, tabas ta pilk uuesti Mõhu pilgu. Mõhk seisis Küti taga, nii et Kütile jäi kogu pilkudevahetus märkamata, ent Vestale tundus, nagu oleks Mõhu pilk küsiv. Vesta noogutas vaevu märgatavalt ning Mõhk haaras Kütist kinni. Vesta hüppas kõrvale. Tunnelis kärgatas lask. Kõlas vali möire. Püstol vaikis, ent kuskil valgustusseene valgustatud sõõrist väljastpoolt kostus helide järgi võitlus. Kiirelt rebis Vesta end maast lahti ning otsis pilguga mingitki relva.
Ta pidi Mõhule appi jõudma. Ta ei teadnud, kui tugev Kütt viiruse tõttu on, ent ta tundis, kuidas ta ise on sitkem kui kunagi varem. Kuidas uus jõud tema lihastes möllab ja väljundust ootab.
Ta laskis pilgu üle ümbruse käia ning - kas see oli Küti püstol, mis seal valgussõõri piiril vedeles? Ta sööstis selle poole, haaras selle kätte ning valgusseent teise kätte võttes tormas ta võitlusmüdina suunas. Pilt, mis talle avanes, ei olnud julgustav.
Kütt ja Mõhk visklesid teineteise ümber klammerdununa maas. Kütt suutis ühe käega Mõhu hiigelpead kuklasse suruda, nii et mutandil enda hammastest mingitki kasu polnud ning Vestal jälle ei olnud nende pidevalt muutuva asendi tõttu kuidagi võimalik Kütti kirbule saada.
"Mõhk, stop!" röögatas ta viimaks ning Mõhk taltus. Kütt kõverdas oma jalad ning virutas nendega hoobi Mõhu rindkerre, nii et mutandi suust paiskus välja kõõksatus ning tema hiigelkogu justkui lendas tunneliseinas mustavasse kõrvalkäiku.
Lausvihkamine leegitses Küti silmis, kui ta Vesta poole pöördus, ent Vesta tulistas. Ta tulistas veel korra. Ja veel, kuni pide oli tühi.
Kütt lamas liikumatult põrandal. Mõhk ilmus kätt enda rindkerele surudes kõrvalkäigust välja ja Vesta taipas, et ehkki Kütt oli esimene inimene, kelle ta oli tapnud, oli tal sellest täiesti ükskõik. Absoluutselt.
Tuim ükskõiksus valdas teda, kui ta Hageni surnukehale lähenes, kummardas ja sellel silmad sulges ning niimoodi vaikides ka põgusalt hüvasti jättis. Ta taipas, et ehkki ta teab, miks mees talle oluline oli olnud, ei tunne ta enam tema vastu midagi. Ta tundis hoopis midagi muud. Ta tundis, et on tugevam kui kunagi varem. Ta tundis, et on tervem kui kunagi varem, ei, ta tundis, et on täiuslikum kui kunagi varem.Ta tundis, et terve inimkond ning selle saatus ei huvita teda vähemalt hetkel grammijagugi. Ja ta tundis aina kasvavat iha, mida ta kavatses peagi rahuldada.
Aga mitte veel.
Tunnistades endale, et see meelemuutus ja uus tunnetus on viirusest, korjas ta relvad põrandalt kokku, varustas automaadiuue pidemega ja toppis püstoli Mõhu seljakotti. Hageni DMG sättis ta aga mehe rinnale. Sellega ühele poole saanud, andis ta valgustusseene Mõhule, suudles teda põgusalt karedatele huultele ning koos asusid nad tuldud teed tagasi kõndima.
"See on nüüd meie territoorium, meie!" lausus ta mutandile ning Mõhu pilku kohates lisas ta: "Ning meilt ei võta seda ära ei inimene ega mutant!"
Ja Mõhk urahtas nõustuvalt.
