Romaanist „Saturnuse lapsed“ kirjutamine on paras pähkel, minu jaoks kindlasti. Kuigi ma ei pea nn spoileri-teemat oluliseks, ei tahaks ma siiski rikkuda tulevaste lugejate elamust. Seeläbi olen ma ka mõningates raskustes, et mida ma tohiks kirjutada ja millest mitte.

Kõige lihtsam oleks vist juhinduda tagakaane tekstist – mis seal öeldud, see pole spoiler ehk millegi olulise väljalobisemine.

 

Charles Strossi „Saturnuse lapsed“ pajatab meile loo maailmast, kus inimkond on välja surnud ja jäänud on vaid robotid. Ei, tegu pole mingitsorti maailmalõpu või vaikse hääbumisega. Robotitel on täitsa toimiv ühiskond ning nad jätkavad sealt, kus inimkond teatepulga pillas. Kui nüüd päris aus olla, siis ega neil suurt valikut polegi, sest masinad tehtigi inimeste tarbeks, või asendamaks inimesi seal, kus habras inimkeha vastu ei peaks.

Raamatu peategelane on Freya Nakamichi-47. Robot-odalisk, kel on süvaoskused XVI sajandi Ungari rahvamuusikast ning kelle olemasolu mõte sai otsa kuuskümmend aastat enne ta valmimist, sest just siis suri viimane inimene. Freya on osa perest, mille liikmed on kõik tehtud šabloonmatriarhi Rhea põhjal. Ei, nad pole identsed – uuemad koopiad on siiski värskem toodang. Ka on Freyal elust lahkunud õdede hingekiipide koopiad, mille abil saab ta teadmisi ja kogemusi asjadest, millega tal endal seos puudub.

 

Romaani sündmused käivituvad Veenusel, kuhu Freya on n-ö lõksu jäänud. Noh, et temasugusel suurt mingit tööd seal pole ning rahalisi vahendeid lahkumiseks samuti mitte. Freya on ummikus ja plaanib enesetappu, aga teda segatakse. Täpsemalt öeldes jääb ta silma ühele aristole, kes otsustab alama olendi üle nalja visata. Freya oma inimkuju ja -suurusega on uuema põlvkonna silmis lihtsalt üks ebard, kes silma riivab. Freya otsustab põgeneda, aga taolise tegevuse käigus rebib ta aristo ühel ihukaitsjal pea otsast ning temast saab seeläbi tagaaetav.

Õnneks leiab Freya tööotsa, mille käigus saab ta Veenuselt lahkuda...

 

Charles Stross hiilgab uljaste ideedega ning kellele taoline idee-tihe kirjandus meeldib, see ei pea ka seekord pettuma. Maailm on äge, tehnoloogia võimas ning ajuti lugesin ma mõnda lõiku suisa kaks korda. Noh, et võimas kraam, kus ühes lõigus on sageli rohkem kui mõne teise autori jutus.

Ilmselt igaüks, kes Strossi lugenud, teab, et mehe loomingus on ideeed tähtsamad kui kirjandus. Ei, ma ei taha öelda, et autor ei oskaks, aga ilmselgelt on ideed talle loost ja selle teostamisest tähtsamad. Kuiv on see kõik! Eks „Saturnuse lapsed“ omab isegi teatavat õigustust mainitud tuimuse teemal – robotitel ju emotsioone pole! Vähemasti mitte inimmahus.

 

Võimalik, et ma teen autorile liiga ja mõni teine lugeja seda kõike üldse ei märka, aga ma lugesin „Saturnuse lapsi“ ikka tunduvalt aeglasemalt, kui mõnda teist romaani. Osaliselt muidugi tänu tehnoloogiale ja sisu tihedusele, aga osaliselt ka just tänu mainitud tuimusele ja emotsioonitusele.

Mainima peaks, et mind hakkas pikapeale suisa ärritama Freya üheplaaniline emotsionaalsus. Kui ma lugedes jälle sattusin lõigule, kus Freya n-ö tundeliselt ohkis kadunud inimkonna ja inimeste teemal, siis ohkasin ka mina raskelt.

Aga samas ei tahtnud ma lugemist ka katki jätta ning Freya seiklused ja ägedad tehnokirjeldused köitsid mind kenasti romaani külge ja aitasid üle elada selle, mida ma nii palju ei nautinud.

 

Kuna käesolev arvustus ilmub Reaktori nn porno-eris, siis peaksin ma ehk eradi rääkima nn täiskasvanute teemadest romaanis.

Alustama peaks muidugi peategelasest Feyast, kel on kõik vajalikud anatoomilised avad jne. Rääkida võiks ka Freya suhetest teistega, näiteks n-ö suguline läbikäimine Merkuuri võõrastemajaga, õigemini seda haldava tehisintellektiga. Või siis kosmoselendudest, mille kirjeldused on suisa parajad orgiad.

Ilmne, et seksi-kirjeldustele tuleb eelpoolminitud tuimus pigem kasuks. Et ei lähe nilbeks ja naeruväärseks, nagu seks ulmes ikka ja jälle kipub olema, vaid on asjalik ja praktiline, sest nii on see kõik mõeldud ja programmeeritud.

„Saturnuse lapsed“ on pühendatud Robert A. Heinleinile ja Isaac Asimovile. Me ju kõik teame, et Asimov oli oma loomingus peaegu aseksuaalne ja Heinlein pigem üks tiirane-räpane vanamees. Vaat Strossi romaan on seal kusagil nende kahe vahel, et kindlasti iharam kui Asimov, kuid langemata sealjuures Heinleini liialdustesse.

 

Romaani võiks kindlasti soovitada Charles Strossi loomingu austajatele. Autoril ju maakeeles pool tosinat köidet ilmunud, mees ka Eestis käinud – fänne ja muiduhuvilisi peaks seega jaguma küll. Heinleini ja Asimovi fännid peaks raamatust samuti oma elamuse saama. Ja kindlasti tasub soovitada seiklusulme ja küberpungi austajatele, et kena tehnoloogiline välksõda, kui kasutada küberpungi algusaegade kriitika väljendit.

 

Charles Stross

Saturnuse lapsed

Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski

Fantaasia

2020

288 lk

Sündmuste horisont, nr 73

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1979)