Tervitan teid selle aasta Reaktori erinumbris. Nagu kaks aastat tagasi aprillikuus, on ka seekord Reaktor end argirutiinist välja rebinud ja täidetud artiklite-juttudega ulmekirjanduse niiskematelt ja hämaramatelt aladelt kui tavaliselt.

2018 aasta e-riigi juhtimiskonverentsil „UX tulevikku” valutas president Kaljulaid südant eetikaküsimuste üle e-riigis, muretsedes muuhulgas selle üle, kas inimnäolise roboti puhul kehtivad samad reeglid, mis inimene-inimene suhetes, sealhulgas seksuaalsuhetes. See oli tegelikult väga hea küsimus mitte ainult ühiskonnale, vaid üsna spetsiifiliselt ka ulmekirjanikele, meie tuleviku visionääridele. Sellest kõnest innustatuna sündiski ka seekordne erinumber.

Kuna ulmekirjaniku pilk võiks tulevikku vaadates olla alati laiem kui tavakodaniku oma, siis ei olnud teemavalik piiratud robotitega, vaid kirjanikele sai antud voli lasta fantaasial vabalt lennata ja vaadata kuhu ning kelle sülle Erose tiivad neid viivad. Tulnukad, masinad, virtuaalsus, kosmos või midagi sellist mille peale igapäevaselt ei oskagi tulla, mingit piiri ees ei olnud.

Seksuaalsus on õrn teema ja seetõttu ka ulmeautoritele korralikuks väljakutseks. Need julged, kes heidetud kinda vastu võtsid, said end proovile panna žanris mida enamus meist tavaliselt ei kirjuta või lausa väldivad. Kuid eks elus peab end ikka aeg-ajalt proovile panema ja enese arendamine kirjanduse kogu laiuses on loodetavasti õpetlik kogemus ka kirjanikuna. Pean ütlema, et katsed olid edukad. Mina leidsin seekord päris mitu šedöövrit mis minu meelest Eesti ulmet rikastavad ja mille kirjanduslik eluiga ulatub kindlasti kaugemale käesoleva numbri piiridest. Teisalt on kindlasti nii mõnedki selles väljakutses sündinud lood peenema maitsega lugejatele parajaks vaimseks väljakutseks. Kuid nagu kriitikud on tõdenud, siis on seda ka paljud erootikavabad ulmelood. Niisiis – olete palutud meie hõõguvasse tuumajaama, katke end kaitseriietusega, kinnitage turvavööd ja alustame ringsõitu.

Kaanepilt: Meelis Krošetskin