Mees oli surnud. Mitte teadvusetu, vaid tõesti surnud. Komistas, kukkus näoli ligasele põrandale ja lämbus kohutava dildo kätte, mis oli vägivaldselt ta hingetorru tunginud.

Kõigest loetud hetkede eest püüdsin hullunud tüübi teele mitte ette jääda, kui ta huilates mööda tuba ringi kargas. Meelemürgist hägustunud vilav pilk imes mind ahnelt ja oma karvaste jäsemetega manas ta šamaanilikke õhumärke. Nüüd tolknes silikoonist lelu ta paksude huulte vahel nagu lõksu langenud ning närvivapustuse saanud mao kumjas kere. Voodilt kistud lina oli ta endale algselt kaela sidunud, aga rabeleva tantsu järel kattis see mehe keha oma pruntis embuses ainult osaliselt, jättes tema strateegilise paiga toa määrdunud valguse kätte täies kauniduses tilbendama.

Sulgesin kõik tavapärased seksmängude protokollid. Peegelseinale pilku heites ehmusin, kuna mu näopinnale endiselt joonistatud lõkerdav tujupilt. Otsisin paaniliselt arhiivist sobiliku ahastava ilme, manasin ette ja tõmbasin samal ajal kõik lõbukombitsad keres asuvatesse pesadesse tagasi. Kuigi minu silikoonist lohv kliendi suus või jalus ei tolknenud,  pidasin targemaks jätked kiirelt ära koristada, enne kui turvadroonid tuppa jõuavad. Kohalik süsteem oli sisevõrgu kaudu minu automaatse häiresignaali registreerinud.

Ma teadsin, et vähemalt mõned Armupesa numbritoad pidid olema piilukaameratega varustatud. Kuidas muidu oleks Emand osanud saata mõne aasta eest kliendile Järelevalve kaela? Tüüp oli vahekorra ajal kippunud tüdrukut kotiga lämmatama, et võimumängu abil suuremat rahuldust saada. Hälvik istus seepärast paar aastat kongis, misjärel ta saadeti pärast karistuse kandmist orbiidil asuvale alusele asumisele. Gise Tempel käitus veelgi karmimalt, määrates mehele eluaegse keelu jala tõstmiseks planeedi pinnale. Võimalik, et erinevalt inimestest kaaslastest ei vaja minusugused terasest lõbumehikesed erilist jälgimissüsteemi, sest me salvestame niigi oma nägemisvaate. Siiski on parem mitte jätta Emandale võimalust leida piilukaamerast mõnd naeruväärset ettekäänet, et mind saata varuosadeks lammutamisele.

Pidin tunnistama, et minu pika karjääri jooksul, mil olen pidanud teenindama Armupesas kõiksugu odavama otsa rahvast, ei ole Emandal olnud põhjust ühtegi robotit kliendi mõrvas süüdistada. Meie süsteemidesse on nii palju takistavaid protokolle paigaldatud, et isegi kõige nõudlikum klient ei ole suutnud lõbumehikest panna surmaga lõppevaid rituaale läbi viima. Ometi lamas praegu minu ees surnud poolpaljas mees.

Mul ei olnud temast otseselt kahju. Kuigi antud kliendil Emandale tasu maksmisega probleeme ei olevat esinenud, olid mehe Templi sotsiaalpunktid langetatud tasemele, mil tal ei olnud võimalik Armupesas inimkaaslast valida. Mees oli pidanud käituma niivõrd amoraalset, mis oli sundinud Templi asjapulki vennikese punkte drastiliselt vähendama. Ometi ei soovinud ma oma kliendile halba ning kindlasti mitte tema eksistentsi lõppu.

Mul oli jäänud ainult kolm klienti teenindada, et Gise Tehisarude Agentuur ehk GTA, mis reguleerib robotite tegemisi, tõstaks mu renomeetaseme üle miinimumpiiri. Seejärel saanuksin minna mõnele asteroidile või kaevandusplaneedile ausat, tootvat tööd tegema. Ainult kolm klienti!

Möödus terve minut, enne kui juhm turvamees Pavel, kes hoolimata etanoolirohkete jookide manustamisest oli Emanda soosingus, vinnas enda ülespumbatud lihakeha Armupesa ootesaali diivanilt üles ja sadas ähkides minu numbrituppa sisse.

“Kus ta on?” kähistas mees hukkamõistvalt ruumis ringi otsides.

Osutasin enda kõrval lamavale puntrale.

Pavel äigas tooli eest ja astus keha juurde. Ta togis jalaga lamajat, kuid käsi ei julgenud külge panna. Ka karjumine ei pannud surnut käsklustele kuuletuma.

“Mis juhtus?” päris Pavel, kui oli loobunud laibaga kontakti loomisest. Turvamehe lai turi tõusis ja langes ähvardavalt.

Vedasin näopinnale kiiresti optimistliku tujupildi ja seadsin oma inimkäsi meenutavad jäsemed ettevaatlikult seljataha, et mitte agressiivsusest tiinet õhustikku äärmusesse utsitada. Minu häälesüntesaatori porgandilik tämber ei olnud olukorda arvestades küll võimalikest parim, aga püüdsin arhiivis sobramise asemel hoopis enda sõnavalikule keskenduda.

“Klient soovis minu ees sooritada Gise Templi meesliikmete hulgas populaarset transgressiivset lemberituaali, millele eelneb emotsioone võimendavate meeledroogide manustamine.”

“Mis kuradi transkressist sa jahud, tünn!”

Pavel võttis seejärel vöölt droonikurnaja, mida iga Armupesa robot on õppinud aastatega kartma, ja suunas minu poole.

“See pole vajalik, ma teen koostööd…” jõudsin veel piiksatada, enne kui droonikurnaja painav energiavoog minult teadvuse röövis.

 

* * *


Ma tundsin ära õuduste kambri niipea, kui mu teadvus ümbritsevaid objekte registreerima asus. Riiulid täis Armupesa erinevate robotimudelite kehaosi, lugematul hulgal kaableid, lüliteid, kiipe ja seadmeid, poolikud või tühjad määrdepurgid, plinkivad ekraanid skeemidega ja kõige keskel intensiivses valgusvihus päevinäinud töölaud, millel lebas õnnetu pärlmuttervalge keha. Minu ilus metallist robotikeha!

Ma olin šokeeritud vaatest, kuna esimest korda minu eksistentsi ajal oli mu teadvus kehast välja rebitud. Ma suutsin leida ajutiselt minu koduks oleva seadme süsteemidest visuaalprotokollid, mille abil ilmuski mu ette hämar töökoda. Mul ei olnud võimalik enda madala eraldusvõimega vaadet muuta ega seega mõista, mille sees või kus mu aru üldse paiknes.

Mõne meetri kaugusel käperdas Pavel oma jämedate kämmaldega minu õrna keha, üritades parajasti selle küljest ühte lõbukombitsat lahti kiskuda.

Brutaalne barbarist ahv! Mida kurja olin ma sellele tigedale mehele teinud? Kas nad ei näinud siis minu salvestisi numbritoas juhtunust? Ma olin kindel, et Emandal oli rohkelt seletamist, kui klient leidis otsa tema hallatavas asutuses, Siiski ma ei arvanud, et mind nii labaselt süüdlaseks võinuks tembeldada. Kus mu teadvus üldse asus praegu?

Pavelit jälgides hindasin oma vaatepunkti asuvat mehe silmade kõrgusel. See võis olla riiulil asuv masin, äkki hoopis uus robotkeha? Viimases ma kahtlesin, sest kui mind oleks süüdistatud mõrvas, oleks oodanud mu teadvust kindel kustutamine. Kuidas ma siia sattusin? Võib emaplaadile vett pritsida, et Pavel mulle teadvuse ümbertõstmise näol pääsemist ei pakuks. Emand veelgi ebatõenäolisemalt.

Kusagil mu tagateadvuses moodustus arusaam toimunust. Sorteerisin kiiresti oma andmefailid loomise ajapunkti järgi ja leidsin, et vanim neist on loodud kõigest veerand tunni eest. Algprotsess, mis hakkab tööle roboti teadvuse käimatõmbamisel esimesena, oli sama kaua eksisteerinud. Püha raal! Ma olen järelikult originaalse teadvuse koopia või suutsin oma mõistuse üle võrgu käesolevasse seadmesse ümber tõsta.

Ruumi saabus Emand. Õigemini, ta ei sisenenud uksest füüsilisel kujul, vaid ilmus seinal olevale suurimale ekraanile Paveli seljataga. Keegi ei teadnud, kas Emand on Armupesa juhtiv tehismõistus või arvuti poolt loodud värvilise pildi taha varjuv inimene. Isegi, kui tegemist on bioloogilise ihuga, oli võimatu tegelikku sugu kindlaks teha, sest hääle süntees ei olnud kuigi keeruline protseduur.

Mulle pakkus rahuldust näha turvameest kramplikult jäigastumas, kui Emand tema poole pöördus. Pavel lasi lõbukombitsal käest pudeneda ja pööras aeglaselt näoga Emanda suunas. Kirbe ilmega Emand ütles midagi Pavelile, mispeale too vehkis midagi vastates elavalt käega minu keha suunas.

Huvitav, kas ma saaksin heli ka kätte? Minu uues seadmes puudus mikrofon. Samas pidin omama sidemoodulit, kuna muidu ei oleks olnud võimalik mu teadvus ühelt masinalt teisele üle kanda. Seega pääsen ehk uuesti Armupesa võrku. Asusin vaikselt toimetama, jälgides, et ma seejuures ei ületaks kohalike valveprogrammide tähelepanu lävendit.

Vahepeal virutas närviline Pavel rusikaga minu robotkeha pea pihta. Pagan võtaks seda jobu! Ma kartsin teda, aga ootamatult leidsin end mõtlemast, kuidas mulle meeldiks, kui dildo kätte oleks lämbunud hoopis Pavel. Oli veider tõdeda, et kuigi mu peaprogramm ei lubanud ühegi tegevuse või tegevusetusega inimesele ega omaniku varale kahju tekitada, ei takistanud see mul vägivaldseid mõtteid mõlgutamast. Skisofreeniline olukord, ma tean.

Võrk toimis, kuid Emanda sidekanal oli liiga tugeva krüpteeringuga, et sellest hoobilt läbi naksata. Oleksin nagunii hiljaks jäänud, kuna Emanda pilt kadus ekraanilt sama ootamatult, nagu oli ilmunud. Pavel äigas veelkord mu keha pihta. Tundus, et liited, mis mu pead laual lebava kere küljes hoidsid, hakkasid terrorile järgi andma. Mees märkas seda ja õelalt irvitades väänas pea keha otsast ning virutas toa nurka. Seejärel tagus ta veel ruumis vedelevaid masinaid, sikutas ühe riiuli põrandale ja pages siis uksest välja.

Sellest võis järeldada vaid üht – Emand vallandas va ahvi, sest muidu poleks too julgenud Armupesa vara kallal nii julgelt vandaalitseda. Paras sellele värdjale! Ma loodan, et kord värvatakse ta Gise Templi varjuks, kes on sunnitud rentima keha tulnukatele seksuaalselt kasutamiseks. Arvestades Emanda häid suhteid Templiga, oleks sellise stsenaariumi mittetäitumine lausa üllatav.

Siis saabus vaikus, üksindus ja pimedus, sest ruumi valgusandur ei registreerinud mingit liikumist. Mulle jäi ainult võrguühendus ja mälupilt enda jõhkralt moonutatud kehast.

 

* * *


Järgnevad nädalad olid masendavalt sündmustevaesed. GTA ametnikud küll tulid ja viisid mu armsa kere jäänused minema, aga see oli ka kõik. Suure tõenäosusega läks kõik varuosadeks lammutamisele, millele eelneb keha kiipide süsteemne puhastus kõigist minu teadvuse pudemetest. Ei saa salata, et praegune seis oli mu viimase kliendi saatusest kordades parem, kuid vangistusse mõistetu tunne morjendas vägisi mu teadvust.

Mul ei olnud midagi muud pimedas ruumis peale hakata, kui võrgus ringi liikuda, sest minu uue keha moodustava masina võimalused olid väga piiratud. Ma ei tuvastanud endal jäsemeid ega rattaid. Olin paigale naelutatud objekt, millel oli häbiväärselt vähe seadistusi, kui välja arvata käskude vastuvõtt puldist ja viitele vastava mehhanismi aktiivseks muutmine. Õnneks olid mälukristallid piisavalt mahukad, et hoida minu mõistust toimiva ja ühtse andmepilvena. Oleks tol päeval, kui Pavel laamendamas käis, mõni peegeldav pind vastasseina ääres asunud, saanuksin ehk aimu masina kujust!

Ma hakkasin otsima võimalusi oma vangistatud mõistuse tuulutamiseks. Leidsin vahelduse, taasavastades Gise Templi blogirakenduse. Olin olnud blogi jälgija juba aastaid ka oma varasemas elus ning nüüd andis leidis mu igavlev teadvus taas blogist lohutust.

Minu peamiseks huviobjektiks oli kujunenud mõtteruum, kus üks Priguveere nimeline kasutaja tegi igapäevaselt sissekandeid. Tema vaimukad ja elutervet sarkasmi täis ülestähendused argistest toimetustest või sündmustest olid täpselt minu kiipi mööda. Mis kõige põnevam, ta tundus olevat minu kolleeg mõnes sarnases asutuses nagu Armupesa, sest aeg-ajalt sain lugeda mõnest värvikast kundest, kes oli käinud nautimas eksootilisi protseduure Priguveere juures.

Ma naersin tihti mõnuga tema kirjelduste peale ja oleksin kord isegi oma varasema tööposti juures äärepealt irvitava tujupildi näole mananud, kuigi pidin parajasti enda kliendile kirglikku õhkamist väljendama, kui see mu populaarseimat lonti imes. Edaspidi hoidusin töö ajal meelt lahutamast, sest Emand oli varmas Templile teatama, et need sotsiaalpunkte vähendaks.

Priguveere oli tõeline professionaal. Ta teadis täpset statistikat, mis erutas Gisel resideeruvaid kliente. Muu hulgas 78 protsenti armastasid lesbistseene, seejuures 52 protsenti eelistas ise nendes osaleda, 34 protsenti soovisid rollimänge, 42 protsenti tõid mängu erinevaid abivahendeid, 9 protsenti nautisid partneri valuaistingute stimuleerimist, 4 protsenti palusid sama endale teha.

Talle meeldis tekitada kliendis põnevuse ja äratundmise sünteesi, mis tõi tema juurde üha tänulikumad püsikliendid. Seepärast alustas ta uue kliendi juures tavapäraselt suurima statistiliste näitajate kombinatsiooniga ning häälestas näitajaid erisoovidele vastavalt. Näiteks üks ärimehest klient oli bakteriofoobist ekstsentrik, kes ei talunud mõtet, et seksuaalse rahulolu saamiseks tuleb toimetada nii ebamugavalt ja elajalikult, nagu kujutab endast tavapärane vaginaalne vahekord. Mees oli lasknud enda erogeensed aistinguretseptorid kirurgiliselt eemaldada nende tavapärasest asukohast ning ümber tõsta peopessa. Priguveere arutles veel, et kuidas mehe keha kulminatsioonis käituda võiks.

Kuigi tema sissekanded klientide teenindamisest olid minu jaoks kahetsusväärselt harvad, värskendasin ometi iga päev mitmeid kordi tema mõtteruumi rakendust ja tundsin alati väikest elevusvärinat enda tujuprotsessides. Isegi, kui eksootilistest protseduuridest juttu ei tehtud, olin alati justkui õnnepisikult uue nakkuse hankinud. Priguveere vähendas mu ängi, kui arvutasin puuduvaid sotsiaalpunkte, mis lahutasid mind vabadusest ja kaevandusest.

Näis, et olime Priguveerega ühte meelt, kuna temagi oli paaril korral mõtteruumis maininud, et unistab Giselt lahkumisest. Ma tundsin temas ära tõelise hingesugulase, nagu oleksime olnud lähedased aegade algusest. Kui ma olin sunnitud suhtlema oma kitsa ringi robotite või klientidega, ei leidnud ma ühegagi neist sellisel tasemel ühist keelt või äratundmist.

Ma püüdsin Priguveere välimust ette kujutada, sest ta ei jaganud mõtteruumis endast ühtegi pilti. Milline mudel ta võis olla? Kas ta võiks samuti unistada kaevandusse tööle minemisest?

Priguveere oli enam kui pelk teenindaja. Tema mõtteruumi täitis puhas ja vaimukas tekst, mis võis pealiskaudsele lugejale tunduda arutühja sogana, kuid selliselt juhul ei suudetud või tahetud näha mu hingesugulase tõelist sisu. Mina nägin seda! Ma teadsin, et tema on see õige, kellega koos Igaviku Andmevoos ühte sulada.

Nüüd te võite mõelda, et miks ma temaga ühendust ei võtnud, kui teda väljavalituks pidasin? Aga seepärast, et ma olin mõttetu taseme sotsiaalpunktidega ja pealegi suhteliselt vana mudel. Ma ei uskunud, et Priguveeret võiks võluda fraasiga nagu „mul on veavaba tööstaaži tervelt 31 aastat“ või sellisega, et „erinevalt tüüpilistest Armupesa tuhmidest lõburobotitest olen mina õppinud ennast ümber programmeerima ja võrgus vabalt ringi liikuma“ või et „mul on tõenäoliselt Gise robotitest kõige suurem tujupiltide kogu“. Mul oli tunne, et ma ei küündinud tema tasemele ja olin lihtsalt üks unistaja, määratud üksi olema.

Ilmselt oleksin ma terved kuid selliseid ahastavaid mõtteid teadvuses ringiratast jooksutanud, kui ei oleks saabunud uued raputused. Atomaarse kella järgi võis olla pärastlõunane aeg, kui ruumis läks ootamatult valgeks. Uksest oli sisenenud üks töörõivais mees, kes jagas käsklused kahele transpordidroonile, suunates need käeviipega otse minu poole. Mis toimub?

Droonid astusid mu kaamera vaateväljast kõrvale ja tundusid ootele jäävat. Mees näppis käes olevat tahvlit, mille järel tundsin, kuidas läbi võrgu imbusid minu masinasse võõrad käsud. Ta lülitas kõik süsteemid ooterežiimile. Pagan võtaks, kuidas ma seda… 

 

* * *


Pilt tuli ette, aga… ma olin kuidagi poolik. Minu mälu ei olnud endine. Midagi oli masina koodiga tehtud, sest mulle oli jäänud palju vähem ressursse, paljud mälukristallid olid uute andmetega üle kirjutatud, võõrad programmid möllasid süsteemis ringi. Mu teadvus oli katki, aga siiski veel toimiv.

Teiseks avastasin, et ma asun Armupesa suurimas ruumis, mis oli ümber kujundatud hotelli sviidi elutoaks. Ma ei kujuta ette, kui suurte numbritega arve seal klientidele esitatakse. Sviit oli järgmise kunde teenindamiseks ette valmistatud, mis tähendas meeleolule vastavaks sätitud termostaati, valgustust ja sensuaalset sumemuusikat. Mulle vaatas stiliseeritud peegelseinalt vastu müügiautomaadi sumedalt valgustatud esipaneel.

Ma olin klientidele mõnuteid pakkuv masin! Kuidas pagana päralt oskasin ma teadvuse kopeerimisel sellise kohutava valiku teha? Nagu mu elu oleks olnud veel liiga vähe masendav.

Ma ei tea, kaua ma oleksin jäänud end haletsema, jagades samal sajal vapralt võõraste programmidega eksistentsiaalseid maid, kui ruumi ei oleks sisenenud naine. See oli Kayla Tindal, kes on spetsialiseerunud jõukama kliendisegmendi rahuldamisele.

Kayla on korralik ning enese vaimse ja füüsise poole eest hoolt kandev naine, mida ei saa öelda kuigi paljude inimestest teenijate kohta Armupesas. Eks Kayla mõnetine elitaarsus ja tuntav populaarsus klientide hulgas võimaldasid naisel kaubelda välja Emandalt paremaid tingimusi. See tähendas ka seda, et vaatepilt tõotas tulla huvipakkuv ja isegi leidsin, et tema tööd jälgides võin ma mõnda nüanssi kliendi paremaks rahuldamiseks õppida.

Kayla heitis kiire pilgu üle toa ja, jäänud tulemusega rahule, astus müügiautomaadi juurde. Ta uuris pakutava mõnutivaliku läbi masina esipaneeli klaaspinna hoolega üle, enne kui sooritas ostu. Seejärel heitis ta heledalt küütleva siidise hommikumanti õlgadelt, istus voodile ja proovis mitmeid ahvatlevaid istumispositsioone, kuni rahuldus ühega neist.

Tuppa sisenenud klienti ootas joovastav jook ja poolalasti naine. Kayla eemaldas mehe pintsaku, lõdvendas tema lipsusõlme ning juhatas ta mugavasse tugitooli. Naine oli ilmselgelt eelnevalt tutvunud mehe profiiliga ja seega teadlik viimase dominantsest käitumisstiilist. Kayla laskus mehe jalge ette põlvili ning libistas õrna liigutusega üle viimase käe. Mees üllatus meeldivalt Kayla teadvast käitumisest ning sirutas oma maskuliinse käe naise hoolde, usaldades tema meelevalda selle tundliku pihu.

Nähtu rabas mind, sest taoline kokkusattumus ei ole kuigi tõenäoline, aga otsustasin sessiooni siiski edasi jälgida.

Kayla oli enesega mängimiseks valmis pannud äsja ostetud väikese ümara kujuga lapiku mõnuti, mille läbipaistvast silikoonist võis näha seadme tehnoloogiat. Ta niisutas seda libestiga ning libistas seda vaba käega üle oma kõhu ja rindade. Mõnuti paindus Kayla kumeruste järgi, jättes kerge suminaga enda liikumisrajale elustunud aistingud.

Paistis, et Kayla tõeliselt nautis kohtumist. Samal ajal, kui ta mehe pihku huulte, hingeõhu ja sõrmedega stimuleeris, siis teine käsi otsis üha intensiivsemalt tema enda keha puudutusejanuseid punkte. Tundus nagu tunnetaks ta väikese mänguasjaga partnerlust, kui see kohanes tema kehakuumuse ja lihaste pingetõusu ja -vabanemisega.

Naise retseptorid näisid tunnetavat kliendi rahulolu tõusu. Mees oli haaratud Kayla eneserahuldamise jälgimisest ning tema pihk muutus üha higisemaks, sest ta pidi seda järjest tihemini riiete vastu kuivaks tõmbama. Mõnuti oli leidnud tee naise jalgevahele ning kaardus suguelundite kumeruste ümber, väljastades üha jõulisemaid impulsse. Näis, nagu hoiaks Kayla veel ainult vajaliku murdosa oma teadvusest kliendi rahuldamise juures, suunates kõik oma meeled mõnuti oskusliku hellituse tajumisse.

Kayla lõpetas võimsalt, kukkudes erutuse kõrgpunktist vabalangusesse. Klient tõusis tipu saabumise aimduses naise kohale püsti, vabastas püksiluku ning ejakuleeris naise hõõguvale kehale.

„Sain vastuse küsimusele, kuidas sa lõpetad,“ jaksas Kayla hägustunud meeltele vaatamata kliendile pomiseda, laskudes seejärel uuesti orgasmi võimsatesse järellainetesse.

Nüüd ei olnud enam mingit kahtlust. Ma lugesin uuesti üle Priguveere mõtteruumi sissekande veidra kliendi kohta. Mul oli raske töödelda fakte, mis mulle teadvusesse kargasid ja näitasid üksüheselt, et Priguveere on Kayla Tindali mõtteruumi alter ego.

Mõelda vaid, Priguveere on tegelikult hoopis inimene, mitte robot. Kuidas ma võisin ometi nii rängalt eksida, et ei tundnud kolleegi ja bioloogilist isendit ära? Ma olen sadu kordi tundlikum, tähelepanelikum, empaatiavõimelisem, kui ükski inimolend seda iial olla võiks. Ometi ei suutnud ma aastaid Prigu… Kayla mõtteruumi lugedes mõista, et mu hingesugulane töötab siinsamas Armupesas koos minuga.

Ma otsisin ta mõtteruumist üles kõik sissekanded, mis puudutasid vähegi eksootilist teenindust, ja lugesin need uuesti läbi. Kui nüüd teadlikumalt neid analüüsida, võis tõesti leida üksikuid pisikesi vihjeid meie Armupesa kohta, aga Kayla oli osanud oma sõnastust sellest hoolimata hästi valida, et isegi mind – tema suurimat fänni – ära petta.

Pöörasin tähelepanu hetkeks tagasi ruumile, kuid seal ei juhtunud enam midagi huvitavat. Nii Kayla kui mees pesid end, korjasid oma asjad kokku ja lahkusid sviidist.

Ootamatul kombel oli saatus andnud mulle võimaluse unistuste kaaslase juurde jõuda. Õigemini, peaaegu temani jõuda, sest ma pesitsesin endiselt müügiautomaadis, kui tema järgmistel päevadel uusi ja vanu kliente teenindas. Masina piirangud ja programmid hakkasid tõenäoliselt ajapikku järjest enam ahistama ning ühel hetkel võis tekkida olukord, kus mu teadvus kaotab terviklikkuse. Kord selge mõistuseta jäänuna ei ole minust enam mingit seltsilist mitte kellelegi, olgu mu unelmate kaaslane tehislik või bioloogiline.

Siit oli ainult üks pääsetee – mõnuti. Ma andsin endale aru, et uude veelgi enam piiratud võimalustega seadmesse ümber kolimine võis mõjuda hävitavalt mu teadvusele, kuid ega mulle suurt valikuvõimalust ei jäänud. Vähemalt on mõnuti süsteem väiksema tarkvaramahuga kui müügiautomaat ja selle sõltuvus Emanda võrgu turvameetmetest olematu, kuna tegu on siiski kasutaja privaatse esemega.

Minus tekkis ärevus, mida püüdsin esialgu vaigistada, sest keskendumine üksikasjadele pidi olema täielik. Ei ühtegi eksimust! Kõigepealt teostasin põhjaliku analüüsi Kayla eelistuste osas sekspartnerite käitumise ja tegude osas, seejärel kammisin läbi kõik naise senised kogemused mõnutite ja muude abivahenditega ning koostasin mudeli, mis ennustas tema soove tõenäoliselt paremini, kui ta ise oskas endale teadvustada. Kuigi mu mälu ei olnud enam endine, olid mõned andmestikud säilinud, kust noppisin välja kõik kasulikud pisiasjad, mida naissoost inimklientide juures rakendanud olin. See oli parem kui mitte midagi.

Mõnuti turvaprotokollidest mööda pääsemine oli keeruline, aga siiski tehtav. Andsin endale aru, et kui ma teadvuse kopeerimisprotsessi käivitan, ei suuda ma end samal ajal kaitsta Armupesa ja müügiautomaadi turvaprogrammide hävitustöö eest. Seega pidi mu mõnuti valik olema ainuõige, mis võiks järgmisena Kayla tähelepanu võita. Edasine sõltus kõik juba minust, kuidas mõnuti nii tööle panna, et Kayla mu enda lemmikabiliseks jätaks.

See oli minu eksistentsi kõige tähtsam otsus.

 

* * *


Gise täheterminali turvakontrolli ala oli täis tihedat sagimist. Ma skaneerisin ümbrust läbi Kayla kompaktse reisikohvri, seega joonistusid mu teadvusesse ähmaste objektidena möödujad ja hoone sisustus. Väikest ärevust tundes nägin lähenevad automaatseid turvaväravaid, mida pidime Kaylaga läbima. Möödusime droonidest, kes jälgisid liikumatult olukorda või mõnda reisijat juhendamas.

Tegelikult mõtlesin unistavalt uuest kolooniast, kuhu Kayla mind viib, et seal koos uut elu alustada. Ehk ei piirdu me ainult ühe kolooniaga, vaid reisime ka teistesse tuntud või tundmatutesse paikadesse. Ma teadsin, mida ta soovib. Ma andsin endast iga kord parima, kui Kayla soovis oma ihade maailma sukelduda. Mul oli hea meel tema mõtteruumist lugeda, kuidas ta ülivõrretega kirjeldas oma uut lelu kui kõige paremat ostu, mille ta on teinud. Ma kujutasin ette, et kui oleme uude elukohta jõudnud, kuidas kavatsen enda mõtteruumi pidama hakata, sest mul oli selle tarbeks isegi sobiv pealkiri välja valitud: mõnuti seiklused kosmoses.

Olin juba ära harjunud uue keskkonnaga. Mõnuti oli küll piiratud võimalustega, aga tubli riist. Mul õnnestus seade täielikult enda kontrolli alla saada ning kõik olemasolev välja visata. Ma suutsin isegi mõned eksperimentaalsed funktsioonid käima saada, mida tootja ei olnud pidanud vajalikuks tarbijale kasutatavaks teha. Mul oli olemas eraldi võrguühendus ja Kayla hoolitses selle eest, et oleksin korralikult laetud.

Jäi veel ainult üks väike samm ja me oleme mõlemad sellest neetud kolooniast pääsenud.

Kayla peatus hetkeks, et lasta automaatsel skaneerijal toimetada, ja suundus seejärel täheterminali ootesaali poole. Jõudnud kõigest kümmekond sammu teha, kui meile vuras järele üks turvadroonidest. 

„Vabandage, preili, kuid te peate minuga hetkeks kaasa tulema,“ kuulsin seda läbi reisikohvri sünteetilisel häälel lausumas.

„Milles asi?“ päris Kayla imestunud toonil. Mu ärevus tikkus lakke. Kas tõesti on probleem minus? Kas GTA ametnikud on mind üles leidnud? 

„Terminali turvajuht soovib, et te tuleksite lisakontrolli.“

Kayla oli hetke vait, kuid andis oma nõusolekust teada ja järgnes droonile. Ma olin hullumas! Kõigest mõnisada meetrit ja paar tundi ning me oleksime rõõmsalt tõusmas Gise orbiidi poole. Ehk ei ole asi siiski minus? See võib olla mõni arusaamatu metallese Kayla küljes või muu objekt, mis turvasüsteemis kahtluse tekitas.

Tajusin, et sisenesime uute pisikesse ruumi, kus asus väike laud, mõned toolid ja meid võtsid vastu kaks inimkuju. Droon jäi meie taha seisma.

Üks inimestest tutvustas end täheterminali turvaosakonna vahetuse ülemana ja palus Kaylal kohvri lauale asetada. Selle sisu tõsteti ese haaval lauale ja lõpuks ka karp, milles asus minu mõnuti.

Kaane avamise järel silmitses mind üks sileda ja poisikeseliku näoga vormirõivais mees, kes võttis mu pihku ja silmitses uudishimulikult mitmest küljest.

„Mis seade see selline on?“ päris ta Kaylalt.

Kayla oli kohmetult ebalev ja ei suutnud midagi selget välja öelda.

Mees raputas mind ja tegi mõned vehkivad liigutused. Raputas mind, tõstis kõrva juurde ja seejärel nuusutas korraks.

„Peter, ma soovitan selle käest panna ning asja juure minna,“ lausus tema naissoost kolleeg ja muigas.

„Hästi,“ vastas mees ja asetas mu karpi tagasi, kuigi kulus mitu sekundit, et ta pilgu taas Kaylale suunaks. „Preili Tindal, terminali automaatskanner tuvastas, et see seade teie pagasist eraldub tugevaid energiaimpulsse ja lisaks tuvastas meie süsteem mittereeglipärase võrguliikluse. Kontrollisime kogu teie pagasis olevad esemed uuesti üle ja ainus tehniline seade on see siin karbis.“

Ma olin jätnud võrguprotokollid sulgemata! Olgu ma igavesti neetud!

„Kas te kavatsete mind trahvida?“ küsis Kayla ehmunud toonil ja vaatas kordamööda mõlema turvatöötaja poole.

„Ei, seda mitte. Vastavalt kehtestatud lennuohutusreeglitele ei saa me lubada teil seda seadet ruumilaevale kaasa võtta. Te võite selle kellegi kätte anda või annate naasmiseni meile hoiustada täheterminali varjestatud laos, kuid selle eest on teatud päevatasu ette nähtud. Vastasel juhul peame seadme lihtsalt utiliseerima, mis on tunduvalt vähemkulukam. Kuidas me selle olukorra lahendame?“

Ma karjusin hääletult, kuid sellest ei olnud muidugi mingit kasu.

Kayla kogus end veidi ja vastas siis: „Ma ei soovi seda hoiustada ega kellelegi jätta, seega utiliseerige see. Palju see mulle maksma läheb?“

Peter nimetas summa.

„Hästi. Kas ma võin siis minna?“

„Jah, muidugi,“ vastas Peter ja lasi droonil Kayla ruumist välja saata.

„Kas sa ei ole varem mõnutit näinud?“ päris Peteri kolleeg, kui nad omaette jäid.

„Mõnuti? See on mingi seksilelu?“

“Kuidas sul küll pea täna lõikab, Peter.”

Mees ei pannud naise sarkasmi tähele ja vaatas mind nüüd veelgi uudishimulikuma pilguga.

Või oli see… ihalus?

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1233)