Neirin istus lõkke ääres ja vaatas. Vaatamine oli oluline osa tema elust. See nimelt moodustas sellest väga suure osa. Põhilise. Ta käis ja tuli, ja siis ta vaatas. Isegi ei mõelnud, sest mõtlemine tegi haiget. Ja ta tõesti ei tahtnud rohkem haiget saada. Sai niikuinii. Pisike ja rumal. Seda nad arvasid, lihtsalt seepärast, et ta vanemad olid surnud ja ta oli orb ja mitte kellegi oma. Sest tal ei olnud duwa’sid ja ta oli süütu. Sa olid alati mitte kellegi ja kõigi oma, kui sa olid süütu. Ja orb.

Gwyn istus ka ja vaatas. Gwyn vaatas Martynit. Ja koos Martyniga vaatas ta muidugi ka Lywellyni, aga Gwyn vaatas siiski Martynit. Huvitav, kas oli õige vaadata omaenda venda säärase olemisega, nagu sa tahaksid ise seal ta armsama asemel olla. Sest Gwyn igastahes vaatas, alati, nii kaua, kui Neirin teda mäletas. Mitte et ta oleks seda Gwynile saanud ette heita. Martyn oli ilus ja erutav, seda isegi Neirini jaoks, ning Lywellyn ei jäänud sugugi alla, või isegi jõudis paar tiiru üle. Mõlemad olid karvkattelt pruunid, Martyn tumedam, Lywellyn heledam. See-eest oli Lywellyn aasta vanem kui ta armsam. Aga Martyn oli domineerivam. Natuke. Sest nad olid sarnased. Praegu oli Lywellyn igastahes kihvu pidi Martyni puusas, ning too tõi kuuldavale palju ohkeid ja vaikseid lõrinaid. See oli ilmselt hea küll. Miski Neirinis kippus jõnksatama. Ja ta võis vanduda, et Gwynil oli kõva. Ning ehk mitte ainult Gwynil.

Alati oli olemas Delwyn. Punapea Delwyn, kelle kohta öeldi, et Suurim Tuli on teda õnnistanud. Neirin ei olnud seni väga ära jaganud, millega Suurim Tuli õieti Delwynit õnnistanud oli – peale suure mao ja otsalõppematu kiima. Seda tal tõesti jagus. Nii et Neirin ei imestanud üldse, kui Delwyn niheles ning ta käsi rüü alla nihkus ja seal jonksutama hakkas. See polnud temast just kõige viisakam, arvas Neirin. Aga Martyn ja Lywellyn oleksid seda ilmselt vaid komplimendina võtnud. Oma pandavusele. Delwynit tegelikult Martyn ei huvitanud. Mitte selles mõttes. Poleks saanud ka, aga ta oleks võinud vähemalt tahta. Kedagi teist. Mitte Neirinit. Noorele tulihundile ei meeldinud üldse nood kiimased pilgud. Vähemalt praegu ei vahtinud Delwyn teda, vihje silmis ja kehas. Sest Neirin oskas teeselda, et ta istub ja magab, nii et keegi vahet ei teinud. Kui sa oled orb ja kõigi ja mittekellegi oma, siis sa õpid selle kähku ära. Neirin igastahes õppis.

Delwyn oleks võinud siiski eemale pugeda, nii et Neirin ei peaks koos Martyni ja teistega vaatama ka enda kallal jonksutavat punapead ja mõtlema, et ta teab väga hästi, kelle sisse Delwyn oma madu panna tahaks. Neirin väristas end juba sellele mõeldes. Kui ta üldse sellele mõtles, siis igastahes ei soovinud ta oma urgu madu, mis oli käinud ümbermaailmareisil. 

Martyn haaras Lywellyni pihast ja tõmbas ta poolpüsti enese vastu, ning Lywellyn kaardus taha, juuksed liiva pühkimas, silmad ja nägu üks suur nauding.

Neetud. Neirin lõrises vaikselt oma keha peale. Rahune maha, et tiiger sind võtaks. Piisab täiesti, et kaks tükki enda kallal on, üks neist Martyni vend. Pole sind ka veel lisaks vaja.

Neirin vaatas Gwyni, ja mõtles sellele, et too nuttis öösiti. Nuttis Idwalit taga. Sest Gwyn tõesti armastas Idwalit, ja ta aimas liiga hästi, mida kõike ta armsamaga Sureval Maal tehakse. Nad olid mõned siiski tagasi saanud, kes olid kunagi vangi võetud. Neirin teadis neid lugusid. Neirin teadis liiga hästi. Sureva Maa pärast oligi ta orb. Ja nad ütlesid, et ta vanemad olid nõrgad.

Rheigor, üks ta kahest duwa’st võeti Sureva Maa Isandate poolt vangi, ja Melkar oli just siis teda ootamas. Jaa, Melkar sai ta tagasi. Aga see polnud enam õieti Rheigor, kelle ta tagasi sai. Rheigor isegi ei rääkinud, aga teised rääkisid. Nood, kes ta vigaseid ja vägistatud meeli lugesid. Vägistatud ja võetud, kordi ja kordi, orjastatud ja vägistatud ja võetud. Rheigor elas veel natuke aega, ja siis ta enam ei suutnud ning palus Melkarit, et too ta tapaks. Pisike Neirin oli äsja sündinud, läbi valu ja viletsuse, suuremasse viletsusse ja valusse. Melkar tappis. Rheigori ja enda. Ning nende kohta öeldi, et nad olid nõrgad.

Nii. See mälestus oli nüüd küll piisav, et tal vägagi lonti vajuks. Aga ta ei tahtnud sellele mõelda, sest see tegi liialt haiget. Nagu mõtlemine üldse. Seega ta eelistas Martynit ja Lywellyni vaadata. Nemad olid ilusad ja õnnelikud. Ja Martyni tegevus tegi Lywellyni ilmselgelt väga õnnelikuks, sest ta ohkis ja kurises ja lõrises madalalt ning lausa niutsus mõnust. Martyn lihtsalt lõrises ja liikus nagu üks tume liivatorm.

Delwyn ajas end jalule ja tegi tõesti eemale asja. Läheb oma madu tühjaks väänama, mõtles Neirin tülgastusega. Delwyni sugused ajasid ta tõesti lonti. Ilmselt läkski, sest kui Martyn ja Lywellyn oma esimese kõrghetkeni jõudsid ja teineteise karjatused suudlusteks vormisid, kostus ka eemalt kõrbest üks paras röögatus. Nojah. Delwyn oli lärmakas. Ja Neirin siiralt soovis, et punapeal oleks kaaslane. Kasvõi ajutine. Või et tal endal oleks. Kasvõi ajutine. Keegi, kes seisaks Neirini ja Delwyni räpaste pilkude ja mõtete vahel. See punane elukas vägistas neid kõiki mõttes. Sest ükski neist poleks teda tahtnud.

Martyn suudles Lywellyni ja Lywellyn Martynit, ning nende kehad olid higised ja kuumad ning lõhnasid erutuse ja armastuse järgi. Oijah. Gwyn oli ilmselt taandunud ja ta nägu oli kurb ning ta hakkas end meditatsiooni uputama.

Kaksikud igastahes ei maganud enam. Kui miski nad äratanud oli, siis ilmselt Delwyni röögatus. Üks hääl, mida ta endale küll äratuseks ei tahaks.

Lywellyn lükkas Martyni hooga selili ning ronis talle otsa, ise veel eelmisest korrast õhetav ja värisev. Aga need kaks olid väsimatud. Ja hästi varustatud, nagu Neirin veendunud oli. Tema enese pisikese mao kõrval olid nood kaks küll tohutud. Aga nad tundusid hästi urgu mahtuvat ning seal väga head ja osavad olevat.

Owen ja Bewan istusid nüüd päris ärksalt üleval ning vaatasid samuti. Neile polnud see määratud, aga nad tahtsid. Vägagi. Elu ja armastust surma asemel, ning Neirin oli valmis seda kasvõi ise neile andma. Lihtsalt et nad ei peaks seda esimest korda tegema karja täiskasvanud vanade pervertide ees, ja siis surema.

Lywellyni madu kadus hooga üleni Martyni urgu, ning too lõi küüned oma armsama puusadesse ning tõmbas teda veel sügavamalt endasse.

Neirinil hakkas kuum, ja kui ta kaksikuid vaatas, hakkas tal veel kuumem. Vennaksed istusid, ühe madu teise peos ja vastupidi. See oli ka kõik. Armsad ja süütud. Meirioni ta parem ei vaadanud, ja üldse signaliseeris keha, et ta nüüd natuke eemalduks ja natuke oma maoga tegeleks. Enne kui ta tõesti hakkab kedagi säärase pilguga vaatama. Eriti kuna see üks ja ainus, keda ta nõnda vaataks, oleks Meirion. Tema ja ta kuldne karv ja arvatavalt pehmed huuled, ning Meirioni pilgati süütuks. Kas ta oli või mitte... Igastahes teda ei tundunud huvitavat, või oli ta lihtsalt immuunne.

Martyn ohkis ja urises järjest valjemalt, aga see jäi vaiksemaks, sest Neirin puges lihtsalt laagrist eemale. Mitte liiga kaugele, aga nõnda, et ta saaks natuke rahus olla. Ja oma kehale rahu anda. Nii et ta seisis, vaatas tähistaevasse, üritas mitte mõelda ühtedest sinistest silmadest ning libistas madu läbi pihu, ja see oli niigi kõva. Noh, vähemalt ei teinud need mõtted haiget. Nii et ta lasi end vabaks ja mõtles, kuidas oleks oma pisike madu võtta ja peale igasugu suudlemist ja küünistamist ja hammustamist ühe süütu rajaleidja urgu toppida. Mahuks. Mahuks ja jääks ilmselt ruumi ülegi, sest Neirin oli neliteist vihma vana ja Meirion kaheksateist. See oleks hea, sest ta ei tahaks Meirionile haiget teha, ja ta teadis, et kui madu on liiga suur ja urg liiga väike, siis nõnda juhtub. Või kui mao omanik liiga kiirelt tegutseb ja teine nõus või valmis ei ole ja sada muud häda.

Neirin oli ette näinud, et ta saab rahus olla ja mõelda ja oma maole aru pähe panna, aga ta ei olnud

ette näinud toda ühte, kes tema poole tuli. Ning ei, see ei olnud Meirion, sest säärased asjad juhtuvad ainult ebareaalsetes lugudes, ja mitte tema elus, ja parem oligi, sest see oleks olnud piinlik, kui Meirion oleks ta leidnud, rüü kõrvale heidetud ja kõva madu peos. Meirion oleks ilmselt ka selle suhtes ükskõikne olnud ja vot see oleks juba haiget teinud. Aga et see ei olnud mingi ebareaalne lugu, vaid Neirini elu, siis oli see huvitaval kombel Bewan. Tumehall ja alasti ning kah kiimas. Seda tundis Neirin juba lõhnast. Nojah. Ju siis tahtis Bewan kah eemale saada ja oma maole õppetunni anda.

Tükk aega nad seisidki peaaegu kõrvuti, mõlemal maod peos, aga Neirinil hakkas veider sel hetkel, kui Bewan talle järjest lähemale nihkus. Neirin võttis sammu kõrvale, Bewan tuli kaasa.

“Mis sa tahad?” küsis ta lõpuks. Vaikselt ja peaaegu tõredalt. Peaaegu seepärast, et Bewan oli nii armas, et tema vastu ei osanud keegi kuri olla, Neirin kõige vähem. Sest tal oli temast ja ta vennast lihtsalt neetult kahju. Ja Bewan oli paljas ja kiimas ja lõhnas sedamoodi, et Neirini instinktid üritasid talle rääkida midagi Bewani kinnivõtmisest ja oma maole tema uru tutvustamisest.

Mis oli juhuslikult täpselt see, mida Bewan tahtis.

“Sind.”

“Unusta ära, “ ütles Neirin. Keha ütles midagi muud. Eriti siis, kui Bewan käega lihtsalt ta maost haaras.

“Ma ei mõtlegi, et ma sind võtaks,” ütles Bewan talle, ja nühkis oma õlga vastu ta õlakarvu. “Ma tahan, et sina mind võtaks. Nüüd ja praegu. Palun?”

Lõhn tahtis hulluks ajada. Neirin lõrises madalalt. Ja lõrises veel valjemalt, aga mitte liiga tõrjuvalt,

kui Bewan ta madu pigistas ja talle vastu puges. Tume karvane selg vastu Neirini kõhtu ja rinda... Võibolla oleks see hea. Jah. Kui ta kunagi, kunagi Meirioni endale saab, siis ta ei taha kogenematu olla. Bewan ilmselt ei paneks väga pahaks, kui üks neljateistvihmane kogenematu on. Isegi kui see neljateistvihmane ta süütuse võtab. Bewan oli ju ikkagi süütu? Ta ei hakanud parem küsima. Ta ei tahtnud teada. Ei tahtnud miskit neetud sidet nende vahele.

“Olgu siis. Ja Owenile või teistele seletad sina. Ja mingit paarilist minust sulle ei saa. Punkt. Kui ei sobi, lase jalga.”

Bewanile ilmselt sobis, sest ta ei hakanud kuhugi minema, vaid nühkis enda vastu Neirinit ja ta madu.

See ärritas. Ja see ajas teda kuumaks. Bewan oli tema kasvu. Noh, siis on lootust, et ta saab hakkama.

Teoorias oli ta tugev. Teooria oli tal väga selgelt ja tihti silme ees.

Neirin võttis tumehallil kaksikul ümbert kinni. Alul kahe käega, siis ühega. Teisega võttis ta oma mao pihku. Siis lasi ta sellest lahti, ning paitas Bewani selga ja uru ümbrust. Jaa, see lõhnas väga nii, et see tahtis. Kogu Bewan.

Neirin hingas sisse, hingas välja, hingas veel natuke, ja surus siis oma mao pea vastu Bewani urusuuet. Bewani keha jõnksatas, ja surus end veel tihedamalt tema vastu. Ka ta ise lõhnas ilmselt, ja tugevalt. Ta haaras Bewanil ümbert, ning tõmbas teda enese poole ja surus end tema poole, ning ühel hetkel andis urg lihtsalt järele ja ta oli seal. Tihkes ja kuumas, oijaa. Bewan niutsus ja nõudis kõigi meeltega, et ta midagi teeks. End liigutaks. Teda võtaks. Ta kuulis seda läbi tihke udu ja lõrises madalalt ning liigutas oma madu ja see oli elav ning ajas teda hulluks.

Neirin hakkas mõistma, miks seda nii tihti kiputakse tegema. See oli midagi hoopis muud kui ise enda kallal jonksutamine. Bewan niutsus ja ägas ja puges tema vastu ja ta ei osanud muud teha, kui end vabaks lasta ning lihtsalt liikuda ja liikuda, edasi ja tagasi, igavesti. Ühel hetkel vedasid Bewani jalad teda alt, sest tema värises ja Neirin värises ning nad kukkusid kõhuli liivale, Bewan all ja Neirin peal. Bewan niutsatas ja kogu ta pisike kuumav keha nõudis veel, nii et Neirin, sama segi ja kiimas, võttis lihtsalt kätte ja puges täiesti ilma käte abita tagasi urgu, ning oi neetud, see oli ikka nii hea, ja kui ta nüüd mõtles selle pisikese tumehalli karva asemele heledad, heledad kergelt kuldse kumaga silmad, ning kuidas....oijahh, seda oli natuke liiast, ning madu sülitas tuld, nagu ta alati lõpus tegi, ja täitis sellega Bewani ning too karjatas heledalt ja valjult, sest jah – see oli tuli. Neirin teadis. Huvitav, kas Bewan ise teadis? Ta oli korraga väsinud ja tahtis ainult magada. Huvitav, kas ta võiks minna ja end Meirionile sülle keerata. Ta vist igastahes üritab.

Ta tõmbas mao Bewanist välja, libistas korraks küünistega üle kaksiku selja ja läks.

Martyn ja Lywellyn olid lõpetanud, mõlemad lõhnavad ja kuumavad, teineteise kaisus. Delwyni polnud kuskil ja Gwyn teeskles, et ta magab ja et ta ei mõtle Idwalile ja kohe kindlasti ta ei nuta. Owen magas igastahes päriselt. Ja Meirion külitas, ärkvel. Neirin igastahes läks. Noh, kui ta mu pikalt saadab, siis... Ta ei saada. Ta ei hooli piisavalt millestki. Aga see on ikkagi hea.

Meirion ei teinud tõesti midagi, et väikest orbu ära ajada, kui too alasti tuli ja end talle kaissu keeras. Ta tõmbas oma keebi üle Neirini ja sulges silmad. Et tal kätt kuhugi mujale panna ei olnud, pani ta selle üle Neirini. Aga miks see pisike seepeale nii väga värises? Ju tal oli ikka külm. Meirion tõmbas ta endale tihkemalt kaissu ja mässis oma keepi.

Seda, et Neirin oma huuled veriseks näris, ta ei näinud ega tundnud.


BEWAN JA DELWYN

 

Pisike, või noh, mitte nii pisike, sest ta oli nüüd tõesti täiskasvanud, aga ikkagi pisike tulihunt lebas väga roidununa ja mõnusalt läbikepituna ööst jahedal liival. Liiga väsinud, et kuhugi minna. Neirin oli nii hea, nii hea olnud. Ja peaaegu sama hea oli seda pärast meelde tuletada ning veel endaga mängida ja veel, veel tuld süljata. Ta ei jõudnud end isegi püsti ajada ja ei viitsinud ka. Siin oli hea. Ja siis ta läheb tagasi ja ta õpetab seda Owenile, jaa. Owen on tema jagu ja ta võtab ta endale. Ja nad ei lähe tagasi. See oli plaan. Nad ei lähe tagasi. Nad püüavad läbi Sureva Maa minna, edasi kuhu iganes. Vabadusse. Vabadusse, nagu nende duwa ütles. Minge vabadusse. See on olemas. Minge, lapsed.

Ta kuulis vaikseid samme, aga lõhna tundis ta enne, ning see lõhnas erutuse järgi.

“Neirin?” sosistas Bewan vaikselt. Ehk tuli too tagasi, ja nad saavad seda veel teha.

“Et siis Neiriniga...” See oli Delwyni hääl. Ja see lõhnas ja kajas ühe suure rahuldamata vajaduse järgi. “Ja mina...?”

Bewan ei osanud midagi vastata. Delwyn oli teda küllalt vaadanud ja Bewan oli end teinekord selle peale ka natuke erutatuna avastanud. Sest Delwyn oli kaheksateist vihma näinud ja kogenud, ja lugude järgi alustanud kõigega siis, kui tal esimest korda üldse tõusma hakkas. Mis oli ammu. Delwyn oli muidugi ringihooraja, aga kuri ta polnud. Ainult neetult kiimas. Nagu ka praegu, ja see lõhn pani ka Bewani väsinud mao tõusma.

“Ma olen sind nii kaua tahtnud,” ütles punapea. “Sa ei kujuta ette...”

Mind ja ülejäänud maailma, mõtles Bewan vaikselt. Aga vahet väga polnud. Neirin oli esimene. See luges. Delwynit poleks ta tõesti esimeseks tahtnud. Ta ei teadnud isegi, miks, aga...

“Neirin oli siis esimene?” küsis Delwyn. “Kuidas oli kah?”

Bewan ohkas raugelt. “Hea. Jah. Hea. Hea oli.”

Delwyn muigas ja irvitas natuke. Aga sõbralikult, ja silitas Bewani puusi ja jalgevahet.

“Eks ma siis üritan mitte alla jääda. Ära karda, pisike, ma ei tee sulle viga. Ma pole nii paha. Lits küll, aga paha mitte. Keegi pole kaevanud.”

“Ma ei kardagi,” teatas Bewan. Trotslikult. Mida siin karta oli? Ta oli korra proovida saanud, ja see oli oi kui hea, ning pealegi teeksid Owen ja Gwyn ja nüüd ka Neirin ja teised Delwynist pisikesed karvased jupid, kui ta ainult söandaks talle liiga teha. “Võta siis.”

Ja Delwyn võttis. Ettevaatlikult, sest Bewan oli väike ja peaaegu süütu, sest üks kord ei harjutanud küll kedagi millegagi, ning Delwyni madu polnud just väikeste ja tagasihoidlike killast. Ta ootas ja kiristas vaikselt hambaid, aga ta hoidis end tagasi. Bewan oiatas, ja ta ootas, ja silitas teda ning mängis ta maoga, kuni ta sai edasi liikuda ja mitte liiga palju haiget teha, ning õnneks oli Bewan veel eelmisest korrast märg ja rahuldatud. Ta ise pidi küll peaaegu naudingust hulluks minema, sest see pisike oli nii...pisike... nii neetult kuum ja erutav, ja see tekitas kummalise tahte – teisele sama vastu anda, mis ta ise sai. Et Bewanil oleks hea.

Ja vist ka oli, sest Bewan urises nüüd vähem, ja ta keha värises naudingust ja ta niutsus. Bewan niutsus. Delwynil tekkis tõesti tahtmine teada saada, kas Bewan ka siis niutsuks, kui ta teda võtaks. Bewan Delwynit. Mis tunne oleks, kui üks nii süütuke temaga ühtiks...

Ta tõmbas Bewani endale vastu ja sõitis maoga temas aeglaselt edasi ja tagasi. Ei teinud haiget, ei teinud, ja ta kuulis ja tundis ja haistis seda. Ta ei tahtnud isegi temasse tulla, sest see oleks ehk haiget teinud, aga Bewan ei lasknud temast lahti ja hoidis teda ja surus end tema vastu, nii et madu sülgas tuld ja Bewan oigas pikalt ja madalalt, aga tal oli hea, ning kui Delwyn natuke väsinult temast välja puges, keeras kaksik end tema poole ja suudles teda. Lihtsalt niisama. See tuli üllatusena. Väga...meeldiva üllatusena. Ja siis ta lihtsalt pidi seda ütlema.

“Sa võid mind ka võtta. Kui sa tahad.”

Bewan peaaegu kohkus. Isegi Neirin oli talle selgeks teinud, et unustagu ära, või muidu on lõpp. Ja nüüd siis Delwyn? Mis tal hakkas???

“Eeee...miks?” sai ta suu lahti.

Delwyn kergitas kulmu. See nägi armas ja erutav välja. “Sest ma tahan sind? Bewan, ma nagu tahan sind, muidu ma ei pakuks. Ja mina sind ju sain. Võrdne vahetus, või mis?”

Bewan söandas noogutada. Ta nahk õhetas ja madu ajas end juba pelgast mõttest püsti. Delwyn muigas, ning lükkas noorema tulihundi kergelt selili ja suudles ta kõhtu, ning siis madu. Bewan võpatas ja kui madu korraga Delwyni kihvade vahele märga ja kuumavasse suhu kadus, siis ta oigas, silmad üllatusest ja äkilisest mõnust pärani.

Kui Delwyn aga ta puusakarvu silitas, alul õrnalt ning siis tugevamalt hõõrudes, ja viimaks sinna küünised lõi, siis ta lõrises ja niutsus segiläbi ning rabas küüntega Delwyni õlgadest ning tundis, et see meeldis punapeale, sest tolle keha värises. Ja Delwyn teadis, mida ta teeb ja kuidas, nii et ta imes ja lakkus ja silitas, võttis pihku ja küünistas siit ja sealt ja kolmandast kohast, kuni Bewan lihtsalt niitsus ja vaikselt halas ning täiesti mõtlematult ta suu tulega täitis ning Delwyn sai hakkama paraja vägitükiga, mida ta harilikult ei harrastanud – ta neelatas.

Nojah, järgmised paar nädalat käib ta ringi kõrvetatud kurgu ja suuga. Aga selle pisikese kõrghetk oli seda vist väärt. Ta ei saanud isegi aru, miks. Bewan oli...armas. Ta tahtis teda veel ühte kohta, nii et ta ei lasknud sugugi lahti, vaid limpsis hellalt edasi ja Bewan oigas ja tahtis kogu aeg, sest ta mäletas, mida talle lubati anda. Delwyn muigas, kui üks pisike madu jälle kõva oli, ning siis lasi ta sellest lahti ja naeratas Bewanile, ning võttis ta mao oma pihku, hoidis ja leidis ise uru ning säästis seega ilmselt Bewani hunnikust piinlikkusest.

Delwyn oli nii erutatud, et ta laskus lõpuni, ja ta ei hoolinud sellestki, et see natuke haiget tegi. Natunatuke. Bewan oli oma ea kohta päris kenasti varustatud. Madu polnud just kõige pisemate killast ja isegi keskmistest oli see tiba üle.

Ja Bewan... Bewan oigas ja värises nii, et kui ta ei oleks niigi pikali olnud, siis ta oleks vist pikali kukkunud. Ta ei olnud kunagi isegi oma kõige tulisemates unedes arvanud, et see võiks miskit säärast olla. Nüüd ta sai tõesti aru. Ja manajad mõtlesid teda ja Owenit sellest kõigest ilma jätta. Ta oigas Delwyni nime, järjest meeletum ja värisevam ning tema all. Delwyn naeratas. Paljud olid ta nime oianud, aga mitte niimoodi. Bewan kõlas teisiti. Bewan kõlas... siiralt? Ohjah, Delwyn, mida tead sina siirusest, sa igavene hoor...

Midagi ta ometi teadis. Sest instinktiivselt tundis ta selle ära.

Ta ajas end püsti. Bewan oiatas pikalt, suured silmad üllatuses ja mures veel suuremad. Kas Delwyn mõtles ta nüüd niisama jätta... lihtsalt ära minna? Tema üle nalja heita? Ta sureks siia, jaa, sureks. Delwyn ei saa seda ju teha, mida iganes temast ka räägitakse.

Delwyn vaatas teda ja muigas ning viskas end selili liivale. “Tule. Ma tahan, et sina mind võtad. Päris ise. Päris ise, Bewan. Sina mind.”

Bewan ohkas pikalt ja oigas kergendusest, madu pulkkõva ning puges Delwynile peale. Midagi ta ikkagi teadis, isegi tema. Vähemasti oli seda temaga tehtud. Ja ta nägi ju Martynit ja Lywellyni. Kes olid paarilised ja kellel oli nii nii hea. Kas tal äkki õnnestuks kuidagi nii teha, et ka Delwynil nõnda hea oleks...

Delwyn sirutas end harali ja urg paistis täpselt Bewani ja ta mao ees valla olevat. See kutsus. See liikus ja tuksus. Seda ta ei teadnud, aga see mõjus kuidagi...tohutult armsalt. Ja samavõrra erutavalt, kui muidugi oli võimalik, et miski teda veel rohkem erutaks. Kas kuumemaks üldse andis minna, kui Bewan juba oli?

Delwyn tõmbas Bewani käe oma pihku ning limpsis ta sõrmed märjaks, nii et need tilkusid, ning pani siis sama käe oma uru suudmele. Bewani käsi ta pihus oli väike. Väiksem kui ta enese oma, ja see oli õrn ja pehme ning nii kuum, et Delwyn lõi pea kuklasse, kui ta selle puudutust tundis. Bewan tundis seda keha võpatust, ja see tahtis teda enesesse. See kutsus.

Delwyn mängis ta sõrmedega oma uru suudmel. Midagi Bewan teadis. Ettevalmistusest. Ja ta hingeldas raskelt, sest ta madu tahtis puhta lolliks minna, sest see tundis kutset, neid tukseid, mis teda sisse kutsusid, võtma ja andma. Sõrmedel oli palav ja neid suruti kokku.

Delwyn muigas. “Aitab kah. See poleks praegu vajalik olnud, aga sa pead teadma, et teinekord on sülg või mõni muu libedam vedelik suureks abiks. Ja sõrmed. Üks ja kaks ja rohkemgi. Enne madu. Et urg harjuks.”

Kas ta tõesti õpetas Bewanit? Kas ta tõesti tahtis teda endale, või milleks? 

“Tule,” kutsus Delwyn, ja sirutas ühe jala üle Bewani õla. Juba see liigutus tõi nad lähemale. Bewan värises, Delwyn tundis seda oma jalakarvades ja ihul. Sa tahad mind nii väga, pisike. See on ilus, kuidas sa tahad. Mind.

Bewan järgnes kutsele, ja Delwyn sirutas end, hingas ja lasi ta sisse. Kaksiku silmad läksid taas imesuureks ning ta surus end edasi. Delwyni keha võttis ta vastu ja rohelised silmad kiiskasid.

“Võta,” sosistas Delwyn talle. “Võta võta võta. Nii palju, kui sa jõuad. Nii kõvasti, kui sa jõuad. Tahad. Nii kaua, kui sa suudad ja tahad. Lihtsalt võta.

Ma tahan sinu oma olla, pisike. Ma ei taha alati võtta. Ma tahan vahel ka võetav olla. Ja mitte mõne müraka armu all. Kuigi ka too on hea. Aga mingis mõttes oled sina parem.

Bewan puges nii kaugele, kui tal üldse minna andis ja Delwyn oigas talle. See oli ilus. Ta tahtis seda veel kuulda. Ta liigutas end edasi ja tagasi, nagu tahaks välja tulla, ja läks siis uuesti edasi, lõppu välja. Delwyn oigas. Ta ise kippus taas niutsuma ja Delwyn naeratas talle, kui ta seda kuulis. Delwynile vist meeldis.

“Sa oled nii hea, “ sosistas Delwyn. “Veel. Veel. Lihtsalt võta. Kuni.”

Bewan võttis ja ta meeled hullusid ning ta pigem soigus kui niutsus ja plahvatas. Delwyn oigas pikalt, kui ta säärast tuld eneses tundis. Nii kuum, nii kuum, nii hea. Keegi ei olnud Bewanile öelnud, et ta peaks mao urust välja tõmbama, nii et ta hoidis seda seal, ning kuumus ja tihkus ning Delwyn, kogu Delwyn, mõjus nõnda, et viimane peagi naeratas – sest Bewan temas oli taas kõva. Ja kaksik jätkas ning ta sai palju kiiremini liikuda, ja see oli nii tohutult, metsikult ilus ja nauditav, ning kuum, kuum oli. Delwyn ja tema ja ta ei teadnud, kus üks lõppes ja teine algas.

Delwyn oigas valjult, sest tuli oli temas, vedel tuli ja Bewan lükkas seda edasi ja tagasi ning see oli kõikjal ja mässis ta meeled endasse, ning ta ei suutnud veel õieti imestama hakata oma pisikese vastupidavuse üle, kui too ta uuesti hulluks ajas, ning Delwyni madu sülitas tuld ning see kattis ta enese rinna ja õlad ning natuke jätkus ja Bewanile, aga too ei tundunud seda tähele panevat, nagu ka vist seda, et tal õnnestus Delwyn uuesti tulega täita ja peaaegu kohe peale seda jätkata.

Bewan näis peaaegu transis olevat, ja Delwyn oli valmis vanduma, et nii hea on tal endal vaid väga harva olnud. Mõne üksiku, erilisemaga. Kes viitsis rohkem vaeva näha. See siin lihtsalt võttis teda. Metsikult ja hullumeelselt. Kuni surmani.

Kui Delwyn teist ja Bewan kolmandat korda tule sülitamiseni jõudsid, vajus Delwyn lihtsalt poolenisti nõrkenuna tagasi ja Bewan kukkus talle otsa, silmad kinni. Delwyn ei hakanud talle mainima, et ta võiks oma mao urust välja tõmmata. Ta pigistas hambad risti ja tõmbas Bewani endale vastu ning põimis käed ta ümber. Lihtsalt hoidis ja tundis tuld ja teise madu eneses. See oli hullutavalt kuum. See oli neetult hea.

Ma võtan su endale, pisike. Ma võtan su endale. Päriseks. Ma õpetan sind. Aga ma ei hoia sind kinni. Ma tahan sulle õpetada, et on palju teisi, kes sind tahaksid ja sinuga head oleksid. Suuri ja väikeseid, õrnu ja metsikuid. Neid, kes sulle kaljuroose toovad, ning neid, kes küünisega su seljale mustrit joonistavad. Ja nad on mõlemad head. Ma tahan, et sul oleks valik. Ma tahan, et sa saaksid parima. Mitte minu. Parima.


GWYN

 

Gwyn ärkas enne koitu ja värises külmast. Ilma Idwalita oli külm. Ja nii kurb, et ta tundis end lõhkisena, justkui oleks ta seestpoolt rebitud ja verine ja mingi suure tühjusega.

Martyn ja Lywellyn magasid tema kõrval, jalad segiläbi ja Lywellyni madu Martyni urus. Neile meeldis peale armatsemist nii jääda. See oli üks komme, mille Gwyn vanemalt vennalt oli üle võtnud. Ja ka see oli tühjus temas. Idwal, tema ilus, armas, nii kohutavalt ilus ja armas Idwal. Valged silmad ja must karv. Valged silmad, mis vahel leegina kumasid. Temale. Gwynile. Ja nad magasid alati nii nagu Martyn ja Lywellyn praegu. Idwal oli Gwyni kõrvalt puudu. Idwali madu oli Gwyni seest puudu ja ta tundis end nii tühjana. Ime, et ta üldse magada sai.

Kõik teised olid kellegi kaisus. Isegi Neirin. Isegi Meirion. Mis siis, et viimast keegi ei huvitanud, aga Neirin oli tal ometi kaisus ja Gwyn oli üksi, abitust raevust lõrisev ja rebivast valust ja tühjusest nuttev. Jälle. Idwali pärast ta isegi tihkas nutta. Ta oleks lõhki rebinud igaühe, kes oleks talle midagi nõrkuse teemadel ütlema tulnud. Idwal oli väärt, et Gwyn tema pärast nuttis. Ta oli kõike väärt. Ka seda, et Gwyn kõik need armsalt teineteise kaisus magajad ohverdab, et ta vaid tagasi saada. Surra Gwyn ei tahtnud. Mitte seni, kui oli võimalus Idwal tagasi vallutada. Aga kui Idwal peaks surnud

olema, siis... siis ta otsib tolle üles, kes Idwali võttis ja tapab ta ning sureb võitluses, või leiab endale mujalt ilusa surma. Suurim Tuli nägi, et neil päevil ei tulnud lahinguid kaugelt otsida. Üleval pilvemaod, ja üle piiri Sureva Maa isandad ning nende tiigrid.

Valge tiiger. Üks ja ainumas. Toda ta mäletas. Valge tiiger ja mustade pikkade juustega Isand. Kelle silmad mingil imelikul kombel meenutasid talle Idwali omi. Ka nood olid olnud valged ja leegitsevad.

Ei. Idwal ei olnud surnud. Seda mitte. Isandad tapsid harva. Nad võtsid endale. Ja see oli peaaegu hullem ettekujutus, sest surmaks olid nad sündinud, kõik nad. Tulihundid olid sõdalased ja surm võis tulla iga päev ja iga öö, iga hetk ja tund. Surm ülalt ja surm piiri tagant.

Aga kui ta kujutas ette, et kasvõi too valge tiigriga Isand Idwalit vägisi võtab...

Ta lõrises madalalt ning lõi endale küünised külge. Küljed olid niigi verised. Hea, et keegi ta rüü alla ei näinud, kui verised ja sügavates küünisejälgedes need olid.

Ta oli ju kuulnud. Siit ja sealt. Ta teadis ka seda, mis Neirini isaga juhtunud oli. Ta teadis liiga hästi. Isegi seda, et Isandate maod olid suured ja ogalised, ning need rebisid su peaaegu lõhki ning nad olid julmad ja pidasid oma vange oma orjadena – sääraste orjadena.

Gwyni meeled ja keha oigasid. Ta ei suutnud sellele mõelda. Ta ei suutnud sellele ka mitte mõelda.

Ta nägi seda kõike unes, kui ta enam üleval püsida ei suutnud. Ja ärkvel olles ta mõtles.

Nii mõnedki olid oma paarilised sealt tagasi saades nad tapnud. Sest nood olid alandatud ja vägistatud, ja enamjaolt ka palusid seda. Ei. Ükskõik mis kujul ta Idwali tagasi võidab – ta ei anna teda surmale. Ja talle ei loe, kui väga...vägistatud...Idwal on. Gwyni jaoks on ta alati puhas ja süütu. Ei, isegi mitte siis, kui Idwal teda paluks. Nagu Neirini isa oma paarilist palus, ja too ta elu võttis ning siis enese oma. Ei. Ta tahtis Idwaliga koos elada. Elada ja armastada. Ma raviksin su kõigest terveks, kõigest. Ma võiksin sinuga kasvõi kahekesi ära minna, vabatahtlikku pagendusse ja nii alati elada, ainult....

Ta nuttis jälle, ja kui Martyn end unes sirutas ja Lywellyn selle peale korraks ärkas ning ta õlga suudles, ja ta teadis, et nad on ühendatud ja magavad nõnda, nagu nemad olid alati maganud, Idwali madu Gwyni urus, kokku põimunud, siis ta nuttis veel hullemini, ja et end natukenegi tagasi hoida, nüüd enne hommikut, siis ta rebis küüntega oma külge. See ei tahtnud enam mõjuda. Ta pidi mingi sügavama valu välja mõtlema.

Gwyn tõstis pea ja vaatas ringi.

Delwyn magas, Bewan kaisus, ja Owen omakorda Bewani kaisus. Delwyn ja Bewan olid koos tagasi tulnud, mõlemad ...lõhnavad. Delwyn ei käitunud küll päris, nagu oleks Bewan ta paariline, aga midagi ta oli. Ning armatsenud olid nad vägevalt, seda ta tundis. Juba pelgalt lõhn reetis, ning mõlema väsimus ja värsked küünisejäljed siin kui seal. Lisaks veel muidugi Delwyni kergelt kähe hääl.

Iseenesest oleks ehk huvitav küsimus olnud, keda Neirin keppis, kas Bewanit või Delwynit, aga ta ei laskunud sellesse küsimusse süvitsi. See oleks vaid liialt haiget teinud. Tegi niigi. Meirion oli üksik, aga teda see ei tundunud häirivat ja ta oli üldse imelik. Meirion poleks ka ilmselt siis aru saanud, kui ilus ta oli, kui tema ees oleks terve laager seisnud, maod püsti ja pulkkõvad. Kõige vähem sai ta ilmselt sellest aru, mis pilguga Neirin teda vaatas. Või miks väike orb talle sageli mingi põhjendusega ööseks kaissu puges. Aga isegi see oli parem.

Idwal, kus sa oled?

Ta tahtis seda hüüda. Ta tahtis seda karjuda. Järjest ja järjest. Või lihtsalt valust karjuda.

Lywellyn ja Martyn hakkasid vaikselt virguma, ning Martyni küünised silitasid Lywellyni selga ning öiseid küünisejälgi sellel. Varsti ta ohkas, ning neetud, Gwyn teadis, mida see tähendas – Lywellyni madu ta venna urus oli kõvaks läinud. Martyni ilus pea vajus vastu liiva, silmad unised ja sumedad. Lywellyn naeratas ja liigutas end vaikselt – ja sügavalt. Martyn uneles.

See äratus. Jah, ka selle kombe oli Gwyn vennalt üle võtnud. Nagu ka enamuse muud. Igas vallas. Martyn oli teda kasvatanud sama palju või rohkemgi kui isad. Sest nondel olid ka nooremad, alati nooremad, ja Gwyn jäi Martynile. Mis tähendas, et Martyn tassis teda kõikjale ja ei varjanud tema eest midagi. Kui Gwyn jõudis ikka, mil tal tõusma hakkas ja ta leidis end vahel erutatuna, siis korjas Martyn ta sülle ja õpetas talle, mida teha. Martyn õpetas talle paljut ja enne, kui seda ehk paljudele õpetati, nii et ajaks, mil ta oli täisealine ning vanemad talle tolle ühe pealtvaatamise kinkisid, võttis ta seda nagu formaalsust. Sest ta teadis rohkemat.

Martyn korjas ta sülle ja õpetas talle, kuidas oma madu rahulikuks saada. Aga enne seda oli madu tuline. Vend näitas talle seda enese peal, ja kui Gwyn kohe aru ei saanud, siis ei hakanud Martyn teda narrima, vaid võttis väikevenna mao oma pihku ja mängis ise sellega, kuni pisike madu tuld sülgas.

Seepeale Martyn lihtsalt naeratas.

Lywellyn oli alul natuke imelikult vaadanud, kui Martyn Gwyni tõesti kõikjale kaasa võttis ja lasi tal olla, aga ta harjus. Gwyn võis istuda ja vaadata, kuidas nad armatsevad, sest seda tegid nad tihti ja tegid hästi. Gwyn oli istunud ja vaadanud sedagi, kui Lywellyn Martyni süütuse võttis. Ja ta mäletas. Seda, kui hea Martynil olnud oli, ja kui tuliseks ja kõvaks ta ise neid vaadates läks, ning kui Lywellyn ja Martyn lõpetasid, siis tuli vend tema juurde ja naeratas talle, ega hakanud teda narrima, et ta nii pisike ja ihar oli. Martyn tõstis ta üles ja pistis Lywellynile sülle, ning võttis ta pisikese kuuma mao oma suhu ja võttis tulegi. Kui Gwyn teda üllatunult vaatas, vastas Martyn, et see oli tema enese esimese korra puhul. Tol ööl magas Martyn Lywellyni kaisus ja Gwyn Martyni kaisus.

Kui Gwyn Idwaliga käima hakkas, mille ajaks ta kolmteist vihma vanaks oli saanud, õpetas Martyn talle veel rohkem, ja kordas ka eelneva üle. Mis tähendas, et Lywellyn sai palju nalja sellega, kuidas Martyn teinekord ta suudlusest korraks lahti lasi ning vennale paar õpetavat kommentaari jagas.

Teine, mis Lywellyni muigama pani ja ka erutas, oli see, et Martyn teinekord poolnaljatades mõne asja ka oma “väikevennale” ise ette näitas. Kasvõi tollesama suuga mängimise. Gwyn oli muidugi korduvalt näinud, kuidas Martyn Lywellini madu suhu võttis, aga Martyn oli miskipärast ka veendunud, et väikevend sellest õieti aru ei saa ja vajab veel lähedasemat õppetundi. Lywellynn ei olnud kunagi armukade, või kui oli, ei näidanud ta seda kunagi välja. Tal lasti olla, vaadata, katsuda ja Martyn oli nii väga tema oma, et nood pisikesed naljategemised Gwyniga... Nad kõik teadsid, mis nood olid. Gwyn mäletas, kuidas Martyn talle seletas ja siis ta mao suhu võttis ja sellega mängis. Ja huuled jälle eemale tõmbas ning vahele kommenteeris ning siis jätkas. Martyn soovitas sinna kõrvale paarilise puusad üles leida ning neid hõõruda või lausa sinna küünised lüüa.

Kuidas see mõjus, sai Gwyn samuti teada, sest Martyn ei hakanud niisama jutustama, vaid jutu lõpetanult ka just seda tegi – leidnud sõrmedega väikesed tasandikud, vajutas ta sinna küüned. Gwyn sai siis väga hästi aru, miks Martyn toda nippi rõhutanud oli – ta madu sülitas samal hetkel tuld ja Martyn sai paraja suutäie, enne kui ta jõudis eemale tõmbuda. Aga ta ainult naeris.

Kui Gwyn esimest korda Idwaliga ühtis, tahtis ta sinna väga oma venda kutsuda, aga Idwal oli selle peale turtsatanud ning soovitanud Gwynil pilt maalida ja see vennale saata. Sisalikukulleriga. Aga too puusanõks ja veel paljud muud pisikesed nipid kulusid hästi ära. Ja Idwal oli midagi muud kui vaatamine või Martyn. Sest Martyn oli mäng ja nali. Idwal oli armastus.

Martynile mõtlemine oli ta kõvaks ajanud. Aga kui mõte taas Idwalini jõudis, oli ta korraga meeletult valus ja kõva, ning ta vihkas seda. Jaa, mida ta otsinud oligi. Jah. Ei. Nad ei märka. Nii on vaja. Ta ei saanud murduda. Ta oli nende juht. Martyni ja kõigi teiste.

Gwyn sirutas käe oma varustuse poole ning leidis lühikese jahinoa. Ilusa pruuni puust vestetud päraga. Idwali kingitus. Ta hammustas huulde ja puges lõkkele lähemale.

Lywellyn mängis küünistega Martyni rinnal. Martynile meeldis, kui talle haiget tehti. Gwyn teadis. Mitte palju muidugi, aga parajalt. See on erutav, oli Martyn seletanud, ning kui Gwyn proovis, siis ta veendus, et nad jagasid selles osas samuti maitset.

Ta hammustas taas huulde. Ta ei tundnud seda enam. Järgmised veerand tundi istus Gwyn lõkke ääres ja kuumutas noatera. Ning vaatas Martynit ja Lywellyni, sest muud tal teha ei olnud, ja neid vaadata ning kaugemale minevikule mõelda oli parem kui... Kui...

Martyn sikutas Lywellynile endale lähemale ning hammustas teda õlast. Pikalt ja erootiliselt. Ta oli kunagi pisemana küsinud, kuidas see maitseb. Martyn ei hakanud vastama, vähemasti mitte verbaalselt. Ta lihtsalt tuli, põlvitas oma väikevenna ette, pani käed ta ümber, tõmbas ta enda vastu, painutas ta kaela natuke kõrvale ning lõi sinna hambad.

Toda rüüd Martyn enam kanda ei saanud. Tolles oli suur kõrbenud auk.

Lywellynile maitses ilmselt sama hästi ning ta maksis kätte. Oijahh. Kättemaksud. Tee midagi, ja lase endale teha. Ilus mäng teineteise ületrumpamises. Hetkel võitis ilmselt Lywellyn, sest kui ta mao peaaegu välja sikutas ning siis uuesti ja hooga lõpuni sisse puges, pidi Martyn peaaegu tüki ta õlast hammaste vahel kaasa viima. Ta poleks seda muidugi kunagi teinud, Lywellyni tõesti vigastanud. Õlg kandis küll selgeid hambajälgi, kui Martyn selle lahti lasi, ning verd nirises nahale, aga Martyn ei jõudnud teda isegi limpsima mitte, sest tal oli liialt tegemist, et end väheke vaos hoida ja mitte tervet salka üles ajada. Aga Lywellyn jätkas samamoodi ja Gwyn teadis, mis see väärt oli. Idwal mõistis sama teha. Ja Idwal kiljus heledalt, kui Gwyn nõnda tegi – peaaegu välja ja siis lõpuni, peaaegu välja ja jälle lõpuni.

Delwyn ärkas tõesti, ning tõstis korra pead, aga rohkem ta kellegi teise toimingutesse õnneks ei süvenenud. Gwyn ohkas kergendatult. Sest isegi kui Neirin tegelikult üleval oli, siis ei oleks ta mitte miski hinna eest Meirioni kaisust enne välja pugenud kui too püsti tõuseks ja ta jätaks.


Owen magas rohkem omaette, ja Bewan puges nüüd rohkem Delwyni kaissu ja tema keebi alla. Miskit toimus ka seal, sest Gwyn haistis neid, ning Delwyni huuled leidsid Bewani omad ning ta imes kaksiku enese külge ja summutas midagi. Gwyn oli seda ja kõike muud näinud ja õppinud. Nii et ta oleks võinud vanduda, et Delwyn Bewani maoga mängis, ning huultega lihtsalt igasugused hääled summutas. See oli vana ja levinud mäng. Ta oli seda väga, väga palju Idwaliga mänginud. Veel enne, kui nad üldse ühtimiseni jõudsid.

Noa tera hõõgus nüüd punaselt. Väga hea, olge omadega ametis, olge. Ärge vaadake siia, ärge vaadake, sest ma ei taha teile näidata, mida ma teen ja miks.

Gwyn tõstis oma rüü üles ning võttis selle otsa hammaste vahele. Hea. Siis ei saanud ta ka karjuda. Ja tegelikult oli see isegi ravimeetod, ehkki brutaalne. Aga ta ei otsinud seda. Lihtsalt seda võiks ta öelda, kui keegi hiljem näeks ja huvi tunneks. Ja usuks. Martyn juba ei usuks, aga ta ei arvanud ka, et Martyn ei tea.

Ta tõmbas punasena kuumava noa tulest välja. Mõned tuhakübemed sellel suitsesid. Ta keha võpatas, ta madu ärkas vaikselt.

Ta vajutas tera lapiti ja tugevalt vastu verist ja rebitud külge. Nahk sisises. Ta jõudis veel imestada, et see polnud üldsegi valus. Ja siis jõudis valu kohale. Nuga pudenes ta käest ja ta vajus kokku, suu liiva täis, sest ta näris seda. Teadvus oli üks tume ja lõõmav paik.

Gwyn ärkas laagrist ja lõkkest eemal, jahedasse mässitud ja nii tuttavas soojas süles. Mustad silmad vaatasid nukralt, ainult siis, kui ta enese silmad avanesid, oli neis soojem tuluke. Martyn ohkas.

“Oli seda nüüd vaja, pisike? Jah. Ju siis oli.

Martyn ei olnud temaga kunagi eriti vaielnud. Ta lasi tal olla ja teha ning oma vigadest õppida. Harilikult ta küll ei õppinud. Aga Martyn ei tõrelenud temaga ka siis. Ainult ohkas ja vaatas teda nukralt, ning lappis ta haavu ning aitas ta taas püsti ja rajale. Gwyn soovis, et ta oleks karjunud või teda löönud. Pisike nukker pilk nondes torkivmustades silmades ja südamest tulnud ohkamine oli palju hullem. Gwyn vandus iga kord, et ta ei tee enam kunagi midagi säärast, mis Martynit kurvastaks ja ta ohkama ajaks, aga tegi ikka, ning nad mõlemad teadsid.

Külg põles ja Martyn hoidis teda. Gwyn teadis, et Martyn hoiaks teda ka siis, kui ta üleni ja leekides põleks. Hoiaks, kannataks valu ära ja käsiks leekidel tiigri persse kasida.

Valu oli. Gwyni meeled olid tumedad. Keegi oigas. Natukese aja pärast sai ta aru, et see oli tema ise, sest see polnud igastahes mitte Martyn. Ta ei tahtnud. Ei tahtnud. Teised kuulevad.

Martyn noogutas talle. Ning viimane, mida Gwyn enne järjekordset sügavikku vajumist tundis, oli see, et Martyn võttis ta oiged endasse ning sulges ta suu. Oma huultega.


DELWYN JA BRETT

 

Delwyn lebas sügavas unes, Bewan ta kaisus ja Owen omakorda Bewani kaisus. Ta keha valutas natuke ja ta hääl oli kähe. Pisike oli nõnda tuline olnud.

Delwyn niutsatas läbi une. Ta nägi Bretti. Viimasel ajal nägi ta sageli Bretti. Ilmselt ta igatses tema järele. Brett ja ta valge nahk, värvi muutvad silmad ning mustad pikad sirged juuksed. Ohjah. Brett.

Unes oli ta taas pisike, kümme või kaksteist, ning Bretti oma. Brett sidus ta käed telgivaia külge ning istus talle selga ja libistas küünistega üle ta selja. Esialgu õrnalt, ja see oli hea ning ta keha kuumas vaikselt ja Brett naeris. Naeris ja vajutas siis tugevamalt, ning veri kerkis nahale. Ta oiatas, ning ta madu tõstis pead. Brett naeris ja joonistas ta kehale lillekesi. Või kirjutas sinna oma nime, nii et Delwyn pidi edaspidi tükk aega väga kindlalt riides ringi käima. Ta oigas ja niutsus valust ja erutusest. Brett tõmbas küünisega isegi üle ta mao ja selle peale Delwyn sisises valust, aga ta oli pulkkõva. Brett ignoreeris seda fakti ja naeris ning liputas ta nina ees oma maoga. See oli ilus, pikk ja suur. Aga Brett ei andnud talle, ja ainult mängis, kuni Delwyni madu tuld sülgas ja see ta enese peale langes ning ta uuesti valust sisistama pani.

Brett muigas ning pistis talle korraks ühe sõrme urgu. Väikese sõrme. Ja ainult korraks. Delwyn niutsus ja palus. Brett ainult naeris ta üle, ning võttis nende kõrvalt ilmselt eelnevalt selleks valmis pandud jämeda põleva küünla. Delwyn värises seda nähes. Brett naeratas ja kallutas selle ta rinna kohale ning ootas. Tuline vaha langes pisikese punapea rinnale. See kõrvetas. See erutas. Jah. Valu erutas neid mõlemaid. Madu muutus taas kõvemaks. Brett proovis veel paar korda vaha ta rinnale kallata, ning näppis ta nibusid. Need olid väga kikkis ja väga tundlikud. Delwyn oigas pikalt ja ta keha karjus Bretti järele. Aga Brett otsis praegu vaid teisi kohti, kuhu tulikuuma vaha kallata. Ta leidis

puusa. Delwyn karjatas vaikselt ning ta madu tõusis püsti. Brett muigas, ja itsitas siis. Ta sirutas käe ja puudutas Delwyni jalgevahet. Väikese punapea silmad läksid suureks, sest ta aimas. Ei, Brett ei tee seda, ei tee, mitte seda.

Ta eksis. Brett oleks teinud seda juba seepärast, et Delwyn selle vastu protesteeris. Tuline vaha langes ta maole ja valgus sellelt alla jalgevahele. Ta meeled olid paari hetke jooksul vaid valu, ja Brett muigas ning katsus ta madu. Jah. See oli kivikõva ja tuksus. Brett mängis sellega ja Delwyn sülgas uuesti tuld, ning ta keha hullus ja kutsus kõigi meeltega Bretti. Ta niutsus ja ta palus.

Brett lasi tal tükk aega paluda ning mängis lihtsalt oma maoga ta jalgevahel, ühe maoga teist patsutades ja uru suuet kõditades. Delwyn lõrises ja niutsus segiläbi.

Viimaks ometi tõstis Brett ta jalad harki ning haaras ta kehast ja tõmbas selle enda ligi. Suur madu kompis ta uru suuet. Delwyn oli pisike. Ja Brett oli temast kaks korda suurem ja sama arv kordi ka vanem. Ning täna oli õelus Bretti silmis. Delwyni keha kangestus – valu ja naudingu ootuses. Ta tahtis meeletult ja kartis pea samavõrra.

Brett haaras temast kinni ja ta madu vallutas uru. Delwynil oli tunne, et ta põleb surnuks või rebitakse ta lõhki. Ta oigas ja nuttis, kuni tal viimaks parem hakkas, ja siis oli tal hea. Brett võttis teda kaua, nii kaua, et ta temasse mitte üks, vaid neli korda tulla jõudis. Siis oli Brett kurnatud, ja Delwyn teadvuseta. Alles siis võttis Brett ta kaissu, päästis köidikutest ning sosistas talle igasugu rumalusi.

Kaasa arvatud seda, et ta teda armastas.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9244)