Hellalt põimis ta oma käed ümber mehe rindkere, surudes oma kuumad rinnad vastu tema paljast selga. Tema keha oli kuum, süda valjult tuksumas. Endiselt hingasid nad veel samas rütmis, iga Marta hingetõmme kui kuum aur mehe kaelal.
„Mis ta nimi on?“
„Kelle?“
„Sa tead küll, kes su mõtetes on.“
Naine muigas, seda oli kuulda, kuid mitte etteheitvalt.
Emanda eest ei olnud võimalik midagi varjata. Eriti mitte peale seda, kui nad olid just armatsenud. See oli see hetk, kui naine luges teda kui avatud raamatut.
„See ei ole aus, sa tead.“ Marta libistas oma sõrmed hellalt läbi voodikaaslase juuste. „Mina olen sinu jaoks kohal, aga sina minu jaoks mitte.“
Oleks tegemist olnud mõne teise tüdrukuga, ei oleks see olnud aktsepteeritav.
Nende suhe oli aga midagi enamat. Algas see juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Sadamas, kohas nimega Lustikummut – Konrad oli alati mõelnud, kes poolearuline sellele bordellile nime valis. Seal oli nende esimene kohtumine ning siis järgmine ja ka ülejärgmine. Nii kestis see mitu aastat, kuni Marta võttis ohjad oma kätte ning asutas oma tüdrukute maja – sellise, kus vahel ka koristati ning mille seina peale purjus meremehed öösiti ei kusnud.
Nüüdseks oli Martast saanud Emand Mathilda – linna kõige suurema lõbumaja käskijanna.
Ta ei pidanud enam külalistega voodit jagama, kuid leidus neid, kelle puhul tegi ta erandi. Konrad, kellega läbi aastate korduvalt voodit oli jagatud, oli üks neist väljavalitutest.
„Või soovid sa mõnda teist tüdrukut?“ Emand kõlas, nagu oleks ta natukene solvunud. „Ma tegelikult ei tahaks sind üldse teistega jagada , aga kui sa soovid, siis mul on juuksenõel kaasas. Me võime mängida.“
Konrad ohkas.
„Või tahad seda äkki hoopis enda peal kasutada?“ sosistasid pehmed huuled mehe kõrva, seda peaaegu puutudes. „Minul poleks selle vastu midagi.“
Nad olid varemgi juuksenõela kasutanud. Selle vägi lubas kasutajal ükstaskõik millise keha võtta – seda nii visuaalselt kui ka tunnetuslikult. Ainult mõistus ja vastupidavus jäid samaks. See oli võimalus kogeda asju, mis niisama käeulatusest välja jäid. See oli kogemus ja emand Mathilda müüs kogemust, isegi siis, kui ülejäänud maailm selleks veel valmis ei olnud.
Enamik külastajatest ei olnud sellest iluvidinast teadlikud. Küll aga olid nad vahel üllatunud, et nende otsitud tüdruk alati käepärast oli – juuksenõelal oli ka praktiline väärtus, eriti siis, kui sa teise tüdruku maneere ja käitumist tundsid.
Emand tundis neist kõiki ja oleks vajadusel saanud igatüht neist asendada. Konrad teadis seda, ometi hindas ta Marta juures just seda ehedust. Bordelli käskijanna ei olnud enam noor neiu, kuid ka Konrad ise ei olnud enam noor ja nägus mees. Nad olid rohkem elu näinud ning teinud seda koos. See oli sõprus. Intiimsus ja raha selle eest oli justkui ettekääne.
Konrad liigutas naise põimitud käed enda ümbert, tõusis püsti, võttis voodilina, sidus selle endale kui rätiku vöö ümber ja sammus öökapi juurde. „Oleks siis vähemalt nimigi,“ sõnas ta, võttis klaasi, kallas selle täis ja võttis suure lonksu.
Emand, kes oli end keset voodit kerra tõmmanud kui kass, vaikis ja jälgis teda.
„Nii et siis kratt?“
Mees noogutas.
Juba rohkem kui kaheksa aastat vastutas Konrad krattide linnastamise eest. See ei olnud lihtne ülesanne. Ta pidi leidma osapooled, kes olid nõus krati uue keha ning tolle kammitsemise eest tasuma. See aga eeldas, et kratil oli oskuseid, mida oli võimalik maha müüa. Enamasti ei olnud sellega probleeme, kuid seekord...
„Täna tuli uus vaba kratt meie jutule,“ alustas Konrad. „Ja ma ei ole midagi sellist enne näinud.“
„Mis siis lahti oli?“
Konrad tühjendas klaasi. Siis kallas selle uuesti täis.
„Tal ei olnud mingeid andeid,“ vastas ta, vaadates mõtlikult klaasipõhja. Patt oli head veini nii kulistada, kuid midagi muud tal ka käepärast polnud.
Emand andis hetke vaikust.
„Mitte kui midagi?“
Mees raputas pead.
Marta lükkas end voodiservale istuma ning patsutas oma kõrvale. „Tule siia. Räägi. Ehk oskan ma nõu anda, ja kui mitte, siis vähemalt kuulan ma su ära.“
„Ma ei kujuta ette, kuidas sa mind aidata saad. Targad vaatasid ta üle ning ei leidnud temas midagi erilist,“ pomises Konrad endiselt klaasi põrnitsedes.
„Või nii? Ja sa rääkisid temaga enne seda? Kuidas see läks?“
Konrad sügas oma karedat lõuga.
„Hästi?“
„Sa ei tundu kindel.“
Naise tähelepanu oli terane.
Konrad ohkas, pani pooltühja klaasi öökapile ja viskas end Marta kõrvale voodisse siruli nii, et ta pea naise soojas süles puhkas.
„Jah, ma ei ole kindel,“ sõnas ta, tundes, kuidas hellad käed ta juukseid sugesid.
„Miks sa kindel ei ole?“
„Noh, me rääkisime üsna kaua ja mul oli huvitav, ehk isegi meeldiv. Aga... Ma suudan vaid meenutada seda, mida ma enda kohta rääkisin. Seda oli palju, ehk isegi liiga palju. Aga mul pole õrna aimugi, kellele ma seda kõike rääkisin...“
Konradi mõttelennu peatas hele naeruturtsatus.
„Jäi mul midagi kahe silma vahele?“
„Oh ei. Tundub, et see kratt on tõesti täiesti andetu. Olgugi, et sa talle terve oma eluloo ette lugesid ja tema kohta midagi teada ei saanud.“
Emand muigas kelmikalt.
„Aga targad ütlesid, et tal ei ole andeid.“ Konrad ajas end püsti, endiselt segaduses.
„Targad nägid seda, mida nad näha tahtsid,“ sõnas emand.
„Aga sul on mõte, kuhu ta võiks sobida?“
Emand hammustas huulde. „On, aga enne kui võlg pole tasutud, ma sulle sellest ei räägi.“
„Võlg?“
„Mina kandsin sinu eest hoolt, nüüd on sinu kord.“

*

„Oleks võinud siis natukene õrnemalt,“ pomises Konrad ja hõõrus turja. Olgugi, et seal polnud hammustusest märkigi, oli tunne endiselt alles.
„Ja lasta sul end maha raputada?“ naeris Marta, riputades punakaspruuni naha varna. Konrad pidi tõdema, et see nahk sobis kuidagi naisele – oli tema kiharatega sama tooni.
„Aga vähemalt oleks mul olnud mingigi võimalus.“
„Võimalus minu kael murda, sa mõtled.“ Olgugi, et ta hääl oli väsinud, kostus selles ka omamoodi rahulolu.
Oht oli muidugi olemas, aga see oli äärmiselt ebatõenäoline.
Iga kord, kui nad loomana jooksmas käisid, jäi emand talle peale. Marta ei muutunud loomanahas metsikuks nagu paljud teised, kes seda omamoodi lõbu nautimas käisid. Ta oli sama terane ja osav ning seetõttu võttis enamasti meelega ka pisema looma naha endale. Tema jaoks oli see mäng. Väljakutse. Jaht. Male, mille ohud olid kordades suuremad.
Ning ta nautis seda, oi kuidas ta nautis. Rohkem kui intiimsust ja lähedust.
Surmahirm ja metsikus pani ta elama.
See oli ka põhjus, miks paljud külastajad loomanahas jooksmise valisid. Kevadeti oli nii võimalik kahekesi armumänge mängida – karme armumänge, kus nii küüned kui ka kihvad käiku läksid. Muul ajal aga oli võimalik elaja kujul kas üksteisele või teistele loomadele jahti pidada. Viimase tarvis oli aediku ääres ka kanala – kodulinnud olid lihtsaks saagiks neile, kes loomanahas kodus ei olnud, kuid ometi vereiha tunda tahtsid.
„Ära noruta. Sa nägid hundina väga uhke välja,“ lohutas Marta, peites oma heleda säärenahast saapa sisse. „Oleks saanud iga hunditüdruku, keda hing aga ihaldas.“
„Aga üht väikest väledat rebast mitte,“ sõnas Konrad, proovides samal ajal mänguliselt oma kaaslast kõditada. Too tõmbus eest ära, andes aga selgelt märku, et tal tegelikult midagi kõditamise vastu polnud.
„Rebane on isepäine ning annab end ise, kui ta seda soovib,“ naeris Marta ja pani jalga ka teise saapa.
Konrad turtsatas.
„Ja mis nüüd siis saab? Räägid sa mulle oma heast mõttest, mida kratiga peale hakata?“
„Oota, mul on sulle enne midagi näidata. Tule!“
Ta haaras mehel käisest ning vedas ta kanade aediku juurde.
„Sa tead, et meil on siin oma talitaja, kes lindude eest hoolt kannab,“ alustas Marta. „Ta rääkis mulle, et madudega on mõned nädalad probleeme olnud – poevad teised kõigest hoolimata aediku alt läbi, haaravad esimese ettejuhtuva muna ning panevad selle nahka. Vahet pole, mida talitaja proovis, alati leidsid nad avause. Iga päev jooksis ta koleda kaagutamise ja kisa peale kohale.“
Ta vaatas elevust täis silmadega Konradile otsa.
„Ma eeldan, et see lugu läheb edasi. Mis siis sai?“
„Ühel päeval aga avastas talitaja üllatusega, et kanad vaikisid.“
„Madu enam ei tulnud?“
„Ei, madu tuli ja ajas enda kõhu munadest punni, aga siis ei suutnud enam lahkuda.“
Emand muigas, tegi aediku ettevaatlikult lahti, tegi paar sammu kanala sisse ning võttis äärmisest pesast esimese muna. „Püüa!“ Ta viskas selle laias kaares Konradi poole.
„Täitsa hull...“ Mehel olid juba uhked puhtad riided seljas. Õnneks püüdis ta muna kinni nii, et see ei purunenud. See oli soe, kuid kõvem ja raskem kui ta ootas. Ja ka natukene imeliku kujuga.

„Kivi?“ sõnas ta lõpuks.
„Ära sa seda madudele ega nirkidele ütle,“ naeris emand. „Ainult äärmised pesad ja äärmised munad, aga väga kaval, kas sa ei arva?“
„Nii et madu sõi oma kõhu kividest punni ning suri selle kätte?“
Emand noogutas.
„Kaval tõesti,“ sõnas Konrad, visates muna-kivi emandale tagasi. Marta asetas selle hellalt pessa ning tuli aedikust välja.
„Põnev lugu,“ sõnas Konrad. „Nüüd aga – ma ei taha küll tujurikkuja olla – on mul endiselt üks kratimure, mis vajab lahendamist.“
„Tõesti? Siis ma pean vist selle krati endale võtma.“
„Väljaviskajaks? Leiaks ka paremaid.“
Emand raputas pead.
„Sa mõtled jooke siis tõstma ja pakkuma?“
„Ei. Selle krati võtan ma endale lõbutüdrukuks.“

*

Juba järgmiseks päevaks oli kõik korraldatud. Paberitel olid allkirjad all ning ka keha oli valmis. Emand Mathilda omas linnas omajagu mõjuvõimu, mis oli ootamatu, arvestades seda, et tema lõbumaja jäi täpselt selle piirist välja. Mõned korrad oli seepärast olnud ka linnavõimudega kisklemist – need küll võtsid omaks lõbutüdrukute olemasolu, kuid sinna see ka jäi. Linn keeldus bordelliga oma käsi määrimast, eeldas aga, et see neile makse maksaks. Konradi arvates ei olnud see õige, kuid ka tema käed olid seotud. Ta oli küll linnaametnik, kuid täiesti teises vallas.
Muidugi võis ju emand bordelli kaitseks musklit palgata, kuid odavamad mehed põgenesid iga hädaohu peale. Kvaliteetne abi oli kallis ning ka see oli alati äraostetav, kui ta ei olnud just kratt. Ainult kratti oli võimalik täielikult usaldada.
Kratid, kes oskasid võidelda, olid aga kõrges hinnas – soovisid neid endale nii linnavalve, sõjavägi kui ka rikkamad kaupmehed.
Kummaline oli mõelda, et kui veel kaheksa aastat tagasi olid kratid pigem tabu teema, siis nüüd oli raske leida valdkonda, kus neid ei oleks kasutatud. Terve linn toimis krattide toel. Pimedad tänavad olid turvalised tänu linnavalvele, kes ei vajanud ei süüa, juua ega und.
Konrad liikus lauale lähemale, sammud kajamas kõledas kambris, ja vaatas valmis pandud keha.
Enamasti ei tehtud neid liialt inimlikke, see aga...
Ta mõtles, mida kratt oma uuest kehast arvas. Mitte et see oleks midagi muutnud. Kui kratt tahtis olla lõpuks iseenda peremees, pidi ta võtma selle pakkumise, mida anti, või siis elama vaba kratina, proovides ilma tasakaalustavatele jõududele mitte vahele jääda. Vabad kratid olid ebaloomulikud. Nii ei eksisteerinud nad kaua.
Parim võimalus ellu jääda oli uus leping oma kehaga – nii sai kratt olla iseenda peremees. Selle tegemine ei olnud aga niisama lihtne. Seepärast anti kratile kohe ka amet – uus leping määras aja, kui kaua pidi ta antud teenistuses püsima, et kulud tagasi teenida, peale mida oli ta vaba tegema, mida iganes soovis.
Keha oli marmorist. Noor naine oma parimas eas. Rinnakas. Prink. Igavesti noor. Igavesti ilus. Igavesti külm. Nii head tööd nii ruttu kohe kindlasti ei saanud. Suure tõenäosusega oli emand ostnud juba varem valmistatud kuju ning lasknud sellele mõned täiustused teha, ja see polnud üldse mitte odav.
Kindlasti leidus mehi, kelle maitsele selline oleks sobinud eeldusel, et tal kõik....
Konrad tabas end poole mõtte pealt. Enamasti proovis ja katsus ta üle, kas keha oli täpselt nii tehtud, nagu ette kirjutatud, kuid seekord ei tundunud see kohane.
Ta raputas pead ja tõmbas lamavale kujule lina peale. Riie voolas kui lainetus mööda kehakumerusi, takerdudes vaid viivuks selle kivist nibude külge.
Kägisedes avanes kambri raske uks tema selja taga.
„Vabandust, et nii kaua läks,“ kostus siseneva targa hääl. „Kõrtsis oli mitu kõhutäit sama hinnaga. Sai võetud natuke rohkem kui...”
Ta vaikis. Vaatas ametniku poole. Siis uuesti lamavat kuju.
„Mis jama see on?“
„Sinu töö,“ sõnas Konrad külmalt. „Kõik on kinnitatud ja tasutud.“
„Aga...“
„On sul sellega probleeme?“
„Eee... ei... lihtsalt see ei ole…“
„Siis too kratt kohale ja tee see ära.“

*

„Eest ära, töll!“
Üüratu mehemürakas lükkas ta teelt ning sammus raskel sammul trepist üles, endal lai irve näol. Konrad jälgis külalist tummalt, too ei lasknud end aga sellest segada – oli ta korralikult purjus. Ülesse jõudes teatas ta veel justkui kogu ilmale: „Eliise! Nüüd sa alles saad õiget meest tundma.“
Konrad jälgis, kuidas kambrikese uks avanes ja hiiglane silmapiirilt kadus. Siis liikus ta kiirelt leti juurde.
„Kas see polnud mitte Hunt Holger?“ uuris ta, endal hääl värisemas. See pidi olema eksitus. Tundus uskumatu, et emand selle mehe oma majja uuesti sisse lasi.
Konrad mäletas, kuidas see eelmine kord lõppes: tüdruk oli pärast vigaseks pekstud. Ning linnavalve ei teinud midagi. Emand sai küll mõne niidi tõmbamisega Holgeri paariks aastaks kinni lasta, aga see oli ka kõik.
Emand Mathilda vaatas talle kalgilt otsa. „Me ei räägi oma külastajatest,“ sõnas ta konkreetselt.
„Aga...“ alustas mees, kuid emand pani talle sõrme suule. „Räägime asjast. Sa tulid Merelli järele pärima?“
„Merelli?“
„Me ei saanud teda ju igavesti kratiks kutsuda. Tule minu järel!“ Ta juhatas ametniku mitme kardina ja uksekäigu vahelt läbi ruumi, mille keskel asus voodi, ääres aga kirjutuslaud tooliga.
„Siin on parem seda teemat arutada,“ sõnas ta. „Kuid seekord jätaksin ma riided selga,“ lisas ta muiates. Kui emand Mathilda rollis oli Marta konkreetne, külm ja kaalutlev, siis nüüd, kui seda rolli vaja ei olnud, oli ta taaskord soe ja mänguline.
„Oleks hea,“ sõnas Konrad ja köhatas. „Ametlik visiit ikkagi.“
„Ilmselgelt,“ muigas Marta, võttis voodi keskel mugava asendi sisse ning jälgis külalist pingsalt. Konrad istus toolile tema vastas ning otsis välja mõned paberid.
„Merell siis. Khm. Kuidas ta tööga hakkama saab?“
„Hästi. Vägagi hästi,“ vastas Marta, keerutades justkui muuseas üht punast juuksesalku, mis tema soengust välja oli lupsanud.
„Ja...“ Konrad otsis õigeid sõnu. Küsimused olid samad kõigi jaoks. Kuid need polnud lihtsalt sellise töö kohta pärimiseks mõeldud. „Kas on olnud raskusi?“
„No mõned asjad on natukene keerulisemalt läinud.“
„Nagu näiteks?“
„Võttis natukene aega enne, kui ta aru sai, millal ja kuidas lõpetada.“
„...lõpetada?“ Konrad köhatas taaskord kurgu puhtaks. Tema põsed läksid aga punaseks.
„Sa tahad teada, kuidas krattidel selle lõppu jõudmisega on?“ naeris emand.
„Ei. Liiga detailseks pole tarvis minna...“
„Oi, aga ma võin rääkida,“ muigas Marta.
Konrad peatus hetkeks. Siis pani paberi kõrvale lauale.
„Olgu, sul on õigus. Ma tahan teada, kuidas krattidel selle lõppu jõudmisega on.“
Emand naeris südamest.
„Tegelikult on vastus äärmiselt igav. Kratid ei jõua selleni, vähemalt mitte nii nagu inimesed. Küll aga on Merell päris hea näitleja.“
Konrad raputas pead – oli ta nii kergelt sellesse auku kukkunud – ning võttis lehe tagasi kätte.
„Seega tema tööga jäädakse rahule?“ uuris ta, proovides asjalikku joont hoida.
„Praeguseni pole kaebuseid olnud.“
„Siis on hästi.“ Konrad lasi veel silmad üle paberi. „Vaja veel üle vaadata, kuidas keha on vastu pidanud, ja siis on kõik.“
„Tal on praegu töö käsil. Sellega läheb aega.“
„No mõne aja saan ma oodata. Ehk saaksid isegi seltsi pakkuda.“
„Niimoodi? Keset ametlikku visiiti?“ muigas emand. „Mitte et see mõte mulle ei meeldiks, aga tal võib minna kaua.“
„Kui kaua? Tund? Kaks?“
„Kakskümmend. Järjest. Ilma pausideta. Maja eriline hoolitsus erilistele klientidele,“ sõnas emand.
Konrad vaatas talle ehmunult otsa.
Pilk, mida ta nägi, oli sama, mis oli Martal peale loomanahas jooksmist.
Emand oli jahtinud. Ta oli teinud lõksu ning nüüd oli see kinni läinud. Ta oli võitnud.
Aga mida?
Muidugi!
Ta oli saatnud Holgeri krati juurde. Juuksenõelaga muudeti too tavalise tüdruku sarnaseks, kuid ometi oli tal marmori enda vastupidavus. Ta võis võtta vastu lööke ja kägistamisi ilma silma pilgutamata ning lihtsalt teha, mida vaja. Söömata, joomata, väsimata. Tund tunni haaval, lihtsalt jätkates oma tööd nagu masin. Nii kakskümmend tundi järjest...
Marta ei pidanud teda isegi vaatama, mõistmaks, et mees sellest läbi hammustas.
„Mis see oligi, mida linnavalve esindaja meile eelmine kord ütles?“ jätkas ta, silmis tantsimas saatan ise.
“Kas polnud see mitte: Lõbutüdrukud peaksid vähem kaagutama ja rohkem tööd tegema?“ Ja ta naeris südamest.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0223)