Hellalt põimis ta oma käed
ümber mehe rindkere, surudes oma kuumad rinnad vastu tema paljast selga. Tema
keha oli kuum, süda valjult tuksumas. Endiselt hingasid nad veel samas rütmis,
iga Marta hingetõmme kui kuum aur mehe kaelal.
„Mis ta nimi on?“
„Kelle?“
„Sa tead küll, kes su
mõtetes on.“
Naine muigas, seda oli
kuulda, kuid mitte etteheitvalt.
Emanda eest ei olnud
võimalik midagi varjata. Eriti mitte peale seda, kui nad olid just armatsenud.
See oli see hetk, kui naine luges teda kui avatud raamatut.
„See ei ole aus, sa tead.“
Marta libistas oma sõrmed hellalt läbi voodikaaslase juuste. „Mina olen sinu
jaoks kohal, aga sina minu jaoks mitte.“
Oleks tegemist olnud mõne
teise tüdrukuga, ei oleks see olnud aktsepteeritav.
Nende suhe oli aga midagi
enamat. Algas see juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Sadamas, kohas
nimega Lustikummut – Konrad oli alati mõelnud, kes poolearuline sellele bordellile
nime valis. Seal oli nende esimene kohtumine ning siis järgmine ja ka
ülejärgmine. Nii kestis see mitu aastat, kuni Marta võttis ohjad oma kätte ning
asutas oma tüdrukute maja – sellise, kus vahel ka koristati ning mille seina
peale purjus meremehed öösiti ei kusnud.
Nüüdseks oli Martast
saanud Emand Mathilda – linna kõige suurema lõbumaja käskijanna.
Ta ei pidanud enam
külalistega voodit jagama, kuid leidus neid, kelle puhul tegi ta erandi.
Konrad, kellega läbi aastate korduvalt voodit oli jagatud, oli üks neist
väljavalitutest.
„Või soovid sa mõnda teist
tüdrukut?“ Emand kõlas, nagu oleks ta natukene solvunud. „Ma tegelikult ei
tahaks sind üldse teistega jagada , aga kui sa soovid, siis mul on juuksenõel
kaasas. Me võime mängida.“
Konrad ohkas.
„Või tahad seda äkki
hoopis enda peal kasutada?“ sosistasid pehmed huuled mehe kõrva, seda peaaegu
puutudes. „Minul poleks selle vastu midagi.“
Nad olid varemgi
juuksenõela kasutanud. Selle vägi lubas kasutajal ükstaskõik millise keha võtta
– seda nii visuaalselt kui ka tunnetuslikult. Ainult mõistus ja vastupidavus
jäid samaks. See oli võimalus kogeda asju, mis niisama käeulatusest välja jäid.
See oli kogemus ja emand Mathilda müüs kogemust, isegi siis, kui ülejäänud
maailm selleks veel valmis ei olnud.
Enamik külastajatest ei
olnud sellest iluvidinast teadlikud. Küll aga olid nad vahel üllatunud, et
nende otsitud tüdruk alati käepärast oli – juuksenõelal oli ka praktiline
väärtus, eriti siis, kui sa teise tüdruku maneere ja käitumist tundsid.
Emand tundis neist kõiki
ja oleks vajadusel saanud igatüht neist asendada. Konrad teadis seda, ometi
hindas ta Marta juures just seda ehedust. Bordelli käskijanna ei olnud enam
noor neiu, kuid ka Konrad ise ei olnud enam noor ja nägus mees. Nad olid rohkem
elu näinud ning teinud seda koos. See oli sõprus. Intiimsus ja raha selle eest
oli justkui ettekääne.
Konrad liigutas naise
põimitud käed enda ümbert, tõusis püsti, võttis voodilina, sidus selle endale kui
rätiku vöö ümber ja sammus öökapi juurde. „Oleks siis vähemalt nimigi,“ sõnas
ta, võttis klaasi, kallas selle täis ja võttis suure lonksu.
Emand, kes oli end keset
voodit kerra tõmmanud kui kass, vaikis ja jälgis teda.
„Nii et siis kratt?“
Mees noogutas.
Juba rohkem kui kaheksa
aastat vastutas Konrad krattide linnastamise eest. See ei olnud lihtne
ülesanne. Ta pidi leidma osapooled, kes olid nõus krati uue keha ning tolle
kammitsemise eest tasuma. See aga eeldas, et kratil oli oskuseid, mida oli
võimalik maha müüa. Enamasti ei olnud sellega probleeme, kuid seekord...
„Täna tuli uus vaba kratt
meie jutule,“ alustas Konrad. „Ja ma ei ole midagi sellist enne näinud.“
„Mis siis lahti oli?“
Konrad tühjendas klaasi.
Siis kallas selle uuesti täis.
„Tal ei olnud mingeid
andeid,“ vastas ta, vaadates mõtlikult klaasipõhja. Patt oli head veini nii
kulistada, kuid midagi muud tal ka käepärast polnud.
Emand andis hetke vaikust.
„Mitte kui midagi?“
Mees raputas pead.
Marta lükkas end
voodiservale istuma ning patsutas oma kõrvale. „Tule siia. Räägi. Ehk oskan ma
nõu anda, ja kui mitte, siis vähemalt kuulan ma su ära.“
„Ma ei kujuta ette, kuidas
sa mind aidata saad. Targad vaatasid ta üle ning ei leidnud temas midagi
erilist,“ pomises Konrad endiselt klaasi põrnitsedes.
„Või nii? Ja sa rääkisid
temaga enne seda? Kuidas see läks?“
Konrad sügas oma karedat
lõuga.
„Hästi?“
„Sa ei tundu kindel.“
Naise
tähelepanu oli
terane.
Konrad ohkas, pani pooltühja
klaasi öökapile ja viskas end Marta kõrvale voodisse siruli nii, et ta pea
naise soojas süles puhkas.
„Jah, ma ei ole kindel,“
sõnas ta, tundes, kuidas hellad käed ta juukseid sugesid.
„Miks sa kindel ei ole?“
„Noh, me rääkisime üsna
kaua ja mul oli huvitav, ehk isegi meeldiv. Aga... Ma suudan vaid meenutada
seda, mida ma enda kohta rääkisin. Seda oli palju, ehk isegi liiga palju. Aga
mul pole õrna aimugi, kellele ma seda kõike rääkisin...“
Konradi mõttelennu peatas
hele naeruturtsatus.
„Jäi mul midagi kahe silma
vahele?“
„Oh ei. Tundub, et see
kratt on tõesti täiesti andetu. Olgugi, et sa talle terve oma eluloo ette
lugesid ja tema kohta midagi teada ei saanud.“
Emand muigas kelmikalt.
„Aga targad ütlesid, et
tal ei ole andeid.“ Konrad ajas end püsti, endiselt segaduses.
„Targad nägid seda, mida
nad näha tahtsid,“ sõnas emand.
„Aga sul on mõte, kuhu ta
võiks sobida?“
Emand hammustas huulde.
„On, aga enne kui võlg pole tasutud, ma sulle sellest ei räägi.“
„Võlg?“
„Mina kandsin sinu eest
hoolt, nüüd on sinu kord.“
*
„Oleks võinud siis natukene õrnemalt,“ pomises
Konrad ja hõõrus turja. Olgugi, et seal polnud hammustusest märkigi, oli tunne
endiselt alles.
„Ja lasta sul end maha
raputada?“ naeris Marta, riputades punakaspruuni naha varna. Konrad pidi
tõdema, et see nahk sobis kuidagi naisele – oli tema kiharatega sama tooni.
„Aga vähemalt oleks mul
olnud mingigi võimalus.“
„Võimalus minu kael murda,
sa mõtled.“ Olgugi, et ta hääl oli väsinud, kostus selles ka omamoodi rahulolu.
Oht oli muidugi olemas,
aga see oli äärmiselt ebatõenäoline.
Iga kord, kui nad loomana
jooksmas käisid, jäi emand talle peale. Marta ei muutunud loomanahas metsikuks
nagu paljud teised, kes seda omamoodi lõbu nautimas käisid. Ta oli sama terane
ja osav ning seetõttu võttis enamasti meelega ka pisema looma naha endale. Tema
jaoks oli see mäng. Väljakutse. Jaht. Male, mille ohud olid kordades suuremad.
Ning ta nautis seda, oi
kuidas ta nautis. Rohkem kui intiimsust ja lähedust.
Surmahirm ja metsikus pani
ta elama.
See oli ka põhjus, miks
paljud külastajad loomanahas jooksmise valisid. Kevadeti oli nii võimalik
kahekesi armumänge mängida – karme armumänge, kus nii küüned kui ka kihvad
käiku läksid. Muul ajal aga oli võimalik elaja kujul kas üksteisele või
teistele loomadele jahti pidada. Viimase tarvis oli aediku ääres ka kanala –
kodulinnud olid lihtsaks saagiks neile, kes loomanahas kodus ei olnud, kuid
ometi vereiha tunda tahtsid.
„Ära noruta. Sa nägid
hundina väga uhke välja,“ lohutas Marta, peites oma heleda säärenahast saapa
sisse. „Oleks saanud iga hunditüdruku, keda hing aga ihaldas.“
„Aga üht väikest väledat
rebast mitte,“ sõnas Konrad, proovides samal ajal mänguliselt oma kaaslast
kõditada. Too tõmbus eest ära, andes aga selgelt märku, et tal tegelikult
midagi kõditamise vastu polnud.
„Rebane on isepäine ning
annab end ise, kui ta seda soovib,“ naeris Marta ja pani jalga ka teise saapa.
Konrad turtsatas.
„Ja mis nüüd siis saab?
Räägid sa mulle oma heast mõttest, mida kratiga peale hakata?“
„Oota, mul on sulle enne
midagi näidata. Tule!“
Ta haaras mehel käisest
ning vedas ta kanade aediku juurde.
„Sa tead, et meil on siin
oma talitaja, kes lindude eest hoolt kannab,“ alustas Marta. „Ta rääkis mulle,
et madudega on mõned nädalad probleeme olnud – poevad teised kõigest hoolimata
aediku alt läbi, haaravad esimese ettejuhtuva muna ning panevad selle nahka.
Vahet pole, mida talitaja proovis, alati leidsid nad avause. Iga päev jooksis
ta koleda kaagutamise ja kisa peale kohale.“
Ta vaatas elevust täis
silmadega Konradile otsa.
„Ma eeldan, et see lugu
läheb edasi. Mis siis sai?“
„Ühel päeval aga avastas
talitaja üllatusega, et kanad vaikisid.“
„Madu enam ei tulnud?“
„Ei, madu tuli ja ajas
enda kõhu munadest punni, aga siis ei suutnud enam lahkuda.“
Emand muigas, tegi aediku
ettevaatlikult lahti, tegi paar sammu kanala sisse ning võttis äärmisest pesast
esimese muna. „Püüa!“ Ta viskas selle laias kaares Konradi poole.
„Täitsa hull...“ Mehel
olid juba uhked puhtad riided seljas. Õnneks püüdis ta muna kinni nii, et see ei
purunenud. See oli soe, kuid kõvem ja raskem kui ta ootas. Ja ka natukene
imeliku kujuga.
„Kivi?“ sõnas ta lõpuks.
„Ära sa seda madudele ega nirkidele
ütle,“ naeris emand. „Ainult äärmised pesad ja äärmised munad, aga väga kaval,
kas sa ei arva?“
„Nii et madu sõi oma kõhu
kividest punni ning suri selle kätte?“
Emand noogutas.
„Kaval tõesti,“ sõnas
Konrad, visates muna-kivi emandale tagasi. Marta asetas
selle hellalt pessa
ning tuli aedikust välja.
„Põnev lugu,“ sõnas
Konrad. „Nüüd aga – ma ei taha küll tujurikkuja olla – on mul endiselt üks
kratimure, mis vajab lahendamist.“
„Tõesti? Siis ma pean vist
selle krati endale võtma.“
„Väljaviskajaks? Leiaks ka
paremaid.“
Emand raputas pead.
„Sa mõtled jooke siis
tõstma ja pakkuma?“
„Ei. Selle krati võtan ma
endale lõbutüdrukuks.“
*
Juba järgmiseks päevaks
oli kõik korraldatud. Paberitel olid allkirjad all ning ka keha oli valmis.
Emand Mathilda omas linnas omajagu mõjuvõimu, mis oli ootamatu, arvestades
seda, et tema lõbumaja jäi täpselt selle piirist välja. Mõned korrad oli
seepärast olnud ka linnavõimudega kisklemist – need küll võtsid omaks lõbutüdrukute
olemasolu, kuid sinna see ka jäi. Linn keeldus bordelliga oma käsi määrimast,
eeldas aga, et see neile makse maksaks. Konradi arvates ei olnud see õige, kuid
ka tema käed olid seotud. Ta oli küll linnaametnik, kuid täiesti teises vallas.
Muidugi võis ju emand
bordelli kaitseks musklit palgata, kuid odavamad mehed põgenesid iga hädaohu
peale. Kvaliteetne abi oli kallis ning ka see oli alati äraostetav, kui ta ei
olnud just kratt. Ainult kratti oli võimalik täielikult usaldada.
Kratid, kes oskasid
võidelda, olid aga kõrges hinnas – soovisid neid endale nii linnavalve,
sõjavägi kui ka rikkamad kaupmehed.
Kummaline oli mõelda, et
kui veel kaheksa aastat tagasi olid kratid pigem tabu teema, siis nüüd oli
raske leida valdkonda, kus neid ei oleks kasutatud. Terve linn toimis krattide
toel. Pimedad tänavad olid turvalised tänu linnavalvele, kes ei vajanud ei
süüa, juua ega und.
Konrad liikus lauale
lähemale, sammud kajamas kõledas kambris, ja vaatas valmis pandud keha.
Enamasti ei tehtud neid
liialt inimlikke, see aga...
Ta mõtles, mida kratt oma
uuest kehast arvas. Mitte et see oleks midagi muutnud. Kui kratt tahtis olla
lõpuks iseenda peremees, pidi ta võtma selle pakkumise, mida anti, või siis
elama vaba kratina, proovides ilma tasakaalustavatele jõududele mitte vahele
jääda. Vabad kratid olid ebaloomulikud. Nii ei eksisteerinud nad kaua.
Parim võimalus ellu jääda
oli uus leping oma kehaga – nii sai kratt olla iseenda peremees. Selle tegemine
ei olnud aga niisama lihtne. Seepärast anti kratile kohe ka amet – uus leping
määras aja, kui kaua pidi ta antud teenistuses püsima, et kulud tagasi teenida,
peale mida oli ta vaba tegema, mida iganes soovis.
Keha oli marmorist. Noor
naine oma parimas eas. Rinnakas. Prink. Igavesti noor. Igavesti ilus. Igavesti
külm. Nii head tööd nii ruttu kohe kindlasti ei saanud. Suure tõenäosusega oli
emand ostnud juba varem valmistatud kuju ning lasknud sellele mõned täiustused
teha, ja see polnud üldse mitte odav.
Kindlasti leidus mehi,
kelle maitsele selline oleks sobinud eeldusel, et tal kõik....
Konrad tabas end poole
mõtte pealt. Enamasti proovis ja katsus ta üle, kas keha oli täpselt nii
tehtud, nagu ette kirjutatud, kuid seekord ei tundunud see kohane.
Ta raputas pead ja tõmbas
lamavale kujule lina peale. Riie voolas kui lainetus mööda kehakumerusi,
takerdudes vaid viivuks selle kivist nibude külge.
Kägisedes avanes kambri
raske uks tema selja taga.
„Vabandust, et nii kaua
läks,“ kostus siseneva targa hääl. „Kõrtsis oli mitu kõhutäit sama hinnaga. Sai
võetud natuke rohkem kui...”
Ta vaikis. Vaatas ametniku
poole. Siis uuesti lamavat kuju.
„Mis jama see on?“
„Sinu töö,“ sõnas Konrad
külmalt. „Kõik on kinnitatud ja tasutud.“
„Aga...“
„On sul sellega
probleeme?“
„Eee... ei... lihtsalt see
ei ole…“
„Siis too kratt kohale ja
tee see ära.“
*
„Eest ära, töll!“
Üüratu mehemürakas lükkas
ta teelt ning sammus raskel sammul trepist üles, endal lai irve näol. Konrad
jälgis külalist tummalt, too ei lasknud end aga sellest segada – oli ta
korralikult purjus. Ülesse jõudes teatas ta veel justkui kogu ilmale: „Eliise!
Nüüd sa alles saad õiget meest tundma.“
Konrad jälgis, kuidas
kambrikese uks avanes ja hiiglane silmapiirilt kadus. Siis liikus ta kiirelt
leti juurde.
„Kas see polnud mitte Hunt
Holger?“ uuris ta, endal hääl värisemas. See pidi olema eksitus. Tundus
uskumatu, et emand selle mehe oma majja uuesti sisse lasi.
Konrad mäletas, kuidas see
eelmine kord lõppes: tüdruk oli pärast vigaseks pekstud. Ning linnavalve ei
teinud midagi. Emand sai küll mõne niidi tõmbamisega Holgeri paariks aastaks
kinni lasta, aga see oli ka kõik.
Emand Mathilda vaatas
talle kalgilt otsa. „Me ei räägi oma külastajatest,“ sõnas ta konkreetselt.
„Aga...“ alustas mees,
kuid emand pani talle sõrme suule.
„Räägime asjast. Sa tulid Merelli järele pärima?“
„Merelli?“
„Me ei saanud teda ju
igavesti kratiks kutsuda. Tule minu järel!“ Ta juhatas ametniku mitme kardina
ja uksekäigu vahelt läbi ruumi, mille keskel asus voodi, ääres aga kirjutuslaud
tooliga.
„Siin on parem seda teemat
arutada,“ sõnas ta. „Kuid seekord jätaksin ma riided selga,“ lisas ta muiates.
Kui emand Mathilda rollis oli Marta konkreetne, külm ja kaalutlev, siis nüüd, kui
seda rolli vaja ei olnud, oli ta taaskord soe ja mänguline.
„Oleks hea,“ sõnas Konrad
ja köhatas. „Ametlik visiit ikkagi.“
„Ilmselgelt,“ muigas
Marta, võttis voodi keskel mugava asendi sisse ning jälgis külalist pingsalt.
Konrad istus toolile tema vastas ning otsis välja mõned paberid.
„Merell siis. Khm. Kuidas
ta tööga hakkama saab?“
„Hästi. Vägagi hästi,“
vastas Marta, keerutades justkui muuseas üht punast juuksesalku, mis tema
soengust välja oli lupsanud.
„Ja...“ Konrad otsis
õigeid sõnu. Küsimused olid samad kõigi jaoks. Kuid need polnud lihtsalt
sellise töö kohta pärimiseks mõeldud. „Kas on olnud raskusi?“
„No mõned asjad on
natukene keerulisemalt läinud.“
„Nagu näiteks?“
„Võttis natukene aega
enne, kui ta aru sai, millal ja kuidas lõpetada.“
„...lõpetada?“ Konrad
köhatas taaskord kurgu puhtaks. Tema põsed läksid aga punaseks.
„Sa tahad teada, kuidas
krattidel selle lõppu jõudmisega on?“ naeris emand.
„Ei. Liiga detailseks pole
tarvis minna...“
„Oi, aga ma võin rääkida,“
muigas Marta.
Konrad peatus hetkeks.
Siis pani paberi kõrvale lauale.
„Olgu, sul on õigus. Ma
tahan teada, kuidas krattidel selle lõppu jõudmisega on.“
Emand naeris südamest.
„Tegelikult on vastus
äärmiselt igav. Kratid ei jõua selleni, vähemalt mitte nii nagu inimesed. Küll
aga on Merell päris hea näitleja.“
Konrad raputas pead – oli
ta nii kergelt sellesse auku kukkunud – ning võttis lehe tagasi kätte.
„Seega tema tööga jäädakse
rahule?“ uuris ta, proovides asjalikku joont hoida.
„Praeguseni pole kaebuseid
olnud.“
„Siis on hästi.“ Konrad
lasi veel silmad üle paberi. „Vaja veel üle vaadata, kuidas keha on vastu
pidanud, ja siis on kõik.“
„Tal on praegu töö käsil.
Sellega läheb aega.“
„No mõne aja saan ma
oodata. Ehk saaksid isegi seltsi pakkuda.“
„Niimoodi? Keset ametlikku
visiiti?“ muigas emand. „Mitte et see mõte mulle ei meeldiks, aga tal võib
minna kaua.“
„Kui kaua? Tund? Kaks?“
„Kakskümmend. Järjest.
Ilma pausideta. Maja eriline hoolitsus erilistele klientidele,“ sõnas emand.
Konrad vaatas talle
ehmunult otsa.
Pilk, mida ta nägi, oli
sama, mis oli Martal peale loomanahas jooksmist.
Emand oli jahtinud. Ta oli
teinud lõksu ning nüüd oli see kinni läinud. Ta oli võitnud.
Aga mida?
Muidugi!
Ta oli saatnud Holgeri
krati juurde. Juuksenõelaga muudeti too tavalise tüdruku sarnaseks, kuid ometi
oli tal marmori enda vastupidavus. Ta võis võtta vastu lööke ja kägistamisi
ilma silma pilgutamata ning lihtsalt teha, mida vaja. Söömata, joomata, väsimata.
Tund tunni haaval, lihtsalt jätkates oma tööd nagu masin. Nii kakskümmend tundi
järjest...
Marta ei pidanud teda
isegi vaatama, mõistmaks, et mees sellest läbi hammustas.
„Mis see oligi, mida linnavalve
esindaja meile eelmine kord ütles?“ jätkas ta, silmis tantsimas saatan ise.
“Kas polnud see mitte: Lõbutüdrukud
peaksid vähem kaagutama ja rohkem tööd tegema?“ Ja ta naeris südamest.