φρόνησις – teadvusel olema, mõtlema vana-kreeka keeles.

 

„Perverdid,” pomises järjekordsest magamata ööst kurnatud vanemuurija Kaselaan arvutiekraanile kuvatud dokumente uurides, „kuradi perverdid.”

Ta naaldus tugitoolil tagasi, sulges korraks silmad ja ristas käed kõhukesel, mida ta pärast viiekümnendat sünnipäeva enam eriti ei häbenenud. Suletud laugude taha kerkisid kujutluspildid möödunud ööst: tema teine, kahekümneaastane naine, kes ei saanud kunagi küllalt, hullamas Kaselaane vanema, neljakümnendates esimese naisega ning sinna sekkumas hiljuti majapidamisse tulnud kolmekümneaastane heas vormis noormees, niinimetatud „teine mees”. Ja nende kõrval suurel voodil Kaselaan seda kõike vaatamas, laskmas end aegajalt naistel või ka noormehel suuga hellitada, kuid üldiselt siiski passiivne, liiga vana, liiga kimpus tööga, liiga tüdinud nendest mängudest isegi pärast õhtust topeltannust roosasid tähekesi, ametliku nimega rekreatiivset fronesiini.

Kaselaanele need pildid ei meeldinud. Silmi avamata tõrjus ta need kõrvale ja manas silme ette hoopis Tallinna kaardi, asetades sellele punaseid täppe: kaks Kalamajja, kolm Lasnamäele, üks Viimsisse, kaks Nõmmele ja nii edasi. Nagu oli äsja Kaselaane kabinetist lahkunud uurija Jermakov öelnud, on lisandunud ka juhtumid Peetrilt, Tiskrest ja Leppneemelt. Ehk siis – asi ei puuduta ainult Tallinnat.

Kaselaan avas silmad ja ütles arvutile:

„Järelepärimine teistesse prefektuuridesse. Juhtum number...” ta kissitas ekraani suunas silmi ja veeris avatud dokumendi päisest ette pika ja lohiseva numbri.

Möödus vaid mõni hetk, kui malbe naishääl teatas süütul toonil:

„Juhtumiga number kolm-üks-kuus-seitse-null...”

„Jajah, ma tean, et sama juhtum,” porises Kaselaan mitmepäevast habemetüügast kratsides kannatamatult. Arvuti muidugi ei registreerinud seda käsuna, vaid jätkas häirimatult: „..kaheksa-viis-neli-neli-null-üks samas kategoorias – seksuaalkuriteod – leitud nelikümmend tuhat kakssada viiskümmend juhtumit Ida, Lõuna ja Lääne prefektuurist. Kas loen ette?”

„Idioot,” oigas Kaselaan, köhatas siis ja täpsustas:

„Määra ajavahemik: 1. veebruar 2070 kuni 2. aprill 2070. Määra kategooria: seksuaalkuriteod. Määra kahtlusaluste arv: üks kuni kaks. Määra asjaolud: teadlik toimepanemine.”

Kulus mõni hetk ja arvuti manas ekraanile toimikute loendi. Neid oli kümmekond. Esindatud olid kõik prefektuurid, iga Eesti piirkond. Vanemuurija avas neist mõned ning veendus, et muster kordus. Siis pikendas ta ajavahemikku ja leidis veel juhtumeid. Ta kortsutas kulmu ning andis arvutile käsu kutsuda enda juurde tagasi Jermakov.

„Kutsusid, šeff?” küsis noorem mees hetk hiljem ukseavasse ilmudes ning õndsa näoga lurinal kohvitassist lonksu võttes.

Kaselaan vaatas pahaselt kella. See näitas 6. 15.

„Kust sa juba kohvi said?”

„Ise tegin,” muigas Jermakov. „Masin pole veel sees. Pätikohv.”

Kaselaan virildas nägu, ajas end toolilt püsti ja ohkas.

„Hea küll, teeme siis mulle ka ühe pätikohvi.”

Koridori astudes viipas ta Jermakovi endaga kaasa.

„Kas sa tead, et neid juhtumeid on veel?”

„Tean,” noogutas Jermakov silmile langevat ronkmusta juuksetukka tulutult eemale puhudes. Kaselaanele käis see närvidele, kuid ta ei öelnud midagi. Kohvi- ja unepuudus, mis muud, nentis ta endamisi ja ootas, et Jermakov midagi sisulist vastaks.

„Viimase kuuga on neid juurde tulnud. Sellepärast sinu juurde tulingi. Ma ju ütlesin.”

Kaselaan mühatas.

„Teistes preffides ka.”

„Noh, jah, ju vist...,” kehitas Jermakov õlgu.

Nad jõudsid kööginurka. Seal valitses koristusroboti öisest tegevusest jäänud steriilne puhtus. Päevavalguslamp säras torkivalt, Kaselaan võdistas magamatusest õlgu.

„Ja kuidas see sinu pätikohv siis käib?” küsis Kaselaan, võttes kapist valge kohvikruusi, millel ilutses sinine kiri „KRIMINAALPOLITSEI 150 – 1920-2070”.

„Heh. Kas sa pole kunagi teinud?”

„Ammu, ma ei mäleta koguseid.”

„Anna siia.”

Jermakov võttis ülemuse käest kruusi, leidis teisest kapist kohvipaki ja kühveldas sealt hobuseannuse puru kruusipõhja. Ta pani veekannu keema ja nõjatus köögilauale.

„Jah, ma tean, et neid juhtumeid on mujal veel,” tunnistas ta. „Sellepärast ma sinu juurde tulingi.”

„Mhm,” mühatas Kaselaan.

„Ma arvan...” alustas Jermakov, kuid takerdus kohe, „...ma arvan...”

„No mida sa arvad?”

Jermakov kratsis end kõrva tagant, uuris oma kinganinasid ja krimpsutas huuli. Veekann hakkas pahisema.

„See on midagi laiemat.”

„Mis mõttes?” ei saanud Kaselaan aru.

„No vaata... Selliseid juhtumeid on justkui alati.”

„Nõus,” noogutas Kaselaan, „pervareid on alati...”

Ta meenutas oma kolmkümmend aastat tagasi alanud karjääri algust. See oli ammu. Liiga ammu. Ajal enne suuri muutusi, mil kõik oli toimunud kobamisi, puhtalt tunnetuse pealt, ning mil palju sellest, mida praegu peeti perverssuseks, oli normaalsus. Mis siis on normaalsus, oli Kaselaan endalt kunagi küsinud, kuid enam mitte. Enam polnud vaja. Vastus oli olemas. Vahendid olid olemas. Kõik oli selge ning tõesti – vaid pervert on see, kes ei saa aru, mis on normaalsus. Normaalsus on teadlikkus endast. Teadlikkus teistest. Teadlikkus enda ja teiste vahelisest käitumisest. Ja sellel teadlikkusel on nimi – fronesiin. Või täpsemalt, palju nimesid, sest fronesiin on vaid üldmõiste tablettidele, mida toodetakse nii individuaalseid parameetreid arvestades kui üldiseid eesmärke silmas pidades: lennukipiloodid saavad teatud tüüpi fronesiini, arstid teistsugust, IT-spetsid kolmandat ning sõjaväelastele ette nähtud terve ports eriomadustega fronesiinisorte. Aga pahad pole ka politseiuurijatele nende igapäevatöö jaoks kohaldatud fronesiinitabletid – mõni parandab reaktsioonikiirust, mõni ergastab aju loogikakeskust, kolmas täiustab ruumilise mõtlemise võimet ja neljas, ülekuulamiste jaoks arendatud fronesiin, võimendab empaatiat. Ja siis on veel muidugi olemas nõndanimetatud rekreatiivne fronesiin ehk niinimetatud roosa täheke – viisnurgakujuline roosa pill, mis võimendab seksikogemuse saja-, lausa tuhandekordseks.

„Pea meeles roosat!” – reklaamist tuntud hüüdlause hõikas kümnekonna aasta eest üle maailma kuulsaks Korea pornotäht SexySeoul telereklaamis, millest sai hitt ja kultusteos, võrreldav ehk vaid omaaegse Apple’i reklaamiga „1984”.

Nüüdki kerkisid Kaselaane silme ette reklaami avakaadrid: täielikult roosa ekraan, mis ühel hetkel hakkab muunduma, sellele tekivad tillukesed sätendavad tähnid ja hetk hiljem vaataja taipab, et tegu on vaadeldavast objektist üha kaugeneva kaameraga, aga näidatav objekt ongi seesama viieharuline täheke. Veel hetk ja taipame, et täheke lebab omakorda roosal keelel, roosa keel on aga beebiõliselt läikivate roosade huulte vahel, mis omakorda kuuluvad lumivalge naha, kindlasti kunstlikult suurendatud silmade ning vaieldamatult kunstlikult suurendatud rindadega väikesele korealannale, kelle roosad juuksed on põimitud kahte patsi ning kelle alabasterjat ihu kandvateks ainsateks riideesemeteks – kui neid üldse võib nii nimetada – on roosad tähekesed nibudel ja jalgevahel. Jalad harkis seisab ta hõbedaselt sätendavas ruumis, sulgeb suu, neelatab meelalt ning lausub siis piimvalgete hammaste välkudes: „Remember the pink!”, et manada seejärel näole inimkonna ajaloo kõige ekstaatilisem ilme.


Illustratsioon: Sonja Jonne Moora


Kirjandushuviline Kaselaan ei kahelnud hetkekski, et see oli maailma kultuuriloos hetk, mil Rudyard Kipling kadus jäädavalt ajaloo prügikasti. „Oo, ida on ida ja lääs on lääs ning eales need ei kohtu,” võis viimane ju öelda millalgi aegade hämaruses, kuid siis, kui SexySeoul 2030ndate  aastate alguses iharalt neelatas ja tõi oma täidlaste huulte vahelt kuuldavale sõnad „Remember the pink”, said samal ajal seemnepurske sajad ja sajad miljonid kutid nii idas kui läänes. Ja puutumata ei jäänud ka paljud tüdrukud. Ida ja lääs said üheks. Nüüd ja igavesti.

Või kas ikka igavesti? Kaselaan keskendus taas Jermakovi jutule ja oli sunnitud endalt küsima, kas uurija on ikka viimasel ajal fronesiini võtnud.

„...nüüd pole mitte ainult need juhtumid sagenenud,” seletas viimane vahepeal kuidagi kõheldes ja rohkem vist iseendale kui ülemusele, „vaid mulle tundub, et ma saan ka aru, miks, ma... justkui mõistan neid inimesi.” Jermakovi toon näis vabandav, õnnetu, ja Kaselaan ei saanud lahti tundest, et tegelikult räägib Jermakov iseendast. Või mingis mõttes iseendast. Enda tunnetest ehk?

Kohv oli vahepeal tõmmanud ja Jermakov ulatas nüüd raske ohke saatel ülemusele kruusi. Kaselaan nuusutas selle sisu, virildas nägu, kuid võttis vapralt lonksu. Noh, kohv on kohv, tõdes ta ja imestas ka ise, kuidas on suutnud purjetada läbi täiskasvanuelu, joomata iialgi seda niinimetatud „pätikohvi”. Kuid masina tehtu on siiski parem, otsustas ta ja viskas taas pilgu kellale. Pool seitse.

„Neetud robotid,” pomises ta hääletult ning märkas, et mõtleb taaskord noorusaegadele, mil kogu politseimaja ei olnud veel muudetud üheks suureks mõtlevaks masinaks, kes lülitas end tööpäeva lõppedes välja ja käivitas uuesti tööpäeva alguses, kella poole kaheksa ajal. Vahepealsel ajal võisid temasugused öökullid küll tööl käia, kuid muudest mugavustest võisid nad „targa maja” asukatena vaid unistada. Kaselaan võttis veel ühe lonksu ja mõtles hetke Jermakovi sõnade üle järele.

„Mida sa öelda tahad?” küsis ta nüüd otse.

Jermakov muigas tujutult.

„Ilmselt seda, et kui me tahame selliste asjade lõppemist, siis on meil vaja vaadata suuremat pilti.”

„Suuremat pilti?”

„No vaata... Meil on nüüd juba mitukümmend juhtumit, kus inimesed ei võta roosat, ei lähe normaalselt partnerivahetusklubisse või nad ei ole rühmapartnerluses, vaid nad seksivad kahekesi kuskil...”

Kaselaan vangutas pead, tal keeras kõhus ja ta teadis, et asi pole pelgalt tühja kõhu peale joodavas kohvis – perverdid tekitasid temas vastikust.

„Jajah, ma tean, olen ju neid kirjeldusi lugenud.”

Ta rehmas käega. Jermakov sai aru ja jätkas:

„Ma ütleksin, et see on mingi protest, ühiskondlik värk.”

„Poliitiline?”

Seda ei tahtnud Kaselaan hästi uskuda. Ühiskond oli ju vaba, liberaalne, demokraatlik. Igaüks võis öelda, mida ta tahtis ning tänu fronesiinile valitses suurem konsensus kui eales – teadlikkust ja mõistmist tekitavad tabletid aitasid poliitikutel näha olukorda ka valijate vaatenurgast ning vastupidi. Nõnda saavutati harmoonia ja üksmeel, hõõrumised lahendati eos spetsialistide kaasabil. Kui just mitte siia polnudki koer maetud...

„Noh, mingis kõige üldisemas mõttes,” arutles Jermakov, „kui need inimesed ei võta roosat, siis...”

„Stopp!” katkestas Kaselaan ta. „Mis tähendab – ei võta roosat?”

„No need seksuaalperverdid keelduvad roosast. Ütlevad, et tahavad seksida... naturaalselt...” Jermakov kõverdas huuli, olles kasutanud n-sõna.

„Naturaalselt?” kordas Kaselaan teda, vastikusvõbelus keelel.

Jermakov noogutas.

„Kust see info pärineb?”

„Lõuna ja Ida prefektuuri ülekuulamisprotokollidest.”

„Aga meil?”

„Noo...,” torutas Jermakov nüüd huuli, „ma mõtlesingi hiljem sinuga rääkida – et äkki tahad viimase juhtumi ülekuulamisi ise läbi viia? Saaksid pildi silme ette.”

„Hm,” jäi Kaselaan mõtlema. Ta polnud ammu enam ühtki kahtlusalust üle kuulanud. Osakonna juhtimine võttis oma aja. Aga kui asi on nii keeruline? Kui tegu on tõesti opositsioonirakukese või äkki lausa ususektiga, kes keeldub fronesiinidest? Nojah, alati oli neid, kellele üks või teine sort oli arstlikult vastunäidustatud, aga siis leidus ikka mingi muu tee, mõni asenduspreparaat või hoopis psühhiaatriline ravi, aga teadlikud keeldujad... Neid oli olnud, kuid see vastupanu oli murtud. Vähemalt tsiviliseeritud maailmas...

„Hm,” tegi Kaselaan veel korra ja nõustus siis võtma kogu juhtumi uurimise enda kanda. Jermakov näis sellest nähtavalt kergendatud ning Kaselaan tegi endale mõttes märkuse jälgida alluva käitumist.

 

*          *          *

 

Helikindel uks sahises vanemuurija selja taga kinni ja ta jäi ülekuulamisruumi üksi. Täpsemalt – üksi koos ülekuulatavaga. Viimane oli juba valmis pandud – tema tuimestatud keha istus ülekuulamistoolil, pea küljes elektroodid ning rinna, käte ja jalgade ümber rihmad. Nagu Kaselaan teadis, ei läinud neid vaja mitte sellepärast, nagu võiks ülekuulatav üritada plehku pista – selleks polnud ta lihtsalt võimeline. Asi oli pigem millegi unes kõndimise sarnases. Tugeva rahusti ja spetsiaalse fronesiiniseerumi mõju all olles samastas ülekuulatav mõtted, fantaasiad, ulmad ja ajus tekkivad seostepildid täiel määral kehalise tegelikkusega. Nõnda tuli sageli ette, et ülekuulatavad hakkasid end liigutama, püüdes aimata järele ajus nähtut ja kogetut.

Kaselaan heitis pilgu ülekuulatava näkku. Tegu oli noore, kahekümnendates eluaastates mehega. Ta pikliku näo jooned olid korrapärased, nina oli ümaravõitu ja huuled keskmisest paksemad. Näolihased olid hetkel lõtvunud ja kahtlusalune jättis rahumeelse, peaaegu süütu mulje.

Kuid Kaselaan teadis, et see ei jää nii. Kui ta paneb endale ülekuulamiskiivri pähe, võtab peotäie fronesiine – ühe ruumilise taju avardamiseks, ühe empaatiavõime kergitamiseks ja ühe loogilise mõtlemise kiirendamiseks – ning asub kiivrisse ehitatud VR-seadme abil ülekuulatava peas surkima, hakkavad selle näol vahelduma kõige erinevamad ilmed naudingust vastikuse ja rõõmust kabuhirmuni.

Seda osa oli Kaselaan pidanud alati ülekuulamisprotsessi kõige vastikumaks, kuigi vältimatuks osaks, ning siiamaani ei saanud ta aru, kuidas oli kahtlusaluseid vanasti üle kuulatud. Mida tähendas vanades õigustekstides esinenud väide, et kahtlusalune võis ütlustest keelduda? Ja mis mõttes istus tal advokaat kõrval? Kuriteo juured on ju inimese mõtetes ja tunnetes, hirmudes, soovides ja kirgedes, ning kuigi igal inimesel on õigus oma erasfäärile, on kuskil piirid. Seadusega ette nähtud piirid. Ja kui on põhjendatud kahtlus, et neid piire on ületatud – nagu näiteks selle noormehe, perverdi puhul, kelle majanaabrid nägid õhtul läbi akna, kuidas ta seksis endavanuse naisterahvaga ja tegi seda kõigi tunnuste järgi „naturaalselt”, ilma fronesiinita, mis paistis välja paarikese (mis jälk sõna!) ebanormaalsest hillitsetusest – on politseil õigus küsitleda just seda osa temast, mis on tema ise, mis on tema sees...

Kaselaan ohkas ja istus ülekuulatava vastas asuvale toolile. Ta tõmbas seljatoe külge ehitatud kiivri pähe, toksis käetugedesse ehitatud juhtimispaneelile käskluseid, kontrollis ülekuulatava vererõhku, aju- ja verenäite ning lasi arvutil endale veel kord ette lugeda peamise tunnistaja ütlused: „4. veebruaril k. a. olin kella 23 paiku magama minemas. Avasin akna, et veidi värsket õhku hingata. Et elan L-tähe kujulises majas, on naaberkorteri aknad täisnurga all kohe minu magamistoa akna kõrval. Nagu sageli varemgi, ei olnud kardinaid ees. Nõnda nägin läbi akna naaberkorteri omanikku ja üht naisterahvast sugulises vahekorras. Mees oli peal, naine all. Nad olid kahekesi. Olen kindel, et korteris rohkem kedagi ei olnud. Kuigi ma naise nägu ei näinud, panin tähele ta punaseid juukseid. Olen kindel, et see on sama naine, keda olen trepikojas ennegi näinud. Mulle torkas juba poole aasta eest silma, et mu naabril külalisi ei käi ja see naine on ainuke. Mõtlesin ise, et ju mees käib siis mujal, teiste juures. Aga sain nüüd aru, et tegu on individualistist perverdiga, kes laiemast suhtlusest ei hooli ja kelle seksuaalelu ongi haiglaselt keskendunud ainult ühele objektile...”

Jutt jätkus veidi, kuid asi oli selge. „Läks mustrisse,” nagu Kaselaan endale sedapuhku ütles. Naabri ütlused ei kinnitanud veel otseselt, et kahtlusalune ja tema partner oleks vältinud terveloomuliseks seksiks vajalikku rekreatiivset fronesiini, kuid see selgub kohe, ülekuulamise käigus.

Jermakov oli ka öelnud, et on esitanud järelepärimise noormehe tööandjale – kas esineb märke, nagu võiks kahtlusalune viibida tööl ja täita tööülesandeid ilma selleks ettenähtud fronesiinipreparaati tarbimata, ja kas tal on esinenud hälbelist sotsiaalset käitumist. Küll seegi selgub.

„Perverdid,” pomises Kaselaan ja tõmbas ülekuulamiskiivri pähe.

 

*          *          *

 

Vanemuurija seisis justkui tühjas ruumis, ümbritsetuna sätendavast kuldsest hämust. Esimese hooga ta ehmatas ja igasuguste orientiiride puudumine ajas ta tajud segadusse, kuid Kaselaan rahustas ennast – tavaline kalibreerimata pilt, ülekuulatava mõttemaastik enne, kui seadmed on end sellega haakunud ja hakanud tõlkima sünapsitest laekuvat infot sõnadeks, piltideks, lõhnadeks ja tunneteks.

Kaselaan ootas, üritades välja mõelda, miks ta nõustus Jermakovi ettepanekuga võtta juhtum enda kanda. Aastaid polnud ta enam kedagi üle kuulanud ning oli kindlasti natuke roostes. Kust otsida? Mida otsida?

Kuid juba hakkas tema ümbrus võtma kuju, ülekuulamiskiivris asuv VR-seade hakkas ülekuulatava ajus toimuvat tõlkima nähtavaks ja tunnetatavaks ning senine ühtlane kuldne hämu hakkas muutuma. Selle asemel tekkisid sõnad, pulbitsevad värvitombud, millest omakorda immitses tundeid. Need polnud otseselt nähtavad ja mitte kuskil ei kuulutanud tulikiri, et siin on peidus ülekuulatava kired või nendele küsimustele ei soovi ta vastata, kuid kiivri vahendusel mõistis Kaselaane enda teadvus, kuhu suunas minna, kus toimub milline mõtteprotsess.

Vanemuurija pidi veidi kohanema, tunnetama, rahunema, ja märkas selle käigus, et ka ülekuulatav on imelikult rahulik. Enamasti oli esimene ja valitsev tunne ülekuulatavates hirm – halli, pruuni või suisa mustana tajutav hirm, mis püüdis kleepuva tõrvana kõike enda alla matta.

Sedapuhku mitte. Jah, hirmu oli, kuid oli ka selgeid mõtteid. Nii selgeid, et Kaselaan hakkas VR-seadmega suheldes ettevaatlikult looma ruumilisi ja sõnalisi pilte ülekuulatava mõtetest. Ta täpsustas parameetreid, jahtides dopamiini, serotoniini ja oksütotsiini või jälgi neist, ning pildid hakkasid kuju võtma.

Kuskil nägi-kuulis-koges Kaselaan kaadreid kahtlusaluse esimesest armumisest – üks higise näoga tüdruk, tantsuplats, suudlus, kõik – ja teisest, kus kahtlusalune oli koos ühe noormehega – süüdlaslik häbelikkus, oraalseks, kõik – kuid edasi ei tulnud midagi. Tükk aega mitte.

Jah, tulid kõvad dopamiini- ja serotoniinipuhangud, mille põhjuseks oli rekreatiivne fronesiin ja muud lõõgastavad ained, kuid need mälu- ja tundepildid polnud seotud seksiga.

„Hm,” mühatas Kaselaan ja täpsustas otsingut veelgi. Ta uuris nüüd kohti, kus esineksid erinevad neurotransmitterid koos. Ja vaevalt oli vanemuurija jõudnud sisestada vastava käsu, kui juba hakkas tulema...

Naised, naised, naised. Aga – kõik järjekorras, kõik individualistlikult eraldi. Kaselaanel pidi lõug lahti vajuma, kui ta nägi ülekuulatava graafilisi, värvidest, helidest ja lõhnadest pakatavaid mälestusi, kui ta sisuliselt muutus ülekuulatavaks, tundes enda huulte all hilisteismelise tütarlapse pehmeid ja õrnu huuli, käte all tema prinke rindu ning neiu jalgevahe tulist niiskust. Ta mitte ainult ei näinud, vaid elas läbi selle, kuidas ülekuulatava viimse piirini kõva riist sisenes ühte, teise ja kolmandasse neiusse, kuidas nood ohkasid, kiljatasid, oigasid, kuidas nende küüned kraapisid ta selga, kuidas nende kivikõvad rinnanibud maitsesid ta huulte vahel, kuidas nende pehmed tagumikud vetrusid ta pihkude all... Ikka ja jälle sulgusid tütarlaste ja naiste – osa ehk isegi ülekuulatavast vanemad, aga mitte märkimisväärselt – huuled  ta riista ümber, kuidas ta pritsis neile suhu, näkku, rindadele, kõhule ja tagumikule. Uuesti ja uuesti koges ta ülekuulatava sõrmede palavikulist värinat rinnahoidjate avamisel, pitsiliste püksikeste jalast kiskumisel, sõrmede lükkamisel naistele jalge vahele, nende rindade hellitamisel, kaela silitamisel, juustest kiskumisel. Higised kehad põimumas üheks korra, kaks, kolm, neli, viis, kuus ja nii edasi ja nii edasi – nii palju kordi, et Kaselaanel läks lugemine sassi, kuid ühte ta siiski märkas: need olid naised, alati naised, nendega oli ülekuulatav alati kahekesi, mitte kunagi ei olnud naisi mitu, mitte kunagi ei olnud seltskonnas mehi, mitte kunagi, tõesti mitte kunagi ei tajunud ta fronesiinist läbiimbunud tajude mitmekordistumist ja mitmekesistumist. Alati ja ainult higist märjad kehad, nende tekitatud loomalik ja primitiivne lühiajaline erutus, mis kõige rohkem meenutaski nüri, elajalikku vahekorda järglaste saamise eesmärgil. Kus on tsivilisatsiooni saavutused? Kus on kultuurilis-emotsionaalne nauding? Kus on see kõigest läbitungiv teineteisemõistmine ja empaatia, mida just selleks kohandatud fronesiin andma peaks?

Kuid need mõtted eksisteerisid kuskil vanemuurija Kaselaane aju kaugemas sopis. Suur osa tema teadvusest lasi end tahtmatult ja kontrollimatult haarata vaate-, lõhna- ja tundepiltidesse sukeldumisest – nüüd oli ülekuulatav voodis ühe pikka kasvu punapeaga. Mees lamas tema peal ja vaatas talle otsa, silmitses ta korrapärast nina, ta kulmujoont, ta meelaid huuli. Naine naeratas. Kaselaane aju registreeris uduselt, et tegu pidi olema tunnistaja mainitud kaasosalisega... Naise nägu oli haaratud õndsusest, ta silmad olid poolsuletud, ripsmete vahelt paistis vaid hetkiti ekstaasis pilgu sume helk. Ta rinnanibud olid kikkis, kui mehe käsi üle nende libises ja hetkeks pigistas, ta väike tagumik mehe teise käe all oli prink ning naine oigas, olles kohe-kohe jõudmas orgasmi. „Oota, oota veel,” sosistasid mehe huuled talle kõrva ning Kaselaan tundis enda näo vastas naise ihu põletavat kuumust. „Mhm,” suutis naine vaid magusalt piinatult öelda, keskendudes enda keha iga soppi vallutava naudingulaine tagasi hoidmisele. Kaselaan tundis, kuidas mees – ta ei suutnud enam vahet teha, kas ülekuulatav või tema ise – on kohe-kohe tippu jõudmas ning vanemuurija tundis, kuidas puhas, kuskilt aju või südame sisemusest, inimese enda süvimast olemusest esile tormav ekstaas ta endaga kaasa viib. Nüüd, siin ja kohe. Pole vaja mingeid preparaate, pole vaja mingeid kogemuste jagamisi suures sõprade ringis korraldatava seksipeoga, pole vaja rühmaabielu ega keemilist empaatiat, kui olemas on vaid kaks: sina ja mina. Sina ja mina, kellest saavad meie. Nüüd. Siin. Kohe. Naine oiatas häälekalt ning Kaselaan tundis, kuidas...

...kuidas ere päevavalguslamp paistab talle silma, kui ülekuulamiskiiver peast kistakse ning ta uuesti teadvusele rebitakse. Šokist kössi tõmbunud vanemuurija tõstis käed valgusest pimestatud pilgu ette ja kokutas:

„Mi-mis siin toimub? Mul on ülekuulamine pooleli!”

Ettevaatlikult silmi kissitades püüdis ta näha, kes oli nii brutaalselt vahele seganud, ning tundis ära Jermakovi, kelle selja taga eristas ta pilk häguselt veel kahte kuju.

„Vanemuurija Kaselaan,” teatas uurija Jermakov kuivalt. „Tundub, et juhtumi teile andmine oli viga ja ma kardan, et peame teid uurimisest kõrvaldama.”

Kaselaan ei saanud millestki aru, ta hingeldas, jätkuvalt silmi kissitades.

„Ma-ma ei saa aru...,” pomises ta viimaks.

„Ma vabandan,” lausus Jermakov, viibates enda selja taga seisvate meeste poole, „aga siseosakonna mehed jälgisid ülekuulamist kõrvalt. Teid kahtlustatakse sugulises kõlvatuses ning olete käesolevaga vahi alla võetud.”

„Meil on kõik olemas,” lisas üks Jermakovi taga seisvatest kujudest, „ülekuulamiskiivri salvestused on olemas. Oleme teis väga pettunud. Ühtlasi tänulikud uurija Jermakovile, kes tegi meile ettepaneku ülekuulamisel juures olla.”

„S-s-sina...” sisistas Kaselaan, tundes end jõuetu ja suutmatuna. Ta vaatas enda vastas istuva ülekuulatava poole. Viimase näol püsis jätkuvalt rahulik, peaaegu õnnis ilme, nagu on vaid kellelgi, kes on kogenud tõelist armastust ega karda pärast seda enam mitte midagi.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9939)