Martin Jaanus - Kes, kurat, selle pistiku välja tõmbas?

Ma küll kunagi lubasin, et ei hakka vabandama, kuid seekord jään ma autorile ilmselt midagi võlgu, sest konkreetne jutt ei lase ennast lugeda ja ma ei oska täpselt öelda, miks. Ma olen hakanud mitu korda pihta, kuid juba mõne lõigu järel valguvad laused – kirjeldused, tegevustik ja dialoogid – minu jaoks mingiks seosetuks segapudruks, millest saan aru ainult niipaljukest, et…
- Tegevus toimub kusagil tulevikus, mil inimestel on ajudes pluginake, mis ühendub (kuhugi) võrku ja selles võrgus tekkib tõrge ja seetõttu on suurem kogus kodanikke otseses hukkumisohus;
- Peategelane Siim tahab sõber Mati abil oma tüdruku Liisa sellest supist välja aidata. Korraks tekkib ka tunne, et võibolla on Siim mures globaalset mõõtu probleemide pärast ja tahaks justkui inimkonda päästa, aga vist päriselt ikka nii polnud;
- Kohati ei suuda ma eristada, mis on nö päris ja mis on kuskil liitreaaluses või täiesti virtuaalis toimuv. Ja kas üldse on selliseid erisusi…? Nagu öeldud – minu jaoks ei hakka tekst tervikuna tööle.
- Midagi nikerdatakse ja midagi saavutatakse. Aru ma ei saa, mida.

Loen ja juurdlen – kas on probleem selles, et ma ei ole eriti nö vastuvõtlik küberpungile? Joel Jans ilmselt noogutaks innukalt kaasa ja ütleks, et nii ongi – Weinberg, va tümikas, ei saanud „Kvantvarast“ lugedes üldse serva peale sõidule kaasa ning vaatas ainult kaugelt vilkuvaid tagatulesid, kui lugu eest ära kihutas. Ja tõele au andes pole ma eriti oma kätt nende über-küber-arvuti-proge-häkker-punkide järgi tõepoolest sirutanud. Aga samas – mõnigi nö küberjutt on olnud tore. Ja kui filmide või seriaalide poole vaadata, siis Westworld, Altered Carbon, Matrix jt on tegelikult ülilahedad asjad. Mine võta siis kinni. Ilmselt taandub asi jällegi sinna taha ära, et „küber“ iseenesest pole headuse pandiks (nagu ka mitte „kosmos“ või „militaar“ või „maagia“ vmt märksõna) – kui ikka lugu pole, mis mind personaalselt haagiks, siis pole midagi parata.


Ja kõik see kokku ei tähenda sugugi, et antud lugu oleks kehv või halvasti kirja pandud. Täitsa eestikeelne jutt on ju…? Lihtsalt minu vastus pealkirjas püstitatud küsimusele oleks nõutu õlakehitus ja resümee, et mul on täiesti ükskõik, kes selle pistiku välja tõmbas.

Aga vot see illustratsioon!

P.S. Nördimusest oma suutmatuse üle hakkasin „Altered Carbon’it“ lugema, seega pole ehk kõik veel kadunud…?


Tiit Lukki – Unireis

Mõned asjad siis. Esiteks teeb mind ettevaatlikuks pealkiri – mulle ei meeldi lahendused stiilis „kõik oli üksnes uni“. Kui välja arvata Riho Välgu temaatiline tekst, siis ei suuda meenutada ühtegi „unenäo-juttu“, mis piiripealseltki oleks kombanud „täitsa OK“ või „päris hea“ taset. Arvesse tuleb muidugi võtta ka seda, et ma paratamatult hindan teksti läbi ulme-filtri – seega võib olla üldkirjanduslikus võtmes (väga) hea jutt, aga kui mingit „hägusat“ asja serveeritakse ulme pähe, siis ega ma ei häbene öelda ka, et on hägune asi. Minu jaoks on hea ulme määratlus kuskil selles kandis, et asja on tõsiselt võetud. Isegi kui kogu jutt on üle võlli huumori võtmes, siis heal huumoril ja niisama püüdlikul jandil on selge erinevus. „Kõik oli üksnes uni“ lahendus või kandev element ei kvalifitseeru (välja arvatud nt nimetatud Välgu loo puhul) tõsiselt võetavaks. Selleks peab ikka äärmiselt mõjuv põhjus olema.

Teiseks – jutt on hästi lühike, kuid algab nagu mingisugune reisikirjeldus 19.sajandist või 20.sajandi esimesest poolest. Antropoloogiline vaatlus kuskil jõgede kohtumispaigas elavast indiaanihõimust. Lühike jutt algab nagu suur teos. Seega on siin minu kui lugeja ootusi natuke petetud. Ja teisalt tarbetult vahtu raisatud lühikeses loos ebavajalikule.

Lugu ise. Vastab 100% sellele kriteeriumile: tell, don’t show. On kirjeldused vaatleja või jutustaja positsioonilt. Tegelasi kui niisuguseid peaaegu polegi. Ulmeks muudab selle vast asjaolu, et vaadeldavad tegelased tegelevad millegagi, mis on väljaspool tänast teaduse teadmisulatust, kuid selle jutu raamistikus nö päriselt olemas. Et selline laast minu jaoks tööle hakkaks, peaks see olema lühem, teravam, ilmselt hõlmama mingit hingematvat mastaapi või puudutama midagi sügavalt isiklikku, olema täiega naljakas, või kutsuma esile miskit muud tugevat emotsiooni. Praegu – mehh…?


Kui on jutt, mille keskmes on idee, siis selleks, et asi oleks teoreetilise idee (või minu poolest essee, mõtiskluse, olukirjelduse) asemel lähemal ilukirjandusele, tuleks kuidagi ikkagi mingi lugu ka sinna ümber sättida ja näidata, kuidas see maailma või tegelasi muudab või midagi. Praegu on valdav emotsioon, et idee on, kirjeldused on, kuid lugu ju pole. Loo visand on olemas teises stseenis. Aga autor ei anna sellele võimalust.


Võtaksin siia kõrvale mõned näited antoloogiast Love, Death & Robots (lühianimatsioonid, mis tuginevad lühilugudele). Head näited sellisest autoripositsioonilt toimuvast heietusest on seal mu meelest “When the Yogurt Took Over“, „Lucky 13“ ja „Zima Blue“. Idee ja heietus on igaühes mingi loo sisse põimitud.


Kirjastiil on ilulev tilulilu. Sobitub tervikusse ja autor jääb valitud stiilile kindlaks lõpuni.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9635)