Harlet ärkas hoiatussüsteemi pinina peale. Kõle tuul vilistas Tartu telemasti teraskonstruktsioonides nii et kui ta ei oleks häiresüsteemi kuularit vastu kõrva teipinud, ei oleks ta hoiatust ilmselt kuulnudki.

Hämardus. Taevas kumasid kuus Ketast. Üks justkui hiiglaslik kahvatukollane pitsapõhi otse pea kohal, ülejäänud näiliselt juhuslikult taevakaarele laiali pillutatud.

Ta ronis kolmest üksteise otsa tõmmatud magamiskotist välja ja kontrollis harjumuspäraselt ülemise suure platvormi pooleldi alla varisenud konstruktsioone. Tundus, et olukord oli jätkuvalt lähemal stabiilsele kui ebastabiilsele, kuigi eelmisel päeval oli ta luust ja lihast läbitungivat metall vastu metalli kriginat kuulnud. Kui ta midagi tõsiselt kartma pidi, siis oli see üks korralik eestimaine sügistorm.

Harlet kirus iga kord, kui talle see hommik meelde tuli. Kuidas ta ei olnud seda poolearulist kaitseliitlast ise märganud ja paari minuti võrra varem maha võtnud? Kust nad üldse õlalt tulistatavaid rakette said? Ja miks ta kaks kuud pärast Sündmust nii vabalt ringi liikus? Samas oli muidugi pime juhus, et kaitseliitlane Valga või Viljandi poolt lähenes, kui ta oleks näiteks Räpina või Narva poolt tulnud, oleks Harlet võinud kaotada midagi, mis teda veel mõningal määral mõistuse juures hoidis.

Tol hommikul, umbes kolm nädalat tagasi, oli alarm häiret andnud. Harlet imestas veidi, kuid ei osanud midagi erilist karta. Tavaliselt külastati teda õhtuti kui sügispimedus liikumise turvalisemaks muutis. Järgmisel hetkel surus plahvatus kuulmekiled sissepoole kummi. Rakett tabas telemasti kõige kõrgemat otsa. Kaksteist tonni terast kiikus veidi pendlina ja kukkus lapiti ülemisele suurele platvormile. Harlet tõmbas pea käte vahele ja palvetas, et lõpp saabuks võimalikult järsku. Kusjuures ta oli just eelmisel päeval allapoole kolinud, kuna sadas ja ülemine platvorm pakkus vihmavarju. Lõpp aga ei saabunud ega saabunud. Ülemine platvorm vajus aeglaselt järjest rohkem vildakile kuni plahvatusest kõver teraskonstruktsioon üle serva libises ja kõva kolinaga alla kukkus. Ta ootas, kuni suurem rappumine lõppes.

Turvarakmed olid Harletil kogu aeg peal, ta ühendas välgukiirusel karabiini ja hüppas üle piirde alla. Kett kõrises vintsil, kui ta allapoole langes. Teisel pool telemasti tõusis samal ajal kehamassile vastav raskus ülespoole. Kaitseliitlane ei olnud nii tõhusat käitumist ette näinud. Ta jõudis vaid kolm korda mööda tulistada, enne kui vihale aetud masti püsielanik maapinnani jõudis. Nüüd oli eelis juba Harletil. Kiire ja korduvalt läbi mõeldud liikumine üle aedade ning vähem kui viieteistkümne sekundiga oli kaitseliitlane kirbul.

Pärastpoole, kui ta oli kaitseliitlase ajud Tamme Põhikooli rohelisele korvpalliplatsile laiali lennutanud ja laigulisse moondamisülikonda riietatud laipa läbi otsis, leidis ta kaks seadet, mille õiget väärtust kohe ei taibanud. Sel hetkel tundis ta suuremat rõõmu Glocki poolautomaatse karabiini ja kenakese hulga padrunite üle. Bazooka osutus kasutuks kuna rakette kaitseliitlasel rohkem ei olnud. Ta lohistas laiba tiigi äärde, lükkas jalaga vette teiste hulpivate laipade sekka ja viskas igaks juhuks raketiheitja järgi. Harlet oli isegi hetkeks kaalunud, kas mitte raadiosaatjaid samuti minema visata. 170 meetrit tuli ju redelist ronida, iga lisagramm oli kullahinnaga. Ta uuris saatjat ja avastas tagaküljelt üleskeeramismehhanismi. Raadiosaatjaid oli võimalik patareideta kasutada! Harlet tunnustas mõttes Kaitseliidu instruktorite ettenägemisvõimet ja toppis saatjad seljakotti. 

Ta jäi veel kümneks minutiks toidupoolist varitsema. Peagi ilmus ettevaatlikult nuhutades kaks kuldset retriiverit, kes osavalt värskele laibale hüppasid ja näost suuremaid tükke rebima asusid. Isegi need leebe ja sõbraliku tõu esindajad olid pärast Sündmust metsistunud ja ründasid kõhklematult kõike, mis toitu meenutas. Harlet lasi koerad ühe kuuliga maha, lõikas kõhud lõhki ja urgitses verest libedate kätega kaks maksa välja.

Alles üleval mõistis ta, et raadiosaatjad on palju vääruslikumad kui kogu muu kola kokku.

Jällegi kostus halvaendeline krigin. Varem või hiljem sajab ülemine platvorm alumisele aga ta ei kavatsenud sel hetkel enam telemastis viibida.  Lihtsalt hetkel oli see ainus võimalus ellu jääda.

Harlet vaatas üle piirde binokliga alla. Tamme puiestee lapilisel asfaldil seisis naine, hoides parema käega lõua alla üles tõmmatud räbaldunud T-särki. Roosad nibud kauni vormiga rindadel tundusid vaatavat taevasse otse Ketta poole. Teine, vasak käsi, oli püksis ja liikus kergelt harkis jalgade vahel rütmiliselt üles-alla.

“Haaaarleeeet,” karjus naine. “Maaa eeeei suuuuuuda eeenam!” Harleti niigi pidevalt poolkõvas olekus suguelund hüppas hetkega püsti ja ta suutis end vaid tahtejõuga ettevaatusabinõudele mõtlema sundida. Ta nihutas viimse piirini verd täis imbunud riista veidi paremasse asendisse, koperdas sirgete jalgadega kuidagi “liftini” ja ladus vastukaaluplatvormile umbes saja kilogrammi jagu lisaraksust.

“Maariiiis,” karjus Harlet alla. “Paaane ennast luuuukku.”

Naine suutis vaid eesootavale, veelgi suuremale mõnule lootes jalgevahe hõõrumisse lühikese pausi teha ja viltu vajunud raudaia juurde komberdada. Seal vedeles keti otsas tabalukk. Naine mässis keti kaks korda ümber kaela ja surus iselukustuva taba kinni. See oli Harleti vastuvaidlemisele mittekuuluv nõudmine. Maris teadis, et Harlet ei lasku enne, kui on veendunud, et naine on ennast kindlalt aia külge aheldanud.

Maris keeras ennast käpakile, surus tagumise poole uppi, kiskus püksid ohtrate verevalumitega kaetud valgelt tagumikult ja asus närviliste liigutustega uuesti jalgevahet hõõruma. Bartholini näärmete poolt eritatud sekreet, mille ülesandeks on sugulise vahekorra läbiviimiseks vagiinat vaid kergelt libestada, voolas ojadena reisi mööda allapoole ja tekitas põlvede ümber pisikesed loigukesed.

Harlet ronis kiiresti alla ja üritas mitte Marise poole vaadata. Kui ta tahtis ellu jääda, pidi mõistust säilitades ületama viimase, otsustava takistuse.

Jõudnud maapinnani, mässis Harlet masti otsast alla rippuvad ketid ümber korbatanud verega kaetud pahkluude ning sulges kindlalt luku.

Nüüd oli kõik võimalik tehtud.

Ketikõlinal aia külge aheldatud Marise poole komberdades avas Harlet püksiluku ja lasi turmkõva riista koos paisunud munanditega värske õhu kätte. Maris ootas tulijat, suu viimseni avatud. Harleti riist sukeldus kurgunibu eest rammides täies pikkuses kurku, nii et isegi ülespaistetanud kotid libisesid suhu. Nagu alati, tulistas Harlet esimese laadungi kohe esimesel sekundil söögitorusse. Maris rebis  kannikatele küüntega veriseid triipe jättes Harleti püksid rebadele, surus sõrme mehe pärakusse ja masseeris jõuliselt eesnääret. Harlet tulistas Marise kurku teisegi võimsa laadungi. Alles nüüd suutis ta oma riista nii palju kontrollida, et päriselt asja kallale asuda.

Naine lükkas suguelundi keelega suust, neelas kiiresti sperma alla, keeras ennast uuesti käpakile ja tõmbas kannikad laiali. Harleti pilgule avanes kaks libedat, ohtrast kasutamisest läikima poleeritud auku.

“Mõlemasse, vaheldumisi,” oigas naine.

Harlet lükkas täiest jõust, teadmata isegi, kumba avaust juba kergelt siniseks tõmbunud riist esimesena tabas.

Üle inimtühjade tänavate kaikus üheaegselt mehe ja naise mõnuröögatus. Üks viimastest ellu jäänud koertest kiunatas kahe tänavavahe kaugusel ja lidus saba jalge vahel vastassuunda.

 

Nelikümmend minutit hiljem kostus telemasti alumisel platvormil vaevukuuldav klõpsatus. Mehhaanilise äratusekella mehhanismist ehitatud päästik vabastas tuule käes kõikuva raskuse, mis hakkas kiirust kogudes allapoole vajuma.

All, maapinnal, oli higist tilkuv Maris Harletile tagurpidi otsa roninud ning tagus raskelt ja katkendlikult hingeldades alakehaga riista otsas. Ta oli mehel ühe saapa jalast ära tirinud ja imes varbaid. Harlet masseeris ühe käega oma verest libedaid munandeid, rammides samal ajal teise käe kolme sõrmega Marise tagumist auku. Enam ei olnud aru saada, millisest marraskile nühitud organist kõige rohkem verd voolas.

Kett Harleti pahkluude ümber tõmbus järsult pingule, rebis paari üksteisest eemale ja lohistas teda kasvava tempoga maad mööda telemasti poole. Ta tulistas viimase, umbes kolmekümnenda laadungi ja nägi viimasena, kuidas Maris tema poole viskus. Kaela ümber mässitud kett rebis naise järsult tagasi. Kriimustustest ja verevalumitest üle puistatud Maris maandus kõhu peale ja hakkas poriselt maapinnalt spermat lakkuma, meenutades eemale lohisevale Harletile millegipärast piima lakkuvat kassipoega. Harlet tõusis kiiresti pea alaspidi rippudes telemasti sisemiste konstruktsioonide vahelt kõrgemale, kuni vastukaal maapinnani ja tema ise platvormini jõudis. Ta jäi järsust pidurdusest hetkeks oimetuna edasi-tagasi kõlkuma. Riista otsa valgus jätkuvalt veresegust spermat ja tilkus näole, kui ta kõhulihaste ja tugevate käte abil end piirdeni kõigutas ja platvormile veeretas. Kogu alakeha valutas nagu oleks seda tund aega haamriga taotud. Sperma, sülje ja naisesekreediga segunenud verd nirises nii riistast kui rebenenud munakotist. Harlet sulges maalriteibiga suuremad haavad ja roomas piirdeni. Värisevate kätega kinnitas ta maapinnani siuglevale traadile naist aia külge aheldava luku võtme ja veel midagi.

“Maaaariis,” röökis ta nii kõvasti kui suutis, olemata kindel, et naine teda kuuleb. “Võõta raaaadiosaaaaatja kaaaasa.”

Siis kaotas ta teadvuse.

 

Harlet ärkas rütmilise piiksumise peale. Ta vedas väriseva silmalau lahti ja vajutas raadiosaatjal punast nuppu.

Kostus kahinat. Seejärel vaevukuuldav: “Harlet, kas sa kuuled mind?”

Harlet vajutas vastamise nuppu.

“Maris! Kuulen!”

Sekundi pikkune paus.

“Harlet, jumal tänatud. Miks sa ei vastanud?”

“Koomas olin.”

“Ahah. Ma ei vajunudki seekord ära aga persest tuleb ikka ilgelt palju verd. Rebisid mul vanad haavad ka vist lahti. Tsikli sadul on nii libe, et raske on peal püsida.”

“Pane mingi tropp ette, muidu jooksed üldse tühjaks ja siis jään ma päris üksi.”

Maris hakkas köhides naerma.

“Mis sa arvad, et ma oleks siiamaani ellu jäänud, kui ma ei oskaks verd lahmavale persele troppi ette panna. Sa peksad siiamaani segast. Kas sa oled ikka veel koomas?”

“Vist jah. Mul endal immitseb ka persest verd.”

“Pean vist küüned ära lõikama.”

“Ära seda küll tee.”

“Miks?”

“Su küüned on nii … seksikad.”

Maris kihistas. Naine nautis komplimenti ja mees jättis selleks aega.

“Kust sa raadiosaatjad said?” küsis Maris viimaks.

“Lõin ühe idioodi maha. See lasi masti ülemise otsa pooleks.”

“Ma ei pannud tähelegi.”

“Ah, see kukkus teisele poole.”

Paus. Maris ja Harlet olid teineteise olemasolust juba poolteist kuud teadlikud. Kohtuma hakkasid nad nädala jagu päevi pärast “tutvumist”. Harlet oli juba varem välja mõelnud ja valmis ehitanud seadeldise, mis lubas naistel Harletit külastada ilma, et pärast üks või mõlemad surnud oleks.

“Saame nüüd lobisedes aega mööda saata,” lausus Harlet.

“Jah.”

“Ma olen alati teada tahtnud, kuidas sa Sündmuses ellu jäid?”

“Tahad, ma räägin?”

“Nojah.”

“Siis räägid, kuidas sina ellu jäid?”

“Ikka.”

“Olgu siis. Kust ma pihta hakkan.”

“Enam-vähem Sündmusest.”

“Ma olin juuksur.”

Harlet noogutas aga Maris ei näinud seda.

“Sündmuse päeval olin tööl...”

“Kas sul oli keegi?”

“Mul oli mingi kutt, aga see asi vindus. Ta oli palju igavam inimene, kui mulle alguses tundus. Plaanisin ta oma korterist välja visata.

Olin tööl. Meil oli pisike juuksurisalong kesklinna büroohoone viimasel korrusel. Sel korrusel oligi vaid kaks firmat. Meie ja mingi kaheksa töötajaga pisike IT firma. Lobisesime patsiga poistega aeg-ajalt, kui pisikesel rõdul suitsu tegemas käisime. Kui Sündmus toimus, oli lõuna aeg. Kõik kutid olid paari maja kaugusel hiina restoranis päevapraadi söömas. Peale ühe, kes ei käinud kunagi nendega koos. Mingil ajal olin poikvel uksest näinud, kuidas tüüp lõunaks terve tordi ära sõi. Paksu sefiirikihiga. Ta ise oli ka korralikult paks. Kõõmased juuksed, mitte pikad, vaid lühikeseks pöetud, läikisid alati rasvast. Juuksur märkab selliseid asju. Tüüp oli täielik veidrik. Ei öelnud koridori peal teregi. Punastas, kui naisest mööda pidi minema. Selline imelik tüüp.

Meie muidugi sööma minna ei saanud. Juuksuriajad on sel ajal just kinni, kui naised lõunapause ära kasutavad. Nii oligi meie korrusel neli inimest. Mina, piltilus noor töökaaslane Synthiya, minu klient ja see paks poiss.

Klient oli just koha sisse võtnud ja jõudis juba lobiseda tähtsast vastuvõtust, kuhu ta oma tähtsa mehega  tähtsal päeval minema pidi. Ilma mingisuguse hoiatuseta hakkas mul jalge vahel kihelema. Vabandasin ja läksin tualetti. Sikutasin püksikud põlvini, istusin poti kaanele ja surusin kaks sõrme kerge lirtsatusega sisse. Sain paar korda edasi-tagasi liigutada, kui juba saingi orgasmi. Ma ei olnud veel kunagi nii võimsalt tippu jõudnud. Kehitasin õlgu ega osanud sellest midagi arvata. Kui sa ei tea, siis naised võivad erutuda ja orgasme saada kõige ootamatutes olukordades. Sikutasin püksikud üles, mäletan, et pidin enne veel hargivahet paberiga kuivatama, ja silusin seeliku alla. Siis kuulsin kuidas uks lahti paiskus ja keegi kolinaga kõrvalkabiini maandus. Arvasin, et Paks Poiss. Ma ei tahtnud tema peldikuhääli kuulama jääda, tegin ettevaatlikult enda kabiini ukse lahti ja läksin juuksurisalongi tagasi. Synthiya, kes jäi minust telefoni näppima, oli kadunud. Toolil istuv klient võpatas, kui sisse astusin ja tõmbas käed justkui sülest ära. Nii arvasin ma siis. Nüüd tean, et tegelikult ta masturbeeris. Astusin paari sammuga tema juurde, võtsin taskust käärid tugevalt pihku ja lõin need klindile selja tagant täiest jõust kõrva. Arvasin alati, et terava otsaga käärid on võimalik läbi kõrva ajju lüüa aga siin ma eksisin. Verd hakkas küll lahmama ja klient pöördus vihast moondunud ilmega pöördtoolil minu poole. Teise hoobi lajatasin silma. Nüüd läks küll vist ajuni välja. Klient tõmbles korra, kukkus nagu tühi kott toolilt maha ja vereloik põrandal järjest suurenes. Võtsin käärid veelgi tugevamalt pihku ja läksin peldikusse tagasi.

Paks Poiss vedeles raskelt hingeldades selili põrandal, püksid maha kistud ja palja modellipersega Synthiya ratsutas kiljudes kabiini piitadest kinni hoides munni otsas. Astusin lähemale, võtsin pikkadest blondidest kiharatest kinni, rebisin pea tahapoole ja lõin üle õla käärid pidemini otse vittu. Või õigemini sinna kohta, kus oleks pidanud must kolmnurk olema, kui Synthiya ei oleks oma häbemekinku nii maniakaalse hoolega vahatanud. Kääride otsa kinni jäänud kliendi silmamuna, mida ma ei olnud siiamaani märganudki, lömastus pisikeseks pannkoogiks ja pritsis ebamäärase tooniga vedelikku Synthiya ja Paksu Poisi kõhtudele. Mäletan, et mõtlesin hirmuga, ega ma läbi Synthiya vitu riista kääride otsa ei löönud. Seda oli mul endalgi kohe hädasti vaja. Tõmbasin käärid välja. Synthiya alakeha oli nii pilgeni verd täis valgunud, et haavast lendas pikk punane juga Paksule Poisile otse näkku. Pisike ja erektsioonist veidralt kõveraks tõmbunud riistake hüppas Synthiya seest välja ja tulistas viivitamatult. Pool spermakogusest lendas valust karjuva Synthiya suhu ja pool mulle näkku. Rebisin blondi peakest juuksepikendustest veelgi rohkem tahapoole ja lõin käärid kõrri. Ta vajus korisedes maha ja jäi tõmblema.

Keerasin ennast tagurpidi, kakkusin seeliku üles ja röökisin Paksule Poisile, et ta tagantpoolt sisse sõidaks. Ei olnud vaja kaks korda öelda. Ta rammis läbi mu pitsilise kalli firmapesu otse kümnesse.

Kaua ma seda mõnu nautida ei saanud. Kolesterool, ahenenud veresooned, südame halb sisukord või kõik need koos tegid paari minutiga Paksule Poisile lõpu. Mulle vajus selga 150 kilo lõtvunud pekivolte. Pisike riist mu tagumikus tuksatas viimast korda ja kustus lõplikult.

Sain aru, et olen lõksus.

Ma ei teagi, kui pikalt ma seal lebasin. Paar päeva, ma arvan. Kuulasin südasuviselt avatud aknast röökimist, valukarjeid, loomalikke orgiaoigeid, kolakaid ja klirinaid, mida tekitasid üksteise vastu sõitvad autod ja muud säärast. Mõnel korral kuulsin meie koridoril liikuvaid samme, aga külmaks tõmbunud pekilasu alt ei osanud keegi mind otsida. Kuni saabus kiimas lits, kes oli teisest puust.

See tuli, ma arvan, jah, teisel hommikul. Kuna mu vaatenurk oli piiratud, nägin vaid peldikusse sisenevat verest läbi ligunenud vitukarvatuusti. Lits oli mitu päeva ringi hooranud ja otsis meeleheitlikult lisa. Kuulsin, kuidas ta pisikest lõtva riista näperdas ja seda matsutades imedes kõvaks saada üritas. Pidi ikka täiesti sassis olema, kui arvas, et juba siniseks tõmbunud Paksus Poisis veel surakas sees on. Kuna positsioon oli kehva, surus ta lõpuks selja vastu seina ja lükkas jalgadega. Paks Poiss veeres mu pealt maha.

Õnneks vedelesid käärid käeulatuses. Lõin huupi.

Esimene löök tabas otse hiiglasliku tissi keskele. See oli nii verd täis valgunud, et plahvatas ja välja keerduv roosa ollus surus tissinaha pikuti pooleks. Lits jõllitas pahupidi keeratud tissi ja tema suu avanes valukarjeks. Nüüd sain aru, miks ta surnud munni imedes imelikult matsutas. Keegi oli kõik ta hambad välja peksnud, vaid üks viimane kõlkus igemeriba küljes.

Lõin käärid viivitamatult teise tissi. See plahvatas samuti. Ta vajus põlvili. Surusin juustest kinni hoides pea allapoole ja lajatasin käärid kogu jõust kuklasse. Löök oli nii tugev, et sikutasin pärast mitu minutit kääre luude vahelt välja.

Läksin õue. Nägin esimest korda Kettaid. Minu arust ei olnud meile kõige lähem Ketas tol ajal nii täpselt meie pea kohal.

Tänaval valitses täielik kaos. Igal pool vedelesid surnuks kepitud või jõhkralt teise ilma saadetute surnukehad. Enamasti olid nad alasti või poolalasti. Mõnest paarikesest oli veoautoga üle sõidetud, mõni paarike oli kepihoos aknast alla sadanud ja vedeles veriste klaasikildude keskel. Üks hulluks läinud lits oli pooleks sõidetud liiklusmärgi postiga nikkuda üritanud, nii et tupp ja pärak oli üheks hiiglaslikuks auguks ühinenud ja toru käändunud ots turritas koos soolikatega kõhu ülaosast välja.

Kõndisin sihitult mööda Turu tänavat Sõpruse silla poole. Zeppelini Maxima juures oli “Selga” kirjaga kaubik külili. Tagusin kõnnitee äärekiviga hinged puruks ja uks vajus irvakile. Kaubik oli Läti vahvleid pilgeni täis. Ma olin jube näljane ja sõin kohe mingi kümme pakki ära.

Vaatasin veidi rahulikumalt ringi. Tigutorn tundus selline koht, kuhu võiks  vaatama minna.

Alumisel korrusel vedeles üks kokku kleepunud paarike. Nad nägid ootamatult… õnnelikud välja. Lifti ei hakanud ma proovimagi. Otsisin laiali pillutatud riided läbi ja leidsin uksekaardi, mille küljes oli ka võti. Võti keeras ukse lukust lahti.

Läksin järjest kõrgemale. Koridorides ja korterites vedelesid laibad. Mul kulus mitu päeva, et surnukehad akendest välja loopida ja kaubikutäis “Selga” vahvleid kõige ülemisele korrusele vedada. Vähemalt oli mul mingisugust tegevust. Issand, kuidas ma neid kuradi ilgeid vahvleid vihkan. Barrikadeerisin trepi ja jäin Tigutorni elama. Ahjaa, vahepeal eksles Emajõe äärt pidi üks suhteliselt noor kutt ringi. Selle keppisin poole tunniga surnuks, kuigi lootsin, et peab vast paar tundi ikka vastu. Mõnede ringi ekselnud litside eluküünlad olen ka vahepeal ära kustutanud...”

“Mulle tundub, et naised elavad seda olukorda paremini üle kui mehed,” ütles Harlet vahele.

“Miks sa nii arvad?”

“Kettad võimendavad meie peades kaht ürginstinkti, millest kõik bakterist suuremad eluvormid on juba ammu välja kasvanud. Valimatu paaritumine ja konkurentide, kelleks on kõik samast soost inimesed, viivitamatu hävitamine. Varem või hiljem nikume me kõik ennast surnuks. Vahe on selles, et kui enne sureb naine, jätkab mees laiba tagumist, kuni ise ka otsad annab. Kui enne sureb mees, ei saa naine jätkata, kuna riist vajub ära. Ta läheb uut meest otsima. Sellepärast ongi naisi rohkem alles.”

“Loogiline.”

Harlet lükkas retriiveri maksa pealt suurema liga maha, haukas suure ampsu ja näris raginal.

“Mida sa sööd?” küsis Maris. Harlet lõi endale peopesaga vastu otsaesist.

“Meelest läks ära. Pidin ühe maksa sulle andma. Ma ei saa sinna midagi parata. Kohe kui ma sind näen, ei suuda ma enam mitte millestki mõelda.”

“Ma tean, minuga on samamoodi. Aga maksa sööks küll vahvlitele vahelduseks.”

“Palju sul neid veel alles on?”

“Päris palju, viiskümmend kasti vähemalt.”

Harlet mõtles paluda homme üks kast kaasa võtta aga otsustas ümber. Sõita mootorrattaga, vahvlikast põlvedel, on niigi ohtlikus maailmas veel üks lisarisk. Ta tõesti ei tahtnud, et Maris surma saaks.

“Ja kuidas sinuga oli?” küsis Maris.

“Misasi?”

“Kuidas sina Sündmuses ellu jäid? Kes sellele asjale üldse nii tobeda nime pani. Sündmus?”

“Mina.”

Maris irvitas.

“Sina? Ma arvasin, et see on mingisugune ametlik nimi.”

“Ma kardan, et maailmas pole enam ühtegi ametlikku asja. Tuleta meelde, mitme inimesega sa oled viimase kolme kuu jooksul rääkinud? Peale minu, ma mõtlen. On üldse kedagi?”

Harlet kuulis sahinat.

“Kas sa raputad pead?”

“Jah. Aga räägi nüüd, kuidas sa ellu jäid.”

“Ma värvisin telemasti.”

“Värvisid telemasti?”

“Jah. Mitte üksi, me olime kolmekesi. Ilus ilm oli. Täiesti pilvitu. Mina olin ühe tüübiga umbes masti keskel. Kohe me Ketast ei näinud. Ta oli juba päris suur, kui Neeme näpuga taevasse näitas. Ketas keerles aeglaselt ümber telje ja lähenes kiiresti. Tõmbasime ennast redelini ja ronisime pisut ülespoole pisikesele vaheplatvormile. Meil mõlemal olid korralikud binoklid kaasas. Nendega vaatasime, et ega mõni nurgatagune värvimata ei jäänud.

Nägime kauguses teist ketast allapoole laskumas, samuti veelgi kaugemal kolmandat.

Neeme pööras kiiresti ringi ja üritas mind rusikaga näkku tabada. Mina olin väledam. Kummardasin kiiresti, haarasin ta põlvede ümbert kinni ja viskasin hooga üle piirde. Neeme ei andnud kohe alla. Ta rippus väljaspool ja sisistas mulle needusi. Mina tagusin samal ajal haamriga ta sõrmede pihta, kuni luud olid nii sodid, et lihtne füüsika ei lubanud enam keharaskust üleval hoida. Ta kukkus keerldes ja vastu masti konstruktsioone kolksudes alla.

Teine, noor tüüp nimega Kristo, oli meist palju kõrgemal. Nägin kuidas ta kiiresti, selg ees, allapoole ronima hakkas.

Meil oli alati kiireks remonditööks varustus üleval kaasas. Akuketaslõikur, portatiivne inverterkeevitus, nurkraualatid. Kui värvimise käigus mõne läbiroostetanud koha leidsime, paikasime ära. Kristol võttis allatulek parasjagu nii palju aega, et jõudsin ühe nurkraua relakaga otsast teravaks lasta. Kui Kristo oli minust paari meetri kõrgusele jõudnud, panin teraviku talle vastu selga ja tõmbasin õlgadest. Ta vajus enda massi mõjul raua otsa, see läks kusagilt poole selja pealt sisse ja tuli lõua alt välja. Kristo vajus külili, lohistasin ta piirdeni ja viskasin alla.

Siis jäin mõttesse. Ma ei saanud aru, mis toimub. Ketas laskus järjest aeglasemalt pööreldes allapoole.

Ronisin üles, kahest suurest platvormist läbi, kõige kõrgemale.

Linnas läks orgia lahti. Ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud, igal pool nikuti ja tapeti vaheldumisi. Oli selge, et alla ma minna ei saa. Istusin, vahtisin binoklist ja tagusin pihku. Lõpuks jäin magama.

Ärkasin selle peale, et mu kotid olid kellegi suus ja osav keel tegi munade ümber õrnalt kaheksaid. Valge käeke hõõrus samal ajal püstise riista libedaks imetud otsa.  Ma arvan, et keegi ei olnud mul sinnamaani nii hästi seal all toimetanud.”

“Kas paremini kui mina?” küsis Maris vahele. Harlet võttis sekundi mõtlemisaega.

“Ma ei hakka sind meelitama. Ta tegi seda sama hästi. See tüdruk, kes mul siin enne sind külas käis ja kelle sa kirvega pooleks raiusid, tegi ka kõike hästi. Aga ma lähen jutuga edasi. Keegi umbes kahekümnendate keskel kena neiu oli redelist üles roninud. Rebisin tal jalad laiali ja sõitsin sisse. Ma arvan, et ta oli mingi kakskümmend neli tundi vahetpidamata ringi tõmmanud, nii et umbes poole tunni pärast kaotas ta teadvuse. Mina nussisin muidugi jätkuvalt liimendavat aga lõdvemaks muutuvat vittu edasi. Kuna hõõrdumist oli vähem, pidin järjest kõvemini taguma. Tema keha oli väga sale ja kerge, nii et ta nihkus vähehaaval välispiirde poole. Ma olin nii segi, et ei saanud midagi aru. Sa tead ju millised piirded on. Põranda ja kõige alumise, horisontaalse raudvarda vahel on mingi nelikümmend sentimeetrit vaba ruumi. Neiuke libises sealt avausest läbi ja kukkus mu verele hõõrutud riista otsast minema, mina saatsin talle viimase spermalaadungi järele ja kakssada meetrit allpool lärtsatas ta vastu maad lapikuks.

Telemast oli kolm korda mu elu päästnud. Ma ei tahtnud rohkem saatust narrida ja lõikasin ühe viie meetri pikkuse jupi redelist läbi.

Kolmanda päeva hommikuks oli linn enam vähem surnud. Ma olin siganäljane ja ronisin alla. Lähedalt leidsin võtmetega auto, mille sain isegi käima.

Tead ise väga hästi, milline linn välja nägi.

Sellest olin juba aru saanud, et ükskõik kumma, naise või mehega kohtumine on eluohtlik. Ei tahtnud kesklinna kaudu minna. Sõitsin Ringteed pidi kaarega. Kroonuaia sillal oli linnaliinibuss külili risti ees, aga Vabaduse sillalt sain läbi pressida.

Liikusin sihitult ja jõudsin ERM-i juurde. Mõtlesin, et natuke nurgatagusem koht, äkki saan kohvikust midagi hamba alla. ERM oli esimesest otsast veidi põlenud aga muidu enam-vähem terve. Kuna seal on hunnikutes igasuguseid vanu põllutööriistu, oli verepulm ka mitu kraadi kangem kui mujal linnas. Kellel vikat persses, kellel sitahargiga soolikad välja kakutud ja mööda seinu laiali loobitud. Keegi oli Rehepapi filmi rauast krati nuku võtnud ja selle ühest vanemast naisest läbi löönud.

Süüa sain tagumisest kohvikust. Närisin kuivanud võileiba ja nägin läbi klaasseina, et lennurajal on risti hiiglaslik lennuk. See tundus põnev. Läksin uurima.

Täispuhutava avariiliumäe alumise otsa peal kõlkus tuule käes lendurivormis tüüp, püksid rebadel ja sinine keel suust väljas. Tema alt tolknes välja ERM-i mundris keskealine proua, lihav perse vereniredest triibuline. Lükkasin nad jalaga tee pealt eest ning ronisin lennukisse.

Kepimees oli kahe teise piloodi kolbad mingi mulle tundmatu tööriistaga sisse löönud. Nii palju sain aru, et tegemist oli transpordilennukiga, mis viis kraami Londonist Dubaisse. Ju olid nad Ketaste ilmumise ajal just Eestist üle lennanud. Tüüp koristas konkurendid ära ja laskus alla nikunälga kustutama.

Kahes esimeses konteineris oli täiesti tarbetu kaup. Arvutid, telekad ja muu elektroonika, millega ei ole enam midagi peale hakata. Aga kolmandas oli midagi väärtuslikku.

Sinagi sõidad ühega neist. Kakskümmend erivarustusega Triumph Scramblerit. Hüperrikastele naftašeikidele liivaluidete peal kihutamiseks kohandatud. Võimalik, et üks parimaid mootorrattaid maailmas. Britid on alati väga põhjalikud olnud. Juhised ja montaažikomplekt oli iga üksiku tsikliga ilusasti kaasas. Mässasin tund aega ja voilà. Bensiin sisse, tsikkel käima. Sõitsin läbi linna tagasi, külastasin üht motokaupade poodi, kust võtsin kiivri, talvesõidu jope, kindad ja saapad. Kõige kallimad muidugi. Jahipoe relvaosakonda oli enne mind keegi rüüstata jõudnud. Leidsin ainult ühe Sig Sauer  P226-e aga õnneks oli mitu karpi õiget laskemoona.

Toitu leidsin ka mingi pisema poe laost.

Kolisin telemasti tagasi ja tegin enda arust kõik, et ellu jääda.

Ongi nagu kõik.”

“Ma mõtlesin kogu aeg, et kuidas sa selle süsteemi ehitasid, mis su minu küljest ära tõmbab. Nüüd saan aru, need rattad ja ketid olid sul juba enne olemas,” ütles Maris aeglaselt.

“Vintsid, talid, plokksüsteemid ja muu seesugune oli, jah, olemas. Ma tegin neid veidi ringi.”

“Hea, et tegid. Kui sa mind iga päev vähemalt korra läbi ei tõmbaks, oleks ma läinud mehi otsima ja oleks ilmselt juba surnud.”

“Ilmselt jah. Minuga oleks sama juhtunud.”

“Hea, et me teineteisel olemas oleme.”

Harlet ohkas.

“Hetkel on meil õnneks läinud aga ühel hetkel tuleb tõrge ja siis oleme koos või ükshaaval surnud.”

“Mis mõttes?”

“Midagi ei tööta õigesti või kiilub kinni. Võime surra veremürgitusse. Ega me nagunii väga kaua vastu ei pea. Sügis on alanud. Talve ma siin mastis üle ei ela. Ega sinulgi kütmata tigutornis kerge olema ei saa, sa köhid juba praegu. Lisaks lõppeb toit.”

Maris ja Harlet ohkasid koos.

“Vähemalt oleme praegu teineteisel olemas,” ütles Maris vaevukuuldavalt. “See on kõige tähtsam.”

 

“If this message is heard by a human being alive, give the answer immediately!”

Harlet ärkas ega saanud esimese hooga üldse aru, mis toimub. Raadiosaatjal põles punane tuli ja kuular krõbises pisut.

“If this message is heard by anybody alive, give the answer immediately!” öeldi uuesti tugeva aktsendiga. Poolakas, slovakk või mõni muu lääneslaavlane, mõtles Harlet. Kindlasti mitte venelane või valgevenelane. Või äkki leedukas?

Harlet võttis raadiosaatja kätte ja kõhkles kümme sekundit.

“Yes,” ütles ta viimaks vastuse nuppu all hoides.

“Can you hear me? Roger.”

“Yes.”

“How many male and female items are contained in your military unit? Roger.”

“Military unit? Two. One male and one female… mmmm... Roger”

“That’s fine. Follow the instructions exactly in the correct order….”

 

“Maris! Maris!” karjust Harlet kümme minutit hiljem raadiosaatja mikrofoni. “Sõida kohe minu juurde.”

“Kohe!” ütles unine aga lootusrikas Marise hääl. “Mul on ka nikunälg. Ah, mis jutt, mul on kogu aeg nikunälg. Magades ka.”

“Mitte selle pärast.”

“Misasja?”

“Nikkuma praegu ei hakka.”

“Lolliks läksid või? Mida me siis teeme?”

“Läheme reisile.”

“Ära oled pööranud või? Kuhu meil minna?”

“Paldiskisse.”

Maris hakks vaikselt taipama, et midagi on juhtunud.

“Sa oled kellegagi rääkinud? Jah?”

“Jah.”

“Kellega?”

“Ühe sõjaväelasega.”

“Ja mis ta ütles?”

“Et nad saavad meid aidata.”

 

Kaks tundi hiljem asusid nad teele. Harlet sõitis enda Scrambleriga ees. Nende omavaheline distants pidi kogu aeg vähemalt kilomeeter olema. Marise tsikli kütusepaagi külge oli raadiosaatja teibitud. Kui teel ilmneb takistus, võtab Harlet kohe ühendust ja püüab Marise peatada enne kui ta liiga lähedale jõuab. Nende kummagi arvates ei olnud see hea lahendus aga paremat ei suutnud nad välja mõelda. Aega ka ei olnud.

 

Algus kulges lihtsalt. Harlet võttis vastu otsuse mitte minna Tallinn-Tartu maanteed mööda. Ta eeldas, et seal on rohkem avariisid või muid takistusi. Nende marsruut pööras enne Viljandit üles liikus pisikesi Kesk-Eesti teid Raplast mööda, kuni jõudis kusagile Saku kanti, kust oli Paldiskisse juba kiviga vista.

Esimesel sajal kilomeetril probleeme ei olnud, kui mitte arvestada enne Puhjat risti teel seisvat läti numbrimärgiga bussi ja selle ümber mädanevaid alasti lõunanaabreid. Scrambleritega ei olnud mingi vaev teelt kraavi keerata ja pärast jälle teele tagasi sõita. Üldiselt oli iga mõnesaja meetri järel mõni auto peatunud või teelt välja sõitnud. Üks naine oli mehe riista sõidu ajal suhu ahminud. Mees oli vist sellest nii ära ehmatanud, et ajas auto üle katuse rullima. Nüüd lebaski naine teepeenral, ära hammustatud riist nagu pooleldi söödud grillvorst suust väljas. Mees lebas teisel pool autot ja oleks ilmselt verekaotusse surnud, kui keegi ei oleks ta pead suure kiviga aju- ja luupudruks lömastanud.

 

Nad sõitsid veel viiskümmend kilomeetrit. Kitsas, kurviline, aga viisakalt asfalteeritud tee kulges läbi paksude metsade. Harlet jõudis juba sajandat korda mõelda, et nii lihtsalt ei saa nende reis kulgeda kui tekkiski ootamatu probleem.

Midagi nähtamatut tabas kiivrivisiiri otse keskele, purustas selle kildudeks ja lõikudes samal ajal sügavale ninajuurde. Harlet nägi kuidas Scrambler tema alt minema sõitis, samal ajal kui kahe puu vahele veetud terastraat kiivri sees olevat pead paigal hoidis. Jalad liikusid samuti ta alt läbi ja murdosa sekundiks jäi Harlet nagu India fakiir pulksirgelt horisontaalasendis tee kohale hõljuma.

Siis sadas ta selili asfaldile ja tõmbus valust kägarasse. Nüüd on küll persses, mõtles ta.  Mees või naine, vahet pole, üks neist sureb. Ja tema sureb suurema tõenäosusega kui Maris. See mõte lohutas pisut.

Kõigepealt kuulis ta kuidas tsikkel külili käis ja kohe seejärel kostus üsna kõva kolakas. Harlet nägigi läbi vidukil silmade kuidas tinaraske porine  tanksaabas asfaldile maandus. Tulija oli ilmselgelt mees. See lohutas veelgi rohkem. Maris on tõeline ellujääja, ta suudab selle tüübi surnuks nikkuda ja edasi sõita.

 

Tundmatu astus kiirustamata Harleti juurde, haaras jalast ja keeras ta kõhuli. Kohe lömastab miski mu pea, mõtles Harlet ja sulges silmad. Aga hoopi ei järgnenud, mees lõi hoopis saapaga Harleti jalad laiali. Kummaline, mõtles Harlet, väga kummaline. Järgmiseks rabas keegi ta püksipersest ja kostus ribadeks rebitava riide raginat. Harlet tundis kuidas jahe tuuleõhk ta kannikaid paitama asus.

Mees kuristas kurgus, lätsutas tatiklimpi paar korda suus ja sülitas selle snaipri täpsusega Harleti urruaugule. Kurat, see vend ei tee seda esimest korda, jõudis Harlet veel mõelda, enne kui hiiglaslik türapea käega keerates ta tagumikku sisenes. Mees ootas viivu, liigutas ennast pisut üles-alla, justkui nurka paremaks sättides ja lükkas raginaga riista Harletisse. Kõik Marise seksikate küünte tekitatud kriimustused rebenesid ja veri lirtsus iga tõukega Harleti munadele, mille vastu plaksusid teised, kordades suuremad munad.

Valu viis Harleti teadvusetuse piirile. Talle tuli millegipärast meelde tarkus, mille meelde tulemiseks oli ilmselgelt liiga hilja.

Kusagil kuuekümnendatel hakkasid California motojõugud kõrgeid leistange kasutama. Piisavat kõrgeid, et pea jääks leisangi ülemisest otsast madalamale. Põhjust ei teatud noil aegadel. Aastaid hiljem, kui Põrguinglid olid sisuliselt logistikaettevõtteks muundunud ja soovisid avalikkuse ees oma mainet parandada, töötasid palgatud suhtekorraldajad ilusa muinasjutu välja.

Legendi kohaselt hakatud sel ajal harrastama ummikutes ja fooride taga ootavate autode vahelt sõitmist. Autojuhtidele ei olevat see aga üldse meeldinud. Nad võtnud luuavarred autodesse ja susanud need aknast välja, kui peeglist lähenevat tsiklimeest silmasid.

See on siiamaani niinimetatud ametlik versioon ja seda võib wikipediast lugeda.

Tegelik põhjus on veidi teine.

Motojõugud teenisid nii siis kui praegu raha peamiselt narkoäriga. California grupid ajasid omi asju Mehhikos. Kuna seal oli kogu politseisüsteem motomeeste koostööpartnerite käpa all, tundsid nad ennast väljaspool seadusi. Nii juhtuski tihtipeale, et pärast õnnestunud tehingut sõideti mõnda üksildasse farmi lõõgastuma. Mehed peksti läbi ja pandi keldrisse luku taha, samal ajal kui pereema ja tütreid öö läbi halastamatult kuritarvitati.

Ühel heal päeval sai ühel farmeril kõrini. Nagu ta mootorimüra kaugelt kostmas kuulis, tõmbas koos poegadega traadi teele risti üle. Loomulikult ei kandnud ükski endast lugu pidav motomees tol ajal kiivrit. Kahel esimesel inglil lendasid pead otsast ja veel kolm said surma, kui tsiklid puntrasse kokku sõitsid ja põlema lahvatasid. Farmer ise lasi koos perega viivitamatult jalga ja läks lõunasse sugulaste juurde pakku. Pretsedent oli aga loodud. Kumu levis kiiresti ning traadigiljotiini hakati laialdaselt kasutama. Põrguinglid panid kõrged leistangid peale ja käisid edaspidi vaid suuremaid teid pidi äri ajamas. Farmidesse nad rohkem minna ei julgenud.

Hetkel oli see teadmine vaid teoreetiline tagantjärele tarkus. Scramblerile ei saanud vist nagunii hästi kõrget lenksu panna. Ja kukkunud oleks ta ikkagi.

Kuna Harlet ei suutnud rohkem millegile mõelda, imbus valu järjest sügavamale ajusse ja ta kaotas teadvuse.

 

Harleti äratas loojuv päike. Ta vedas korraks silma lahti ja pani kohe kinni tagasi. Taguots tulitas pööraselt. Harlet keeras ennast küljele, ajas vaevaliselt istukile ja katsus õrnalt augu ümbrust. Tropp oli ilusasti ette pandud. Nüüd sai ta ka silmad lahti. Scrambler oli ta kõrval jala peale püsti tõstetud. Veidi eemal lebas peata suure mehe laip ja veel natuke kaugemal pea ise. Harlet vaatas hirmuseguse pilguga mehe püksiaugust välja tolknevat verist riista, mis oli isegi lõdvalt hiiglaslik. Ta imestas, et tal üldse kannikad veel koos püsisid.

Raadiosaatja punane tuli vilkus. Harlet ajas ennast püsti ja komberdas tsiklini.

“Maris, sina või?” küsis ta vastamise nuppu all hoides.

“Mina!” Harlet kuulis kergendavat ohet.

“Kuidas sul on?” küsis naine.

“Perse on ilgelt lõhki.”

“Ma tean.”

“Kuidas sa tead?”

“Ma ise panin sulle tropi ette.”

Harlet vilistas vaikselt.

“Sina lõid selle pederasti maha?”

“Mina.”

“Aga kuidas? Miks sa ennast temaga surnuks ei nikkunud? Või minuga? Kurat, mul on kõik sassis.”

Harlet kuulis kuidas Maris turtsatas.

“Las ma räägin sulle. Tulen kurvi tagant välja ja näen, et su tsikkel on pikali ja jõriseb, samal ajal kui mingi hiiglaslik tont sind perse rautab. Pidasin kinni ja tulin aeglaselt maha. Sina inisesid vaikselt, tüübil olid silmad pahupidi. Ta ei teinud minust väljagi. Ta ei oleks nagu mind näinud. Mul ei olnud muud vaja teha kui ta juustest kinni krabada ja pea maha nüsida. Ta nikkus kogu selle aja sind rahulikult edasi. Või, noh, kas just rahulikult… Igatahes sain ma ta su otsast maha. Aga nüüd tuleb huvitav osa.”

Maris tegi pausi, justkui kaaludes, kuidas järgnevat serveerida.

“Huvitav on see, et ma ei tundnud sinu vastu mingit nikunälga,” pahvatas ta viimaks.

“Tohhoh.”

“Seda minagi. Kuidagi kummaline. Ja selle teise tüübi vastu ka mitte, kuigi riist oli esmaklassiline.”

“Ma olin ju teadvuseta.”

“Mis see loeb, türa oli sul igatahes kivikõva. Ma oleks võinud su otsas ennast lolliks ratsutada aga see ei tulnud mul mõttessegi.”

“Naljakas.”

“Naljakas jah. Ma arvan, et sa homostusid veidikeseks ajaks.”

Harleti hingamine peatus.

“Mida? Segi oled läinud või?”

“Ma ei oska seda kuidagi teisiti seletada. Ma tegutsesin nii kiiresti, kui sain. Vaatasin, et sinu tsikkel töötab, toppisin sulle tropi perse, teipisin ninajuurel suurema verejooksu kinni ja lasin jalga. Ma ei osanud arvata, kui kaua see homovärk sul peal püsib.”

“Kuule, mine sa ka...”

“Ära nüüd räuska. See oli kõige parem variant ju. Me mõlemad jäime ellu.”

“Kurat, vist jah. Kus sa oled üldse?”

“Paar kilti eespool. Peaks välja mõtlema, kuidas sa ise saaksid ette minna. Ma võin mõnda kõrvalteed pidi eemale sõita ja sina sõidad mööda...”

“Sõida ise ees.”

“Arvad?”

“Muidugi. Sa saad sellega sama hästi hakkama kui mina, võib-olla paremini.”

“Olgu. Ma siis liigun.”

“Maris...”

“Mis veel oli?”

“Aitähh!”

Harlet kuulis raadiosaatja kuularis kuidas Marise visiir alla klõpsatas.

 

Harlet peatus Paldiski piiril. Sekeldused homoga olid aega kulutanud, nii et taevas oli värskelt pimenenud. Ketas ta pea kohal oli suurem ja helendavam kui kunagi varem. Harlet oli viimastel kümnel kilomeetril kõvasti aeglasemalt sõitnud. Sisenege linna ükshaaval, oli aktsendiga sõjaväelane talle mitu korda üle korranud. Tunni ajase vahega, kui me teistsugust käsku ei anna.

Tundi ei möödunudki, vaid nelikümmned minutit, kui kuular krõbisema hakkas.

"Can you hear me?" küsis Aktsent.

"Yes."

"Are you ready?"

"Yes. Did you see the lady was riding ahead of me?"

"Yes, she's adopted."

"What does it mean?"

"Nevermind. Start the movement right now."

Harlet käivitas mootori ja liikus aeglaselt edasi. Üle raudtee, mööda Aleksela terminalist, mis oli vastu ootusi õhku lendamata. Selle eest olid tugevalt põlenud paneelmajad vasakul teeservas. Ta sõitis veel kilomeetrikese ja lähenes pisikese ringiga Paldiski Põhjasadamale.

Juba eemalt hakkasid silma kaks võimsat prožektorit, mis olid otse temale suunatud. Ta aeglustas veelgi liikumist, nii et tsikli püsti hoidmiseks pidi ta aeg ajalt jalga maas lohistama.

"STOP!" karjus keegi ruuporist.

Harlet peatus, ronis maha ja tõstis tsikli hargile.

"Come closer," ütles ruuporihääl. "Slowly."

Harlet liikus aeglaselt lähemale. Ta oli täielikult pimestatud, kuigi üritas käega silmi varjata.

Prožektorid kustusid kerge kõpsatusega. Harlet seisis ja vahtis otse enda ette.

Tasapisi hakkas silm kummalist moodustist seletama.

Umbes selle koha peal, kus kai maaga kokku kasvas, toetus kahe tanki tornile varikatust meenutav plaat. Plaadi all seisis kolm laigulises mundrites meest, kes kõik teda automaatidest sihtisid.

Huvitav, miks nad üksteist maha ei ole löönud? mõtles Harlet. Ta jõudis lähemale.

"Slowly", ütles üks karmide näojoontega sõjaväelastest ja vinnastas automaadi.

Huvitav, miks nad mind maha ei löö? mõtles Harlet.

Ta jõudis varjualusest meetri kaugusele ja seisatas.

Huvitav, miks mina neid maha ei löö? Või vähemalt ei proovi?

"Don't worry. Come in," ütles üks sõjaväelastest ootamatult leebel toonil. See ei olnud enam poola aktsent. Ilmeksimatult prantsuse.

Harlet astus viimase meetri.

Esimene asi mida ta tundis, oli riista järsk lõtvumine. See oli nii intensiivne, et sugutilukk libises verist triipu jättes mööda püksiluku sisepinda allapoole. Valu oli kohutav. Seejärel vajus ta põlvili ja oksendas. Kuna tühi magu oli võimeline vaid maomahla ette andma, põletas kollane vedelik suu sisemust ja keelt. Kaks sõjaväelast haarasid tal kätest, lohistasid eemal vedeleva metallist kastini, surusid ta selg ees sisse ja viskasid käed-jalad järele. Üks sõjaväelastest lõi kaane jalaga kinni ja kõik kadus pilkasesse pimedusse.

 

Ta tagus rusikatega kasti kaant kuni veri hakkas käsivarsi mööda alla voolama. Ühel hetkel tundis ta kuidas kast üles tõsteti ja teda kusagile kanti. Kui kast maha pandi, avanes otse silmade kohal pisike auguke. Sellest immitsev gaas viis teadvuse.

 

Ta ärkas operatsioonilaual hetkel kui meditsiinilised tangid tema pärakus kokku lasti ja välja tõmmati. Kaks rohelistes kombenesoonides inimkuju, kellest ei olnud aru saada, kas nad olid mehed või naised, keerasid ta selili ja tõstsid ratastooli.

Keegi kärutas teda mööda õõtsuvat koridori.

Huvitav, kas ma olen laevas, mõtles Harlet. Ta tundis ennast hästi. Üle mitme kuu ei valutanud tema riist ega munakott. Selle eest pidi ta ilmselt valuvaigisteid tänama, aga ikkagi. Ta libistas käe öösärgi taolise ürbi alla ja katsus. Pidi lausa otsima, riist oli nii pisikeseks kahanenud, et hädavaevu oli midagi kahe sõrme vahele võtta. Sellegi poolest tundist ta ennast iga hetkega järjest paremini. Ta ei suutnud meenutada, milline alasti naine välja näeb. Üldist figuuri, seda küll, aga mitte detaile.

Harlet ja ratastooli lükkaja jõudsid suuremasse ruumi. Inimesed lamasid täispuhutavatel militaarset päritolu madratsitel mitmes pikas reas. Ratastool kärutati pooliku rea lõppu, kus õde, või kes iganes ta ka ei olnud, Harleti madratsile lamama aitas.

 

Harlet lamas umbes tunni ja vahtis lakke. Ta nautis mõnuga olukorda, kus teda ei jälitanud ükski seksuaalne sundmõte. Lõpuks otsustas ta veidi suhelda. Kõrvalmadratsil lamas keskealine naine, poolel kolbal juuksed masinaga ära aetud ja kole pikk haavand kinni õmmeldud. Naine oli silmatorkavalt kõhn, nahk näol lõtv ja hall, üks silmaalune aukus. Teine silm oli kinni paistetanud. Harletile tundus see võimatu, aga aeg ajalt pressis kinnise silma sinakasroheliste laugude vahelt läbi üksildane pisar ja põgenes nagu pakku saanud vang põske mööda allapoole.

"Vabandust, ega te ei näinud, kuhu see naine pandi, kes viimasena toodi?" küsis Harlet, lootes et naaber eesti keelest aru saab.

"Ma arvan, et mina olengi viimane," ütles naine.

"Ei, pärast teid toodi veel keegi. Keegi keda ma tunnen."

Naine vaatas Harletit pika pilguga.

"Ma arvan, et sa oled Harlet."

"Kust te mu nime teate?"

"Mina olen Maris."

Harlet ahmis õhku.

"Tänan väga," ütles naine. "Ega sa ise ka teab mis silmailu ei ole. Ma ei teadnudki, et sa nii vana oled."

"Maris? Tõesti sina? Sa oled kuidagi... natuke nagu..."

"...teistsugune," lõpetas naine lause. "Ma tean ise ka. Ma nägin ennast peeglist."

Põrandat läbis värin.

"Laev hakkas vist liikuma," nentis Harlet ilmselget.

"Huvitav, kuhu me läheme?"

"Ei tea. Loodame, et keegi ütleb meile."

"Loodame."

Harlet sirutas käe. Maris sirutas käe vastu ja nad põimisid sõrmed kokku.

"Peaasi, et me teineteisel olemas oleme," ütles Harlet. "See on praegu kõige tähtsam."

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0260)