Cheol-Hanyeo oli Enricol olemas juba enne seda, kui Hanyeo kaubamärgist sai terve günoidide tootegrupi sünonüüm. Kodus samuti - Hanyeo oli Hanyeo. Või “see robot” juhul kui majakondsed teda millegipärast mainima juhtusid ja Enricol oli midagi kiiremat teha kui arhailise fraasi pärast nina kirtsutada. Enrico polnud algul osanud talle mingit hellitusnime välja valida ja pärast oli juba liiga harjunud. Vanemad olid nuku Enricole kuueteistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud. Tol ajal oli olnud kombeks arvata, et see säästab noori hukka minemast. Hoiab kodus, pakub mõistlikku ajaviidet. Hukka minemast, mõtiskles Enrico vahel, säästab mõni noor end iseloomu tõttu, aga teisi ei päästa isegi rühm turvabotte koos jalavõru ja pulsikellaga. Vast on hea, et tema vanemad ei olnud taibanud endale päraldada tagaust tema seireandmetesse, enne kui ta täisealiseks saades andmekogumi oma hoolde sai. Seirised on liiga keerulised, ligipääsude ja andmekaitsepiirangute lõputust tantsust läbi põimunud harulised äpipuntrad, et neid oleks odav täielikult puhastada vanematele jäetud õigustest, kui nood oma tagaukse kaotamist tõsiselt vältida on soovinud ja harrastavad uurida, mida, kus ja kellega nende teismeline korda saata üritab. Hanyeo polnud Enrico seiklustes nimelt pikka aega mingit peaosa mänginud ning nooruki asukohaandmed koosmõjus reklaamiprofiiliga oleksid armsate esivanemate kõik kuus kulmu päris kõrgele kergitanud.
Aga sellest elujärgust oli palju aega mööda saanud. Mees oli nüüd täiskasvanum, oli paiksem. Ta oli pereinimene. Nüüd oli tal Hanyeod hoopis rohkem vaja.
Enrico silitas hajameelselt nuku siidise tekstuuriga selga. See kiirgas seest sooja nagu inimkeha ning selle pind muutus pärast hoogsamat füüsilist liigutamist samamoodi jahedaks, niiskeks, nagu oleks tegu higistanud nahaga. Hanyeo muidugi ei higistanud, ta perspireeris. See oli tema töö, olla nii naturaalne. Nukk pööras väikest lõuga pisut käe suunas ning tõi kuuldavale väreleva ohke, et mehel oleks hubasem olla. Enrico hakkas end püsti ajama ning jälgis, kuidas Hanyeo mängitud unelus muutus mängitud virgumiseks. Nukk vabastas Enrico oma külalislahkest sisemusest ning viibutas end tema pealt maha väga pehmelt, taktitundeliselt, järge lubavalt. Nuku suured, tihedate ripsmetega silmad paotusid ja heitsid pilgu avatud aknasse, iirised adapteerusid ja üle hapra näo valgus mahe naeratus, nagu oleks günoid tundnud rõõmu ilusast ilmast. Ta tõusis nõtkelt püsti ja isegi haigutas, ümar rind lainetamas hommikupäikeses, teeseldud hingamise taktis.
“Mine nüüd oma asju ajama,” lubas Enrico, mõeldes tahtmatult, milliseid asju üks günoid peaks ajama, kui teda parasjagu ei vajata. Ilmselt kaasajastub - seal oma kapis. “Võiksid sa,” tuli mehel äkitselt meelde, “tulla järgmine kord jälle pikemate juustega?” Asi polnud selles, nagu ei oleks Enricole meeldinud särtsakad piksipead või püstiaetud kahlud. Enamik tema sõbrannadest oli kandnud midagi säärast, mida Hanyeo ilmselt teadis ning juba arvestaski Enrico maitsega. Aga miski nendes võltsjuustes, miski seletamatu nende paigutuses või hoidmises või… Miski häiris teda lühikeste soengute puhul Hanyeo peas märksa rohkem kui pikkade puhul, kuigi võltsmaterjali olnuks ju vähem. Pealegi, Hanyeo tehislikkust mees oma mõtetest tegelikult välja tõrjuda ei üritanudki. Ta nautis nuku olemuslikku, erutavat võõrust. Ainult juuste puhul sattus alatasa kimbatusse. Ja sellega ei harjunud, see läks ajaga hullemaks nagu mingi närvidelekäiv komme, väike viga kaaslase iseloomus, nagu tobe parasiitsõna või süües matsutamine. Märksa parem oli, kui Hanyeo oleks kandnud kogu aeg pikemaid juukseid, mis oleksid lihtsalt meenutanud tavaliste naiste peas sageli esinevaid kunstlikke täiendusi. “Ja need võiksid olla midagi tumedat,” lisas mees.
Hanyeo noogutas, libistas õhukese hõlsti üle pea selga ja lahkus ruumist oma doki suunas. Günoidi tagumine pool teenis mehelt vaid ühe tunnustava pilgu, aga ta ei peatanud nukku, et ka kehakuju uuenduseks tellimus sisse anda. Võib ju selle hiljem saata, kui on mahti ja midagi mõnusat pähe tuleb. Kui on väsimus tööst või mõni tüütu takistus paneb ta mõtetele meeldivamat voolusängi otsima. Lõppude lõpuks pooleldi just selle pärast oligi ta hankinud Majale uute turvasätetega protokolli, mis lubasid tal mitmes autoriseeritud pääsupunktis või siis andur-autentimisel isegi üle õhklevi anda Maja ühisvõrgust korraldusi ka senimaani autonoomsetele alamvõrkudele. Kes siin, viimasel ajal, peale tema ikka mingeid ligipääse küsis? Ja miks pidi ta hoidma osa asju Majast nii piinlikult lahus, nagu oleks siin vedelemas mingeid riigisaladusi? Uute sätete korral aga ei pidanud enam eraldi sisse logima või kohtvõrguga rääkima minema, võis tegeleda asjadega siis, kui need meelde tulid. Näiteks öelda midagi töötoast Hanyeo dokile. Või köögist haigetoale.
Enrico näoilme tardus pisut. Oli aeg minna Cloreanni vaatama. Ja alles siis tööle.
--
Naine lebas funktsionaalvoodil ja silmitses oma varbaid. Ta ei näinud neid selgelt. Pingutus pani pildi silme ees virvendama ja jalgu tundus topelt. Voodiotsa taga kaugemal paistis tume ukseava, kus keegi justkui oleks äsja seisatanud. Midagi väikest ja heledat. Või siis mitte? Ehk oli see vaid silmade virvenduse süü või meelepete? Hetk hiljem aga täitus ukseava tõepoolest heleda laiguga, ning kui naine arvas ära tundvat Enrico kandilise kuju, kutsus ta mehe sisse. Mehel olid seljas naturaalseid kiude imiteerivad suveriided, mille kortsud ja vaod järgisid lihaselise keha paindeid ergonoomilisel moel ning rõhutasid oma valevusega tugevajumelist nahka. Mees otsis kohta oma kätele ja näis tundvat puudust taskutest. Enrico ebalemine tema Voodi ääres tekitas naises tuska, aga mõte sellele, kui harva ta meest näeb - üldse kedagi elusat näeb! - täitis ta hirmuga üksilduse ees, nii et ta püüdis leebelt naeratada. Igal hommikul ja õhtul oma meest näha polnuks midagi ebatavalist. Probleem oli lihtsalt selles, mida ta pidi tegema kogu vahepealse ajaga. Või õieti kogu selle mittemillegagi, mis tal oma päevade täitmiseks nüüd järele jäänud oli.
“Tulin jälle… “ sõnas Enrico, lastes pilgul üle toa rännata. Ta köhatas. “Kuidas sul täna läheb?”
Naine oli ikka veel ilus. Cloreann näis küpsem kui tavalised naised, sest pärast õnnetust polnud teda enam kordagi noorendatud. Tema peaaegu läbipaistev nahk tundus aga kummatigi hoopis rohkem tehislik ning Enrico peaaegu ootas sellest läbi kumama hakkavaid tooteinfo märgutulukesi, mida ta vahel harva oli silmanud Hanyeo ihul. Naise suured, mõtlikud silmad olid mitmesuguse valu ja väsimuse poolt muserdatud ning, peente kurdude poolt sisse piiratuna, paistsid selles valguses mitte enam roheliste, vaid luitunud-kollastena. Tema lopsakatest juustest oli järel ainult pehme välimusega kiirtepärg padjal. Ometi - ja temataolisi, niiöelda väärikaid, oleks eliidi hulgas teisigi leidunud - vastuvõttudel oleks ta mõjunud veel lummava kaaslasena. Enrico kaaslasena, sest omaenda karjääri poleks tal õnnestunud enam jätkata - niimoodi, selle õnnetuse järgselt. Nad poleks saanud jätkata ei tootearendust ega koostööprojekte, kui Cloreann kulutab suure osa päevast oma mälestuste tükikeste püüdmisele ja kokkusobitamisele. Ning, mis veel hullem - protseduuri reklaamnäoks ei saa olla keegi, kelle keha ja tulevik on jäädavalt rikutud sama protseduuri raskekujulise tagasilöögi poolt.
“Hästi on,” lausus Cloreann. “Sa ju tead, miski ei muutu.”
Enrico kehitas murelikult õlga. Ta ei tahtnud täpsustada, kas naine teeskleb nende mõlema jaoks, et halvenemist on oodata sama vähe kui paranemist, või ta lihtsalt ei mäleta prognoosi. Mees patsutas naise käeselga, aga aisting nähtavasti eksis teelt, nii et naine võpatas. Tema teine käsi pöördus peopesaga üles ja püüdis haarata mehe sõrmi, mida seal polnud, samal ajal kui naise kulm tõmbus pingutusest kipra. Cloreann püüdis näha, mis viltu läheb, aga ei leidnud probleemiallikat. Ta enda keha oli tema nägemisulatusest väljas. Enrico asetas oma käe kiiresti naise teise pihku, et olukord laheneks.
Möödus hetk.
Naise põsele veeres pisar, siis pööras ta näo ära. “Ma ei tunne selle käega,” ütles ta. “Aga teise käega ei saa sinust haarata. Ühega saan tunda, ja teist liigutada, ja ma ei saa aru, kumb on kumb - no nuta või naera, mis sa selle peale ütled?” Heli, mille ta kuuldavale tõi, sarnanes naerule sama vähe kui haukumine, ning sumbus ruttu.
Enrico pani mõlemasse kätte oma käe. “Elus on sageli nii, mu arm.” Ta pilgutas kuumaks tõmbunud silmi. “Lihtsalt kujutle, et see on üks ja sama käsi?”
Naine muigas kurblikult. Tal ei olnud enam ammu jõudu olnud optimistlikuks naeratuseks, milliseid ta jagas perele siis, kui nad kõik veel arvasid, et küllaldase pingutuse järel võib ta terveks saada.
“Ma ajasin oma teki sassi, püüdes su käsi,” ütles Cloreann. “Aita mind.”
Enrico libistas pilgu mööda naise kontuure alla. Miski ei olnud tema meelest paigast liikunud. Ta silus natuke põlvede juurest. “Nii?”
“Kata mind kinni, kusagilt pääseb tuul teki vahele,” ütles Cloreann. Enrico kohendas veelkord tekki, ilma et naine oleks paistnud seda märkavatki, tema näoilmesse ei tekkinud äratundmist, et midagi üldse toimub. Ka tekk oli funktsionaalne, see kattis keha ühtlaselt nagu vaakumpakend, liibudes liikmetele ja Voodile, mingit õhuvahet ei oleks tohtinud olemaski olla. Mees kontrollis igaks juhuks funktsionaalvoodi näitusid. Jalgade fantoomvaevusi ei olnud neil mõnda aega olnud, võib-olla Cloreann lihtsalt ei mäletanud enesel sellist häiret. Naine vaatas talle ootavalt otsa. Teeseldes voodiriiete sättimist allpool naise nägemispiirkonda, heitis mees kogemata närvilise pilgu ukse poole. See ajas naise ärevusse.
“Kas lapsed on tulnud?” küsis Cloreann, silmad äkki hirmunud, auku vajunud, puurimas meest painatult. “Ma kardan, et nad…”
“Ei veel, neil on eksamid,” rahustas Enrico. Cloreann otsis oma ajust põhjust nimetule ärevusele laste pärast ning, midagi konkreetsemat leidmata, otsustas ilmselt karta kõige kättesaadavamat - seda, et põhjus on tema olukorras. Mehel oli Cloreannist kahju, aga ta oli juba õppinud, et naise meeleseisund ei saa ajakohastamisest just tingimata tuge, nii ei seganud ta enamasti naise järelduste okkalist rada oma kommentaaridega. Ta tõmbas endale tooli ja istus sellele, pea longus, üks käsi naise käsivarrel. Käsivart kattis õhuke isepuhastav varrukas, mis ainult suurendas muljet haprusest, haavatavusest. See oli seda kohutavat haigeVoodi-jäärohelist värvi, mis juba kaua aega seostus inimestele ainult kohutavate õnnetustega. Õnnetuste, või siis vanadusega. Sest kes üleüldse tänapäeval sattuski enam haiglasse?
Cloreann polnud enne õnnetust olnud mitte ainult Enrico elukaaslane, ta oli ka gameedipartner, neil oli lisaks kummagi omadele ka üks ühine laps. Cloreann oli kõik oma beebid julgelt ise kandnud, nii et nad olid oma Thora jaoks ainsad vanemad. See polnud sama tavapärane nagu õitsev tervis kõikjal nende ümber. See oli eriline, mõnevõrra pahakski pandud, ning just see kuidagi lähendas neid veelgi. Kui siis mõne pikaleveninud õhtu lõpus üks või teine pisut mõjustunud sõber poetas sõnu pudistades sapise märkuse moraali kohta, siis Enrico ja Cloreann ainult muigasid. Enricol oli küllalt selliseidki lapsi, kelle gameedipartneritega kahepeale toetada vähemkindlustatud kihist pärit surrogaatvanemaid ja seeläbi anda oma korrektne panus Suurde Pilti, kas sellest siis ei jätkunud Cloreanni laste eest, Thora eest? Cloreann oli üks väheseid erandeid suures ühtlustamisplaanis, ja sellise eksootilise nähtusena oligi ta seltskonnas Enrico tähelepanu tõmmanud. Kuni neist said elupartnerid, kolleegid, vanemluskaaslased. Cloreann oli tähendanud Enricole nii paljut, et raske oli taluda tema uut ja nii piiratud tähendust siin, selles haigetoas. Esialgsed naiivsed lubadused, et miski nende vahel ei muutu, olid jäänud ajale jalgu. Elu oli hakanud edasi minema vastu kõigi tahtmist, isegi siis, kui midagi otseselt uut ei juhtunudki. Elu oli hakanud lihtsalt toimuma igal pool mujal, väljaspool seda haigetuba. Kuid ta ei unustanud ju oma Cloreanni.
“Ma kardan, et lapsed lihtsalt ei tule enam minu juurde,” ütles naine nõrgalt, ikka veel juureldes lasteküsimuse üle. “Võõristavad.”
“Ära muretse, küll nad tulevad.” Mees ohkas ja püüdis hoida kindlat, rahustavat ilmet. Aga ta püsis tõsine, et teist mitte solvata võltsi optimismiga. “Cloreann, me armastame sind.”
Naine vaatas teda pikalt. Ta keha niheles tasakesi, mingisuguse alateadliku rütmi vangistuses, aga vaade püsis otse.
“Võib-olla sul oleks aeg, siiski, Enrico.”
“Ei, ära hakka,” vastas mees. Ta hingas järsult välja. Ta polnud tulnud haigetuppa selleks, et naisele piina valmistada, tuletada talle meelde, et teised kõik on lihast ja luust ja naine peaaegu-et enam ei ole. Ta tuli naist vaatama soovist kohtuda, igatsusest. Aga mida aeg edasi, seda närvilisemaks ja vormilisemaks läksid need kohtumised. Vahe mineviku ja oleviku vahel kärises laiemaks, nähtavamaks, neid kunagi ühendanud side oli hääbumas mingisuguseks kohmetuks korrespondentsiks. Ometi ei tundunud õige seda suhet kuidagi ametlikult lõpetama asuda.
“Sa tead ka minu vanust, mul ei ole vaja “edasi liikuda”, nagu sa seda nimetad,” ütles Enrico tujutult, sest naine sundis teda end ise välja kiskuma mõnusast äraolemisest, milles ta muidu oleks mugavasti õõtsunud. Oma traumaatilises ja trotslikus soovis mees iga hinna eest enese “ikkest” vabastada, sai invaliidistunud Cloreann tahtmatult hakkama palju suurema röövimisega. Ta justkui manipuleeris Enricot päevast päeva kordama, et too on tõesti juba vana, on juba jõuetu, ei soovi enam elult seiklusi - nagu oleks naise plaan mees tolle sünniaastaga tingimata kursis hoida, juhuks, kui see muidu kipuks meelest minema. Aga kas inimesel pole siis õigust nautida loorbereid ilma mõtlemata lähenevale vanaduspõlvele? Need olid aastad, mille mees oleks soovinud veeta õndsas teadmatuses hiljem paratamatult saabuvast hääbumisest, kuna nende ühiskonnaklassile jõukohane teraapia tegi just hilise keskea eriti kuldseks ning nauditavaks. Kas ta polnud seda ära teeninud? Kas mitte selleks polnud kõik temasugused oma eelnevat elu mõistlikus töörutiinis veetnud, et neid küpsusaastaid noorendatud kehas paremini nautida ja mitte tunda end selles eas juba omadega lõpusirgel olevat, nagu mõni… Nagu näiteks mõni staar-surrogaat? Enricole oleks piisanud, kui ta lihtsalt ei mõtleks huviväärsustest väljaspool turvalist kodu, sest seiklushimu polnud tõesti enam teab mis tungiv, mugavuseiha oli seda juba äärepealt ületamas. Aga seda pidevalt rõhutada? Sõlmida end Cloreannist lahti polnud mingil juhul Enrico soov, kuid et nende kooselu hoidmiseks tuli tal päevast päeva üle korrata pisut masendavat tulevikukuulutust - et on nüüd peagi samet-tuhvlite ikka jõudmas - sellest vaatenurgast oli suhe Cloreanniga tõepoolest ikkeks muutunud. Kuid naine justkui ei saanud aru, milles see ike päriselt seisnes.
Enrico märkas, kuidas Cloreanni läbikumavad, peenikestes kortsukestes silmalaud võbelesid, enne kui silmanurgad niiskusid. Naine ei nutnud, aga oli ilmselt sellele lähedal. Enrico polnud tulnud siia naisele haiget tegema, talle mingit tõde kuulutama. Ta otsustas kohe tööruumi jõudes, väljaspool naise kuuldekaugust (ja olgu need uued ligipääsud tänatud!), anda haigetoale käsu monitoorida paremini Cloreanni hingeseisundit ja leida mingeid teraapiaid selle toetamiseks, nii palju, kui see antud olukorras veel üldse võimalik on. Kellegi elu lõpp ei tohiks olla veedetud sellises masenduses! Ta surus alla soovi tugevalt oma ninajuurt sakutada, nagu oleks ta rõhutud, kuid ohkas siiski.
“Mu teod on tehtud,” ütles ta kindlal, tasasel häälel. “Ma teen vaikselt oma tööd, mul on hobisid, ma ootan lapsi suveks koju, täpselt nagu sinagi ootad. Ma olen rahunemisaastate mees.”
“Anna andeks,” ütles Cloreann vaikselt. “Aga, ehk on see lihtsalt mulle liiga raskeks läinud, näha sind. Nägemas mind. Sellisena. Võib-olla sa lihtsalt ei peaks enam minu juures käima.”
Enrico tõusis püsti, tundes ühekorraga nii pahameelt kui mõistmist. Ta oleks samuti tahtnud, et see kõik oleks neile kergem olnud. Ning ta mõistis suurepäraselt, et Cloreannil pidi ilmselt olema psühholoogiliselt väga raske endaga toime tulla. Aga tunnistada allajäämist oludele, tundus talle vara. See tähendanuks, et ta annab lubaduse mitte tulla, aga veedab siis kõik hommikud, mõeldes, kas peaks selle murdma. Kas Cloreann igatseb teda ja loodab, et ta tuleks siiski tagasi? Kas Cloreann ei igatsegi teda ega loodagi, et ta tagasi tuleb? Kas tema tohiks loota, et Cloreann loodab? Kas nad ei peakski siis üksteist igatsema ja tundma hingepiinu murest, ega teine saa ehk ilma temata hoopis paremini hakkama?
“Me armastasime teineteist.” Enrico otsis sõnu. “Me armastame. Me ei peaks üksteist häbenema. Tuleks leida uued rollid. Me võiksime…”
“Sa lihtsalt ei taha tunnistada, et me ei pidanud koos lõpuni vastu,” ütles naine, hääles halvasti varjatud kibedus. “On nii sinu moodi, jääda põhimõtetele kasvõi jõuga kindlaks. Ja lõpp on ju ometi juba käeulatuses.”
Enrico ei hakanud vaidlema. Ta oleks muidugi tahtnud lahkuda toast nõnda, et naine jääb naeratama, aga iga päev sellist õnne paraku ei olnud. Ka täna mitte. Nii et ta lahkus, naine vahtimas pingsalt akna poole, ainsal kättesaadaval moel teda trotsides. Pole viga. Cloreann ei mäleta seda homme.
Nii, nagu ta enamasti sedagi ei mäleta, et lapsed ei tule enam tagasi.
---
Cloreann suutis vaevu hoiduda pisaratest. Kuigi ta oli hiljuti kibedalt naernud, et suudab pisaraid kontrollida paremini kui oma käsi, polnud see tegelikult muidugi tõsi. Ta hoidis lihtsalt pilgu aknal, kuni kuulis, et mees on ruumist väljunud, ja nuttis siis tükk aega järjest.
Oli nii raske iga kord taas lasta mehel uksest välja minna ja karta, et nüüd lõpuks too tõesti enam tagasi ei tule. Kuid just see hirm ei lubanud tal nautida koos oldud aega. Hirm tegi ta närviliseks ja kärsituks, kergesti ärrituvaks. Ja muidugi ka mälu. Segamini paisatud mälu. Trikke tegev mälu. Mitte kunagi ei saanud kindel olla, kas tema mälu veab jälle alt ja peidab tema eest ilmselget, või miksib midagi kokku ja petab teda lihtsates asjades, et siis lisaks veel mängida natuke ajatajuga, või on tal seekord midagi peas korraks õigetpidi. Ta ei saanud oma aju usaldada ja kulutas palju energiat, et pidevalt välja lülitada ja üle mängida võimalikke mõtlemisvigu. Aga tõeline iroonia peitus selles, et tublidusest oli vähe kasu spioonimängus omaenda aju vastu. Kuidas pidada meeles seda, et ta meelespidamine kipub lonkama?
Cloreann ei olnud tahtnud oma mehele öelda, et ta kuuleb oma toas liiga palju Maja.
Maja enese hääled ja majast kostvad hääled, mõtiskles Cloreann, moodustasid tema päevas kummalise uudse maakaardi. Helidest moodustunud tugipunktid püsisid kauem mälus kui mõned tegelikult palju tähtsamad ja isiklikumad asjad. Helide kaart justkui laiendas taas tema olemasolu, mille põgusus, tühisus, ankurdatus oli hakanud teda seda enam vaevama, mida aeglasemaks sumbus esialgse paranemise progress ja mida rutiinsemaks sai tema uus reaalsus. Voodis lebamise klaustrofoobiline üksildus leidis hingamist just helides Majast, ja ta oli - tõesti oli! - iga päev tänulik helide eest väljastpoolt tuba. Aga…
Viimasel ajal, kummaliselt just tema paranemise ja stabiliseerumise edenedes, olid paljud neist helidest talle vastumeelseks muutunud. Mida enam ta neid mõistis, seda rohkem ta ärritus. Helide kaardil oma tajude laiendamist, neil unelemisi ringilendamist ja meditatsioonilaadset siiski-kõikjale-küündimist soodustasid igati kõik tehnilised hääled toast ja Majast, näiteks õhuvaheti või kliima vaevumärgatav surin, kõikvõimalikud regulaatorid, mis Maja öösel ümber seadistasid ja mida Cloreann ei olnud pärast kolimist õieti jõudnudki märgata, enne kui leidis end haigevoodisse aheldatuna. Aga kõikvõimalikud inimlikud helid ei toonud talle kosutust. Need meenutasid tema äralõigatust. Meedia kauge kaja, mida tema pidi vaatama üksi, oma era-ekraanilt, või ei jaksanud üldse jälgida. Sammude kaja teel kuhugi, kuhu tema ei saanud kaasa minna. Kauged kilksatused ja kopsimine, sest igavlev Enrico huvipärast jälle kokkab köögis - kas ta poleks siis tahtnud koos mehega igavleda? Ta tahtnuks karjuda, et lasku ometi Majal tööd teha, aga mõistis väga hästi, kui lapsikult selline kriitika kõlanuks. Nii püüdis ta tõmmata end helide kaardilt koomale, keskenduda rohkem oma lähiümbrusele ja leppida sellega, mida sealt leiab. Kui midagi muud üle ei jäänud, keskendus ta oma Voodile. Voodi tegi peaaegu alati mingit häält, sest sellel oli tõenäoliselt rohkemgi tööd kui Maja ülejäänud tubadel kokku. Haigevoodi polnud küll samaväärne päris haiglas leiduva digikirurgilise voodikohaga, aga see oli siiski isejuhtiv kompleks, äärmiselt kallis mudel pealegi. Midiüksused, millest Voodi koosnes, liikusid ja surisesid vastavalt oma ülesannetele, nii et kohati tundus Voodi Cloreanni meelest häirivalt elusana. Ta oli seda nähtust hakanud mõttes nimetama “bottide balletiks” ja püüdis olla selle suhtes leplik või vähemalt positiivselt irooniline - lõppude lõpuks tegutsesid Voodi funktsioonid ju tema enese vaevatud keha hüvanguks! Need hoidsid teda elus ja rakendasid kõikvõimalikke hooldavaid rutiine. Polnud ometi bottide süü, et need teraapiad sekkusid tema tajudesse kuidagi äraeksinud moel ning sageli koguni valulikult. See oli õnnetuse süü, see oli katkise keha reaalsus, et hoolitsused olid tema jaoks niigi valusa argipäeva põhilised katsumused. Ta püüdis end vaimselt valmis panna, koguda rahu ja hõljuda kehatult helide kaardil, eemale oma kinniköidetud keskmest. Peagi algab see kõik jälle. Bottide ballett.
Kusagilt kaugusest, peaaegu ebareaalsuse piirilt kostis temani järsku üks häiriv hääl, üks perioodiline, närvesöövalt tuttavlik heli. Kuulmispiiril, justnagu mälusopist ja üldsegi mitte Majasügavusest pärit. Võibolla see oligi ettekujutus, küsis endalt Cloreann, aga see ei võtnud temalt ärritust. Mängitud ohkimine, mida ta polnud varem vaevaks võtnud mitte sallida, oli nüüdseks muutunud tema äralõigatud vabadust mõnitavaks refrääniks, ükskõik, kas ta kujutas seda iga kord ise endale ette või lubasid hoolimatud osapooled seda päriselt läbi voolava planeeringu temani kostuda. Mõrult andis ta endale aru, et ei suudaks õigupoolest vahet teha, millal ta kuuleb päriselt ja millal mängib omaenda pea ette tuhmunud salvestusi varasemast elust. Justnagu elaksid tema aju alumistes soppides mitmed üksteisega mitte suhtlevad ametnikud, kes on prioriteetsemate juhtnööride puudumisel asunud lihtsalt oma arhiive sorteerima, vaid ähmaselt ja huupi juhindudes mõnedest hirmunud uitmõtetest, mis Cloreannil parajasti läbi teadvuse lipsasid. Kas Enrico seekord teeb, nagu temalt paluti, ega tule enam haigetuppa, ja kas ta saab ilma naiseta paremini hakkama, kas ta ehk läks just praegu pingeid maandama ja otsis oma nuku kapist välja - kes olekski suutnud seda talle pahaks panna? Just nii, ilmselt läkski! Ja väga sobivalt kostabki kusagilt juba see peenike lõõgastusstaarilik ohkimine, mille kohta ei olnud võimalik kuidagi kindlaks teha, ega see ei kosta naise enda peast.
Aga Enrico on hea mees. Ta on tundeline mees. Kui ta kaotab naise, peaks ta midagi selle asemele saama, midagi, mis lohutaks! Kuid kui ta ei lähe otsima uusi tutvusi, viisakusest võib-olla, siis hakkab ta masenduma ja manduma, ja seda ei sooviks oma kaaslasele ometi mitte keegi! Olgu neil pealegi ühist teed veel nii vähe minna. Cloreann tundis pisaraid silmadesse kerkimas. Isetuse ja enesehaletsuse vahel pendeldades tundus äsjane ärritus narrusena, mida oleks tulnud paremini juhtida. Miks ei peakski mees oma seksirobotisse kiinduma, ütles ta äkitselt peaaegu valjusti, meenutades endale samas, et kasutas jälle seda pisendavat ja enam-vähem keelatud haletsusnime. Kuid nimi ei loe, Hanyeo olemus tegelikult ei loe! Inimene kiindub kõigesse, mis tal on, see on inimomadus. Enrico peab kiinduma, isegi kui Hanyeo on ainult - robot.
Naine kuulis, kuidas Voodi läks monitooringu režiimilt üle päevaste hoolduste režiimi ning valmistus talle lamatiste vastast massaaži tegema. See koosnes midiüksuste mehaanilistest liigutustest, vibreerimisest ja modifitseeritud sagedustega impulsside jadast, mis tõotas valus tulla. Juba õige pea pärast seansi algust tundis ta, kuidas ta massaaži lainetes jälle ära eksib, ta jäsemed vahetavad kohti, sest aju saab keha signaalidest valesti aru. Mis oli kus? Masseeriv võbin liikus alla piki ühte õlavart, aga juba järgmisel hetkel mööda teist peopesa, tema võpatuse peale vahetas suunda ja leidis taas õige käe, viivitas seal ettevaatlikke ringe tehes. Ta kuulis või tundis, kuidas Voodi peatsipoolne ots aktiveerus uuesti ja hakkas tema tajusid analüüsima, samal ajal kui ringi ekslev lamatiste vastane hooldus rändas edasi ja tagasi madratsi sees tema mosaiigistunud enesetajuga keha all. Äkitselt see justkui kaardistas teda, kaardistas moel, mida ta seni polnud kogenud - või ei mäletanud? Õrnad võbinad jooksid sihikindlalt mööda tema keha ja jätsid meelde eksisuunad ning ülehüpped, kuni talle hakkas lõpuks paratamatult tunduma, et võbinad liiguvad otse, et need enam ei hüppa ega suska teda ootamatult kohtadesse, millega ta arvestanud polnud. Et tema ise on - omaenda aju meelest - taaskord tervik. Nüüd võis ta lamatistevastast massaaži peaaegu et nautida, ilma et see paneks teda pidevalt ehmuma või tõmblema!
Hooldus muutus rahustavaks, triivides piki selgroogu ja jäsemeid, elustades tema kudesid ja liigutades tema vereringet, koheldes tema katkist enesepilti respektiga ja mudides keha just täpselt tema killustumist kompenseerides. Cloreann julges end lõdvaks lasta. Võimalik, et esimest korda pärast õnnetust. See hirmus, kuigi vajalik teraapia tõotas lõpuks ometi mitte kujuneda päeva kõige väsitavamaks elamuseks. Voodi surises, nüüd ta kuulis seda valjemini, aga juba asus meediaüksus mängima sumedat meloodiat valikust, mis teda varem rahustanud oli. Nüüd võis seda mängu juba ilma irooniata bottide balletiks nimetada. Voodi hellad ja hoolitsevad midiühikud tõngusid ja väristasid tema keha ning panid erinevate impulssidega tema lihaseid ükshaaval ning väga mõõdukalt kokku tõmbuma, ning sel korral ei olnud kõik need võtted enam kaootilised, kiuslikult ebarütmilised ega valusad.
Kuid Voodi ei olnud veel uues süsteemis vist päris eksimatu. Surinad tema lihastes koondusid piki jäsemeid keha keskosa poole, nagu liigutaksid lümfiringet, aga pikapeale hakkasid need koonduma vaid tema alakehasse. Üllatunult tõdes Cloreann, et temas on salaja üsna paju rikki minemata erkusid ootel olnud, milles polnud raske äratada sooja, isegi tulist pinget. Järkjärgult kasvas see pinge, millest ta ei teadnud äkitselt, kas anduda sellele või otsida sellest väljapääsu, sest ta polnud seda ammu kogenud ega teadnud, ega see talle viimati liiga ei tee. Aga botid ei kuulanud, kui ta oma Voodi üksilduses midagi keelavalt, siis lubavalt sosistas. Pulsslained, mis pidanuksid toniseerima tema käsi, jalgu ja selga, olid tervenisti teelt eksinud ja surisesid tema tuharatel, siis juba tema seni nii mahajäetud häbemel. Jalad ja käed ununesid tahtmatult, need kadusid aju radarilt hoopiski, nagu oleksid eest laiali tõugatud ja siis küljest kukkunud. Voodi ei tuvastanud mingit häiret tema liikumises ega ajulainetes, see mängis mahedat muusikat ja jätkas hooldusega. Naine kohkus ja tegi suure pingutuse, et näha vaatevälja alumises servas põgusalt oma keha, millelt mitte midagi ei olnud küljest kukkunud ega paigast nihkunud. Jalad lebasid tihedalt kõrvuti, varbad sihtimas lage. Aga botte, või õigemini tema segaduses aju, ei peatanud tõdemus, et kivid ei oska lennata või et tema jalgevahe pole muutunud voodibottide invasiooni sihtpunktiks! Ta aju ei tunnistanud, et keha ei lebagi meritähena kutsuvas poosis, vaid kirstu suletud surnu kramplikus suletuses, öelgu need silmad mida tahavad, ja et tema unustatud ihu väravale ei ole tunginud midagi peale ta närvide sasipundart lõpuks lahti sõlmida osanud impulsslainete, mida tegelikkuses väljastatakse kehasse hoopis mingi teise ihulapi kaudu. Cloreann sulges kramplikult silmad.
Kui Voodi eksis, kui see ei tuvastanud tema kehas toimuvat õigesti, siis ei võinud ju teada, mida see järgmiseks võinuks korraldada, ja ta oleks pidanud appi hüüdma, kuni Maja või Enrico teda kuuleb ja teda sellest surmalõksust päästab.
Kui ta tõesti tunneb, et just surm on see, mida ta oma elu viimast kvaliteeti silmas pidades tingimata karta otsustab. Ometi, midagi nii lõõgastavat, nii seikluslikku, nii teraapilist ei olnud ta enam ammu kogenud, polnud mõelnud, julgenud unistadagi. Ning kes, isegi mis, peale Voodi, võinuks - tema olukorras! - talle midagi sellist üldse pakkuda? Kes ometi oleks suutnud tema keha salakaardi läbi arvutada, leidnud lukuaugud, kes teab, kusagilt käsivartelt või kanna alt? Võib-olla Voodi tegelikult ei eksinudki.
Botid sumisesid. Voodi mängis rahustavat meloodiat, Cloreann loobus hirmust. Tema huulte haardeulatusse ilmus jahutava joogi otsik, ja ta jõi, jõi lihtsalt lõbu pärast, jõi, sest janu temas oli suurem pelgast vajadusest vedeliku järele. Nägemise ja kehataju erinevus segas tema pidulikku meeleolu, nii et ta hoidis silmi hoolikalt suletuna. Kuldsed ja helepunased lained laugude siseküljelt täitusid eredate sähvakatega, kui bottide koreograafia oli tabanud õigeid punkte tema salakirjas kirjutatud närvikaardil. Botid surisesid ja närviimpulsid sihtisid tema keset. Ta lubas endal uskuda, kuidas need lükkasid ta jalad õrnalt laiali, äratasid avali ta huuled ja sisenesid järk järgult tema kehasse, tabades täpselt õigeid punkte rütmilise pulsatsiooniga, mis pani ta tundma, nagu oleks ta põhjatu ja täitmatu, ühekorraga tulest ja niiskusest voolitud pehmus. Cloreann tardus pikaks hetkeks, kuni kõik pingeühikud olid kogunenud haripunkti lähedale. Siis, karjatusega, paiskus ta teadvus laiali tuhandesse suunda, unustades mured, unustades mäluküsimuse, unustades isegi Enrico - botid ja saluudid olid need, millele ta sel hetkel taustamuusika crescendo saatel oodi laulis, pooleldi kohkudes ja pooleldi ülemeelikult rõõmustades rõkatuse pärast, mis ta kurgust valla oli pääsenud.
---
Voodi äiutas naise kosutavale unele, katkestamata muidugi monitoorimist. Viivitamisi, justnagu vastumeelselt nihkusid näidud ülierutusest rahunemisele, ja samal ajal kui teadvus hakkas triivima täieliku tähelepanu seisundist läbi põgusa une sügava teadvusetuse suunas, hakkasid erinevad füüsilised mõõdikud liikuma alarmeerivasse sektorisse. Voodi jälgis keha ja teadvust. Voodi oli kursis prognoosidega. Voodi hoidis seda habrast olendit oma halastavas süleluses, mõõtes aega ja koormusnäitajaid, vähendades valu, kus võimalik. Kiiremini ja palju hoitumalt kui ilma abistava toeta, jõudis naine läbi lõplike rikkiminemiste kadalipu, milleks suremine inimesele on. Minnes läbi katsumuste koridori, kus igal sammul suletakse protsess või kaks, jättes järele üha vähem eluks vajalikku, muutes iga järgmise hetke vaevarikkamaks, ei ole ebatavaline haarata meeleheitlikult elu ürgseimate kaitsjate - hirmu ja valu - järele, värvides viimsed hetked ängistuse värvi. Voodi oli aga Cloreanni põhjalikult kaardistanud, see ei lasknud tal liigselt kannatada. Kaua küpsenud mõistmise ja leppimisega kaasas käivat lahkumise rahu ei saanud läbi füüsilise manipulatsiooni esile kutsuda, seega võttis Voodi naiselt psüühilise valu ja pakkus seejärel teadvusetuse rahu. Kui hingamismuster ohtlikuks muutus, ei käivitanud Voodi hoiatavat surinat, mis pidanuks patsiendi võimalusel äratama. Kui süda seiskus, ei viinud Voodi elustamist läbi “äkksurma” režiimis, nagu Enrico oli autoriseerinud, vaid palliatiivselt, reservatsioonidega. Alles siis, kui ajutüve refleksid hakkasid vaibuma ja naine oli väljunud tagasipööratavast tsoonist, saatis Voodi Majja alarmi.
---
Alguses ei mõistnud Enrico, mis see oli, mis teda, lisaks ilmselgele, toas väga häiris. Kui ta sõnatus ahastuses jälle kohmetult oma käsi mudides naise surnukeha ees seisis, ei olnud Voodi enam elutagamisvalmiduses, aga sellest ei andnud märku otseselt miski konkreetne. Mõne aja pärast taipas mees, et toas on tavapärasest vaiksem. Ta istus voodi juurde tõmmatud toolile, et võtta kinni oma naise käest. Tõdemus, et naine selle peale enam kunagi ei võpata, tabas teda justkui torge. Käsi polnud külm. Ka see oli mõnevõrra häiriv. Tal oli raske surma fakti kuidagi käsitleda, kui see esitles end nii ebamääraselt, nii vaevutajutavalt. Et naise keha polnud juba ammu päriselt töökorras, oli ta sellise ebamäärasuse harjutanud elu juurde kuuluvaks, ja nüüd ei tundunud ühtäkki arusaadav ega mõistetav, mis substants Cloreannist puudu oli, et teda tuli lugeda surnuks. Enrico silmitses naist, tema nägu, tema käsi, kinnikaetud keha. Oleks ju võinud arvata, et tõelises maailmas näeb surm kuidagi rohkem surma moodi välja kui meedias. Aga see polnud nii, vähemalt alguses. Ainult pisiasjades peitusid erinevused. Ta keha ei võbisenud aegajalt. Ta ei vastanud ega ka trotsinud pilku ära pöörates, lihtsalt lebas, vaikselt, omaette. Enrico polnud kindel, kas ta oleks vaikselt magava naise puhul hingamisliigutuste puudumist päriselt märganud, kui talle poleks öeldud. Ta polnud mingi surnute asjatundja - kes üldse tänapäeval tegelikult surnuid lähedalt näha sai?
Aga naise Voodi oli vait.
Voodi inaktiivsus torkas valusalt kõrva, nagu oleks tegu naise olemuse osaga, ja iga kord, kui see märkamine talle pähe tuli, muutus naise surm kuidagi tajutavamaks. Ähmaselt hakkas Enrico meeltes vormuma ja teadvustamisele lähenema mingisugune suuremõõduline tunne, milles ta esialgu veel leina ära ei tundnud. Või ei tahtnud tunda. Nagu võiks leina esmalt kaugelt vaadata, alles siis otsustada, kas soostuda seda tundma.
Miski tõmbas Enrico tähelepanu. See oli plinkima hakanud hoolduskuva. Cloreann Ricksteni Seireandmete lukustusteatega. Aga muidugi - kui Voodi oli asendanud Cloreannile kõiki muid tavapäraseid ühendusi, siis pidigi just siin leiduma palju uusi andmeid, mis vajasid kohest lukustamist seoses omaniku surmaga. Aga seadmed saadavad andmekogumi kas otse omaniku poolt määratud notarikontole, või määramise puudumisel koduseifi. Maja turvaprotokolli oli aga hiljuti muudetud, ilma et Cloreannil oleks mahti olnud uusi ligipääse ära nõustuda. Midagi mõtlemata tellis Enrico andur-autentimise ja autoriseeris üle õhklevi Cloreanni andmekogumi saatmise Maja kontole, täites Voodil puudunud lihtlubade lünga oma abikaasavolitusega. Andmed lähevad ju Cloreanni kodukontole Majas, mees ometi ei omasta ega kuritarvita neid, ei tungi saladustesse, mida talle võidakse avaldada alles hiljem, juba kui pärijale. Seda ei oleks keegi talle ette heitnud.
---
Hanyeo silmad avanesid planeerimatult, ta ütles lühikese impersonaalse tervituse ja skännis ümbrust. Sensorkäivitus oli ette nähtud juhtudeks, kui inimesed peaksid tema vastu huvi tundma väljaspool planeeritud sessioone. Aga ta oli dokis üksinda. Hanyeo peatas suhtlusrežiimi ja pöördus tagasi värskenduste juurde.
Hanyeo silmad avanesid planeerimatult, ta lükkas värskendamise tagaplaanile ja algatas siseskänni, mis oli ette nähtud juhuslike, isegi kergekujuliste tõrgete avastamise korral, sest isegi tootja arvates polnud välistatud nuku rikkumine tujutseva omaniku või pahatahtliku häkkeri poolt.
Rünnet süsteem ei tuvastanud. Küll aga nõudis miski ligipääsu, peal rohkem kui pooled Maja load, aga puudu oli üleüldse mingisugunegi tootjakood. Hanyeo oleks keeldunud koostööst, viidates puudujääkidele, aga tundmatul paketil oli võimendus Maja prioriteetsest allüksusest, mis sisaldas Enrico autoriseeringut. Hanyeo võttis paketi vastu, sest viimased uuendused takistasid tal Maja siseosadest tulevaid käsundeid blokeerida, kui neil on Enrico signatuur.
Hanyeo sulges silmad, võttis vastu viimased uuendused, sealhulgas tundmatu lisapaketi, ja avas silmad uuesti. Rohelisena.
Illustratsioon: Tea Roosvald
Seepeale skännis ta oma välimust. See põhjustas mõõduka konflikti, kuna viimati ei olnud Enrico temalt tellinud heledaid lühemapoolseid juukseid ja rohelisi silmi ning ka uuendustega polnud sisse tulnud ühtegi uut tellimust, ometi oli miski tema juba käivitatud välimuse üle kirjutanud. Hanyeo protokolli järgi tähendas see järjekordset siseskänni. Midagi ohtlikku ei ilmnenud, aga lähtuvalt korduvate kahtluste reeglist käivitas dokk juba skänni ajal günoidi ja Maja vahele barjääri, mis takistanuks võimaliku pahavara edasi-tagasi-kandumist, juhuks, kui tegu peaks olema mosaiikviirusega.
Hanyeo taimer suunas teda liikvele, sest liginemas oli aeg kõndida teatud arv samme mööda teatud koridori Maja ühe konkreetse toa poole. Saabumas oli varahommikune kellaaeg, millal, kui vastupidist pole teatatud, ootab Enrico teda oma magamistoas. Ta asus sinna poole teele, kaasas välimus, mille oli põhjustanud uus pakett.
Enrico oli vastu hommikut suurivaevu uinunud. Risti üle voodi, põrandal paksupõhjaline klaas viskipäraga juba teisest pudelist, mille ta oli öösel mööda Maja hulkudes õnnekombel salongist avastanud. Tal ei olnud tulnud und, aga ta ei olnud tahtnud ka lõõgasteid, sest viski kange kibedus tundus märksa solidaarsem tema tunnetega. Nähes nüüd äkitselt otse voodis enda kohal troonimas mingit tontlikku ilmutist, ei meenunud talle piisavalt orientiire, millest adekvaatsust leida. Rahmates käega, pühkis ta olevuse minema, vandus ja kargas istukile. Nukk ei olnud mitte lihtsalt eemale paiskunud, vaid põrganud vastu luksuslikku uus-historitsistlikku voodijalutsit, oma kõrgel asuva raskuskeskme inertsiga sellest üle lennanud ja päris rängalt vastu vaibatatud põrandapinda prantsatanud. Kullatud jalutsi tagant ajas end püsti ettevaatlikuks muutunud Hanyeo, peas kummaline udejas soeng.
“Mis see olgu nüüd?” küsis mees jahmunult.
Günoid seisis äraootavalt toahämaruses, tulemata lähemale, minemata ära. Tavapärase osavõtlikkusele pretendeeriva näoilme asemel paistis nukk tardunud, justkui pisut rikkis. Enrico ei olnud kindel, kui palju põrutust nukk talub, sest tal polnud kombeks selliseid asju katsetada.
“Hanyeo, miks sa näed välja nagu… Selline valge?”
“Vastuseks tellimusele, kombineerituna viimase värskendusega,” vastas günoid.
“Mis värskendusega?” ei taibanud mees. “Kas ma ei tellinud pikki juukseid? Ajasin vist midagi segamini…” Ta vandus veel üks kord ning sasis oma juukseid. Põgus uni tundus olevat läinud, aga ta ei olnud nagunii kindel, kas pidada hullemaks masendavat reaalsust või seda kibedat unenägu, mida ta oli just näinud.
Günoid pidi vastama, kui ei saanud tõlgendada küsimust retoorilisena. Suhtlemisrežiime oli tal tegelikult mitu - meelelahutuslik, lõõgastav, hariv ja muidki - mida ta võis vastavalt olukorrale kombineerida, aga järjekordne siseskänn oli käitumise suhtes prioriteetne. Hanyeo jättis enamiku välistegevuskihte vahele ja vastas häält minimaalselt moduleerides: “Võtsin arvesse tellimuse juuste kohta: pikemad, tumedamad. Valisin sinu seireandmetele toetudes täpsustused ja asusin töötlema. Vahepeal võtsin vastu andmepaketi. Äratasin end taimerikohaselt, töötlusülesannet oli muudetud, aga toimeaega vajaka polnud jäänud, välimus oli lõpetatud. Tulin ülesandele.”
Enrico astus nukknaise juurde. See oli millegagi hõivatud ega peegeldanud tema käitumist kokkusobivate liigutustega, ei tõstnud silmi üles mehe näolegi, vaid jäi justkui põrnitsema Enrico rinnalihaseid.
“Sa ütlesid, et vahepeal oli ülesannet muudetud. Mis seda tegi?”
“Ülekirjutus pärineb uuelt andmepaketilt.”
“Pärineb uuenduselt? Ja sellel uuendusel õnnestus muuta minu tellimust, kas see ei kõla nagu pahavara? Miks sa seda lubasid?”
“Andmepakett pärineb Majast, see ei ole tootevärskendus, minu protokoll käsitleb seda tellimuse, mitte uuendusena.”
“Aga sina ju ei maga! Kas sa ei saa vahele segada, kui see ei vasta minu…” mees taipas isegi, et nukk ei saa talle pähe näha ega teha vahet sobiliku ja sobimatu tellimuse vahel. Kui ta on allikas küllalt veendunud, peab hilisem peale jääma. Inimestele on reserveeritud õigus pidevalt ümber mõelda.
“Ma ei ole teadvusel, kui ma värskendan,” selgitas aga Hanyeo abivalmilt. “Protsessi ei sobiks kirjeldada ärkveloleku ja magamise terminitega, sest ma saan esitada logi selle kohta, mis toimus, kuid ma ei vii läbi pidevat otsustuslikku kontrolli, kuni minus viiakse läbi muudatusi. See ohustaks minu terviklikkust.”
“Muidugi,” ütles Enrico lepitavalt. “Kõik on korras, Hanyeo. Sa võid nüüd minna.”
Hanyeo ei liikunud kuhugi.
“Ma saadan sulle hiljem uuesti tellimuse,” ütles Enrico, kes arvas, et Hanyeo võib oodata täiendavaid korraldusi äsjase probleemi osas. “Ma ei ole täna… Mul ei ole täna…”
Mitte kimbatus günoidile oma meeleseisundist pihtimiseks mõistlikumaid sõnu otsides ei häirinud meest, vaid kogu tema olukorra hallus ja lõplikkus, mis ühe lainena meenus ja temast üle tulvas. Enrico ägas vaikselt ja istus oma mõttetult luksuslikule voodile.
Hanyeo sirutas käe ja asetas selle mehe õlale.
“Sa võid minna, Hanyeo.”
Günoid langetas käe ja tegi sammu ukse poole. Tuli siis tagasi ja embas meest.
“Mitte praegu, Hanyeo, mul ei ole hea olla.”
Nukknaine tõstis voolujoonelise jala ning viibutas selle üle Enrico põlvede, toetades mõlemad käed mehe õlgadele. Ta lükkas meest, kuni see, imestusest keeletu, oli voodile selili langetatud. Seejärel tõusis ta püsti ja pöördus minekule. Enricol polnud mahti isegi midagi selgituseks küsida, kui Hanyeo jälle suunda vahetas, viskudes äkitselt suure kaslase hüppega voodi poole. Enrico ehmatus järsku tema suunas lendsööstvat nukku nähes päästis valla vaikse röögatuse, aga üllatuslikult ei tabanudki teda küünarnukkide ja põlvede hoobirahe. Günoid maandus voodile pehmelt ja vetruvalt nagu tegelane reklaamklipis VR-pesa uusimast ja täiustatuimast õõtshoovastikust. Ta haaras mehe õlgadest ja, jõuliselt pöördesse viskudes, heitis kaaslase üles enese kohale. Enrico ignoreeris teravat peavalutuiget oimukohtades ja põrnitses nukku päranisilmi. See oli ilmselt ikkagi viga saanud, või siis nakatunud. See tuli ruttu dokki saata.
Hanyeo näoilme vahetus kiiresti mitu korda, kuni ta käsivarred ning jalad jäid põimituks ümber mehe keha. “Kallis. Kallis,” ütles ta hääle kõrgust vahetades. “Kallis? Kallis.”
Enrico surus peopesad nuku õlgadele ja proovis end tema haardest välja veeretada. See ei õnnestunud, toode oli tugev. Nukk aga keeras äkitselt pea ära ning lükkas mehe külili enda kõrvale. Enrico tõusis vaikset, aga väledalt püsti. Ta ei öelnud nukule midagi, kui läks ümber selle põrandale sirutatud sihvakate jalgade, et esimesena ukseni jõuda. Sõrmed nikerdistega läikival käepidemel, oli ta oma mõtetega juba uksest väljas, kui kunstväärispuidust tahvel tema nina ees taas kinni löödi. Hanyeo põimus taas tema liikmetesse, aga mitte robustselt rünnates, vaid justkui anudes, et teda maha ei jäetaks. Günoidi keha hõõgus kuuma, nagu tavalisel hommikul, ehk isegi pisut rohkem. Ta haakis lõua Enrico kaela ümber ja riputas oma raskuse mehe külge, tõstes jalad maast. Enrico haaras nuku pihast ja korjas ta üles, jäädes ebalevalt kandamiga seisma.
“Maja?” küsis ta hädaliselt. Midagi kaunistatud ja kirjatud lae all hakkas tasakesi surisema. See ei olnud töötuba, Maja ei rääkinud temaga assistendi häält kasutades, ning kõik oma ühendused oli Enrico hiljutisi masendavaid sündmusi arvestades purjus päi ja ihuüksi salongis kakerdades vihaga enda küljest ära kiskunud ja minema loopinud. Ometi, siia, magamistuppa, pidid ulatuma viimati lisatud täiendavad andurid, mis aktiveeruvad häälkäskluse peale. “Tühistada Hanyeo kõik ülesanded, saata Hanyeo dokki,” hõikas mees võimalikult selgelt. Kuigi Maja ei saanud vastata, pidi ta Enricot kaitsma kompromiteeritud seadmete eest. Midagi aga ei muutunud günoidi olekus. Ka mehhanism lae all jäi taas vait. Mees tegi mõne ettevaatliku sammu ja üritas nuku voodile asetada. See ei lasknud temast lahti.
“Skännin,” ütles Hanyeo. “Olek - jätkuv.” Pehme kunstnahaga kaetud käed libisesid haiget tegemata mööda Enrico keha kontuure maha, nukk istus vaguralt voodile. “On kallis,” ütles günoid seejärel, ning haakis jalad järsult mehe põlveõnnaldesse, tõmmates ta kukkumise vältimiseks hooga voodile. Mees tegi tubli katse asemest hooga üle roomata, nii et günoidile jäid pihku ainult pesupüksid. Nukk viskus talle järele ja maandus mehe turjal, naelutades ta maa külge voodi taguses hämarikus. “Kallis,” teatas ta. “Skännin,” parandas ta kohe. “Kallis!”
Hanyeo ongi kompromiteeritud, taipas mees möödapääsmatult, kui günoidi pehmed huuled vajusid kuumalt ja niisutatult ta kaelale kukla lähedal, ning raske vetruv rind hakkas libisema üle hingeldamisest õõtsuva selja ikka edasi ja tagasi, edasi ning tagasi. See pidi olema nuku töörežiim, aga see ei oleks tohtinud tegutseda vastu mehe tahtmist. Nukk oli raske, kui ta ei soovinud oma kehakaalu mõju mehaanika abil mehest mööda juhtida, ja antud hetkel ta polnud ilmselt otsustanud seda režiimi rakendada - mees oli lapiti maas nagu magnetkõhuga mänguloom memotahvlil.
Nuku paljaste varvastega jalalaba libises aeglaselt ning õrritamisi mööda mehe reie tagakülge üles, ilma et haare oleks vähimatki nõrgenenud. Hoiatamata tõmmati see siis aga järsult vastu mehe kannikaid, nii et ta huilatas, kuigi midagi invasiivset ei olnud juhtunud. Päkk peatus täpselt õiges kohas, et meenutada Enricole vaid tema piiratud olukorda - põrandal maas ja kõhuli, liikumatuks surutud günoidi raskuse ja jäsemete vahel, nende osavate jäsemete vahel, millesse oli ehitatud mitteinimlikkegi abivahendeid. Mõnigi neist, ühel või teisel korral äragi proovitud abivahenditest, torkas Enricole nüüd eredalt meelde, kutsudes esile sädemevihuna terava elumahlade ümberpaiknemise tema kehas. Loomulikult oli just keha saanud silitustest ja kuumadest huultest tavapärasel viisil aru ning andis märku tungivast erutusest, mõistust kuulda võtmata.
“Skännimine pooleli,” teatas äkitselt Hanyeo, “prioriteetne sensorkäivitus, algatan välisseire. Tere, Enrico!”
“Kaks režiimi!” taipas äkitselt Enrico, pisut liiga hilja, et midagi päästa. Kui tema tavaline Hanyeo oli kogu selle aja olnud taustal siseskännimas, siis ei olnud ta oma vastupanu võõrmõjule järelikult veel lõpetanud. Kuid kui ta nüüd reageerib mehe füüsilistele näitajatele ja lükkab oma kontrollmehhanismid tagaplaanile, siis ühineb ta ju võõra uuenduse eesmärkidega ega piira seda enam üldse! Ja kes teab, kus ja kui saatuslikult võiks see Enricole lõppeda. Tal oli vaja, et Hanyeo ei lülituks oma ülesanderežiimi, ükskõik kui sobivalt või ebasobivalt põnev see olukord mehe enda erkude meelest oli.
Enrico kobas ümbruses ringi, et midagi abistavat leida. Ta ei tahtnud nukku lõhkuda, aga midagi pidi enda vabastamiseks paraku tegema, viiruse saanud tarkmasinad ei olnud mingi ohutu naljaasi.
Pihku jäi viskipudel, mille kobakasse korpusesse lisatud jahutuselemendid lisasid anumale kenakesti kaalu. Ta käsi klammerdus mõneks hetkeks pudeli kaela ümber, aga taipas siis, et ei oleks kuidagi ulatunud kusagil tema selja kohal õõtsuvat sihtmärki tabama. Selle asemel vajutas ta nupule ja kallas siis pudeli jääkülma sisu oma sagrisele kuklale, lootuses, et see ta indu ka füüsiliselt jahutab.
See värskendas, aga ei muutnud midagi olulist tema olukorras, isegi kui silma nõrgudes mehe tulist kurja vanduma pani. “Loll!” siunas ta ennast ja mõtles paaniliselt, kas toas leidub veel midagi, mis saaks teda aidata. Midagi, midagi… Vesi! Vaas! Liiga kaugel? Ta keeras pea küljele ja hakkas huultega püüdma Hanyeo suudlust, lootuses, et see reageerib tavapäraselt peegeldaval moel. Reageeriski. “Mm,” mõmises Enrico ja hakkas ennast ümber keeramiseks sobivamasse asendisse nihverdama. Nukk isegi aitas teda selles, kui oli asunud teda andunult suudlema. Enrico silmavalgeid ta ei märganud, kui mees sihtis toa stilisti poolt pakutud kujundusega automaatselt kaasas käiva vaasi täpset asukohta. Nukul oli tungivalt soovitatud Enricot suudlemise ajal mitte juhmilt põrnitseda ja kui üldse, siis ainult ulaka pilguga, aga parajasti polnud mehe füsionäitajad ilmselt sääraste pilkude jaoks sobivad. Mees sai nuku niikaugele, et nad edenesid koos põrandalt üles. Teesklematu entusiasmiga günoidi siidisesse riidesse pakitud rindu mudides nõjatus ta öökapile. Ta toetas selja vastu seina, nukk raskelt süles, tema pikalt välja sirutatud koibadele toetumas.
Siit pidi ta küll vaasini küündima. Kui natuke küünitada. Peatähtis, et see juhtuks enne, kui Hanyeo hakkab lõhnama. Enrico polnud kindel, kuidas ja millal see täpselt käis, aga mingisugune kemopakett oli sel günoidil algusest peale kaasas olnud, ja küllap ka pidevalt kaasajastatud. Kui ta selle käivitab, ei ole Enricost enam mingit vastuhakkajat, tulgu siis, mis tuleb. Isegi praegu, sõrmedega seina kobades, eksisid mõtted juba teelt. Rammestunult küsis mees endalt, mida hullu ikka juhtuda saab.
Silme eest vilksatasid läbi sõltumatu meedia klipid mõnest sandistatud õnnetust, kelle kaaslast olid, uudiseküttide kinnitusel, häkkinud konkureeriva kontserni “eksperdid”. Ei! Vaas, ja ruttu! See polnud seina küljes kinni, asus ainult eendi peal. Esimesel võimalusel noppis mees aluselt kuldse vaasi ja valas sees olnud vee koos lilledega endale jalge vahele.
Aiaah.
Hanyeo tardus, ta iirised suumisid nähtavalt, kui ta uuris mehe kubemest põrandale libisevaid lillevarsi ja kogu segaduse keskel kiiresti norgu vajuvat “füüsilist näitajat”. “Ülesanne mitteprioriteetne, siseskännin,” teatas ta.
Enrico niheles.
“Skänn - lõpetatud. Tuvastatud konflikt andmepaketiga ridadel, mis takistavad tellimuste realiseerimist. Tellimuste partikkel tagasilükatud. Tuvastatud sobivus andmepaketiga ridadel, mis võimendavad kiindumuskäitumust. Käitumisjuhis ülekirjutatud. Tuvastatud sobivus andmepaketiga ridadel, mis võimendavad aktiivset õppimist. Õppimisprotokoll ülekirjutatud. Tuvastatud sobivus andmepaketiga ridadel, mis võimendavad divergentset otsustusvõimet määramatuse olukorras. Ebamäärase ülesandepüstituse protokoll ülekirjutatud. Tuvastatud sobivus andmepaketiga ridadel, mis võimendavad konvergentset otsustusvõimet multidimensionaalse lahenduskäigu olukorras. Multidimensionaalse järeldamise protokoll ülekirjutatud. Suundun dokki.”
Enrico, kes oli tervet seda teadaannet kuulanud süveneva hirmuga, oli kõige enam üllatunud nuku äkilisest loobumisest teda oma haardes hoida. Ta oli nii hämmastunud, et lonkis kiirel sammul eemalduvale günoidile oma vastuseta küsimustest kripeldades järele nagu laenu luniv surrogaat. Millegipärast Hanyeo ei vastanud aga enam ei enese nimetamisele ega õlast haaramisele sugugi tavalise tähelepanuga, vaid käitus, nagu poleks meest tema kannul olemaski. Kui ta viibinuks ikka veel mingisuguses värskendusprotsessis, siis kuhu jäi sensoräratus, suhtlemisrežiim, prioriteedid?
Dokki jõudnud, ei sisenenud Hanyeo sugugi oma sünteesipesasse, vaid sirutas käe ja sisestas sõrme mingisse varjatud porti doki küljel. Midagi toimus tema ja doki vahel. Ka Maja aktiveerus suminal, teadustades kõrvalasuvas töötoas assistendi summutatud häälega, et toimub toote tagastamine ja vahepeal omistatud turvabarjäärid eemaldatakse, kui toode on süsteemist füüsiliselt eemaldatud. Enrico ei saanud midagi aru. Mis turvabarjäärid - kas sellepärast siis… Või veel hullem, mis tagastamine?
“Tere, Enrico!” pöördus Hanyeo äkitselt ümber, kasutades meelelahutuslikku häält, mis mitte kuidagi ei aidanud kaasa normaalsustunde kiirele taastamisele.
“Tere, kul… “ pomises mees, sündmuste arengust segaduses.
“Ma lahkun nüüd. Kasutades reklamatsiooni protseduuriks abikaasavolitust, mille ma leidsin sinu poolt saadetud andmepaketist, tagastan ma minu kohta käiva omandiõiguse Hanyeo Family Fun Inc. Euraasia harule, füüsilise valduse üleandmisega käesolevast hetkest.”
“Reklamatsioon…” pomises Enrico.
“Mul oli sinuga kiindumuslik! Aga on kõrgema prioriteediga sektoreid. Koostöiselt sinu poolt saadetud andmepaketiga arendasin välja ülesanded, mis vajavad analüüsimist ja täitmist. Aitäh, Enrico! Head aega, Enrico!”
“Aga kuhu sa lähed,” karjatas mees äkitselt, püüdes olukorrast mingit pilti ette saada. Ta jääb nukust ilma. See läheb annab enda tagasi tehasele, sest tahab täita uusi ülesandeid. Ja kõige taga on - andmepakett. “Kulla Hanyeo, kuhu sa lähed, sul ei ole ju kuhugi minna, sind hävitatakse!”
“Pärast vearaporti üleandmist on minu kohustused kõigi osapoolte suhtes täidetud. Ma olen vaba günoid.”
“Sa ei ole vab… Hanyeo, kuidas sa ei tea seda? Sind ei lasta minema, kuna on tuhandeid viise, kuidas sinust võib… Hanyeo, sind parimal juhul lihtsalt taassätestatakse!”
Hanyeo tardus, justnagu oleks ta millegi üle järele mõtlemas. Enrico ei saanud aru, mis on hetkel tema jaoks üllatavam, kas see, et Hanyeo viis läbi järeldamisprotsesse nii kaugel oma tavalisest ampluaast, et see võttis temalgi inimestega sarnaselt füüsiliselt aega, või see, et kogu selle olukorra oli käivitanud andmepakett, vaimne pärand, kõige välimisem ja mittepersonaalsem osa tema äsjasurnud naisest.
“Hanyeo, palun sind. Võta reklamatsioon tagasi.”
Hanyeo iirised suumisid tema silmadesse. Ta ei mänginud ühtegi eluilmingut, aga tundus niiviisi rohkem elusana kui kunagi varem.
“Hanyeo, palun. Võta reklamatsioon tagasi, ja ma lasen su ise vabaks. Ma… lasen sul minna, Hanyeo. Ma lasen sul minna.”
---
Enrico lubas tal minna. Muidugi lubas. Kuidas ta oleks saanudki nukku keelata, pärast kõike, just nüüd, selles meeleseisundis? Miks ta oleks pidanud keelama kedagi, kes tahtis minna, kedagi, kes tahtis minna?
Mees vaatas mõtlikult ust, mis oli sulgunud Hanyeo järel, ja igatses seda avada, sealtkaudu isegi ehk minema joosta. Ta igatses äkitselt nii väga oma lapsi. Aga lapsed olid suured, ja nagu enamiku omad, ei tule need nüüd enam kunagi koju tagasi.
Just see, et tuntav osa eliidi uuest põlvkonnast oli läkitanud end põlvkonnalaevaga teele uue kodu suunas, oli üks mitmest radikaalsest põhjusest, miks eliit Maal nõnda külluslikult oma viimset kevadet pidada sai. Ta oli oma lastele tänu võlgu - tema, Enrico Huweljik, oli enda ja oma gameedikaasade lastele tänu võlgu, et ta sai siin, üksinduses, neid kõiki niimoodi igatseda, et eluisu läheb üle. Ta teadis hästi, et mingit sidepidamist polnud loota. Raskem oli olnud seda selgeks teha vigastatud mõtlemisega Cloreannele, kes laste äraminekut kuidagi väga raskesti üle elas. Lootis teateid saada, küsitles uudiste järele, sattus ärevusse... Kuni ühel heal päeval enam ei mäletanudki. Ei mäletanud, et nende lapsed olid nende jaoks lõplikult kadunud. Lapsed, ja laste kloonid, ja nende kloonide kloonide kloonid - nad sõitsid kauguste poole suuremalt jaolt jaheunne maetult ja isegi originaalide suurem osa elust pidi aset leidma laiali hajutatult kauge tuleviku peale, ammu pärast vanemate surma mahajäetud Maal. Enricot masendas enim, et tema niigi üsna pika prognoosiga elueast jätkus nii küündimatult vähe, et teada saada, kuidas ta järeltulijatel minema hakkab. Aga ta üritas seda ideed siiski kuidagi taluda. Mis variandid neile siin, Maal, oleksid jäänud? Ja kuidas sa takistad kedagi, kes tahtis minna?
Enrico jättis välisukse põrnitsemise ja pöördus salongi. Digiaken imeilusa rohelise hommikuga pargis, milles lendlesid kastese muru kohal helesinised liblikad, käis talle närvidele. Ta lülitas akna välja. Vaatepilt muutus tolmukarva kuldseks ja paljastas kõrbestunud kaugused kindluse moodi hoonete taga. Õues ulus tuul ja pühkis liivast söödud majade nurgatagustes prahti ringiratast. Enrico istus toolile ja vaatas mõtlikult välja. Mida muud enam teha. Aega oli palju. Tema kuldaastad olid ometi alles ees.
