“Bring your daughter, bring your daughter to the slaughter.

Let her go, let her go, let her go” - Iron Maiden


Kui ta sel hommikul oma voodis ärkas, sai ta kohe aru, et midagi on teistmoodi. Kas oli midagi tavapärasest erinevat läbi paksude kardinate tuppa tungivas kirkas valguses? Või hoopis lahtisest aknast voogavas ja kardinaid kergelt liikuma panevas lõhnadest tiines suveõhus? Väljast kostuvas linnulaulus ja ritsikate sirinas? Ta ringutas ja sirutas linade vahel oma noort, samaaegselt nii pehmet kui ka sitket keha, varbaotstest sõrmeotsteni. Siis libistas ta nende samade sõrmedega üle oma veel unesooja naha, ja kui ta korraks rindadel ja nende väikestel, jäikadel nibudel peatus, läbistas teda suvepalavast hoolimata külmavärin. See oli isegi meeldiv, pidi ta möönma. Samas kui ta käed langesid edasi ja allapoole, lähenedes jalgevahele, mis lausa kuumas tekialuse soojas, tuli seesama vana tunne tagasi, ebameeldiv aimdus, mis ööseks korraks kergendustundega oli unenägude vahele maetud. Tunne, et midagi on temas väga valesti. Käed peatusid, ta ei tahtnud seda katsuda. Sest täna oli lisandunud veel midagi täiesti uutmoodi halba.

 

Ei saa öelda, et ema poleks teda hoiatanud. Ta oli korduvalt rääkinud, et ühel päeval see juhtub. Kuid ometi, visanud teki tõustes järsu liigutusega pealt ja läinud suure peegli ette, tõmmates seal kiirelt öösärgi seljast, ei tahtnud ta alguses ennast vaadatagi. Ta paljas keha helendas toa hämaruses nagu hinnaline ja habras portselan. Tema seljatagant peeglist paistis kardinate punasest üleni õhetava tooni saanud tavaline teismelise tütarlapse tuba, mis oli aga omajagu kulunud ja räämas. Majas, kus ta oli emaga kahekesi kogu oma noore elu elanud, polnud niisuguseid meessoost isikuid kunagi leidunud, kes oleks hakanud seal remonti tegema. Oma isast ei teadnud ta peaaegu midagi, ta oli kuulnud vaid, et isa olnud rekkajuht, ilmselt ainult läbisõidul, keegi üheks ööks, nagu nii paljud ema meeskülalistest, kes tulid eikusagilt, pimeduse varjus, ja kadusid samuti selle põhjatusse, tumedasse kurku. Need olid hoolimatud, enamasti joobest uduste silmade ja kasimata välimusega, julmad mehed. Ta oli talunud neid vaid ema pärast, kes oli talle ikka ja jälle korranud, et „nemad toovad meile toidu lauale“, olles hakanud nonde lühikest eksistentsi võtma kui traagilist paratamatust, mis aga ei pannud teda vähem häbenema nende kodus valitsevat viletsust.

 

Ta tundis peeglisse vaadates, kuidas laguneva maja pisike, tolmune tuba igast suunast rõhudes ta ümber kokku tõmbub, kui ta selle justkui seisma jäänud ajas niimoodi alasti seisis. Ta sundis ennast kõigepealt hoolikalt silmitsema oma nägu – see oli tema meelest ainus osa, mis kannatas veel kuidagimoodi kriitikat – suured, rohekate iiriste ja tihedate ripsmetega silmad, mille kohal paksud kulmud, allpool väike sirge nöbinina ja lopsakad, lausa meelad huuled. Kuid suur osa heledast, ovaalsest näost oli kaetud tedretähnidega, mida ta ei sallinud. Samas ei oleks ta neid siiski iialgi vahetanud akne vastu, mis nii paljusid temaealisi vaevas, teda aga imekombel oli säästnud. Kuid sellel suvel oli akne asemel hakanud teda piinama hoopis isemoodi häda – ta muidu nii laitmatu, valge ja õrn nahk kippus pidevalt üle keha sügelema ja kestendama. Ta oli küll kasutanud ohtralt kreemi, kuid mida enam suvi edenes, seda hullemaks ta nahaprobleem läks –  igal õhtul oli tal tahtmine end verele kratsida. Ta aina enam muret valmistava nahaga andsid kontrasti pikad, poolde selga langevad, paksud ja sirged punakaspruunid juuksed. Nende punasus ei tulnud kardinatest läbikumavast valgusest, vaid oli järjekordne neetud pärandus emapoolsest suguvõsast, nii nagu palju muudki temas, mis talle endale sugugi ei meeldinud. Koos õlgadelt langevate juustega liikus ta pilk allapoole ja sealt edasi läks üha raskemaks.

 

Kuigi ema oli temaga sellel teemal rääkinud, polnud miski suutnud teda ette valmistada, et need kasvama hakkavad. Tasahilju, salamisi, nii et ta polnud algul arugi saanud. Kuni ootamatult olid need muutunud pilkude märklauaks -  mehed olid ilmutanud aina suurenevat huvi ta büsti vastu, isegi naised paistsid oma silmadega sinna sihtivat – ja ta oli ahastuses, arvates, et kõik põrnitsevad hukkamõistvalt neid ülejäänud kehast esile kerkivaid ja õõtsuvaid, üha paisuvaid pehmeid palle. Ema oli viimaks võtnud ta käekõrvale ja peaaegu väevõimuga vedanud linna poodi, et osta talle tema esimene rinnahoidja, mis peatselt oli vahetunud uue, suurema vastu.

 

Kuid ta teadis, et hoolimata nende põhjustatud piinlikkustundest on ta rindadel ka teistsuguseid, salajasemaid omadusi. Ta pilk peatus rinnanibudel, mis olid sama värvi kui ta juuksed, võib-olla vaid veidi tumedamad, kõvad, võrreldes neid ümbritseva heleda naha vetruvuse ja elastsusega. Esimest korda oli ta neid katsunud peaaegu poolkogemata, kui ta ühel hilisõhtul oma voodis lamades und ootas. Uni polnud tulnud, kuna kõrvaltoast, ema magamistoast, oli kostunud madalat bassihäälset oigamist. Jämedat, loomalikku häält, mõminat ja kähinat, lõpuks juba korinat, segi veidi heledamate ohetega. Nendes teistpoolt seina kõlavates häältes oli olnud midagi tavapäraselt ohtlikku, kuid seekord ka üllatavalt ligitõmbavat, ja nii olidki ta käed nagu iseenesest libisenud rindadele, nende kumerusi õrnalt muljudes ja nibusid pigistades. Häbi ja vastikustunne olid segunenud millegi muuga. Ja allpool, jalgade vahel, toa tumepunases ja teki pimedas oli ärganud, öösse avanenud, samas nii näljane kui ka nektarit täis, kuri õis.

 

Tollest ööst oli temas toimunud muutus. Ta oli hakanud selgemalt nägema, värvid olid tundunud äkki eredamad, lõhnadki tugevamad, ja kui miski juhtus ta nahka riivama, tõusid kõik ta karvad kehal kui elektriseeritult püsti. Aga see oli teinud teda ka endast teadlikumaks ja pannud oma keha varjama, riietest kookonisse mähkuma. Tema riidekapp oli täitunud kiirelt lohmakate kampsunite, T-särkide ja number suuremate teksadega, tõrjudes kõige kaugemasse ja pimedamasse kapinurka kõik vähegi naiselikumad rõivad.

 

Täna, kui ta pilk suundus kehal lõpuks sinna, kus õrnade, punakate ja lokkis karvade all peitus see tema meelest neetud, veider ja ebardlik, mis tuksles ja eritas nüüd igapäevaselt kleepjat niiskust, mis tahtis asju, mida tema ei oleks osanud ka oma kõige halvemates unenägudeski ette kujutada, ja tegi ta elu oma aina tungivamaks muutuva sunniga põrguks, teadis ta, et midagi on teistmoodi, isegi veel halvem, kui tavaliselt.

 

Ta keha kiheles üleni, kui ta läks ja võttis kapist kleidi.

 

***

 

Ta istus pingil bussijaama hilislõunases pikas ja leiges, vaid kergelt leevendust pakkuvas varjus, veinipunane kleidiriie ja juuksed lehvimas leebes tuules, ja surus ahnelt huultele suvekuumuses higistavat veepudelit, nautides, kuidas jahe vedelik ta kurgust alla voolab.

 

Ta oli sõitnud linna läppunud õhuga bussis, selle ahjusoojast uimastatuna –  kogu tee oli ta silme eest mööda libisenud valguse ja varjude, metsade ja rohumaade, ning linnale lähenedes –  tehasehoonete ja esimeste suurte kortermajade virrvarrina –  nii et hiljem ei suutnud sellest midagi eripärast meenutada. Seejärel, palavusest pakatavas ja murenevas linnas, oli ta sihitult ekselnud sulava asfaldiga kaetud tänavatel suurte sinitaevasse kõrguvate hoonete vahel, päike nende akendelt ja vitriinidelt ta silmi pimestamas. Niimoodi, poolpimedana, oli ta komberdanud sisse hämaratesse poodidesse, taarunud tolmuste riiulite ja väljapanekute labürintides, mitte midagi otsides ja vaevu neist uuesti väljapääsu leides, et astuda taas kuumusest ja autode heitgaasidest virvendavasse õhku. Ta oli rüselenud läbi tänavatel liikuvast inimmassist, põrgates aeg-ajalt kellegagi kokku, ja julgemata siis tollele otsa vaadata, tundnud võõraid õlgu, küünarnukke ja puusi riivamas ta nahka. Ta oli haistnud nende lõhnu, higi kibedat aroomi ja odekolonnide rikkalikku buketti. Ja oli kartnud, et nemad haistavad omakorda teda.

 

Ema oli talle juba aastaid tagasi rääkinud, et esimene on eriline ja et ta tunneb ta ära kui on õige aeg ja koht. Ja kui ta oli sellesse umbusuga suhtunud ja seda kahtluse alla seadnud, oli ema vaid muianud, öeldes: „Kui sa ka ise ei tunne toda õiget ära, siis tunneb tema sinu. Ta tuleb su lõhna peale nagu mesilane." See mõte oli teda sestsaati pidevalt painanud. Et ta naha poorid võivad salaja, tema eest varjatult, levitada mingit lõhna, mida teised tunnevad, aga tema mitte, et ta võib selle lõhnaga kuidagi liigselt tähelepanu äratada, ennast paljastada, nagu algaja võlur pahaaimamatult deemonlikku jõudu välja kutsudes midagi-kedagi kahtlast ligi tõmmata. Ta oli üritanud oma lõhna tabada, ennast nuusutanud, peaaaegu kompulsiivselt pesnud, kuid polnud leidnud midagi iseäralikku. Ometi polnud talle aga märkamata jäänud, et mehed –  nii noored kui vanad – iga aastaga temasse aina kummalisemalt suhtuma olid hakanud. Nad olid paistnud teda võõrastavat, kuid vähemalt osa neist samas ka tema poole tõmbuvat kui ööliblikad tule poole. Niipea kui ta keha oli muutuma hakanud, oli ta oma punase peaga nagu majakas, hormoonplahvatuse kese, pulsseeriv epitsenter, kelle ümber pidevalt ringlesid kahtlased, tumedad tüübid. Temaga olid üritanud jutule saada nii ta kooli kõige halvema kuulsusega ja ropusuisemad noormehed kui koduküla kõige kangemad kaklejad ja joodikud. Ja kuigi see, mida nad talle ütlesid, oli pannud teda ebamugavust tundma, olid rääkinud temaga veel palju hirmutavamat keelt nende silmad, nii et ta oleks tahtnud kasvõi nahast välja pugeda, et olla keegi teine. Nende jaoks nähtamatu. Märkamatu.

 

Linnas pikki tunde ringi konnanud, palavast ilmast leemendava lauba ja kuivava kurguga, kingades  rakku hõõrutud jalad lõpuks all risti käimas, juba tuikumas, oli ta tundnud endal meeste pilke, mis  kõrvetasid teda tugevamalt kui päike. Ta oli tajunud, kuidas need mõõtsid hindavalt ta paljaid sääri ja peatusid hellitavalt ta tagumikul, või siis riivas mõni nähtamatu ripsmevärelus kergelt ta kaela ja õlgu, kleidi ja rinnahoidja alla peidetud rindu, nende ärevalt kikkis nibusid. Ta oli tundnud, kuidas nende pilgud muutusid aina uudishimulikumaks, intensiivsemaks, nõudlikumaks, kuni viimaks koges juba füüsiliselt, kuidas kümned silmapaarid katsusid teda, kompasid jultunult ta keha, koorides ükshaaval maha tema ihu varjavaid riidehilpe. Ta kleit libistati üle pea, avati rinnahoidja haagid ja püksikud kisti jalast. Ta suruti nende poolt tulisele kõnniteele pikali, nii et tal oli raske hingata ja tõmmati ta jalad laiali. Nad olid teda uurinud ja puurinud, üritades omastada iga sentimeetrit – iga rakku tema kehast, iga molekuli nahast –  kuni ta ei suutnud seda enam taluda. Ta süda oli tagunud metsikult, vasardades kumedalt meelekohtades, ja ta kõnd muutunud tahtmatult aina kiiremaks, lõpuks juba pooleldi jooksuks, kui ta põgenes kabuhirmus nende eest. Ta oli tormanud tuldud teed tagasi nagu tagaaetud loom, õhku ahmides, süda rinnakorvis pekslemas ja jalgevahe märg.

 

Ta oli veepudelist veidi kosutust saanud, kuid ta pea käis ikka veel palavusest ja näljast ringi ning ta üritas parajasti oma hingamist kontrolli alla saada, kui ta kõrvale pingile vajus istuma võõras mees. Olemata märganud ta lähenemist, tardus ta nagu jahimehe poolt tabatud uluk. Ta taipas ka kohe, et mees istus liiga lähedale, talle külje alla, nii et ta tundis tolle särgi higiga segunenud hõngu ja õrnad karvad ta reitel vibreerisid mehe teksade kareda materjali puudutusest.

 

Ta ei osanud mehe vanust määrata, kuid sai siiski aru, et mees on temast tunduvalt vanem. Ka ei paistnud mehe nägu talle ei ilus ega inetu, selle joontes polnud midagi omapärast või meeldejäävat, ta märkas vaid, et tolle lõual oli paaripäevane habe ja nahk nii mehel näol kui mustade krässus karvadega kaetud käsivartel ja särgikaelusest välja paistval rinnakolmnurgal oli väga päevitunud, tõmmu nagu inimesel, kes viibib palju väljas. Peale päevituse oli mehe kätel näha veidraid tätoveeringuid – värdjalikke elukaid ja tundmatuid sümboleid, millest üks kordus ka kaelas keti otsas kõlkuval ripatsil. Mehe musti lühikesi juukseid kattis tume nokamüts, mille vari peitis algul tolle silmi, kuni mees täielikult tema poole pöördus. Siis nägi ta, et mehe silmad, kui too neid päikeses kissitas, nii et nende ümber tekkisid sügavad kurrud, olid ilusad, meresinised, ja ta sai esimest korda aru, mida tähendab väljend „võib ta silmisse uppuda”, sest neisse vaadates kadusid ta peast kõik mõtted – ta vajus kuhugi kummalisse ja vaiksesse, veealusesse maailma, kus tema varasem hirm lahustus, jättes järele vaid tüüne tühjuse.

 

Peale hüpnootilise vaate oli mehel ka madal ja vaikne, veenev hääl, ning sõnad voolasid üle ta valgete, teravate hammaste ühtlase joana, kuulajat rahustades ja uinutades. Rääkides paiskus ta suust õlle, odavate sigarettide ja ilmselt nende talutavamaks muutmiseks mõeldud närimiskummi imalat ja uimastavat lõhna. Mees küsis, kas ta –„selline kaunis neiu“ – tahaks jäätist. Mees uuris, kas ta ootab bussi. Mees ütles, et ta võib ta ise koju viia, tema masina kabiinis olla palju avaram ja jahedam kui bussis. Mees lisas, et ta sõidab nagunii samasse suunda. Ja mehe käsi libises näivalt hooletult, kuid samas salakavalalt, üle pingi seljatoe nagu madu ja sõrmed pigistasid õrnalt, kuid tungivalt, kutsuvalt, ta paljast õlga. Ja miski seal all, ta jalgevahel, vastas mehe kutsele.

 

***

 

Alles siis, kui ta oli juba üles rekka päikeselisse ja palavasse, lõhnakuuse-haisusesse kabiini roninud ja enda järel ukse kinni tõmmanud, alles siis, kui masin juba möirates kohalt võttis ja mees käigukangi liigutades veelkord nagu julgustavalt tema poole vaatas, samaaegselt, kui tööle hakanud konditsioneer puhus ta paljastele jalgadele esimese pahvaku õhku, mis oli sama ootamatult jahe kui mehe naeratus, meenus talle, et mees polnud kordagi küsinud, kus ta elab. Kuid ometi hakkas too õiges suunas sõitma. Võib-olla ta mingil moel teab, kus ma elan, mõtles ta võpatades, kui juhikabiini ujutas üle raske rokkmuusika röökiv ragin, mis tuli mehe poolt käima pandud autoraadiost. Ta ei julgenud küsida, vaid limpsis vaikides mehe ostetud vaniljejäätist, külm läbi keele tungimas otse südamesse. Masinaga maanteele jõudnud, muutus mees silmnähtavalt rahulikumaks. Ta ei olnud varem arugi saanud, kui pinges mees oli, enne kui tolle keha järsku lõtvus ja muusikale kaasa ümisema hakates võttis too ukse lähedalt, istme vahelt, välja noa, pannes selle siis demonstratiivselt enda ette armatuurlauale. Selle ühe, aeglase, peaaegu laisa liigutusega sai autokabiinist kitsas, ilma pääseta puur.

 

Pärast seda, kui ta koduküla teeots oli juba seljataha jäänud ja mees aeglustamise aseme hoopis gaasi lisas, lasi too silmanurgast tema poole piieldes roolist ühe käega lahti ja asetas oma suure, higise kämbla omaniku kindlusega ta põlvele. Sealt libises mehe käsi peatselt edasi, tasapisi ja sentimeeterhaaval kleidiserva mööda kuumavat reit üha ülespoole lükates, ja ta tundis, kuidas elektrilaeng läbistas ta keha, mehe sõrmedest kuni ta enda rinnahoidja vastu pressitud nibudeni, nii et kogu ta nahk hakkas surisema. Ta ei julgenud mehe poole vaadata, vaid jõllitas sõidusuunas tühja maanteed, mida masin kiire ja vihase muusika saatel üha hoogsamalt rataste alla neelas, möödavilksavat metsa ja selle taha loojuvat päikest. Ta kogu keha värahtas, kui mehe sõrmed sihtmärgini jõudsid ja ta surus reied automaatselt kokku, kuid oli hilja. Mees oli juba tundnud märga ta püksikutel, kuidas ta reetlik keha nagu küps, noppimiseks valmis vili oli oma kleepjat mahla välja nõristanud. Ja mehe kurgust pääses valla madal ohe ning too kallutas end ta poole, samal ajal teda ikka veel oma haardes hoides. Põletav hingeõhk riivas ta suud ja kare lõug kraapis põske, kui mees oma nägu ta juustesse surudes, teda sisse hingates, rahulolevalt sosistas: „Oh kullake, ma panen su veel karjuma...“.

 

Kannatamatult, juba järgmisest ristumisest, keeras mees masina kõrvale, laiale metsateele, nii järsult, et rekka kõikus ohtlikult küljelt-küljele. Oksad katust piitsutamas ja kummid kruusa vastu põhja pritsimas veel veidi metsa tumerohelises koridoris edasi sõitnud, peatas ta veoki. Õhtupäike oli puude taha kadunud, kui mees ta autost välja käsutas, nii et teel oli juba hämar ja õhus saabuva öö varjulist niiskust. Ühe käega kiskudes teda küünarnukist, teisega hoides nähtaval nuga, tõmbas mees teda enda järel teelt kõrvale, juhtides üle mätaste ja puujuurikate sügavamale metsavaikusesse, mida eksitasid aeg-ajalt vaid nende jalge all murduvad puuoksad või mõni kutsumata külalistest häiritud, kädistades ja tiivavurinal lendu tõusev lind. Talle tundus, et nad olid kõndinud juba terve igaviku, komistades ja koperdades, põõsaste ja puudeokste vahel endale teed rajades, kui mees lõpuks paistis rahule jäävat ja keerates end tema poole, jäi ta ette raskelt hingeldades seisma.

 

„Kui sa nüüd tubli tüdruk oled, siis ei juhtu midagi halba,“ sõnas mees kähedalt, keelega huuli niisutades, ja pani liigendnoa kokku, peites selle oma teksade tagataskusse.

 

Kuid ta teadis juba kindlalt, et see pole tõsi. Kohe pidi juhtuma midagi pöördumatult halba. Kogu mets oli selle ootuses, kuulatades pinevalt, aimates, et tema sees valmistub kiskja saaki murdma. Ja segi kõdunenud puulehtede ja mulla rammusa aroomiga tundis ta üht uudset lõhna ümber tema ja mehe mähkuvat nagu surilina. Selles oli verd ja iha.

 

„Kõigepealt,“ mõmises mees püksiluku kallal kohmerdades „annad sa endast parima, et mind oma suuga rahuldada...“ Kui ta käsutati seejärel põlvili, ei näinud ta mingit võimalust vastuhakuks, ei leidnud sellel mingit mõtet, kuna mõistis, et kõik on juba ammu otsustatud. Veel enne, kui ta selle mehe autosse oli istunud, enne veel, kui ta nägi nuga, võib-olla isegi enne, kui ta siia ilma sündis. Sellele teadmisele allutatult ja alistunult vajus ta samblale. Ja kuskil sügaval sisimas oli ta sunnitud enesele tunnistama, et üks osa temast isegi ootas seda. Ootas, et see juba algaks ja liiguks kiiremini oma loomupärase lõpu poole. Ta pidi laskma sel lihtsalt juhtuda. Ta tundis, kuidas see ta jalgevahel vesistas suure pidusöögi ootuses ja kogu ta nahk kirvendas nagu tuhandetest kihulastest kaetult, kui mees tal jõhkralt juustest haarates end tihedalt ta vastu surus. Ta avas kuulekalt huuled, et mees saaks rammida end talle suhu, juureni ta lõugade vahele. „Jah, täpselt nii, sa väike li...“ sisistas mees läbi hammaste, kuid siis hakkas karjuma.

 

Haakunud küüntega läbi katkikärisenud pluusi mehe rinnalihasse, kiigutas ta end tolle peal sujuvalt üles-alla ning tume veri segatud seemnega voolas talle sisse, üle pehmete, õrnades udemetes mokkade pimedasse, näljasesse tühjusesse, soojendades teda, pulseerides ta noore ihu kiires, magus-valusalt tuikavas rütmis. Ja kui ta oli oma isu täis söönud, ammutanud naudinguga enese all olevast, juba jahtuvast kehast kõik ebapuhta, tarbinud selle viimse piisani, ajas ta end tuikudes, nõtkuvi jalu püsti, nagu äsjasündinud hirvepoeg, ise värisev ja verine. Seal, kerges öises tuules vaikselt kohisevate puude vahel seistes, jahe õhk kuuma alasti keha paitamas ja paljad varbad surutud sügavale märga samblasse, tundis ta korraga nii eufooriat, ülimat rahuldust kui ka killukest kurbust, sest alles nüüd sai ta aru, mida ema oli mõelnud, kui ütles, et süütust saab kaotada vaid korra. Ta teadis, et nüüd pole enam tagasiteed, ja ta sammus püstipäi sügavamale suvisesse metsa, et heita endalt lõplikult neitsinahk.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0750)