Unireis
Tiit Lukki 

Loo alguses viiakse lugeja kesk sügavat džunglit, kus kirjeldatakse ühtede pärismaalaste vaikset tsivilisatsioonist eraldunud elu. Seejärel näidatakse pärismaalase Buohudi mediteerimist ja meditatsioonivõtteid. Siis viiakse kolm džungliasukat Lääne tsivilisatsiooni keskmesse New Yorki. Nende reaktsioon kogu selle pöörasuse nägemisest on mõneti ootamatu...

Lugu mõjub iseäraliku ja mõneti vanamoelise etnoloogilise vaatlusena. Esiteks lühike ülevaade elupaigast, kuhu me vaatlejatena läheme (džunglikirjeldus ja jutt silmaveest), mis ei mõju niivõrd kirjandusliku kirjeldusena, kuivõrd teadlase moodi ülevaatena. Sama lugu ka tegelaste kirjeldusega. (Sealjuures tahaks osutada asjaolule, et see pole kirjutatud kuivalt ega halvasti – vaata või lauseid: „Pimedus maalib musta värviga üle istujate näod. Tuld teatakse vaid päevateekonna kaugusel paiknevas meeste sünnikülas. Siin on iga leegikimp põlu all.” Äge ju, ja tegelikult ka mõneti ilus. Aga jääb mingi distants.)

Teiseks, lugejaid kõnetav jutustaja. Tema ääremärkused on mõneti kriitilised või üleolevad Lääne suhtes, aga seda vaid suurest lugupidamisest „õilsa metslase” vastu, kelles avaneb inimolemuse tõelisim kese ja varjatud salatõed, milleni saab jõuda, kui astuda tagasi paar sammu sellest meie kiirustavast eksistentsist. Me ei vaatle mitte tegelasi, vaid loeme üht jutustajat vaatlemas neid tegelasi.

Mulle meeldib selline inimkeha potentsiaali üle arutlemine ja selle potentsiaali vaatlemine vaimustusest õhkavas ilukirjanduses. (Igasugustest välist tehnoloogilist tuge kasutavatest küborgidest on Frank Herberti „Düüni” Bene Gesseritid igatahes khuulimad...) See idee on vaimustanud autorit ja see vaimustus kandub ehedalt lugejani – endalgi tekib tunne, et tahaks leida sellise kaheharulise oksa ja proovida langeda neisse mõttesügavustesse, kus võib avastada kõike.

Väheke on aga tunne, et see ei meenuta kuigivõrd ulmet – hästi väheke on see nagu ajakirjas „Edasi” ilmuv targutamine või näpuga näitamine, et ärme nüüd fetišeeri üle oma Lääne elu, sest on vägevamaid asju siin ilmas ja meie sees. Muidugi on see ilukirjandus ja on ulme... aga midagi on selles etnoloogiaga flirtimise ja Lääne tsivilisatsiooni kritiseerimises – ei, isegi mitte kritiseerimises, see ei lähegi nii teravaks, pigem on see lihtsalt selline „ma tean midagi, mida teie ei tea”-kulmukergitus... Ühesõnaga, midagi on selles, mis mõjuks nagu hoopis teise žanrina.

Mis pole kriitika ega mahategemine, vaid üksnes kirjeldus. Oli huvitav lugu, ka tahaks öelda, et autor oskab kirjutada küll. Tahaks näha, kuidas kirjutab autor päriselt teaduslikku teksti, millegipärast on tunne, et see on tema loomulikum kirjutamiskeskkond.

Kes, kurat, selle pistiku välja tõmbas?
Martin Jaanus 

2050. aasta tähtsaimalt tehisintellektikonverentsilt naasev Siim toibub ehmatusest ja näeb, et kõikjal tema ümber on inimesed justkui ... kokku jooksnud. Ilmneb, et vastkäivitatud 9G-s on mingi saatuslik probleem. Siim leiab endale liitlased Mati ja Liisa, kellega nad lahendavad selle tervet maad tabanud kohutava digiprobleemi.

Olen nüüd kahevahel, kumba enne teha – kas kiita autorit oskusliku tehnilise žargooni ning tehnikaprobleemide ja nende lahenduste väljamõtlemise eest või pigem väljendada kogu oma kummastust, et veider tekst selline ... Kui alustan positiivsest, siis jääb negatiivne lõpus kajama. Kui alustan negatiivsest, siis näib, nagu tahaksin kohe selle juurde pöörduda.

Alustan siiski loo veidrusest. Kas või juba seepärast, et see polegi otseselt negatiivne – see, et nad putitavad 9G-d, tundub iseäralik, aga pole veel tingimata nali. Kui aga peategelane näeb kinnikiilunud ajukiipidega inimesi (tarkvaraprobleemide tõttu kokku jooksnud rahvast), oskab ta kohe diagnoosida: delirium Instagrammus.

Selline nimetus annab aimust, et tegemist on paroodiaga, selle satiiri veidi otsesõnalisema vennaga. Samas, see „delirium Instagrammus” on umbes sama tõsiseltvõetav kui sõna „unobtainium” mõne kättesaamatu võluressursi kohta (ei mäletagi, kas Lauri Kaare või kes iganes James Cameroni „Avatarile” eestikeelseid subtiitreid tegi, seda ka tõlkis või kuidas seda võinuks tõlkida...). Ühesõnaga, esmapilgul mõjub tekst sellise veidra satiirina, mis võtab sihikule tänapäevamaailma infotehnoloogiad ja inimeste sõltuvuse neist. Ja korraks tekib kiusatus tekst maha kanda, sest ei tundu tõsiseltvõetav see.

Siis aga näed, et autor pikib teksti sisse selliseid tihedaid monolooge tehnilist koogelmoogelit, mis polegi tingimata läbitungimatu, aga minusuguse võhiku jaoks toimib küll. Võtame näiteks minu lemmikjupi sellest tekstist:
„Elektrit ongi nagu muda. Aga kui need seadmed ei tea, mis ajal anda positiivset, mis ajal negatiivset pinge poolperioodi, tuleb süsteemi kiiresti kaos. Võrgu üldine sünkronisaator on maas,” seletas Mati juba üsna pahaselt. „Tänu sellele on kogu infotehnoloogia siruli ja ei toimi meie riigi lipulaev 9G.” Siim ja Liisa punastasid – selle peale ei olnud nad mõelnudki.

Loed, kuidas tegelased punastavad, kuna see polnud neile pähegi tulnud, ja mõtled, et teil on ka põhjust punastada, lollakad sellised (ja siis poed kuhugi peitu...).

Kas mulle tekst meeldis – raske öelda. See paroodiale lähedane hoiak, mis teksti läbib (ja milleks lugeja on veidi häälestatud juba tobeda pealkirjaga), võtab lugedes relvituks. Sest milleks kasutada kriitikuväitsa seal, kus autor sammub Sulle vastu, muigega huulil? Muudab lugemise sundimatuks.
Selle sundimatu hoiakuga lugedes tabad end äkki lugemast tehnonaudingulisi tiraade – mitte vaid ebamäärast tehnomula, vaid ikkagi probleemide kujunemist ja nende lahendamist – ja tunned, et autor on seda nalja ikkagi tõsiselt teinud. Ja lõpus tuleb välja – küsimus oli lõppeks ikkagi üksnes väljatõmmatud pistikus? Seega on autor läinud truult lõpuni selle naljaga. Kui seda võtta selle naljana, millena ta on kirjutatud, siis võiks sellest minu meelest omamoodi lugu pidada. Mingid psühholoogilised asjad – karakteriloome ja romantika – ei veennud nagu, aga noh, see kala ei peagi puu otsa ronima.